Kartulivõtt ja nostalgia

Me korjasime nädalavahetusel kartuleid. Võib-olla viimast korda, kui me just kevadel sama seltskonnaga kartulit uuesti maha ei pane, sest Silveri vanemad ise enam nii noored ja terved ei ole, et jaksaksid sellega tegeleda. Võimalus muidugi on, et Silveri isa saab kevadeks nii palju jõudu tagasi, et jätkab vanas vaimus ehk tegutsedes, tegutsedes ja tegutsedes ning märkamatult saab sedasi ka kartul maha.

Selles osas on Silver oma isa moodi, tema ka ei suuda niisama olla, alati otsib endale tegevust ja kui meid Soomes pole, siis töötab üldse seitse päeva nädalas. Tegelikult on ta seda teinud ka siis, kui oleme Soomes olnud, sest tal läheb uni sageli kella 5-6 ajal ära ja seetõttu käis ta meie ärkamiseni garaažis aega parajaks tegemas. Oli ka päevi, kus ta läks hiljem ja võttis pooled lapsed kaasa, et koos nendega mõned tunnid tööd teha. Oh jah, oleks me lapsed ka tulevikus oma isasse, mitte minusse, ma suudan väga edukalt niisama olla…

Kui survepesur tahab lapse minema suruda.

Muide, Silveril on kindel kuupalk, ta ei teeni rohkem, kui nädalavahetusel masinaid hooldab või aluseid teeb, nii et vabadel päevadel töötamise motivatsiooniks ei ole raha, vaid puhas igavus.

Minnes nüüd tagasi kartulivõtu juurde, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kartuleid korjasin ja kas ma seda üldse koos lastega teinud olen. Viimastel aastatel on Silveri isa kartulid salaja üksinda üles võtnud ja siis kõik nädalavahetuseks “kartuleid korjama” kutsunud, et niisama pereringis grillida või kohvitada. Seekord ta sellist nalja teha ei saanud, aga meil sai põllul tema iseehitatud traktoriga nalja küll.

Traktor, millist kellelgi teisel ei ole.

Töö saime umbes viie tunniga tehtud, lapsed kadusid muidugi juba tunniga vaikselt ära, aga vähemalt olid veidigi abiks. Ega minagi lapsena suur kartulivõtja ei olnud, otsisin samuti võimalusi viilimiseks. Ise ma seda ei mäleta, aga kord olla ma vanaemale öelnud, et ma ei saa kartuleid võtta, sest mu küünealused lähevad mustaks… Mingi mälestus on aga ajusopis sellest, kuidas ma külma ilmaga kartulimaalt toa poole kõnnin ja end soojas toas teleri ette sätin, et soome kanalilt koaalapoisi multikat vaadata. See võiski vabalt olla see kord, kui ma ei tahtnud küünealuseid mustaks teha.

Tolmune töömees ja Neljas, kes “aitas” kartulikaste põllu serva vedada.

Neljas tegi ka kartulipõllul nalja, mis teda ilmselt aastateks saatma jääb. Me korjasime kollast kartulit, kui mõned meetrid eemal aeti lahti punane sort, Neljas vahetas vagu ja teatas, et hakkab nüüd peeti korjama.

Korjamisest rohkem sõitis ta lihtsalt ühe ja teise traktoriga kaasa või sõitis üldse enda traktoriga ühest põllu servast teise, kuni ronis põllule ja sinna kinni jäi. Temal polnud sellest lugu, ta sõi rahumeeli ühe suupoolega õuna (sest muudmoodi ei saa, mitu kuud tagasi kadunud esihammaste asemele pole midagi kasvanud) ja lasi tädi Helil end põllumaalt välja lükata

Neljas, kes töötas põhiliselt erinevate traktorite peal.

Ma ei kujuta ette, kas Neljandale jääb kartulivõtust mingit mälestust, kui seda rohkem ei peaks ette tulema. Poistel vast jääb, nemad on selleks küll piisavalt vanad. Ma seda ei mäleta, mis ajast on minu esimesed mälestused pärit, aga meenutades tuleb silmade ette suur kartulimaa metsa servas; saputaja, millega isa vagusid lahti ajas; vagude vahel külitav vend, kes tegi sedasi tööd; vanaema kartulimaa, üle mille ma naabripoistele külla jooksin; koolis toimunud kartulivõtupäevad ja muu selline.

Jep, oli aeg, kus kartuleid tuli korjata nii kodus, vanaema juures kui ka koolis. Sama seis oli lehtede riisumisega. Lisaks kartulimaale oli koolil oma aed, kus iga õpilane pidi suvevaheajal vastavalt vanusele 1-3 päeva aiatöid tegema. Ei tea, kas tänapäeval on veel koole, kus asjad sedasi käivad? Omal ajal ma kartulite korjamisest ega riisumisest väga vaimustuses küll ei olnud, aga praegu on täitsa äge mõelda, et meil põhikoolis sellised võimalused olid.

Kolm põlvkonda mehi ajavad kartulivagusid lahti (2014).

Koolis oli kartulivõtt tegelikult täitsa lõbus, õpetajate selja taga käis alati korralik kartulisõda, enamasti mädanenud kartulitega, aga lendasid ka tavalised, nii et õhtul sai kehalt sinikaid kokku lugeda.

Kolm põlvkonda mehi kartuleid noppimas (2014).

Lastel jäävad võib-olla paljud sellised mälestused tulemata, aga mine tea, äkki lähevad mu vanemad vanas eas hulluks ja hakkavad taas kartulit kasvatama ja saavad lapsed enda kartulisõjad ka maha pidada. Mina mäletasin, et viimati oli neil kartulimaa siis, kui ma olin päris laps, aga ei, selgus, et viimati oli neil kartul maas aastal 2005. Ma olin siis juba Silveriga koos, aga mul ei ole ühtegi mälupilti sellest, et me oleks minu vanemate juures koos kartuleid võtnud, tema omade juures küll. Heinapõllul on ta minuga kindlasti olnud, ainult et ka sellest mul otseselt mälupilte ei ole (müstika, ma pole ju veel nii vana), on vaid päris pildid.

Tõi mulle vist õhtusöögi põllule…
Aasta oli äkki 2007.

Ema ka ei mäletanud, kas tema väimees on nende juures kartuleid korjanud, nii et pidin Silverilt endalt küsima. Tema ei pidanud isegi meenutama hakkama, ütles kohe, et korjas, meie ühine põhikooliaegne õpetaja korjas ka ning saak oli väga kehv, mille peale oli isa naljatanud, et sellest ei tohi kuskil rääkida. Lisaks väitis ta, et ma ei lasknud tal rahus tööd teha, vaid loopisin teda kogu aeg mädanenud kartulitega. Ma ei mäleta seda, aga kõlab minu moodi. Selles osas pole midagi muutunud, oleksin seda laupäeval korranud, kui Silver oleks kartulisõja kartulivõtu ajaks koju sõitnud.

Kui veel vanu häid kartuliaegu meenutada, siis nende noppimisest mäletan rohkem nende idutamist. See oli tüütu töö. Istuda keldris ja puhastada kartuleid idudest. Neid kartuleid oli palju ja loomad tahtsid neid iga päev süüa, nii et seda idutamist ikka oli. Muidugi sai seda tööd ka vähe põnevamaks muuta, seda küll rohkem siis, kui vend ja õde idutasid – ma panin neil tule kustu ja undasin ventilatsioonitorusse, et neid hirmutada. Nemad vastasid mulle samaga. Mõnikord oli meid, idutajaid, korraga päris palju ümber kartulihunniku, eks siis sai ka igasuguseid lahinguid peetud, hunnikust tuli ikkagi samamoodi ligaseid ja haisvaid kartuleid välja…

Tervitan siinkohal Silveri endiseid naabripoisse ja enda tädipoegi, kes on minuga kartuleid noppinud ja/või neid idutanud.

Kartulid (2014). Nali on selles, et me kutsume Teist ka kartuliks.

Aastatega olen ma siiski nii vanaks jäänud, et laupäevase kartulivõtu ajal jäid mul selg ja vasak põlv haigeks, lõpp läks juba päris valusaks, lohutasin end ainult mõttega, et pärast tööd saab sauna. Seda ootasin külma pärast ka, ilm ikkagi päris nii suvine ei olnud kui aastal 2014, saime isegi veidi vihma.

Selle vasaku jalaga ma õnneks hauas veel ei ole, nii see kui ka selg olid juba järgmiseks päevaks korras. Üldse olin ma järgmiseks päevaks korras, kuigi laupäeva õhtul ma tundsin, et hakkan haigeks jääma, seda oli ka näha ja kuulda, võtsin isegi paratsetamooli sisse, aga peavalu ega halba enesetunnet see kuidagi ei leevendanud. Aitas hoopis kümnetunnine sügav uni, magasin hommikuni nagu väike beebi nelja lapse ema.

In Love

Mul on in love kahes mõttes peal – lõhnan Lancome Tresor In Love järele ja ootame koos kõhuliblikatega Härrat koju.

Nägime viimati 30 päeva tagasi ja see on selle aasta pikim lahus oldud aeg, lisaks esimene lahusolek pärast kolme kuud Soomes.
Kui lahus ei ole väga tore olla, siis meie taaskohtumised on küll toredad, nagu me oleksime alles armunud, mitte peaaegu tosin aastat koos olnud.
Et Härral oleks hea tunne koju tulla, siis on elamine kraamitud ja küüritud, voodipesu pestud ja tuba õhutatud, Gillette Venusega jutud räägitud, olen kreemitatud, maskitatud ja In Love`ga korralikult üle kallatud. Mainin seda selleks, et ei leviks vaid Perekooli kägude arvamus, kuidas kalevipoegasid ootavad kodus kasimata närvilised naised, kes võtavad neid juba uksel etteheidetega vastu. Oo ei! Tegelikult tahan kirjutada rohkem In Love parfüümist, sest ma tunnen esimest korda, et ma olen leidnud enda lõhna!

Ma olen muidu olnud see kehv lõhnastaja, kelle parfüümid on enne vanaks läinud, kui need on otsa saanud. Ega mul neid eriti polegi olnud. Aastal 2007 sain jõuludeks oma esimese lõhna, milleks oli Escada suvelõhn ja äkki 5 aastat hiljem rändas see poolikuna prügikasti, sest selle puhul oli juba tõesti tunda, et asi on vanaks läinud. Sama aja jooksul oli Härra juba 5 liitrit erinevaid parfüüme kasutanud, sest tema on väga agar lõhnastaja (peale paneb mõõdukalt, aga kasutab ka siis, kui läheb korra poodi töökindaid ostma).  Järgmisena ostsin Morgani Love de toi, mis oli liiga magus, selle andsin ma ära ning ostsin asemele pisikese Heidi Klumi Shine Blue parfüümi, millest olen paari aastaga alla poole ära kasutanud.

Umbes aasta tagasi nägin unes, et leidsin parfüümi, mis lõhnas nagu magus vaarikas. See oli imeline lõhn, mis jäi kummitama ja ma hakkasin sellist otsima. Sain Levelzone`i kodulehelt pika nimekirja lõhnadest, mis sisaldavad vaarikat ning käisin sellest ajast võimalusel nimekirjas olevaid parfüüme nuusutamas. Paraku ei kannata korraga nuusutada üle 2-3 lõhna, siis läheb juba kõik ninas segamini ja pea hakkab ringi käima, seetõttu on mul lõhnadest üle poole nuusutamata.

Juulis läksin laeva peal taas oma imelist vaarikat taga ajama, aga inimesi oli nii palju, et mul ei olnud lootustki lõhnariiulite ligi pääseda. Jõudsin vaid ühe riiulini, kust haarasin lihtsalt suvalise lõhna, et seda proovida ja selleks oligi Lancome Tresor In Love, mille hind oli vist üle 80 €. Lasin seda törtsu randmele ja põgenesin tagasi kajutisse, kus olime Härra ja lastega rahvamassi eest peidus.

Härra läks kohe selle lõhna peale pöördesse, ei saanud enam oma käsi minust eemale ja see oli tema puhul midagi uut. Ka mulle endale see lõhn väga meeldis, aga päris Hispaania kärbsena ei mõjunud. Küll leidsin, et see In Love on ikka väga oma nime vääriline, ja kui see mu mehele sedasi mõjub, siis ma pean selle endale saama! 😀

Järgmisel korral laevaga sõites käisin ka seda “proovimas” ja siis veel ühe korra ning see on esimene lõhn, mille suhtes ei tundnud ma juba teise või kolmanda korraga, et see ikka ei meeldi mulle nii väga, et osta tahaksin. Tahtsin endiselt, aga see hind…

Otsisin seda ka veebipoodidest ja isegi poolikuna Ostast, aga ei leidnud seda võileivaraha eest. Küll jäi silma ühe Buduaari müüja pakkumine, mis oligi kokkuvõttes kõige odavam pakkumine, kui arvestada suuruse ja hinna suhet. Seda siis sel hetkel, sest nüüd saaks teiselt müüjalt lõhna 5 € odavamalt. Samas sain koos lõhnaga kingituseks kaasa miskise Biothermi seerumi, mis teeb näonahaga imet. On küll pisike, aga tundub, et sellega saab mõnda aega läbi.
Igatahes pärast pikka kaalumist maksin siis selle lõhna eest need ulmelised 45 € ja üritasin end lohutada sellega, et ma ju ei osta selliseid asju tihti, samas pelgasin, et äkki jääb jälle seisma. Aga nüüd, kus olen vist pea 2 nädalat seda kasutanud, siis muretsen hoopis, et see võib liiga kiiresti otsa saada. 😀 Ma ei ole kunagi varem end kodus lõhnastanud, aga nüüd käin hommikust õhtuni In Love ringi. Ma olen ikka tõesti leidnud enda lõhna! 

Härra ei tea sellest ostust midagi ja seda suurem on mu elevus tema saabumise üle. Ootan huviga tema reaktsiooni. Mitte ainult lõhnale, sest mul on üks üllatus talle veel. Sellest kirjutan ka õige pea. 😉

Kuni surm meid lahutab…

Kas lugesite artiklit, kus ühe vanapaari lapselapsed jagasid ilusat kurba hetke sellest, kuidas 92aastane Howard laulab oma 93aastasele abikaasa Laurale tema viimastel elupäevadel nende armastuslaulu? Sama laulu, mis lohutas neid, kui Howard läks Teise maailmasõtta.

Ma tean, et mu sõbranna luges, kuid hetke ennast ei vaadanud, sest tal hakkas ainuüksi loetu põhjal väga kurb. Mina vaatasin ja see ongi väga kurb hüvastijätt, aga samas nii ilus ja liigutav ning elust enesest.
Howard on ratastoolis, aga kui Laura kuulis, et ta on ruumis ja avaldas soovi oma meest hoida, siis Howard liikus naise voodi juurde ja tõusis abiga püsti, et paitada oma kallist abikaasat ning laulda talle nende laulu. Samal ajal vaatas peaaegu pime Laura oma abikaasale sügavalt silma ning avaldas mehele oma nõrga häälega armastust, mida lapselapsed edastasid kõvema häälega peaaegu kurdile Howardile:

Üleeile oli Laura veel oma mehe kõrval, seega kirjutan ma temast olevikus. Laura ja Howard on abielus olnud 73 aastat, nad uuendasid oma abieluvandeid 50. pulma-aastapäeval ja loomulikult käis selle sündmuse juurde ka nende laul – Rosemary Clooney ja Harry Jamesi versioon loost “You’ll Never Know”. Nad laulsid seda nii oma vannete uuendamisel kui ka muudel peresündmustel ja ma üldse ei kahtle, et see lugu mängib ka nende mõlema ärasaatmisel…

Nende lugu ja nende hetk keeras mu pisarakraanid lahti, aga ma ei nutnud ainult nende pärast. Ma kujutasin meid Härraga selles olukorras ja nutsin ka meie pärast. See ei ole esimene kord, kus mõtlen sellele, et kunagi (loodetavasti) kauges tulevikus peab üks meist esimesena lahkuma. Ma nii loodan, et Härra pole keskmine mees ja ma saan 93aastaselt tähistada oma 98aastase abikaasaga meie 74. pulma-aastapäeva. Võime piirduda ka 64. ja äärmisel juhul isegi 54. aastapäevaga ja siis koos minna.

Ma ei imesta, miks pikaaegsed paarid surevad lühikese vahega – kui jagada sama inimesega elu näiteks 70 aastat, siis pärast esimese lahkumist sureb teine lihtsalt kurbusesse. Mõnikord võtab see kurbusesse suremine siiski aasta(kümne)id aega ja seda ei soovi ma endale ega Härrale.
Jah, ma tean, et sellele on vara mõelda, ning jah, ma kavatsen Härraga surmani koos olla ega kaalu muid variante. Ma ei ütle, et elus ei või kõike juhtuda, aga ma ei arvesta nende võimalustega, vaid arvestan sellega, et me oleme koos nüüd ja alati. Ma ei ela üks päev korraga, vaid ma elan nii, et Härra usaldaks ja armastaks mind ka homme, ülehomme ning 50 aasta pärast. Ma tean, et tema vastab samaga. Kuni surm meid lahutab. Kui lahutab…