In Love

Mul on in love kahes mõttes peal – lõhnan Lancome Tresor In Love järele ja ootame koos kõhuliblikatega Härrat koju.

Nägime viimati 30 päeva tagasi ja see on selle aasta pikim lahus oldud aeg, lisaks esimene lahusolek pärast kolme kuud Soomes.
Kui lahus ei ole väga tore olla, siis meie taaskohtumised on küll toredad, nagu me oleksime alles armunud, mitte peaaegu tosin aastat koos olnud.
Et Härral oleks hea tunne koju tulla, siis on elamine kraamitud ja küüritud, voodipesu pestud ja tuba õhutatud, Gillette Venusega jutud räägitud, olen kreemitatud, maskitatud ja In Love`ga korralikult üle kallatud. Mainin seda selleks, et ei leviks vaid Perekooli kägude arvamus, kuidas kalevipoegasid ootavad kodus kasimata närvilised naised, kes võtavad neid juba uksel etteheidetega vastu. Oo ei! Tegelikult tahan kirjutada rohkem In Love parfüümist, sest ma tunnen esimest korda, et ma olen leidnud enda lõhna!

Ma olen muidu olnud see kehv lõhnastaja, kelle parfüümid on enne vanaks läinud, kui need on otsa saanud. Ega mul neid eriti polegi olnud. Aastal 2007 sain jõuludeks oma esimese lõhna, milleks oli Escada suvelõhn ja äkki 5 aastat hiljem rändas see poolikuna prügikasti, sest selle puhul oli juba tõesti tunda, et asi on vanaks läinud. Sama aja jooksul oli Härra juba 5 liitrit erinevaid parfüüme kasutanud, sest tema on väga agar lõhnastaja (peale paneb mõõdukalt, aga kasutab ka siis, kui läheb korra poodi töökindaid ostma).  Järgmisena ostsin Morgani Love de toi, mis oli liiga magus, selle andsin ma ära ning ostsin asemele pisikese Heidi Klumi Shine Blue parfüümi, millest olen paari aastaga alla poole ära kasutanud.

Umbes aasta tagasi nägin unes, et leidsin parfüümi, mis lõhnas nagu magus vaarikas. See oli imeline lõhn, mis jäi kummitama ja ma hakkasin sellist otsima. Sain Levelzone`i kodulehelt pika nimekirja lõhnadest, mis sisaldavad vaarikat ning käisin sellest ajast võimalusel nimekirjas olevaid parfüüme nuusutamas. Paraku ei kannata korraga nuusutada üle 2-3 lõhna, siis läheb juba kõik ninas segamini ja pea hakkab ringi käima, seetõttu on mul lõhnadest üle poole nuusutamata.

Juulis läksin laeva peal taas oma imelist vaarikat taga ajama, aga inimesi oli nii palju, et mul ei olnud lootustki lõhnariiulite ligi pääseda. Jõudsin vaid ühe riiulini, kust haarasin lihtsalt suvalise lõhna, et seda proovida ja selleks oligi Lancome Tresor In Love, mille hind oli vist üle 80 €. Lasin seda törtsu randmele ja põgenesin tagasi kajutisse, kus olime Härra ja lastega rahvamassi eest peidus.

Härra läks kohe selle lõhna peale pöördesse, ei saanud enam oma käsi minust eemale ja see oli tema puhul midagi uut. Ka mulle endale see lõhn väga meeldis, aga päris Hispaania kärbsena ei mõjunud. Küll leidsin, et see In Love on ikka väga oma nime vääriline, ja kui see mu mehele sedasi mõjub, siis ma pean selle endale saama! 😀

Järgmisel korral laevaga sõites käisin ka seda “proovimas” ja siis veel ühe korra ning see on esimene lõhn, mille suhtes ei tundnud ma juba teise või kolmanda korraga, et see ikka ei meeldi mulle nii väga, et osta tahaksin. Tahtsin endiselt, aga see hind…

Otsisin seda ka veebipoodidest ja isegi poolikuna Ostast, aga ei leidnud seda võileivaraha eest. Küll jäi silma ühe Buduaari müüja pakkumine, mis oligi kokkuvõttes kõige odavam pakkumine, kui arvestada suuruse ja hinna suhet. Seda siis sel hetkel, sest nüüd saaks teiselt müüjalt lõhna 5 € odavamalt. Samas sain koos lõhnaga kingituseks kaasa miskise Biothermi seerumi, mis teeb näonahaga imet. On küll pisike, aga tundub, et sellega saab mõnda aega läbi.
Igatahes pärast pikka kaalumist maksin siis selle lõhna eest need ulmelised 45 € ja üritasin end lohutada sellega, et ma ju ei osta selliseid asju tihti, samas pelgasin, et äkki jääb jälle seisma. Aga nüüd, kus olen vist pea 2 nädalat seda kasutanud, siis muretsen hoopis, et see võib liiga kiiresti otsa saada. 😀 Ma ei ole kunagi varem end kodus lõhnastanud, aga nüüd käin hommikust õhtuni In Love ringi. Ma olen ikka tõesti leidnud enda lõhna! 

Härra ei tea sellest ostust midagi ja seda suurem on mu elevus tema saabumise üle. Ootan huviga tema reaktsiooni. Mitte ainult lõhnale, sest mul on üks üllatus talle veel. Sellest kirjutan ka õige pea. 😉

Kuni surm meid lahutab…

Kas lugesite artiklit, kus ühe vanapaari lapselapsed jagasid ilusat kurba hetke sellest, kuidas 92aastane Howard laulab oma 93aastasele abikaasa Laurale tema viimastel elupäevadel nende armastuslaulu? Sama laulu, mis lohutas neid, kui Howard läks Teise maailmasõtta.

Ma tean, et mu sõbranna luges, kuid hetke ennast ei vaadanud, sest tal hakkas ainuüksi loetu põhjal väga kurb. Mina vaatasin ja see ongi väga kurb hüvastijätt, aga samas nii ilus ja liigutav ning elust enesest.
Howard on ratastoolis, aga kui Laura kuulis, et ta on ruumis ja avaldas soovi oma meest hoida, siis Howard liikus naise voodi juurde ja tõusis abiga püsti, et paitada oma kallist abikaasat ning laulda talle nende laulu. Samal ajal vaatas peaaegu pime Laura oma abikaasale sügavalt silma ning avaldas mehele oma nõrga häälega armastust, mida lapselapsed edastasid kõvema häälega peaaegu kurdile Howardile:

Üleeile oli Laura veel oma mehe kõrval, seega kirjutan ma temast olevikus. Laura ja Howard on abielus olnud 73 aastat, nad uuendasid oma abieluvandeid 50. pulma-aastapäeval ja loomulikult käis selle sündmuse juurde ka nende laul – Rosemary Clooney ja Harry Jamesi versioon loost “You’ll Never Know”. Nad laulsid seda nii oma vannete uuendamisel kui ka muudel peresündmustel ja ma üldse ei kahtle, et see lugu mängib ka nende mõlema ärasaatmisel…

Nende lugu ja nende hetk keeras mu pisarakraanid lahti, aga ma ei nutnud ainult nende pärast. Ma kujutasin meid Härraga selles olukorras ja nutsin ka meie pärast. See ei ole esimene kord, kus mõtlen sellele, et kunagi (loodetavasti) kauges tulevikus peab üks meist esimesena lahkuma. Ma nii loodan, et Härra pole keskmine mees ja ma saan 93aastaselt tähistada oma 98aastase abikaasaga meie 74. pulma-aastapäeva. Võime piirduda ka 64. ja äärmisel juhul isegi 54. aastapäevaga ja siis koos minna.

Ma ei imesta, miks pikaaegsed paarid surevad lühikese vahega – kui jagada sama inimesega elu näiteks 70 aastat, siis pärast esimese lahkumist sureb teine lihtsalt kurbusesse. Mõnikord võtab see kurbusesse suremine siiski aasta(kümne)id aega ja seda ei soovi ma endale ega Härrale.
Jah, ma tean, et sellele on vara mõelda, ning jah, ma kavatsen Härraga surmani koos olla ega kaalu muid variante. Ma ei ütle, et elus ei või kõike juhtuda, aga ma ei arvesta nende võimalustega, vaid arvestan sellega, et me oleme koos nüüd ja alati. Ma ei ela üks päev korraga, vaid ma elan nii, et Härra usaldaks ja armastaks mind ka homme, ülehomme ning 50 aasta pärast. Ma tean, et tema vastab samaga. Kuni surm meid lahutab. Kui lahutab…

Mul on MCD

Kui Härra tuli koju, siis ta saatis mind poodi, et ma saaksin end veidi tuulutada. Laupäeva õhtul. Soomes!

Normaalsed poed on ju sel ajal kinni. Normaalne inimene teab, et täna on laupäev. Aga mina ei ole normaalne, sest mina läksin ikkagi K-Marketi ukse taha, kuigi nägin kaugelt, et laupäeviti on pood 18-ni lahti. Täna ei ole ometi laupäev! Ukse taga selgus, et siiski on, see seletas ka seda, miks oli parklas vaid üks auto. Ilmselt oli see sinna unustatud.

Mõtlesin pikalt, kas lähen halva tujuga koju ja elan selle kohutava ebaõigluse teiste peal välja või käin naaberpoes. Hingasin 10 korda rahulikult sisse-välja ning valisin viimase variandi. Teises poes, mille nime ma ei mäleta, ei olnud midagi osta. Porru mädanes, hiina kapsast polnud üldse, tuunikala tomatikastmes sain, aga ei saanud midagi, mille peale seda panna. Lisaks olid selle uksed ka sellised, et ma ei saanud aru, kas neid tuleb lükata või tõmmata ning välja minnes ei saanud ma üldse aru, kus uks on, terve sein oli triibuline ja silte täis ning ust oli selle sigrimigri sees raske eristada. Selgus, et uksi oli lausa kaks, ühest sammusin mööda ja lahkusin kaugemast uksest. Tuju läks veel kehvemaks.

Kodus jooksid lapsed mu jalust maha ning rabistasid poekoti ümber, kõike oli kohe vaja. Minul oli kohe rahu ja vaikust vaja.

Härra nägi seda: “Lapsed, võtke rahulikult, emmel on mad cow disease, ma aitan teid ise.”

Jah, näita veel Härrale lahedaid pilte.

Ps. Hiljem selgus, et Härral oli tolles külapoes esimesel korral ustega täpselt sama teema. Jumal tänatud, et ma meie peres ainus lammas ei ole!

Armastuse aeg

Lugesin Delfi naistega artiklit, mis jagab lühidalt tuntud eestlaste teineteise leidmise lugusid. Tegu on katkenditega raamatust “Armastuse aeg”, mida minul on nüüd vaja, sest sellised lood lähevad minusugusele romantikule väga peale. Juhtumisi on mul kahe nädala pärast sünnipäev. (Emme, väike vihje Sulle!)

Sellised “armastus esimesest silmapilgust” lood on hästi vahvad, nagu M. Avandi puhul:  “Mina armusin kohe, kiiresti ja tugevalt. Väga hea sõber Tiit tuletas mulle hiljem meelde, et olin talle saatnud sõnumi: “Ma olen nii armunud, et jooksen tänaval vastu inimesi ja tänavaposte.” See oli tõsi. Samal õhtul kaotasin oma telefoni ka ära.”

Meil Härraga ei olnud sellist äratundmist. Ühe kandi inimestena oleme teineteist justkui alati teadnud, kuigi me kumbki ei mäleta teineteist kooliajast. Kui mina läksin kooli, siis tema käis juba 6. klassis. Vanusevahe tõttu me kokku ei puutunud.

Küll suhtlesin ma tema naabripoisiga ja sealt on pärit ka esimene mälestus Härrast. Poisid parandasid autot ja mingi hetk otsustati masin Härra juurde kanali peale ajada. Seal oli nende pere salakaval bokser, kelle pärast ma ei julgenud autost välja tulla. Tookord olid Härra ainsad sõnad, et Roy ei tee midagi.

Ma olin siis umbes 13-aastane ja selline “teame nägu- ja nimepidi ning satume samasse seltskonda, aga omavahel ei räägi” suhe kestis veel paar aastat. Mingil ajal hakkas tema isiksus mulle huvi pakkuma, sest tema oli seltskonnas ainuke, kes minust absoluutselt välja ei teinud ega võtnud vedu, kui mina üritasin temaga jutu peale saada. Pigem oli minu suhtes tõrjuv.

Mäletan, kuidas jalutasime väikese seltskonnaga alevi vahel ja Härral kukkusid võtmed maha, mina haarasin need enda kätte ja tagasi ei tahtnud anda. See samm ei viinud paraku kuskile, Härra sai hoopis tigedaks ja mina tundsin end täieliku titena.

Mul on temast veel erinevaid mälestusi, aga need pole meie ühised, sest tema mind ei märganud. Ükskord pidin tema naabripoisiga alevi vahel kokku saama, kutsusin ta endale vastu jalutama, aga tema tuli hoopis koos Härraga mulle järele. Härra autoga. Paraku Härra endaga ei rääkinud me tookord peaaegu mitte midagi. Ma küll üritasin juttu teha, aga tema oli väga napisõnaline. Temale ligi pääsemine tundus lootusetu üritus.

Aga siis tuli aastavahetus ja mu vanemad lubasid mul esimest korda terveks ööks välja jääda. Mul oli kõrge palavik ja põskkoopapõletik, aga ma ei saanud jätta seda võimalust kasutamata ning läksin sellises olekus sõbra juurde peole. Härra oli ka seal, külm ja eemalehoidev nagu alati, kuigi me sattusime kõrvuti istuma. Minul ei olnud mingil põhjusel enda klaasi, aga temal oli neid kaks, ühes oli kangem kraam ja teises ploominektar. Küsisin, kas ma võin tema klaasist mahla juua. Ta lubas, kuigi hoiatasin, et ma olen haige.

Nii meil siis oli ühine mahlaklaas ja istusime kõrvuti, aga käitusime nagu võõrad. Palavikuuimas, nagu ma olin, panin kahel korral käe Härra põlvele, kui hakkasin püsti tõusma. See juhtus tõesti kogemata ja oli veidi piinlik, aga keegi leidis, et see on saatus. Võib-olla oligi.

Ülejärgmisel päeval sain teada, et Härra jäi haigeks. Ma pidasin ennast süüdlaseks ja tahtsin talle külla minna, aga enne pidin saama tema telefoninumbri. See ei olnud raske, aga helistamine ise oli küll, mu süda pidi rinnust välja hüppama. Üllataval kombel ei olnud Härra väga tõrges ja leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval.

Hiljem sain teada, et tema jaoks olid minu kõne ja küllasurumine imelikud. Leidis, et ma olen hirmus tüütu ja pealetükkiv pätakas, kellega ei ole millestki rääkida, ega mõistnud, miks tema juurde ronin. Ta ei mõistnud ka seda, miks teised temavanused minuga läbi käisid, tema silmis olin ma laps. Eks ma seda olin ka – mina olin siis 15 ja tema 20.

Tegelikult läks nii, et sel päeval armus Härra kõrvuni sellesse tüütusse “suurte poiste sabarakku”. Meil oli nii palju rääkida, meil oli koos väga lõbus, me vaatasime tema lapsepõlvepilte ja jõime mitu tassi teed, aeg lihtsalt lendas. Õhtupimeduses viis ta mind koju ja mina kutsusin ta sisse enda pildialbumeid vaatama. Olime olnud terve päeva koos ja tunne oli selline nagu oleksime teineteist terve elu tundnud.

Sellest päevast alates hakkasime väga palju koos olema, aga me ei olnud KOOS. Me kumbki ei saanud päris täpselt aru, mida teine soovib. Tema ei olnud ainus, kes mul “niisama külas” käis, aga tema oli tagasihoidlikkus isiklikult. Lisaks ei olnud ta välimuselt minu jaoks üldse atraktiivne. Seega mina ei olnud esimesest päevast alates kõrvuni armunud, aga midagi ma siiski tundsin…

Kui olime umbes kuu aega suhelnud, siis ta jäi sunniviisiliselt minu juurde ööseks. Ta tuli mulle joogisena külla. Autoga! Mina peitsin tema autovõtmed ära ning keelasin tal sellises olekus ära sõita. Mingi aeg ta väsis vaidlemast ja jäi minu voodis magama. Mina pugesin riietes tema kõrvale ja sel õhtul tundsin küll liblikaid kõhus, kui ta (ilmelt meeltesegaduses) mind kaissu võttis ja hellalt minu õlavart silitas.

Hommikul ärkasime tema ema kõne peale, kes muretses oma poja pärast. Kuuldes, kus Härra on, küsis ta pahaselt, kas ta elabki nüüd minu juures. Härra vastas: “Jah, homme toon oma asjad ka ära!”

Vaatasime teineteisele säravate silmadega otsa ja naeratasime, aga oma asju ta muidugi ära ei toonud, hoopis käitus edasi nii nagu poleks midagi olnud. Ükskord ma küsisin temalt, kas ta käib minu juures tagamõttega. Tema vaatas mulle muiates otsa ja ütles, et võib-olla käibki. Edasi ta seda mõtet ei arendanud.

Nii kestis see mitu kuud – midagi nagu oli ja samas ei olnud mitte midagi. Kord istusin tal süles või vedelesin autos tema kaisus, kord olime jälle nagu lihtsalt sõbrad. Saime mõlemad aru, et me ei ole teineteise suhtes ükskõiksed, aga samas me kumbki ei teinud seda esimest sammu.

Volbriööl jäin mina tema juurde ööseks, aga tol ööl keerati mulle selg. Enne uinumist ta ütles segaselt: “Midagi toimub, eks?!” Küsisin mis mõttes ja ta vastas: “Ma saan aru küll, et midagi toimub…” Järgmise asjana ta juba nohises.

Ka edasi jätkus kõik samas vaimus.  Ükskord tema juurest ära minnes norisin väraval kõõludes musi. Mitte otse, aga enda arvates vihjasin päris selgelt, mida ootan. Tema ei saanud aru.

Lõpuks olin ikkagi mina see, kes suu lahti tegi. Vedelesime taas tema autos, olin tema kaisus, minu pea oli tema rinnal ja tema käsi minu puusal. Ma küsisin otse, kas meie vahel on midagi.  Tema küsis vastu, kas ma soovin, et oleks. Ma vastasin jaatavalt. “Siis on!” vastas Härra. Ei, edasi ei tulnud esimest suudlust, vaid jätkasime pooleli jäänud teemal.

Meie suhe arenes väga aeglaselt, päris tõsiseks muutus see alles aasta lõpus, kuigi teineteisele panime silma peale juba aasta alguses. Aga me olime noored teod ka…

Seetõttu ei ole meil ka seda päeva, mille kohta saaksime öelda, et just siis sai meist paar. Mul on selle üle vist isegi veidi hea meel, sest ma väga kartsin, et minu uje Härra võib tulla lagedale küsimusega, kas ma tahan temaga käima hakata. Õnneks ei tulnud. Pärast seda vestlust autos ei ole me puudutanud meie suhtestaatust, meist lihtsalt sai ühel hetkel kindel paar. Või olime südames seda juba siis ja varemgi veel.

Me peame toda aastavahetust kõige alguseks, aga päris sellist päeva meil ei olegi, mille puhul võiksime aastapäeva tähistada. Peale pulma-aastapäeva. Küll käib meie aastavahetuse juurde ploominektar, mida tol saatuslikul päeval samast klaasist jõime. Ma tegelikult arvan, et nii või naa oleksime ühel hetkel teineteiseni jõudnud, ka selle ploominektarita, aga siiski on tore toda päeva meenutada.

Kuna meie lugu arenes nii aeglaselt, siis mulle väga meeldivad teistsugused lood, kus äratundmine toimus esimesel kohtumisel ja järgmisel päeval koliti juba kokku. Tegelikult meeldivad igasugused lood, seega palun jagage, kuidas teed teid kokku viisid. 🙂

Hommikukohv

Härra ärkas täna koos lastega ja lasi minul tunnikese kauem magada. Nii mõnus oli! Kui ärkasin, siis Härra tegi parasjagu endale lahustuvat kohvi ja ma võtsin ennast sappa, kallasin pulbri ja suhkru tassi, valasin kuuma vett peale, läksin avasin külmiku ukse…

Härra: “Piima pole.”

Mina: “Me ei käinud eile üldse poes, eks.”

Härra: “Ma tegin ju lastele mannaputru, panin kõik piima sinna.”

Mina: “Ja minule ei võinud väikest tilka jätta?”

Härra: “Ma unustasin, anna andeks! Aga oota…” Võtab prügikastist piimapaki ja pigistab mulle sealt tilga kohvitassi. “Näed, täpselt Sinu jaoks!”