Pere ja Kodu: Mammakriis

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 24.10.2014. 

Minust sai eile varahommikul kahekordne tädi. Käisin pisikest ilmakodanikku juba haiglas vaatamas ja meel läks nii härdaks – küll ta on armas väikene ime! (Jeerum, see ime saab homme aastaseks. Juba!)MammakriisKui esimene emotsioon üle läks, siis mõtlesin, et tore on nii pisikest korra süles hoida ja nunnutada, aga endale ei tahaks. Minu titeisu on ikka pikaks ajaks rahuldatud, kui mitte igaveseks.

Kuna olen esimest korda seisus, kus mul on kodus aasta ja kahe kuune laps ning ma ei oota järgmist, siis tunnen, nagu paistaks vabadus. Mul on justkui keskeakriis, aga oluliselt leebemas vormis, nimetagem seda mammakriisiks. Tunnen rahulolematust oma välimuse, argielu ja kõige muu suhtes. Tahaksin oma kookonist välja tulla, särama hakata, tunda end millegi enama kui meeleheitel koduperenaisena. Meest ma noorema vastu vahetada ei plaani, aga muutusi tahaksin küll. Tahaksin teha midagi pöörast, tahaksin end elavana tunda.

Eile tegingi meeletustega algust ja käisin kõrva augustamas. See ei ole pikalt kaalutud samm, vaid paar päeva vana idee tulemus. Mul on ühes kõrvas nooruse rumaluse tõttu kaks auku ja üks neist seisis oma kümme aastat kasutuna, aga nüüd panin sinna pisikese täpi ning mulle hakkas kahe kõrvarõnga kooslus väga meeldima.
Kohe nii väga, et lasin teise kõrva ka ühe augu juurde teha. Veel nädal tagasi ei oleks ma osanud arvatagi, et ma midagi nii metsikut võiksin teha, pidasin end liiga vanaks sellisteks asjadeks.

Kui ma Härrale teatasin, et kavatsen midagi pöörast teha, siis ta küsis: „Kas midagi sama metsikut nagu siidri joomine?“ Ajas naerma küll, aga samas tekkis erilise oiviku tunne, sest tõesti – pudel siidrit on olnud minu jaoks midagi pöörast.

Vähemalt on kerge argirutiinist välju tulla, piisab siidripudelist või uuest kõrvaaugust. Mine tea, äkki ühel päeval joon lausa kangemat kokteili või teen tätoveeringu. Praegu olen aga rõõmus tulitava kõrvalesta üle ning imetlen oma uut raju väljanägemist.

Tegelikult ongi „vabadus“ juba käega katsuda… Ma olen tänaseks olnud 6 aastat ja 10 kuud rase ja/või imetav ema. Kõik poisid loobusid rinnapiimast, kui ma olin umbes kolm kuud rase. See tähendab, et mul on alates 2007. aasta detsembrist olnud tuhat hetke, kus olen pidanud arvestama „vastunäidustatud  raseduse ja imetamise ajal“ aspektiga.

Ma olen oodanud pikalt oma mandlioperatsiooni, vältinud mitmeid ravimeid, loobunud soovitud kehahoolitsustest, lõõgastusseanssidest, infrapunasaunast, olen olnud kõrvalseisja rollis, kui teised on möllanud vee- või lõbustuspargis, olen edasi lükanud 4D/5D kino külastamist, seiklusradadel turnimist, vere loovutamist, tätoveerimist ja nii edasi.

Doonoriks ma enam hakata ei saagi, sest vahepeal keelati vere loovutamine psoriaasihaigetele ära ja see punkt tuleb nüüd minu „enne surma tahan…“ listist maha kriipsutada.

Võib-olla peaksingi oma viimase kahe kuu meeleolu mammakriisiga seletama. Ma ootasin Neljanda aastaseks saamist, sest tahtsin, et ta kiiremini vähegi asjalikumaks tegelaseks muutuks, aga pärast seda küsisin endalt, kas ma oskan üldse tulevikuga midagi peale hakata, kui mul ei ole enam väikest beebit olemas ega tulemas.

Keskeakriisis tuntakse vast sama – oodatakse, et linnupojad pesast välja lendaks, aga samas tuntakse hirmu tühja pesa ja vaba aja ees.

Tühja pesa ja liigse vaba aja muret minul nii pea ei teki, aga mure iseenda pärast oli mul küll. Vahepeal arvasin, et mõistan emasid, kes saavad kümme last järjest. Mulle tundus, et Neljanda suuremaks kasvamise ja asjalikuks muutumisega ei ole mina emana enam asendamatu, seega ei ole ma enam keegi – tuleb ruttu uus laps teha, et ma oleksin keegi.

Olen viimase kahe kuu jooksul olnud mõtete ja emotsioonide virrvarris ning end kohati päris hulluna tundnud, aga nüüdseks on sellest hirmust saanud pigem ootusärevus tuleviku ees.
Nii palju on näha ja teha, seda nii lastega kui ka lasteta ning viimast olekut on aina kergem organiseerida. See on meie kõigi vabadus, mida ma oma mammakriisis ootan.

Seetõttu ei kadesta ma üldse oma õde, kes on praegu oma pisikese poja jaoks asendamatu. Esimest korda oma täiskasvanuelus tunnen, et vastsündinu ei tekita minus erilisi emotsioone, kui, siis ainult kergendust, et ta minu oma ei ole.

Õele soovin muidugi õnne ja kannatlikku meelt ühe armsa beebi asjalikuks poisiks kasvatamisel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga