Vitamiinikommi asemel vitamiinipomm

Ma olen korduvalt uurinud apteekides erinevate kummikarude koostist ja need heaga riiulile jätnud, sest need on olnud rohkem kummikommid kui vitamiinid. Võib-olla olen selliste multivitamiinide suhtes ülekohtune, aga minule pole need kasulikena tundunud ja nii pole mu lapsed kunagi multivitamiine saanud.

Kui minuga võttis ühendust Rosena.ee esindaja ja pakkus lastele proovimiseks Nutrigeni toidulisandeid, siis olin ka päris skeptiline, aga vaatasin pakutavad siirupid üle ning üllatusin meeldivalt, sest nende koostiosade esimene komponent ei olnudki suhkur, vaid vesi. Need siirupid osutusid puhtaima koostisosaga multivitamiinideks, mida ma näinud olen ja kuna praegu on viiruste aeg ning vitamiinirohket värsket kraami on laual suvise ajaga võrreldes oluliselt vähem, siis võtsin pakkumise vastu. 
cof
Lapsed teevad läbi oma elu esimest vitamiinikuuri ja mina teen seda koos nendega, et saaksin jagada maitseelamust.

Nutrigen Supra

Väidetavalt on see ainuke toidulisand lastele maailmas, mis sisaldab 13 vitamiini ja 10 mineraalainet, nii et tõeline vitamiinipomm. Maitselt on see hapu apelsin, paneb veidi grimasse tegema. Kolmest siirupist annaksin sellele maitse poolest teise koha, aga ühele lapsele maitseb see kolmest enim.

Mõnede spetsialistide arvates võiks igal talvel ühe vitamiinikuuri läbi teha, mõnede arvates pole seda üldse vaja, sest tegelikult saame kõik vajaliku ikkagi toidust kätte, teine jälle ütleb, et ühe või teise vitamiini päevanormi kätte saamiseks tuleks süüa näiteks kaks ämbritäit marju. Võta siis kinni, eks. Ma lähtusin oma valiku tegemisel sellest, et siirupites olevate vitamiinide kogused pole nii suured, et võiks tekkida üleannustamise ja kasu asemel kahju tegemise oht. Olgu, Nutrigen Supral on tegelikult need kogused täitsa märkimisväärsed võrreldes teiste Nutrigeni siirupitega, nii et see sobib pigem vast ühekordseks kuuriks, aga teisi julgeksin lastele pikema perioodi vältel lisaks anda küll. See on siis puhtalt minu tarkus ja julgus, kellegagi nõu ma pidanud ei ole. Kui, siis ainult Googlega.

Nutrigen Vegy

See siirup on mõeldud lastele, kes ei armasta köögivilju süüa. Ma enda laste osas väga kurta ei saa, kamba peale söövad nad korralikult, aga eraldi võttes nokib üks toidust sibulad välja, teine porgandid, kolmas tomatid ning neljas ainult tomatit ja kurki sööbki. Kui võrdlen neid lastega, kellega rohkem kokku puutume, siis ütleksin, et nad söövad isegi hästi erinevaid köögivilju, aga alati võiks paremini Samuti võiksin mina paremini süüa teha, sest meie toidulaud ei ole kindlasti kõige eeskujulikum ja täisväärtuslikum. Seetõttu meeldib mulle Vegy siirup kõige enam ja seda soetan kindlasti juurde. Minu ja poolte laste arvates on see maitse poolest ka kõige parem, samuti pigem hapu, aga kerge magus mekk on siiski juures.

Nutrigen Growmega

See on kalaõli-vitamiini kombo, mille tekstuur on rohkem ikka see kalaõli, aga maitse pigem mitte. Minule maitseb see kõige vähem, aga ühele lastest meeldib jälle kõige rohkem. Pärast avamist on selle maitse pisut kibedamaks muutunud, apelsini see mulle ka väga ei meenuta, aga maitseelamuse pärast keegi seda nagunii ei võtagi. Kes tahab maitseelamust, see ostab ilmselt kummikarudeks vormitud vitamiine või siirupeid, mille esimeseks koostisosaks on suhkur.

Vegy ja Growmega siirupid sisaldavad nii vähe D vitamiini, et seda olen lastele juurde andnud, aga Suprale ei tasu midagi lisaks anda.

Saadaval on ka maasikamaisteline Nutrigen Omega siirup ohtra kalaõliga, mis sisaldab samuti väga mõõdukas koguses vitamiine, nii et midagi on ka neile, kellele apelsin peale ei lähe.

Ma soovisin lisaks proovida ka Nutrigen Vitamixin helbeid, aga ma ei ole jõudnud neid veel toidu hulka lisada, nii et nende maitset või selle puudumist ma kommenteerida ei oska, aga võib oletada, et need on maitsetud, kui need on mõeldud lastele, kellele siirupid ei istu. Ma seetõttu neid igaks juhuks soovisingi, et äkki kellelegi lastest siirupid üldse meeldi, aga sellist olukorda ei tekkinud, kõik võtavad hommikuti oma lusikatäied ära.

Ma toodete tutvustamist enam kaugemale ka lükata ei soovinud, sest siirupitel on viimaseid päevi 1=2 kampaania, mille ajal saab ühe hinnaga kaks pudelit toidulisandit. Kes on siiani pakkunud lastele igasuguste lisaainetega kummivitamiine, siis soovitan nende asemel iga kell Nutrigeni siirupeid.

Rosena dermakosmeetika e-poes on igasuguseid muid tooteid ka ja viimaseid päevi saab sooduskoodiga “Eesti” tavahinnaga tooted 20% soodsamalt. Või midagi sellist. Ühesõnaga ma nägin Facebookis reklaami, mille sisu meelde ei jäänud, aga sooduskood jäi ning katsetasin just osade toodetega, et see täitsa toimib ka, kui tegu pole just kampaaniatootega. Mulle endale jäi seal silma punetust vähendav kreem, mis võiks sobida ühele kuperoosaga kimpus olevale mehele, kellega ma koos elan. Talvega on tal asi jälle nii hulluks läinud, et ta näeb oma lilla ninaga välja nagu … viinanina.

Muide, Maris ja maailm blogi Facebooki lehel loositakse 1. märtsil Nutrigeni siirupeid välja, nii et kellel tekkis huvi, aga osta ei raatsi, siis võite katsetada loosiõnne. Marise arvamust Nutrigeni siirupitest saab lugeda tema blogist.

Ainus asi, mis mul tõesti hästi välja tuleb

Ma olen kehv kokk. Võib-olla oleksin parem, kui mind päriselt huvitaks söögi tegemine, aga minu jaoks on see kahjuks üks tüütumaid asju üldse. Uute retseptide katsetamine ei lõpe tavaliselt hästi ja seda rohkem seetõttu, et meie jaoks on uued maitsed liiga harjumatud. Tavaliselt sööme tehtud toidu küll ära, aga teist korda seda enam ei tee. Mõnikord jälle rändab kõik vetsupotist alla, sest tulemus ei maitse kellelegi ja kui nendel kordadel on komponentide peale kulunud oma 15 eurot, siis on uute retseptide proovimisest väga pikaks ajaks isu täis.

Sama tunne on ka siis, kui pärast söögi valmistamist on kõik kohad on täis juurviljade jääke, lägaseid munakoori, määrdunud lõikelaudu, kausse ja panne. Seetõttu mulle väga ei istu toidud, mille valmistamiseks tuleb palju erinevaid komponente erinevatesse kaussidesse jagada ja siis ühte asja mikserdada, teist asja võis praadida, kolmandat asja hautada ja viimasena kõik need asjad korraga ahjuvormi kallata. Kes pärast kõik need asjad puhtaks peseb?!

Nii et üldiselt olen köögis vähe motiveeritud ning tahan asjad aetud saada võimalikult kiiresti ja lihtsalt. Seetõttu ei teki mul ka toidupilte, mida sotsiaalmeedias uhkusega esitleda ega ole ka endaloodud retsepte, mida sõpradele jagada. Ise millegi uue, huvitava ja maitsva väljamõtlemine on minu jaoks sama kui hakata noodikauge inimesena heast peast muusikat looma.

Aga on üks supp, mis mul tuleb hästi välja ja mille retsepti olen kohandanud enda jaoks sobivaks. On võimalik, et täpselt samasugune retsept on juba olemas, proovisin mitmeid erinevaid, enne kui enda katsetustega selle õige juurde jäin, aga ega ma siis kõiki leiduvaid retsepte läbi ei vaadanud. Enne katsetamisi käisin ka erinevates kohtades koorest lõhesuppi söömas, et saada ülevaade sellest, mida nad supis kasutavad. Täitsa uskumatu, kui erinevalt võivad maitseda erinevate söögikohtade kooresed lõhesupid. Siiani olen kõige parema maitseelamuse saanud Araratis. Valetan, mina ise teen ikka kõige paremat koorest lõhesuppi!

Siiani on kõik kiitnud ja kõige suurem kiitja on olnud Härra, kellel ei saa sellest supist isu täis ning viimasel ajal on see isu eriti suur olnud, sest lõhe kilohind on pikka aega olnud 12 € juures, mis ei kutsu ostma. Eelmisel suvel oli madalaim kilohind 3.50 € ja siis sai mitu päeva järjest odavat kala ostetud ja sügavkülma valmis tükeldatud, aga need varud said juba ammu otsa.

Eile lappasime postkasti pistetud reklaame ja silma jäi talutava hinnaga 600-grammine lõhefilee, mida me kohe ostma suundusime, et teha õhtusöögiks kauaigatsetud koorest lõhesuppi. Me sõime end kurguauguni täis ja mina täna jätkasin seda ning sõin hommikul kaks taldrikutäit lõhesuppi, kuigi ma tavaliselt hommikuti suurt midagi ei söö. Koorene lõhesupp on järgmisel päeval lihtsalt veel parem.

Tahan anda teile ka proovida, aga valmis peate ise tegema. Retseptiga on mul ainult sellised lood, et pole olemas kindlaid koguseid, mida supi sisse panen, kõik käib  järgi.

Supi sisse läheb:

  • Lõhe
  • Kartul
  • Porgand
  • Porru
  • Konservhernes
  • Vahukoor
  • Till
  • Sool
  • Sidrun (serveerimise ajal)

Suppi teen tavaliselt 5-liitrise potiga. Tükeldan 3-4 keskmise suurusega porgandit ja viilutan vähemalt 10-sentimeetrise jupi porrut ning panen need koos keema, tükeldan oma kilo kartulit, mille lisan keevale porgandile seltsiks. Kui tundub, et sai ikka vähe neid asju, siis tükeldan ruttu veel ühe porgandi ja paar kartulit, et kulp seisaks ikka supi sees püsti. Kui kartul on juba pehme, siis valan sisse 400 ml vahukoort, 400 g konservhernest ja tükeldan peale ohtralt tilli. Kui asi hakkab uuesti keema minema, siis lisan sisse vähemalt poole kilo jagu lõhetükke, millele olen eelnevalt veidi soola sisse hõõrunud ja tagasihoidlikult lisan viimase asjana supi sisse ka soola. Ja ongi valmis!

Ma olen harjunud magedate toitudega, ma ei tunne, et need oleksid magedad, aga lõhesupi puhul eelistan kergelt soolast maitset, kuid mis on minu jaoks soolane, on tavaliselt teiste jaoks ikka mage, nii et soola lisab igaüks oma maitsemeele järgi. Konservherneste asemel olen proovinud ka värskeid herneid, külmutatud herneid, värskeid türgi ube (mis on Araratis supi sees väga head olnud), aga pole saanud soovitud tulemust.

IMG_1053

Supi serveerin sidrunilõiguga, mis on minu jaoks väga oluline komponent. Kui olen sidruni poodi unustanud, siis pole supp olnud päris see. Nii et ärge sidrunit unustage!

Ma olen jojo ehk keha pärast lapsi.

Ma alustan päris algusest. Ma olen alati olnud veidi pehmeke, ka siis, kui ma olin aktiivne laps ja kui mu aktiivsed vend ja õde nägid minu kõrval alakaalulised välja. Nemad ei olnud pehmekesed.

IMG_7035.JPG

Vend on siiani igati trimmis, kuigi ta toitub põhiliselt makaronidest,  saiakestest, krõpsudest ja šokolaadist. Meil õega sedasi vedanud ei ole, ka tema ainevahetus muutus murdeeas ja nüüd on ta minust isegi kogukam, kuigi kunagi olid ajad, kus tema püksid mulle jalga ei läinud. Kusjuures see aeg oli mõned aastad tagasi, kus ma vaatasin õele ja tema uutele püksele peale ning ütlesin, et kui talle on need väikesed, siis ostan need temalt ära, ilusad püksid olid, eks. Mul olid juba siis häired oma gabariitide hindamisel, sest kui ma neid pükse jalga proovisin, siis need läksid ainult poolde reide jalga, aga silma järgi vaadates tundusid mulle täpselt parajad ja õele väikesed. Tegelikult läksid hoopis õele jalga, aga ma olin veendunud, et minu tagument on tema omast väiksem. Ei olnudki. (Nüüd on.)

Naljakas, et paksuna olen ma end alati saledana tundnud, aga enne lapsi tundsin end paksuna. Eks mind oli päris palju paksuks noritud ka – nii palju, et hakkasin ise ka uskuma.

01

Ma ei ole nendel piltidel küll päris vormis, aga ma olen normaalne, võib-olla isegi sale, aga kindlasti mitte paks, nagu ma sel ajal tundsin. Sellest vormist paremat mul olnud ei ole. Ma kasvasin täis umbes 13-aastaselt, pärast seda ei kasvanud ma enam sentimeetritki ja ka kaalunumber, mis küll kõikus 55 ja 58 vahel, sest ma olen üks nendest, kes kogub talverasva, jäi samaks.

Seda kuni esimese raseduseni, mille ajal kosusin 17 kilo.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pildil ei ole ma veel maksimumkaalus, kosusin veel kuu aega, aga ise tundsin end kogu aeg saledana. Ilusana.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast sünnitust ma end enam saledana ei tundnud ja poolteist kuud hiljem nägin ikka samasugune välja nagu pärast sünnitust. Kaal lihtsalt seisis. Aga kuna lapsel olid koolikud, siis ma suurt midagi süüa ei julgenud ja jalutasin ka palju, et rahutu laps vankris paremini magaks, ja kaal hakkas hooga langema.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

05 10 kuud pärast joosepi sündi

Kuigi ma näen, et mu tagumik on praegu kolm korda suurem, tundub see käte all endiselt sama väike. Tookord ma pikalt oma pisikest tagumikku nautida ei saanud, sest kaks kuud hiljem alustasin uuesti kosumist ja Teise ootusajal võtsin juurde juba umbes 25 kilo.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui sellel pildil käed alamõõduliseks photoshoppida ja nende asendit veidi muuta, siis hakkaksin türannosaurust meenutama, vot nii võimaks läksid kintsud.

7a090349-5f0f-42e5-8b2f-04ac68385804

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nädal pärast Teise sündi nägin välja selline ja sealt alates langes kaal iseenesest, kuigi ma ei piiranud oma söömist ega jalutanud pooltki nii palju, kui seda ühe lapsega tegin.

Kaks kuud hiljem:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

4 ja pool kuud hiljem:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aasta ja 2 kuud hiljem, kui Kolmas oli juba kõhus:

10 mihkli algus

Kolmandal korral kosusin rekordiliselt palju ning raseduse lõpus näitas kaal numbrit 88, mis on 158 cm kohta veidi liiga palju. Kuna ma täpset algkaalu ei tea, siis võtsin juurde kuskil 28-30 kilo ja mõistagi ei tahtnud ma sellise kosumise järel eriti pildile jääda või kui jäin, siis parima võimaliku nurga all, nii et raseduse lõpust mul selliseid pilte ei olegi, kus näeks ära, et kõht ei ole ainus asi, mis hiigelsuureks kasvas.

11 2 kuud enne mihkli sündi

Kaks kuud enne Kolmanda sündi – Härral oli juba raske mind sülle võtta ja ta oli sunnitud vastama küsimustele “kas need püksid teevad mu tagumiku suuremaks” ausalt, et mu tagumik ongi suur. Aga mu kõht kasvas veel suuremaks ja tagumik jäi selle varju. Kolm nädalat enne sünnitust:

_MG_7828.JPG

Kaks kuud pärast sünnitust olin juba veidi kahanenud ja ise tundsin end muidugi igati saledana, aga pildid ei halasta ja tegelikult olin ikka suur:

12 2 kuud pärast mihkli sündi

Ja suureks ma jäingi, sest enne raseduse eelse kaalu saavutamist jõudsin neljandat korda rasedaks jääda. Antud pildil kaalun umbes 75 kilo ja kahaneda jõudsin 63 kilo peale, mis on ka endiselt veidi palju 158 cm kohta.

Neljandaga võtsin juurde umbes 14 kilo, aga kuna algkaal oli kõige suurem, siis lõpuks kaalusin ikkagi 77 kilo.

13 kuu enne tuuli sündi

Kui ma kuu enne sünnitust kõhuga ei näinudki väga kogukas välja, siis ilma kõhuta olin veel kaks kuud pärast sünnitust päris paksuke

14 2 kuud pärast tuuli sündi

Aga Neljanda esimeseks sünnipäevaks algas kaalunumber juba 5-ga ja jäänud olid vaid 4 kilo numbrist, mida kaal näitas enne lapsi.

15 aasta pärast Tuuli sündi

Aga need 4 kilo ei läinud enam kuskile ja kui ma eelmise aasta alguses imetamise lõpetasin, siis hüppas kaalunumber hoobilt 66 peale. Vahepeal Orgu kava järgimise ajal langes see number jälle 61 peale, aga eelmise aasta lõpp ja selle aasta algus tõi kaasa nii suure stressi, et halvimal päeval nägin kaalul juba numbrit 70. Kusjuures ma ei hakanud rohkem sööma, vaid mul oli ilmselt sama jama, mis Evelin Ilvesel, et stress pani keha tootma kortisooli, mis annab kehale käsu talletada kõik rasvadena. Sealt edasi tekkis juba sama jama, mis mu emal, kellele öeldi, et tal ei saagi kaal langeda, kui ta ei tunne end ise paksuna. Võib-olla on seal tõetera sees, sest üldiselt ma ei põe oma kaalu pärast, mulle meeldib mu peegelpilt, ma tundun endale käte all väike ja kui ma seistes vaatan end varvasteni, siis ma näen kõike saledana. Ma olen nii palju kordi vaadanud poes pükse, et peaks nagu minu suurus olema, aga jõle suured näevad välja ning proovides on selgunud, et jäävad hoopis väikeseks. Kui ma tunnetaks oma suurust või näeksin end peeglist paksuna, võib-olla siis oleksid asjad teisiti. Küll saan ma piltide pealt aru, et ma tegelikult olen ülekaaluline ja mulle ei meeldi see, mida ma piltidel näen. Ma tahaksin, et piltidel paistaks see, mida ma ise tunnen – 55 kilo naise ilu.

Praegu kaalun 68 kilo, mis tähendab, et oma pisikese tagumiku tagasi saamiseks peaksin kahanema 13 kilo võrra ja ideaalis võiksin sealt veel edasi 5 kilo alla võtta ning oleksin oma elu parimas vormis. Aga see tähendaks ka seda, et ülejäänud elu peaksin end pidevalt piirama ja selleks on vaja suurt tahtejõudu, millest minul on vajaka.

Sellega ma ei taha nüüd öelda, et löön käega ja jäängi paksuks, kuigi ka sellel on omad eelised. Näiteks rinnad, mis kadusid pärast imetamist. Pärast lapsi ongi minu keha juures muutunud see, et ainevahetus ei luba enam kõike süüa ja püsida 55 kilo juures ning kaalukõikumised on jätnud rindadele oma jälje.

Ma ei tunne piinlikkust, kui näitan pilte, kus ma 4 aastat tagasi voldiline ja tselluliidine olin, sest see on minevik, aga samas seisus olevikku on juba piinlik näidata, kuid ma teen seda varsti. See postitus ongi rohkem teekonna algus minu elu parima vormi (ja sellisel juhul ka uute rindade) suunas, mille tahan endale kinkida kolmekümnendaks sünnipäevaks. Kuna ma tean, et suured muutused ei toimu ega toimi üleöö, siis annan endale aega kaks aastat. Aga endise vormi juurde tahaksin jõuda oluliselt varem ja loodan, et juba selle aasta sees saan oma praegusel enne ja pärast võrdlusel pildid omavahel ära vahetada.

111Muide, tulemused tulid iseenesest, ei nõudnud minult ei tahtejõudu ega pingutust, kõik käis väga loomulikult.

Esimene pilt on tehtud aasta pärast Esimese sündi, kui olin raseduse eelsesse suurusesse tagasi kahanenud ja teine pilt on tehtud umbes neli kuud pärast Kolmanda sündi. Kuigi vahepeal olin juba peaaegu nagu enne pildil, siis tänaseks olen samasugune nagu pärast pildil. Ja kuigi ma tunnen end oma kehas mugavalt ning enesehinnang on kõvasti kõrgem kui 10 aastat ja 13 kilo tagasi, siis ma tahaksin ikkagi kaaluda taas 55 kilo, et mu väljanägemine oleks minu enesetundega vastavuses.

Nii et edaspidi saate lugeda taas Orgu kavast, minu kaalust, kõnnikeppidest, aktiivsusmonitorist, kupumassaažist, trennist, kehaanalüüsist ja nii edasi. Kuni hiljemalt kahe aasta pärast saan öelda, et minu keha on pärast lapsi kobedam kui kunagi varem. Kui seda ei juhtu, siis kustutan selle postituse ja teen näo, nagu ma tegelikult ei tahaks üldse alla võtta ja olen väga rahul oma kopsaka kehaga. 

giphy