3 adenoidi operatsiooni + šundid ja veidi karbikuid ka

Värskendan eelkõige enda mälu ja lisan siia kevadel kirjutatud lõigu:

Teine on ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Samas Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Mu sisetunne ei petnud mind. Pärast antibiootikumikuuri veetis Neljas terve suve nohuvabalt, aga siis läks ta septembris lasteaeda, käis seal isegi 2 nädalat jutti, mis on tema puhul haruldane ja siis algas taas nohuralli. Mitte ainult temal, vaid kõik neli nuuskasid siin võidu 3 nädalat järjest. Teine pääses kõige kergemalt, aga Esimene rallis järjekordse kuulmislanguse ja antibiootikumikuurini. Valetan, kõige kergemalt pääsesin mina, sest mulle ei hakanud miski külge, kuigi olin hommikust õhtuni pisikute keskel. Mu vanematel sama hästi ei läinud, põgus kokkupuude lastega niitis nad korralikult jalust maha, nii et tegelikult oli ikka päris nakkav värk. Doktor Google abiga panin ise diagnoosiks adenoviiruse, sest kõigil algas see asi silmapõletiku ja valusa kurguga, kiiresti järgnes äge nohu ja veel pikka aega kimbutas korralik köha, paar palavikku oli kah.

Igatahes sügisene kontrollvisiit LOR arsti juures päädis sellega, et asi sai ametlikuks ja Neljandale kirjutati kevadel määratud opiajale saatekiri. Tänaseks on kolm adenoidi lõigatud ja siit edasi saab ainult paremaks minna. Poistel ongi juba parem, nende opist on möödas peaaegu 6 nädalat ja Kolmas käib nüüd neljandat nädalat lasteaias, ei võtnud ta siin vahepeal oma õe ägedat nohu ka külge. Pärast septembrit on Neljas vaid pool päeva lasteaias käinud, kuigi ma ei plaaninud teda enne oppi üldse viia, sest kartsin, et muidu ta opile ei jõuagi. Selles poolest päevast täiesti piisas, korjas pisiku üles ja 10 päeva hiljem operatsioonile minna ei saanud, aga õnneks lükati operatsiooni vaid nädala võrra edasi, nii et adenoid lõikamata ei jäänud. Aga kõigest järjekorras.

Nädal enne operatsiooni

Enne adenoidi lõikust tuli teha perearsti juures vereanalüüs. Kuna Kolmas ja Esimene alles paranesid oma pikast viirusest, siis olin nende analüüside tulemuste pärast veidi mures. Esimesed analüüsid võeti 5 päeva enne operatsiooni ja need ei olnud kõige paremad. Kordusanalüüsid tehti päev enne operatsiooni ja ka need ei olnud Tervisekeskuse personali meelest head, nii et nad ei julgenud lubada, et operatsioonid tehakse.

Neljandaga oli lihtsam, käisin 3 päeva enne tema operatsiooni Esimesega LOR arsti juures kontrollis ja siis vaatas arst ka Neljanda üle. Kuigi mulle endale tundus, et nohu hakkab tal juba taanduma, leidis arst, et olukord nina sees on endiselt äge ja igasuguse vereproovita oli selge, et operatsioon lükkub edasi. Täpselt nädal hiljem läksime taas 3 päeva enne operatsiooni kontrolli ja olukord oli juba sootuks teine. Kabinetist saadeti meid laborisse vereproovi andma ja edasi läksime koju reedet ootama.

Operatsiooni päeval

Poiste operatsioonid toimusid samal päeval, nii et olin mõlemaga 7.30 haiglas. Registreerisime sisse, lapsed vahetasid riided, ärkamistoas said nad endale voodikohad, arst käis vaatas nad üle, vaatas vereanalüüside vastuseid ja leidis, et kõik on piisavalt hästi, et need adenoidid ära lõigata. Poistel oli tegelikult veel kerge köha, aga see ei olnud takistuseks. 20171011_082216Mõne aja pärast said nad lühikese vahega rahustavad tabletid, mis lisaks operatsioonieelsele rahustamisele pidid mõjuma hästi ka narkoosijärgsele ärkamisele. Rahustamise asemel toimisid need tabletid veidi teisiti, väsinud ja uimaste laste asemel said neist ülemeelikud ja uimased lapsed, nagu oleksid … khõmm … laksu all olnud.20171011_081656Kolmas hakkas nii segast juttu välja ajama. Kõigutas end, koputas otsmikule ja samal ajal rääkis, kuidas ta tahaks burgerit või hot dogi, aga tal ei ole raha, aga maast võib leida nätsu ja seda saab tasuta süüa. Ma loodan, et see oli ikka uitmõte, mitte kogemustest tulnud jutt. Kuna ta oli uimane, siis sai talle palju kordi öeldud, et olgu pikali, muidu kukub voodist veel alla. Lõpuks kukkuski pea ees tilguti hoidiku rataste vahele, sai muhu pähe ja tõmbas õla marraskile. Kui Esimesel hakkas ka tablett mõjuma, siis oli mul juba kaks totakat, keda tuli jälgida, et rohkem keegi voodi ees maas ei oleks.20171011_082222Kui tabletid olid mõjuma hakanud, siis paigaldati mõlemale kanüülid. Esimesena Kolmandale, kellega läks kõik ludinal ja siis Esimesele, kes karjus valust juba enne, kui nõel nahka puudutas. Samal ajal, kui Esimene oli oma kanüülist traumeeritud, kurtis Kolmas, et tal enne ei olnud valus, aga nüüd on. Seda ütles ta kolm korda, viimast korda juba nuttes ja siis selgus, et tal tilkus lahus naha alla, suur muhk oli juba üleval. Kuigi õde ütles, et see lahus ei tee haiget, usun mina, et see paistetus ja naha venimine oli küll ebamugavalt valus. Kanüül võeti välja ja uus lubati panna operatsioonitoas pärast narkoosimaski abil uinutamist. Esimesena läkski operatsoonile Kolmas ja kell oli siis umbes kolmveerand 10.

Neljandaga olime samuti 7.30 platsis. Rahustav tablett mõjus temale tõesti rahustavalt, ta ainult pikutas ja rääkis minuga rõõmsalt juttu. Kanüüli paigaldamist jälgis ka rahulikult, absoluutselt ei kartnud ega protestinud. Ka siis mitte, kui käeõndlasse paigaldatud kanüül paigast läks ja sellega käe sees valusalt surkima hakati ning lootusetu olukorra järel uus kanüül teise koha peale paigaldati. Temaga läks kõik kiiremini ja operatsioonile viidi ta juba kolmveerand 9. 20171117_082952Kõik kolm saatsin operatsioonitoa ukseni, seal käisin nendega veel vetsus ja edasi läksid nad koos arstiga mütsi valima. Kõige rohkem kartis kõige suurem, kõige rõõmsamalt läks operatsioonile kõige väiksem. Minul oli kõigist ühtemoodi kahju.

Operatsioon

Operatsioon kestis kõigil ainult veerand tunnikest, päras seda olid nad veel 10-15 minutit operatsioonitoas, ärkasid vist narkoosist või jälgiti neid seal seni verejooksi ohu pärast, ei teagi täpselt. Samal ajal käis arst rääkimas, kuidas operatsioon läks.

Kolmandal oli suur adenoid ja suur verejooks, mille peatamiseks tehti mingi lisaprotseduur, ei midagi hullu.

Esimesel oli suure üllatusena veel suurem adenoid, see oli suvega kaks korda suuremaks kasvanud ja selline kasvamine sellises vanuses ei ole tavaline olukord. Adenoid oli sulgenud terve ninaneelu ja tüsistusena kaasnes limakõrv, millest tekkis ka see järjekordne kuulmislangus. Adenoidist sai küll nüüd lahti ja seda suurema verejooksuta, aga asemele sai šundid, mis jäävad talle kõrva kuni kaheks aastaks (ja nii kaua ei tohi vett kõrva minna), nii et kõige paremini ei läinud.

Neljanda adenoid üllatas samamoodi. Ka veel sügisene läbivaatus ei pannud arsti ütlema, et operatsiooni on kindlasti vaja, pigem andis saatekirja igaks juhuks, kuna meil peres on sellised “kahtlased kasvavad adenoidid”. Adenoid oli tal suurenenud küll, aga ei tundunud nii kohutavalt suur, et peaks oppi vajama. Samas operatsiooni ajal osutus see proportsioonide poolest kõige suuremaks ja lõikus oli 110% vajalik. Õnneks ei kaasnenud temal mingeid tüsistusi, kuigi sarnaselt Esimesele on tal kõrvad nõrgad kohad olnud.

Pärast operatsiooni

Ärkamistuppa toodi magavad lapsed, kes nägid välja nagu nad oleksid just operatsioonilt tulnud.20171011_101012Kolmas nohises ja kõrises, oli näost punane ning hapnikunäit oli tal veidi madal, nii et sai endale hapnikumaski nina alla. Uni oli tal üsna rahutu, vahepeal köhis paukuvalt ja muutis aina asendit, kuni avas silmad ja jäi nutuselt lakke vaatama. Rääkida ta suurt ei tahtnud, külili olla ei tahtnud, näost oli ikka punane. Mingi hetk jäi uuesti magama ja magas sügavalt terve tunni. Läks lihtsalt.

Esimene ärkas põhimõtteliselt kohe pärast ärkamistuppa jõudmist ja küsis esimese asjana juua. Seda ta muidugi ei saanud, kuigi küsis seda vähemalt 20 korda veel. Tema uuesti magama ei jäänud, vaid jäigi nutusena juua ootama. Ta oli ikka nii õnnetu olemisega, et pärast oppi tehtud pilte ei luba ta kellelegi näidata.

Kolmandaga oli narkoosijärgne ärkamine kõige kergem, sest ta ärkas alles tund pärast operatsiooni ja ka siis keeras ta põhimõtteliselt vaid külge ning magas veel teise tunni otsa. Uni oli tal sügav ja rahulik, isegi nohisemist ei olnud kuulda.20171117_09081120171117_102841Pärast ärkamist said kõik veel kanüüli kaudu valuvaigistit ja kui arst oli nad üle vaadanud, siis said kõrremahla ja jäätist ka. Poisid said seda kella 12 ajal ja pärast seda läksimegi koju. Neljas oleks saanud oma jäätise oluliselt varem, kui ta ei oleks siis magusalt maganud. Lõpuks ajasin ta ise üles, sõi siis oma jäätise ära ja saime samuti kella 12 ajal kodu poole minema hakata.20171117_114630Kodune taastumine on kõigil märkamatult käinud, vaid Neljas kurtis esimesel päeval valu ja sai kodus ka valuvaigistit, aga muidu ei vihjanud miski sellele, et nad kuskil lõikusel käisid.

Olgu, Esimesega oli küll veidi rohkem jamasid, temal hakkas ühest kõrvast mingit jama jooksma, sai kõrvatilkade näol ravi peale ja käis mitu korda kõrva näitamas ja puhastamas, aga see sai ka 2 nädalaga korda.

Tahaksin loota, et reedel tehtud operatsiooniga saabki nüüd sügisesele laatsaretile joone alla tõmmata. Praegu taastub Neljas veel kodus, aga järgmisest nädalast hakkab lõpuks lasteaias käima ja loodan, et nüüd päriselt. Sellel sügisel on ta lasteaias käinud kokku 10 ja pool päeva, seda ei saa lugeda lasteaias käimiseks. Kolmas puudus samuti pool septembrit ja terve oktoobri, Esimene oli koolist kodus peaaegu 4 nädalat (õnneks mitte järjest) ja Teinegi on vahelduva eduga olnud kokku 10 päeva haige või “haige”. Ühesõnaga pole mul 15. septembrist alates sellist päeva olnud, kus kõik oleks olnud koolis ja lasteaias, rohkem on olnud neid päevi, kus enamus on olnud kodus, nii et ma väga loodan, et see kaos on nüüd punkti saanud.

Kellelgi on kogemusi lapsega, kes adenoidi operatsioonil käinud ja enne seda pidevalt nohus olnud? Kas lakkamatu nohuvool lõpuks lakkas?

Tõenäoliselt on mul kahe poisi pealt veel vara mingeid järeldusi teha, aga hetkel tundub küll, et seis on üsna lootusrikas. Ma ei mäleta, milline on Kolmanda rekord järjest lastaias käimise puhul, aga igatahes ei ole 3 nädalat ka tema puhul mingi tavaline nähtus, pigem ikka 1-2 lasteaias ja 2-3 kodus.

Muide, ma olen aastaid tagasi käinud karbikuid kõrvetamas või eemaldamas ja see oli palju hullem protseduur kui adenoidi eemaldamine. Esmalt topiti ninna tuimestavad tampoonid, milles oli vist veidi kanepit, sest arst mingeid narkonalju selle tuimesti peale tegi. Kui nina oli tuim ja ma ise olin meeldivalt uimane, siis pandi mulle kate silmade ette ja asuti asja kallale. Katte alt veidi nägin tegutsemist, aga ma ei olnud sel hetkel nii adekvaatne, et oleks midagi meelde jäänud. Ma isegi ei mäleta, kuidas ma palatisse jõudsin, omal jalal vist mitte. Mäletan seda, et pärast protseduuri olin pisarateni pettunud, kui selgus, et ma ei saagi samal päeval koju. Esiteks ei olnud mul midagi kaasa võetud ja teiseks ei olnud ma kunagi sedasi haiglas olnud ja see tundus väga hirmus.

Mäletan, kuidas ma pärast protseduuri verd neelasin ja sülitasin. Rohkem neelasin, sest see lihtsalt iseenesest valgus sedasi kurku, et kergem oli alla neelata kui välja sülitada. Öeldi küll, et ei tohi, ajab oksele, aga ma ei tea, vere “söömisest” mul halb ei hakanud.

Mul oli parajasti kuupuhastus ka ja nagu ma ütlesin, siis mul ei olnud haiglasse midagi kaasa võetud, käekotis olid vaid paar hügieenisidet, mis said otsa juba enne õhtut. Pidin murega personali poole pöörduma, aga seda ma enam ei mäleta, kas selle mure lahendas personal või tõttas tädi appi. Seda mäletan küll, et pärast tuli arst palatisse ja pragas, miks ma kellelegi ei öelnud, et mul päevad on, sest sellisel ajal selliseid protseduure ei tehta. Mina selle peale ei tulnud ja kuna igasuguste muude küsimuste hulgas ei olnud küsimust tsükli kohta, siis ma ei osanud niisama lambist olukorda mainida ka. OLYMPUS DIGITAL CAMERASeda mäletan ka, et öö oli raske. Tundsin naha all kanüüli ja see tunne ajas iiveldama, suu kuivas, verd endiselt immitses, nina valutas, rõve oli olla. Aga see ei olnud midagi selle kõrval, mis mind hommikul ees ootas. Kui mu nina hakati vammustest vabastama, siis ma sain teada, et mul oli nina kõrvadeni tampooni täis. Õigemini sain seda tunda, sest ühel hetkel hakkas ninas midagi kuuma liikuma ja seda tuli sügavustest aina juurde. Lõputult siiski mitte, ühel hetkel oli saba käes ja sellele järgnes kuum verejooks. Mul hakkas sellest nii halb, et pilt läks eest, aga nuuskpiiritus äratas mu taas üles, et saaksin seda kõike veel korra kogeda. InexperiencedColossalCamel-max-1mbAga see kõik oli ajalugu, kui ma haiglast välja astusin ja Silveri autosse istusin. Jah, värske armastus oli see. Aasta oli siis 2005 ja mina olin 17.

Ja kuna ta mulle juba Tartusse järele tuli, siis möödaminnes käisime paaril autoturul ka. Ma ei näinud just eriti hea välja oma hullult paistes nina ja kärna kuivanud huultega, aga mõtlesin, et kes mind ikka näeb. Otseloomulikult põrkasime sel päeval kahe kodukandi tuttavaga kokku, millal siis veel …

Pikk lühikokkuvõte

Sõberid, mul on kahju, et ma siia nii harva jõuan. Asi ei ole päris selles, et mul oleks käed hommikust õhtuni tööd täis, need käed võivad vabalt pool päeva teki all kägaras olla ja teise poole päevast katsuvad lapsi elus hoida. Ma olen stressis ning see stress on võtnud minult vaimse võimekuse, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Sulg on kadunud ja tint on ka otsas …

Ega see füüsiline võimekuski väga palju parem ei ole. Seda tõestab ilmekalt täiesti segamini kodu ja tundub, et keegi on selle olukorraga kursis, sest sain äsja pakkumise katsetada erinevaid professionaalseid puhastusseadmeid. Tasuta! Või noh, ainult kirjutamise eest. Aga ausalt, viimane asi, mida ma teha tahan, on täiega koristada ja siis sellest kirjutada.

Tahan vahelduseks hoopis veidigi viimase aja sündmusi kirja panna. Päris viimane sündmus oli see, et ma käisin nädalavahetusel hüvasti jätmas mõisaga, kus ma põhikoolis käisin. Ei ole välistatud, et me kohtume kord taas, aga loodetavasti ma siis seal 9 aastat olema ei pea. Kooli kolib nimelt alevisse ja mõisast saab hooldekodu, vähemalt nii räägitakse, ja kui nii, siis saab see olema üks väga ilus hooldekodu.mõisPildi näppasin Emmeliina blogist, sest see oli üks ilusamaid pilte, mis googeldades välja tuli.

Igatahes seal hüvastijätupeol öeldi mulle kaks korda, et mul on nii tore blogi – tervitused K ja M! – ja minul tekkisid seepeale süümepiinad, et ma siia korra või kaks kuus kirjutan. Ei, süümepiinad on valesti öeldud, pigem oli see motiveeriv, lihtsalt kerge kurbuse varjundiga … sest mul on kurb meel, et sulg ära kadus. Ma lõpetasin seetõttu ka Virumaa Teatajasse kolumnide kirjutamise, tundsin, et ma ei jaksa isegi seda korra kuu või kahe jooksul teha, et mul ei ole midagi öelda, et see ei ole normaalne, et mul kulub 3000 tähemärgi täitmiseks pool päeva ja siis ka olen tulemuse osas nii ebakindel, et parema meelega vajutaks delete + empty recycle bin.

Pidu ise oli … huvitav. Esiteks läksin ma sinna oma põhikooliaegse parima sõbrannaga. Mitte lihtsalt põhikooliaegse parima sõbrannaga, vaid inimesega, kes oli vähemalt 10 aastat minu siiami kaksik. Kellega sidus mind selline sõprus, mille sarnast ei ole ma enam kordagi kogenud ja mida ma nutsin aastaid taga. Hähh, isegi praegu tuli korra pisar silma. Igatahes kasvasid meie teed pärast põhikooli lõpetamist lahku, ikka väga lahku. Enne nädalavahetust suhtlesime, kui nii saab paari valusa tunni kohta öelda, aasta tagasi, ja enne seda paari tundi ei olnud me päris mitu aastat sõnagi vahetanud. Nii et minu jaoks oli päris nostalgiline temaga kooli minna ning leida vana seinakapi ukselt kiri: “L + L = best friends forever”. Ehk mõnes teises elus …

Teiseks oli huvitav kogeda, et 10 aastat ja peale on vaid hetk. Olgu, mõnes mõttes on pikk aeg, näiteks klassiruumid on selle ajaga kuidagi väiksemaks jäänud, ma mäletasin neid palju suuremana, lisaks on ajahammas nendes klassides oma töö teinud. Kui aga pidada silmas inimsuhteid, siis see 10 aastat võibki olla vaid hetk, nagu polekski vahepeal üldse pausi olnud. See muidugi ei kehti kõigi kohta, aga kui ikka on sõpradena lahku mindud, siis saadakse sõpradena ka aastaid hiljem kokku.

Üldse tundsin end taas 16-aastasena, õhkkond oli üsna sama, mis sel ajal. Seda pigem mitte heas mõttes … Ma ei tea, kolmekümnesed ehk ei peaks tarbima alkoholi nagu 10 aastat tagasi. Samas, mida nendest kolmekümpistest rääkida, kui juba kella kahe ajal öösel magasid ühes ja teises nurgas ka nelja- ja viiekümpised. See võis muidugi vanadusest ka olla, ma isegi hakkasin juba enne keskööd kontrollimatult haigutama … Ei ole enam nii noor, et jaksaks terve öö üleval olla.

Aga vahetame teemat ja ma võtan lühidalt kokku ligi kahe kuu eredamad hetked. Täpsustan siis, et ühe argielu eredamad hetked, mis tuhmuvad näiteks maailmarändurite värvide kõrval, nii et midagi pimestavat siit ei tule.

Kui me reisil olime, siis Disneylandis oli midagi soovikaevu moodi, vähemalt meie tõlgendamise metallrahadest läikivat veesilma nii. Suured poisid kasutasid Teise leitud 15 senti ära ja soovisid midagi. See soov läks peaaegu täide, mõlemad soovisid oma arvutit, aga said nelja peale tahvelarvuti. Ausalt, see on minu poolt väga suur vastutulek ja enne seda soovikaevu lugu ei olnud mul selline asi üldse mõtteski, vastupidi, ma olin kindel, et tahvelarvutit ei tule meie majja mitte kunagi. Hakka või soovikaevu uskuma … Igatahes see minu jaoks mõttetu vidin osutus suurepäraseks lapsehoidjaks – ma olin viimane kord sunnitud Kolmanda ja Neljanda hambaarsti juurde kaasa võtma ning tahvelarvuti päästis mind seal hädast välja. Lapsed olid terve aja tasakesi oma toolidel ja mässasid tahvliga ning minu hammas sai selle visiidiga juureravitud. Lõpuks! Ma pidin vahepeal mitu korda visiite edasi lükkama, sest midagi tuli vahele, nagu näiteks lapsed.

Tahvelarvutiga on kaasnenud nüüd veel selline asi, et kui tekib veider vaikus, siis see ei tähenda enam seda, et pesamuna teeb paksu pahandust, vaid seda, et ta on salaja kapi pealt tahvli võtnud ja sellega kuskile nurka pugenud. Okei, selline salaja võtmine on ka tegelikult pahandus, aga olgem ausad, see on parem variant kui hügieenisidemete seinale kleepimine, vee laskmine hambapastatuubi või minu kingadega kassiliivakastis mängimine.

Hambaravist rääkides, siis Teisel parandati pärast 7. sünnipäeva esimene hambaauk ära. Tegu oli ühtlasi esimese auguga nelja lapse peale ja ma väga loodan, et see jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Hambad on minu jaoks hell teema ja ma väga tahan loota, et lapsed on pärinud oma isa tugevad hambad. Esimene on igatahes pärinud oma isa suured hambad. Siia tahaks küll praegu naerunäo lisada. Hetkel on olukord üsna lootustandev, sest minu hambad ei olnud kindlasti 7- ega 9aastaselt nii terved nagu suurte poiste omad praegu. See esimene auk oli ka nüüd nii väike, et see tehti igasuguse tuimestuseta korda ja Teine ei tundnud midagi.

Teine on ainuke, kes hambaravi on vajanud ja ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Kuid Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Vahelduseks natuke autojuttu, mida ma ei olegi blogis pikalt jaganud, sest pool aastat tagasi ostetud autoga oli elu siiani muretu. Ei, valetan, vahepeal põlevat mootorituld mainisin, et tuli ja kadus, aga see on nüüd veel tulnud ja läinud ning tänaseks on selge, et sellest saab päris lahti alles siis, kui bensiinipaagi korgi ära vahetame. Ja sellega meenus mulle nüüd mõned päevad tagasi juhtunud tobe lugu, kus läksin tanklasse ja enne tankima hakkamist võtsin küljeukse kaudu oma rahakoti. Samal ajal, kui see elektriline lükanduks vaikselt sulgus, keerasin mina juba bensiinipaagi korgi lahti, see jäi rippuma, hakkasin püstolit haarama ning uks ei sulgunudki, vaid avanes uuesti ning surus korgi enda ja autokere vahele. Tulemuseks kriimud ja väike mõlk, nii et uus kork saab kindlasti olema täielikult eemaldatav.

See eelnev ei olnud siis nüüd see jama, millest kirjutada tahtsin. Nädal-kaks tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin oma vanaema juurde … kolmanda vanaema juurde siis … kui kellelgi peaks meeles olema, et kaks vanaema on mul juba surnud. Igatahes sõitsin tema juurde, et ta peale võtta ja edasi õe juurde sõita. Kui ma auto vanaema maja ees peatasin, siis lõi salongi täieliku plastmassi kärsahaisu ning kapoti alt tuli paksu tossu. Viskasin kohe pilgu temperatuuriandurile – normis. Ma läksin ikka väga pabinasse, kamandasin lapsed autost välja ja helistasin Härrale, sest ma ei teadnud, kus mu autos tulekustuti on. Ai-ai! Selgus, et see on hoopis kodus keldris koos tema auto tulekustutiga. Oi-oi-oi! Okei, pidin riskima ja kapoti selleta avama, aga siis ma avastasin – häbi tunnistada – et ma ei leiagi une pealt salongist kapoti avamise linki. See on see, et Härra oli terve talve kodus ja mul ei olnud siiani tekkinud vajadust ise selle auto kapoti alla vaadata. Lingi leidsin alles siis, kui kükitasin ja armatuurlaua alla vaatasin. Kes nii olulise asja sedasi ära peidab?

Kui kapoti avasin, siis tundsin kergendust, et auto ei põlegi maani maha, vaid lekib kuskilt jahutusvedelikku ja korralikult ning see kärsahais tuli ka sellest, ei millestki muust. Paisupaak oli tühi, sai vett maksimumini juurde lisatud, koha peal käia lastud, vesi kuskile ei kadunud, lekkekohta ei leidnud ja sõitsime edasi õe juurde, mis tegi mingi 6 kilomeetrit maad või nii. No ja seal oli siis sama seis, kapotialune ujus, paisupaak oli tühi, mina lekkekohta ei näinud, aga õemees oma vähe teravama silmaga leidis ühe pisikese prao, kust tühikäigul veidikese immitses vedelikku ja gaasi andes purskas lausa 6 meetri kaugusele . Pole suvaline arv, mõõtsin ära … mida muud mul ikka teha oli, kui õemees lekkivat kolmikut aiavooliku kolmiku vastu vahetas. See ajutine lahendus kestab praegu kenasti, nii et õemees päästis täiega mu päeva. Vanaema oma ka, sain ta koju tagasi viia.

Sellist ehmatust pole mul varem ühegi autoga olnud. Ma tõepoolest arvasin, et auto põleb, sest see kärsahais meenutas sulanud plastmassi lõhna ja noh, temperatuur oli ju normis, järelikult keema ei läinud ning selle peale ma esimese asjana ei tulnud, et kapoti all võis ka muul põhjusel purskkaev olla. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam, või siis saadud ehmatuse tõttu ühe eluaasta võrra vaesem … Positiivne on see, et nüüd on kapoti avamine taas une pealt selge.

Nädalavahetusel elasin veel ühe ehmatuse üle, kui hommikul kella 6 ajal lendas sõjaväe helikopter väga madalalt üle vanemate maja. Ma ehmatasin mürina peale sedasi üles, et mu esimene mõte ja tunne oli, et need on mu elu viimased sekundid, et see helikopter kukub kohe majja sisse. See oli väga julm. Mina magasin majaosas, mis on alles ehitatud, see ainult värises, aga vanemate tuba on 100 aastat vana katuse all ja nendel oli kõik sedasi ragisenud, et arvasid, et katus läheb õhuvooluga kaasa. Paar tundi hiljem lendasid kaks kopterit üle maja, ka üsna madalalt, aga müra oli olematu, nii et jäi mulje, et kella 6 ajal lennati nii madalalt, et riivati kergelt katuseharja. Ei kujuta ette, kas see oli õppuste mõttes vajalik või oli see piloodi viha, leidis äkki, et kui tema ei saa laupäeva hommikul magada, siis teised ka ei tohi. See vahejuhtum siiski und ära ei rikkunud, kui süda peksmise lõpetas, siis magasin rahulikul edasi.

Mainides veidi veel vanaemasid, siis emadepäev oli sel aastal natuke kurb. Emadepäeval oli 14. aprillil surnud vanaema urnimatus. Ta maeti samale platsile, kus puhkab ka tema õde, kes oli minu maailma parim vanaema. Ma nutsin, aga ma ei nutnud selle vanaema pärast, kes sinna maeti, vaid selle vanaema pärast, kes on seal juba 2 aastat olnud. Ma ei suutnud tema hauale isegi küünalt põlema panna, sest see oleks mind ahastavalt nutma ajanud ja ma ei tahtnud teiste ees sedasi nutta. Eriti veel “vale” vanaema pärast … Ja mu ema, tugev naine, süütas emadepäeval küünlad mõlemale emale. Huvitav, et ma tema tugevust ja külma närvi ei ole pärinud. Isa mul ka väga tundlik ja märjasilmne ei ole, nii et ma ei tea, kellesse ma olen.

Tehes teemades kannapöörde, siis kevadega hakkasid Härra tööelus ootamatult uued õied õitsema ja nende õitega saabus ka leping, millega ta seob end veel 5 aastaks praeguse töökohaga. Mitte siis kohustuslikus korras, vaid lihtsalt tema motivatsiooniprogramm on 5aastane. Selle programmiga kaasneb ka suurem koormus ja suurem vastutus, sest lisaks kõigele muule on ta seal nüüd ka töödejuhataja. Kui kõik läheb hästi, siis õitest saavad magusad viljad ja kui ei lähe hästi, siis õied lihtsalt närtsivad ära ja miski ei motiveeri teda sinna nii kauaks jääma.

5 aastat oleks ka ilmselt maksimum, mille ta sedasi siin ja seal veedab ning tõenäoliselt läheb see aeg üsna kiiresti. Esimesed 5 aastat on küll läinud. Ja selle ajaga oleme praeguse elukorraldusega niivõrd harjunud, et veel 5 aastat nii elada ei tundu midagi rasket. Eriti veel siis, kui Härra on järgmised 5 talve kodus ja meie 5 suve seal. Muide, 5 aasta pärast saab meil põhimõtteliselt ka surnud hobune makstud, nii et siis võiks elu juba täitsa ilusaks muutuda. Aga pikemalt ma midagi ei oleta, sest me tegelikult katsume aasta korraga elada, vähemalt Härra töö teemal, muidu ikka päev päeva haaval.

Rääkides vahelduseks kodust, siis mai alguses saime siin korralikult lõdiseda. Kuigi talv liigub Terminaatori laulusõnade poole, arvas siin keegi, et maikuus enam kütma ei pea, sest et kevad, eks … Ja 80 m2 peale on meil siin vaid üks väike puhur, mis ilmselgelt ei kütnud tervet korterit ära, aga elektriarvele pani raudselt põntsu. Kui olime siis harjunud juba mõnda aega 17-kraadises jaheduses elama ja see on jahe, kui päike peale ei paista, siis avastati, et võiks ikka uuesti kütma hakata, aga samal ajal hakkas ka päike kütma, nii et need maised otsustajaid jäid siin umbes 10 päeva hiljaks.

Ma ei tea, mis mul vahepeal sisse läks, aga mind nii häiris siin kogu elamine, et hakkasin juba lammutamisega pihta, kuigi remondi jaoks ei ole hetkel aega ega raha. Tulemuseks on siis veel koledam üldmulje, aga naljakas on see, et olukord ei häiri mind enam. Remondi osas ka plaanid muutusid ja midagi suurt me ikkagi ei tee, ma katsuks vaid seinapaneelid üle värvida ja 13 uut nurgaliistu paigaldada igasse välisnurka ja mõnda sisenurka, kust ma vanad ja katkised liistud maha tõmbasin. Elutuppa on uusi kardinaid ka vaja, need on päikesest rabedaks pleekinud ja kasside poolt sõelapõhjaks tõmmatud. Kuna värvitavat seinapinda on minu silma järgi umbes 50 m2 ja tavapärases laiuses kardinaid on vaja vähemalt 6, parem oleks 8, siis ka see säästuremont ei saa olema väga säästlik. Liistud on sealjuures kõige väiksem kulu. Millal asi tegutsemiseni läheb, seda ma ei tea ja kas see ka õnnestub … Sest vabalt võib juhtuda, et ma rikun värvimisega seinapaneelid täiesti ära ja oleme sunnitud need ikkagi eemaldama ning korralikult remonti tegema.

Minnes kodu pealt üle kooli peale, täpsemalt Teise kooli peale, siis tänase seisuga läheb ta ikkagi siin tavaklassi. See Teise kooliteema on vahepeal nii segane olnud, nii vastuoluline … Ma tõesti ei tea, mis on kõige õigem, sest puudub ühtne arvamus ja nägemus minu, õpetajate, spetsialistide poolt. Üks ütleb üht, teine teist, mina olen segadusse aetud ja Teisel on enda eelistused.  Tema soov on minna siin koos sõpradega kooli. Või siis tegelikult ei soovi ta üldse kooli minna, aga kui peab, siis pigem sedasi. Proovime siis esmalt sedasi ja elame päev korraga.

Ongi vist kõik, nii põnevad viimased paar kuud olnud ongi. Kiiresti on need igatahes küll läinud, muidu ei saaks aru, aga laste küüsi peab kole tihti lõikama ja merisigade puur saab ka ruttu mustaks. Iga kord on tunne, et alles eile tegelesin nende asjadega, kuidas juba jälle vaja …

Veidi kellegi teise eredatest hetkedest. Miley Cyrusel on uus lugu väljas ja ma olen seda viimastel päevadel kuulanud väga palju kordi. Ikka kordi ja kordi jutti, sest see on lihtsalt nii hea ja mul on hea meel, et Miley enam-vähem tagasi on. Kohe näha, et nad on Liamiga taas koos.

“I never would’ve believed you if three years ago you told me I’d be here writing this song.” 

Ma tegelikult ei ole tema suur fänn, mulle küll meeldib tema hääl, aga need vahepealsed aastad siin väga peale ei läinud, vaid “Wrecking Ball” oli selline lugu, mida kordi ja kordi järjest võis kuulata, aga mitte vaadata. “Malibu” video on aga ilus, seal on hoopis uus Miley, õnnelik ja rahuolev. Kui millegi kallal nuriseda, siis vaid rinnahoidja oleks võinud seljas olla, aga eks raske on selle kandmisega harjuda, kui viimased aastad oled ilma ringi käinud. Üldiselt ei ole ma tänapäeva muusikaga kursis, aga Mileyga on mul teistsugune suhe, ta ei sümboliseeri mulle muusikat, mida ta teeb, vaid midagi muud, kedagi muud … Aga see selleks.

Ma otsisin selle postituse juurde mingit suvalist pildimaterjali, aga ma ei ole viimasel ajal eriti pilte ka teinud. Mul on kaameragi varsti 2 nädalat välja laenatud olnud ja ma pole sellest kordagi puudust tundnud. Nii et mingeid pilte jagada pole, aga kui hästi läheb, siis uus piltidega postitus ilmub juba homme, või siis alles homme, 2 kuud pärast Disneylandis käimist.

Nägudeni!

Jätkame samas vaimus!

Kell on kaks. Öösel! Esimene oksendab õhtust alates… Ja nüüd Kolmas ka. Üks on diivani peale magama kupatatud ja teine magab oma madratsiga diivani ees, vahemaa on siiski piisavalt pikk, et üks ei saaks teisele peale oksendada.

Ilmselgelt ei lähe lapsed homme täna kooli ega lasteaeda, aga Härra ei saa nendega kodus olla, nii et mina ka ei lähe kooli. Võib-olla ei tohikski, äkki mul endal ka juba vimm sees. Ma ei kujuta ette, kas see on nüüd uus asi, mille Esimene korjas üles näiteks haiglast, kus me täna eile käisime, või see sama, millega Neljas reedel koju tuli ja mis temal möödus kahe oksendamisega. Kui viimane variant, siis me käisime nii laupäeval kui ka pühapäeval viirust jagamas. Väga jama!

Haiglas käisime LOR arsti juures. Neljanda pidev vesine nina ongi seotud suurenenud adenoidiga, aga arst olukorda nii karjuvaks ei pea, et lapse kohe noa alla saadaks. Kevadel vaatab olukorra uuesti üle, aga kuni see adenoid suuremaid vaevusi ei tekita, seni asi operatsioonini ei lähe. Hetkel ongi ainus murekoht see pidev vesine nina, mis häirib lasteaias käimist, aga arst kinnitas, et tegu pole põletikulise protsessiga ega nakkava nohuga, nii et tuleb õpetajatega sellest rääkida ja loodetavasti nad aktsepteerivad vesise ninaga last.

Esimene oli ka kaasas, kuigi teda tagasi ei kutsutud, aga lootsin, et arst võtab selle minuti ja vaatab tema kõrva ka üle. Esimene kõrv on siiani lukus ja kuigi ma tean, et see ongi kõrvapõletiku järel normaalne, siis igaks juhuks tahtsin kinnitust sellele, et see nii on. Arst oli väga vastutulelik ja ütles kohe, et ta vaatab hea meelega Esimese parema kõrva üle. Ma olin väga üllatunud, et tal mitte ei olnud ainult laps meeles, vaid ka see, milline kõrv tal põletikus oli. Kõik ongi normaalne ja arst pakkus, et umbes pooleteise kuni kahe nädala pärast on kõrv lukust lahti. Vähemalt see asi on korras.

Esimesest rääkides, siis ma unustasin oma kaalulanguse kõrval kirjutada tema kaalulangusest, mis on palju suurem asi. Tema kahanes koolivaheajal 3 kilo, mis on pea 10% tema kehakaalust ja mis oli tal üleliigne. Ei, ma ei näljutanud last, kilod kadusid iseenesest ja see andis aimu, kust need kilod üldse tulid – koolist.
Püksid, millega Esimene sügisel kooli läks ja mis tal veidi alla vajusid, olid talle enne jõule nii kitsaks jäänud, et nööp ei läinud enam kinni ja isegi, kui oleks läinud, siis istuda-astuda ta nende pükstega ei oleks saanud. IMG_8838.JPGMe olime muidugi juba ammu tema kaalutõusu tähele pannud ega saanud aru, millest see tuleb. Nüüd siis saime, kui vaheajal asendus kaalutõus langusega. Kui lasteaias tõsteti lapsele kindel kogus ette, siis koolis saab ta süüa ikka väga mehiseid koguseid ja ilmselt ta sõigi seal mitme eest. Kodus oleme meie, kes jälgivad tema koguseid ja vajadusel keelavad juurde tõsta, sest ta ise tunneb täis kõhtu sageli alles siis, kui see annab kurgus tunda ja siis ägiseb, et tal on paha olla. Koolis sai ta end nüüd iga päev kurguauguni täis süüa, aga ei enam (ma vähemalt loodan), lugesin talle sõnad peale ja palusin ka õpetajal jälgida, et laps liiga mehiseid koguseid ei sööks. “Sõnad peale” on ehk veidi vale väljend, pigem rääkisime sel teemal ja üritasin talle selgeks teha, et tal on tegelikult kõht täis, kui ta on ühe taldrikutäie ära söönud, aga ta lihtsalt tunneb seda hiljem. Loodetavasti ei unusta ta seda ära.

Haigla juurde tagasi minnes, siis ma käisin eile lõunapausi ja ühe matemaatika ajal südame ultrahelis ja kardioloogi juures. Süda on mul igati korras, asi on närvisüsteemis. Teise matemaatika ajal olin koolis ja pärast seda läksin ajaloo tunni ajal igaks juhuks Härraga haiglasse kaasa, sest kartsin, et tal võib kolme lapsega arstikülastus nii keeruliseks osutuda, et tal läheb meelest küsida õigeid asju või jätta meelde saadud info. Tal ikkagi praktikat palju vähem ja ma tean omadest kogemustest, kui keeruline võib olla mitme lapsega arsti juures käimine, meeled peavad ikka väga avatud olema. Hea oli, et kaasa läksin, sest Neljas saadeti röntgenisse ja teisel kahel oli samal ajal pissihäda, nii et kahe inimese logistika kulus seal ära küll. Härra oleks kindlasti üksi ka hakkama saanud, aga see oleks olnud üsna närvesööv üritus.

Minu koolist rääkides, siis eile lahenes nii mõnigi murekoht, näiteks selgus, et bioloogias on mul isegi 12. klassi hinne olemas, nii et selles aines ei pea ma midagi järele tegema, mis on hirmus hea, sest ma polnud siiani kordagi sinna tundi jõudnud. Enam ei pea jõudma ka. Vestlus õppenõustajaga rahustas mind ka päris olulisel määral maha – ma saan hakkama!

Nüüd on kell juba pool neli, vahepeal olen okset koristanud ja ilmselt tuleb seda enne hommikut veel koristada, nii et korralikust ööunest taas asja ei saa. Ma veel isegi ei tea, kuhu ma magama lähen. Või kas üldse lähen. Härra kõrvale ei taha minna, sest siis segan tema ööund, mis jääb niigi lühikeseks ja ma ei taha, et ta hommikul täiesti magamata peaga hakkab oma emaga Tartusse arsti juurde sõitma. Sellepärast ka ei taha, et Kolmas oksendab läbi une, nii et tal peab kõrval olema ja esimesena selle õige hetke ära tabama, mil on aeg teda kausi kohale kamandada. Samas ei ole tema kõrval mitte kuskil magada, saangi vaid lihtsalt istuda ja valves olla.

Mul on lastest nii kahju, kuigi nad ise on vaprad, minu jaoks on oksendamine lihtsalt kõige hullem asi maailmas. Ma nii loodan, et ma pääsen… Kui peaksin valima oksendamise ja sünnitamise vahel, siis valiksin igatahes viimase. Okei, mõni oksendab ka sünnitades, aga mind säästeti ja ma ei oksendanud ei sünnituste ega raseduste ajal, nii et pean silmas sellist leebet sünnitust. Jep, sünnitus saab olla leebe, oksendamine mitte.