Vastused lugejate küsimustele: unistused

Millisest elust unistasid lapsena? Noh, et kui ma suureks saan, siis…

Lapsena ma unistasin sellest, et ma abiellun hea mehega ja saan lapsed ning me elame rõõmsalt metsaäärses talumajas koos oma paljude lemmikloomadega. Minu unistustes ei pidanud lapsed minema lasteaeda ja tõenäoliselt ei pidanud ka mees tööl käima. Sellest, millise tööga seda kõike endale lubada, ma unistada ei osanud.

Kui mitte arvestada tüüpilisi unistusi saada näitlejaks, lauljaks või modelliks, siis tööalaseid unistusi pole mul kunagi olnud. Tegelikult mingil perioodil oma lapsepõlves ma unistasin psühholoogiks saamisest, aga sellega läks nii, et minust sai hoopis patsient.

Põhimõtteliselt oli minu unistuste elu samasugune, mida meie pere parasjagu metsa ääres elas, lihtsalt ükski loom ei oleks kombinaati läinud ega peata jäänud. Ma ei ole oma ema palgatööd tegemas näinud, ta oli kogu aeg kodus olemas, lasteaias me ei käinud, kasvasime hoopis loomade keskel, kuid mitte nagu Mowgli-lapsed. Isa tean samuti vaid enda peremehena, tööd on ta küll kõvasti teinud ja hiliste õhtutundideni põllul olnud, kuid minu jaoks olid ka põllud osa kodust, nii et sellist tunnet, nagu isa oleks ära, ei olnud kunagi.

Päris unistuste elu ma täna ei ela, aga abiellusin hea mehega ja oleme loonud unistuste pere, seega olen täitsa rahul.Processed with VSCO with g3 presetPildistas Madli Allikas, seepiaks muutsin minna.

Missugune oleks sinu unistuste maja ja muu sinna juurde kuuluv?

Minu unistuste maja oleks rehielamu-tüüpi, osaliselt maakividest, suurte akendega, mõne ahjuga, kuue magamistoaga, kahe vannitoaga, avara terrassiga. Kõrvalhooneteks oleksid saun, laut, suur garaaž-tööruum, aiapaviljon, kasvuhoone, laste mängumaja. Juurde kuuluks veel mets, maa ja jupike teed, mis viib ainult meie hoovi, ning naabrid võivad ka olemas olla, aga kuskil taamal.

See on see, millest unistan, aga mida ma praeguse elukorralduse juures ka võimaluse avanedes ei realiseeriks, sest me veedame veel mitu suve Soomes.

3 kohta, mida sooviksid külastada

Lisasin selle unistuste kategooriasse, kuigi ma tegelikult reisimisest väga ei unista. Mõnikord Silveriga arutame, kuhu me läheks või mida me teeks, kui meil see võimalus oleks, aga et me otseselt reisimisest unistaks ja selle poole püüdleks …

Kui, siis hästi vähe. Pärast Disneylandis käimist tekkis soov minna lastega Saksamaa Legolandi ja arvutasime välja, et see käik läheks meile 2500-3000 eurot maksma. Saaks ka odavamalt, saaks ka kallimalt, aga meie soovide maksumus jääks antud vahemikku. See reis oleks olnud juba sellel aastal realiseeritav, aga eelmisel sügisel tehtud valikutega lükkasime sellised lõbud taas edasi ning Legolandi läheme 2019. aasta sügisel või 2020. aasta kevadel. Loeme selle üheks kohaks, mida soovime külastada ja mis on päriselt ka tulevikuplaanides.disneyTulevikumõtetes on Euroopa ringreis matkaautoga. See ei ole küll ühe konkreetse koha külastamise soov, aga see on üks kolmest reisivariandist, mida omavahel arutanud oleme. Ma ei osanud ka lapsena reisimist igatseda, aga mingil põhjusel olen alati soovinud Itaaliasse minna. Matkaautoga reisimise mõte on osaliselt sellega seotud, Itaalia oleks sihtpunkt, kus veedaks nädala, aga sinna ja tagasi rändaks läbi erinevate riikide sedasi, et kokku oleksime 3-4 nädalat ratastel, seda koos lastega. Selline reis on miski, mis kõnetab Silveriga meid mõlemaid, aga kuna see reis on juba teoorias väga kulukas, lisaks ei saa seda ette võta keset laste kooli ega Silveri hooajatööd ehk mitte ühelgi ajal aastas, siis selle mõtte realiseerimine on nii ebatõenäoline, et me pole umbkaudset eelarvetki kokku löönud.

Sama lugu on Ameerikaga Ühendriikidega, kus tahaks mitme kuu jooksul reisida läbi erinevate osariikide, aga kuna see mõte on veel utoopilisem kui Euroopa ringreis, siis me oleme sellest rääkinud vaid stiilis “kui me võidaks lotoga miljoni, siis me … “.

Kokkuvõttes tahaksingi konkreetse kohana külastada vaid Legolandi ja seegi pole päris selline sihtkoht, millest oleksin aastaid unistanud. Enda Itaalia unistuse juures pole mul ka kunagi olnud teadmist, et just sellesse või sellesse linna ma soovin minna, olen tahtnud vaid Itaaliasse, mis on suur ja lai … või siis pigem pikk ja kitsas mõiste.

Oleme kunagi päriselt reisimisest unistanud ja seda varasemate Pariisi kogemuste põhjal. Tahtsime ka lastega seal käia ning see unistus ainult kasvas, kui lapsed hakkasid multikast nähtu peale rääkima, kuidas nad tahaks Eiffeli torni näha. See unistus täitus ja uut pole me asemele leidnud.DCIM101GOPROG0411631.JPGMe ja me, eks, kuigi küsimus oli mulle esitatud. Me Silveriga lihtsalt kumbki ei igatse reisimist, aga kui kuskile minna, siis ühise nägemusena lastega Legolandi ning äge oleks kunagi jõuda üheks kuuks Euroopasse või terveks suveks Ameerika Ühendriikidesse, rohkem meil soove ei olegi.

Mida sa teeksid, kui miski poleks takistuseks – aeg, raha ega muud võimalused?

Selliseid asju on palju ja enamasti on need kõik sellised, mis lihtsalt ootavadki enda võimalust, ei midagi utoopilist. Välja arvatud see Ameerikas seiklemise osa siis, see küll praegu enda võimalust ei oota, aga pole välistatud, et näiteks 20 aasta pärast selle ära teeme. Kunagi ei tea.

Kuid ma mõtlesin sellele küsimusele mitu päeva ja sain aru, et siiski on midagi sellist, millest ma muidu unistadagi ei julge, aga mida ma võimaluse korral teeksin – läbiksin erapiloodi koolituse. Kusjuures ma ei ostaks lennukit ega lendaks ehk üldse pärast koolituse läbimist, sest emana tundub väikelennukiga hobikorras lendamine tarbetu riskimisena, seda isegi siis, kui see on turvalisem kui autosõit. Ülearuse rahasumma korral lendama siiski õpiksin, mõned korrad iseseisvalt taeva all ära käiksin ja sellest piisaks, et ülejäänud elu rahulolevalt üles vaadata, kui miski kuskil lendab.

Kui sa saaksid olla ükskõik mis ametil, kes sa olla tahaks?

Ma ise ka ei usu, et ma seda praegu kirjutan, aga kui ma saaksin olla praegu ükskõik kes, siis ma oleksin juhataja abi … Luha talus. Põhimõtteliselt põllumees. Kuigi ma kunagi jätsin kooli pooleli, sest leidsin, et põllumajandus pole absoluutselt minu eriala, siis ajaga on aina enam hakanud juurte poole tagasi tõmbama. Olen tõsimeeli mõelnud sellele, et tahaksin isa kõrvalt kõik selgeks saada, et kui ükspäev jõuab kätte aeg, kus tema enam ei jaksa, siis tegevus talus jätkuks endiselt.

Kui süda ei kisuks suvel rohkem Silveri juurde, siis oleksin praegu vanemate juures ja õpiksin põllutöid tegema ning kuivatit opereerima. Mõte kontoris töötamisest mulle väga ei meeldi, eelistaksin hoopis traktoriga põllul olla …OLYMPUS DIGITAL CAMERA

6 thoughts on “Vastused lugejate küsimustele: unistused

  1. Selline matkaautoga reis ei tarvitse üldse ülemäära kulukas olla. Me läheme sel aastal neljandat aastat ca 3-nädalasele rännakule (2 täiskasvanut, 3 last) – Saksamaale jõudes otsustame, kuhu täpselt, aga Itaalia on üks mõtetest. Eelnevalt kolmel aastal oleme üsna põhjalikult Balkanit avastanud (Horvaatia, Bulgaaria, Rumeenia, Kreeka).

    Kuna autosuvila seaks piiranguid, millega me nõus pole (nt kesine võimalus offroad’imiseks :D), siis rändame praegu Toyota LC 120-ga, mis on mõningal määral matkaautoks ümber kohandatud (sisseehitatud sahtlid, 2-inimese magamisvõimalus). Ööbimised kombineerime kodumajutuste ja kämpingute vahel (päris hotelli nimelises majutuses oleme olnud haruharva, kolme ja enama lapsega on see ka mõnevõrra keeruline). Telgid, priimus ja magamisvarustus on alati kaasas.

    Reisieelarve on kõigil kordadel jäänud max 3000-4000 euro piiresse, millest umbes viiendik on kulutatud tagasiteel kaubanduskeskustes, kust oleme suure osa lastele järgmisel kooli- ja lasteaia-aastal vajaminevast varustusest soetanud. Kindlasti saaks ka soodsamalt, nt kui ise rohkem süüa teha jne – selle eelarve piires oleme üsna “vaba käega” kulutanud – mitte arutult, aga nii, et kõik end mõnusalt tunneksid. Vanim laps on meil juba nii suur, et tema eest võetakse pea alati täishinda – teil on praegu kõik lapsed veel selles eas, mis odavamasse “lastekategooriasse” mahub (nt kämpingud, kõikvõimalikud transpordi-, meelelahutuse- ja vaatamisväärsuste piletid jms).

    Pika kommentaari lõpetuseks: 3-4 nädalat Euroopas on üsna hõlpsasti tehtav, eeldab muidugi teatud eelarvet (ilmselt oluliselt väiksemat, kui see, mida praegu ette kujutad :)) ja palju pealehakkamist, aga tulemus on seda väärt.

    PS! Lastega autorännakute osas olen alati nõus kogemusi jagama, ma olen iga aastaga jälle mõne asja suhtes targemaks saanud 😀

    1. Seda on küll hea lugeda, äkki siis isegi oleks rahaliselt ükshetk tehtav, jääb ainult ajaline takistus. 😀

      Meil mahutab ka auto ju terve elamise, vajadusel saab veel suusaboksi ka katusele lisada, nii et iseenesest ei peakski matkaautoga minema. Samas oleks see jälle elamus omaette. 🙂

      Aga no mida ma siin üldse arutan, lähiaastatel ei lähe me kuskile või siis hüppame ainult Legolandist läbi. 😀

  2. Mul ka vist polegi mingeid hulle reisiunistusi, vbl siis see et läheks mehega Ameerikasse ja rendiks mingi ägeda vanaaegse auto või hot rodi ja siis sõidaks sellega mingitel ägedate teedel. Aga no selleks ei pea isegi miljonit olema, juba uurisin mis sellised autod ka renti tahavad ja tegelt täitsa tehtav kui tahta.

  3. Minu suur unistus on saada omale maakoju vannituba. Mu mees ei ole seni nõus olnud, et “rikub ” vana maja ära. Nii me siis elamegi, külm vesi on olemas küll, aga seegi õues. Kirjeldamatult tüdinud sest veetassimisest, soojendamisest, lastepesust sellistes tingimustes. See on selgelt mu unistus nr 1.
    Reisimisest: oleme üsna kogenud perereisijad (peres 5 inimest). Mees reisib töö asjus palju, tal on ka kogemusi, minul on hea nina soodsate lennupiletite peale. Autoga pole ma nõus lastega pikka maad sõitma, nii et meie ainult lendame. Piletid muutuvad järjest odavamaks, eriti kui viitsida otsida. Telkimist ma ei talu (ei saa magada), seega tavaliselt oleme kodumajutuses (AirBNB, nt). Hotelle väldime. Kodumajutuses saab ise süüa teha ja nii kokku hoida, nii raha kui ka aega (väljas süües on ootamine sageli pikem kui endal söögitegemisele kuluv aeg). Varem liikusime ka kohapeal ühistranspordiga, aga 5 inimesega on mõistlik juba auto võtta. Oleneb muidugi sihtkohast. Unistuste sihtkohad on perega Florida kant (olen ise USA-s käinud, isegi elanud) ja kusagil Aasias võiks ka korra öära käia, kõik kiidavad, nt Taid ja Balit. Suurlinnad ega üldpopid turistikad meid väga ei tõmba, aga samas Kanaari saartel on meile väga meeldinud.

    1. Mehel on huvitav põhimõte. Kui tal vanas eas hambaid pole suus, siis ka proteese ei taha, sest rikub vana mehe ära? 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga