Kõigile ei ole antud häid hambaid

Hammastest ja hambaravist rääkides võiksin ma vist terve raamatu kirjutada. Ma ei mäleta, kui noor ma olin, kui mul esimest korda hambaid raviti, aga Lehtse hambaarsti mäletan küll, nii et ilmselt olin siis üsna noor, sest hambaarsti pole Lehtses ammuilma. Järgmine mälestus on mul Ambla hambaarstist, kes küsib hirmunud ja suud avamast keeldunud minult, kui vana ma olen ja kui ma vastan naljaga, et 2aastane, siis käratab, et seda on mu käitumisest näha jah. Tegelikult olin 8aastane ja kuna arst nalja ei mõistnud, siis üritasin end välja vabandada ning väitsin, et ta kuulis valesti ja ma ütlesin 8, mitte 2.

Seda mäletan ma hästi, millal ma viimast korda hambaarstil käisin, see oli alles oktoobris ja selle käiguga sain taas hambad mõneks ajaks korda. Selle aasta jooksul olen saanud ühe juureravi ja auke on lapitud mingi 5-6, ma ei ajanud sõrmega järge. Viimase 8-9 aasta jooksul olen ma hambaarstidele jätnud 3500-4000 eurot ja selle raha sees ei ole mitte ühtegi implantaati või krooni, ainult hambaravi ja viie hamba eemaldamine (neli nelist olid tarkusehambad), nii et mul on üsna õnnetud hambad.

Tänaseks on selge, et ma olen vähemalt ühele lapsele oma kehvad hambad pärandanud. Mina ei usu seda, et suuhügieen on A ja O. Jah, see on oluline, aga see ei ole määrav. Mõnel püsivad hambad terved ka paar korda nädalas harjamisega, teisel lagunevad suus vaatamata eeskujulikule suuhügieenile.

Kuna ma olen oma hammastega igasugust vatti, vilet ja erinevate hambaarstide vahet jooksutamist kogenud, siis olen laste suuhügieeni eest hoolitsemist väga tõsiselt võtnud ja lootnud, et ma saan nende puhul seda kõike ennetada. Mitte et ma enda suuhügieeni eest hästi ei hoolitseks, hoolitsen küll, aga mäletan siiski aegu, kus pesin hambaid vaid hommikuti (mis on minu arvates kõige mõttetum, sest kohe sõin need mustaks tagasi) ja hambaniidi ning suuveega tutvusin ka alles vahetult enne või pärast täisealiseks saamist, sest peres meil keegi selliseid asju ei kasutanud. Hambaid hakkasin 2 korda päevas pesema oluliselt varem ikka, millalgi algklassis, kui koolis oli kas suuhügieeni teemaline tund või Colgate`i tooteesitlus, igatahes saime kõik endale hambaharjad, -pastad, kalendrid ja kleepsud, mis motiveerisid hambaid hommikuti ja õhtuti pesema.

Oma lastel olen hambaid esimeste suhu ilmumisest alates hommikuti ja õhtuti pesnud, kõigil neljal pesen ma siiani hambad üle, väiksematel iga päev, suurematel mõned korrad nädalas, sest nad ise ei pese maksimaalselt hästi. Meie lapsed pole kunagi lutipudelist midagi magusat joonud (nagu keegi neist oleks üldse lutipudelit tunnistanud), ma olen võimalikult palju üritanud vältida igasuguseid maiustusi, mis kleepuvad hammastele või püsivad kaua suus, eriti lutsukomme. Ma olen õpetanud, et janu kustutatakse veega ja seetõttu ei ole meil pea kunagi külmikus mahla või morssi, rääkimata limonaadidest ja muudest värvilistest jookidest (Coca-Colat on küll mõned korrad kuus või nädalas, oleneb perioodist, aga see on minu pahe, lapsed seda ei saa, neile on Värska vesi, kui tahavad mulliga jooki). Kui külmikus on mahla, siis on see enamasti täismahl või smuuti, harvemini Helluse jogurtijook, mis kõik on mõeldud kas magustoiduks või vahepalaks, mida ei käida päeva jooksul lonks lonksu haaval joomas.

Ühesõnaga olen püüdnud nende hambaid hoida igasuguste sööbikute eest ja neid kaks korda päevas korralikult pesnud. Kindlasti oleksin saanud veel paremini ja kindlasti olen teinud ka hammastele kahjulikke valikuid, nagu näiteks pikk (aasta ja peale) öine imetamine. Kokkuvõttes on nende kõigi suuhügieen, toidulaud ja harjumused, nii head kui ka halvad, ühesugused olnud, kuid hammaste seisukord siiski seinast seina. Esimene on 9aastane ja tal ei ole mitte ühtegi hambaauku olnud, teistega oli kevadeni sama seis, aga siis tekkis 7aastasele Teisele suhu kaks rida hambaid ning ma võtsin ta enda hambaarsti juurde kaasa, et ta korra viskaks pilgu peale ja ütleks, kas selline olukord on normaalne. See oli normaalne, kuid hambaarstile jäi silma ka üks auk. Auk, mille kohta kuu varem ei öelnud kohalik hambaarst midagi.

See auk oli minu jaoks tegelikult päris halb uudis, mulle meeldis palju rohkem teadmine, et kõigil mu lastel on terved hambad. See olukord jäi veidi kummitama ja sügisel viisin kõik neli enda arsti juurde kontrolli. Esimene ja 4aastane Neljas pääsesid puhtalt, ei olnud neil auke, Teisel oli täidis ära tulnud ja teine auk arenema hakanud, aga 5aastane Kolmas, tema üllatas tõsiselt, tal oli neli auku suus. Neli! Hea, et ma nutma ei hakanud.LankyCompleteFlycatcher-max-1mbKui ma seda kuulsin, siis mul hakkas Kolmandast nii kahju. Ma lihtsalt ei taha, et ta peaks taluma kõike seda, mida mina olen talunud. Ma olen aastaid kestnud hambavalude pärast isegi tundnud, et ma ei jaksa selle valuga enam elada. Jumal tänatud, et koos tarkusehammastega kadusid ka pidevad valud. Ma olen tundnud sünnitusvalust hullemat hambavalu, mille vastu ei aidanud isegi valuvaigisti üledoos ja lõpetasin ikkagi laupäeva hommikul kell 6 pooloimetuna Tallinnas erakorralises hambaravis. Ma olen oma hammaste pärast nutnud nii valust kui ka tüdimusest, sest nende korda saamine tundus lootusetu (+ kallis), ja ma kohe üldse ei taha, et mu lapsi sama tee ees ootab.

Kusjuures Kolmas käis kevadel kohaliku hambaarsti juures kontrollis nii minuga kui ka lasteaiaga ning mõlema käigu ajal tunnistati ta hambad terveks, kuid minu hambaarst oli seda meelt, et vähemalt kõige suurem auk oli sel ajal juba olemas. See auk oli nii suur, et hambaarst arvas, et see hammas hakkab paari kuu pärast murduma. Järgmise visiidi ajaks oligi see juba murdunud ja hammast enam lihtsalt ei parandatud, vaid see ehitati uuesti üles. Poiss oli vapper ja keeldus tuimestavast süstist, samas valus oli tal küll ja kohati andis sellest häälekalt märku ka. Mingil hetkel läks tal isegi silm märjaks (mul ka), aga pärast ütles, et ta lihtsalt ei viitsinud enam kannatada. Mitte siis valu kannatada, vaid ühe koha peal avatud suuga istuda. Tal läks tõesti kaua ja ma arvan, et ühe 5aastase lapse kohta oli ta isegi vapper ja kannatlik.Hambaarsti juuresTerminaator ei karda hambaarsti!

Kuna auk oli suur ja juurekanal lähedal, siis hoiatas arst ette, et hammas ei pruugi nüüd parandatud olla, vaid asi võib lõppeda hoopis juureraviga. Kuna siiani pole hammas valutama hakanud, siis sellest ta ehk pääses.

Tol päeva parandati Teisel samuti üks hammas ära ning järgmisel kuul pidid nad koos tagasi minema, aga Teine oli sel päeval klassiga väljasõidul ega saanud kaasa tulla. Kolmas oli siis nii vapper, et lasi järjest kaks hambaauku korda teha. Viimase augu lappimise aeg oli eile, aga eelmistest kordadest oli paraku ikkagi nii ebameeldiv mälestus jäänud, et ta ähvardas juba autos arsti juures suud kinni hoida ja seda ta ka alguses tegi. Kuna tundus, et mingit kokkulepet sealt ei tule, siis nad vahetasid Teisega kohad.

Teine käis hiljuti ka ortodondi juures kordusvisiidil, temast saab suure tõenäosusega tulevikus breketikandja, sest tal on suus korralik ruumipuudus. Hetkel jääb ta jälgimisele, panime juba järgmise aasta detsembriks talle uue aja kirja, aga kaasa sai seekord siiski käsu üks ülemine piimahammas lahti loksutada. Kui me eile juba arsti juures olime, siis pakkusin välja, et tõmbame selle ka kohe ära, milleks seda ikka nädalaid vägisi loksutada. Selleks tööks tehti lapsele tuimestav süst ja kui ta ütles, et sellel on nii paha maitse, siis mu ajus ärkasid vist mälestused kümnetest ja kümnetest tuimestavatest süstidest, sest mulle tuli ka vana hea tuttav maitse suhu. Kui hammas oli väljas, siis oli ka selge, et laps seda uueks aastaks lahti ei oleks kangutanud, seega nii või naa oleks tulnud see välja tõmmata, sest sellel oli veel väga suur juur küljes. Ma eilseni üldse ei teadnudki, et piimakatel ka juured on, ära on tulnud kõik ju ilma

Igatahes sai Teine lahti jäävhamba lõikumist takistavast piimahambast ja teisest hambaaugust, kuid halva uudisena selgus, et kontaktpinnal on kolmas auk arenemas (ühesõnaga auk oli hamba küljel ja vastas olnud hammas hakkas ka lagunema), nii et tema peab veel tagasi minema.

Kolmas oli nõus pärast Teist uuesti tooli istuma ja lasi oma viimase augu ikkagi korda teha ja temaga on nüüd mõneks ajaks kõik korras. Mitte et minu jaoks oleks miski korras, kui 5aastasel lapsel on neli parandatud hammast suus. IMG_5732Ma kardan, et see on alles algus. Eks minagi alustasin üksikustest aukudest ja nüüd on suus üksikud hambad, mida ei ole kunagi parandatud. Ma usun, et minu hirm laste lagunevate hammaste ees on piisavalt põhjendatud, väike foobia enda kogemustest.

Kuna mulle tundub, et praegusest suuhügieenist jääb väheks, siis olen viimastel kuudel mõelnud palju elektrilistele hambaharjadele. Lapsed iseseisvalt ei saa oma hambaid väga puhtaks, aga ma ei taha ka neil igavesti hambaid üle pesta. Küsisin eile hambaarstilt, kumba tema soovitab, kas tavalist või elektrilist hambaharja. Ikka viimast, kuigi ise peseb ta tavalisega. Tal ilmselt harjamistehnika palju paremini selge kui minu lastel, nii et neile pole patt elektrilist soovitada. Igatahes koju jõudes tegin tellimuse ära ja iga laps saab endale isikliku Philips Sonicare For Kids elektrilise hambaharja (kõige soodsam hind, mille leidsin), et ei tekiks olukorda, kus ei viitsita otsikut vahetada ja tuimalt teise hambaharjaga pestakse. Kuna hambaharjal on kaasas 8 erinevat kleepsu, siis saavad kõik endale erineva disaini ja hambaharjad ei lähe sassi ka.sonicare.jpgAvastasin, et laste suuveed on ka olemas, aga ma ei tea, kas ma neid veel nende suuhooldusesse lisan. Hambaniit on küll kasutuses ja Warpaint ka. Viimase soetasin loomulikult endale, aga kuna ma regulaarse kasutamise ajal valgendavat efekti ei näinud, siis olen jäänud seda 1-2 korda nädalas kasutama, kui on tekkinud tunne, et hambad ei ole ideaalselt puhtad. Sellega jääb hammastele palju siledam tunne, kohviplekke eemaldab ka hästi ja äkki tõesti teeb veel midagi lubatust, kuigi ilmselt selleks peaksin seda sagedamini kasutama. Kuigi minu hambaid see ei valgendanud, siis avastasin, et laste hambaid valgendab küll, nii et nemad saavad igal pühapäeval põhjalikuma suupesu.IMG_5627Piimahambad on neil nagunii valged, aga Warpaint teeb need säravvalgeks ja jäävhambaid aitab ka valgemana hoida. Esimesel tekkisid vahepeal ühele jäävhambale imelikud pruunid triibud, need olid hambapinnast kõrgemad ega tulnud pestes maha. Ma ei tea, mis see oli, aga sellest sai Warpaint hästi jagu, nii et laste hammaste puhul on see must puru end õigustanud. Minu omade puhul tegelikult ka, kohviplekid on läinud ega ole tagasi tulnud. Varem maksin hambaarstile nende plekkide eemaldamise eest ja see protseduur tegi hambad hellaks. Warpaint ei tee.

Kodulehel on kirjas, et sellest jagub 150 pesuks, aga me oleme sellega raudselt rohkem pesnud, sest see on olnud meil üle aasta … ja sellega seoses tekkis mul nüüd küsimus, kas sellel asjal säilivusaeg ka on. Käisin kontrollimas ja ongi nii, purgi all on kirjas, et pärast avamist kasutada 3 kuu jooksul. Okoo! Me oleme siis mingi 10+ kuud kasutanud aegunud Warpainti?! Ausalt, ei ole mingit tunnet, et see oleks aegunud, lõhna ega maitset pole sel endiselt, aga toime on samasugune, nii et äkki tegelikult ei ole aegunud. Nagu kuivained, mis on kõlblikud veel pikka aega pärast kuupäeva kukkumist. Igatahes hakkas mul nüüd piinlik ja ma parem edasi ei räägi.

Lähen tagasi hambaravi teema juurde. Kui küsisin hambaarstilt, kuidas see võimalik on, et teine hambaarst lastel auke ei näinud, vastas tema, et ta ei tea, kuid kuuleb sageli, kuidas lapse hambad kuulutati eelmise arsti juures terveks. Arvas, et mõned arstid ei näe või ei taha näha auke, nii et kui te ei ole endale leidnud usaldusväärset hambaarsti, siis soovitan küll käia lapsega kontrollis mitme erineva juures.

Kui mul alaealisena esimene (mitte siis esihammas, vaid mitmest tänaseks suretatud hambast esimene) hammas suretati ja see ikka mulle jubedat valu tekitas, siis kolmanda mure kurtmise visiidi ajal sain juba riielda, et mida ma valetan, surnud hammas ei saa valutada. Mõned aastad hiljem tuli teha sellele pikaaegses juurepõletikus hambale kaks juureravi järjest pluss mõne aja pärast veel kolmas otsa, neljas samm oleks olnud juuretippude eemaldamine, aga õnneks ei tulnud põletik enam tagasi. Mul oli piinav juurepõletik ja ma sain riielda, et mida ma valetan, et mu surnud hammas valutab. Kui normaalne.

Sama arst ütles ka vahetult enne mu 19. sünnipäeva, et mul on hambad korras, kuigi ma kurtsin valutavate hammaste üle. Aasta hiljem leiti augud, lekkivad täidised, juurepõletikud ja raviplaani läks kirja 13 probleemi. Ma käisin mitu aastat järjest oma hambaid korda tegemas, või noh, ühte ei saanud korda ega olekski kuidagi saanud, sest eemaldamise järel selgus, et hambal olid anomaalsed juured, mida röntgenis näha ei olnud.

Olgu, tõenäoliselt ei olnud kõik 13 probleemi olemas enne tasuta hambaravi lõppemist, aga päris kindlasti ei olnud mul siis ka kõik hambad korras. Arst lihtsalt “ei näinud”, sest see ei ole saladus, et laste hammaste ravimisele tuleb hambaarstidel peale maksta. Kui mu praeguse hambaarsti juures vähe suuremad raviarved tähendavad seda, et nad näevad ja ravivad laste hambaauke, siis ei ole mul mingit soovi hakata otsima soodsamat kohta. Küll tahaksin otsida uusi viise, millega ennetada hambaauke, sellest nüüd ka elektrilised hambaharjad.

Ma tegelikult ei usu, et on üldse midagi, mis päriselt aukude tekkimise välistaks, aga kui saab praegusest paremini, siis tahan paremini ja tahan loota, et mu lastest ei saa hambaarstide püsikliendid nagu minust. Mõnel nagu oleks lootust (olla isasse, kelle hambad on korras), mõnel enam mitte nii väga.

Kuidas on lood teie laste hammastega? Millega neil hambaid pesete, tavalise või elektrilise hambaharjaga?

Lõppu üks nali ka. Kolmas ja Neljas tahtsid hambaharju, mis hambaarsti juures riiulis seisid. Arst küsis neilt, kas neil siis kodus hambaharja ei ole. Üks neist vastas tõsimeeli, et ei ole ja teine lisas kohe järele, et nad pesevad kodus sõrmega hambaid ning demonstreerisid siis koos, kuidas see käib. Kui ma ise ei peseks neil iga päev hambaid, siis ma oleksin võinud seda juttu isegi uskuma jääda, nii tõetruult jagasid oma vaeslapse elu. hqdefault

Pikk lühikokkuvõte

Sõberid, mul on kahju, et ma siia nii harva jõuan. Asi ei ole päris selles, et mul oleks käed hommikust õhtuni tööd täis, need käed võivad vabalt pool päeva teki all kägaras olla ja teise poole päevast katsuvad lapsi elus hoida. Ma olen stressis ning see stress on võtnud minult vaimse võimekuse, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Sulg on kadunud ja tint on ka otsas …

Ega see füüsiline võimekuski väga palju parem ei ole. Seda tõestab ilmekalt täiesti segamini kodu ja tundub, et keegi on selle olukorraga kursis, sest sain äsja pakkumise katsetada erinevaid professionaalseid puhastusseadmeid. Tasuta! Või noh, ainult kirjutamise eest. Aga ausalt, viimane asi, mida ma teha tahan, on täiega koristada ja siis sellest kirjutada.

Tahan vahelduseks hoopis veidigi viimase aja sündmusi kirja panna. Päris viimane sündmus oli see, et ma käisin nädalavahetusel hüvasti jätmas mõisaga, kus ma põhikoolis käisin. Ei ole välistatud, et me kohtume kord taas, aga loodetavasti ma siis seal 9 aastat olema ei pea. Kooli kolib nimelt alevisse ja mõisast saab hooldekodu, vähemalt nii räägitakse, ja kui nii, siis saab see olema üks väga ilus hooldekodu.mõisPildi näppasin Emmeliina blogist, sest see oli üks ilusamaid pilte, mis googeldades välja tuli.

Igatahes seal hüvastijätupeol öeldi mulle kaks korda, et mul on nii tore blogi – tervitused K ja M! – ja minul tekkisid seepeale süümepiinad, et ma siia korra või kaks kuus kirjutan. Ei, süümepiinad on valesti öeldud, pigem oli see motiveeriv, lihtsalt kerge kurbuse varjundiga … sest mul on kurb meel, et sulg ära kadus. Ma lõpetasin seetõttu ka Virumaa Teatajasse kolumnide kirjutamise, tundsin, et ma ei jaksa isegi seda korra kuu või kahe jooksul teha, et mul ei ole midagi öelda, et see ei ole normaalne, et mul kulub 3000 tähemärgi täitmiseks pool päeva ja siis ka olen tulemuse osas nii ebakindel, et parema meelega vajutaks delete + empty recycle bin.

Pidu ise oli … huvitav. Esiteks läksin ma sinna oma põhikooliaegse parima sõbrannaga. Mitte lihtsalt põhikooliaegse parima sõbrannaga, vaid inimesega, kes oli vähemalt 10 aastat minu siiami kaksik. Kellega sidus mind selline sõprus, mille sarnast ei ole ma enam kordagi kogenud ja mida ma nutsin aastaid taga. Hähh, isegi praegu tuli korra pisar silma. Igatahes kasvasid meie teed pärast põhikooli lõpetamist lahku, ikka väga lahku. Enne nädalavahetust suhtlesime, kui nii saab paari valusa tunni kohta öelda, aasta tagasi, ja enne seda paari tundi ei olnud me päris mitu aastat sõnagi vahetanud. Nii et minu jaoks oli päris nostalgiline temaga kooli minna ning leida vana seinakapi ukselt kiri: “L + L = best friends forever”. Ehk mõnes teises elus …

Teiseks oli huvitav kogeda, et 10 aastat ja peale on vaid hetk. Olgu, mõnes mõttes on pikk aeg, näiteks klassiruumid on selle ajaga kuidagi väiksemaks jäänud, ma mäletasin neid palju suuremana, lisaks on ajahammas nendes klassides oma töö teinud. Kui aga pidada silmas inimsuhteid, siis see 10 aastat võibki olla vaid hetk, nagu polekski vahepeal üldse pausi olnud. See muidugi ei kehti kõigi kohta, aga kui ikka on sõpradena lahku mindud, siis saadakse sõpradena ka aastaid hiljem kokku.

Üldse tundsin end taas 16-aastasena, õhkkond oli üsna sama, mis sel ajal. Seda pigem mitte heas mõttes … Ma ei tea, kolmekümnesed ehk ei peaks tarbima alkoholi nagu 10 aastat tagasi. Samas, mida nendest kolmekümpistest rääkida, kui juba kella kahe ajal öösel magasid ühes ja teises nurgas ka nelja- ja viiekümpised. See võis muidugi vanadusest ka olla, ma isegi hakkasin juba enne keskööd kontrollimatult haigutama … Ei ole enam nii noor, et jaksaks terve öö üleval olla.

Aga vahetame teemat ja ma võtan lühidalt kokku ligi kahe kuu eredamad hetked. Täpsustan siis, et ühe argielu eredamad hetked, mis tuhmuvad näiteks maailmarändurite värvide kõrval, nii et midagi pimestavat siit ei tule.

Kui me reisil olime, siis Disneylandis oli midagi soovikaevu moodi, vähemalt meie tõlgendamise metallrahadest läikivat veesilma nii. Suured poisid kasutasid Teise leitud 15 senti ära ja soovisid midagi. See soov läks peaaegu täide, mõlemad soovisid oma arvutit, aga said nelja peale tahvelarvuti. Ausalt, see on minu poolt väga suur vastutulek ja enne seda soovikaevu lugu ei olnud mul selline asi üldse mõtteski, vastupidi, ma olin kindel, et tahvelarvutit ei tule meie majja mitte kunagi. Hakka või soovikaevu uskuma … Igatahes see minu jaoks mõttetu vidin osutus suurepäraseks lapsehoidjaks – ma olin viimane kord sunnitud Kolmanda ja Neljanda hambaarsti juurde kaasa võtma ning tahvelarvuti päästis mind seal hädast välja. Lapsed olid terve aja tasakesi oma toolidel ja mässasid tahvliga ning minu hammas sai selle visiidiga juureravitud. Lõpuks! Ma pidin vahepeal mitu korda visiite edasi lükkama, sest midagi tuli vahele, nagu näiteks lapsed.

Tahvelarvutiga on kaasnenud nüüd veel selline asi, et kui tekib veider vaikus, siis see ei tähenda enam seda, et pesamuna teeb paksu pahandust, vaid seda, et ta on salaja kapi pealt tahvli võtnud ja sellega kuskile nurka pugenud. Okei, selline salaja võtmine on ka tegelikult pahandus, aga olgem ausad, see on parem variant kui hügieenisidemete seinale kleepimine, vee laskmine hambapastatuubi või minu kingadega kassiliivakastis mängimine.

Hambaravist rääkides, siis Teisel parandati pärast 7. sünnipäeva esimene hambaauk ära. Tegu oli ühtlasi esimese auguga nelja lapse peale ja ma väga loodan, et see jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Hambad on minu jaoks hell teema ja ma väga tahan loota, et lapsed on pärinud oma isa tugevad hambad. Esimene on igatahes pärinud oma isa suured hambad. Siia tahaks küll praegu naerunäo lisada. Hetkel on olukord üsna lootustandev, sest minu hambad ei olnud kindlasti 7- ega 9aastaselt nii terved nagu suurte poiste omad praegu. See esimene auk oli ka nüüd nii väike, et see tehti igasuguse tuimestuseta korda ja Teine ei tundnud midagi.

Teine on ainuke, kes hambaravi on vajanud ja ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Kuid Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.

Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.

Vahelduseks natuke autojuttu, mida ma ei olegi blogis pikalt jaganud, sest pool aastat tagasi ostetud autoga oli elu siiani muretu. Ei, valetan, vahepeal põlevat mootorituld mainisin, et tuli ja kadus, aga see on nüüd veel tulnud ja läinud ning tänaseks on selge, et sellest saab päris lahti alles siis, kui bensiinipaagi korgi ära vahetame. Ja sellega meenus mulle nüüd mõned päevad tagasi juhtunud tobe lugu, kus läksin tanklasse ja enne tankima hakkamist võtsin küljeukse kaudu oma rahakoti. Samal ajal, kui see elektriline lükanduks vaikselt sulgus, keerasin mina juba bensiinipaagi korgi lahti, see jäi rippuma, hakkasin püstolit haarama ning uks ei sulgunudki, vaid avanes uuesti ning surus korgi enda ja autokere vahele. Tulemuseks kriimud ja väike mõlk, nii et uus kork saab kindlasti olema täielikult eemaldatav.

See eelnev ei olnud siis nüüd see jama, millest kirjutada tahtsin. Nädal-kaks tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin oma vanaema juurde … kolmanda vanaema juurde siis … kui kellelgi peaks meeles olema, et kaks vanaema on mul juba surnud. Igatahes sõitsin tema juurde, et ta peale võtta ja edasi õe juurde sõita. Kui ma auto vanaema maja ees peatasin, siis lõi salongi täieliku plastmassi kärsahaisu ning kapoti alt tuli paksu tossu. Viskasin kohe pilgu temperatuuriandurile – normis. Ma läksin ikka väga pabinasse, kamandasin lapsed autost välja ja helistasin Härrale, sest ma ei teadnud, kus mu autos tulekustuti on. Ai-ai! Selgus, et see on hoopis kodus keldris koos tema auto tulekustutiga. Oi-oi-oi! Okei, pidin riskima ja kapoti selleta avama, aga siis ma avastasin – häbi tunnistada – et ma ei leiagi une pealt salongist kapoti avamise linki. See on see, et Härra oli terve talve kodus ja mul ei olnud siiani tekkinud vajadust ise selle auto kapoti alla vaadata. Lingi leidsin alles siis, kui kükitasin ja armatuurlaua alla vaatasin. Kes nii olulise asja sedasi ära peidab?

Kui kapoti avasin, siis tundsin kergendust, et auto ei põlegi maani maha, vaid lekib kuskilt jahutusvedelikku ja korralikult ning see kärsahais tuli ka sellest, ei millestki muust. Paisupaak oli tühi, sai vett maksimumini juurde lisatud, koha peal käia lastud, vesi kuskile ei kadunud, lekkekohta ei leidnud ja sõitsime edasi õe juurde, mis tegi mingi 6 kilomeetrit maad või nii. No ja seal oli siis sama seis, kapotialune ujus, paisupaak oli tühi, mina lekkekohta ei näinud, aga õemees oma vähe teravama silmaga leidis ühe pisikese prao, kust tühikäigul veidikese immitses vedelikku ja gaasi andes purskas lausa 6 meetri kaugusele . Pole suvaline arv, mõõtsin ära … mida muud mul ikka teha oli, kui õemees lekkivat kolmikut aiavooliku kolmiku vastu vahetas. See ajutine lahendus kestab praegu kenasti, nii et õemees päästis täiega mu päeva. Vanaema oma ka, sain ta koju tagasi viia.

Sellist ehmatust pole mul varem ühegi autoga olnud. Ma tõepoolest arvasin, et auto põleb, sest see kärsahais meenutas sulanud plastmassi lõhna ja noh, temperatuur oli ju normis, järelikult keema ei läinud ning selle peale ma esimese asjana ei tulnud, et kapoti all võis ka muul põhjusel purskkaev olla. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam, või siis saadud ehmatuse tõttu ühe eluaasta võrra vaesem … Positiivne on see, et nüüd on kapoti avamine taas une pealt selge.

Nädalavahetusel elasin veel ühe ehmatuse üle, kui hommikul kella 6 ajal lendas sõjaväe helikopter väga madalalt üle vanemate maja. Ma ehmatasin mürina peale sedasi üles, et mu esimene mõte ja tunne oli, et need on mu elu viimased sekundid, et see helikopter kukub kohe majja sisse. See oli väga julm. Mina magasin majaosas, mis on alles ehitatud, see ainult värises, aga vanemate tuba on 100 aastat vana katuse all ja nendel oli kõik sedasi ragisenud, et arvasid, et katus läheb õhuvooluga kaasa. Paar tundi hiljem lendasid kaks kopterit üle maja, ka üsna madalalt, aga müra oli olematu, nii et jäi mulje, et kella 6 ajal lennati nii madalalt, et riivati kergelt katuseharja. Ei kujuta ette, kas see oli õppuste mõttes vajalik või oli see piloodi viha, leidis äkki, et kui tema ei saa laupäeva hommikul magada, siis teised ka ei tohi. See vahejuhtum siiski und ära ei rikkunud, kui süda peksmise lõpetas, siis magasin rahulikul edasi.

Mainides veidi veel vanaemasid, siis emadepäev oli sel aastal natuke kurb. Emadepäeval oli 14. aprillil surnud vanaema urnimatus. Ta maeti samale platsile, kus puhkab ka tema õde, kes oli minu maailma parim vanaema. Ma nutsin, aga ma ei nutnud selle vanaema pärast, kes sinna maeti, vaid selle vanaema pärast, kes on seal juba 2 aastat olnud. Ma ei suutnud tema hauale isegi küünalt põlema panna, sest see oleks mind ahastavalt nutma ajanud ja ma ei tahtnud teiste ees sedasi nutta. Eriti veel “vale” vanaema pärast … Ja mu ema, tugev naine, süütas emadepäeval küünlad mõlemale emale. Huvitav, et ma tema tugevust ja külma närvi ei ole pärinud. Isa mul ka väga tundlik ja märjasilmne ei ole, nii et ma ei tea, kellesse ma olen.

Tehes teemades kannapöörde, siis kevadega hakkasid Härra tööelus ootamatult uued õied õitsema ja nende õitega saabus ka leping, millega ta seob end veel 5 aastaks praeguse töökohaga. Mitte siis kohustuslikus korras, vaid lihtsalt tema motivatsiooniprogramm on 5aastane. Selle programmiga kaasneb ka suurem koormus ja suurem vastutus, sest lisaks kõigele muule on ta seal nüüd ka töödejuhataja. Kui kõik läheb hästi, siis õitest saavad magusad viljad ja kui ei lähe hästi, siis õied lihtsalt närtsivad ära ja miski ei motiveeri teda sinna nii kauaks jääma.

5 aastat oleks ka ilmselt maksimum, mille ta sedasi siin ja seal veedab ning tõenäoliselt läheb see aeg üsna kiiresti. Esimesed 5 aastat on küll läinud. Ja selle ajaga oleme praeguse elukorraldusega niivõrd harjunud, et veel 5 aastat nii elada ei tundu midagi rasket. Eriti veel siis, kui Härra on järgmised 5 talve kodus ja meie 5 suve seal. Muide, 5 aasta pärast saab meil põhimõtteliselt ka surnud hobune makstud, nii et siis võiks elu juba täitsa ilusaks muutuda. Aga pikemalt ma midagi ei oleta, sest me tegelikult katsume aasta korraga elada, vähemalt Härra töö teemal, muidu ikka päev päeva haaval.

Rääkides vahelduseks kodust, siis mai alguses saime siin korralikult lõdiseda. Kuigi talv liigub Terminaatori laulusõnade poole, arvas siin keegi, et maikuus enam kütma ei pea, sest et kevad, eks … Ja 80 m2 peale on meil siin vaid üks väike puhur, mis ilmselgelt ei kütnud tervet korterit ära, aga elektriarvele pani raudselt põntsu. Kui olime siis harjunud juba mõnda aega 17-kraadises jaheduses elama ja see on jahe, kui päike peale ei paista, siis avastati, et võiks ikka uuesti kütma hakata, aga samal ajal hakkas ka päike kütma, nii et need maised otsustajaid jäid siin umbes 10 päeva hiljaks.

Ma ei tea, mis mul vahepeal sisse läks, aga mind nii häiris siin kogu elamine, et hakkasin juba lammutamisega pihta, kuigi remondi jaoks ei ole hetkel aega ega raha. Tulemuseks on siis veel koledam üldmulje, aga naljakas on see, et olukord ei häiri mind enam. Remondi osas ka plaanid muutusid ja midagi suurt me ikkagi ei tee, ma katsuks vaid seinapaneelid üle värvida ja 13 uut nurgaliistu paigaldada igasse välisnurka ja mõnda sisenurka, kust ma vanad ja katkised liistud maha tõmbasin. Elutuppa on uusi kardinaid ka vaja, need on päikesest rabedaks pleekinud ja kasside poolt sõelapõhjaks tõmmatud. Kuna värvitavat seinapinda on minu silma järgi umbes 50 m2 ja tavapärases laiuses kardinaid on vaja vähemalt 6, parem oleks 8, siis ka see säästuremont ei saa olema väga säästlik. Liistud on sealjuures kõige väiksem kulu. Millal asi tegutsemiseni läheb, seda ma ei tea ja kas see ka õnnestub … Sest vabalt võib juhtuda, et ma rikun värvimisega seinapaneelid täiesti ära ja oleme sunnitud need ikkagi eemaldama ning korralikult remonti tegema.

Minnes kodu pealt üle kooli peale, täpsemalt Teise kooli peale, siis tänase seisuga läheb ta ikkagi siin tavaklassi. See Teise kooliteema on vahepeal nii segane olnud, nii vastuoluline … Ma tõesti ei tea, mis on kõige õigem, sest puudub ühtne arvamus ja nägemus minu, õpetajate, spetsialistide poolt. Üks ütleb üht, teine teist, mina olen segadusse aetud ja Teisel on enda eelistused.  Tema soov on minna siin koos sõpradega kooli. Või siis tegelikult ei soovi ta üldse kooli minna, aga kui peab, siis pigem sedasi. Proovime siis esmalt sedasi ja elame päev korraga.

Ongi vist kõik, nii põnevad viimased paar kuud olnud ongi. Kiiresti on need igatahes küll läinud, muidu ei saaks aru, aga laste küüsi peab kole tihti lõikama ja merisigade puur saab ka ruttu mustaks. Iga kord on tunne, et alles eile tegelesin nende asjadega, kuidas juba jälle vaja …

Veidi kellegi teise eredatest hetkedest. Miley Cyrusel on uus lugu väljas ja ma olen seda viimastel päevadel kuulanud väga palju kordi. Ikka kordi ja kordi jutti, sest see on lihtsalt nii hea ja mul on hea meel, et Miley enam-vähem tagasi on. Kohe näha, et nad on Liamiga taas koos.

“I never would’ve believed you if three years ago you told me I’d be here writing this song.” 

Ma tegelikult ei ole tema suur fänn, mulle küll meeldib tema hääl, aga need vahepealsed aastad siin väga peale ei läinud, vaid “Wrecking Ball” oli selline lugu, mida kordi ja kordi järjest võis kuulata, aga mitte vaadata. “Malibu” video on aga ilus, seal on hoopis uus Miley, õnnelik ja rahuolev. Kui millegi kallal nuriseda, siis vaid rinnahoidja oleks võinud seljas olla, aga eks raske on selle kandmisega harjuda, kui viimased aastad oled ilma ringi käinud. Üldiselt ei ole ma tänapäeva muusikaga kursis, aga Mileyga on mul teistsugune suhe, ta ei sümboliseeri mulle muusikat, mida ta teeb, vaid midagi muud, kedagi muud … Aga see selleks.

Ma otsisin selle postituse juurde mingit suvalist pildimaterjali, aga ma ei ole viimasel ajal eriti pilte ka teinud. Mul on kaameragi varsti 2 nädalat välja laenatud olnud ja ma pole sellest kordagi puudust tundnud. Nii et mingeid pilte jagada pole, aga kui hästi läheb, siis uus piltidega postitus ilmub juba homme, või siis alles homme, 2 kuud pärast Disneylandis käimist.

Nägudeni!

Argielune

Aitäh, kes te eelmise postituse alla kommentaare jätsite ja mulle e-mailile kirjutasite ja minuga Facebookis vestlesite, saadud tagasiside oli väga lohutav ja toetav, samuti veidi üllatav, sest ma millegi pärast arvasin, et see postitus mõjub rohkem ühe saamatu vingumisena. Vabandan, et ma paljudele teile midagi vastanud ei ole. Ma ei ole jaksanud.

Mul on siin tuju vahepeal parem ja halvem olnud, aga kokkuvõttes on olnud üsna jama nädal: väheproduktiivne, uimane, tundidelt lühike ja olemuselt pikk, segane nagu viimane omadus. Eile hommikul vaatasin kell 5.58 kella ja mõtlesin, et ainult tunnikese saab veel magada. Uuesti vaatasin kella 7.40 ja ehmatasin ära, sest Härra ikka magas. Ega ma ise ka ärgata ei tahtnud, seetõttu lootsin, et kuna nagunii ainult kaks suuremat on igati korras, siis ehk Härra viitsib nad ise lasteaeda ja kooli viia ning laseb mul väikestega edasi magada.

Kuna Neljas magas meie toas, siis sosistasin: “Kallis…Kallis… Kallis, kell on 7.40!”
“Mhh, mis siis on?”
“Kas su äratuskell ei helisenudki?”
“Täna on laupäev…”

Ups! Palusin vabandust ja magasime mõlemad südamerahuga edasi, ei olnudki vaja kedagi lasteaeda ega kooli saata.

Esimene tegi kodus oma antibiootikumikuuri lõpuni ja läks kooli neljapäeval. Teine käis terve nädala lasteaias, vaid reedel tuli lõunast koju, sest viisin ta vahelduseks juuksurisse. Kolmas oli esmaspäeval ja teisipäeval igaks juhuks kodus, kuna ööl vastu esmaspäeva lõi tal kõhu lahti, sama päeva lõunaks oli kõik korras, aga olin ta juba kaheks päevaks puuduma pannud. Kolmapäeval käis ta lasteaias ja neljapäeval jäi juba koju, sest ärkas lahtise köhaga, vaid ühe päeva käiski lasteaias. Neljas oli oma veidi vesise ninaga kaks päeva kodus, aga kuna seda vesist nina, mis on tal sünnist alates olnud, nuuskama ei pea, siis viisime ta kolmapäevast lasteaeda. Reede õhtul öeldi lasteaiast, et laps on ärkamisest alates kurtnud halba enesetunnet, seda kurtis ta ka siis, kui kahekesi kodu poole tatsasime ning kodus ei läinud enam kaua, kuni ta kätt suu ees hoides vetsu hakkas minema ja poolel teel pikakarvalise vaipkatte sisse oksendas. See ajas ropendama. Mitte see, et ta pikakarvalise vaiba sisse oksendas, vaid see, et ta sai taas vaid kaks ja pool päeva tervena lasteaias käia.

Me tõsimeeli kaalume Neljanda koju jätmist, aga ma veel ei tea, kuidas ühendada kooli ja 100% kodust last. Hetkel on võimalik, aga kevadel läheks keeruliseks. Neljas kardab teisi lapsi, on alati kartnud, mängutubades ja mänguväljakutel hoiab ta kas vendadega kokku või valib nurgad, kus teisi lapsi ei ole. Üksinda ta võõraste laste sekka ei lähe ja kui mõni laps peaks tema lähedusse mängima tulema, siis ta tuleb meie juurde. Mõnikord harva leiab ta endale sõbra, kelle ligi laseb, aga üldiselt on ta võõraste suhtes väga tõrjuv. Ilmselt on lasteaed tema jaoks eriti suur stressiallikas, sest seal on ta võõrastest lastest ümbritsetud. Ei lohuta teda ka see, et tema kaksikõde teiselt emalt käib samas rühmas.

Neljas on siiani käinud kohal nagu kuuvarjutus, ta on kogu aeg haige olnud ja kui lõpuks on jõudnud lasteaeda, siis on see olnud taas nullist alustamine. Nutt, nutt, nutt. Pole olnud ühtegi päeva, kus ta ei oleks nututa rühma läinud, küll on olnud päevi, kus ta on jäänud õpetaja sülle hüsteeriliselt karjuma. Väidetavalt on ta küll kiiresti maha rahunenud, aga on siiski olnud ka päevi, kus ta on terve aja nukker olnud. Enamasti pidavat ta omaette olema, üksinda mängima, isegi üksinda sööma, sest teiste lastega ta koos ei söö. Miks see nii on, seda ma ei tea, sest ta ei ole antisotsiaalsena nelja seina vahel olnud, meil käivad külalised, ise käime külas, meelt lahutamas, silmaringi laiendamas, väljas söömas ja nii edasi. Lisaks on tal kolm venda, kellega ta on harjunud hommikust õhtuni koos olema, koos mängima, koos sööma, koos magama, nii et ta ei näe lasteaias esimest korda teisi lapsi.IMG_7994Kuid kuna see nii on, et ta teisi lapsi kardab, siis on tema lasteaias käimine nagu kinnine ring – stressi tõttu jääb kergelt haigeks ja haiguste tõttu jõuab nii harva lasteaeda, et ta ei saagi uue olukorraga päriselt harjuda. Ta on keskmiselt ühe nädala kuus kohal käinud, mis tähendab, et mõnel kuul rohkem ja mõnel kuul veel vähem, täpsemalt ainult 3 päeva. Siiani on see toonud kaasa rohkem kahju kui kasu, nii et ma hea meelega võtaksin ta kohe nimekirjast maha, kui mul ei oleks kooli.

Homme käib ta uuesti adenoide näitamas ja pärast seda mõtleme edasi, mis saab. Kui asi on adenoidides, siis ehk saab pideva nohu kontrolli alla ning iga väikese asja pärast ei pea ta enam lasteaiast koju jääma ning lõpuks harjub lasteaias ära. Kui seda ei juhtu, siis ilmselt jääb ta päris koduseks ning uuele katsele läheme paari aasta pärast või alles siis, kui on aeg kooli minna.

Esimene ei olnud 2-aastaselt absoluutselt valmis lasteaeda minema. Veidi enne 5-aastaseks saamist oli ta nii valmis, et esimesest päevast peale käis lasteaias nagu vana kala, ei olnud mingit harjutamisperioodi. Võib-olla oleksin pidanud proovima Teise ja Kolmandaga samamoodi hilist lasteaeda panekut, sest nemad kaks ei lähe siiani lasteaeda rõõmuga, samal ajal käib Esimene juba rõõmuga koolis. Teisel algab sügisel kool ja ta karjub juba praegu, et tema ei lähe kooli, kool on nõme, veel nõmedam kui lasteaed. Lasteaias käib ta nüüd neljandat aastat, läks kolmepooleselt ja veel sellel sügisel jäi ta sinna märgade silmadega.
Kolmepooleselt läks lasteaeda ka Kolmas, kes oli terve eelmise aasta nutune ja protestiv, sest ka tema puudus sageli ja alustas kogu aeg taas nullist. Nüüd teisel aastal on ta rohkem kohal käinud ja sügisene nutt ja protest on praeguseks kadunud, kuid väga suure rõõmuga ta lasteaias käi. Erinevalt Teisest on ta nii palju sissepoole poiss, et ta ei näita oma vastumeelsust välja. Küll on neile mõlemale omane see, et päeva lõpuks on neile lasteaias nii väga meeldima hakanud, et mõnikord ei taheta kohe ära tulla. Paraku ei tähenda see seda, et järgmisel päeval rõõmuga tagasi minnakse, oh ei.

Eks see ole nagu minulgi, teisipäeval ei olnud koolis midagi hullu, täitsa meeldis, aga see ei tähenda, et ma homme rõõmuga tagasi lähen, kindlasti mitte.

Mul on homme ka südame ultraheli ja hea oleks, kui saaksin kiirkorras hambaarsti juurde. Käisin viimase juures poolteist nädalat tagasi ja siis näitas röntgenpilt, et viimati parandatud hambas on ikkagi auk sees, arenes täidise all kenasti edasi ja jõudis juurekanalile nii lähedale, et tuligi see avada, mis tähendab, et hetkel on juureravi pooleli ja täna tuli ajutisest täidisest suur tükk välja. Üldse jääb mulje, et see ajutine täidis paisus nii palju, et lõi hambast killud välja, ühte külge ei ole enam ollagi ja kui eile veel mahtus niit hammaste vahele, siis täna ei läinud see sinna enam mingi nipiga, sest ajutine täidis on end täielikult vastu naaberhammast surunud, nügib teist veel edasi, kuigi tollel pole kuskile minna, ühesõnaga väga ebamugav olukord ja tahaks esimesel võimalusel veidi abi saada.

Ma praegu üritan meenutada, mida head sellel nädalal juhtus ja kuigi alguses tundus, et midagi head ei olnudki, siis tegelikult oli küll. Näiteks Esimene sai oma esimesed suusad kätte ja proovis nendega esimest korda suusatada ka. Sellel nädalal hakkasid tal koolis suusatunnid, kust ta küll puudus, nii et tema hakkab homsest koolis suusatamist harjutama.IMG_7885Suusad tellisin Veloplusist, värvieelistuse kohta kirjutasin vaid, et roosat ei soovi, aga ma selle peale ei tulnud, et nad võiksid saata komplektina punased suusad ja kollased kepid. See on tegelikult üsna tühine asi, aga mulle oleks siiski meeldinud, kui suusad ja kepid oleks värvide poolest omavahel paremini kokku sobinud. Võib-olla ainult minu kiiks ja seegi nii väike, et ümber vahetama ma midagi ei hakanud. Komplekti valisin puhtalt hinna järgi, suusavarustusest ei tea ma ise mitte midagi, aga usun, et algajale lapsele kärab küll ja loodan, et soetatud komplekt teenib nelja aasta pärast veel Neljandat ka.

Mis siis veel. Ma võtsin selle nädalaga 2 kilo alla, aga mu motivaatorid hakkasid nädala teises pooles mind alt vedama. Näiteks mu Polari aktiivsuskell küsis pärast pooletunnist tempokat trenni, kas salvestan nii lühikese trenni ja kui seda tegin, siis näitas, et ma treenisin 0 minutit ja kaotasin 0 kalorit ning päeva lõpetasingi sedasi, et kellal ei tulnud protsendid täis. PolarFlow ei tunnistanud ka enam mu kella, pidin viimase korra välja lülitama ja selle sammuga läks veel 6% kaduma. Järgmisel päeval lõi mulle 3 inactivity stampi, kuigi ma ei istunud päeva esimeses pooles pea üldse, vaid ühe korra jäin tunniks teleri ette ja siis tõusin surina peale püsti ka ning jäingi püsti. Pärast avastasin, et mul 3 märki juba küljes, nagu polekski ennast üldse liigutanud. Kuidas?! Ja päeva teises pooles, kui ma ema sünnipäeval peale istumise suurt midagi ei teinudki, ei andnud kell endast kordagi märku, ka siis mitte, kui vaatasime poolteist tundi järjest “Trolle”. Saa siis aru. Täna hommikul näitas Polari kaal, et olin ööga võtnud juurde 1,3 kilo, mis on võimatu, nii et pidin täielikult selles 80-euroses kaalus pettuma. Õnneks on mul ka teine kaal olemas, mis näitab õigeid numbreid ja mis kinnitas, et selle nädalaga kahanesin kahe kilo võrra, nii et katsun Polari trikkidele vaatamata motivatsiooni ikka üleval hoida.

Rohkem ei oska ma midagi lisada, nii põnev nädal oligi. Tunni pärast algab juba uus nädal, nii et viimane aeg on hakata magama sättima.

Ilusat uut nädalat teile!