Pere ja Kodu: Kuidas me kinos käisime

Üleeile aasta tagasi. Avaldatud Pere ja Kodu blogis 28.10.2014.

Reede hommikul viisime suuremad lapsed lasteaeda, pisemad minu ema juurde ning plaanisime minna Coca-Cola Plazasse perekomöödiat vaatama. Tegelikult tahtsime minna vaatama „Raevu“, „Kohtunikku“ või „Valemaandumist“, aga lõunasel ajal neid ei näidatud, seega tuli leppida perefilmiga, mille nime ma ei mäleta, aga mille treiler tundus lõbus.

Kui lapsed said üle antud ja meie olime juba umbes 20 kilomeetrit Tallinna poole sõitnud, suri auto välja. Masin läks küll uuesti käima, kuid linna sõitmisega enam riskida ei julgenud ning võtsime suuna kodu poole tagasi. Paari kilomeetri pärast suri auto taas välja ning käima läks vaevaliselt. Sedasi mitu korda ja oli selge, et nii me küll koju ei jõua. Lõppeski see sellega, et isa vedas meid köie otsas enda juurde.

Kuna saime juba auto ostmisega tünga ning oleme masinat suurte summadega remontinud, siis hakkasid rahanumbrid taas silme ees jooksma. Härral ei olnud aimu ka, milles asi olla võib, minul veel vähem, seega oli mõte tellida treiler ja meie Grand Voyager Silberautosse toimetada. Jätsin juba mõtetes meie pulma-aastapäeva spaapuhkusega hüvasti.

Kuid isa oli lugenud, et esimeste miinustega olid sel päeval juba mitmed diiselautod tee äärde jäänud – seega tekkis võimalus, et meie masin ütles samuti külma pärast üles. Väljas oli küll vaid -7 kraadi, aga sõidu ajal oli tuulekülm pigem kaks korda suurem.originaalLäksime selle variandi peale välja ning sõitsime minu vanemate autoga Rakverre  uut kütusefiltrit ja diislilisandit ostma. Meiega samal ajal oli Silberautos veel üks hädaline, kelle puhul selgus kohapeal, et kütusefilter oli parafiini täis. Aina enam hakkasime uskuma, et meil ongi sama jama.

Tagasiteel võtsime poisid lasteaiast peale ning edasi liikusime kahe autoga, et oleks varuvariant olemas, kui Voyageri korda ei saa. Üks lastest oleks pidanud siis küll vanaema juurde ööseks jääma, sest Härra auto on viiekohaline.

Kui minu vanemate juurde tagasi jõudsime, siis oli Voyager soojas ruumis nii palju kosunud, et Härra sai veidi turtsuva masinaga viie kilomeetri kaugusele oma vanemate juurde estakaadi peale sõita. Pärast kütusefiltri vahetamist hakkas auto taas normaalselt tööle ehk meie kinopäevale saigi saatuslikuks külma ilma ja vana filtri kooslus.

Kinno me seega ei jõudnud, aga ajaliselt ja rahaliselt kulukat kino saime küll.  Meeleolu oli meil siiski üleval, sest see oli juba lihtsalt tragikoomiline, kuidas meie plaanid taas luhta läksid. Oh jah, eneseirooniast sel päeval puudu ei jäänud.

Eile läksime uuele katsele ja see oli edukas. Suuremad lapsed läksid lasteaeda, pisemad minu emale, meie jõudsime probleemideta linna, ostsime Härra autole mõned varuosad, sõime kõhud täis, vaatasime „Raevu“, kihutasime otse Kadrinasse, et poisid lasteaiast normaalsel ajal kätte saada ja läksime neljakesi pisematele järele. Tuli oli kogu aeg takus.

Filmivalik paraku edukas ei olnud, vähemalt mitte minu jaoks. Ma vaatasin esimest korda sõjafilmi mõttega, et see kõik on olnud kellegi jaoks reaalsus… Ja siis minu jaoks on see meelelahutus?!

Seekord ei olnud. Ma vaatasin ja nutsin ning süda pidi sees lõhkema, kui kujutasin ette Härrat ja meie poisse lahinguväljal. Ma elasin seda filmi raskelt üle, veel koduteelgi pühkisin pisaraid. Võib-olla oleksin pidanud saatma Härra üksinda sõjatandrile ja ise samal ajal midagi muud vaatama, näiteks perefilmi, mille nime ma ei mäleta, aga mille treiler tundus lõbus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga