Millest ma eelmisel aastal ei kirjutanud

Kuna ma ei ole pikalt agaralt bloginud, siis on mul palju veidigi eredamaid või hoopis hapumaid hetki jäänud jagamata ja tänaseks on osa nendest mälust ka pühitud, nii et kõike enam kirja panna ei saagi, aga midagi ikka.

Ma tavaliselt Silveri asjadest siin väga ei kirjuta, aga kuna tema asjad puudutavad väga suurel määral ka mind, siis seekord veidi läbi Mangi horoskoobi jagan tema töösaagat.

Veebruaris jätkub üldsuse huvi Kalade vastu, kusjuures ka tähtsatel kohtadel olevatelt inimestelt. Pakutakse uut töökohta, uusi projekte või paremaid teenimisvõimalusi. Kahjuks Kalad ise pole heas vormis – on pooltõbised või muidu apaatsed. 

Silver oli tööasjades veebruaris vägagi apaatne, sest ta oli sel ajal 100% kodune, aga tema seljataga tehti suuri plaane ja loodi talle paremaid teenimisvõimalusi.

25. maist kuu lõpuni on arusaamatusi maksuameti, raamatupidamise või muu paberimajandusega. Ühiskonnas, poliitikas ja isegi äriringkondades käärib ning 13.–23. juunini satuvad Kalad intensiivsete sündmuste keerisesse.

Kuu lõpus oli selle parema teenimisvõimalusega seotud paberimajandusega probleeme. Juunis hakkas ettevõtte omanike vahel tugevalt käärima ja Silver jäi nende sündmuste keerisesse, kus mõlemad osapooled tegid tema ees teineteist maha ning tekkis olukord, kus enam ei teadnud, keda uskuda.

Juuli esimesed kümme päeva on üsna rahutud, see on enamjaolt eelmise kuu sündmuste järelkaja. Nad jäävad jälle opositsiooni, olgu poliitikas või maailmavaates. Sellest pole häda, pigem tõuseb nende autoriteet ja kunagi tuleb ka võit. Igatahes Kalade kuulsus sel kuul kasvab ja tunnustust tuleb juurde.

Juuli algus oli endiselt rahutu, kuid tunnustust sai ta sel kuul juurde ja paberimajanduse sai ka korda ning seda palju leebematel tingimustel võrreldes esialgse nägemusega. Jumal tänatud, et nii läks, sest muidu ta oleks ta veel mitu aastat ettevõttega laulatatud või siis oleks lahutatud, aga ei tohiks konkurentide juures töötada.

Augustis pööravad nad rohkem tähelepanu tööasjadele, ja seda mitmel rindel – nii kodustesse töödesse, lastehoidmisse kui ka oma ettevõtte päevapoliitikasse süvenemisega. Kuu algul ei kulge asjad pahanduste ja riiuta, sest alluvad või kolleegid on lohakad või venitavad asjaajamistega. Olles ise heas vormis, on Kalad nõus suurema osa töödest enda kanda võtma.

Augustis tuli tööasjadele rohkem tähelepanu pöörata ja ettevõtte päevapoliitikasse süveneda. Olid pahandused, olid riiud ja Silver tegi suurema osa töödest ise ära, aga seda tegi ta nagunii ka igal teisel kuul enne ja pärast.20170723_191521.jpgSilver mitmel rindel tööasjadele, kaasa arvatud lastehoidmisele, tähelepanu pööramas ehk Lumivalgekesele süsteeme õpetamas.

September toob Kalad reaalsusse tagasi, sellele aitavad kaasa kolleegid või sõbrad, pakkudes osalemist head sissetulekut tõotavates projektides. Võimalusi tuleb palju, mistõttu Kalad vajavad aega süvenemiseks, seda enam et eelmise kuu kõrge temperatuuriga tunded pole veel maha jahtunud.

Septembris tülid vana ja uute omanike vahel jätkusid ning mõlemad püüdsid Silverit oma poolele võita. Poolt oli lõpuks kerge valida, sest uute omanike juhtimise ajal sattus ettevõte esimest korda rahalistesse raskustesse ja samal ajal oli laual hea pakkumine firmalt, kellele nad alltööd tegid ning uus projekt vana omaniku ja tema poja poolt, kes olid endiselt tema kolleegid. Võimalik et ka sõbrad.

Igatahes Silver lahkus töölt ja nad alustasid vana ülemuse pojaga täiesti nullist. Olgu, mitte päris nullist, ühel on oskused ja teisel on raha, aga riskivaba samm see siiski ei olnud. Esimesel kuul töötasid nad kahekesi. Kellel on vähegi aimu asfalditöödest ja masinapargist, mida töö juures kasutatakse, siis võite ette kujutada, milline rabelemine ja masinast masinasse jooksmine see oli.

Oktoober pole kahjuks nii hea. Siin võib jätkuda eelmise kuu lõpul alguse saanud ebameeldivuste jada. Mingid tüübid on otsustanud kärbsest elevandi teha ja sellega neilt suuremaid rahasummasid välja nõuda. 

Kuigi töölt lahkumine tehti talle vägagi lihtsaks ja öeldi, et kinni teda ei hoita, mingu päevapealt (sest neil polegi temasugust vaja ning uusi töötajaid saab kasvõi Hiinast), siis ebameeldiv olukord oli see ikkagi ja aina ebameeldivamaks läks, kui niigi hilinenud lõpparvest võeti maha makstud üür. Selgituseks öeldi, et kuna ta ei ole enam töödejuhataja, siis suvalise inimese üüri nad ei maksa, nii et juba makstud kolme kuu üüri võtsid nad lõpparvest maha ja maksmata kuude eest jätsidki maksmata. Loogiline, eks.

Silver seda asja nii ei jätnud ja esitas neile nõude selle summa kätte saamiseks ning lisas sinna juurde ka saamata jäänud ületunnitasud mitu korda suuremas summas. Viimast ei oleks ta teinud, kui temaga nii alatult poleks käitutud. Vastu sai ta nõudeähvarduse, kuna ta olevat tahtlikult takistanud ettevõtte arengut või muud sellist. Noh, ainus tema tegevus, mis takistas ettevõtte arengut, oli töölt lahkumine, pärast mida läks firmal kõik nii allamäge, et nad ütlesid tellijatele tööd üles, sest nad ei suutnud neid enam täita. (Vaatmata sellele, et neid oli brigaadis 5-6.) Peatöövõtja ees nad küll käsi üles ei tõstnud ja üritasid midagi teha, aga ei saanud hakkama ja nad kaotasid oma lepingu ehk nende hooaeg sai varakult läbi. Või et neil ei olegi Silveri-sugust vaja… Kuna peatöövõtja nägi suvel, milleks Silver võimeline on, siis said nemad kõik tööd endale, seda küsimata.

Minnes tagasi selle nõude juurde, siis seda ei täidetud ja asi läks palkkaturvasse. Silver nende nõuet ootab siiani, kuigi ma ei tea, kuidas nad tõestavad, et Silver on ettevõtte arengut takistanud, kui temata ettevõte enam üldse ei toiminud. See on see, kui asfalteerimisfirma võtavad üle inimesed, kellel puudub antud alaga igasugune kokkupuude. Igatahes see saaga veel läbi ei ole, aga samas aktuaalne ka mitte (ilmselt aasta teises pooles hakkavad asjad liikuma), nii et enamasti ei ole see teema üldse meeleski.

Ühesõnaga oli meil Silveriga palju magamata unetunde, sest nii kevadel, suvel kui ka sügisel oli tal tööalaselt väga segane, pingeline, valikuid ja otsuseid täis olukord, millele me mõlemad palju mõtlesime ja millest omavahel lõputult rääkisime. Kui vahepeal isegi tundus kõik, et kõik on paika loksunud, siis kuskilt tuli jälle uus info või uus otsus, mis lõi maapinna taas kõikuma. Sellest segadusest, stressist ja emotsioonide virvarrist sündis aga uus ettevõte, mille töid on juhtinud ja peamiselt ka teinud Silver ning mis lõpetas vaid kaks ja pool kuud kestnud hooaja edukalt. Tahaksin öelda “lõpp hea, kõik hea”, aga tegelikult on see alles algus, nii et uue hooaja ees on kerge ärevus.

Muide, Mangi horoskoop ütles septembri kohta veel nii: “Kuu viimane nädal toob aga mõttetuid väljaminekuid, näiteks liiklustrahvi näol.”

See ei juhtunud küll kuu viimasel nädalal, vaid eelviimase lõpus, aga hommikul toodi ukse taha tähitud kiri Prantsusmaalt. Kolm lehekülge prantsuskeelset teksti, millest ma lugesin välja kuupäeva, kellaaja, koha ja trahvisumma, milleks oli 180 €. Esmalt ma arvasin, et see on mingi petuvärk, sest antud kellaajal olime veel loomaaias, aga daa … ajavahe. Ma vaatasin piltide infos olevaid numbreid, mis näitasid Eesti aega, nii et me siiski ei olnud sel kellaajal loomaaias, vaid võisimegi olla Vitry Sur Seirel ja sõita lubatust 8 km kiiremini.

Ma otsisin netist teiste kogemusi ega leidnud suurt midagi. Ma vaatasin üle krediitkaardi ajaloo, sest sellistel juhtudel võtab autorendifirma tavaliselt mingi väikese summa maha, aga Silverilt ei olnud midagi maha võetud. Vaatasin üle e-postkasti ajaloo, et näha, kas mõni Hertzi kiri oli kahe silma vahele jäänud. Ainult reklaamid. Üritasin Google tõlke abil kirja lahti kodeerida, et aru saada, kuidas ma selle trahvi ära maksta saan, aga ma ei saanud midagi aru. Lõpuks taipasin, et kirjas on mingi kood, millega ma saan näha andmeid Antai.fr lehel ja sealt leidsin sama teksti inglise keeles, nii et päev sai päästetud.

Mul kulus reaalselt üks täispikk päev selle trahvi õigsuses veendumiseks, info otsimiseks, Antai lehega tutvumiseks ja saatkonnaga suhtlemiseks, sest sellelt Antai lehelt sain ma teada, et esimene trahviteade saadeti tavapostiga teele juba maikuus, siis oli trahvisummaks 68 €, mis oleks vähenenud 45 € peale, kui oleksime selle tasunud 15 päeva jooksul alates teate kätte saamisest. Kuna see teade meieni ei jõudnud ja meil trahvist mingit õrnhalli aimu ka ei olnud, siis tuli septembris juba karmim kiri karmima summaga ja ma otsisin saatkonnalt sellise ebaõigluse vastu abi. Nende vastus oli põhimõtteliselt selline, et see on tavaline asi, aga võin üritada seletuskirjaga summat väiksemaks saada.

Sealt tuli edasi dilemma, kas maksta teatud aja jooksul 144 € ja loobuda seletuskirjast või maksta 180 € ja loota, et pärast seletamist kahaneb summa tagasi esialgse peale, sest tahtlikult ei olnud me midagi maksmata jätnud. Sellega on nüüd nii, et näen Antai kodulehelt juba ammu, et nad on mu kirja (loomulikult tavakirja, sest “appeal online” tähendas seda, et pärast nõutud väljade täitmist tuleb ette teade, et prindi see kõik nüüd välja ja pane ümbrikuga teele) kätte saanud ja selle ära menetlenud, aga mingit tulemust ma seal ei näe, samuti pole tulnud koju uut kirja ega arvele mingit tagasimakset, nii et ilmselt ei muutnud seletuskiri midagi ja summaks jäi 180 €.

Kokkuvõttes on tegu ühe eriti mõttetu väljaminekuga, sest me oleksime iga kell maksnud 180 € asemel 45 €, kui meil oleks see võimalus olnud.

giphy

Sügis oli üldse täis ootamatuid olukordi ja väljaminekuid, mis keeras plaanimajanduse tagurpidi. Kui ma tegin plaane, siis jäid mu oma lapsed haigeks või sattus õelaps haiglasse ajal, mil ilmad vähegi lubasid isal saaki koristada, mis tähendas, et ema oli sel ajal kuivatis ja mina olin abis õe teisi lapsi hoidmas. “Õnneks” mu enda lapsed ka siis veel taastusid, nii et saime olla koolinädalal mitu päeva Lehtses.20170924_162043Kui veel saagikoristusest kirjutada, siis seda, et sellel hooajal saime vaid ühe korra paar ringi kaasas sõita. Lihtsalt head ilma oli nii vähe, et kombain seisis kodus ja kui oli ilma, siis polnud meid maal või oli isal nii suur tempo ja stress peal, et ma ei tahtnud talle lastega jalgu minna.20170924_162953Näide jalus olemisest.

Loetud päevad pärast õelapse teemat, kui mul endal olid lapsed Lehtse jäetud, et saaksin võtta päeva oma kooliasjadega tegelemiseks, tuli Neljandaga hoopis erakorralisse sõita, mis tähendas Kadrina-Lehtse-Rakvere-Lehtse-Kadrina otsa, nii et mitte kõige lühem ja kiirem variant. Täna ma ei näe, et sellest käigust tegelikult kasu oleks olnud. Haav, mis erakorralises kokku liimiti, tegelikult kokku ei jäänud, sest plaastri alt tuli lõpuks ikkagi avatud haav välja, millest jääb suur arm. Teisel on üks haav samamoodi kokku liimitud ja temal on armiks silmatorkamatu kitsas valge triip.
arm
Esimene pilt on tehtud vahetult enne liimimist, teine nüüd 4 kuud hiljem. Armi määrin Dermatix Ultraga, aga paremaks see vaevalt muutub ja kaldun arvama, et tüdrukuna ei ole tal tulevikus sellest armist päris ükskõik. Kahju, et nii läks.

Kuidas Neljas selle haava üldse sai? Nad mängisid Kolmandaga õues palliga ja Neljas kummardas pallile nii õnnetult järele, et lõi pea hooga vastu lillepaja serva.

Lasteteemal jätkates, siis eelmise aasta lõpus tegi Kolmas oma valiku ja hakkas vasakukäeliseks, sinnani oli mõlemakäeline. Mul on natuke kahju, et ta sellise valiku tegi, sest paremakäelisena tundub vasakukäelise elu minu jaoks veidi ebamugav. Aga mida ma ka tean, kui ma pole kunagi vasakukäeline olnud.cof Kolmas on igatahes oma valiku teinud, parema käega enam paljusid asju teha ei oska ja mina vägisi tema käelisust muutma ei hakka, olgu siis ainus vasakukäeline peres. Võib-olla üldse tutvusringkonnas, sest mul ei tule hetkel pähe kedagi, kes oleks vasakukäeline … peale mu onu, kellel pole kunagi valikuvõimalust olnud, sest tal pole töökorras paremat kätt.

Sellest ma eelmisel aastal kirjutasin, kuidas me korteris kiirremondi tegime, aga seda ma ei kirjutanud, miks seda tegime. Me osalesime Coop Panga dokumentaalreklaamis ja tahtsime enne võtete algust kodu vähegi esinduslikumaks muuta. Loomulikult jäi kodu nii vähe pildile, et sama hästi oleks võinud jätta remondi tegemata, aga samas oli motivatsioon hea ja kui seda poleks olnud, siis võtaksime ilmselt siiani hoogu.Clipboard05Ma reklaami ennast siin ei jaga. Kes pole näinud, aga tahab näha, siis reklaami leiab Coop Panga kodulehelt või nende Facebookist, viimaselt lehelt leiab ka lühiklippe, mis kohati kordavad reklaamis näidatut. Reklaamvideo iseenesest tuli ilus, veidi isegi kurb, või siis päris kurb, sest nii mõnelgi vaatajal on silmad märjaks läinud. Isegi mu ema, kes tegelikult ju teab, et meie lugu pole üldse nii kurb, nuttis korralikult.

Reklaami ennast ma siiski siin jagada ei taha, sest esiteks ei ole see meie terviklik lugu, pigem väga ühekülge, mis edastab rohkem Coopi sõnumit ja teiseks on ennast ikka nii veider ekraanilt vaadata. Silver ei ole näiteks siiani ei reklaami ega lühiklippe vaadanud, ta lihtsalt ei suuda.

Selles reklaamis osalemist me siiski ei kahetse, sest kogemus ise oli põnev ja lõbus, seda muidugi tänu ägedale võttemeeskonnale. Reklaam ise tuli loetud minutid pikk, aga võtted kestsid kolm päeva, enne seda kohtusime režissööriga veel kolm korda ehk kokku kohtusime kuuel päeval. Kui kõik sai läbi ja ma teadsin, et rohkem tagasi ei tulda, siis mul oli isegi kahju, tundsin, et hakkan sellest seltskonnast puudust tundma.

Esimene kord tehti meist tutvustav videoklipp, nagu ka teistest, kes olid valmis reklaamis osalema. Pere välja valimine jäi Coopi teha. Ma ei tea, kui palju lapsesuu valiku tegemisel rolli mängis, aga lapsed viskasid häid kilde küll. Näiteks küsiti neilt, kas nad igatsevad ka isa, kui ta on Soomes. “Kes see isa on?” küsis Kolmas ükskõikselt vastu. Mõne aja pärast teatas Neljas, et emmel käib peika, kui issi on Soomes. Õnneks ei tekitanud see teade mingit piinlikku vaikust, vaid see mõjus kõigile naljakalt ja Silver veel lõõpis Neljandale vastu, et tahab hiljem sellest rohkem kuulda.

Teisel korral, kui me olime juba valituks osutunud, käis režissöör me kodu üles pildistamas ja käisime mu vanemate taluga tutvumas, sest mõttes oli ka seal filmida. Kolmandal korral kohtusime juba Soomes, kus me koolivaheajal olime, seal filmiti kaks päeva põhiliselt Silverit ja pärast vaheaega käisid ühe päeva sees võtted nii meie kodus kui ka mu vanemate juures. 20171031_161408Kõigest sellest jõudis reklaami sisse äärmiselt vähe. Välja jäi kõik, mis mu vanemate juures filmiti, samuti see, kuidas me Soomes terve perega mänguväljakul olime, lisaks palju erinevaid tahke Silveri tööst, tema lõunapaus, pärast tööd tänaval kõndimine ja nii edasi.

See on tegelikult uskumatu, kui palju tunde ja vaeva ühe lühikese reklaami taga on. Kui palju “oota, õues sõitis reka, teeme selle uuesti” ja “lase tossu juurde, teeme selle uuesti” või “siin on praegu väga hea valgus, teeme ruttu siin ühe võtte”. Lapsed iseenesest pidasid päeva kenasti vastu ja nad said nähtud vaeva eest ka korraliku esimese töötasu.

Muide, kui ma kirjutasin pärast seda kiirremonti, mis oli rohkem nagu värvimismaraton, et mu käsi on sellest haige, siis mu käsi jäigi haigeks, lausa kaheks kuuks. Vahepeal oli nii hull, et mu parem käsi oli üsna kasutu ja ma tegin nädalase pausi igasugusest trükkimisest ja muust, aga kasu sellest ei olnud. Sain uue saatekirja reumatoloogi juurde, aga sinna ei ole mul vist mõtet enam minna, sest tänaseks on probleem kadunud.

Ma ei tea, kas see on nüüd kokkusattumus või mitte, aga mu käsi sai korda pärast seda, kui ema haigeid kohti veidi mudis ja oma pöialt pikalt tolle muhu kohal hoidis. Tema tundsis muhu sees tuksumist, mina ei tundnud mitte midagi, aga sellest hetkest alates läks asi paremaks ja nädal hiljem oli olukord juba täitsa okei. Ema kordas oma seanssi, tundis endiselt tuksumist ja pärast seda unustasin ma oma käehädad täielikult, sest neid ei olnud enam. Muhku ka enam ei ole, kuigi see oli pärast valu kadumist veel mõnda aega alles. Hakka või uskuma, et mu emal ongi ravivad käed nagu talle on öeldud.

No nii, nüüd vist võibki eelmise aasta otsad kokku tõmmata, sest midagi muud mul enam meelde ei tule, millest kirjutada.

Vasakukäelised, kas on ebamugav olla vasakukäeline? Jah, loll küsimus, sest ilmselgelt on teil ebamugav olla paremakäeline, aga siiski, kas on mõnikord tunne, et paremakäeline oleks mingil põhjusel kergem olla?

Kui keegi teab tõhusat armiravi, mida saab või lausa peaks teostama juba lapseeas, siis jagage infot, äkki annab Neljanda armiga midagi teha.

Midagi ei ole teha, rahmeldav Teine läheb nüüd puuri kinni!

Eile läksime pärast õhtuoodet tunnikeseks õue, plaanisin natuke aiatöid teha, siis toas Pere ja Kodu blogi jaoks postituse lõpuni kirjutada, õhtusööki serveerida, lapsed vannitada ja magama minna. Õues saime olla vaid 15 minutit, siis tuli hakata Teise lõhkise mokaga tegelema. Ta oli kukkunud maja taga lõuaga vastu kiviplaati. Kahtlustan, et ta imes jooksmise ajal oma alahuult ja seetõttu sai endale ka pisikese lõikehaava, mille puhul ma polnud kindel, kas see vajab väikest korrigeerimist või mitte. _MG_3591Küsisin emalt ja ühest Facebooki grupist nõu ning soovitati igaks juhuks emos ära käia. Sõbranna tuli siia lastevalvesse ja meie Teisega läksime erakorralisse, kus ootasime ligi poolteist tundi ja selle ajaga hakkas haavale juba kärn peale tulema. Kui lõpuks sisse saime, siis mul oli tunne, et läksin sinna näitama vaid lapse kärnas lõuga. Auk “teibiti” siiski kokku ja kirurg sai uurida enda vana kätetööd Teise ninajuurel.

Üks õdedest tuli ka juurde ja tegi nalja, et laps korjab oma armid lapsepõlves kokku, siis ei täiskasvanuna see asi hooleta. Naersin vastu, et küllap see nii on, sest tal ikka juhtub pidevalt midagi ja oleme vist juba viiendat korda erakorralises. Tegelikult traumaga olime neljandat, aga 5-aastase puhul on seda ilmselt palju, sest õde imestas, et kus laps siis sedasi jookseb, et pidevalt juhtub. Sain vaid öelda, et kipsi sai siis, kui toas vaiba taha koperdas… Ja tema juba teatas tähtsalt: “Minul on kolm last ja ma ei luba neil toas joosta ning keegi neist pole erakorralises käinud!” Ma olin sõnatu. Hiljem mõtlesin, et oleksin võinud vastu öelda, et minul on neli last ja teised kolm pole ka kunagi traumaga erakorralises käinud. Mis ma teha saan, et Teine selline õnnetusemagnet on?

Jah, esimene käik erakorralisse oli puhtalt meie hooletuse tulemus. Teine oli 10-kuune, kui jätsime ta teisele korrusele üksinda mängima, Härra pani magamistoa ukse kinni ja mina leidsin, et trepipiiret pole vaja ette panna. Uks oli ju kinni ja nagunii pidime kohe üles tagasi minema, aga loetud minutid hiljem nägin, kuidas laps trepi juurde käputas. Uks siiski ei olnud korralikult suletud, kuigi me mõlemad Härraga olime veendunud, et see sai korralikult kinni pandud. Sain vaid korra karjatada ja juba ta tuli kolinal alla. Mina olin šokeeritud ja nutsin hüsteeriliselt, tema nuttis vaid korra ehmatusest ja siis juba vaatas lolli näoga mind, justkui oles tahtnud öelda: “Mida SINA pillid, ega sina trepist alla veerenud!”

Kui emosse kontrolli sõitsime, siis oli pigem tunne, et Härra läheb mind näitama, sest mina ikka nutsin, kuigi laps ei olnud üldse seda nägu, et ta just trepist alla veeres. Rakveres oli siiski näha paar muhku ja sinikat, kuid kondid olid terved ning mingit esmaabi laps ei vajanud.

Järgmisel korral käisime juba õmblemas, sest ta sai mu vanemate koera käest pureda. Ma tõstsin poisid autost maha ja käskisin neil tuppa minna, ise keerasin neile selja ning läksin teisele poole autot Neljandat välja tõstma. Ma sain vaid küljeukse lahti teha, kui juba käis lõrisev haugatus ja lapsed karjuma hakkasid. Jooksin tagasi teisele poole autot ja Teine oli üleni verise näoga pikali. Kartsin, et tal on terve nägu lõhki tõmmatud, aga tegelikult oli vaid nina peal korralikud rebimishaavad, millest tuli lahinal verd.

Erakorralises ootasime ligi kolm tundi, sest ta oli hiljuti söönud ja seetõttu ei saanud kohe narkoosi teha. _MG_3145  Neljas oli siis vaid 16 päeva vana ja ootas vapralt koos meiega._MG_3141 Taas nutsin mina rohkem kui laps. Tema oli ikka samasugune muhedik nagu alati. _MG_3190 See pilt on tehtud 2 päeva hiljem, kui Tervisekeskuses haava puhastati ja uuesti kinni plaasterdati. Kartsin, et arm jääb hirmus kole, sest see alguses oligi hirmus kole, aga tänaseks on see üsna vähenähtav ja tasapinnaline.

See oli ka selline õnnetus, mida oleks kindlasti saanud vältida, kui me keegi oleksime osanud oodata, et too laste suur sõber oma inimest sedasi ründab.

Kolmandal korral sai ta erakorralises kipsi. Ta koperdas vanaema juures vaiba taha, poiss isegi ei jooksnud, aga kiirustas küll. Ta tõusis kiiruga püsti ja hakkas hoogu võtma, kui ma ütlesin, et ära jookse ja tema samal ajal juba takerdus vaiba taha. Järgmisel hommikul oli jalalaba väga paistes ja erakorralises tuli välja, et ta koperdas nii õnnetult, et sai endale kuskile mõra. _MG_6377 Neljas kord oli siis eile… Ma ei tea, kuidas see oleks olemata olnud, kui ma keelaksin lastel toas joosta, aga see selleks. Muide, ma tegelikult keelangi neil toas trepil ja kitsastes kohtades joosta, möllata, keerutada ja nii edasi. Teisel korrusel on jooksmiseks ruumi küll ja seal las müravad, pole tulnud selle peale, et peaksin keelama lastel tubased kullimängud. Muidu olen pigem see ema, kes lapsi vati sees kasvatab ega luba neil ronida, rattaga kallakust hooga alla sõita, avatud aknast välja vaadata ja nii edasi.

Meie Teine on lihtsalt selline, kes oskab! Kui ta oli 2,5-aastane, siis tal ei olnudki vist kunagi nägu terve. Ta lihtsalt ei püsinud kunagi paigal ja ükski õnnetus ka tema hoogu ei vähendanud. _MG_5626 Kuid asi ei olegi alati tema rahmeldamises, vaid tal lihtsalt ei vea. Näiteks ükskord istus ta vanaema juures maas ja tegi pepu peal ringe, kuid lõi kuidagi oma pea vastu diivanilauda ära. Tegu oli massiivse puidust lauaga, millel polnud ühtegi teravat nurka, aga tema lõi oma oimukoha sedasi ära, et taas oli pool nägu verd täis, kuigi haav oli olematu. Tänaseks tean, et peast tulebki palju verd. 😀

Kodus lükkas Esimene ta diivanile pikali ja Teine lõi oma kukla vastu polsterdatud käetuge ära ning uskumatul kombel oli tal taas veri lahti. Ma kompisin hiljem käetoe läbi ja mina ei leidnud sealt ühtegi kõva ja teravat serva, aga tema pea leidis.

Lähen nüüd puuri ehitama, kus ta edaspidi täisealiseks saamiseni elab.

Tahan visiiditasu tagasi!

_MG_2649Kirjutasin Pere ja Kodu blogis, kuidas Härra sai tikripõõsa oksi tassides endale okka väikesesse sõrme. Kodus me seda kätte ei saanud ja Härra käis erakorralises, kus tal lõigati sõrm lõhki ja “tükkhaaval saadi okas kätte”.

Miks jutumärkides? Sest nädal hiljem hüppas paistes sõrmest selline asi välja:

_MG_2757Siis oli küll tunne, et saadan haiglasse kirja koos pildiga ja küsin visiiditasu tagasi.

Okas ei olnud sõrme sisse kadunud, ots paistis, aga oli nahapinnast millimeeter sügavamal ja me ei saanud seda kätte. Ma ei tea, mida nemad sealt kätte said, aga okast küll mitte. See eriti palju pikem ka olla ei saanud, siis oleks teine ots sõrmest juba läbi tulnud.

Kuid jahtusin kiiresti maha ning kuskile ma kirjutama ei hakanud. Vähemalt sai Härra lõpuks ebamugavast survetundest lahti ning paistetus hakkas ka taanduma. Unustasin selle loo juba ära, kui A-L saatis mulle lingi uudisest, kuidas samas haiglas jäeti jala sisse hambaork.  😀

See ei ole tegelikult üldse naljakas ja ma kujutan ette, kui raske on liikuda, kui jala sees on 2 sentimeetrit pikk ork, kuid selle loo varjus saan öelda, et meil läks isegi hästi!

Ps! Visiiditasu ma tegelikult tagasi ei taha, see oli lihtsalt minu esimene mõte. Ikkagi 5 eurot ju…