Nüüd on kõigil traumapunkti-linnuke kirjas

Oli neljapäeva õhtu, Teine tuli tuppa ja ütles: “Emme, ära ehmata, aga Kolmas kukkus ja tal tuleb nüüd peast verd.” MIDA?! “Seda ei tule üldse palju…”

Läksin vaatama ja seda tuli palju, lihtsalt enamus verest püsis tema paksus parukas. Veri ei vii mind juba ammu verest välja, aga külma närviga ma siiski ei ole, sest mind ajas närvi, et lapsed küsisid õhtul ainult viieks minutiks õue ja järgmisel hetkel pesin ma Kolmanda juustest verd välja, et jõuda haavani, kust see tuli. Lootsin lõpuni, et verd on palju seetõttu, et peast tulebki palju verd ja ma ei pea traumapunkti sõitma, aga selgus, et veidi suuremast haavast tuleb siiski rohkem kui päris väikesest. Viimaseid olen peas korduvalt näinud, aga sellist ei olnud, nii et ma pidin traumapunkti sõitma.

“Mütsi” all on tegelikult ainult kaks pistet, ei midagi hullu.

Haavaga tegelesid väga toredad noored õed, üks lõikas juukseid ja õmbles, teine kõrval rahustas ja pärast sidus ning mõlemad tegid oma asja rahulikult, ettevaatlikult ja äärmiselt sõbralikult. Kolmandalt küsiti, kui vana ta on ja vastuse peale naljatati, et ta on isegi kaua tervena püsinud, et üks õdedest sai oma esimese õmbluse neljaselt. Seda oli nii hea kuulda. Mitte siis seda, et keegi vajas neljaselt õmbluseid, vaid mõistmist, samastumist, lohutamist…

Mul ei lähe iial meelest, kuidas käisin Teisega neljandat korda trauma tõttu erakorralises, seal tulid ka varasemad õnnetused jutuks ja nende peale nähvas üks õdedest, et temal on kolm last ja kellegagi neist pole midagi juhtunud. Ma neelasin selle peale keele alla ning kahetsen siiani, et ei öelnud samasuguse tooniga vastu, et mul on neli last ja teistega pole samuti midagi juhtunud.

Teise teine trauma (koerahammustus), esimene oli trepist kukkumine, kolmas mõra jalaluus ja viimane oligi too huulehaav, mille ta sai kiigega vastu vahtimist saades ja mis liimiti kinni.

Enam ma midagi sellist vastu öelda ei saa, sest tänaseks on kõigil traumapuntki-linnuke kirjas. Lastest siis kõigil, Silveril samuti, ent vaatamata enda võetud rumalatele riskidele, olen ma pääsenud luumurdudest ja õmblemist vajavatest haavadest. Mu riskid ei jäänud alati riskideks, olen korduvalt puu otsas alla kukkunud, samuti laka pealt suure kaarega või hoopis kodu poole liikuva kõrge heinakoorma otsast (koos heinapakkidega, mis pehmendasid kukkumist), olen jäänud naelte külge kinni ja endale hargiga vastu säärt löönud, olen käinud kümneid kordi rattaga käna ja paar korda ka mootorrattaga, olen osalenud kolmes autoavariis, mulle on lehmad varba peale astunud, hobune on mu kätt hammustanud, koerad on kallale tulnud ja nii edasi ja nii edasi, aga alati olen pääsenud traumapunktita. Samal ajal oli mu vend erakorralise püsiklient…

Vahepeal oli tunne, et Teisest saab samuti traumapunkti püsiklient, aga viimati käisimegi seal viis aastat tagasi ja ma loodan, et rohkem minema ei pea. Teistega ka rohkem ei tahaks.

Neljas lõi pea vastu lillepotti, haav liimiti kinni, aga see ei jäänud püsima, nii et arm jäi peenikese kriipsu asemel üsna lai. Tänaseks näeb arm küll teistsugune välja, aga on siiski üsna suur ja silmatorkav.
Esimene lõikas puutöötunnis noaga sõrme, sai ainult ühe piste, aga ikkagi õmblus.

Viis aastat tagasi võtsin ma selle “ma olen oma kolmele lapsele nii hea ema, et nendega pole midagi juhtunud” kommentaari südamesse, aga tänaseks saan ma väga hästi aru, et õnnetused on õnnetused ja mitte ükski ei juhtunud seetõttu, et mina olen halb ema. Tagantjärgi tarkus ei ütle ka, et oleksin saanud neid õnnetusi ära hoida – kui, siis ainult Teise trepist kukkumist oleks saanud vältida automaatse liigutuse ehk trepi piiramisega, aga tol õhtul ei tundunud see vajalik, sest Teine jäi magamistoa kinnise ukse taha. Me veel Silveriga mõlemad veendusime selles, et uks läks kinni… Ma ei kujuta ette, kuidas me nii valesti veendusime või kuidas Teine ukse lahti sai, aga igatahes käputas ta ühel hetkel trepini ja veeres sealt meie silme ees alla, me ei jõudnud midagi teha.

Traumapunkti läksime tookord ainult igaks juhuks, lapsel polnud ühtegi silmnähtavat vigastust ja ta isegi ei nutnud eriti. Mina nutsin igatahes rohkem, kõvasti rohkem… Tagasi sõites olin juba palju rahulikum, Teisega oli kõik korras, sai vaid paar väikest sinikat ja muhku.

Sellega meenus, et mind ikkagi on traumaga erakorralisse viidud, seda lausa kiirabiautos. Ma kukkusin ka trepist alla, Kolmas oli siis süles ja Neljas 23. nädalat kõhus. Kolmas pääses ehmatusega, mis on täielik ime, sest ta oli mul vasakul puusal ja just vasaku puusa peal ma trepist alla tulingi. Seetõttu oli tema minu esimene mure, isegi ainus mure… Rasedus meenus mulle siis, kui hakkasin end püsti ajama ja kätt maha pannes oli põrand märg. Alles siis avastasin, et istusin veeloigus ja mu esimene reaktsioon oli ahastust täis “eiiiiii”. Edasi tulid kiirabi, haigla, analüüsid, ultrahelid, voodirežiim ja alles 16 nädalat hiljem algas sünnitus, nii et ma võin seda nimetada enda kõige õnnelikumaks õnnetuseks ja ehk isegi Neljanda esimeseks sünnipäevaks.

Paar päeva pärast kukkumist, ainult veidi sinine ehk kondid jäid endiselt terveks.

Minnes nüüd tagasi alguse juurde, et mis Kolmandaga täpsemalt juhtus, siis tema olevat teinud mänguväljaku ronimispuul trenni, sellelt tagumiku peale kukkunud ja siis edasi selili vajunud, peaga vastu kivi.

Kolmanda trenniõnnetus on väike asi. Hiljuti tegid Neljanda sõbrannad välijõusaalis trenni ja üks neist jättis sinna oma väikese sõrme tipu, vist küünest alates võeti nagu giljotiiniga maha… Vaene tüdruk! Kes oskaks sellist õnnetust ette näha? Mina ei osanud ja ütlesin poistele sageli, et kui neil on igav, siis mingu staadionile trenni tegema. Nüüd ütlesin neile, et hoidku parem välitrenažööridest eemale, vähemalt nendest, mille jaoks on nad liiga lühikesed või mida juba kasutatakse. Soovitan teil enda lastele sama rääkida, ei tahaks, et keegi veel oma sõrme tipust või hoopis tervest sõrmest ilma jääb… Ja kui nad mänguväljakul ronivad, siis vaadaku ka enne, et turnimispuude all ega ümber ei oleks kive.

Kõiki õnnetusi ei anna ära hoida, aga teiste omadest õppides jääb ehk nii mõnigi traumapunkti-linnuke tegemata. Kuidas teil nende linnukestega lood on? Ma loodan, et enamikul on ikka sama vedanud kui minul, olgu siis tänu heale emale või töökale kaitseinglile… See hea ema osa oli liialdus, ma tõesti usun pigem kaisteinglisse, aga mitte ema tegemistesse või tegemata jätmistesse. Mitte et sellel poleks mingit rolli, lihtsalt juhtub ka siis, kui laps on paksu vati sees. Või ei juhtu isegi siis, kui selleks on kõik eeldused (olematu ohutunne, järelvalve puudumine, igavus, kambavaim, halvad ideed) olemas.

20 thoughts on “Nüüd on kõigil traumapunkti-linnuke kirjas

  1. Ma ise olen päris palju traumapunkti sattunud, nii lapsena kui ka täiskasvanuna. Küll on väiksemad luumurrud ja mõrad olnud, peapõrutused, naela jalga astumised (haav mädanema läinud kuna ema eest on varjatud). Ületöötamisest “radikuliit” tekkinud jne jne nimekiri on lõputu.
    Laste puhul on vanim 13. aastane paar korda traumapunktis käinud (peapõrutus, mõra käes, põlve väljaväänamine).
    Samas noorimad 7. ja 2. aastased on õnneks siiani pääsenud.

    Eks need esimesed õnnetused mõjuvadki vanemale kõige rängemalt. Samas ennast ei saa ka lõpmatuseni süüdistada, sest nagu öeldakse “tegijal ikka juhtub”. Peaasi, et lapsed vigastusi varjama ei hakkaks ning alati abi otsiks.

    1. Õigus, naela olen ka jalga astunud. See juhtus võrri käimajooksmise ajal, ei olnud mul siis aega valu tunda või asja lähemalt uurida. Kui sõidud said sõidetud, siis sain aru, mis enne juhtus. Mädanema õnneks ei läinud. 🙂

      Esimesed õnnetused mõjusid tõesti rängalt, nüüd enam väikesed kukkumised ja õmblused endast välja ei löö. Enne lapsi läksin vere peale paanikasse, aga nemad on mind korralikult treeninud, verd ma enam ei karda. 😀

  2. Mina olen ka naela jalga astunud, okste ja okastraadi otsa koperdanud, kah igalt poolt alla kukkunud, kiigega piki pead saanud jne, aga traumapunkti sattusin hoopis ülikooli ajal, kui laboris õnnetus juhtus ja sain päris korraliku põletuse. Arme õnneks väga ei jäänud.

    Lapsi olen mingite väänamistega traumasse viinud, aga kipsi pole kedagi pandud. On niisama simulantideks osutunud. Aga nemad on linnatüdrukud ka 😀

    1. Teine lõik… 😀 😀

      Aga põletus on kole asi, isegi väikesed põletused piinavad pikalt, suuremad võivad ilmselt vägagi talumatud olla. Siis läks täitsa õnnelikult, kui suuri arme ei jäänud. 🙂

  3. Ise olen traumapunktis käinud teismelisena jalaluu mõraga. Kukkusin rattaga üpris õnnetult. 3 aastasena kukerpallitasin voodilt kapi otsa ja sain otsa ette paar ilupistet.

    Lapsega käisin traumapunktis kui ta alles 1a oli ja kõndima õppides meie ainsa “terava” nurgakese üles leidis ja sinna otsa kukkus. Huulest verd lahmas ja sai ühe ilupiste. Laps oli vapper ja ise ehmusime vist kõige rohkem ära. Too puidust lillepostamendi nurk ei tundunud enne ega ka praegu üldse terav, aga nii vàikesel pole palju vaja. Õnneks olid lastehaiglas kõik väga sõbralikud.

    1. Mul on laps vastu diivani käetuge pea veriseks löönud, sai ilusa sirge lõikehaava, aga ma ei leidnud käetuge kompides mitte ühtegi kõva ega teravat kohta. Müstika. Kui see poleks minu nähes juhtunud, siis ma poleks seda uskunud.

      1. Meenub, kuidas üks lastest libises diivanilt pea ees vaiba peale ja kriimustas (vaibaga!!) otsaesise veriseks. Samamoodi saan öelda – kui ise poleks näinud, ei usuks. Hoog ei olnud üldse suur ja ausõna ei kasuta põrandakattena liivapaberit! Mõnega lihtsalt juhtub.

  4. Minu seitsmeaastane poiss pole traumapunktis käinud, aga nelja-aastane tüdruk seevastu on saanud mitu korda käia. Ta oskab isegi sileda põranda peal pea veriseks kukkuda. Näiteks hiljuti õnnestus tal voodis õhtujutu lugemise ajal pea vastu seina kõbasti ära lüüa. Sellisele aitaks ainult pehmete seintega tuba :).

  5. Erakorralises ma iseenda trauma pärast käinud pole. Naela jalga astumised, karmid kukkumised ja muud vigastused lapsepõlves jäid fikseerimata. Aga õnnes olin pigem ettevaatlik lugeja-laps ja tõsisemaid õnnetusi oligi vaid mõni.
    Aga nii meest kui last olen EMOsse viinud küll. Lapsuke kipsis praegu elus esimest korda, kohe saab neli nädalat täis. Aga noh, panusteme sellele, et nüüd võib sinna lahtrisse risti ära tõmmata ja teemal lõpp.
    Mehel oli kevadel trauma aga sellest paranemine vindub. Paras laatsaret ühesõnaga. Aga eks õnnetusi ikka juhtub. Lihtsalt mõni asi ei peaks juhtuma või on välditav. Ja need teevad kurjaks.

      1. Paraku kestab… Kips maha ja tugilahas peale veel järgmiseks kolmeks nädalaks. Lapsest on kahju. Asus tema õppima esimesse klassi aga uute teadmiste omandamise ja sõprade leidmise asemel peab rinda pistma koolimaja treppidega…

  6. Ise jõudsin teismelisena ühe korra traumapunkti: astusin jões pudelipõhja jalga. Ega ma ise poleks läinud, aga järgmisel hommikul tõmbasin unisena endale kohvitassi sülle, kargasin püsti otse haigele jalale, haav läks lahti ja kukkus taas verd lahmama. Vanemad leidsid siis, et ilma õmblemata ikka ei saa. Jah, neid õmblusi tehti tõesti päris mitu.

    Lastega on olnud sellised piiripealsed värgid: kui me oleks traumapunkti läinud, siis tõenäoliselt oleks 1–2 õmblust ikka tehtud, aga sai ilma ka. Viimati lõi noorim pea lõhki. Tal on keskmisega aasta vanusevahet, nad on lahutamatud, parimad sõbrad, aga sellegipoolest tekib neil peaaegu iga päev mõni lahkarvamus. Enamasti verbaalne, aga seekord ei mahtunud nad ühe laua taha ära, keskmine lükkas nooremat, too kaotas tasakaalu ja tema pea sai kokku lauanurgaga. Asjast oli kasu nii palju, et umbes nädal aega polnud neil ühtki tüli.

    Jaburaim õnnetus juhtus samuti noorimaga. Ta oli siis umbes 1,5 ja keskmine 2,5 a. Mängisid toas. Mäng seisnes selles, et nad lihtsalt kõndisid ühest toa otsast teise ja tagasi. Üsna kiirel sammul, aga ei jooksnud. Põrand oli lage: ei mingeid vedelevaid mänguasju, isegi vaipu mitte. Libe ka polnud: nõukaaegne papp-põrand ja lapsed olid paljajalu. Ühesõnaga, kõndisid. No miks ei või lapsed toas edasi-tagasi kõndida? See ei tundu ju ohtlik. Ja siis järsku noorim komistas, ilmselt omaenda jalgade otsa, sest midagi muud seal lihtsalt ei olnud, ja lendas otse peaga raamaturiiuli klaasidesse. Selles mõttes õnnelik õnnetus, et kumbki lastest ei saanud kriimugi. Klaasid muidugi olid kildudeks.

    Aa, ja koolis lõikas noorim endale kääridega kõrva. Mismoodi? Ise ütles, et tal hakkas kõrv sügelema ja ta unustas ära, et tal on käärid käes … Õnneks oli vaid väike täke.

    Et, noh, kõiki õnnetusi ära hoida ei saa. Ma ei räägi sellest, kui imik pannakse mähkimislauale, minnakse ise toa teisest nurgast midagi otsima ja laps otsustab siis esimest korda elus end keerata. Või kui alumises köögikapis hoitakse limonaadipudelisse lahjendatud kemikaali. Need on nii elementaarsed asjad, et selliseid õnnetusi ei tohiks juhtuda. Aga mingid puu otsast või jalgrattalt kukkumised, põlve lõhkilöömised jms on paratamatus. Mõni laps pääseb kergemini, mõnel on peaaegu iga kukkumise järel õmblust või kipsi vaja. Mõni katsetab vähem, mõni rohkem – ja ei ole ju võimalik lapsel kuni täiskasvanuks saamiseni kogu aeg kõrval seista.

    Ah jaa, kui ma viimati mehega traumapunkti läksin, siis selgus, et eelmine kord sai ta jala kipsi viis aastat tagasi ja üle-eelmine kord oli kümne aasta eest – et nagu muster juba.

    1. Mees oskab nüüd järgmise viie aasta pärast kaks korda ettevaatlikum olla. 😀

      On tõesti õnnetusi, mida ei peaks juhtuma, 10-kuuse lapse trepist kukkumine on näiteks üks neist. Samuti äädika joomine, aga nii minu kui õe laps on selle tüki ära teinud – õel oli äädikas lahjendatud kujul kõige kõrgemas kapis ja kui tema pani väiksemat magama, siis suurem oli roninud köögikapile ja äädika kätte saanud, olid mitu päeva haiglas, aga õnneks pääsesid vaid ehmatuse ja kerge punetusega. Enda laps võttis ka lonksu lahjendatud äädikat ja sülitas selle kohe välja. Ämm ja Silveri õde tegid süüa, panid äädika kapi peale ja olid lapse poole seljaga ning sellest piisas. Neljas oli siis 6-aastane, mitte enam väga väike…

  7. 1) Esimese õmbluse sain umbes 3-aastaselt kulmu peale, lõin pea vastu kuuri kivitreppi katki.
    2) 9. sünnipäevaks sain (plastratastega, aga siiski moodsad) rulluisud. Kodust 200m kaugusel ristmikul proovisin kannapidurit ja kukkusin otse seljale. Koju roomasin kõva pool tundi, vahepeal vedelesin kraavis. Äärelinna elu 🙂 Kellelegi midagi ei öelnud, taastusin vist ruttu.
    3) 5. klassis kukkusin koolis rahvastepalli ajal, mõra ja käsi kipsis kuu aega.
    4) Vanavanemate juures sai naabrilastega võidu sõidetud, vajutasin võõral rattal järsult lenksul parempoolset pidurit – kõigil meie pere ratastel oli parempoolne tagapidur. Sellel rattal oli esimene… Ma ei tea, kes mu sealt tänavanurgalt ära lohistas, aga teadvusele tulin vanaema voodis. Traumapunkti ei sattunud, vist oli isa eest vaja varjata seda. Aastaid oli arm nina peal, hiljem muutus peaaegu märkamatuks. 6. klass äkki?
    5) 14-15-aastaselt käisin vana karjääri moodi tühermaal ronimas, ja ühest kivijärsakust “mägironides” kukkusin, põrutasin selga, vedelesin kuskil pikalt ja siis vaikselt kakerdasin jälle koju.
    6) 19-selt läksin ema töö juurde (keemialabor), ta tegi mulle teed ja tassist viimast lonksu võttes leidsin sealt väikese ümmarguse metallitüki. Küsisin emalt, mis asi see on, ema vaatas ja ütles et arseeniühend. Ütlesin, et tee oli täitsa kibeda maitsega, emal kadus näost kõik veri ja küsis kas kutsub kiirabi. Ei me kutsunud ja hiljem vaatasin Mendelejevi tabelist et tegu pole vesilahustuva ühendiga.
    7) 20-selt põrkasin hämaras trikipargi kõrval selgupidi kokku trikijalgratturiga, vist kukkusin käele, igatahes läksin päev-kaks hiljem valutava käega traumapunkti, peeti simulandiks.
    8) 21-selt lõin pea ujulas mullivannist väljudes ära vastu liutoru kandekonstruktsioone, verd tuli meeletult, ujula vetelpäästjad sidusid haava kuidagi kokku ja traumapunktis sain 2 pistet.
    9) Ca 23-selt kukkusin sõbra juures trepist peaaegu terve korruse jagu alla, parem kannikas oli sinine ning kõva vorp jäi sellest alatiseks.
    10) 31-selt sõitsin tutikate, suuremate ratastega rulluiskudega esimest korda, aeglaselt teed ületades kiilus esiratas lagunenud kõnniteekivi ja naaberkivi vahelisse prakku kinni ning langesin nagu puu sirgelt maha. See oli ka ainus kord, kus kiiver peas oli kõikide vähegi suuremate kukkumiste puhul, ilma selleta oleks hammastest või millestki veel ilma jäänud… Vedelesin, nina millimeetrite kaugusel asfaldist, paar minutit, hindasin obaduse kõvaks aga kahjudeks ainult nahamarrastused reitel ja kätel, ning tõusin püsti… Ainult selleks, et uuesti muru peal pikali olles teadvusele tulla. Sain sõidu kiirabiga koju ja nädal aega voodis puhata, peapõrutust õnneks siiski ei olnud.

    Naelu sai jalga astutud, keeva vett pereliikmelt jalale saanud, “tühiasju” jääkski meenutama. Lapsi veel pole, ei taha ettegi kujutada mis siis veel saama hakkab. Ka minu vend oli väga tihedasti traumapunktis… 🙂
    Vati sees kindlasti ei hoitud (olen Sinust ühe aasta vanem), samas ohutusnõuete loengut saime kogu aeg, aga silma peal ei hoitud pidevalt, nii need asjad läksid.

    Vähemalt ei käinud trolli tagant maanteele joostes üle autokapoti, nagu klassiõed 13-aastaselt….

    1. Okoo, kui palju põrutusi. Loodan, et need vanas eas tunda ei anna…

      Mul on vist ainult üks tõsine põrutus olnud, vabalangesin 2-3m kõrguselt selja peale, võttis veidikeseks hinge kinni, aga midagi hullu vist ei olnud, sest ronisin sel õhtul ikka edasi.

      Ma ei mäleta, et me erilisi loenguid oleks saanud. Sõnnikuhoidla servadel joosta ei lubatud ja õunapuude otsas ei tohtinud ronida, tehnika otsas ka mitte, aga tegime ikka seda kõike, kui keegi ei näinud. Kui nähti, siis läksime vennaga metsa ronima ja seal ronisime veel kõrgemale…

      Mulle tundub, et ma olen lastele nii palju hirmulugusid rääkinud, et nende enesealalhoiuinstinkt on palju suurem, aga nagu näha, siis väikestest õnnetustest see ikka ei päästa. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *