Ma sirvisin täna oma vanu päevikud, sest ei minul ega Silveril olnud meeles, kuidas möödus meie esimene ühine jaaniõhtu. Ma ei saanudki seda teada, kuna olin kirjutanud pika sissekande ainult jaaniööst ehk sellest, kuidas me varahommikuni teineteise kaisus kõigest rääkisime, kuidas ta mu juukseid silitas, kuidas me sõrmi kokku põimisime… Aga kus me enne seda olime või kas me üldse kuskil lõkke ääres koos olime…

Tõenäoliselt olime, sest me olime siis igal võimalusel koos. Jaanipühad ongi läbi aastate olnud võimaluseks koos olla, aga mitte seekord, sest töökohavahetuse tõttu ei saanud Silver keset nädalat kodus olla. Õigemini ta isegi ei mõelnud sellele, sest esimesel kuul oleks olnud imelik hakata vabu päevi küsima, seda enam, et uues kohas ei saa päevi ei ette ega järele teha. Leppisime tänavu Soome pühadega, mis andsid Silverile vaba reede ja kaks kodust päeva, Eesti pühad veetsime aga esimest korda lahus.

Mitte et me jaane muidu kuidagi eriliselt tähistaks, mingit Pühajärve jaanituld ega muud suurt pidu pole meil kunagi olnud, pole meie teema. Meil polegi olnud päris oma teemat. Meie jaanid on möödunud minu või Silveri või mõlema vanemate juures…

Pooled jaanid on nii tavalised olnud, et ma ei ole isegi pilte teinud või kui olen, siis mitte miski nendel ei viita, et on olnud jaaniõhtu.

Tegelikult ei saa öelda, et ma pole ainult igavatel jaanidel pilte teinud. Kõige mõnusamad pühad möödusid meil kolm aastat tagasi sõbra juures, kus olimegi ainult meie koos lastega ja tema. Meil oli nii tore, et ühest ööpäevast sai planeerimatult kaks, mille jooksul tegin samuti vähe pilte (ja nendestki on pooled paljastest tagumikest, mis saunalavalt basseini jooksevad).

Aasta enne seda oli meil ka väga meeldejääv jaaniõhtu… Silver kiskus tühja koha pealt sellise tüli üles, et ma ei unusta seda ilmselt kunagi, kuigi tüli ise kestis vaid loetud minutid ja mina tegelikult ei tülitsenud. Ma ei saanud isegi aru, milles on probleem või mida ma valesti tegin. Lõpuks tuli välja, et asi ei olnudki minus, lihtsalt kogunenud pinged ja lein pressisid end koduveini abil välja.

Eh, see kõlas nüüd nii, nagu Silver oleks kõvasti joonud, aga midagi sellist ei olnud, ta võttis maitsmiseks vaid ühe väikese topsitäie koduveini ja peale purgi või kaks õlut. Eraldi poleks ilmselt kumbi pähe hakanud, aga koos tekitasid need mingisuguse Mentose ja Coca-Cola efekti ning jõudsid otse ja ainult pähe. Ei olnud mingit kõverat sammu ega pehmet keelt, ainult ebaadekvaatne arusaam olukorrast, kus ma tahtsin minna edasi tallu ja ütlesin talle, et ta võib enda vanemate juurde jääda (sest mulle tundus, et ta tahab seal olla).

Ta ei jäänud sinna, aga teel minu vanemate juurde käitus ta nii, nagu ma oleksin sundinud teda kaasa tulema, mistõttu talle aitas minust… Ma tõstsin käed üles (piltlikud, päriselt olid käed ikka roolil) ja andsin talle võimaluse autost lahkuda, kuid ta ei kasutanud seda, vaid ajas asja veel hullemaks. Pärast kulminatsiooni tuli ta kui udust välja, mille järel ei saanud ta ise ka aru, mis talle sisse läks, kuid kahju oli juba tehtud. Igatahes, edasi nägi ta kõvasti vaeva, et juhtunut heastada, varsti saab võib-olla andeks ka…

Ma ei tea, miks ma praegu kirjutasin nii pikalt kümnest minutist, mis on kõikide ühiste jaanide peale meie ainus tüli. Palju rohkem on olnud ikkagi ilusaid õhtuid, mis on lõppenud sõnajalaõie otsimisega… Mitte et too õhtu oleks erand olnud, siis otsisime leppimissõnajalaõit, mis teatavasti on veel erilisem õis.

Kui mõelda Teise sünnikuupäeva (24.03) peale, siis võib öelda, et ühe korra on otsingud isegi edukad olnud. Jaanimardikatega on aga rohkem vedanud, neid oleme korduvalt leidnud.

Jaanimardikate otsimine ongi olnud me ainus traditsioon, aga tänavu jäi see vahele, sest olime nii väsinud, et hämara saabudes olime juba ammu voodis. Pealegi ei olnud jaaniõhtu Silverita mingi jaaniõhtu, vaid täiesti tavaline päev. Jep, õhtu oli päev… Ei kõla üldse loogiliselt, aga ma ei tahtnud ühes lauses kasutada kolm korda sõna “õhtu”.

Eelmisel aastal ei olnud tegelikult midagi teisiti peale selle, et Silver oli kodus. Koht oli sama, söök oli sama, ilm oli peaaegu sama ilus ja meil oli energiat, et kesköö paiku jaanimardikaid otsida.

Kui oleksime oma otsimisega liikunud Pärnamäe suunas, siis oleksime võib-olla kännuämblikke leidnud. Nali! Ei olnud ka seal sellist pidu, kust oleks neljakäpukil lahkutud.

Viimane lõik tuli nüüd sama hästi välja nagu kirjandi lõppsõna. Ilmselgelt on mu mõtted juba maal basseinis, mitte siin…

Kuidas teie jaaniõhtud tavaliselt mööduvad?