Lottet ei ole enam…

Meie pikk-kõrv Lotte jäi täna magama, päriseks. Teadsime mitu nädalat, et nii läheb ja olin juba ette ära palju pisaraid poetanud, aga täna tuli neid ikka veel ja tuleb ka praegu. Palusin emal meie poolt Lottele palju paisid ja kallisid teha ning kui ta paar tundi hiljem kirjutas, et Lotte jäi paide saatel igaveseks magama, siis ma nutsin nagu väike laps.

Lotte oli vaid 3 aastat ja 4 kuud vana. Ta tuli meie juurde 3 aastat tagasi 25. juulil ja me tegime nüüd 25. juulil talle viimased paid… Ja me veel lootsime, et ta saab vanaduspõlves taas meie aias ringi hüpata…

Paraku ei hüpanud ta juba mõnda aega ringi, sest juulikuu esimesel hommikul ta lihtsalt ei hüpanud enam, hoopis liikus ainult esijalgade jõul ja lohistas tagakeha järel. Härra vanemad läksid temaga kohe arsti juurde, kus kirjutati välja antibiootikumid, mingid ravimid veel ja vist vitamiinid, aga midagi paremaks ei läinud ning küülikukasvatajaga rääkides selgus, et ei lähegi paremaks, küüliku puhul tavaline asi ja ravimatu, läheb hoopis ainult hullemaks. See pidi olema (hiid)küülikute puhul tavaline probleem, sest nende selg on nõrk ja piisab ainult valesti hüppamisest ja ongi kõik. Arst oli ka vahepeal küülikute kohta rohkem uurinud ja kinnitamas sama. Siis tulid esimesed pisarad, sest esimest korda tuli pähe mõte, et see on Lotte lõpu algus, sinnani arvasime, et võtab veidi ravimeid ja hakkab uuesti kõndima. Kui see nii lihtne oleks, siis ilmselt ei oleks ükski inimene ratastoolis…

Kuna Lotte roomas ringi, oli elurõõmus, uudishimulik, sõi isukalt, siis otsustasime, et kuni tal on hea olla, seni teda magama ei pane. Vaatamata sellele, et ta väga isukalt sõi ja end peaaegu üldse ei liigutanud, läks ta aina kõhnemaks. Kui nüüd Eestis käisime, siis olid ka tema esijalad nii nõrgaks jäänud, et ta ei liikunud enam üldse, oli kogu aeg sama külje peal ja kere oli nii kange, et teise külje peale teda keerata ei saanud. Saime aru, et enam ei ole tal hea olla ning teadsime kõik, mida see tähendab… Tänaseks oli Lotte veel nigelamaks jäänud ja ka tema karv oli lahti. Ta ei olnud enam Lotte, vaid küülikuvare.

Ma ei teinud haigest Lottest mitte ühtegi pilti, ma tahan mäletada teda tervena ja kuigi oli ebaaus lükata see kurb töö ema kaela, siis ma tunnen kergendust, et minu viimane mälupilt Lottest on selline, kus ta sööb matsutades mu peopesast mustsõstraid._MG_2099_MG_2638_MG_2883WP_20130929_008_MG_7173_MG_9333_MG_1364_MG_6416_MG_0307_MG_1923_MG_1997IMG_1183

Lotte, sa olid nii äge! Aitäh sulle ja hüppa rõõmsalt pilvelt pilvele!

12 thoughts on “Lottet ei ole enam…

  1. Nii nii kahju! Ma pole ennast kunagi küülikuinimeseks pidanud aga tuttava loomi külastades valisin endale kaks tükki välja ja nii nad mulle koju tulidki. Meil nad küll päris lahtiselt ringi ei käi ja pole nii suures semud kui nt koer või kassid või kanadki aga nad on pereliikmed. Käin neid iga päev nunnutamas ja mõtlen neile ägedama puuri valmistamisele ja aedikule ja võiks ju igasuguseid toredaid asju neile teha…

    Hirmuga mõtlen igasugustele küülikuhaigustele. Koguaeg hirmutatud, et haiged loomad, kes surevad iga kergema haiguse peale…

    Nii kahju, et Teie Lottega sedasi läks 🙁

    1. Lotte oli täitsa selline semu nagu koer või kass ja ma usun, et see tuli sellest, et ta oli ligi aasta üksinda, alles siis sai endale sõbra, aga enne oli meid sõbraks võtnud. Milli tuli ja sõbrustas ainult Lottega.

      Siiani olid mõlemad küülikud terved ja tugevad, aga nüüd siis tuli esimene mure ja kohe nii fataalselt. 🙁

      1. Ooh ma tean mida sa tunned.. Olen ise üle eland juba mitme lemmiklooma surma ja nende hulka kuuluvad ka merisiga ja küülik. Kui merisiga suri siis ma olin veel noorem ja see oli ikka väga raske üleelamine. Aga kunagi mulle mu klaveriõpetaja ütles, kui meie koer suri, et ju oli vaja ühte inglit juurde ja et ta jääb mind kaitsma ja kui mingi mure oli siis ma alati pöördusin nende poole keda enam olemas ei olnud. Ole tugev!

  2. Oeh kui kurb, kerget käppa talle teisel pool vikerkaaresilda!

    Ma ise olen meeletult suur küülikufänn ja paraku paljude aastate jooksul ka mitu küülikut pidanud maha matma. Vanimad muidugi elasid 10,5 ja peaaegu 11 aastat aga valus on siiamaani. Minu arvates on küülikut ühed muhedamad loomad üldse. Ja kui titest peale nendega palju tegeleda, siis käivad sul järel nagu koerad. Praegusel hetkel mul küülikut kodus ei ole aga tulevikus on üks pikk-kõrv kindlasti mul toas jälle ringi kalpsamas.

    1. Vaatamata Lotte kurvale saatusele võtame meie ka kindlasti taas oma majja kolides küülikud vabalt aeda elama. Milli on meil küll endiselt alles, aga tema ei lase meist mitte kedagi endale lähedale. Ainus, keda ta endale ligi laseb on Härra ema, ta saab isegi pai teha ja see on minu jaoks ime. Temaga meil emotsionaalne side puudub, aga Härra emal on see olemas, Milli ongi nüüd pigem tema küülik.

  3. Väga kurb! Aga vahva ju, et ta teie juures mõnda aega oli.
    Kuna me pidasime mitu aastat küülikufarmi, siis sai korduvalt surmaga silmitsi seistud. Mõtled küll, et kui väga palju näed, et siis harjud…aga tegelikult mitte. Jah, kui paarisaja looma seast mõni sureb, on see midagi muud, kui mõne looma seast. Aga ma tunnen, et ei julge praegu oma lastele loomi võttagi, sest nad on harjunud, et kõik loomad nagunii lõpuks surevad… ja teisalt… aga nii ongi ju!

    Nii et julm tõde on see, et nutud tuleb ära nutta ja… tulevad järgmised armsakesed. Ja eks eelmised jäävad ikka meelde ja südamesse. Nii ongi!

    1. Kui Lotte võtsime, siis ma ei uskunud, et küülik võiks selline sõber olla, sai teine võetud rohkem silmailuks, aga välja kukkus sellest tõesti midagi väga vahvat. 🙂

  4. Nii nii kurb, esimeste ridadega tulid juba pisarad silma. 🙁 Meil on ka kunagi küülik olnud ja enne seda ma poleks osanud arvatagi, kui suured sõbrad nad inimesele võivad olla.
    Lemmiklooma surm on aga kohutav. 🙁 Kui meil nüüd viimati koer ära suri, mõtlesin, et ei võta vist endale enam kunagi ühte looma, sest et temast ükskord ilma jäämine on nii nii valus :'(

  5. Nii-nii kurb postitus. Meenus kohe enda kullapai, kellest ka 2,5a tagasi ilma jäin. Nutsin vist 3 päeva jutti ja olen nüüd jõudnud arusaamale, et ma vist ei suuda kunagi ühtegi teist lemmikut omale võtta, sest see tunne, kui neist lõpuks ilma jääd, on kirjeldamatult valus tunne ikka.
    Imearmsad pildid on.
    Teile kõigile kallid&paid!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga