Pere ja Kodu: Kuhu küll see aeg tormab…

Jagan taas vanu postitusi, sest uute kirjutamiseks pole aega olnud ja tundub, et lähipäevil ei tule ka, kuid kuidagi võiksin ju oma hingitsemisest märku anda.
Aja suhtes on tunded hetkel samasugused. Piltidega on seis veel hullem. 

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 04.02.2015. 

Ma ei tea, kuidas need teisipäevad nii kiiresti tulevad. Seekord lausa nii kiiresti, et jälle ei jõudnud temaga sammu pidada.AegMul on palju asju, millest tahan kirjutada, aga kunagi ei jõua nendeni. Ootan seda õiget vaikset momenti, mis on minust tegelikult päris naiivne, kui arvestada seda, et mul on neli väikest last, kellest üks teeb veel öösitigi lärmi. Lisaks sellele on mu lasteaialapsed viimase kahe kuu jooksul ainult kolm päeva lasteaias käinud ja kodus nad lõunaund ei maga. Seega ei ole ka päeval sellist vaikset aega, kus saaksin keskenduda teravatele teemadele, millest olen plaaninud kirjutada.

Kui ma siin vahepeal rõõmustasin, et lapsed olid pärast nõia juures käimist pikalt terved, siis sõnusin asja ära. Vahetult pärast seda algas taas laatsaret, mis kestab siiani. Kui üks lõpetab, siis teine alustab. Praegu on meie majas kolmas täpiline nädal ehk kõik neli põevad tuulerõugeid. Lasteaed peab ilmselt mõnda aega veel ootama.Tuulerõuged 1Tuulerõuged 2Tuulerõuged 3Härra on ka juba 10 päeva ära olnud. Ma ei saa aru, kuidas need kodused seitse nädalat nii kiiresti möödusid. Mul oli siis plaanis just rohkem kirjutada, aga juba on ta taas ära ning lisaks minu kirjutamata lugudele jäid temal majas plaanitud tööd tegemata. Loomaaeda ka ei jõudnud, sest lapsed läksid enne täpiliseks. Nii palju siis plaanidest.

Aeg on armutu. Ma ei ole kaks aastat pilte sorteerinud ja seega on mul arvutis täielik tohuvapohu ja ma ei tea, kas ma üldse enam järje peale saan. Mulle varem meeldis, kui kõik oli kenasti organiseeritud, aga alates kolmandast lapsest on tulnud pilte kiiremini kui aega nende korrastamiseks. Mul on kõvasti üle 10 000 pildi sorteerimata, sest pilte klõpsida mulle meeldib, aga nendega edasi tegeleda mitte nii väga. Seetõttu juhtus ka nii, et mõned minu 2013. aasta käeharjutamised said valmis alles möödunud aasta lõpus, kui otsustasin end kokku võtta ja poolikud asjad lõpetada. Üks töö jäi siiski õhku ja see saab kohe aastaseks, tänaseks on isegi järje saanud.

Tasapidi lisan lõpetatud töid ka oma fotoblogisse, mis on mul pikalt unaruses olnud. Vaikselt peaks hakkama tekkima ka rohkem võimalusi ja aega taas selle hobiga tegelemiseks. Ehk taastub ka motivatsioon.

Viimastel päevadel ongi röövinud fotoblogi osa minu ajast: esmalt võttis uue ilme andmine palju aega ja päris soovitud tulemust ma ei saanudki. Muudatustega tekkisid vanades postitustes jamad, pildid jooksid üksteisele otsa, kõiki võib-olla ei jõudnudki ära parandada, sest kibelesin pigem uusi pilte lisama.

Täna jäid lapsed minu ema juurde ning plaanisin kodus kõvasti koristada ja blogi kirjutada. Koduteel mõtlesin, et milleks kulutada lastevaba aeg koristamisele, kui palju toredam oleks sõbranna juures Scrabble`it mängida. Seda enam, et viimase 10 päeva jooksul olin ainult korra täiskasvanud inimesega silmast-silma rääkida saanud.

Sedasi võib päris hulluks minna. Igatahes oli õhtu nii tore, et aeg läks kiiresti ja kell lähenes ühel hetkel uuele päevale.

Nii palju siis koristamisest ja tõsisematel teemadel kirjutamisest… Seda siis teinekord, täna heietan niisama ning jagan oma fotoblogi aadressi, kust leiab pilte ka meie perest  – www.liivifoto.wordpress.com.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga