#EBA2019

Ee, Blogiauhinnad on küll juba ajalugu, aga… Ma ootasin muljete jagamisega, kuni Eesti Blogiauhindade lehel on galeriid väljas, sest lootsin leida sealt head käisin-laval-pildimaterjali, aga ma pole liikuvas ega rääkivas olukorras eriti fotogeeniline, nii et suure tõenäosusega sai fotograaf minust rohkem recycle-bin-materjali. Päris tühjade kätega ma siiski ei jäänud ja tegelikult ei saa ma ka öelda, et ma vaid piltide pärast muljete jagamisega viivitasin, sest pildid on juba üle nädala saadaval olnud. Ups!

Olin lihtsalt EBA-le järgnenud nädalal lastega maal, siis tuli Silver jaanideks koju, teisipäeval tulime koos Soome, kohanesin siin mõned päevad ja eile jõudsin lõpuks sinnani, et võtsin arvuti kotist välja (kotti panin selle 13. juunil, kui maale läksime, plaanisin seal seda ikka kasutada ka, aga tegin seda vaid korra). Ülejäänud suvi möödub nüüd palju lühemate kirjutamispausidega, ma vähemalt loodan…

Minnes lubatud teema ehk Blogiauhindade juurde, siis tulemusi te ilmselt juba teate. Osad teadsid isegi enne mind, aga erinevalt neist ma tõesti ei uskunud, et ma võiksin tulla auhinnalisele kohale, seda enam, et ma olin vales kategoorias – statistikat vaadates ma lihtsalt ei näe, et mu blogil oleks päriselt vähemalt 5000 lugejat. Võib-olla eksib kuu jooksul siia nii palju inimesi ära, aga püsilugejaid on mul pigem poole vähem. Igatahes, kui ma sain kirja, et mind ootab auhind, siis olin 99% kindel, et see on avameelseima postituse eest. Kui aga Jaanika teatas, et tema kirja ei saanud, siis arvestasin enda kategoorias III kohaga (meid oli ainult neli) ja olin valmis saama auhinda ka oma avameelsuse eest. Kui mööda ma panin!

Aa, õhtu stiilseima tiitli peale lootsin samuti, aga sellest auhinnast jäin ma ilma. Teadsin, et oleksin pidanud sponsori võlumiseks klassikalised rohelised Crocsid jalga panema!

Mida vanem eit, seda roosam kleit, ainult et see kleit ei ole tegelikult üldse nii roosa.

Ema vana kleit, mida EBA-l kandsin, on mulle numbri võrra suur, aga nii armas, et ma ei saanud jätta kasutamata võimalust seda vähemalt korra elus päriselt kanda. Ega ema seda ka väga palju rohkem ei kandnud, ainult oma pulmas ja minu ristimisel, nii et tema seljas oli see viimati 31 aastat tagasi. Mina aga mängisin selles lapsena daami ja kuigi sellest on kena 20 aastat möödas, meenus see kleit mulle, kui mõtlesin EBA dresscode`ile (shine bright like a diamond). Ema otsis kleidi oma kapist välja, mina proovisin seda selga ja vaatamata kopitushaisule teadsin, et just sellega ma peole lähen.

Ma päris originaalse Klementi loominguga kohale ei ilmunud, kõrge krae kinnitasin haaknõeladega sissepoole ja käised lasin õmblejal kitsamaks teha, aga muidu kandsin tõesti ehk isegi 70 aastat vana kleiti. Ema sai selle ikkagi vanemalt naiselt, kes kandis seda oma nooruspõlves.

Soengu osas olin laisk, pesin vaid pea puhtaks ja kandsin juustesse laineid esile toovat geeli, mis iseenesest töötas täitsa hästi, ma olin peegelpildiga rahul, veel Kärbse toaletiski vaatasin, et nii ilusad loomulikud lained on sees, aga piltidel näen nüüd midagi muud… Tulevikus olen targem ja lasen taoliseks sündmuseks kellelgi endale päris soengu teha. “Meigi” tegin samuti ise ja sellega jäin rahule – meikimata välimuse jaoks läks vaja vaid BioNike BB-kreemi, BioNike loomulikku tooni kulmupliiatsit ja mingit suvalist Maybelline ripsmetušši, mille kunagi ammu ostsin, kui seda kassas soodushinnaga rippumas nägin.

Üritusele läksin koos sõbrannaga, sest arvasin, et üksi minnes konutangi üksi kuskil nurgas. Ma ei olnud EBA-ni ikkagi ühtegi blogijat silmast silma näinud ja mulle tundus, et lähen üritusele heidikuna, kellel kamraade ees ootamas ei ole. Põdesin asjata, sest isegi koos sõbrannaga minnes võttis Pille meid oma emaliku tiiva alla. Päriselt. Ta varus meile suupisteidki, kui käis ise jalgu sirutamas ja midagi hamba alla võtmas.

Pille särab kaugemale kui minu kleit! Fotod: Anton Klink

Ma tegelikult tundsin, et ma olen sellise ürituse jaoks liiga tagasihoidlik. Ma ei osanud kuidagi olla, kui oli oht pildile jääda. Ma ei julgenud igale tuttavale näole tere öelda. Ma ei tahtnud ürituse ajal fotopeegli ette minna, sest see polnud kuskil nurgas peidus, vaid kõige nähtavama koha peal ja ma ei oska isegi üksinda olles kaamera ees poseerida, mis siis veel publiku ees poseerimisest rääkida. Kui kõik vajusid laiali, siis proovisime sõbrannaga selle imepeegli küll ära, aga olime liiga lähedal ega osanud vaatamata meie peegelpildi nägemisele normaalset poosi võtta, nii et saime endast vaid kohmetu oleku ja naljakate nägudega ülevalgustatud pildi. Midagi paremat me sealt ei oodanudki, oleme ikkagi mõlemad need, kellest peab tegema 100 pilti, et saada üks õnnestunud jäädvustus.

Me oleme mõlemad tubakavabad.

Kui veel meist rääkida, siis tagasihoidlike ja viisakate inimestena ei söönud me isegi kõhtusid tasuta suupistetest täis, vaid kustutasime oma nälga hiljem Circle-K hot dog`idega, ise samal ajal endi üle naerdes.

Foto: Anton Klink

EBA suupistetest hulgast leidsin muidu midagi täitsa head – Snakkeri minisnäkid. Neid ostan tulevikus kindlasti, eelistatult soodushinnaga, sest need pole üldse odavad. Külmikus olid ka Valio Delish maiustused, mida plaanisin hiljem peoga kotti pista, et lastele viia, aga loomulikult ma unustasin seda teha. Vähemalt said nad endale õhupallid. Üheks päevaks. Neljas nimelt lasi pallidel kogemata taevasse lennata.

Kuus Sidrunit ja Elu kaksikutega, kes sai pere- ja beebiblogide kategoorias I koha.

Ürituse osas saan muidu jagada eestlase suurimat tunnustust: pole midagi ette heita! Ma ei ole eelnevatel aastatel kohal käinud, seega võrdlusmoment puudub, aga minu arvates oli kõik täitsa hästi ja päris kindlasi oli seekord kõik väga väärikas, ei mingeid alandavaid nalju ega peedistamisi õhtujuhtide poolt. Oli vaid igati sõbralik ja tore Meet&Greet ning Jumala hääl, mis vahepeal kuskilt kõlas.

Kuigi üritus oli tore ja sujuv, leidsime Pillega, et meile meeldiks teistsugune formaat rohkem, näiteks blogijate suvepäevad. Pillel, vanal sahmerdajal, hakkasid mõtted kohe jooksma. Minul muidugi ka, aga mitte selles suunas, kuidas neid ellu viia. Mina olen ideede genereerija, mitte nende elluviija. Olen viimast üritanud, aga poole peal tekivad juba uued ideed ja vanade elluviimine ei paku enam huvi. Mari-Leen on aga super elluviija, Blogiauhindade puhul juba viis aastat järjest! Aitäh, et soovid, jaksad ja viitsid!

Võib-olla ei ole väga sünnis muljetada teiste välimuse osas, aga Mari-Leen üllatas mind sellega, kui pisike ta tegelikult on. Pildid on ikka petlikud, ma tundsin end tema kõrval päris suurena. Sama palju üllatas mind see, kuidas temaga tekkis tunne, nagu me oleks vanad tuttavad, ta lihtsalt oli kuidagi nii avatud olekuga, selline hästi sõbralik ja armas.

Pisike Mari-Leen ja suur mina.

Eh, pildiga olen auhindade jagamisele juba päris lähedale jõudnud, aga sellest ma siiski veel ei muljeta, mul veel veidi maad ja ilma, millest heietada.

Üllatavalt pisikesena mõjus ka Ritsik, kes tuli mulle tere ütlema ja kes peaks minuga samas pikkuses olema. Ritsik, ma ei mäleta, kas ma sulle head aega ütlesin, sest mul olid sel hetkel arusaamatu ühispildistamise mõtted peas, lisaks kogusin julgust, et fotopeegli ette minna, peale selle ei suutnud ma otsustada, kas viia kingikotid autosse ära või mitte ja üleüldse tundsin ma end sel hetkel kohmetu hiiglasena. Ma ei tea, äkki ma seisin mingisuguse astme peal, aga mu mälus on pilt sellest, kuidas ma tundsin end sinu kõrval väga suurena.

Ma olen harjunud olema kõige lühemate hulgas, ma olen harjunud vaatamata teistele kõverdatud kaelaga otsa, AGA ma ei ole harjunud olema kellestki pikem või suurem ja see mõjub mulle alati ootamatult. Ma ei oska siis kuidagi olla.

See on ilmselt ainult minu kiiks. Seletasin Silverile oma kiiksu põhjalikult lahti ja küsisin, kas ta pole end kunagi samamoodi tundnud, tavaliselt on ta ka ju erinevates seltskondades üks väiksemaid mehi (venitab ehk kuidagi 170 cm välja). Ta vastas korduvalt eitavalt, sest mul oli raske uskuda, et ta tõesti pole end kunagi harjumatult suurena tundnud. Lõpuks küsisin, kas ta on üldse endast väiksema mehe kõrval seisnud. Selle peale hakkasime mõlemad naerma, nii et vastust ma ei saanudki, aga on täitsa võimalik, et seda polegi juhtunud…

Teistest blogijatest edasi muljetades, siis mul oli rõõm kohata Annet ja tõdeda, et ta ongi nii soe ja sõbralik kui Instagramis tundub. Kui ta komeedina kollasesse ajakirjandusse ilmus, siis ma olin üsna suurte eelarvamustega ega arvanud, et tolles Barbies palju sisu on. Olin ebaõiglane. Oleks minus vaid pooltki nii palju tahtejõudu, edasipüüdlikkust, töökust ja tarkust ning armastust kõigi vastu! Anne on üks ägedamaid inimesi üldse – nii loomulik ja siiras, nii tegus ja tubli, nii inspireeriv ja motiveeriv!

Mallukat nägin ma lähedalt paar sekundit, autogrammi ei jõudnud küsida, sest ma ei tundnud teda kohe ära. Ma ootasin tema näol ikkagi voorimeest, kelle saabumist on kaugelt kuulda, aga selle asemel üllatas ta mind vaikselt selja tagant ja nägi hoopis ootamatult nunnu välja.

Kes siis veel… Aa, Printsessina tuntud Jaanika… Ta sai siin vahepeal minu silmis väga lapsiku ja nõmeda postitusega hakkama, mida talle ka ette heitsin, seetõttu oli mul ebamugav teda üritusel kohata. Mul tekkis mingi veider põhikooliaegne “me oleme tülis” hirm sisse, kuni Jaanika minuga nagu vana sõbraga rääkima hakkas. Mul langes kivi südamelt – me siiski oleme täiskasvanud inimesed, kes on erimeelsustest üle! Tundsin end lõpuks ise lapsikuna, et sisimas mingi kaitsepositsiooni sisse võtsin. Ühesõnaga jättis ka Jaanika endast väga toreda mulje ja mul on hea meel, et ta mul piltlikult kleidisabast haaras, sest mina ise ei oleks julgenud teda kõnetada. Jep, selline argpüks ma olengi.

Nüüd vist võib küll juba selle osa juurde liikuda, kus ma keele alla neelasin. Nagu eespool kirjutasin, siis olin valmis selleks, et võin saada auhinna avameelseima postituse eest, aga ma ei olnud valmis selleks, et žürii valitud võitjaid kohe alguses lavale kutsutakse, nii et ma üritasin end koguda selleks hetkeks, kui järg jõuab avameelseima postituseni. Ainult et “Kuus Sidrunit” kõlas juba parima koostööpostituse juures ja mina isegi ei mäletanud, millise postituse lingi ma sinna lisasin. Olin ikkagi üks neist, kes lihtsalt üritas igasse kategooriasse midagi leiutada…

Ma isegi komistasin trepiastmel, kui läksin auhinda vastu võtma. Kallistused ja kingid. Siis pobisesin veidi enda ette, ei osanud midagi öelda, kuskile vaadata, kuidagi olla… Järgmisel hetkel olin oma kohal tagasi, vaatasin oma värisevaid käsi ja mõtlesin, et mis see just oli.

Ps! Avameelseimaks postituseks osutus Jõululugu.

Britt ja parima koostööpostituse diplom ning Mari-Leen ja kingikott. Viimases olnud Cosmopolitan Divaga peaksin Kirkile Ulaka Kaunitari butiiki külla minema, sest tänu temale mu avameelseimast postitusest üldse koostöö sündiski. Ulakas Kaunitar polnud siiski esimene, kellele oma mõtetest kirjutasin…

Eluliste blogide kategooriani jõudmine võttis nii palju aega, et sain maha rahuneda ning oma peas plaani välja mõelda: kui saan III koha, siis ainult seetõttu, et Mirjam loobus ja mingit kõnet ma ei pea, teen seda vaid siis, kui saan II koha. Noh, ma oleksin võinud kohe kindla peale välja minna ja lubada endale, et ütlen midagi vaid siis, kui saan esimese koha, sest tegelikult ei tahtnud ma üldse mikrofoni juurde seista. Ma sain oma kategoorias TEISE koha! Uskumatu! Ma pidin mikrofoni juurde seisma…

Ma ei mäleta, mida ma laval rääkisin, aga mäletan, et tegin seda puterdades. Ma ei ole kõneleja, ma olen kirjutaja, seega oli olukord minu jaoks piisavalt ebamugav, et seda mitte kunagi ise järele vaadata. Ühte asja mäletan küll, või õigemini ema meenutas… Ma ütlesin, et ta andis mulle 11 häält, aga ma mäletasin seda numbrit valesti, ema andis mulle kokku 5 häält enda, isa ja venna e-mailidega. Nii, see asi on nüüd ära klaaritud.

Ma loodan, et mul oli meeles ka teid kõiki tänada, olen ikkagi kursis, et tänu teie häältele (ja teiste päriselt suurte blogijate mitteosalemisele) ma auhinnatud sain. Aitäh, et minu poolt hääletasite ja aitäh, et olete minu veebikodus heatahtlikud, sõbralikud ja toetavad – te olete parimad lugejad, keda endale soovida!

Mel B õhumusid teile! Mel B oli mu lemmik vürtsitüdruk ja ma esinesin kord temana, kui kooli playboxil Spice Girls`i “Stop” lugu parodeerisime, nii et need õhumusid on peaaegu nagu minu enda poolt.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et olen kirjutanud, kuidas pingelistes olukordades hakkavad mul näolihased tõmblema ja kaldun minestama? Seda ka positiivse pinge puhul, mida näiteks abiellumine ja auhinna saamine on. Viimasel juhul asi minestamiseni siiski ei läinud, aga suunurgad hakkasid küll tõmblema ja ma otsisin kohta, mida Triinu-Liisi (Malluka eest peetud) kõne ajal jõllitada, et näolihastel läheks meelest, kus ma olen. Neil ei läinud meelest.

Kui ma astusin mikrofoni ette, siis ma ei osanud kuhugi vaadata ja ma tundsin, kuidas veri valgub põskedesse ning näolihased lähevad veel raskemaks. Mul hakkas kerge paanika peale tulema, sest viimane asi, mida ma prožektorivalguses seistes soovisin, oli kõigi nähes veidraid tahtmatuid grimasse tegema hakata või minestada. Õnneks istus otse minu ees armas Kai… Tema pilk oli nii rahulik, et ma rahunesin ka maha. Asi ei olnud ainult Kai pilgus, vaid ka teadmises, et tema mind ei näe (see oligi vaid teadmine, Kaile otsa vaadates jäi mulje, et ta vaatab mind heldinult vastu), mistõttu oli lihtne terve aja talle otsa vaadata.

Kai, kui sa seda loed, siis tee sellest oma äri, hakka minusuguste eskortpublikuks ehk istu raha eest esiritta ja lase endale kõneleda. Ausalt, sa oled suurepärane esinemisärevuse leevendaja – aitäh, et olid mulle enda teadmata suureks abiks!

Kui auhinnad olid käes, siis enam pikka pidu ei olnudki. Kõik vajusid laiali, Pille kadus ära, kell oli palju, pikk sõit oli ees, sõbranna pidi hommikul vara lapse laagrisse viima ja nii edasi, seega me kahekesi sinna istuma ja järelpidustema ei jäänud. Tegime vaid mõned (sajad) pildid ning pool üks öösel jõudsin vanemate juurde Neljanda kaissu, aga magama jäin alles mitu tundi hiljem, sest und ei tulnud, emotsioonid olid vist veel veidi laes.

Mari-Leen õpetas mind sponsoreid näitama. -> Mina ei osanud enam käsi kuskile panna, kui kingikotte näpu otsas ei rippunud (ütlesin ju, et olen kehv poseerija), ootasin, et Mari-Leen mind edasi õpetaks. -> Haarasin sõbranna soovitusel diplomid kätte, sai täitsa asja.
Viimased ülevad hetked…
Meie afterparty (poolteist tundi koduteed), panin selleks mugavama kleidi ka selga.

Lõpetuseks veel sellest, millega EBA ametlik osa punkti sai – Meelise kõne. Ühest küljest oli see tore üllatus, teisest küljest veider, sest mõtlesin minagi, et vaat, kes räägib… Aga tegelikult ongi hea, kui netikiusamisest, solvangutest, õli tulle valamisest ja muutustest räägib inimene, kes ise on seda kõike teinud, kaasa arvatud muutunud, ja edasi muutumas.

Kõige enam meeldis mulle üleskutse ajakirjanikele, sest praegune trend teha uudiseid sellest, mida blogides kirjutatakse või Facebookis ja Instagramis jagatakse, on odav, kiuslik ja ebaõiglane nii soovimatut kajastust saavate inimeste kui ka uudisteportaalide lugejate suhtes. Kas see ongi ajakirjandust? Kas selliste artiklitega tahavadki “ajakirjanikud” end siduda? Ilmselgelt mitte, sest enamasti pole taolisel jamal autorit juures…

Blogijate üldistav hurjutamine Meelise poolt oli ehk ebaõiglane, sest tegelikult on meid ju pisikeses Eestis tuhandeid ja julgelt 99,9% meist on saanud intriigideta hakkama. Intriigid lihtsalt levivad kaugemale ja raisakotkad ajakirjandus on kohe platsis, et sõnale “blogija” ebameeldiv pitser peale lüüa. Samal ajal löövad meediaväljaanded ka iseendale pitseri peale: ebakvaliteetne!

Siinkohal olen tänulik Buduaari ja Naistelehe ajakirjanikele, kes on artiklite kirjutamiseks minult esmalt luba küsinud ja eitavate vastustega leppinud.

Nüüd sain vist kõik öeldud, lühidalt, nagu alati… Mis seal muud kui kohtume taas järgmisel EBA-l või hoopis blogijate suvepäevadel. Tsau!

Ps! Saadud auhindadel ma täna ei peatu, aga viisakusest sponsorite vastu kirjutan neist mingi aeg eraldi postituse.

Kolmanda 7 (kummist mängutoas)

Kolmas sai eelmisel nädalal 7aastaseks, ta on peaaegu 120 cm pikk ning tema peaümbermõõt on minu omast suurem. Tal peabki suur pea olema, sest muidu ei mahuks kogu tarkus nii pisikese poisi sisse ära.

Kolmas oskab tõesti mõnikord oma teadmiste või elutarkusega üllatada, tal on väga hea mälu, suur teadmistehimu ja ta värvib vasakukäelisena paremini kui me viis paremakäelist kokku. Kõige enam meeldibki talle joonistada-värvida-voolida-meisterdada ja ta räägib juba paar aastat, et tulevikus saab temast kunstnik.

Sünnipäevaks me talle siiski uusi kunstitarbeid ei kinkinud, aga kamba peale sai ta mitu toredat raamatut, kust ta saab omandada uusi teadmisi: “Keemilised elemendid”, “Uurin, küsin, avastan” ja “500 põnevat fakti: Loomad”. Kõik kolm on huvitavad raamatud ka minu jaoks, näiteks keemilised elemendid polnud kooliajal kaugeltki nii põnevad kui nüüd lasteraamatus.

Kirjutada tahan tegelikult sünnipäevapeost, mille toimumise osas olime viimase hetkeni kõhklevad, sest me ei leidnud Kolmandaga mingit üksmeelt. Ta oli enamuse ajast veendunud, et ta ei taha mingit sünnipäeva ja kui tahtis, siis ei sobinud talle ükski kohalik võimalus. Me jälle ei tahtnud pidada sünnipäeva 15 km kaugusel, sest tõenäoliselt on enamusel vanematest natuke villand autojuhi mängimisest. Vähemalt minul mõnikord on, aga eks mul ole nelja lapse peale Rakvere vahet sünnipäevadel käimisi omajagu olnud ka.

Kui Kolmanda number 7 hakkas juba väga lähedale jõudma, pakkusin uuesti välja, et teeme peo kohalikus Roosistuudios. Pärast mõningaid erimeelsusi leppis – loomulikult laupäeval, millal siis veel – pakkumisega ka Kolmas ja me broneerisime sünnipäevatoa juba teisipäevaks, mille järel said osad lapsevanemad läbi Facebooki grupi kutse kätte 2 päeva enne pidu ja osad lapsed alles esmaspäeval lasteaias ehk päev varem.

Paberil kutse said tegelikult kõik lapsed, ka need, kelle vanemad olid lapse tulekust juba teada andnud. Kolmas lihtsalt väga tahtis neid kutseid valmistada ja jagada ning kuna ta on ilmselgelt emasse, siis tegeles ta kutsetega pühapäeval vahetult enne ööund. kutsedMa ei lootnud, et sünnipäevapeole tuleb nii lühikese etteteatamisega palju lapsi, aga võta näpust, rühmakaaslastest tuli kohale üle poole, täpsemalt 13 last. Kokku oli lapsi 23, lisaks veel 7 täiskasvanut ja nüüd postitust kirjutades nägin Roosistuudio kodulehel, et koht mahutab kuni 12 last. Ups!roosistuudioSünnipäevalaps & 22 kompanjoni

Lärm tõesti ei mahtunud sünnipäevatuppa ära, seda oli kohati nii palju, et isegi sünnipäevalaps kattis vahepeal oma kõrvad ja otsis vaiksemat kohta. Selle leidis ta kööginurgast, kus samal põhjusel istusid enamuse ajast kõik täiskasvanud, välja arvatud Silver, tema vaatas omal soovil, et lapsed sünnipäevatuba päris ära ei lammutaks.eluõiedSilver valvab eluõisi ega suuda oma vaimustust varjata.

Kui ma juba kööginurga juurde jõudsin, siis pajatan sekka sellest, mida ma sünnipäevalauale panin. Kuna igal sünnipäeval on palju toidukraami alles jäänud, siis seekord katsusin vähemaga piirduda ja mis te arvate, mis sai? Kõik sai otsa ja jäi puudugi!

Panin lauale leivakorvikesi juustu-küüslauguvõidega, palju beebiporgandeid, paprika- ja kurgiviile tipikastmega, mitu suurt pakki Pik-Nik juustupulkasid, kaks kaussi viinamarju, pisikesi kaneelirulle, “Valeri” küpsiseid, paki vahukomme ja juustupalle ning õhtu lõpetamiseks oli olemas ka suur küpsisetort. Joogiks oli ainult vesi, nii tavaline kui sidrunimaitseline ja seda nii kraanivee kui Värska kujul, ei mingit mahla ega karastusjooki. IMG_2266Ettevalmistused pisikeses kööginurgas

Mul on rõõm tõdeda, et esimestena kadusid paprika- ja kurgiviilud, kuigi neid sai veel juurdegi lõigutud. Juustupallid ja vahukommid kadusid pea sama kiiresti, kuid neid oli oluliselt vähem kui köögivilju, viimastena läksid kaneelirullid ja koos pooliku tordiga tõime koju tagasi ka umbes 7 küpsist, rohkem midagi. Õppisin sellest, et järgmisel korral panen lauale veel rohkem rohelist ja veel vähem magusat.seitse 1Alles algus, kus laud polnud täielikult kaetud ja laudlina oli veel alles. Hiljem ei olnud, sest üks kann sidrunivett kukkus ise ümber.

Roosistuudio on küll väike, aga seal saab läbi ruumide ringiratast joosta ja seda tehti nii palju, et koju läksid lapsed ilmselt tühjade kõhtudega. Seda on nad muidugi alati siis ka teinud, kui pool lauale pandud toidukraamist on alles jäänud – pole lihtsalt olnud aega süüa. Roosistuudios olime aga kokku 4 ja pool tundi, nii et lapsed leidsid möödaminnes aega näksimiseks.

Veidi Roosistuudiol endal peatudes, siis tegu on pisikese vintage-stiilis sünnipäevatoaga, kus pole tulede ja viledega plastmassist mänguasju. Hästi hubane, armas ja pastelne koht, mistõttu Kolmas leidis, et tegu on tüdrukute mängutoaga ja see oli ka põhjus, miks ta ei tahtnud seal sünnipäeva pidada. Asja ei teinud paremaks ka see, kui tal sõbrad kutsed kätte said ja peokohta samuti tüdrukute mängumaaks või lilletoaks nimetasid.

Vaatamata eelarvamustele ei öelnud aga mitte ükski laps kohapeal, et tegu on plikaliku mängutoaga, oh ei, poisid serveerisid puidust torte, tegid nukuteatrit ja julgemad kandsid kostüümikapist leitud kleitegi. Kõigil oli lõpuni välja lõbus ja Kolmas leidis pärast pidu, et see oli parim sünnipäev üldse ning järgmine võiks ka Roosistuudios tulla.seitseÕnnelik sünnipäevalaps

Sünnipäev tõestas ka mulle endale, et lastel ei ole vaja tohutult ruumi, atraktsioone, mänguasju ning tulesid ja vilesid, et neil tore oleks. Piisabki ühest puidust kohvikust, võimalusest teha teatrit või mängida lauamänge ning laste loovus teeb ülejäänud töö ise ära. Roosistuudios lapsed päriselt mängisid omavahel, mida oli tore kõrvalt vaadata, sest ma arvasin, et nad ei oska seda enam.seitse 2Kui algas teatritükk ja enamus kogunesid ühte ruumi seda vaatama, mahtusid ära küll. seitse 3Vahepeal leiti aega kaardimängudeks.mdeJärjekordne etendus, kuhu kaasati ka publik.

Kohalikele lugejatele soovitan sünnipäevatuba soojalt ja üldse mitte ainult tüdrukute sünnipäevade pidamiseks, mängutoas on lõbus ka poistel. Ütlen seda seetõttu, et Roosistuudio perenaise sõnul on ta varemgi kuulnud arvamust, et tegu on tüdrukute peoruumiga, aga kinnitan, et see ei ole nii. Saladuskatte all ütlen ka seda, et Roosistuudio pisikesed ruumid on kummist ja mahutavad palju rohkem lapsi kui 12, ainult et kõrvadel võib valus hakata …

Mul on tegelikult hea meel, et lapsi oli pea 2 korda rohkem kui 12, melu oli omajagu ja Kolmas sai endale vägeva sünnipäevapeo, või isegi -nädala, sest järgmisel päeval, kui ta sai päriselt 7, sõitsime perega juba mitmeks ööks Pärnusse, nii et pidu kestis tal nädala lõpuni ja sellest kirjutan ka millalgi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks muhe pilt Kolmanda sünnipäevapeolt:cofÜtlesin ju, et Roosistuudios on poistel ka lõbus …

Minu nõrkus ja Pihlaka parimad palad

Ma olen siin ennegi tunnistanud, et minu nõrkuseks on igasugused pirukad ja koogid. Ma üldse ei eitagi, et ma söön neid ka oma kaalulangetusteekonnal, aga ma teen seda kindlasti vähem kui tahaksin. Soomes on minu lemmikuks muutunud Lidl`i õunataskud, ma võiksin neid iga päev süüa, aga see oleks veidi liig, nii et ma söön neid paar korda nädalas hommikukohvi kõrvale. Korraga ühe, sest selles on umbes 330 kalorit ja kaks oleks seega palju.

Sügaval sisimas on mul sellepärast ilmselt piinlik, sest nägin alles hiljuti unes, et keegi jättis blogisse kommentaari, kuidas on kahju vaadata, et ma endiselt saiakesi söön, sedasi ma küll kunagi saledaks ei saa ja võiksin hoopis teistele eeskujuks olla ning nendest loobuda. Nii hea tunne oli ärgata teadmisega, et see oli kõigest uni. Selles kommentaaris oli tõetera kindlasti sees, kuid ma oleksin ammu alla andnud, kui endale kõike keelanud oleksin.

Eesti poelettidel on mu üheks suurimaks lemmikuks halvaakorvike, millele ma satun peale vaid loetud kordadel aastas. Ma isegi ei mäleta, kes seda toodab. Küllap seetõttu see veel lemmikute hulgas ongi, et ma seda harva leian. Sama lugu on mingisuguse pistaatsia-vaarika saiakesega, mida peaaegu kunagi poes ei ole. Samal ajal Eesti Pagari kookidest on isu juba täis, ükski ei ole enam kutsuv.

Kaneelipõimik
Pilt on laenatud Pihlaka kodulehelt

Kutsuv … Mõnikord võib välimus väga petlik olla. Isuäratava väljanägemisega kook ei pruugi üldse hea olla ja vastupidi. Pihlaka kaneelipõimik ei ole välimuselt minu jaoks kunagi kutsuv olnud – liiga palju tuhksuhkrut, katsudes tundub kõva ja kuiv.

Ma poleks ise eales nende kaneelipõimikut ostnud, kui Silveri ema poleks hakanud seda pidulaudadele panema. Viimasel paaril aastal vist ei olegi olnud ühtegi tähtpäeva, kus kohvi kõrvale poleks kaneelipõimikut pakutud. See on tõesti nii hea, et spetsiaalselt selle pärast sõidetakse Rakverre, sest ilma lihtsalt ei kujutata enam pidulauda ette.

Me oleme ka pikalt Pihlaka püsikliendid olnud, aga seda rohkem nende vaarika-kohupiima-martsipanitordi pärast. Kui on vaja erilist torti, siis on selleks alati just see.

Vaatasin, et see on nende kodulehel tortide kategoorias populaarsuse alusel kolmandal kohal. Kõige populaarsem on Lepatriinu kohupiima-maasikatort, mis on ka väga hea ja meeldib meie lastele tegelikult rohkemgi. Olen ka seda sünnipäevadeks erikujulisena või pildiga tellinud._MG_0755Meie rong on väga lihtne, Pihlaka kodulehelt leiab tehtud tortide galeriist 3D rongi (teine rida, esimene pilt), mis on selline kunstiteos, et seda äkki ei raatsitudki ära süüa, seisab praegu hoopis kuskil klaasi taga. Meil seda probleemi ei olnud, sõime torti süümepiinu tundmata.

Kaks aastat tagasi tahtis Esimene sünnipäevaks kitarri ja me kinkisime talle kitarri, pärast aitasime selle ära ka süüa ning siis tundsin küll süümepiinu.IMG_4055Mul ei ole ühegi tordiga mingit konkreetset visiooni olnud, olen Pihlakale veebilehel vaid tellimuse esitanud ja kirja pannud, mida tort meenutada võiks. Kui Teine oma sünnipäeva Politseimuuseumis pidas, siis tellisin tordi, mis meenutaks politseiautot, mul oli ükskõik, kas tort on autokujuline või on ainult pilt peal. Välja tuli midagi vahepealset, mis moonutas silma sedasi, et tort ei näinud välja nagu päris tort, vaid meenutaski rohkem joonistust.Politsei tortPolitsei tortMe ei ole enam ammu Pihlaka püsikliendid ainult tordi pärast. Oleme Silveriga mitu talve Pihlaka kohvikus hommikuti söömas käinud. Loomulikult mitte igal hommikul, aga ikka võrdlemisi sageli ja pea igal lastevabal hommikul oleme end samuti Pihlakast leidnud, nii ka juuli lõpus, kui meil suve ainus lasteavaba päev oli.

Ma tegelikult seal hommikusöögi pärast ei käi, kuigi pokaalis serveeritavad juustu- ja köögiviljasalat on väga head ning ma alati võtan ühe neist. Ma käin seal rohkem ikka hommikukohvi ja koogikeste pärast.

View this post on Instagram

#hommikusöök 😀

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Marjaekleere ma kodulehelt ei leidnud, aga ühe korra oleme neid söönud ja täitsa head olid. Lemmikud siiski mitte. Minu lemmikud on maasika-martsipanikorvikesidrunimuffin toorjuustukreemigaja makroonid. Ma ma lähen sageli kindla peale välja ja võtan maasika-martsipanikorvikese, nii et tegelikult ei ole ma seal vähemalt pooli asju maitsnud. Tortidega on mul samamoodi, ma uusi maitseid ei igatse proovida, ikka ja alati valin vana hea lemmiku.

Muide, torditellimust saab esitada isegi vaid paar päeva enne üritust, see on samuti üks põhjus, miks tordid on sageli sealt tulnud – ma ärkan alati viimasel minutil. Peamine põhjus on muidugi ikka ilusa martsipankatte alla jääv mahlane ja maitsev sisu, plussiks on ka naturaalsed toorained.

Kodulehe kaudu tellimine on neil hästi mugav lahendus, olen seda nii tortide kui ka soolase toidukraami puhul kasutanud. Tellitule järele minnes on meile iga kord pappkarbid avatud, et saaksime enne tasumist toodete õigsuses ja kvaliteedis veenduda. Probleeme pole kunagi olnud ja seetõttu julgen Pihlaka kondiitrit soovitada.

Lugesin, et Pihlaka tooteid müüakse Konsumites, Comarketites, Rimides, Selverites, Kaubamajades ja enamus neist võtavad vastu ka tellimusi. Kelle läheduses Pihlaka kauplust või kohvikut ei ole, siis kaneelipõimikut soovitan küll läbi mõne kaupluse tellida. Ma ei kujuta ette, kas eridisainiga torte sedasi tellida saab – kui mitte, siis see võimalus on ainult Rakvere, Tallinna, Viimsi ja Tartu inimestel.

Ps! Ma ise ei ole suurem asi küpsetaja, pole head ahjugi, milles midagi head teha, seetõttu olen Pihlaka kondiitritooteid ka lasteaias toimunud heategevuslaadale müügiks viinud. Kõik osteti ära. Päris kaval, eks!

*Postitus on sündinud tänutäheks Pihlaka kondiitrile viimati valmistatud tordi eest. Aitäh, väga äge ja hea tort oli! Pihlaka sünnipäevatort kosmoselaev