Toitumiskava 14/365 + nädalalõpp + palju pilte

Toitumiskava järgimise teisel nädalal läks kõik libedalt kuni neljapäeva õhtuni, siis tuli Härra koju koos toitumise vabakavaga. Ma tegelikult nägin seda ette, sest Härra tuli koju vaid kolmeks päevaks ja selleks ajaks oli meil palju plaane, kuhu kava järgi toitumine väga sisse ei mahtunud. Juba eos märkisin programmis mitmel söögikorral soojate arvuks ümmarguse nulli, sest teadsin, et reedel õhtul oleme Härra vanemate juures saunas, laupäeval Härra venna 50. juubelil ning pühapäeval sõbra 33. sünnipäeva puhul Tallinnas.

Härra sai kahel hommikusöögil siiski aimu, mida kavast leida võib – reedel sõi vägisi ühe tatragaleti ja pooliku riisigaleti, laupäeval sõi marjakastmega riisihelbeputru ega olnud ka sellest väga vaimustuses.
Esimesel päeval läksime edasi Rakverre, kus ma läksin kliendina EMT esindusesse Härrale tema esimest nutikat ostma ning Härra ostis lastele Hesburgeri eined, et nad ooteaja kenasti vastu peaksid. Jäi mulje, et ma olen lapsi peaaegu 2 nädalat söömata hoidnud, sest kellelgi ei jäänud mitte midagi järele, kuigi tavaliselt vähemalt kaks last ei jõua oma burgereid lõpuni süüa või ei jõua isegi söömisega algust teha.
Härra ka ei saanud galettidest kõhtu täis ja tema soovis Kadaka burgerit, millele minagi ei suutnud ära ütelda. Seega reedel sõimegi lõunaks burgereid ja õhtul sõime Härra vanemate juures kapsasuppi. Vahepealse aja veetsime aktiivselt põllul ja metsas ja nende kahe vahel jalutades. Pärast burgerit ja enne põlde-metsi jõudsime käia ka perekondlikult tuttava juuksuri juures, kus lõikuse sai ainult Härra. Ma käisin niisama näitamas, milline hullumaja kaasneb nelja lapsega, kes tahavad kõike teada, näha, uurida, katsuda, maitsta ja nii edasi.1 2 3 4569Häid lambaid mahub küll palju ühte lauta, aga ühte siiski enam sisse ei surunud:101181213

Et päris aus olla, siis koju jõudsime vahetult enne poe sulgemist ja pidime enne ikkagi sealt ka krõpsu, rullbiskviiti ja lahjat alkoholi ostma. See on nagu väike traditsioon, et pärast Härra pikka äraolekut teeme laste uneajal filmiõhtu koos kaloririkka näksimisega. Seekord läks küll nii, et lapsed sõid ise pooled krõpsud ära ja läksid alles siis magama ning minu garaažijook läks ka Härrale, sest mulle see ei maitsenud. Härrale ka mitte, aga ta libistas selle seebivee ikkagi alla. Filmiõhtuga läks ka nii, et pikka filmi me ei laenutanud, sest kartsime selle ajal magama jääda, vaatasime hoopis “Viimase võmmi” kordust, õigemini mina vaatasin ja Härra nohises mu kõrval. Nii palju siis meie õhtust.

Laupäeval tegin lõunaks Orgu retsepti järgi seene-hakklihapalle ning kõrvale praadisin kookosrasvas kartulirattaid, kuigi tegelikult need kokku ei käinud. Aga kuna Härral oli kaks kehva hommikusöögikogemust, siis tahtsin talle näidata, et tegelikult on kavas ka väga häid toite. Lõunasöök läks kümnesse!

Õhtul sõime Härra venna sünnipäeval ja mina kogustega piiri ei pidanud, sest peolaual oli nii palju head kraami, et patt oleks olnud midagi söömata jätta. Kui koju jõudsin, siis kleidinööbid tahtsid eest lennata. Too kleit oli mul tegelikult esimest korda seljas, sest mul pole palju võimalusi kleidi kandmiseks, ja seda võimalust ei saanud kasutamata jätta – uus kleit ja äkki on varsti nii suur, et ei saagi kanda. 😀
Kuna lastel olid ka vahelduseks dressipükste ja t-särkide asemel midagi viisakamat seljas, siis avastasin koduteel, et oleksime võinud lasta meist mõned pildid teha. Härra oli vist veidi joogine, sest ta pakkus, et teeme kodus aegvõttega pilte, kui lapsed heas tujus on. Viimane oli küsimärgi all seetõttu, et kell oli 22:30 ja meil kõigil oli seljataga pikk päev, aga lastel oli tuju hea ning saime igas asendis pilte teha. Näitaksin siin hea meelega üht, aga kuna ma ei suutnud valida, siis näitan kolme lambivalguses tehtud kehva kvaliteediga pilti: _MG_0042 _MG_0072 _MG_0079Pühapäeva hommikul sõime juubilari juurest kaasa antud kooki ja kringlit. Pärast seda viisime lapsed emale, käisime poes, koristasime autot ja puhusime õhupalle täis, et meie 33-aastane sõber saaks istuda küpsisepuruvabasse autosse, mille põrandat katavad õhupallid. Kui valmis saime, siis võtsime suuna Tallinna poole, aga enne mängis Härra fotograafi, sest mul oli juba teist päeva järjest kleit seljas. 😀 Üks pilt on minu lemmik, teine pakkus Härrale hirmsasti nalja, ei ole vist raske arvata kumb on kumb.llllVaatasime filmi “Eakas algaja” (The Intern), mis kahjuks sünnipäevalapsele väga ei meeldinud. Kui mu Härrale, kes muidu romantilisi komöödiaid igavaks peab, poleks see film peale läinud, siis ütleksin, et tegu on pigem naistekaga. Igatahes oli see esimene 2-tunnine film, mille puhul ma ei vaadanud kordagi kella ning lõpus oli tunne, et mis, juba läbi või, ma tahan edasi vaadata! Selle kahe tunni jooksul sai naerda ja nutta (esimest tegime kõik neli, viimane osa jäi rohkem naistele) ning üksteisele otsa vaadata, kui ennast kuskil ära tundsime. Soovitan seda filmi soojalt! 🙂

Enne filmi käisime pitsat söömas ja pärast filmis haarasime Härraga statoilist kabanossid, sest meil oli vaja minna veel lapsi ära tooma ja kodus ei oleks jõudnud enam süüa teha. Koju jõudsimegi alles laste uneajaks ning kuna me olime kolm päeva ringi rännanud, siis tuli veel pühapäeva hilisõhtul pesu pesta, et Härra saaks kohe hommikul oma asjad kokku panna.

Esmaspäeva hommikul näitas kaal koledaid numbreid – ma olin nädala lõpuga kosunud 2 kilo. See ei ole ju võimalik, või on? Samas teksapüksid, mis kaks nädalat tagasi olid väga kitsad, lähevad endiselt jalga ning kõhuümbermõõt koos kaalunumbriga ei kasvanud. Ilmselt ei läinud need 2 kilo kohe kintsudesse ja päästerõngasse, vaid istusid ja istuvad osaliselt siiani sooltes. 😀

Eilne päev oli ka selline, et toitumiskava selle sisse ei mahtunud. Hommikul viisin kohe pärast ärkamist lapsed lasteaeda, edasi läksime toitumiskava ostunimekirjaga Rakverre, sest siit ei saa kõike. Koju jõudes pani Härra kiiruga oma asjad kokku ja startis sadama poole. Mina panin oma asjad kokku ning korjasin hunniku ploome ja startisin ema juurde. Jätsin Neljanda sinna ning läksin edasi … ühte kohta. Seal ühes kohas hakkas mul kõht hirmsasti korisema ja siis meenus, et ma ei olegi veel midagi söönud.

Edasi läksin Härra vanemate juurde tomatit, kurki ja muud värsket kraami hankima ning möödaminnes panin suhu ühe väikese pannkoogi. Siis kihutasin lasteaeda, korjasin poisid peale, käisin kodust läbi, et vahetada riided ja pakkida kingitus ning kiirustasime edasi Rakverre Esimese rühmakaaslase sünnipäevale. Seal näksisime veidi suupisteid ja sõime torti ning poisid jooksid ja möllasid ligi 3 tundi. Kella 20 ajal saabusid ka vanemad Rakverre, andsid mulle Neljanda tagasi, kes päeval nende juurde magama jäi. Koju jõudsime taas nii hilja, et sain vaid tuled alla teha, lapsed puhtaks pesta, neile unejuttu lugeda, veidi koristada, siibrid kinni panna ja ise ka magama minna.

Seega selle nädala esimene päev läks ka juba täielikult hukka, kuid nüüd on tempo taas maas ning saab hakata uuesti kava järgi süüa tegema. Kuni Härra koju tuleb ning me elame taas rohkem autos ja igal pool mujal kui kodus. :/ Ma tegelikult usun, et kui natuke harjutada ja paremini planeerida, siis mahub ka toitumiskava järgmine paremini päevaplaanidesse.

Ühte uut tähelepanekut saan küll mainida, mis toitumiskava järgmisega kaasas käib. See on korras seedimine! Issand, ma ei taha detailidesse laskuda, aga ümber nurga ei oska ka seletada. Ütlen siis otse, et enne oli mul pidevalt kõht lahti või kinni, aga juba esimesest päevast alates need mured kadusid ning seedimine hakkas tööle nagu kellavärk. See kell jäi nüüd nädalavahetusel seisma, aga seda ajutiselt.

Ma mõned kuud tagasi sattusin artiklile, kus kirjeldab, milline näeb välja korras seedimine ja normaalne väljaheide. Kes ei ole oma teadmistes päris kindel, siis soovitan lugeda: http://kehakeel.ee/2014/01/seedimine

8 thoughts on “Toitumiskava 14/365 + nädalalõpp + palju pilte

  1. Oi, ometigi üle pika aja üks film, mida ma tõesti näha tahan! Ma olen üsna kerge meelelahutuse austaja ja vaatan enamasti (romantilisi/põnevus) komöödiaid, aga no päriselt, viimased aasta või kaks jätab kõik nii külmaks… Vaatan treilereid ja ei tunne, et tahaks filmi näha. Aga see oli äge. Seda ma vaatan!

    1. Ma olen samuti kerge meelelahutuse fänn ja see film oli ka hästi lihtne, aga samas nii kaasahaarav, põnev, liigutav, humoorikas ja nii edasi. Loodan, et sulle ka meeldib! 🙂

      Kui millegi kallal kobiseda, siis filmi lõpp jäi ehk veidi poolikuks. Lõpp ise sobis, aga enne seda oleks äkki võinud veel midagi olla. 😀

  2. Ma olen tõeliselt kade, et teil õnnestus nelja väikese lapsega nii superilusaid perepilte teha. Viimati kui meie üritasime samamoodi aegvõttega pere pildistada, siis oli meil veel kaks last. Kokku klõpsitud lugematust arvust piltidest õnnestus vaevu-vaevu paar nii enam vähem pilti leida, kus keegi ei ole udune, keegi ei vaata jumal teab kuhu jne. Eks sul on pildistamine ka paremini käpas, aga see suurepärane tulemus innustab ennastki veelkord proovima. Uhh, aga kus on palju eeltingimusi selleks vaja täita: kõik peavad olema puhanud, kõigil peab olema hea tuju (st muuhulgas kõht täis), kõigile peab selga saama korralikud riided, lisaks lastele peab sama suutma teha ka kaasaga. Nüüd hakkas tunduma jälle võimatu :D.

    1. Mina vaatan neid pilte vähekese kriitilisema pilguga. Need on tehtud kõrge isoga ja väga “mürased”, me oleme kõik veidi väsinud ja loppis nägudega (laste uneaeg oli ammu käes) ning riided on ka seljas juba kortsus. 😀

      Aga ma plaanin ka aegvõttega sessioone uuesti katsetada ja seekord looduses, kui oktoobri keskel, mil mees koju tuleb, veel on ilusat sooja kuiva sügisilma. 🙂 Õues loomuliku valguse käes jääb kvaliteet parem, eriti ilusaid tulemusi saab sügisese õhtupäikese ajal. 🙂

  3. Tõeline respect sulle, et sa sellise tempoga vastu pead. Kuidas te mehega suudate nii perekonda koos hoida (30 päeva eemal – 3 päeva kodus), kui nii haruharva üksteist näete. Kuidas sa vastu pead üksi nelja last kasvatades? Ma lähen juba vahel hulluks kaheagagi ja mul on mees kogu aeg kõrval.

    1. Mulle tundub, et me püsime iseenesest koos, sest me kuidagi hambad ristis perekonda koos ei hoia. 🙂
      Me pole kunagi 365 päeva aastas koos olnud, mehel on alati olnud pikad komandeeringud või sõitis ta autojuhina 6 päeva nädalas Läti/Leedu/Rootsi/Norra/Taani vahet, nüüd on siis 3 aastat Soomes olnud. Küllap oleme harjunud ja võtame seda loomulikuna, aga samas igavesti nii ei tahaks, tegutseme ikka selles suunas, et järgmine või hiljemalt ülejärgmine hooaeg jääks viimaseks.

      Aeg läheb tegelikult hästi ruttu ja lahusolekud mööduvad üsna märkamatult, sest meil mõlemad on käed-jalad tööd täis. Samuti on meil olnud palju selliseid perioode, kus oleme pikalt koos, nende varjus on lahusolekuid kergem taluda. Kui aastaringselt oleks “30 päeva lahus ja 3 päeva koos” ja sedasi aastast aastasse, siis oleks vist küll raske perekonda koos hoida. Talved on meil õnneks sellised, kus mees on palju kodus, mõnel talvel on isegi 4-5 kuud päris kodune olnud. 🙂 Sellel talvel seda luksust lubada ei saa, kuid ühe kuu on siiski kodune ja sealt edasi saab 1-2 nädalat kuus kodus olla. 🙂

      Kuidas mina vastu pean… Nii ja naa. On paremaid ja on halvemaid päevi, aga kõik on kontrolli all. 😀 Kõige raskem oli esimene aasta nelja lapsega ja see oli raske ka siis, kui mees oli selle aja jooksul 5 kuud kodune. See aeg on nüüd õnneks möödas. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga