Aitäh, kallis Assa lukk, et sa vargaid sisse ei lubanud!

Nii tahaks praegu reisimuljeid jagada, aga need on hetkel reisile järgnenud sündmuste varjus. Kui me kella poole ühe ajal öösel (vastu laupäeva) koju jõudsime, siis me ei saanud korterisse sisse, lukusüdamikus oli mingi metallvarras ees. Kujutate ette, kui muserdav võib selline asi olla, kui jõuate nädalaselt reisilt tagasi, olete surmväsinud, kõik on vähemal või suuremal määral tõbised, üks veel päris kõrvapõletikus, ja ainus soov on kodus hetkeks aeg maha võtta, aga koju sisse ei saa ning tuleb hoopis ööseks vanemate juurde sõita? Sel hetkel me ei saanud aru ka, kas see oli sissemurdmiskatse, kellegi haige nali või hoopis mingi vimm meie vastu.

Järgmisel päeval sõitis Härra juba hommikul vara peenete tööriistadega Kadrinasse, et uks lahti saada. Tagasi tuli ta sama targalt ning uuele katsele läks juba puuride ja ketaslõikuritega. Esimene eesmärk oli lukk läbi puurida, aga arvestasime ka sellega, et võib-olla tuleb hoopis uks läbi lõigata.

Kell läks ja lõunaks oli selge, et kogu see jama võtab nii palju aega ära, et kell 17.00 lapse sünnipäeva enam pidada ei jõua. Härra ei olnud endiselt tuppa saanud, me lastega olime endiselt Lehtses ootel, meil ei olnud puhtaid riideid ja meil ei olnud ka aimu, kaua uksega läheb, nii et helistasin Politseimuuseumisse ja lükkasin lapse sünnipäeva kahjutundega nädala võrra edasi. Teine nii ootas seda tähtsat päeva ja tegelikult möödus tema sünnipäev igasuguse vastava meeleoluta. Kogu selle olukorra juures oligi kõige rohkem lapse sünnipäevast kahju.

Härra lukku lahti ei saanud, ükski puur lukusüdamikku ei puurinud, nii et ta lõi lõpuks käega ning lõikas lukukeele läbi ja seda läbi ukse, sest muudmoodi sellele ligi ei pääsenud. Pilt kodukootud “lukuabist” on Instagramis ka olemas, kes veel näinud ei ole. Õige lukuabi oleks kindlasti vähe viisakamalt ukse lahti saanud, aga kuna me ei ela Tallinnas, siis see abi koos uue lukusüsteemiga oleks lihtsalt niivõrd palju maksma läinud, et me ei pidanud seda otstarbekaks, eriti olukorras, kus me nagunii tahtsime selle ukse uue vastu vahetada. Selline päevapealt vahetamine, eriti pärast reisi, mis meid niigi miinusesse viis, siiski plaanis ei olnud, nii et tegelikult on meil nüüd näpud täitsa põhjas ja oma võlga vanemate ees klapime mitu kuud. Õnneks või kahjuks lähebki Härra nädala pärast taas tööle ja tänu sellele pöördub pooleaastane “väljaminekud suuremad kui sissetulekud” seis taas vastupidiseks ja saame näpud põhjast välja tõmmata.

Sedasi päevapealt uue ukse leidmine ei olnud ka kerge, Rakvere Ehituse ABC, Bauhofi ja K-Rauta valiku peale oli ainult kaks ust, mis meile meeldisid ja mõlemad maksid 400 € ringis. Kuna raha praegu loopida ei ole, siis kaalusime kolmandat varianti, mis meile ei meeldinud, aga oli 150 € odavam. Me isegi mitte ainult ei kaalunud, vaid olime juba valmis selle ära ostma, aga küsisin igaks juhuks üle, kui vastupidav on selline lukusüsteem, kus võtme keeramise peale läheb uks lukku viiest erinevat kohast: ukse alt, ukse pealt ja kolmest kohast ukse küljelt. Müüja vastas ausalt, et ta väga optimistlik selle süsteemi osas ei ole, sest ukse kohta on palju pretensioone olnud ja neil on lingid kogu aeg laos olemas, sest need kipuvad ära murduma. Tõdes, et tegu on Hiina uksega ja soovitas meil pigem kallima variandi valida. Mõeldud tehtud ja kuna neil seda kallimat varianti meile sobivas mõõdus koha peal ei olnud, siis sõitsime edasi Jõhvi, kus see oli olemas. Ukse otsimise ja sellel järel käimise peale kulus kokku 4 tundi ning terve selle ajal ootas meid korteris Härra isa, kellele me ei saanud kuidagi teada ka anda, et meil läheb plaanitust veidi kauem.

Kuna jamad kipuvad meid pidevalt saatma, siis ega uue uksega ka kõik libedalt ei läinud. Härra ja ta isa said selle üsna kiiresti ette, aga selgus, et lingid, üks lukk ja riiv olid puudu. Üks lukk oli õnneks olemas, nii et ukse ikkagi lukku sai panna, kui Härra järgmisel päeval meile Lehtse järele tuli. Me nimelt ei jaksanud laupäeva õhtul enam koju sõita ja Härra, kes lõpetas uksega mässamise alles kella 21-22 vahel, ei jaksanud Lehtse meie juurde sõita. Nii imelik oli üle pika aja jälle eraldi olla, aga eks see oligi väike soojendus enne järgmist nädalat, mil Härra läheb taas tööle ja hakkab kodus vaid mõned päevad kuus olema.

Pühapäeval helistasin ka Jõhvi, et puuduolevad osad kätte saada, aga nii kiiresti see ei käinud, lubati hoopis järgmisel päeval koos juhatajaga lahendus leida. Esmaspäeval võttis Härra ise ühendust ja kordas sama, mida mina eelmisel päeval – nende asjadega on kiire. Edasi läkski asi kiiresti, ta sai kohe hommikul jäätmekeskusest (kuhu ta vana ukse viis) tagasi sõites puuduolevad asjad Rakvere kauplusest kätte ning lõunaks oli uks peaaegu komplekte. Peaaegu seetõttu, et meil oli tegelikult kodust lahkumisega kiire ja riiviga nii kiire ei olnud, nii et see ootab endiselt oma aega.000000.jpgKuna uus uks vana kohale ei sobinud, siis meie uksepõsed on päris koledas seisus ja saime oma korterisse pool rida koridori plaate ka.00000IMG_1457.JPGKui uksevahetus on nüüd tehtud, siis tuleks tõsisemalt plaani võtta ka esiku-köök-elutoa remont, millest me siin ka vahelduva eduga oleme rääkinud. Ühel hetkel olime seda meelt, et kuna nagunii tahame esimesel võimalusel maja osta, siis pole mõtet siia investeerida ja teisel hetkel olime jälle seda meelt, et kui see esimene võimalus avaneb näiteks alles viie aasta pärast, siis sinnani tahaks elada ikkagi nii, et kodu silma ei riiva. Kuna olukord riivab silma nüüd veel rohkem, siis tuleb see remont ikka ära teha. TF Bank saatiski esmaspäeval reklaami pealkirjaga “Kas Sul remonti on vaja teha?”, mille ajastus on lihtsalt suurepärane, aga remonti kavatseme siiski ilma laenuta teha, või kui, siis Ehituse ABC 0% intressiga. Remondiga hakkame tegelema ilmselt suvel ja kasutame selleks veidi kõrvalist abi, sest me ise oleme sel ajal ju Soomes. (NB! Sellel suvel korter tühjaks ei jää, kui kellelgi mõte liikuma hakkas või midagi.) 

Sel ajal, kui Härra ja ta isa uksega jamasid, käis ka ülemine naaber rääkimas, kuidas tema ärkas 18. või 19. öösel selle peale, et meie magamistoa akna taga käis korralik kolistamine. Kui ta akna peale jõudis, siis polnud enam kedagi näha, aga meie magamistoa mõlemal lahtikäival aknaruudul on kangutamisjäljed olemas, nii et pole kahtlustki, et keegi üritas meile sisse murda, mitte ei olnud see kellegi nali või vimm. Isa sõber helistas oma politseinikust sõbrale, kes ütles, et sel nädalavahetusel oli küll Kadrinas sissemurdmisi või vähemalt katseid, aga ta peast ei osanud neid välja tuua. Lisaks oli sel nädalavahetusel olnud sissemurdmisi ka Tapal, kust ei ole siia üldse pikk maa, nii et võib-olla sama punt käis nii seal kui ka siin “töötamas”.

Ma tegelikult ei usu, et see varas või need vargad meie akna ja ukse taha blogi kaudu tulid, sest vastasel juhul nad oleksid teadnud, et meilt ei ole midagi võtta. Kui just 32″ televiisor, mis näeb tänasel päeval välja nagu arvuti ekraan (ja mille asemel eelistavad paljud osta pigem 40″ ja suurema teleri, mille hinnad algavad juba 300 eurost), või 6 aastat vana väga aeglane sülearvuti mingi hea saak pole. Olgu, Xbox ka. Aga ehteid või naaritsa kasukaid mul ei ole, kullakange ka mitte, raha pole meil ei kodus ega pangaarvel, lauahõbeda tegime ise paar aastat tagasi rahaks, seega midagi, mida suurema vaevata akna kaudu välja tassida või kiiresti ja kergelt rahaks teha, meil ei ole.

Samuti ei ole ma kunagi maininud meie täpset aadressi. Selle väljauurimine kindlasti raketiteadus ei ole, eriti kohalikule, aga ma siiski kahtlen, et blogi siin saatuslikuks sai. Pigem sai saatuslikuks see, et me unustasime rulood alla lasta ning meie magamistoa aknast sisse vaadates paistsid kohe silma sülearvuti, televiisor ja Xbox. Lisaks reetsid ka keset ööd üleval olevad rulood (ja tühjad voodid), et meid ei ole kodus. Ma usun, et kui varas oleks teadnud, et me läksime ära terveks nädalaks, siis ta oleks tulnud uuesti aknaid kangutama või klaase lõhkuma, oli tal ju veel 5-6 ööd aega katsetamas käia, aga see oli ühekordne katse ja piirdus ainult meie magamistoa aknaga, laste magamistubade aknaid ei ole kangutatud. Või noh, ainult meie magamistoa aknaga ikkagi ei piirdunud, ukse taga käisid ka ja lõhkusid luku ära, igavesed saatanad. Võib-olla koridori uksest muukisid end ka sisse, sest naabrimehel läks ühel päeval ukse lukust avamine väga raskelt, ta isegi arvas, et ei saagi ust lahti. Ja kuidagi pidi ju võõras keset ööd meie ukse taha saama.

Vahepeal ma isegi mõtlesin, et see oleks ikkagi võinud olla õnnestunud katse, siis oleks meil esimene mõte olnud politsei ja kodukindlustuse poole pöördumine. Viimane oleks varastatud asjad asendanud ja kõik korras. Praegusel juhul ei näinud politsei kutsumisel mõtet ja kui ikkagi isa sõbra politseinikust sõbra soovitusel politseisse helistasin ja sissemurdmiskatsest teatasin, siis teate vastuvõtja ei saanud aru, miks ma üldse helistan, kui keegi korterisse sisse ei saanud ja midagi minema ei ole viidud. Ohates selle sündmuse siiski fikseeris, kuigi ta ei saanud aru, mis point sellel on. Isa sõbra sõbra jutu põhjal oli point selles, et kui sellel ajavahemikul oli Kadrinas sissemurdmisi, siis saaks neid asju omavahel seostada, aga samas tõestada ikka midagi ei saa, nii et uue ukse eest arvet kellelegi esitada ei ole.

Kodukindlustus ka ilmselt enam appi ei tule. Oleks tulnud, kui oleksime kutsunud lukuabi ja lasknud luku ära vahetada, siis poleks omavastutust ka olnud, aga paraku ei olnud meil meeles, et meil on kodukindlustus ja me ei tulnud absoluutselt selle peale, et tegu on kindlustusjuhtumiga. Me tahtsime lihtsalt ruttu koju saada ja uksevahetus tundus selleks kõige mõttekam lahendus, kodukindlustus tuli meelde alles siis, kui kõik oli juba läbi. Mis seal ikka, kui pea ei võta, siis peab võtma rahakott. Ma küll pühapäeval kirjutasin kindlustusandjale, aga ma väga optimistlik ei ole ja kuna vastust pole siiani tulnud, siis ilmselt on nad veel naerust kõveras meiesuguste kilplaste pärast.

Positiivne on siiski see, et meil on uus, tervem, ilusam ja helikindlam uks ning tänu sellele tuleb peagi ka päev, kus vahetame esiku ajutise põranda päris põranda vastu ja kui juba, siis juba ja uue ilme saab kogu esik-köök-elutuba, mis on omavahel avatud ja mida on kokku kena 40 m2.

Kui reisile järgnenud sündmustest veel rääkida, siis esmaspäeval läksime Härraga puhkusejärgsele puhkusele, mille saime kingituseks. Enne seda käisin veel Neljandaga arsti juures, Esimene pidi ka tulema, aga tema oksendas pärast ärkamist, nii et jäi ära. Olime üsna veendunud, et Esimene jälle lihtsalt oksendas, nagu ta seda mõnikord teeb, kui ärkab liiga vara või sööb asju, mis omavahel väga kokku ei sobi, näiteks banaan ja soe tee, seega oma puhkusejärgset puhkust ära ei jätnud. Esimene ise tundis end ka pärast oksendamist hästi, aga igaks juhuks võtsime autosse kilekoti kaasa, kui peaks sõidu ajal halb hakkama. Sõidu ajal ei hakanud, hoopis enne autosse sisenemist hakkas ja nii ta oksendas maja ees kilekotti. Pärast seda oli jälle kõik korras. Aga tegu ei olnud siiski lihtsalt oksendamisega, sest õhtuks oksendas ka Teine. Nii palju meie puhkusejärgsest puhkusest, mille ajal me tundsime end Härraga nii sitasti, et me veedame aega 150 km kaugusel veekeskuses ja käime kinos, kui meie emad tegelevad selle jamaga, mis võib neile ka külge hakata. Kui me veekeskuses käisime, siis me muidugi veel ei teadnud, et Teine ka oksendab, see selgus kell pool 10 õhtul kinos, kui Härra ema seansi alguses helistas. Vastu ööd me enam koju sõitma ei hakanud, mitte et Härra ema seda oodanud oleks, aga filmijärgseks nosimiseks ostetud koogid ja šampus meid kumbagi enam ei isutanud, ei olnud lihtsalt tuju. Esmaspäeva hilisõhtul oli mul ka juba veidi raske olla ja eile varahommikul olin ma külma higiga kaetult hotelli vannitoa põrandal siruli ja mõtlesin hirmuga kojusõidule.

Sedasi olin ma mitu korda siruli ja kui viimane hoog üle läks, siis läksime ruttu autosse, kus sõitsin terve tee lamavas asendis koju, terve aja iiveldas, aga suutsin veel käia oma vanemate juures toas ja Härra vanemate juures toas, kui lapsed, kes selleks ajaks olid kõik vähemalt korra oksendanud, peale korjasime. Vahetult enne kodu tuli uus hoog peale, kus ma läksin nii higiseks, et märjad jäljed jäid ukse käetoele ja higipärlid voolasid mööda nägu alla. Eirasin oma põskkoopapõletikku ja tegin akna lahti, et külm tuul mind maha jahutaks. Aitas, ma ei hakanud oksele, aga kõnevõimetuna teises dimensioonis olin hetkeks küll ning toas kukkusin voodisse, kuhu jäin õhtuni, rohkem ma end liigutada ei suutnud.

Ma magasin eile kokku vähemalt 18 tundi ja lapsed umbes sama kaua, vaid Härra oli korras ja poputas seda, kes poputamist vajas. Öösel oli ka minul juba nii palju parem, et kui Teine nuttis kõrvavalu käes, siis ma sain ise sellega tegelda. Kahjuks kõrvavalu hästi ära ei läinud ja hommikuks oli ka tema kõrvast verine vedelik väljas.  Pärast seda pole rohkem valu kurtnud, nii et ma ei teagi, kas tal on põletik või oli tal samasugune viiruslik vill, mis oli Esimesel ja mis ravi ei vajanud. Neljandal ei olnud ka esmaspäeval kõrvas midagi näha, aga antibiootikumid sai ikka peale, kuigi põletikunäit nii suur ei olnud, et oleks võinud bakteriaalset põletikku kahtlustada ja ka tema ei ole rohkem kõrvavalu kurtnud, ainult samal ööpäeval oli viril, kui tal samamoodi verine vedelik kõrvast välja tuli. Kuigi perearst kõrvas midagi erilist ei näinud, arvas ta, et kõrvaarst peaks selle üle vaatama, kuid viimase juurde saab alles aprilli lõpus. Registratuuris soovitati erakorralisse minna, kui asjaga on kiire, aga me oleme ilmselt kõik lugenud, kuidas erakorralise jaoks on sellised viirushaigused lihtsalt koormaks. Naljaks on minna lapsega, kellel pole palavikku, kes millegi üle ei kurda ja kelle kõrvas perearst midagi erilist ei näinud, erakorralisse igaks sajaks juhuks kõrva näitama, aga parem karta kui kahetseda.

Hetkel vajaksid kõrvade kontrolli isegi kolm last, Neljas siis igaks sajaks juhuks, Teine nüüd ka, kuigi ta pole rohkem kurtnud ja pealtnäha pole tal midagi viga ning Esimene samuti, sest ta taas ei kuule. Ilmselt on nohu jälle kõrvadesse löönud. Paraku ei olnud täna ei minust ega Härrast erakorralisse minejat, nii hästi ma end ei tunne, võitlen ikka iiveldusega ja Härra on üldse terve päeva pikali olnud, nagu mina olin eile. Erakorralisse me siiski minema peame ja kuna homme on nagunii vaja Kolmandaga Tallinnasse silmaarsti juurde minna, siis käime (kui Härra muidugi on teovõimeline) vast ülejäänud kolmega Mustamäel erakorralises ka ära, seal peaks kiiremini kõrvaarsti jutule saama kui siin.

Ma ise sain ka esmaspäeval antibiootikumid peale, kuigi mu põletikunäit oli väiksem kui 5, kuid kõik sümptomid viitavad põskkoopapõletikule ja kuna ma olen tänaseks olnud 6 nädalat haige, eriti viimasel kahel nädalal, siis ma olen nõus taas antibiootikume võtma, ma lihtsalt tahan terveks saada. Ma tahan, et lapsed terveks saaksid. Ma tahan loota, et see oligi nüüd kõik, et praeguse enneolematu haigustekompotiga see haiguste laine otsa saabki, nagu ilutulestiku viimane suur pauk, selline millenniumi pauk, mis meie eluajal enam ei kordu.

Eile me muidugi Neljandaga kumbki antibiootikume ei võtnud. Tema tegelikult võttis hommikul ja oksendas selle välja, mina ei võtnud üldse, sest ma ei söönud eile suutäitki ja ega Neljaski pärast hommikusööki enam midagi ei tahtnud. Mitte et täna meil siin kellelgi üldse hea söögiisu oleks, aga paast on läbi, me lastega midagi ikka hammustanud oleme, mina selle eesmärgiga, et saaksin rohtu võtta, enesetunde poolest oleksin võinud küll edasi paastuda. Loodan, et ma ei hõiska enne õhtut, aga oksendamisest ma pääsesin, olin küll korduvalt sellele väga lähedal, aga külm põrand ja külm õhk aitasid selle “üle hingata”. Nali naljaks, aga külmaga läksid need hood üle ja ma ei pidanud oksendades surema. Isegi, kui ma ellu jään, siis oksendades ma tunnen, et ma suren, ma ei kannata seda absoluutselt. Ma nutan ja oksendan. Lapsed ei nuta, nad oksendavad ja elavad edasi, igasuguse kaebamiseta. Minult nad oma vaprust igatahes saanud ei ole.

Kusjuures see kõhugripp on väga veider, sest mitte kellegi kõht lahti ei ole, kõik toimib tavapäraselt ja keegi vist sapivedeliku oksendamiseni ka ei jõudnud, Neljas oksendas ainult korra, Kolmas kaks korda ja suured poisid siis veidi rohkem, kuid ühtemoodi halb oli kõigil. Ka täna ei olnud lapsed veel taastunud, päeva küll keegi maha ei maganud, aga tavapärasest rahulikumad ja vaiksemad olid kõik.

Kui nüüd homse päeva ka üle elame ja lõpuks reisist ning sellele järgnenud sündmustest taastunud oleme, siis katsun reisimuljeid ka jagada. Hea asi on see, et mida päev edasi, seda ilusamaks need muljed muutuvad, negatiivne lihtsalt kaob kuhugi ära ja alles jäävad vaid toredad mälestused. Tänagi pilte vaadates tekkis hea tunne, parem tunne, kui oli nende piltide tegemise ajal, kui tuli nahast välja pugeda, et kõik lapsed koostööd teeks. Kõige paremini tegid nad koostööd siis, kui meid pildistas võõras inimene, aga seda juhtus vaid kaks korda. Kõige vaiksem autosõit möödus meil ka siis, kui võtsin kord hääletaja peale, lapsed olid hiirvaiksed, Esimene ei vaadanud nutikast isegi oma videoid edasi. Kui tädi sihtpuntki jõudis, siis ärkasid lapsed taas ellu. See oli piinarikas autosõit ka minu jaoks, sest tädi ei võtnud vedu, kui üritasin juttu teha ning raadio ainult ragises, pidin selle kinni panema ja nii me sõitsime piinlikus vaikuses, aga see on juba hoopis teine lugu.

Teine lugu on ka see, kuidas hetk tagasi tuli Kolmas voodist välja, läks padjanäoga meie tuppa, seisis seal kottpimedas kummuti (mille peal on xbox) kõrval ja kui tule põlema panime, siis ta ütles, et ta tahab Minecrafti mängida. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et mingu magama tagasi, aga selle peale läks ta hoopis esikusse, ronis diivani seljatoele ja toetus kätega vastu pilti, mis diivani kohal ripub. Seisis hetke sedasi segaduses olekuga, läks sõnatult oma voodisse tagasi ja magas edasi. Kuutõbine? Ma ei tea, aga igatahes oli see praegu väga veider hetk.

Edaspidi katsun vähem laatsaretist kirjutada, mul ausõna on muid teemasid ka, aga kõik on ootel, ma lihtsalt ei jõua siia sageli, sest päris elu ja muud jutud. Varsti tuleb suvi, siis, sest järgmisest nädalast läheb mul ajaga veel kitsamaks ja kitsas ongi kuni suveni.

20 thoughts on “Aitäh, kallis Assa lukk, et sa vargaid sisse ei lubanud!

  1. Miks sellest tatist, oksest ja muudest jamadest niisuguse mõnuga ja pikalt pajatada? Milleks te üldse reisite, kui põhiline kajastus on virisemine? Esimene, Teine…Neljas – kaklemine vingumine, protesteerimine, haige olemine. Kes on kus pikali ja kes ei tee koostööd…..

    1. “Milleks te üldse reisite, kui põhiline kajastus on virisemine?” Ma jällegi küsiks, et milleks kulutada oma väärtuslikku aega antud postituse lugemisele ja komentaari kirjutamisele kui sisu ei kõneta ning tulemuseks on vaid virin?

      Tegemist ei ole reisiblogiga vaid Liivi kirjutab oma elust ja perekonnast nii nagu see on. Lastega seonduvad mured on osa perekonnaelust, samuti nende kaklused ja nii edasi.

      1. Just, just, mul kenasti blogi tutvustuses kirjas ka, et kirjutan (ja eile ei teinud seda üldse vingudes, täiesti emotsioonitult kirjutasin) argielust, mis kipub olema hapu (tatine, oksene jne). 🙂

        1. Arusaadav, aga millegipärast tundub, et Sa ise hullult kaifid seda “häda ja viletsust” – mida oksesem/psoriaarisem, seda pikemalt ja detailsemalt kirjutad 🙂

          1. Ma kirjutan enamasti kõigest pikalt ja detailselt (psoriaasiga pole küll detailidesse laskunud), napisõnaliselt ei oska. 🙂

  2. Eh.. mina ootan ka reisimuljeid (juba tükk aega juba!). Ja väääga nõme ikka, et niisuguseid inimesi ÜLDSE olemas on, kes teise vara kallale kipuvad..

    Ja Liivi – Sa oled VÕIMAS naine! 🙂 Päriselt ka!

    1. Käisin, oli tore aga pole kahjuks aega olnud kirjutada veel. Lapsed nõuavad igatahes tagasi 🙂 Aqva hotell oli väga mõnus, hommikusöök ülimalt rikkalik ja veekeskus piisavalt turvaline, et ma sain paar tundi isegi kolme lapsega hakkama. Prootoni nr 1 meelelahutus oli TORU (kust mina ei julgenud alla lasta), mulle ja Putukale meeldis välibassein, T-le lained ja Kratt sukeldus lastebasseinis.

      No ja et virisemata ei saaks, siis õnnestus meil kogu selleks ürituseks rentida auto, mis spaa ees katki läks, nii et tagasitee olime nugade peal, et kas saame koju või ei. Saime!

  3. Ilmselgelt korraldas “sissemurdmiskatse” TF Bank, väga kaval plaan.

    Aga nali naljaks, mina kirjutan oma reisidest jms alati tagantjärele. Isegi pilte Facebooki ei pane jooksvalt kuskilt Pariisist. Igaks juhuks.

    1. Mhmh, mõtlesin ka, et see on üks blogimise varjukülgi: kõigile teada, millal ja kus liigud ja millal kodus pole… kui sa sellest kirjutada otsustad, muidugi.

      1. Kõigile teada, millal liigun, aga aadressi pole kordagi kirja pannud. 🙂 Aga eks see ole üldse elu varjukülg, sest väikeses kohas on nagunii teada ja näha, millal inimest kodus pole.

    2. Eks ma tundsin siin end tõesti veidi julgelt, selline korterisse sisse murdmine siin tavaline ei ole ja meil pole päris selline maja ka, kus saaks märkamatult akna kallal tegutseda, maja mõlemad pooled valgustatud ja ümberringi palju teisi aknaid. Kui ma oleksin varas, siis ma ei üritaks siin akna kaudu siseneda, aga ma muidugi pole varas, nii et ilmselgelt ma ei tunne nende hingeelu. 😀

      Edaspidi olen ettevaatlikum. Igaks juhuks. 🙂

  4. Uhh, te peaks ikka mingeid vitamiine ja korralikus koguses manustama. Päris tihti ja päris tõsiselt olete haiged 🙁 Kahju kohe.

    1. Kuigi mulle endale tundub ka nii, siis tegelikult on asi ikka selles, et kõik on kordamööda haiged, aga tõsiselt õnneks siiski harva ja need tõsised haigusedki mööduvad suhteliselt kergelt. Retseptiravimeid on iga laps saanud kokku vaid loetud korrad ja haiglaravil pole ka keegi kordagi olnud. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga