Kuu aega tagasi Arensburg spaahotellis

Uskumatu, et meie pulma-aastapäevast on juba kuu möödas. Tunne on küll selline nagu oleksime alles eelmisel nädalal nautinud oma minipuhkust nii hotellis lebotades, väljas süües, privaatsaunas mõnuledes, kaltsukaid külastades ja ehituspoodi kammides. Ausalt, viimased tegevused olid samuti puhas nauding, sest argipäevadel ei saa sedasi rahulikult lasteta ringi kolada. Aga las need kaltsukad ja ehituspoed olla praegu teisejärgulised.

Ma lugesin enne Arensburgi minekut nende kohta jäetud tagasisidet Hotelliveebis ja arvasin juba eos, et ma ei pea pettuma, sest tagasiside oli lihtsalt nii hea. Ja ei pidanudki pettuma!

Me valisime toa hotelli ajaloolises osas, sest sealne interjöör on rohkem meie maitse järgi ja me jäime valikuga rahule. Tuba oli väike ja armas, just selline, mis meiesuguste uruloomade jaoks mõnusa turvatunde loob. Lisaks ootas meid seal üllatus, millest ma küll juba kirjutasin, aga topelt ei kärise. Nimelt tahtis mu ema meile üllatuseks vahuveini tuppa saata ja hotell tegigi seda, aga keeldus emalt tasu vastu võtmast.

_MG_2551

_MG_2746

Toas oli kõik ideaalne, kui mitte arvestada paari plekki tugitooli peal, aga vannituba üllatas mind küll veidi. Soliidse ja romantilise sisekujundusega toa kõrval mõjus üleni lõheroosa plaaditud vannituba… odavana. Mitte, et meile odav ei sobi, aga lihtsalt toa ja vannitoa siseviimistlused olid nagu öö ja päev.

Vannis ma siiski ära käisin, aga elamus see ei olnud, sest valida oli kas pea kottpimeda vannitoa või kriiskavalt valge vahel ja meeleolu loomiseks ei sobinud kumbki. Ma ligunesingi siis niisama äärmiselt hästi valgustatud vannitoas ja jõllitasin kõige ebaprofessionaalsemat paigaldatud silikooni, mis juba kohati hallitas. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma sain isegi esimesel korral silikoonimisega palju paremini hakkama.

Ühesõnaga vanniskäik ei olnud päris nii mõnus, kui ootasin. Pärast küll mõtlesin, et ostan poest lõhnaküünla ja vannisoola ning lähen teise katsega kindla peale välja, kuid teist korda enam vanni ei jõudnud. Polnud lihtsalt aega. Aga kes on minemas, siis soovitan igaks juhuks sellised pisiasjad kaasa võtta.

Igatahes see vannitoa asi nüüd nii suur miinus ei olnud, et oleks meie puhkust kuidagi negatiivselt mõjutanud ja iga kell ööbiksime seal uuesti. Mitte siis otseselt vannitoas, aga Arensburg spaahotellis küll.

Pärast vannis ligunemist läksime Ristorante la Perlasse sööma, saime seal hästi armsa kahese laua ning tegime oma elu suurima restoraniarve. Sõime esimest korda sinimerekarpe ja võtsime kõrvale pokaali valget veini, esimene meeldis väga, teine pole ikka minu jaoks, aga veidi pidulikuma meeleolu loomisele aitas kaasa küll.

Järgmisel päeval enam pidulikkust taga ei ajanud ning kinnitasime keha Mosaiigis ja Mõnusas VillemisViimane oli pubi nagu pubi ikka, aga Mosaiik üllatas väga hea ja soodsa päevapraega, mille seenekaste oli nii hea, et isegi seenevihkajast Härra kraapis leivatükiga viimsegi kastmetilgakese taldrikult ära. Aga kui ta oleks enne tellimist teadnud, et kaste on tehtud seentega, siis oleks kohe nina krimpsutanud ja midagi muud valinud. Nii et au ja kiitus kokale!

_MG_2576

Kui me hotelli ümbruses jalutasime, siis mind ajas muigama see, et küsisin enne minekut soovitusi, kuhu sööma minna. Igas teises hoones oli kohvik või restoran, nii et söögikohti seal taga otsima ei pea ning nälga ei jää.

Hotellis me sõime ainult hommikust ja see oli kindlasti üks parimaid kogemusi. Muide, ka hommikusöök toas tuli hotelli poolt kingituseks, mis oli veel üks armas žest nende poolt. Me ise tellisime hommikusöögi tuppa, kuid arvel see ei kajastunud ja öeldi, et ei peagi kajastuma.

Enda arvates tegime nimekirjast üsna tagasihoidliku valiku, aga kogused olid siiski nii suured, et läksime veidi liiale ega jõudnud kõike ära süüa, kuigi püüdsime viisakusest seda teha. Järgmine kord teame, et piisab poole vähemast.

_MG_2571

Teisel hommikul sõime lounges pannkooke ja jõime kohvi.

Ühtegi protseduuri me ei võtnud, sest kõik oli juba ära broneeritud. Lahkumispäeval oleksime väljaregistreerimise ajal massaaži saanud, aga selle jätsime vahele. Privaatsauna siiski saime ja sellega jäime väga rahule.

_MG_2602

_MG_2606

Veetsime seal lõõgastava tunnikese leilisaunas, aurusaunas ja mullibasseinis ning kella kuueks tuppa jõudes olime nii lõõgastunud, et välja sööma minemine oli väljakutse. Me muidugi võtsime selle väljakutse vastu, sest ega iga päev ei saa sedasi kahekesi aega veeta.

Õhtul avastasime, et hotelli juurest edasi minnes oli Kuressaare linnus kohe nina all, aga meie olime kahel päeval jalutanud kesklinna poole tagasi ja magasime seetõttu jalutuskäigu linnuses maha. Pimedas ka ei tahtnud kaugele minna ja pealegi hakkas juba külm.

_MG_2685

Läksime hoopis varakult hotelli tagasi ja lihtsalt näksisime linade vahel teleri ees head ja paremat. Ideaalne puhkus!

_MG_2701

Hiljuti Härra ütles, et kui ta saaks aega tagasi keerata, siis ta läheks uuesti Arensburgi, aga võib-olla võiks hoopis aega edasi keerata hetkeni, mil taas sinna läheme, kohvris küünlad ja vannisool.

Kuidas me ETV pulma kutsusime…

Härra nohiseb Arensburg spaahotelli ülimugavas voodis minu kõrval ja ma kasutan hetke, et jagada midagi 8 aastat vana ehk seika pulmapäevast, mille aastapäeva me siin hetkel tähistame. Enne mainin, kuidas üllatusena ootas meid toas külm tervitusšampus, mille puhul selgus õhtul, et selle üllatuse tahtis ema meile organiseerida, aga hotell ei võtnud tema raha vastu ning pani tervituse enda arvele. Igati armas tegu nii ema kui hotelli esindaja poolt. Aitäh!

_MG_2551

Aga nüüd selle juurde, kuidas 8 aastat tagasi jõudis meie kõrvu külajutt, kuidas me, vanad rikkurid, kutsusime ETV endale pulma.

Tegelikult oli asi nii, et uudis oli Marika Martinist (mis oleks pidanud siililegi selge olema) ja meie saime ETV kohalolekust teada perekonnaseisuametisse jõudes. Oleksime küll saanud keelduda registreerimise jäädvustamisest, aga kuna meile tuli see olukord üllatusena ja kõik olid valmis uudist tegema, siis me ei osanud ära öelda. Pärast ei osanud väikesest kommentaarist ka keelduda, kuigi järgmisel õhtul “Aktuaalset kaamerat” vaadates soovisime, et oleksime seda teinud.

Uudislõik on siin (aga ärge enne vaadake, kui olete postituse lõpuni lugenud): http://uudised.err.ee/v/eesti/a99ea766-f472-45fa-96d8-4f36b0a2339c

Ma olen kaamera ees nagu laksu all seetõttu, et paar hetke tagasi läks mul pilt tasku ja pärast seda suutsin õnnitlusringi ajal meigi laiali nutta. Võib-olla olingi siis erinevate emotsioonide laksu all, millele lisandus kaamerahirm – korralik kompott ühesõnaga.

Ja kuigi ma kiidan kaamera ees, et kõik oli väga südamlik ja ilus, siis tegelikult läks mul kogu jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning ma keskendusin sellele, et saaksin oma tõmblevad näolihased ja värisevad jalad kontrolli alla. Seda ei juhtunudki. Lõpuks ma lihtsalt vajusin kokku, kui oli minu kord abieluaktile alla kirjutada. See on osaliselt videoklipis näha, kus ma Härra pakutud pastaka vastu võtmise asemel hoopis end tema poole pööran. Järgmisel hetkel võtsin tal kaela ümbert kinni ja ütlesin, et ma kukun kohe kokku. Pärast seda toibusin külmast higist kaetuna avatud akna all, jõin vett ja kinnitasin, et ma oma allkirja annan ega jäta peigmeest pika ninaga.

Selle allkirjaga ja sõrmustega saabus pingelangus, jalad lõpetasid värisemise, aga kõik emotsioonid tungisid silmade kaudu välja ning nii ma terve õnnitlusringi lahistasin nutta. Nii et jaa, ma olin väga valmis üheks väikeseks kommentaariks.

000015

000013

Minu värisev kommentaar on ka näide sellest, kuidas ma positiivse üleelamise korral surun vaevaliselt endast häält välja. Negatiivse üleelamise korral ei tule mitte midagi. Lihtsalt ei tule ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Aga see on teine teema.

Ahjaa, kui muidu meenutatakse vanu aegu, mil oldi noor ja ilus, siis meie oleme 8 aastaga küll ainult ilusamaks muutunud.