In Love

Mul on in love kahes mõttes peal – lõhnan Lancome Tresor In Love järele ja ootame koos kõhuliblikatega Härrat koju.

Nägime viimati 30 päeva tagasi ja see on selle aasta pikim lahus oldud aeg, lisaks esimene lahusolek pärast kolme kuud Soomes.
Kui lahus ei ole väga tore olla, siis meie taaskohtumised on küll toredad, nagu me oleksime alles armunud, mitte peaaegu tosin aastat koos olnud.
Et Härral oleks hea tunne koju tulla, siis on elamine kraamitud ja küüritud, voodipesu pestud ja tuba õhutatud, Gillette Venusega jutud räägitud, olen kreemitatud, maskitatud ja In Love`ga korralikult üle kallatud. Mainin seda selleks, et ei leviks vaid Perekooli kägude arvamus, kuidas kalevipoegasid ootavad kodus kasimata närvilised naised, kes võtavad neid juba uksel etteheidetega vastu. Oo ei! Tegelikult tahan kirjutada rohkem In Love parfüümist, sest ma tunnen esimest korda, et ma olen leidnud enda lõhna!

Ma olen muidu olnud see kehv lõhnastaja, kelle parfüümid on enne vanaks läinud, kui need on otsa saanud. Ega mul neid eriti polegi olnud. Aastal 2007 sain jõuludeks oma esimese lõhna, milleks oli Escada suvelõhn ja äkki 5 aastat hiljem rändas see poolikuna prügikasti, sest selle puhul oli juba tõesti tunda, et asi on vanaks läinud. Sama aja jooksul oli Härra juba 5 liitrit erinevaid parfüüme kasutanud, sest tema on väga agar lõhnastaja (peale paneb mõõdukalt, aga kasutab ka siis, kui läheb korra poodi töökindaid ostma).  Järgmisena ostsin Morgani Love de toi, mis oli liiga magus, selle andsin ma ära ning ostsin asemele pisikese Heidi Klumi Shine Blue parfüümi, millest olen paari aastaga alla poole ära kasutanud.

Umbes aasta tagasi nägin unes, et leidsin parfüümi, mis lõhnas nagu magus vaarikas. See oli imeline lõhn, mis jäi kummitama ja ma hakkasin sellist otsima. Sain Levelzone`i kodulehelt pika nimekirja lõhnadest, mis sisaldavad vaarikat ning käisin sellest ajast võimalusel nimekirjas olevaid parfüüme nuusutamas. Paraku ei kannata korraga nuusutada üle 2-3 lõhna, siis läheb juba kõik ninas segamini ja pea hakkab ringi käima, seetõttu on mul lõhnadest üle poole nuusutamata.

Juulis läksin laeva peal taas oma imelist vaarikat taga ajama, aga inimesi oli nii palju, et mul ei olnud lootustki lõhnariiulite ligi pääseda. Jõudsin vaid ühe riiulini, kust haarasin lihtsalt suvalise lõhna, et seda proovida ja selleks oligi Lancome Tresor In Love, mille hind oli vist üle 80 €. Lasin seda törtsu randmele ja põgenesin tagasi kajutisse, kus olime Härra ja lastega rahvamassi eest peidus.

Härra läks kohe selle lõhna peale pöördesse, ei saanud enam oma käsi minust eemale ja see oli tema puhul midagi uut. Ka mulle endale see lõhn väga meeldis, aga päris Hispaania kärbsena ei mõjunud. Küll leidsin, et see In Love on ikka väga oma nime vääriline, ja kui see mu mehele sedasi mõjub, siis ma pean selle endale saama! 😀

Järgmisel korral laevaga sõites käisin ka seda “proovimas” ja siis veel ühe korra ning see on esimene lõhn, mille suhtes ei tundnud ma juba teise või kolmanda korraga, et see ikka ei meeldi mulle nii väga, et osta tahaksin. Tahtsin endiselt, aga see hind…

Otsisin seda ka veebipoodidest ja isegi poolikuna Ostast, aga ei leidnud seda võileivaraha eest. Küll jäi silma ühe Buduaari müüja pakkumine, mis oligi kokkuvõttes kõige odavam pakkumine, kui arvestada suuruse ja hinna suhet. Seda siis sel hetkel, sest nüüd saaks teiselt müüjalt lõhna 5 € odavamalt. Samas sain koos lõhnaga kingituseks kaasa miskise Biothermi seerumi, mis teeb näonahaga imet. On küll pisike, aga tundub, et sellega saab mõnda aega läbi.
Igatahes pärast pikka kaalumist maksin siis selle lõhna eest need ulmelised 45 € ja üritasin end lohutada sellega, et ma ju ei osta selliseid asju tihti, samas pelgasin, et äkki jääb jälle seisma. Aga nüüd, kus olen vist pea 2 nädalat seda kasutanud, siis muretsen hoopis, et see võib liiga kiiresti otsa saada. 😀 Ma ei ole kunagi varem end kodus lõhnastanud, aga nüüd käin hommikust õhtuni In Love ringi. Ma olen ikka tõesti leidnud enda lõhna! 

Härra ei tea sellest ostust midagi ja seda suurem on mu elevus tema saabumise üle. Ootan huviga tema reaktsiooni. Mitte ainult lõhnale, sest mul on üks üllatus talle veel. Sellest kirjutan ka õige pea. 😉

Kuni surm meid lahutab…

Kas lugesite artiklit, kus ühe vanapaari lapselapsed jagasid ilusat kurba hetke sellest, kuidas 92aastane Howard laulab oma 93aastasele abikaasa Laurale tema viimastel elupäevadel nende armastuslaulu? Sama laulu, mis lohutas neid, kui Howard läks Teise maailmasõtta.

Ma tean, et mu sõbranna luges, kuid hetke ennast ei vaadanud, sest tal hakkas ainuüksi loetu põhjal väga kurb. Mina vaatasin ja see ongi väga kurb hüvastijätt, aga samas nii ilus ja liigutav ning elust enesest.
Howard on ratastoolis, aga kui Laura kuulis, et ta on ruumis ja avaldas soovi oma meest hoida, siis Howard liikus naise voodi juurde ja tõusis abiga püsti, et paitada oma kallist abikaasat ning laulda talle nende laulu. Samal ajal vaatas peaaegu pime Laura oma abikaasale sügavalt silma ning avaldas mehele oma nõrga häälega armastust, mida lapselapsed edastasid kõvema häälega peaaegu kurdile Howardile:

Üleeile oli Laura veel oma mehe kõrval, seega kirjutan ma temast olevikus. Laura ja Howard on abielus olnud 73 aastat, nad uuendasid oma abieluvandeid 50. pulma-aastapäeval ja loomulikult käis selle sündmuse juurde ka nende laul – Rosemary Clooney ja Harry Jamesi versioon loost “You’ll Never Know”. Nad laulsid seda nii oma vannete uuendamisel kui ka muudel peresündmustel ja ma üldse ei kahtle, et see lugu mängib ka nende mõlema ärasaatmisel…

Nende lugu ja nende hetk keeras mu pisarakraanid lahti, aga ma ei nutnud ainult nende pärast. Ma kujutasin meid Härraga selles olukorras ja nutsin ka meie pärast. See ei ole esimene kord, kus mõtlen sellele, et kunagi (loodetavasti) kauges tulevikus peab üks meist esimesena lahkuma. Ma nii loodan, et Härra pole keskmine mees ja ma saan 93aastaselt tähistada oma 98aastase abikaasaga meie 74. pulma-aastapäeva. Võime piirduda ka 64. ja äärmisel juhul isegi 54. aastapäevaga ja siis koos minna.

Ma ei imesta, miks pikaaegsed paarid surevad lühikese vahega – kui jagada sama inimesega elu näiteks 70 aastat, siis pärast esimese lahkumist sureb teine lihtsalt kurbusesse. Mõnikord võtab see kurbusesse suremine siiski aasta(kümne)id aega ja seda ei soovi ma endale ega Härrale.
Jah, ma tean, et sellele on vara mõelda, ning jah, ma kavatsen Härraga surmani koos olla ega kaalu muid variante. Ma ei ütle, et elus ei või kõike juhtuda, aga ma ei arvesta nende võimalustega, vaid arvestan sellega, et me oleme koos nüüd ja alati. Ma ei ela üks päev korraga, vaid ma elan nii, et Härra usaldaks ja armastaks mind ka homme, ülehomme ning 50 aasta pärast. Ma tean, et tema vastab samaga. Kuni surm meid lahutab. Kui lahutab…

Mul on MCD

Kui Härra tuli koju, siis ta saatis mind poodi, et ma saaksin end veidi tuulutada. Laupäeva õhtul. Soomes!

Normaalsed poed on ju sel ajal kinni. Normaalne inimene teab, et täna on laupäev. Aga mina ei ole normaalne, sest mina läksin ikkagi K-Marketi ukse taha, kuigi nägin kaugelt, et laupäeviti on pood 18-ni lahti. Täna ei ole ometi laupäev! Ukse taga selgus, et siiski on, see seletas ka seda, miks oli parklas vaid üks auto. Ilmselt oli see sinna unustatud.

Mõtlesin pikalt, kas lähen halva tujuga koju ja elan selle kohutava ebaõigluse teiste peal välja või käin naaberpoes. Hingasin 10 korda rahulikult sisse-välja ning valisin viimase variandi. Teises poes, mille nime ma ei mäleta, ei olnud midagi osta. Porru mädanes, hiina kapsast polnud üldse, tuunikala tomatikastmes sain, aga ei saanud midagi, mille peale seda panna. Lisaks olid selle uksed ka sellised, et ma ei saanud aru, kas neid tuleb lükata või tõmmata ning välja minnes ei saanud ma üldse aru, kus uks on, terve sein oli triibuline ja silte täis ning ust oli selle sigrimigri sees raske eristada. Selgus, et uksi oli lausa kaks, ühest sammusin mööda ja lahkusin kaugemast uksest. Tuju läks veel kehvemaks.

Kodus jooksid lapsed mu jalust maha ning rabistasid poekoti ümber, kõike oli kohe vaja. Minul oli kohe rahu ja vaikust vaja.

Härra nägi seda: “Lapsed, võtke rahulikult, emmel on mad cow disease, ma aitan teid ise.”

Jah, näita veel Härrale lahedaid pilte.

Ps. Hiljem selgus, et Härral oli tolles külapoes esimesel korral ustega täpselt sama teema. Jumal tänatud, et ma meie peres ainus lammas ei ole!