Reis vol 1 ehk kuidas läbi äparduste kohale jõudsime.

Reisipäeval startisime kodust suure ajavaruga, sest esiteks olime varakult valmis ja elevus ei lubanud lihtsalt kodus oodata ning teiseks hakkas eelmisel päeval autol mootorituli põlema ja Murphy püsiklientidena olime valmis igasugustest muredeks, kuigi see mootorituli kustus eelmisel päeval ära ka. Ilmselt oli asi niiskuses, kui uskuda autolukksepp Googlet, kes ütles, et niiskete ilmadega on selline anomaalia sage nähtus. Igatahes auto meid alt ei vedanud ja nii jõudsime lennujaama kõvasti enne check-in`i ja tegime aega parajaks ei millegi muu kui söömisega. IMG_0072Kuna me pole eriti reisinud ning lennujaamas käisime ka esimest ja viimast korda 9 aastat tagasi (okei, Härra on rohkem lennanud, aga see oli ka enne lapsi), siis me hästi ei teadnud, mis meid seal ees ootab ehk kui kerge või keeruline on ühe lennuki peale minna. Tuli välja, et on kerge. Lennujaam oli pooltühi, võib-olla lendasime heal päeval, aga igatahes mingeid järjekordi ja trügimisi kuskil ei olnud, pärast check-in`i istusime ka ainsatena Lotte mängumaja juures, ühtegi teist last seal vahepeal ei käinud. Ma seal kuskil silti ei näinud, et jalanõud tuleb ära võtta, aga meie lapsed on harjunud jalanõudeta mängutubades ja -nurkades käima, nii et nad lasid seal sokkis ringi ja mitte ainult mängunurgas.IMG_0077IMG_0092IMG_0087Ootamine läks igatahes kiiresti, lastel igav ei hakanud ja ootusärevus ei lubanud meil ka igavust tunda. Lennuki peale said lastega pered eelisjärjekorras, nii et siis ei olnud ka mingit sabas seismist ja saime esimeste hulgas oma kohad sisse võtta. Laste jaoks oli see kõik hästi põnev ja nad ei jõudnud ära oodata, millal lennuk lõpuks liikuma hakkab. Mina jõudsin, sest mul tekkis väike lennuhirm ja õigustatult. Kui see lennuk lõpuks õhku tõusis, siis see oligi hirmus. Väga veider oli öelda lastele, et ärge kartke, kui ma ise samal ajal hirmust hinge kinni hoidsin ja mõtlesin, kas see ikka peab nii olema. Lennuk lihtsalt taarus alguses ühele ja teisele poole, käis üles-alla ning lõpuks läks kui püstloodis üles ja samal ajal olid hääled sellised nagu lennukil oleks jõudu vähe. Etteruttavalt ütlen ära, et tagasilennul oli õhkutõusmine hoopis sujuvam, pea märkamatu ja sedasi julgeksin küll veel lennata. Võib-olla oli asi selles, et minnes oli tugev tuul ja tulles tuulevaikne, aga igatahes olid need kaks õhkutõusu nagu öö ja päev.

Kolm tundi lennukis. Ei saa öelda, et need möödusid linnutiivul. Lapsed, eriti Neljas, olid püsimatud, vahetasid kohti ja sahmisid kogu aeg. Mul hakkas pärast õhkutõusu pea valutama ja see sahmimine minu ümber seda väga ei leevendanud. Kuna see peavalu tuli ja läks vahelduva eduga, siis kohe valuvaigisti järele ei haaranud, seda enam, et ma ei taibanud neid kaasa võtta, aga kui valu tuli koos iiveldusega tagasi ja ma hirmuga oksekotti piidlesin, siis Härra ostis lastele midagi hamba alla ning mulle muretses valuvaigistit. Kuni lapsed tegelesid söömisega, lasin mina kinnisilmi valuvaigistil oma tööd teha.

Mingil hetkel jalutaks üks kena pikkade blondide juuste ja laia naeratusega naine oma väikese tütrega vahekäigus ja jäi korduvalt meie juures seisma, näitas oma lapsele meie lapsi ning julgustas tüdrukut lehvitama, samal ajal julgustas Härra meie lapsi vastu lehvitama. Naine küsis, kui vana meie tüdruk on, Härra vastas talle napisõnaliselt ja edasi tekkis kohmetu pikk vaikus, kus mulle tundus, et üks pool oleks olnud valmis rohkem juttu tegema, aga teine pool ei võtnud vedu. Mina olin sel hetkel üldse kõnevõimetu. See peavalu. Igatahes pärast taipasin, et see naine ja tema lokkis juustega mees, kes tundusid tuttavate nägudega, olidki avalikkusele tuttavad näod. Kusjuures proua Aigro mõjus lihtsa, sõbraliku ja sooja inimesena, aga ma kahtlen, et me talle samasuguse mulje jätsime, Härra oli eemaletõrjuva olekuga nagu alati ja mina valutasin mõrra näoga pead.

Kuigi peavalu ja iiveldus taandusid peaaegu nullini, ei tundnud ma end lennu lõpus endiselt hästi, väga uimane oli olla. Lennukist lahkusime viimastena ja lennujaamas kaotasime kohe teised reisijad silmist, sest mul oli vaja hetkeks maha istuda ja end koguda. Ma isegi ei oska öelda, mis mul juhtus, aga jalg läks all nõrgaks, jube palav hakkas, keha kattus külma higiga ja õhk sai otsa. Kui olin end piisavalt kogunenud, et edasi minna, siis me ei osanud enam kuskile minna. Väljapääsu juures märkasime ainult turvaväravat ja töötajaid, kuhu siis oma suuna võtsimegi, aga see oli siiski värav lennukile, mitte välja. Osutati seal samas lähedal olnud uksele, kust välja sai ja selle ukse taga olime uuesti segaduses ega saanud aru, kuhu edasi peab minema, aga peata kanadena me lõpuks ikkagi välja saime ja RER B noolte abil rongile jõudsime. IMG_0104Kõigil oli õigus, kes ütlesid, et metroo on lihtne. Oma peatust ei ole võimalik maha magada, nii et õiges kohas läksime maha ja istusime ümber ka õige rongi peale, aga sõitsime vales suunas. Seda viga ei ole ka võimalik mitte märgata, nii et kohe järgmises peatuses tulime maha ja istusime vastasuunas sõitnud rongi peale. Rohkem selliseid äpardusi ei juhtunud ning kõik muutus lihtsaks ja loogiliseks.

Kui jõudsime teise rongiga oma peatusesse ja maa alt välja tulime, siis laste suust tuli üksmeelne “vau!”. Me vaade oli täpselt selline:IMG_0113See oli see hetk, kus emotsioonid läksid lakke: “Me oleme kohal! Uskumatu, me olemegi siin!” Õhtu oli nii tuulevaikne ja soe, hoopis teine tera võrreldes selle peenikese vihma ja kõva tuulega, mille saatel me  8-9 tundi varem Tallinnas parklast lennujaama tõttasime. Selle emotsiooni, imetluse ja õhtusoojuse saatel võtsime suuna hotellile, vähemalt ma arvasin, et võtsime, aga kuna ma märgistasin kaardile peale hotelli veel ühe poe ära ja selle väikese asja unustasin, siis liikusin vale täpi poole. Umbes täpi juures kukkusin rõõmustama, et sama pood on kohe hotelli juurest ka ja oma eksimusest aru saamata sammusin edasi hotelli poole, mis pidi kohe tulema, aga ei tulnud ega tulnud ja kui ma lõpuks vaatasin, et mis selle hotelli number siis on, et see ikka veel vastu ei tule, avastasin, et me olime üldse vale täpi juures. See ei olnud üldse lõbus aps, ma olin enda peale väga kuri ja lastest oli ka kahju, sest me kõik olime väsinud ja tahtsime vaid hotelli jõuda, aga sinna oli nüüd veel kilomeeter maad ja seda ka suuremas osas tuldud teed tagasi.
IMG_0115Suur oli kergendus, kui me lõpuks kohale jõudsime. Meid võeti vastu nii soojalt ja sõbralikult, check-in käis kiiresti ning meid juhatati isegi tuppa, kus pandi kõik tuled põlema ja toodi ruttu mingi 10 pudelit vett juurde, sest leiti, et toas olnud kahest pudelist jääb meie perele ikka väheks. Tegelikult jäi 10 pudelist ka, aga kraanivee maitsel midagi viga ei olnud, seega jõime lõpuks seda.

Kui tuppa omapead jäime, siis lapsed tundsid esimese asjana muret pulgakommide pärast, millega olin neid terve tee motiveerinud olema kannatlikumad, rahulikumad, vaiksemad. Kusjuures täitsa tulemuslikult, sest pulgakomme ma üldiselt lastel süüa ei luba (kui keegi on toonud, siis olen silma kinni ka pigistanud), nii et see oli nende jaoks väga arvestatav preemia, mille nimel pikk ja raske päev suurema nurinata üle elada.

Enne hotelli jäi meile üks toidupood ka silma ja Härra läks kohe sinna, sest viimati sõimegi lennukis ja kõhud olid kõigil tühjad. Minul oli ka alguses, aga selleks ajaks, kui Härra 15 minutit hiljem tagasi tuli, olin ma juba rivist väljas. Peavalu tuli tagasi, koos iivelduse ja valgustundlikkusega. Härra tõttas jälle mulle valuvaigistit otsima, mis jäigi minu õhtusöögiks, võtsin selle sisse, olin liikumatult voodis pikali ja jäin sedasi magama, et ma ei kuulnud ega teadnud mind ümbritsevast midagi. Mingil ajal keset ööd avasin silmad, nägin, et mõlemad väikesed olid minu kõrval ja silmad vajusid kinni tagasi.

Esimene päev oligi kõige raskem päev, oli palju elevust, palju ärevust, palju ootamist ja palju ekslemist. Palju peavalu ka, mis ilmselt tuligi ärevusest ja lõpuks suurest pingelangusest. Kuigi elevust ja ärevust oli ka järgmistel päevadel, siis peavalu õnneks enam mitte, aga sellest järgmistes postitustes.

10 thoughts on “Reis vol 1 ehk kuidas läbi äparduste kohale jõudsime.

  1. Mõne asja kaasavõtmine ja üldse oma tee planeerimine saabki vaid kogemustega selgeks. Loodan, et teil see reisimis soovi ära ei võtnud, tervetena oleks reis veel paremini sujunud .
    Ja kui reisida mööda euroopat auto + telk ehk “camping” peaks see teile ka rohkem võimalusi võimaldama 😊

  2. oh!!!! nüüd ei jõua enam oodata millal järg tuleb, või peaks endale lubama ka ühe pulgakommi, et kannatust jätkuks! :-))

      1. Mhmh, samad, Bio4Youst ostetud. 🙂 Aga ma neid ka ei julge julgelt lubada, muretsen hammaste pärast ja kardan kõike, mis pikalt suus on. 😀

  3. Tahaks juba väga järge! Ja tore, et kenasti kodus tagasi olete! 🙂

    Vale postituse alla nüüd, kuid kui instas Su kontole läksin ja seda uksemuukimis pilti nägin, siis nii kibelesin teada saama, et kas koduga seestpoolt ikka kõik okei ja korras. Väga tore, et vargad sisse ei saanud!

    Olge tublid ja püsige ikka terved!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *