Otsisin postituse pealkirja jaoks Folklore.ee andmebaasidest pudruteemalisi vanasõnu ja mõistatusi ega suuda enam kunagi võisilmaga putru sama pilguga vaadata, sest just see on vastus halli härja ja tema mädase silma mõistatusele. Sama lugu ka mädapüti ja igasuguste mädaste selgade või aukude mõistatustega (alates numbrist 4630). Tekib küsimus, kas vanasti oli mädal mingi muu tähendus, et seda nii ohtralt pudru kirjeldamiseks kasutati? Või oli inimestel kesisest toiduvalikust nii villand, et negatiivsed seosed olid kerged tekkima?
Minu lapsepõlves küll kesist toiduvalikut ei olnud, kuid pikka aega oli minu kiireks hommikusöögiks tops kohupiimakreemi ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mul kohupiimakreemidest siiani isu täis, ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kui mädaste mõistatuste autorid tundsid pudru suhtes midagi sarnast, siis mõistan neid täielikult. Minu loodud mõistatus kõlaks ka umbes nii: tops külmkapis, sees kohutav piin…
Pudru puhul on erinevaid variante nii palju, et see hommikusöök ei muutu vist kunagi päris üksluiseks. Endal küll kogemus puudub, aga järeldan seda teiste kogemusest. Kui Instagramis ja Facebookis küsisin, kas 10 hommikut putru oleks väljakutse, siis enamus vastasid, et ei ole ja nii mõnigi lisas, kuidas nende peres süüaksegi peaaegu igal hommikul putru, niimoodi aastast aastasse.
Ka meie jaoks ei olnud väljakutse (mille Helen meile esitas) süüa 14 hommikut järjest putru, aga mõni puder ise oli väljakutse.
Igal hommikul enne või pärast söömist tehtud pilt.
Tegin esimesel hommikul segu kahest Helde sarja soolasest pudrust, sest arvasin, et sedasi võiks porgandiga variant meile meeldida, aga eksisin, see rikkus hoopis vinnutatud lihaga pudru ära. Selle segu söömine oli päris kindlasti väljakutse! Porgandi ja seemnetega mitmeviljahelvestest tehtud kotletid meeldivad muidu meile kõigile, lihtsalt pudruna see helbesegu peale ei lähe.
Heleni kodulehel leiduva retsepti järgi tehtud kana-kodujuustukotletid mitmeviljahelvestega.
Segaputrudest rääkides, siis Silver tegi siin mingi aeg vinnutatud lihaga putru… Ma sain kohe aru, et hommikusöögi juures on midagi valesti, aga eriti imelikuks läks asi siis, kui koos vinnutatud lihaga jäi hamba alla rosin. Minu hämmingu peale teatas Silver, et vinnutatud lihaga helbeid oli vähe, ta pani jõuluputru juurde… Jõuluputru! Kes nii teeb?
Ma lisan putrudele sageli kaerakliisid juurde, aga eriti hea on kaerakliipuder ise… Avastasin selle tänu lugejatele, kes seda sügisel mannapudru asemel soovitasid – aitäh soovitajatele! Tegin Instagrami storys suuremat sorti pudruküsitluse ja viimase seisuga ei ole 78% vastanutest kaerakliiputru söönud. Ma soovitan proovida, see on veel parem kui mannapuder, aga palju tervislikum. Kaerakliid sisaldavad kõige rohkem kiduaineid, see on ka põhjus, miks neid teistele putrudele juurde lisan, see kulub mu aeglasele seedimisele ära. Kellel veel aeglane ainevahetus, siis eriti hea hommikune ärataja on soolane puder tšillisädemetega (Santa Maria Chili Explosion)…
Tšillisädemed, keset lauda, või kõrval.
Soolase alatooniga pudruna läheb meil kõige paremini peale mädase silmaga hall härg võisilmaga (mitte margariinisilmaga!) neljavilhapuder, seda lapsed tellivad, tatrahelbepuder meeldib neile ka, aga vinnutatud lihaga putru söövad nad pika vinnaga…
Tatrahelbed saatis meile Helen, ise ei ole ma neid kunagi poest ostnud ega ole varem üldse tatrahelbeputru söönud. Tatart teen muidu sageli, aga seda lõunaks või õhtuks, mitte hommikuks. Kuigi maitselt on need peaaegu ühesugused, hakkas mulle väljakutse viimasel hommikul tatrahelbepuder vastu (jätsin pool alles, edasi sõin hoopis kooki) ja sellega sai minu pudruisu paariks päevaks otsa. Ainult paariks!
Millest ei saa mul vist kunagi küll, on Helde sarja mitmeviljahelbed jõhvika, kookose ja õunaga. Mind täitsa hämmastas, kui Instagramis vastas valdav enamus, et see puder ei maitse neile. Minu arvates läheb see iga söömisega aina paremaks, nii et soovitan uuesti proovida. Ma teen seda vee ja piimaga (pooleks või piima natukese rohkem), maitsestan meega, mõnikord raputan peale ka kaneeli (kiirendab ainevahetust, nagu tšilligi) ja ongi ideaalne puder valmis. 
Jõhvika, kookose ja õunaga Helde sarja puder, mis on väga hea ka igasuguste lisanditeta.
Alguses meeldisid mulle mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud võrdselt, aga ajaga on jõhvika ja kookosega variant nii palju rohkem meeldima hakanud, et õuna ja mustsõstraga putru polegi ma enam teinud, lihtsalt pole isu selle järele. Küll käivad neelud aegajalt sellest helbesegust tehtud muffinite järele… Soojad muffinid ja külm piim, mmm.
Heleni kodulehe retseptide järgi tehtud küpsised ja muffinid. Maitsesid väljanägemisest paremini.
Instagrami küsitluse põhjal meeldisid vastajatele enim neljaviljapuder ja riisihelbepuder, vähim meeldisid mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud ja tatrahelbepuder. Kaerakliipuder sai ka palju eitavaid vastuseid, aga kuna seal kadus küsimus ära, siis seda ma ei arvesta. Tulemused veidi üllatasid mind, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab enamikule meeldida riisihelbepuder rohkem kui jõhvika ja kookosega mitmeviljapuder…
Riisihelbeputru olen elu jooksul mõned korrad teinud, aga siis kasutasin maitsestamisel veel julgelt suhkrut ja sõime putru kisselliga. Nüüd maitsestasin putru ainult meega ja tulemuseks oli üsna maitsetu kokkukleepunud riis. Teist korda seda tegema ei kipu, aga kuna enamuse arvates pole pudrul viga midagi, siis järelikult oli viga minu valmistamisviisis.
Märts oli riisikuu, siis lisas Helen sotsiaalmeediasse erinevaid retsepte, kus riisihelbeid kasutada saab ja nii mõndagi tahan järele proovida, näiteks kookospiima ja mangoga riisihelbeputru või riisidesserti mango ja granadilliga. Instagramis soovitas üks lugeja teha riisihelbeputru mustsõstarde ja mandlitega või peekoni ja salatiga, need variandid kõlavad ka täitsa hästi. Eks ma varsti saan teada, kas riisihelbepuder jääbki minu jaoks väljakutseks või saame sõpradeks. 
Kavatsen nüüd koolivaheajal esitada pudruväljakutse ka oma vanematele ehk plaanin maal olles neile igal hommikul putru teha. Ma mäletan enda lapsepõlvest ainult mannaputru ja see saab olema ainus, mida ma neile ei tee. Riisihelvestega ei hakka ka ilmselt katsetama, aga teised pudrud saavad olema kenasti esindatud, ehk hakkavad neilegi meeldima.
Muide, tänu lugejatele sain teada, et puder on tegelikult laiskade hommikusöök – aitäh jälle kõigile, kes ütlesid, et putru ei pea keetma! Seda tõesti ei pea tegema. Ma panen hommikul pudruhelbed valmis, valan potti veidi vähem vett, kui õpetuses kirjas ja lähen muid asju ajama. Kui vesi läheb keema, siis valan helbed sisse, segan paar ringi, tõmban poti tulelt ja jätan pudru 10 minutiks paisuma. Ma seisan sedasi pliidi ees kokku 1-2 minutit, nii et hommikupuder ei tähenda mingit aeganõudvat vaaritamist.
Kuigi ma tean, et puder on kiire ja soodne hommikusöök, kaldun ikkagi sageli võileibade poole, sest… Ma ei tea, harjumus. Kui eelmise aasta lõpus sõime juba väga sageli putru, siis mingi aeg vajusin võileibade juurde tagasi ja putru tegin heal juhul 3 korda nädalas. Praeguse väljakutse raames sõime üldse esimest korda 14 hommikut järjest putru ja see ei olnud tegelikult üldse raske, pigem hakkas tekkima juba mõnus harjumus ja ka igatsus, kui pärast väljakutset sõin kahel hommikul võileiba.
Ma olen alles viimastel aastatel (alates Orgu kavaga tutvumisest) hakanud rohkem putrusid tegema, varem tegin ainult mannaputru ja see on ilmselt miski, mille olen lapsepõlvest kaasa võtnud. See tekitas minus sageli süümekaid, sest olen alati pidanud putru kasulikuks ja heaks hommikusöögiks, olen lihtsalt olnud oma harjumuste ori. Võib-olla peaksin iseendale sagedamini selliseid väljakutseid esitama, et hommikupuder muutuks harjumuseks, millest enam lahti ei saa.
Või siis peaksin end rohkem motiveerima teadmisega, et mul on võimalus anda lastele kodust kaasa harjumus süüa hommikuti putru…
Postitus on sündinud koostöös Heleniga, kes varustab meid pudruhelvestega.
Riisihelbepuder on väga hea! 🙂 Nipp on selles, et hästi vähe keeta, ja ta tahab palju vedelikku. Paisub seistes väga palju! Muidu on tõesti plönn – mul on ka nii juhtunud. Riisi(helbe)pudrule mõjub väga hästi ka väike vanill juurde.
Tatahelbepuder on mu laste lemmik.
Helen Helde pudrud on mu maitse jaoks kõik imelikud, aga tore oli avastada nende retseptileht – selle abiga saan seisvad pakid kindlasti ära kasutada (selmet kanadele sööta…)
Ise soovitan jätkuvalt ja alati odramannaputru, mis on minu lemmik. Seda saab Loona talu veskist tellida. Meie sööme seda võiga.
Lapsepõlvest mäletan ka eelkõige mannaputru ja mina sain oma ise sellest nii täis, et umbes 15 a ei teinud ma seda kordagi, aga nüüd juba umbes kord aastas suudan teha – aga ise tavaliselt siiski ei söö.
Meie söömegi tavaliselt hommikuks putru. Võileivandus tundub nii aeganõudev! Ja nt mul on ka aeglane seedimine, võileivad ei sobi mulle seetõttu üldse. 14 päeva väljakutse poleks mitte mingi probleem. Pigem püüangi leida uusi retsepte, mida saaks hommikul kiirelt perele pakkuda. Vahel teen midagi munaga, vahel sööme müslit, vahel kohupiima – aga tavaliselt ikka putru!
Ma just täna sain järgmise jõhvika ja kookose Helde paki tühjaks ning vandusin veidi, et pean uue paki järele Rakverre sõitma, aga see on nii hea, et kui lähemalt seda ei saa, siis tulebki spetsiaalselt selle pärast 15 km kaugusele minna. 😀
Aitäh riisihelbepudru valmistamise nippide jagamise eest, kuluvad ära. 🙂
Ma olen odramannat otsinud, aga seda vist igas poes ei müüda, sest ma ei ole sellele veel peale sattunud. Ma muidugi käin ka peamiselt Coopis, võib-olla nende tootevalikus seda polegi ja peaks vaatama mõne teise keti pudruvalikut.
Jah, riisihelves tahab tõesti palju vedelikku. Meil on 5 sööja jaoks vist umbes selline vahekord, et 4,5 teeklaasi vedeliku (piima-vee segu) kohta paneme 1,5 kl riisihelbeid.
Odramannat tegi Kivisaare Veski, aga nende tegevus on vist kuidagi lõppenud või lõppemas, koduleht aegunud, meilidele ei vasta ja telefon ei ole kasutusel. Seega vist Loona talu ongi üks väheseid variante, kust tellida.
Meil Tartus on Rimis ka talukauba lett, kust olen ostnud mahedat kiviveski rukkimannat, on ka täitsa hea, aga odramannast jääb siiski maha mu hinnangul.
Saatsin neile oma ostusoovi ära, nii et varsti saame odramannaputru maitsta. 🙂
Mina söön riisihelbeid sojakastmega :p
Kui mina hommikuti putru söön, siis on kõht tunni-paariga tühi ja hakkab valutama (olen proovinud ka täisterakaerahelbeid, et oleks toitvam jne). Kui söön võileibu, siis saan enam-vähem lõunani hakkama.
Pole kunagi varem sellele mõelnud, aga tegin siit nüüd järelduse, et asi on minu kiires ainevahetuses 😀
Kõlab loogiliselt küll. 🙂 Pead putru äkki kahe eest sööma. 😀
Tegelikult ei saanud ma ka alguses pudrust kõhtu täis, kuigi magu sai täis, lihtsalt selline pehme kört ei kustutanud mu näljatunnet. 😀
Meil on nendel päevadel, kui piima kodus pole hommikupudruks tatrapuder võiga või riisihelbepuder kaneeli ja marjadega (kui see tahke kipub jääma siis valan keeva vett juurde seni kuni saab mõnusa pehme-vedela pudru) või siis soolane odramannapuder võiga. Piimaga hommikutel on laste hulgas kõige popim jämedast kaerahelbest pudru või või moosiga. Aga valikus on veel maisimanna, hirsi, hirsihelbe, kaeraklii jne pudrud.
Hirsiputru olen kunagi kuskil söönud, ainult head mälestused, peaks proovima ise teha. 🙂
Mina hakkasin putru sööma küll alles 3-4 aastat tagasi, aga on perioode, kus ma võin kuude viis hommikuti putru süüa ja ära ei tüüta. Valmistan suht sarnaselt – vesi keema, pudrumaterjal vette, veidi segamist ja siis seisma. Lihtne ja kiire hommikusöök. Et kõhtu paremini täidaks, siis söön koos kohupiimaga ja et maitsvam oleks, siis lisan marju peale.
Koos kohupiimaga? Kohupiim siis kõrval või pudru sees või…? Minu jaoks tundub praegu nii harjumatu kooslus, aga minu jaoks oli alguses imelik ka kaerahelbepuder peekoniga, mis osutus tegelikult väga heaks. 😀