Veidi haput…

Pidin täna kooli minema. Rõhk sõnal “pidin”.

Mis juhus?

Eile, ma üritasin uinuda, koolimõtted, vaatasin kella, tik-tak, hirmumõtted, üritasin uinuda, vaatasin kella, jälle koolimõtted, tik-tak, muremõtted, silmad kinni, tik-tak, üritasin uinuda, pat-pat-pat, uks avanes, pat-pat-pat meie voodisse, seda pole juba mitu nädalat olnud, mina ühes nurgas, Härra teises nurgas, Neljas meie vahel, ühele poole ja teisele poole, jalg üle minu, tõusis istuma, tik-tak, viskas pikali, käsi üle minu, puhises rahulolematult, ma ei saanud magada, Härra ei saanud magada, Neljas ei saanud magada, viisin lapse tema voodisse tagasi, lohutasin teda, kuni nutt läks üle, tik-tak, ma olin juba närvis, sest äratuseni oli aega vähem kui 5 tundi ja ma polnud veel magama jäänud, laps rahunes maha, mina sain voodisse, panin pea padjale, uni tuli, lõpuks, magus uni, väga magus uni, ja uks avanes, “emme-issi, ärgake üles, mul on kakahäda”, Kolmandal oli kõht lahti, Neljas hakkas uuesti nutma, sama magamata Härra ärritus, tõstis häält, Neljas hakkas veel rohkem nutma, seisin väikeste toas, lohutasin Neljandat, seletasin, miks ta ei saa meie kaisus magada, lõpuks sain voodisse tagasi, leidsin mugava asendi, panin silmad kinni, madin köögis, kassid möllasid, mida neil kell 3 öösel ikka teha, tahtsin nad panipaika kinni panna ja nad said sellest kohe aru, üks peitis end diivani taha, teise sain pika tsirkuse järel köögilaua alt kätte, esimese sain ka lõpuks kätte, tagaajamisest ja mööbli liigutamisest olin jälle erk, üritasin uinuda, muremõtted, tik-tak, hirmumõtted, lõpuks uinusin, kõrv hakkas sügelema, ärkasin selle peale, et olin juba näppupidi kõrvas, sedasi veel ja veel ja veel korra, Härra äratuskell helises, juba, ta pani selle kinni, ohkasin ja pilgutasin silma, järsku oli kell 50 minutit edasi liikunud, me olime sisse maganud, Härra ei maga kunagi sisse ja mina ei ärka kunagi enne teda…

Neli tundi katkendlikku ööund ja ma tundsin end katkisena. Mu kõrv ongi katki. Psoriaas. Ammu juba kõrvas, mõlemas, aga esimest korda sügeleb sedasi, ühes. Nüüdseks kipitab ka. Härra vaatas mu kõrva – seest punane, paistes, niiske ja verele kraabitud. Muidu on olnud kuiv ja kärnas, mis ei kõla küll paremini, aga sellisel kujul on see olnud ainult esteetiliselt häiriv, hetkel füüsiliselt häiriv, väljakannatamatult sügelev.

Aga olen ka muus mõttes katki. Asjad, mis ma arvasin, et on seljataga, ei ole seal. Ma kardan ikka kooli, ma kardan ikka õpetajaid, ma kardan konflikte. Ma näen koolist hirmuunenägusid, ma ei julge e-kooli sisse logida, mul hakkab süda kloppima ja tekib õhupuudus, kui näen, et klassi Facebooki grupis on uusi postitusi. Mu mõistus ütleb, et selleks kõigeks ei ole põhjust, aga see ei aita. Ma ikka tunnen hirmu, ärevust, paanikat, raskustunnet rinnus, õhupuudust, valusid südames, iiveldust. Ma ei taha nii tunda, aga ma tahan koolis käia ning hetkel käib see kõik sellega kaasas.

Kardioloog kirjutas mulle närvisüsteemi rahustavad rohud, et kiire ja tugev südametöö muutuks veidi aeglasemaks ja pehmemaks, kõrvalmõjuks on väsimus ja uimasus… Samal ajal võtan rauatablette, et saada normi väga madal rauatase ja sellega kaasnev madal energiatase, kõrvalmõjuks on kõhukinnisus. Ma ei tunne end ikka paremini. Kui ma enne olin energiapuuduses, siis nüüd olen energiapuuduses ja käin vetsus sünnitamas. Süda ikka valutab, e-kooli sisse logimine nõuab ikka eneseületust, psühholoogi juurde minemine veel suuremat. Olen küll enne ka käinud, täpsemalt psühhiaatri juures, sain diagnoosiks depressiooni, mida ma rinnalapse pärast ei ravinud. Ilmselt õppisin sellega elama, sest kuskil minu sees on kõik endiselt alles…

Ma ei teagi, miks selle praegu siia kirja panin. Targutamist ma ei taha, haletsemist ei taha, lohutamist ka mitte, parastamisest rääkimata. Võib-olla tahan lihtsalt kirja panna seda, mis on päriselt, kuidas on päevi, kus ma olen päris katki… Mul on ka päevi, kus ma ei ole üldse katki, vastupidi, ma olen nendel päevadel äärmiselt motiveeritud ja positiivselt meelestatud. Neid päevi võiks rohkem olla. Ehk tuleb.

Ma kirjutasin selle postituse valmis hommikul ja alles õhtul olen valmis vajutama nuppu “avalda”. Valetan. Ma ei ole valmis, aga kuna ma oma mõtted juba kirja panin, siis… Lennaku.Aprill 2007

27 thoughts on “Veidi haput…

  1. Oeh, mina ka juba pikemat aega olen kuidagi liimist lahti. Lohutan end sellega, et läheb mööda aga ikka on kurb ja paha ja vastik jne. Mitte, et mul hea meel oleks, et teil seal selline seis on, seda mitte, hea on teada, et ma pole ainuke . Edu 😊

  2. Ma soovitan küll otse psühhiaatri juurde minna. Muidu vaja kahekordne eneseületus teha ja käia nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juures. Mis parata, olen üsna tabletiusku ja kui on juba kurdetud ka emale-mehele-sõbrannale ja muidu suvalistele isikutele, siis mingiks hetkeks aitab rääkimisest. Vähemalt mul oli selline tunne.

    1. Ja siis mõni üksikema käib 6 väikese lapse kõrvalt tööl, koolis, kudumisringis, laulukooris, on külavanem, annab klaveritunde, kirjutab raamatuid… See on võib-olla liialdatud, aga no on selliseid inimesi, kes saavad kõigega hakkama. Ja siis olen mina.

      1. Olen su blogi algusest lõpuni läbi lugenud, aga mitte kunagi kommenteerinud. Nüüd tunnen, et pean seda tegema. Sinu käik, minna nelja lapse kõrvalt gümnaasiumisse, oli minu kannustaja ja motiveerija, minna ühe beebi kõrvalt ülikooli. Enda jaoks sõnastasin selle nõnda: kui üks ema suudab nelja lapse kõrvalt õppida gümnaasiumis, siis ühe beebi kõrvalt ülikooli minna on ju käkitegu. Ehk, et mis sinu jaoks tundub tähtsusetu, on teise jaoks suurt imetlust väärt! Mina imetlen sinu südikust ja tublidust ning see lisab minussegi eneseusku. Ma näen siiamaani õudukaid unes, kuidas selgub 10 aastat pärast gümnaasiumi lõppu, et mul on vaja uuesti matemaatika eksam sooritada. Prrrrrrr.

  3. Oh sa räägid minust vist? Ma igal aastal luban, et lähen uuesti gümnaasiumisse. Kuniks saabub 1sept ja ma leian endale mitusada vabandust miks ma ei saa minna. Ja kõik see unevärk jne…kahju kohe. Lootsin tõsimeeli et minusuguseid ei ole rohkem. Aga näed high five, we are still alive!:)

  4. Oh it sucks … Ma ka ootan juba teist kuud, millal ikaldus lõpeks. Ja ikaldus lõpeb siis, kui saab öösel magada vähemalt kuus tundi jutti ja siis veel peale ka natuke. Aga no kus sa sellega, üks jama lõpeb, teine algab, kolmas ootab järjekorras. Aga millalgi peab ju paremaks minema ja loodetavasti lapsed annavad mulle andeks, et senikaua olen ma pahur ema kuubis.

  5. Ka minu uus aasta on alganud kuidagi masetsuslainel. Tegelikult vajus juba aasta lõpp täiesti ära. Kohtusin ühe uue inimesega, alguses oli nii-nii tore. Unistused ja lootused. Ja siis kõik, null, nothing. Järgi jäi lihtsalt kurbus ja segadus. Ja kuna mingit reaalset seletust või conclusionit ka ei tulnud, et mis siis juhtus, siis ongi lihtsalt tühi tunne.
    Töö hoiab mõtted mujal aga vabadel päevadel nagu täna on raske leida motivatsiooni et end voodistki püsti ajada.

  6. Ehh, tahan ka ikkagi midagi öelda. Külastan Su blogi ikka ja jälle, sest Sa kirjutad kadestamisväärselt hästi – sul on nii terviklik mõttemaailm ja tundud siiras. Sinu tekstid on nii mõnelgi korral päästnud mu päeva. Arvamata, et mu küündimatu kommentaar võiks Sind hetkel kuidagi aidata, soovin siiski Sulle ja Su perele jõudu ja jätkuvat armastust!

  7. Osta endale apteegist melatoniinispray – uneprobleemid lahendab ära (pole uinuti). Raualisand vaheta normaalse vastu. See mis sul praegu on, teeb palju kurja organismis. Nt iHerbist telli Solgar Gentle Iron. Mu õed võtavad seda mitu kuud ja pole mingeid probleeme. See lisand on tuntud selle tõttu, et neid ei tekita. Kohale tuleb alla nädalaga kui DHL’i transpordiviisiks valid.

    1. Melatoniin ei aita eriti kui asi on ikka sügavam. Mul on endal kogemusi ja noh, melatoniin aitab juhul kui muremõtted pead ei valluta ja ikka on soovi rahulikult uinuda. Kui aga aju huiiab, siis ta lihtsalt teeb uimaseks mu meelest…

  8. Apteegis on rauasiirup müügil, musõstra siirup, meliss, nõges jne. Looduslik, ei tekita niimoodi kõhukinnisust ja aitab raua taset tõsta.

  9. Tuleks ehk lihtsalt rahulikuklt vütta seda kooliteemat? Ei pea tegema endale pressingut, et kõik asjad tähtajaks jmt – saab ju ka endale sobivas tempos seal liikuda. Kui ka venib lõpetamine aasta-pooleteise võrra – mis siis? Tulemus on tähtis, kellel siis just kuidas selleks aega kulub .

  10. Kui ma saan ka öösel vähe magada, olen alati järgmisel päeval liimist lahti. Osadele inimestele mõjub magamatus halvemini kui teistele.
    Ja kuigi mul on lõpetatud nii gümnaasium kui ülikool ja möödas palju aastaid, näen siiani unes korduvalt, et mul on koolis midagi tegemata. See on ainuke korduv unenägu, mida näen. Järelikult ikka psühhotrauma, kuigi koolis otseselt mingeid probleeme ei olnud. Lihtsalt see pidev pinge. Ei tahaks enam mitte mingil juhul ühtegi kooli astuda.
    Jõudu!

  11. Mina sain paar nädalat tagasi aru, et midagi on väga valesti. Ja kui üks üsna võõras inimene minu blogi kaudu mulle “appi tõttas” ulgusin terve öö, sest keegi nägi ka…
    Panin aja perearstile, et kuskilgi veidi ennast välja elada, veretest kas midagi puudu. Ja puhkus. Püüan teha asju mis mulle rõõmu teevad ja mitte mõelda tööst, rahast, kohustustest. Mul on uneprobleemid ja ma ei suuda ennast tihtipeale tööarvuti tagant püsti ajada, passin lihtsalt scrollides arvutis hommikust õhtuni.

  12. “Ja siis mõni üksikema käib 6 väikese lapse kõrvalt tööl, koolis, kudumisringis, laulukooris, on külavanem, annab klaveritunde, kirjutab raamatuid… See on võib-olla liialdatud, aga no on selliseid inimesi, kes saavad kõigega hakkama. Ja siis olen mina.”

    Ah, ma kassin ennast ka samade mõtetega, kui on niiii raske ja noh, elust on kopp ees (mitte suitsiidses mõttes), et kuidas krt NEMAD jõuavad ja mina ei saa ja jõua enam. Aga pool võitu on ka see, et me tunnistame, et enam ei jõua.

  13. Mul on täpselt sama probleem, astusin ülikooli 2013 a ja nüüdseks on üks aasta tehtud. Millegipärast on mul samuti väga suur hirm ja ärevus kooli ees, olen juba sellega seoses 2 a akadeemilisel puhkusel ja nüüd veel lisaks 2 a ka lapsepuhkusel. Nüüd on mul viimane võimalus tagasi kooli minna ja loodetavasti ka lõpetada. Olen korduvalt depressioonis olnud ja jaanuari algusest on jälle väga kõhe tunne sees, proovin küll positiivne olla, aga ikkagi on raske.
    Mulle sinu blogi väga meeldib, olen selle viimase kuu jooksul otsast lõpuni läbi lugenud. Minu arvates kirjutad väga vahetult ja huvitavalt, kindlasti minu lemmik blogide seast.
    Ja kui sa juba 4 lapse kasvatamisega nii hästi hakkama saad, siis olen täiesti kindel, et varsti lõpetad ka kooli edukalt.

  14. Mina käisin sarnase murega psühholoogil ja seal sain abi. Muremõtted tulevad vahel siiani, aga siis kasutan neid tehnikaid, mis seal õppisin ja vajadusel lihtsalt lahendan tekkivad probleemid, kusjuures kui enne oli minu jaoks millegipärast isegi internetipangas arve maksmine tohutu probleem ja eneseületus, siis nüüd on see tavaline asi.

    Tõesti soovitan minna perearsti juurde, rääkida oma mure ära, võtta saatekiri ja minna psühholoogi juurde.

  15. Puhtalt une osas on apteegis käsimüügis melatoniin. Mul aitab see kiiremini uinuda. Muidu võin ka keerata külge tunni või kaks. Ja kui peab ka keset ööd last kussutama, siis uinun pärast uuesti paremini.

  16. Hei.

    Ka mina olen üks neist, kes aina loeb, aga ei kommenteeri. Ja seekord tahaks öelda, et tahaks teha pai. Raske on vahel, aga vahel on eriti raske. See on juba suur samm seda endale tunnistada ja see välja öelda / kirjutada. Aga sellega on vaja tegeleda! Kasvõi tund korraga, päev korraga.

    Ärevus, mis tekib kohustuste ja pidevate tegemata asjade või muudel põhjustel, on tohutu äng. Kellel põhjustab seda rahamured, peremured, kellegi surm.. Või päikesepuudus, vitamiinipuudus. Misiganes. Inimeste “piir” on nii erinev.

    Aga sellega on vaja tegeleda, et mitte kaduda veel sügavamasse auku. See libisemine on kuradi kerge ja toimub märkamatult. Ma olen ise alati mõelnud, et olen üks neist jube tugevatest inimestest ja olen alati teistele toeks olnud – nii kergemate kui raskemate juhtumitega, aga lõpuks jõudis raske aeg ka minu ellu ja selle ignoreerimine viis põgenemiseni. Reaalselt füüsilise põgenemiseni teise riiki, telefon väljas, sotsiaalmeedia kustutatud jne. Kõik jooksis üle katuse. Õnneks sain seda teha (loe: pole lapsi veel ja nii..). Aga see pole lahendus, sest üks päev pidin ikka oma raskete mõtetega päriselt tegelema hakkama ja sain aru, et see põgenemine oli tolles hetkel kergem, aga tegelikult ärkasin ma ikka sama raske tundega üles.

    Aga ma sain ka lõpuks aru, et ma pole halb inimene või midagi, vaid lihtsalt ongi nii, et ajukeemia vajas abi. Aju võib ka haigeks jääda, nagu kops, maks, liigesed..;) Ma võisin nädalaid olla kurb sisimas, soovida nutta, magada, teleseriaale vaadata ja kui vaja oli, ma naeratasin inimestele ja keegi mu ümber ei aimanudki, et mul midagi viga on.

    Mina sain abi hiina nõelravist (lõõgastas mind ärevusest ja keha pingesolekust, hakkasin paremini magama ja tohutu headus voolas kehasse). Mäletan kui esimesele sessioonile läksin (suhtkoht viimase raha eest) ja hiina raviarst katsus pulssi ja küsis, miks ma nii õnnetu olen. Ja ma lihtsalt hakkasin lahinal nutma ja nutsin tund aega. Pani nõelad peale ja aitas. Käisin päris pikka aega nõelu panemas ja tundsin, kuidas füüsiliselt peale seda oli mul parem olla. Eestis on rohkem ja rohkem koolitatud nõelravitsejaid ja nad kõik ei küsi hingehinda. Ma ei ütle, et ei peaks minema psühholoogi, psühhiaatri või võimalusel terapeudi juurde. Kasvõi mõneks ajaks rahusti ja antidepressandi võtmine aitab siiski ajukeemiat ja kuigi võtab aega, kuni mõjuma hakkab, aitab see lootusetuse tundest.

    Sain ise hiljuti teada, et mitmed mu perekonnaliikmed võtavad antidepressante. Ma ei teadnud seda. Me ei jaganud selliseid asju üksteisega, kuigi oleme väga lähedased. Ja kui ma nägin oma muidu üdini rõõmsameelset ema järjest rohkem ja rohkem ärevuses ja äkki nutma hakkamas, vererõhk lakke tormamas jne.. Otsisime ka talle abi. Ma ei usu, et ta jääbki ravimeid võtma, aga tal oli kohe abi vaja. Ja ta siiani ei oska öelda, miks ta nii õnnetu on. Ja tasapisi tagasi mõtlema hakates hakkasime koos aru saama, et märgid olid juba kuid tagasi.. Aasta tagasi, aga me ei märganud, igapäeva elu elades..

    Ma ei tea, pole väga korralikult ülesehitatud jutt nüüd ja nii, ja kindlasti on kergem ka peale väljamagamist ja “to-do-listi” tegemist ja prioritiseerimist, et kui asju on liiga palju, kasvõi korraks mingid asjad pausi peale panna ja endaga tegeleda või tasakaalu otsida.. Aga et – küsi abi. See on okei. See ei pruugi olla depressioon, see ei pruugi olla antidepressante vajav, aga ka ärevushoogusid saab kontrollida. Lisaks psühholoogilisele poolele ka eluviiside jne-ga.

    Loodan, et Sul hakkab peagi parem ja et Su lähedased Sind ekstratugevalt hoiavad. Sa oled väga tugev, ilus ja andekas naine!

  17. Ma igaks juhuks veel mainin (kuigi sa nõuaneid ei tahtnud), et loodetavasti sa ikka sööd ka D vitamiini nagu kõik siin piirkonnas elavad inimesed tegema peaksid. Väidetavalt pole vajalikku taset võimalik toidu kaudu saavutada. Defitsiit mõjub meeleolule halvasti.

  18. Ma igasuguste psühholoogide jm teemal targutama ei hakka. Küll lihtsalt omast kogemusest paar soovitust.
    Raualisandeid võttes tasub samal ajal ka magneesiumitablett võtta. Mõjub “pööningule” ja muidu tervisele hästi ja boonusena omab veidi “lahtistavat” toimet ehk siis tasakaalustab seda rauda veidi. Selle nipi olen oma krooniliselt madala rauataseme juures ära õppinud 🙂
    Ärevus…noh, siin on raske soovitusi jagada, sest teise inimese sisse ei näe. Minul aitab see kui ma proovin iseenda ja oma ärevusega leppida. Sest kui ma pidevalt endale sisendan, et närvilisus on paha ja ma pean sellest vabanema, siis läheb asi ainult hullemaks. Selle asemel võtan nii, et ok, on ärevus. See on osa minust ja las ta siis olla. Hakkab kergem kui ma iga hinna eest ei ürita ärevust maandada/ära ajada, vaid lihtsalt katsun temaga koos toime tulla.

  19. Ma ei tea, kas see lohutab või yldse midagi annab, aga ma olen 40 ja näen siiani hirmuunenagusid keskkoolist. (peale seda on lopetatud ylikool ja puha, mis ei figureeri millegiparast unedes…) pidevalt on veerandi (!) lopp ja mul pole teatud aines yhtegi hinnet, sest ma pole yldse tunnis kainud ja taielik p…majas, taielik paanika ja ohupuudus… Ained varieeruvad matemaatikast kehalise kasvatuseni… Kusjuures – sellised olukordi tegelikult keskkoolis ei olnud, ja olin pigem hea opilane, kuigi no popitegemist tuli ette kyll 🙂 mystika, mis pagana trauma see kool on jatnud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *