Pere ja Kodu: Rinnaga toitmine – trump terveks eluks

Käimas on järjekordne ülemaailmne rinnaga toitmise nädal, mida on seekord üsna vähe kajastatud. Mina jagan siin eelmisel aastal kirjutatud postitust ja lisan lähipäevil veel vanu imetamisteemalisi kirjutisi. 

Avaldatud Pere ja Kodus 12.08.2014.

Augusti esimesel seitsmel päeval tähistati 22.korda ülemaailmset rinnaga toitmise nädalat, mille teemaks oli seekord „Rinnaga toitmine – trump terveks eluks“. Ühest küljest tänuväärne üritus, aga teisest küljest – miks on tänapäeval vaja rinnaga toitmist propageerida?! Palju aastaid tagasi ei olnud imetamine mingi küsimus, aga täna on vaja tõsta inimeste teadlikkust ja neile meelde tuletada, kuidas on loodus asjad sättinud.ImetamineMeedia on muutnud rinnad seksikaks ja me oleme unustanud, et need on tegelikult järglaste toitmiseks. On normaalne kanda rõivaid, mis rõhutavad partiid ja paljastavad rinnakumerusi, aga avalikus kohas on äärmiselt ebasünnis  imetamise ajal lehvitada oma tissidega. Kõndiva lapse imetamine on üldse rõve. Pealegi ei saa 8-kuune laps enam midagi rinnapiimast, mõttetu lurr. Sellise ühiskonna toetusega on pea iga imetav ema kokku puutunud, ka mina, seetõttu saan täitsa aru, miks tuleb rinnaga toitmisest kõva häälega rääkida.

Mina olen oma lühikese elu jooksul pooleaastaste pausidega neli ja pool aastat imetav ema olnud ja olen seda mõnda aega veel. Poisid said rinda kuni järgmise raseduse teise trimestri alguseni, siis loobusid nad ise, kuna rinnapiima maitse muutus. Lugesin, et see nii on, ise ei ole maitsenud!

Kõige vähem sai rinda Kolmas, aasta ja paar nädalat peale ning minu jaoks oli see liiga lühike aeg. Kõige kauem Teine, kes oli võõrdumise ajal aasta ja viis kuud vana. Jah, ta oli juba suur poiss, kes jooksis, ronis, teadis omajagu sõnu ja pahandust oskas ka teha, kuid rinna otsas oli ta taas nii väike, abitu ja armas. Seda oleks kindlasti ka kaheaastane – Maailma Tervishoiuorganisatsioon nimelt soovitab imetada vähemalt kaks aastat.

Kui Kolmas oli aasta ja viis kuud vana, siis vaatasin teda ja mõte talle rinna andmisest oli võõrastav. Mul oli naljakas meenutada, et ma Teist sel ajal veel imetasin, sest ammu rinnast võõrdunud aasta ja viie kuune laps tundus tõesti suur ja mõte temast rinna otsas isegi veidi judinaid tekitav. Saan aru, miks osad vaatavad pikalt imetamisele viltu, aga võin kinnitada, et hetkes endas ei tundu kõndiv ja rääkiv laps rinna otsas üldse suur. Ma lootsin tegelikult Kolmandale kaks aastat rinda anda, aga läks nii, et temal oli kaheaastaselt juba pooleaastane õde ja seetõttu jäi meie kvaliteetaeg nii lühikeseks.

Neljas, kes sai just aastaseks, on veel täielik puuk, kes ööpäevaringselt iga 2-3 tunni tagant end rinna külge haagib. Mõnikord ta samal ajal nokib mu nahast kõrgemat sünnimärki, näpistab ja küünistab, surub sõrmi kaenlaauku või ajab neid rangluu taha nagu hakkaks seda „imelikku pulka“ enda kätte võtma, mina samal ajal rabelen kõditunde käes ja ajan tema kümneid käsi ja sadu sõrmi tulutult eemale ning tahan selle koletise eest põgeneda. Teinekord jälle lähevad ta silmad kohe pahupidi, kui rinna otsa saab ja edasi lebab ta rahulikult minu kaisus, kuni minul ka silm looja läheb, aga laps teab, et õndsa une privileeg on ainult temal ning mind äratatakse kerge hammustuse ja selja keeramisega. See on märk sellest, et aeg on ta võrevoodisse tõsta ja tagasi enda kohustuste juurde naaseda. Vähemalt oli meil see lühike hetk.

Tunnistan, et rinnaga toitmine ei ole puhas kvaliteetaeg. See on mõnikord väga tüütu või põrgulikult valus, aga need hammustamise ja näpistamise perioodid tulevad ja lähevad, kuid lapse siiras pilk ja lähedustunne jäävad. Mina ei ole pärast lapse rinnapiimast võõrdumist sellist pikka armastavat pilku enam näinud ega lähedusest paksu õhku tundnud. Imetamises on midagi imelist!

Lisaks nendele hetkedele tugevdab rinnapiim lapse immuunsust, imemisliigutused aitavad kaasa lapse alalõualuu ja lihaste õigele arengule ning muidugi võtab ema rind kõik valud ja muudab heaks kõik tujud. Emal jällegi aitab (eriti öine) imetamine kiiremini rasedusega kogunenud kilodest vabaneda ning vähendab sünnitusjärgest depressiooni või selle riski, samuti vähendab rinnavähi riski. Seda kõike muidugi eranditega, aga reeglina on imetamisel palju positiivsed omadusi ja see pole tänapäeva moevärk, vaid see on mitu miljonit aastat vana looduse ime. Ärge laske seda raisku!

Ma nüüd paljastan ühe saladuse. Kui ma esimest last ootasin, siis ma mõtlesin, et ei mina hakka oma rindu rikkuma ja laps saab rinda kaks kuud, aitab talle sellest küll. Pärast beebiteemaliste raamatute lugemist seadsin uueks eesmärgiks end kuus kuud lapse heaks ohverdada. Läks aga nii, et nutsin lahinal, kui mu väike neljateistkuune pojake enam üleöö rinda ei võtnud.

Kui rinnaga toitmise teema on Sinu jaoks hetkel või tulevikus aktuaalne, siis soovin Sulle imelist imetamist!

PS. Kuigi tänaseks põrun ma pliiatsitestis, ei ole mu rinnad rikutud, hoopis mu meel oli seitse aastat tagasi ühiskonna iluideaalide ja meedia poolt rikutud.

4 thoughts on “Pere ja Kodu: Rinnaga toitmine – trump terveks eluks

  1. Nii tore postitus! Tahaksin ka sellele nädalale kuidagi tähelepanu juhtida, aga pole päris kindel kuidas.. 🙂

    Mulle tundub, eet erinevates riikides vajavad erinevad imetamise etapid teadlikkuse tõstmist.

    Eesti noorte naiste puhul hakkab silma, et ei teata eriti seda, et on faasid, mil beebid piima juurde tellivad-kirjutatakse automaatselt selle alla, et mul nüüd piima ei jagu, hakkan lisa andma.

    No ja sealt läheb juba teadagi mis rada pidi. Muidugi leidub neid naisi, kelle piimatootlikkusega ongi kehvasti. Üldse ei vaidle. Aga päris tihti jääb asi ka teadmatuse taha kinni. Siinkohal mina muidugi näppu kunagi ei tõsta ega sildista, et kellel kuidas. Seda on kõrvaltvaatajana pea võimatu teada.

    Prantsusmaal vajaks aga teadvustamist üldse see, et rinnapiim on kasulik ja mil määral, sest imetamiseprotsent on siin väga pisikene.

    Eks rolli mängib ka see, et tööle naastakse kui beebi alles kaheksanädalane, aga leidub ka neid, kes kauemaks koju jäävad ja ega nemadki imetamisest midagi ei arva.

    Asi pole selles, et neil tekiks raskusi. Nad lihtsalt ei proovigi 🙂

    1. Kirjuta, see tuleb sul hästi välja. 🙂

      Mulle endale tundub ka, et meil on palju teadmatust ja veidi ka viitsimatust. Kuigi ma ei saa aru, kust otsast on pudelimajandus kergem, et sellega viitsitakse rohkem mässata. Teadmatus on levinud ka arstide seas, sest minu perearst on näiteks öelnud, et 10-kuune laps ei saa rinnapiimast enam midagi. Iseenesest on ta pikalt imetamise suhtes toetav olnud, kuid on pidanud selle füüsilist kasutegurit olematuks.

      Aga no olukord on tõesti parem kui paljudes muudes riikides. Eile just sattusin ühe USA reality peale, kus naine sünnitas ja esimese asjana tehti karjuv vastsündinu puhtaks, pandi riidesse, mähiti teki sisse, siis anti korra ema kätte ja järgmisel hetkel oli laps isa süles lutipudel suus. Ei mingit nahkkontakti emaga ega rinna andmist. Seda oli kurb vaadata.

      Võib-olla peaksidki Bruno abiga näiteks prantsuse keeles pika artikli kirjutama imetamisest ja selle mõnele Prantsuse meediaväljaandele müüma/kinkima. Sellel aastal nädala enda raames enam ei jõua, kuid võid selle juba järgmise aasta plaanidesse lisada. 🙂

  2. Mina arvasin ka, et imelik on imetada neid lapsi, kes juba ringi jooksevad. Aga enam ma nii ei arva.

    Teine laps on (hetkel 1a ja 9 kuud +) ning tundub, et ta mäletab väga hästi seda tegevust, ta tahaks vist pidevalt mu küljes rippuda, aga lõpetasin imetamise siiski juba jaanuaris. Esimene laps sai palju vähem rinnapiima.

    1. Ma lõpetasin samuti jaanuaris ning lapsel on siiani komme kurvana oma käsi mu pluusi alla suruda. Mitte ainult minu, issile topib samuti käe krae vahelt sisse. 😀

      Samas sedasi huvi ei tunne, et rinna otsa tagasi tahaks. Ükskord pärast pesu paljalt voodis vedeles tegin talle nalja, et tulgu võtku tissi. Tema ütles selle peale “väkk”. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga