Kuidas uue aasta vastu võtad, selline see ka tuleb?

Kui meie uus aasta tuleb sarnane sellele, milline me aastavahetus oli, siis väga hull ei saagi olema – ehk veidi igav, aga samas mõnusalt rahulik ja perekeskne, täis küpsetamist ja säästmist.

Rahulik ja perekeskne

Meil ei olnud aastavahetuseks mingeid plaane, aga mu vanematel üle väga pika aja oli ja seetõttu me nendega tänavu uut aastat vastu ei võtnud. Oleksime võinud, aga me tundsime, et me pole enam nii noored, või siis pole veel nii vanad, et aastavahetusel metsas vorsti grillida. Soe tuba ja aastalõpu saated ahvatlesid rohkem.

Aasta viimasel päeval oma vanemate juures ikkagi käisin, sest suured poisid olid seal, aga oleksin niisamagi käinud. Kuna seal tehti sauna, siis onu ja vanaema olid ka kohal, nii et nägin pea kõik pereliikmed ära ja sain neile head vana aasta lõppu soovida.

Edasi läksime kuuekesi Silveri vanemate juurde, et nendega nende 55. pulma-aastapäeva puhul kohvi juua ja Pihlaka kaneelipõimikut (Silveri ema lemmik) süüa. Eilse ainsa vahuveini avasime seal samuti, aga kui ma ei eksi, siis see ei saanud isegi tühjaks, nii rahulikult võtsime. Mitte siis vahuveini, vaid üleüldse olemist.

Koju jõudsime 20-21 vahel ja ülejäänud õhtu veetsime ainult enda pere keskel.

Täis küpsetamist …

Koju jõudmise järel hakkasime kohe piparkooke tegema, jõuludest oli ikkagi veel 2 kilo taigent ja 5 kotikest 31. kuupäevaga glasuuri alles, viimane aeg oli need ära kasutada. Piparkookidest said ühtlasi ka ainsad asjad, mis meil kodusel “pidulaual” söömiseks olid.aastavahetusGlamuurne kodune aastavahetus.

Piparkookide kaunistamine jätkus veel täna hommikulgi ja ahi huugas samuti teist päeva järjest, sest tegime õhtuks ahjuliha.

… ja säästmist

Käisin Silveri vanemate juures ka saunas, sest teisiti ei saa uuele aastale vastu minna. Võtsin kaasa täiskomplekti vahetusriideid, ainult korralikke sokke ei leidnud ja tahtsin need poest osta. Rõhutan sõna tahtsin. Poes see väike asi meelde ei tulnud, mistõttu pidin pärast saunatamist kantud ja veidi kulunud kandadega sokid jalga tagasi panema. Plaanisin selle vea kodus parandada, kuid jälle unustasin ja nii võtsingi uue aasta vastu põhimõtteliselt vanades juustudes.

Lisaks ei ostnud me vist esimest korda üldse mitte mingisugust tulevärki, käisime vaid alevi keskel vaatamas, kuidas teised oma raha õhku lasevad. Tegime seda viiekesi, sest Kolmas keeras õue jõudes otsa ringi ja läks tuppa tagasi, ei meeldinud talle kõvad paugud.  

Siis see ahjuliha, mida täna sõime … Selle ostsime vaid seetõttu, et see oli tänase kuupäevaga ja 50% soodsam.

Kui mul poleks rahakotis 55 eurot, siis järeldaksin sellest kõigest eriti rasket aastat, aga praegusel juhul panustan lihtsalt sellele, et elame kokkuhoidlikumalt ja hoiame raha millekski suuremaks.aastavahetus2.jpgAinus perepilt, mis meil aastavahetusest on. 

Kokkuvõttes oli me aastavahetus küll rahulikum võrreldes varasematega, aga samas on ka varasemad olnud rahulikud ja perekesksed, lihtsalt möödunud minu, Silveri või meie mõlema vanemate keskel.

Ma ei ole mitte ühtegi uut aastat võtnud vastu kuskil peol või mujal olles, alati kodus, olgu siis meie vanemate või meie endi kodus. Pärast keskööd olen küll peole läinud, esimest korda 14aastaselt koos vanematega, teist ja siiani viimast korda 15aastaselt sõbra juurde kodusele peole, millest olen siin palju kordi kirjutanud. Teate küll, see oleng, kuhu ma kõrge palavikuga läksin ja kus ainus koht istumiseks oli Silveri kõrval, kes lubas mul enda klaasist ploominektarit juua ja kelle põlvele ma kogemata toetusin, kui end püsti ajasin ja nii edasi.

See oli see oleng, mille järel pidin olema hommikul emal laudas abis, aga otsisin hoopis metsast mullikaid, kes olid öösel aedikust põgenenud. Olengult läksingi otse metsa, olin väga väsinud ja endiselt kõrges palavikus, nii et mullikaid otsisin jalgu lohistades ja omaette “vissi-vissi-vissi” pobisedes. Tookord uus aasta siiski palavikku ja kadunud mullikaid täis ei olnud, aga Silverit küll …

Eh, hakkasin jälle heietama vanu aegu, kuigi lõpetuseks tahtsin hoopis teile ilusat uut aastat soovida. Soovin teile sama, mida teistes kanalites soovisin: armastust, kodusoojust, värve, rõõmu, säravaid ideid, kordaminekuid ja täituvaid unistusi, aga mitte ainult, soovin ka tugevat tervist!

Selle suure asja ma öösel unustasin ja sain kohe karistatud, pärast ärkamist hakkas mu alaselg tasapisi valutama ning praeguseks olen juba päris kange, aga ma ei lase end sellest heidutada, sest kokkuvõttes on uue aasta esimene päev olnud täitsa tore. Me magasime kaua, sõime lõunasel ajal hommikusöögiks piparkooke, naersime aegumatu Mr. Beani üle, lahendasime kuuekesi ristsõnu, lugesime raamatuid, sõime head õhtusööki ja nii edasi. Eriti tore on see, et lapsed on terve päeva hästi läbi saanud ja nüüd hilisõhtulgi mängivad omavahel nii toredalt, et ma ei raatsi neid magama ajada, kuigi kell hakkab juba 23 saama.

Kuidas ma isale kõrvakiilu andsin

Eelmise postituse jätkuks, siis teadvusel olemine on mulle varemgi keeruline olnud, seda nii kodus, koolis, poes, haiglas kui ka vahetult enne abieluaktile alla kirjutamist, aga päriselt pimedusse langenud olen vist ainult kaks korda, ülejäänud juhtudel on vaid keha alt vedanud ja igasugune taju kadunud, aga udune nägemine on säilinud.

Kindlasti olen seda kõike varem ka kirjutanud, aga mul on kaks uut lugejat, nii et kirjutan nende pärast uuesti.

Esimesel korral minestasin lapsena emaga möllates, kui ta meid kordamööda oma seljast padjakuhja “viskas”. Ma ei tea, mis valesti läks, aga pärast viimast padjakuhja kukkumist ei saanud ma enam hingata, nägin veel peeglist oma avatud suuga nutunägu, kust ei tulnud piuksugi häält välja ja läinud ma olingi. Õnneks mitte surnud, sest järgmisel hetkel olin pea alaspidi ema süles ja hingasin. Tol ajal ei kujutanud ma ette ema ehmatust. Nüüd küll.

Samuti ei kujutanud ma ette isa ehmatust, kui ta mind teadvusetuna elutoa põrandalt leidis. Mäletan, kuidas kattusin külma higiga ja tundsin iiveldust ning samal ajal hakkas ka pea ringi käima, kuid ma ei saanud aru, et ma minestamas olen, ma tahtsin minna iivelduse pärast vett jooma, aga poolel teel keerasin ümber, sest pearinglus läks nii hulluks, et tahtsin diivanile pikali visata. Diivanile ma ei jõudnud.

Isa oli köögis, kuulis seda mütsatust, mis tema 55-kilose tütre põrandale kukkumisega kaasnes ja tuli asja kontrollima. Esimese ehmatusega võttis ta mu enda haardesse ja kukkus mu põske patsutama, et mind üle äratada.

Selle või aju verevarustuse taastumise peale hakkasin aeglaselt toibuma. Esmalt hakkasin poolaavatud silmadega nägema isa kontuure, kuni ta muutus võrdlemisi selgeks, aga kõik muu tema ümber jäi häguseks ja ma ei saanud aru, kus ma olen.

where-am-i-gif-9

Mul ei olnud koha üle aega juurelda, sest selgemaks muutunud pilguga nägin, et isa lööb mind. Ma ei kuulnud ega tundnud mitte midagi, aga ma nägin, kuidas ta käsi vastu mu põske käis ja ma ei saanud aru, miks.

Vo6q

tenorSee löömise osa tundus kestma terve igaviku, ma jõudsin mõelda väga palju erinevaid mõtteid, olla kurb ja lõpuks vihane, kuni teda vastu lõin. See oli ka väga udune hetk, sest tegelikult ma ei mõelnud vastu löömise peale ega isegi tundnud oma keha, et oleksin saanud seda teadvustatult teha. See pidi olema kellegi kolmanda kuri käsi. n5Pärast kõrvakiilu sai isa aru, et ma hakkan teadvusele tulema ja lõpetas mu patsutamise. Hiljem ütles, et ma mitte ainult ei laksatanud talle vastu, vaid teise käega näpistasin ka, aga sellest ei teadnud ma üldse midagi.

Sealt alates olen ära tundnud, millal minestama hakkan ja olen palju kordi täieliku pimeduse ära hoidnud, kuid korduvalt olen ikkagi sellises udus olnud, et pole aru saanud, mis mu ümber toimub ega ole osanud end pikali visata, vaid olen lasknud end akna alla istuma talutada.

Mida mitte teha, kui inimene kaotab teadvuse?

– Ära hoia teda püsti ega pane teda istuma. Minestanud inimese püstises asendis hoidmine võib olla eluohtlik!

– Ära lajata talle vee või käega näkku. Vesi võib minna hingamisteedesse ja aju verevarustus ei taastu pekstes kiiremini.

– Ära hakka teda elustama, kui ta hingab.

– Ära varastada teda paljaks.

– Ära tee temaga selfisid.

Kui inimene kaotab teadvuse (ja tal pole hingamisteedes võõrkeha), siis parimaks esmaabiks on pikali olemine ja kui midagi kõrgemale tõsta, siis ainult jalad. Pigistavad riided (lips, särgikrae, korsett, kaks numbrit väiksemad teksad) võiks vabastada ning värske õhk ja märg rätik otsmikul tulevad samuti kasuks. Teadvus taastub loetud minutitega, kui veri pähe tagasi jõuab.

Äärmusest äärmusesse ehk kuidas Soomes ettevõtte pangakaart kätte toimetatakse

Britt kirjutas Prantsusmaa plastikust juhiloa taotlemise halenaljakast bürokraatiast, millega meenus, kuidas Silveril läks aega, et temale mõeldud ettevõtte pangakaart kätte saada.

Kui ta 2015. aasta sügisel elukohta vahetas, siis ta tahtis ka pangas aadressi ära muuta, aga seal öeldi, et nendele tulevad andmed automaatselt kuskilt registrist (maistraatis sai elukoht muudetud) ja uut aadressi nad ise kirja panna ei soovinud. Täpselt sama öeldi ka maksuametist, kuhu õige aadress ilmus rohkem kui aasta hiljem ja sedagi pärast mitut kõne ja kirja.

Kuna pangast kirju ei tulnud, siis sinna polnud vajadust helistada ega õiget aadressi peale suruda, aga mingi aeg tehti Silverile ettevõtte pangakaart (mõlemad on sama panga kliendid) ja see pidi talle koju tulema. Taotleja andis ka aadressi, kuhu kaart saata, aga pangakaart koos paroolidega läks aadressile, kus ta elas 2015. aasta suvel. Õnneks oli sealne uus elanik aus inimene ja ta helistas ettevõttesse, kes omakorda helistas panka ja lasi kaardi sulgeda. Vabandati ette ja taha ning lubati uus kaart saata õigele aadressile.

Uue kaardi paroolid tulid kenasti õige elukoha postkasti, aga kaarti ei tulnud ega tulnud. Kui ettevõtte omanikul oli panka asja, siis ta tõstatas ka selle teema ja sai vastuseks, et kaart on pangas ja ootab Silverit, koju nad seda enam ei saada (hea, et nad sellest enne ikka teavitasid). Omanik mõtles, et väga hea, võtab kaardi ka kaasa ja viib Silverile ära, aga ei, nii lihtsalt see ei käinud. Pank ei andnud ka pärast pikka vaidlemist kaarti tema kätte, sest tema polnud Silver, tema oli kõigest ettevõtte omanik, kes selle kaardi oma töötajale tellis.Un5F2vtSilver pidi minema isiklikult kohale ja sellega oli ka nii, et ta vaatas internetist lahtiolekuaegu, lõpetas tööpäeva varem, et panka jõuaks ja siis selgus, et ajad on vahepeal muutunud ja kontor oli juba kinni. Seda nimetas ta Soomes tavaliseks, sest sarnaseid olukordi erinevate asutustega on tal korduvalt ette tulnud.

Toon kohe järgi näite, kuidas ma vaatasin mänguväljakul liikluslinnaku väraval lahtiolekuaegu, et saaks veel enne kojusõitu sealt läbi käia. Olime kaks päeva hiljem kenasti platsis, aga liikluslinnak oli suletud ning minu vaadatud lahtiolekuajad olid peidetud justkui 8. augustil paigaldatud muutunud aegade teate alla … Oli 30. august ja seda teadet kaks päeva varem ei olnud. Seda teadet ei olnud ka umbes kaks nädalat varem, mil samuti väraval olnud infot lugesin.

Lapsed seega liikluslinnakusse ei saanudki, kuid Silver oma pangakaardi sai lõpuks ikka kätte.