Eesti mängutoad on viietärnised

Käisime siin esimest korda mängutoas ja kuigi lastele meeldis nii väga, et isegi pärast kaheksatunnist mängimist ei tahtnud pooled koju minna, siis meil olid veidi vastakad tunded. Ootasime ehk 60 € eest midagi enamat. Olgu, hinna osas ei saa kobiseda, me oleme ikkagi Soomes ja siin teised numbrid.

Kui alustada positiivsega, siis siin oli suurim turnimisrada, mida kunagi näinud oleme, seda ei saanud isegi hästi pildile püüda.


Aga siit jõuame kohe ka negatiivse asja juurde. Selle turnimisväljaku pehme põrandakate ei olnud pikalt tolmuimejat näinud. Me olime kohe avamise ajaks platsis ja juba siis oli põrand selline:
Me oleme Eestis käinud kuskil 15-20 erinevas mängutoas. Kui arvestada juurde laevade ja hotellide mängutoad, siis veel enamas ja kõik on alati eeskujulikult puhtad olnud. Ainult Rakveres Vaala keskuse valveta mängualal on põrand sama must olnud, aga seda ma päris mängutoaks ei loe. Siin ei olnud must ainult see pehme põrandakate, vaid kõik põrandad. Videomängude alal põrand lausa kleepus ja seda ilmselt alkoholist, sest see ala on aegajalt suurte inimeste meelelahutuspaik oma baarileti ja saunaga.Videomängud olid muidugi lisatasu eest, samuti väike elektriautode rada ja kuigi me ostsime mängumaa münte 25 € eest, ei jõudnud lapsed kõiki tasulisi mänge proovida. Õnneks olid kaks mängu lisatasuta, üks oli automäng, mis lihtsalt streikis ja lasi tasuta mängida, nii et kui Härra või keegi suurtest poistest kadunud oli, siis teadsin, kust otsida. Teisele ma ei oska isegi nime anda. Oli suur ja pime ruum, kus oli neli sektsiooni ja mängu põhimõte oli siis koguda punkte vajutades valitud värviga põlema läinud ruutudele. Instagramis on väike videoklipp sellest mängust olemas, kui mu seletusest ei olnud mitte midagi aru saada. Omavahel sai siis võistelda kuni neljakesi, aga me püüdsime kambakesi hoopis edetabelisse pääseda ja valisime ühe mängija ning raskeima taseme, mis tähendas, et me ajasime oma värvi igas sektsioonis taga. Edetabelisse me ei pääsenud, aga nahad jooksime seal korduvalt ja korduvalt märjaks.

Siit jõuangi tegelikult veel ühe negatiivse osa juurde. Ruumid olid palavad, nii et nahk läks seal väga lihtsalt märjaks. Kui natuke lastega kaasa lõbutsesime, siis olid meil laubad ja ninaalused higised, aga mis meist, lastel endil olid juuksed vahepeal päris märjad. Käisime kõik mitu korda vetsus külma veega nägu loputamas, et end veidigi jahutada. Lisaks sellele, et ruumid olid palavad, polnud seal ka värsket õhku ja päeva peale hakkas söögilõhnadest juba paha. Söögiga oli seal nii nagu paljudes kohtades, pakuti põhiliselt kiirtoitu. Vähe tervislikumaks alternatiiviks olid salatid, mille kvaliteedis ma tegelikult julgen kahelda, aga nii või naa ei oleks need lastele peale läinud. Alguses võtsime neile ainult laheda välimusega jäätised ja panustasime sellele, et sööme hiljem kodus.Sellega läks nii, et lagritsajäätised poistele ei meeldinud. Kui kaks poissi veel veidigi sõid midagi, siis Kolmas võttis ainult ühe suutäie, tegi nägusid ja kadus. Mõned tunnid hiljem polnud me enam päris meie ise ja oli selge, et kui tahame seal veel aega veeta, siis peame midagi sööma ka. Valikus olid näiteks kartulipuder lihapallidega 7 € eest või burger, friikad, mahl ja mänguasi 6 € eest… Me ei imestanud, miks valdav enamus seal burgereid sõid. Me tellisime lõpuks suupistete perekombo, aga sama hästi oleksime võinud võtta ka burgerieined, sest kõik asjad olid fritüüris tehtud ning friikartulitega ei koonerdatud, küll aga kurgi ja porgandiga. Härra on maskeeritud, sest ta kulmud on valgeks pleekinud ja ta näeb seetõttu naljakalt kulmuvaba välja, eriti sellel pildil, nii et ta ilmselt ei oleks lubanud seda originaalkujul positusse lisada.

Kui veel võrrelda külastatud mängumaad Eesti omadega, siis mind pani imestama see, et siin ei olnud mänguasju. Ma ei mäleta, kas me oleme Eestis üldse sellises mängutoas käinud, kus mänguasju pole. Vist ei ole kohanud sellist. Ikka on nukud, vankrid, mängumajad või vähemalt -köögid, (tõuke)autod, legolauad ja muud sellised asjad olemas olnud, aga siin ei midagi. Lapsed iseenesest puudust ka ei tundnud, mulle endale lihtsalt jäi see silma.Selle rõõmsa kommiga tuleb mulle kohe silme ette kolm venda, kes olid välimuselt sarnased ja riides ka sarnaselt, nii et võrdlesin neid alguses meie kolme poisiga, aga… Kui need kolm venda järjest seisid kubemega selle kommi lahtise suu ette ja tegid väga ühemõttelisi liigutusi, siis kadus igasugune sarnasus. See oli piinlik vaatepilt. Kommist hakkas ka kahju. Pallidega möllamise ala oli ka turnimisrajaga ühenduses, aga eespool olevatel piltidel pole seda üldse näha, jäi seina taha.


Meie kobisemine meie kobisemiseks, põhiline on see, et lastele väga meeldis, nii et iga euro läks asja ette. Välja arvatud need 13 ja pool eurot, mis lagritsajäätistele kulusid. Kuigi lastele meeldis, siis on ka nemad seda meelt, et näiteks Lohesaba on lahedam ja seal on paremad jäätised ka.

Armas koht, kuhu lastega minna

Lapsed kibelesid möödunud nädalavahetusel Rakvere Põhjakeskuse mängutuppa, aga ma ei raatsinud viia. Kaks tundi mänguaega maksaks seal meie lastele iga kell 32 €, aga me ei ole isegi Tallinnas sellist hinda maksnud ja seetõttu ma ei raatsi. Tunniks veel oleme raatsinud, 2-3 last korraga kaheks tunniks oleme ka raatsinud, aga seekord olin kindlamast kindel, et tund on neljale lapsele liiga vähe ja kaks liiga kallis. Pealegi oli meie viimasest väljasõidust nii palju aega möödas, et aeg oli midagi uut ja huvitavat teha, kas või kaks korda kallima hinna eest.

Lotte kohvik tundus põnev koht, kuhu lastega minna, aga ainult see oleks liiga vähe olnud, nii et sõidu alguses oli idee minna loomaaeda ja sealt edasi Lotte kohvikusse, aga loomaaeda jõudes olid plaanid juba muutunud ja teadsime, et sealt edasi läheme Lohesabasse. Ma ei teadnud sellest kohast sõidu alguses midagi, aga huvi pärast vaatasin Perekaardi kodulehel, mida me Tallinnas vähe soodsamalt teha saaksime ja Lohesaba jäi silma, hind oli ka väga hea, nii et asi oli otsustatud ja läksime sinna.

Kohale jõudsime väga heal ajal, grupp sünnipäevalisi oli just lahkunud ja uute tulekuni oli pool tundi aega, nii et olime mõnda aega Lohesaba seikluslinnaku ainsad turistid. Turistimaks oli neljale lapsele Perekaardiga 13.80 € ja linnas võis aega veeta sulgemiseni. Täishind neljale lapsele oleks olnud 27.60 €, aga sama pere lapsed ei pea kõik täishinda maksma, nii et Perekaardita oleks päevapiletite soodushind olnud ca 22,5 €, sooduskellaaegadel (E-R kuni 17.00) isegi 19.60 €.  Ilmselt täitsa keskmised päevapiletite hinnad, näiteks Tartus Metsapere mängumaal, mis on üks meie lemmikutest, maksame ka 21 € päevapiletite eest. Seetõttu ei tahagi käsi käia välja 32 € kahetunnise mänguaja eest palju väiksemas mängutoas, aga see päise päeva ajal röövimine ei ole praegu teemaks, nii et edasi Lohesabast.

Lühidalt öeldes olime Lohesabast kõik vaimustuses ning 3,5 tundi mänguaega jäi laste jaoks kaugelt liiga väheks, kuid paraku hakkas neil ööune aeg peale tulema, nii et päris kella 22-ni jääda ei saanud. Järgmine kord läheme varem kohale, siis saavad seal isu korralikult täis mängida.

Ma ei teagi, millest alustada, võib-olla sellest, et arhitektuur on seal omaette vaatamisväärsus, tegu on tõesti ühe armsa pisikese linnaga. Vabandan ette hunniku kehva kvaliteediga piltide pärast, arvutis pole need üldse hullud, ma ei tea, mida mu blogi nendega tegi …

IMG_2905

Vasakul üleval on väike istumisnurk vanematele, me veetsime Härraga rohkem seal aega, vahepeal käisid lapsed ka koos meiega jäätist söömas ja siis avastasid, et selle rõdu all kohviku alal oli mängimiseks puidust raudtee. Salanurgad nagu ei olekski seal kunagi otsa saanud. Parempoolsesse majja meid ei lubatud, sest seal on sünnipäevatoad, aga pärast avastasime, et need olid ainult esimesel korrusel, teisele korrusele viis nurgatagune trepp ning seal ootasid lapsi ehitusbüroo ja raamatukogu.

IMG_2984

IMG_2992

IMG_3010

IMG_3012

IMG_3046Limpa peomaja on ka sünnipäevatuba ja selle all on natuke kõhe pime labürint, kust leiab punaste silmadega lohe. Politseijaoskonnast leiab aga ekraani, kust näeb turvavideot labürindis toimuvast.IMG_3160

IMG_2923Linnas on ka mahajäetud maja, milles elab punaste silmadega lohepüüdja. Ka üks kõhe koht, kuhu väiksemad üksi ei julgenud minna, aga samas väga lahe ka. Neljas oli seal oma valge kleidiga nagu kummitus.IMG_3087

IMG_3182Neljas siiski eelistas olla printsess, mitte kummitus ja lubas jääda linnakus asunud torni ööseks.IMG_3043

IMG_2937

IMG_2934

IMG_2973Tornist popim oli tegelikult pood-moemaja, kus Neljas end üldse pintsessiks muutis ja kus nad Kolmandaga isuga poodlesid. Ma kardan, et nemad olidki need, kes poe tühjaks ostsid ja kogu kauba linnakusse laiali kandsid …IMG_2966

IMG_3003Kuna Neljas on tegelikult üsna eraklik ja väldib võõraid lapsi, siis vahepeal oli ta pikalt omaette kõige pisemate alal, sest sinna teised väga ei kippunud.IMG_3134

IMG_2912

IMG_3125

IMG_2917Kui olime linnas mõnda aega mänginud, siis avastas Härra nurgatagusest kohast suure mängude toa, mille puhul ohkasime, et sinna nüüd suured poisid end unustavad ka … IMG_2978Me eksisime, konsoolimängud said vähe tähelepanu ja laste aur läks päriselt mängimisele, jooksmisele, ronimisele. Seda mitte ainult meie laste puhul, nii palju, kui ma nurga taha vaatasin, oli mängude tuba tühi või pooltühi, samal ajal linnas elu kees.IMG_3101Ma loodan, et see ei tundu praegu nagu mingi kinnimakstud reklaam, sest seda see pole. Kuni pühapäevani ei teadnud mina, et Lohesaba üldse olemas on ja Lohesaba ilmselt ei tea, et Kuus Sidrunit olemas on. Me lihtsalt olemegi Lohesabast võlutud, sest see on vahelduseks midagi teistsugust, põnev ja armas samal ajal. Ma ei tea, kuidas ma varem Lohesabast midagi kuulnud polnud … Te olete kuulnud? Käinud? Meeldis?

Meile väga meeldis ja kindlasti läheme veel, aga enne peame Tartus ära käima, sest Metsapere mängumaale ehitatakse praegu uut lahedat turnimisrada.

Kui me käisime Disneylandis

Mul on kahju, et muljete jagamine on nii pikalt veninud, aga naljakas on see, et mul ei ole tunnet, et reisist on juba kaks kuud möödas, minu jaoks on muljed veel täitsa värsked. Ega siin pikka juttu ei olegi, Disneylandis oli lahe, meile väga meeldis ja kui tulevikus vähegi võimalik, siis läheme sinna veel.

Aitäh kõigile, tänu kellele me Dineylandi külastada saime!Disney

Võtsin liiga lühidalt kokku? Loomulikult ei suudaks ma midagi nii napisõnaliselt edastada, nii et romaani leiate Parim Aeg pereblogist: https://parimaeg.ee/postitused/liivisidron/nelja-lapsega-pariisi-disneylandis-2

Head lugemist!

Kui pikad heietused ei meeldi, siis siin 10 minutit pikk videokokkuvõte:

Sidrunid Pariisis!

Aega läks, aga asja sai ning esimesed reisimuljed on nüüd üleval Parim Aeg pereblogis. Miks seal? Sest juba augustis, kui ütlesin ära võimalusele hakata nende lehel blogima, lubasin, et jagan seal vähemalt reisimuljeid. Tänu Seesamile me sinna reisile ju üldse saimegi, eks. Võiksin muidugi siia copy-paste teha, aga ma tahaksin, et te korra sinna lehele ka ikka pilgu peale viskate. Seal on hetkel 5 blogijat: Liina, Jesper, Liina, Kahvliahvid ja siis mina, Liivi, oma esimese külalispostitusega. “Lii” algusega nimed on tugevas ülekaalus, mis on täiesti ebaoluline info, aga minu arvates huvitav kokkusattumus. Igatahes postitust saate lugeda siis Parim Aeg lehel, aga videoklippi jagan siin ka, sest see on nagu lühikokkuvõte meie reisist: palju kõndimist, palju ühistransporti, natuke vaatamisväärsusi, sekka veidi nalja, nuttu, mossis nägusid…

Reis vol 1 ehk kuidas läbi äparduste kohale jõudsime.

Reisipäeval startisime kodust suure ajavaruga, sest esiteks olime varakult valmis ja elevus ei lubanud lihtsalt kodus oodata ning teiseks hakkas eelmisel päeval autol mootorituli põlema ja Murphy püsiklientidena olime valmis igasugustest muredeks, kuigi see mootorituli kustus eelmisel päeval ära ka. Ilmselt oli asi niiskuses, kui uskuda autolukksepp Googlet, kes ütles, et niiskete ilmadega on selline anomaalia sage nähtus. Igatahes auto meid alt ei vedanud ja nii jõudsime lennujaama kõvasti enne check-in`i ja tegime aega parajaks ei millegi muu kui söömisega. IMG_0072Kuna me pole eriti reisinud ning lennujaamas käisime ka esimest ja viimast korda 9 aastat tagasi (okei, Härra on rohkem lennanud, aga see oli ka enne lapsi), siis me hästi ei teadnud, mis meid seal ees ootab ehk kui kerge või keeruline on ühe lennuki peale minna. Tuli välja, et on kerge. Lennujaam oli pooltühi, võib-olla lendasime heal päeval, aga igatahes mingeid järjekordi ja trügimisi kuskil ei olnud, pärast check-in`i istusime ka ainsatena Lotte mängumaja juures, ühtegi teist last seal vahepeal ei käinud. Ma seal kuskil silti ei näinud, et jalanõud tuleb ära võtta, aga meie lapsed on harjunud jalanõudeta mängutubades ja -nurkades käima, nii et nad lasid seal sokkis ringi ja mitte ainult mängunurgas.IMG_0077IMG_0092IMG_0087Ootamine läks igatahes kiiresti, lastel igav ei hakanud ja ootusärevus ei lubanud meil ka igavust tunda. Lennuki peale said lastega pered eelisjärjekorras, nii et siis ei olnud ka mingit sabas seismist ja saime esimeste hulgas oma kohad sisse võtta. Laste jaoks oli see kõik hästi põnev ja nad ei jõudnud ära oodata, millal lennuk lõpuks liikuma hakkab. Mina jõudsin, sest mul tekkis väike lennuhirm ja õigustatult. Kui see lennuk lõpuks õhku tõusis, siis see oligi hirmus. Väga veider oli öelda lastele, et ärge kartke, kui ma ise samal ajal hirmust hinge kinni hoidsin ja mõtlesin, kas see ikka peab nii olema. Lennuk lihtsalt taarus alguses ühele ja teisele poole, käis üles-alla ning lõpuks läks kui püstloodis üles ja samal ajal olid hääled sellised nagu lennukil oleks jõudu vähe. Etteruttavalt ütlen ära, et tagasilennul oli õhkutõusmine hoopis sujuvam, pea märkamatu ja sedasi julgeksin küll veel lennata. Võib-olla oli asi selles, et minnes oli tugev tuul ja tulles tuulevaikne, aga igatahes olid need kaks õhkutõusu nagu öö ja päev.

Kolm tundi lennukis. Ei saa öelda, et need möödusid linnutiivul. Lapsed, eriti Neljas, olid püsimatud, vahetasid kohti ja sahmisid kogu aeg. Mul hakkas pärast õhkutõusu pea valutama ja see sahmimine minu ümber seda väga ei leevendanud. Kuna see peavalu tuli ja läks vahelduva eduga, siis kohe valuvaigisti järele ei haaranud, seda enam, et ma ei taibanud neid kaasa võtta, aga kui valu tuli koos iiveldusega tagasi ja ma hirmuga oksekotti piidlesin, siis Härra ostis lastele midagi hamba alla ning mulle muretses valuvaigistit. Kuni lapsed tegelesid söömisega, lasin mina kinnisilmi valuvaigistil oma tööd teha.

Mingil hetkel jalutaks üks kena pikkade blondide juuste ja laia naeratusega naine oma väikese tütrega vahekäigus ja jäi korduvalt meie juures seisma, näitas oma lapsele meie lapsi ning julgustas tüdrukut lehvitama, samal ajal julgustas Härra meie lapsi vastu lehvitama. Naine küsis, kui vana meie tüdruk on, Härra vastas talle napisõnaliselt ja edasi tekkis kohmetu pikk vaikus, kus mulle tundus, et üks pool oleks olnud valmis rohkem juttu tegema, aga teine pool ei võtnud vedu. Mina olin sel hetkel üldse kõnevõimetu. See peavalu. Igatahes pärast taipasin, et see naine ja tema lokkis juustega mees, kes tundusid tuttavate nägudega, olidki avalikkusele tuttavad näod. Kusjuures proua Aigro mõjus lihtsa, sõbraliku ja sooja inimesena, aga ma kahtlen, et me talle samasuguse mulje jätsime, Härra oli eemaletõrjuva olekuga nagu alati ja mina valutasin mõrra näoga pead.

Kuigi peavalu ja iiveldus taandusid peaaegu nullini, ei tundnud ma end lennu lõpus endiselt hästi, väga uimane oli olla. Lennukist lahkusime viimastena ja lennujaamas kaotasime kohe teised reisijad silmist, sest mul oli vaja hetkeks maha istuda ja end koguda. Ma isegi ei oska öelda, mis mul juhtus, aga jalg läks all nõrgaks, jube palav hakkas, keha kattus külma higiga ja õhk sai otsa. Kui olin end piisavalt kogunenud, et edasi minna, siis me ei osanud enam kuskile minna. Väljapääsu juures märkasime ainult turvaväravat ja töötajaid, kuhu siis oma suuna võtsimegi, aga see oli siiski värav lennukile, mitte välja. Osutati seal samas lähedal olnud uksele, kust välja sai ja selle ukse taga olime uuesti segaduses ega saanud aru, kuhu edasi peab minema, aga peata kanadena me lõpuks ikkagi välja saime ja RER B noolte abil rongile jõudsime. IMG_0104Kõigil oli õigus, kes ütlesid, et metroo on lihtne. Oma peatust ei ole võimalik maha magada, nii et õiges kohas läksime maha ja istusime ümber ka õige rongi peale, aga sõitsime vales suunas. Seda viga ei ole ka võimalik mitte märgata, nii et kohe järgmises peatuses tulime maha ja istusime vastasuunas sõitnud rongi peale. Rohkem selliseid äpardusi ei juhtunud ning kõik muutus lihtsaks ja loogiliseks.

Kui jõudsime teise rongiga oma peatusesse ja maa alt välja tulime, siis laste suust tuli üksmeelne “vau!”. Me vaade oli täpselt selline:IMG_0113See oli see hetk, kus emotsioonid läksid lakke: “Me oleme kohal! Uskumatu, me olemegi siin!” Õhtu oli nii tuulevaikne ja soe, hoopis teine tera võrreldes selle peenikese vihma ja kõva tuulega, mille saatel me  8-9 tundi varem Tallinnas parklast lennujaama tõttasime. Selle emotsiooni, imetluse ja õhtusoojuse saatel võtsime suuna hotellile, vähemalt ma arvasin, et võtsime, aga kuna ma märgistasin kaardile peale hotelli veel ühe poe ära ja selle väikese asja unustasin, siis liikusin vale täpi poole. Umbes täpi juures kukkusin rõõmustama, et sama pood on kohe hotelli juurest ka ja oma eksimusest aru saamata sammusin edasi hotelli poole, mis pidi kohe tulema, aga ei tulnud ega tulnud ja kui ma lõpuks vaatasin, et mis selle hotelli number siis on, et see ikka veel vastu ei tule, avastasin, et me olime üldse vale täpi juures. See ei olnud üldse lõbus aps, ma olin enda peale väga kuri ja lastest oli ka kahju, sest me kõik olime väsinud ja tahtsime vaid hotelli jõuda, aga sinna oli nüüd veel kilomeeter maad ja seda ka suuremas osas tuldud teed tagasi.
IMG_0115Suur oli kergendus, kui me lõpuks kohale jõudsime. Meid võeti vastu nii soojalt ja sõbralikult, check-in käis kiiresti ning meid juhatati isegi tuppa, kus pandi kõik tuled põlema ja toodi ruttu mingi 10 pudelit vett juurde, sest leiti, et toas olnud kahest pudelist jääb meie perele ikka väheks. Tegelikult jäi 10 pudelist ka, aga kraanivee maitsel midagi viga ei olnud, seega jõime lõpuks seda.

Kui tuppa omapead jäime, siis lapsed tundsid esimese asjana muret pulgakommide pärast, millega olin neid terve tee motiveerinud olema kannatlikumad, rahulikumad, vaiksemad. Kusjuures täitsa tulemuslikult, sest pulgakomme ma üldiselt lastel süüa ei luba (kui keegi on toonud, siis olen silma kinni ka pigistanud), nii et see oli nende jaoks väga arvestatav preemia, mille nimel pikk ja raske päev suurema nurinata üle elada.

Enne hotelli jäi meile üks toidupood ka silma ja Härra läks kohe sinna, sest viimati sõimegi lennukis ja kõhud olid kõigil tühjad. Minul oli ka alguses, aga selleks ajaks, kui Härra 15 minutit hiljem tagasi tuli, olin ma juba rivist väljas. Peavalu tuli tagasi, koos iivelduse ja valgustundlikkusega. Härra tõttas jälle mulle valuvaigistit otsima, mis jäigi minu õhtusöögiks, võtsin selle sisse, olin liikumatult voodis pikali ja jäin sedasi magama, et ma ei kuulnud ega teadnud mind ümbritsevast midagi. Mingil ajal keset ööd avasin silmad, nägin, et mõlemad väikesed olid minu kõrval ja silmad vajusid kinni tagasi.

Esimene päev oligi kõige raskem päev, oli palju elevust, palju ärevust, palju ootamist ja palju ekslemist. Palju peavalu ka, mis ilmselt tuligi ärevusest ja lõpuks suurest pingelangusest. Kuigi elevust ja ärevust oli ka järgmistel päevadel, siis peavalu õnneks enam mitte, aga sellest järgmistes postitustes.