Nüüd on kõigil traumapunkti-linnuke kirjas

Oli neljapäeva õhtu, Teine tuli tuppa ja ütles: “Emme, ära ehmata, aga Kolmas kukkus ja tal tuleb nüüd peast verd.” MIDA?! “Seda ei tule üldse palju…”

Läksin vaatama ja seda tuli palju, lihtsalt enamus verest püsis tema paksus parukas. Veri ei vii mind juba ammu verest välja, aga külma närviga ma siiski ei ole, sest mind ajas närvi, et lapsed küsisid õhtul ainult viieks minutiks õue ja järgmisel hetkel pesin ma Kolmanda juustest verd välja, et jõuda haavani, kust see tuli. Lootsin lõpuni, et verd on palju seetõttu, et peast tulebki palju verd ja ma ei pea traumapunkti sõitma, aga selgus, et veidi suuremast haavast tuleb siiski rohkem kui päris väikesest. Viimaseid olen peas korduvalt näinud, aga sellist ei olnud, nii et ma pidin traumapunkti sõitma.

“Mütsi” all on tegelikult ainult kaks pistet, ei midagi hullu.

Haavaga tegelesid väga toredad noored õed, üks lõikas juukseid ja õmbles, teine kõrval rahustas ja pärast sidus ning mõlemad tegid oma asja rahulikult, ettevaatlikult ja äärmiselt sõbralikult. Kolmandalt küsiti, kui vana ta on ja vastuse peale naljatati, et ta on isegi kaua tervena püsinud, et üks õdedest sai oma esimese õmbluse neljaselt. Seda oli nii hea kuulda. Mitte siis seda, et keegi vajas neljaselt õmbluseid, vaid mõistmist, samastumist, lohutamist…

Mul ei lähe iial meelest, kuidas käisin Teisega neljandat korda trauma tõttu erakorralises, seal tulid ka varasemad õnnetused jutuks ja nende peale nähvas üks õdedest, et temal on kolm last ja kellegagi neist pole midagi juhtunud. Ma neelasin selle peale keele alla ning kahetsen siiani, et ei öelnud samasuguse tooniga vastu, et mul on neli last ja teistega pole samuti midagi juhtunud.

Teise teine trauma (koerahammustus), esimene oli trepist kukkumine, kolmas mõra jalaluus ja viimane oligi too huulehaav, mille ta sai kiigega vastu vahtimist saades ja mis liimiti kinni.

Enam ma midagi sellist vastu öelda ei saa, sest tänaseks on kõigil traumapuntki-linnuke kirjas. Lastest siis kõigil, Silveril samuti, ent vaatamata enda võetud rumalatele riskidele, olen ma pääsenud luumurdudest ja õmblemist vajavatest haavadest. Mu riskid ei jäänud alati riskideks, olen korduvalt puu otsas alla kukkunud, samuti laka pealt suure kaarega või hoopis kodu poole liikuva kõrge heinakoorma otsast (koos heinapakkidega, mis pehmendasid kukkumist), olen jäänud naelte külge kinni ja endale hargiga vastu säärt löönud, olen käinud kümneid kordi rattaga käna ja paar korda ka mootorrattaga, olen osalenud kolmes autoavariis, mulle on lehmad varba peale astunud, hobune on mu kätt hammustanud, koerad on kallale tulnud ja nii edasi ja nii edasi, aga alati olen pääsenud traumapunktita. Samal ajal oli mu vend erakorralise püsiklient…

Vahepeal oli tunne, et Teisest saab samuti traumapunkti püsiklient, aga viimati käisimegi seal viis aastat tagasi ja ma loodan, et rohkem minema ei pea. Teistega ka rohkem ei tahaks.

Neljas lõi pea vastu lillepotti, haav liimiti kinni, aga see ei jäänud püsima, nii et arm jäi peenikese kriipsu asemel üsna lai. Tänaseks näeb arm küll teistsugune välja, aga on siiski üsna suur ja silmatorkav.
Esimene lõikas puutöötunnis noaga sõrme, sai ainult ühe piste, aga ikkagi õmblus.

Viis aastat tagasi võtsin ma selle “ma olen oma kolmele lapsele nii hea ema, et nendega pole midagi juhtunud” kommentaari südamesse, aga tänaseks saan ma väga hästi aru, et õnnetused on õnnetused ja mitte ükski ei juhtunud seetõttu, et mina olen halb ema. Tagantjärgi tarkus ei ütle ka, et oleksin saanud neid õnnetusi ära hoida – kui, siis ainult Teise trepist kukkumist oleks saanud vältida automaatse liigutuse ehk trepi piiramisega, aga tol õhtul ei tundunud see vajalik, sest Teine jäi magamistoa kinnise ukse taha. Me veel Silveriga mõlemad veendusime selles, et uks läks kinni… Ma ei kujuta ette, kuidas me nii valesti veendusime või kuidas Teine ukse lahti sai, aga igatahes käputas ta ühel hetkel trepini ja veeres sealt meie silme ees alla, me ei jõudnud midagi teha.

Traumapunkti läksime tookord ainult igaks juhuks, lapsel polnud ühtegi silmnähtavat vigastust ja ta isegi ei nutnud eriti. Mina nutsin igatahes rohkem, kõvasti rohkem… Tagasi sõites olin juba palju rahulikum, Teisega oli kõik korras, sai vaid paar väikest sinikat ja muhku.

Sellega meenus, et mind ikkagi on traumaga erakorralisse viidud, seda lausa kiirabiautos. Ma kukkusin ka trepist alla, Kolmas oli siis süles ja Neljas 23. nädalat kõhus. Kolmas pääses ehmatusega, mis on täielik ime, sest ta oli mul vasakul puusal ja just vasaku puusa peal ma trepist alla tulingi. Seetõttu oli tema minu esimene mure, isegi ainus mure… Rasedus meenus mulle siis, kui hakkasin end püsti ajama ja kätt maha pannes oli põrand märg. Alles siis avastasin, et istusin veeloigus ja mu esimene reaktsioon oli ahastust täis “eiiiiii”. Edasi tulid kiirabi, haigla, analüüsid, ultrahelid, voodirežiim ja alles 16 nädalat hiljem algas sünnitus, nii et ma võin seda nimetada enda kõige õnnelikumaks õnnetuseks ja ehk isegi Neljanda esimeseks sünnipäevaks.

Paar päeva pärast kukkumist, ainult veidi sinine ehk kondid jäid endiselt terveks.

Minnes nüüd tagasi alguse juurde, et mis Kolmandaga täpsemalt juhtus, siis tema olevat teinud mänguväljaku ronimispuul trenni, sellelt tagumiku peale kukkunud ja siis edasi selili vajunud, peaga vastu kivi.

Kolmanda trenniõnnetus on väike asi. Hiljuti tegid Neljanda sõbrannad välijõusaalis trenni ja üks neist jättis sinna oma väikese sõrme tipu, vist küünest alates võeti nagu giljotiiniga maha… Vaene tüdruk! Kes oskaks sellist õnnetust ette näha? Mina ei osanud ja ütlesin poistele sageli, et kui neil on igav, siis mingu staadionile trenni tegema. Nüüd ütlesin neile, et hoidku parem välitrenažööridest eemale, vähemalt nendest, mille jaoks on nad liiga lühikesed või mida juba kasutatakse. Soovitan teil enda lastele sama rääkida, ei tahaks, et keegi veel oma sõrme tipust või hoopis tervest sõrmest ilma jääb… Ja kui nad mänguväljakul ronivad, siis vaadaku ka enne, et turnimispuude all ega ümber ei oleks kive.

Kõiki õnnetusi ei anna ära hoida, aga teiste omadest õppides jääb ehk nii mõnigi traumapunkti-linnuke tegemata. Kuidas teil nende linnukestega lood on? Ma loodan, et enamikul on ikka sama vedanud kui minul, olgu siis tänu heale emale või töökale kaitseinglile… See hea ema osa oli liialdus, ma tõesti usun pigem kaisteinglisse, aga mitte ema tegemistesse või tegemata jätmistesse. Mitte et sellel poleks mingit rolli, lihtsalt juhtub ka siis, kui laps on paksu vati sees. Või ei juhtu isegi siis, kui selleks on kõik eeldused (olematu ohutunne, järelvalve puudumine, igavus, kambavaim, halvad ideed) olemas.