Hall härg, mädä silm piäs

Otsisin postituse pealkirja jaoks Folklore.ee andmebaasidest pudruteemalisi vanasõnu ja mõistatusi ega suuda enam kunagi võisilmaga putru sama pilguga vaadata, sest just see on vastus halli härja ja tema mädase silma mõistatusele. Sama lugu ka mädapüti ja igasuguste mädaste selgade või aukude mõistatustega (alates numbrist 4630). Tekib küsimus, kas vanasti oli mädal mingi muu tähendus, et seda nii ohtralt pudru kirjeldamiseks kasutati? Või oli inimestel kesisest toiduvalikust nii villand, et negatiivsed seosed olid kerged tekkima?

Minu lapsepõlves küll kesist toiduvalikut ei olnud, kuid pikka aega oli minu kiireks hommikusöögiks tops kohupiimakreemi ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mul kohupiimakreemidest siiani isu täis, ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kui mädaste mõistatuste autorid tundsid pudru suhtes midagi sarnast, siis mõistan neid täielikult. Minu loodud mõistatus kõlaks ka umbes nii: tops külmkapis, sees kohutav piin…

Pudru puhul on erinevaid variante nii palju, et see hommikusöök ei muutu vist kunagi päris üksluiseks. Endal küll kogemus puudub, aga järeldan seda teiste kogemusest. Kui Instagramis ja Facebookis küsisin, kas 10 hommikut putru oleks väljakutse, siis enamus vastasid, et ei ole ja nii mõnigi lisas, kuidas nende peres süüaksegi peaaegu igal hommikul putru, niimoodi aastast aastasse.

Ka meie jaoks ei olnud väljakutse (mille Helen meile esitas) süüa 14 hommikut järjest putru, aga mõni puder ise oli väljakutse.
14 hommikut putru
Igal hommikul enne või pärast söömist tehtud pilt. 

Tegin esimesel hommikul segu kahest Helde sarja soolasest pudrust, sest arvasin, et sedasi võiks porgandiga variant meile meeldida, aga eksisin, see rikkus hoopis vinnutatud lihaga pudru ära. Selle segu söömine oli päris kindlasti väljakutse! Porgandi ja seemnetega mitmeviljahelvestest tehtud kotletid meeldivad muidu meile kõigile, lihtsalt pudruna see helbesegu peale ei lähe.Helen Helde kotletid 2Heleni kodulehel leiduva retsepti järgi tehtud kana-kodujuustukotletid mitmeviljahelvestega.

Segaputrudest rääkides, siis Silver tegi siin mingi aeg vinnutatud lihaga putru… Ma sain kohe aru, et hommikusöögi juures on midagi valesti, aga eriti imelikuks läks asi siis, kui koos vinnutatud lihaga jäi hamba alla rosin. Minu hämmingu peale teatas Silver, et vinnutatud lihaga helbeid oli vähe, ta pani jõuluputru juurde… Jõuluputru! Kes nii teeb?

Ma lisan putrudele sageli kaerakliisid juurde, aga eriti hea on kaerakliipuder ise… Avastasin selle tänu lugejatele, kes seda sügisel mannapudru asemel soovitasid – aitäh soovitajatele! Tegin Instagrami storys suuremat sorti pudruküsitluse ja viimase seisuga ei ole 78% vastanutest kaerakliiputru söönud. Ma soovitan proovida, see on veel parem kui mannapuder, aga palju tervislikum. Kaerakliid sisaldavad kõige rohkem kiduaineid, see on ka põhjus, miks neid teistele putrudele juurde lisan, see kulub mu aeglasele seedimisele ära. Kellel veel aeglane ainevahetus, siis eriti hea hommikune ärataja on soolane puder tšillisädemetega (Santa Maria Chili Explosion)NeljaviljahelbedTšillisädemed, keset lauda, või kõrval.

Soolase alatooniga pudruna läheb meil kõige paremini peale mädase silmaga hall härg võisilmaga (mitte margariinisilmaga!) neljavilhapuder, seda lapsed tellivad, tatrahelbepuder meeldib neile ka, aga vinnutatud lihaga putru söövad nad pika vinnaga…

Tatrahelbed saatis meile Helen, ise ei ole ma neid kunagi poest ostnud ega ole varem üldse tatrahelbeputru söönud. Tatart teen muidu sageli, aga seda lõunaks või õhtuks, mitte hommikuks. Kuigi maitselt on need peaaegu ühesugused, hakkas mulle väljakutse viimasel hommikul tatrahelbepuder vastu (jätsin pool alles, edasi sõin hoopis kooki) ja sellega sai minu pudruisu paariks päevaks otsa. Ainult paariks!

Millest ei saa mul vist kunagi küll, on Helde sarja mitmeviljahelbed jõhvika, kookose ja õunaga. Mind täitsa hämmastas, kui Instagramis vastas valdav enamus, et see puder ei maitse neile. Minu arvates läheb see iga söömisega aina paremaks, nii et soovitan uuesti proovida. Ma teen seda vee ja piimaga (pooleks või piima natukese rohkem), maitsestan meega, mõnikord raputan peale ka kaneeli (kiirendab ainevahetust, nagu tšilligi) ja ongi ideaalne puder valmis. Helen Helde jõhvikaga 2Jõhvika, kookose ja õunaga Helde sarja puder, mis on väga hea ka igasuguste lisanditeta.

Alguses meeldisid mulle mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud võrdselt, aga ajaga on jõhvika ja kookosega variant nii palju rohkem meeldima hakanud, et õuna ja mustsõstraga putru polegi ma enam teinud, lihtsalt pole isu selle järele. Küll käivad neelud aegajalt sellest helbesegust tehtud muffinite järele… Soojad muffinid ja külm piim, mmm.Helen Helde muffinid ja küpsisedHeleni kodulehe retseptide järgi tehtud küpsised ja muffinid. Maitsesid väljanägemisest paremini. 

Instagrami küsitluse põhjal meeldisid vastajatele enim neljaviljapuder ja riisihelbepuder, vähim meeldisid mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud ja tatrahelbepuder. Kaerakliipuder sai ka palju eitavaid vastuseid, aga kuna seal kadus küsimus ära, siis seda ma ei arvesta. Tulemused veidi üllatasid mind, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab enamikule meeldida riisihelbepuder rohkem kui jõhvika ja kookosega mitmeviljapuder…

Riisihelbeputru olen elu jooksul mõned korrad teinud, aga siis kasutasin maitsestamisel veel julgelt suhkrut ja sõime putru kisselliga. Nüüd maitsestasin putru ainult meega ja tulemuseks oli üsna maitsetu kokkukleepunud riis. Teist korda seda tegema ei kipu, aga kuna enamuse arvates pole pudrul viga midagi, siis järelikult oli viga minu valmistamisviisis.

Märts oli riisikuu, siis lisas Helen sotsiaalmeediasse erinevaid retsepte, kus riisihelbeid kasutada saab ja nii mõndagi tahan järele proovida, näiteks kookospiima ja mangoga riisihelbeputru või riisidesserti mango ja granadilliga. Instagramis soovitas üks lugeja teha riisihelbeputru mustsõstarde ja mandlitega või peekoni ja salatiga, need variandid kõlavad ka täitsa hästi. Eks ma varsti saan teada, kas riisihelbepuder jääbki minu jaoks väljakutseks või saame sõpradeks. Helen helbed.jpgKavatsen nüüd koolivaheajal esitada pudruväljakutse ka oma vanematele ehk plaanin maal olles neile igal hommikul putru teha. Ma mäletan enda lapsepõlvest ainult mannaputru ja see saab olema ainus, mida ma neile ei tee. Riisihelvestega ei hakka ka ilmselt katsetama, aga teised pudrud saavad olema kenasti esindatud, ehk hakkavad neilegi meeldima.

Muide, tänu lugejatele sain teada, et puder on tegelikult laiskade hommikusöök – aitäh jälle kõigile, kes ütlesid, et putru ei pea keetma! Seda tõesti ei pea tegema. Ma panen hommikul pudruhelbed valmis, valan potti veidi vähem vett, kui õpetuses kirjas ja lähen muid asju ajama. Kui vesi läheb keema, siis valan helbed sisse, segan paar ringi, tõmban poti tulelt ja jätan pudru 10 minutiks paisuma. Ma seisan sedasi pliidi ees kokku 1-2 minutit, nii et hommikupuder ei tähenda mingit aeganõudvat vaaritamist.

Kuigi ma tean, et puder on kiire ja soodne hommikusöök, kaldun ikkagi sageli võileibade poole, sest… Ma ei tea, harjumus. Kui eelmise aasta lõpus sõime juba väga sageli putru, siis mingi aeg vajusin võileibade juurde tagasi ja putru tegin heal juhul 3 korda nädalas. Praeguse väljakutse raames sõime üldse esimest korda 14 hommikut järjest putru ja see ei olnud tegelikult üldse raske, pigem hakkas tekkima juba mõnus harjumus ja ka igatsus, kui pärast väljakutset sõin kahel hommikul võileiba.

Ma olen alles viimastel aastatel (alates Orgu kavaga tutvumisest) hakanud rohkem putrusid tegema, varem tegin ainult mannaputru ja see on ilmselt miski, mille olen lapsepõlvest kaasa võtnud. See tekitas minus sageli süümekaid, sest olen alati pidanud putru kasulikuks ja heaks hommikusöögiks, olen lihtsalt olnud oma harjumuste ori. Võib-olla peaksin iseendale sagedamini selliseid väljakutseid esitama, et hommikupuder muutuks harjumuseks, millest enam lahti ei saa.

Või siis peaksin end rohkem motiveerima teadmisega, et mul on võimalus anda lastele kodust kaasa harjumus süüa hommikuti putru…
Helbe-Helenid
Postitus on sündinud koostöös Heleniga, kes varustab meid pudruhelvestega. 

Kodune, argine, pühapäevane, advendine, sojavahane, pudrune

Kujutasin tänast päeva, esimest adventi, veidi teistsugusena ette, sest nädala alguses oli üsna suur võimalus, et Silveril saab reedega tööhooaeg läbi. Ma muidu ei ole eriline jõulufanatt, aga seekord tekkis koos ootuse ja lootusega mõnus jõulumeeleolu, ostsin isegi Nurme “Vürtsivalgus” lõhnaküünla, et esimesel advendil oleks terve korter seda meeleolu täis. Lõhna osas oleks tegelikult jõulupudrust ka piisanud.cofjõulupuder 3Noh, lõhn oli, meeleolu oli, aga Silverit ei olnud … Veidi kahju oli, aga kuna viimati nägime alles kaks nädalat tagasi, siis igatsus veel ei murra ja jaksan oodata teda teise advendini, selleks ajaks peaks ta küll kodus olema.

Lõhnaküünlaid ostsin tegelikult rohkem ja eesmärk ei olnud jõululõhna koju tuua, vaid peita haisu, mis kasside, merisigade ja rottidega kaasneb. Kui kaasneb. Ma siin alles küsitlesin üht võõrast nina, kelle arvates ei olnud meil kassikusehaisu ning merisigade ja rottide puurid ei olevat ka haisenud, aga võib-olla oli tal nina kinni, võib-olla oli lihtsalt viisakas.

Sõbranna küsis küll ühel hommikul otse, mis meil toimunud on … Siis oli kassikusehais muidugi läbi kinnise nina ka tunda. Kass lasi vaiba täis, pesin selle õhtul masinas läbi ja jätsin ööseks radika peale ning hommikuks haises terve korter. Ma ei tea, kuidas nii, aga tehtud protseduurid pigem võimendasid seda haisu.

Alustades algusest, siis oktoobri keskpaigas sain hakkama suure veaga, ma vahetasin vana hea kassiliiva saepurugraanulite vastu ja Ruubi, igavene pirtsutaja, väljendas üsna ruttu oma pahameelt ning tegi oma mõlemad hädad vaibale. Läksin kohe liiva peale tagasi, kuid Ruubi pirtsutab ikka veel ja tänaseks on kolm kaltsuvaipa korduvalt pesumasinast läbi käinud ning kappi ära pandud, sest muidu ta suure tõenäosusega kergendaks end nende peal.

Viimane kord, millest on juba nädal möödas, pissis ta minu nina all vaibale ja ma ei ole kindel, kas ta heitis ette musta liivakasti või seda, et olin terve päeva ära olnud, mistõttu oligi liivakast täis ja söögikauss tühi. Ma pissimise hetke ei näinud, aga demonstratiivset vaiba kraapimist märkasin küll … Loik ise oli nii väike, et seda kogust oleks jaksanud kinni hoida küll veel. Pigem jäi mulje, et ta tahtis oma teoga midagi öelda.

Olen nüüd terve nädala hoidnud liivakasti piinlikult puhtana ja söögikaussi alati täidetuna ning kass kuskile mujale oma hädasid teinud ei ole. Kaltsuvaipasid pole muidugi enam maas ka, aga kui tal tuju peale tuleb, siis väikeste toas on suur vaip veel alles ning terve esik on kaetud vaipkattega …

Ühesõnaga on siin viimastel nädalatel olnud palju ebameeldivat lõhna ja kuna mul nagunii on pidevalt hirm, et mu nina on loomadega lihtsalt harjunud ega tunne, kuidas nende puurid tegelikult haisevad, siis ostsin elu esimesed sojavahast lõhnaküünlad.cofNurme e-poes on küünlad praegu 40% soodsamad ja vähemalt 35-eurose tellimusega saab kingituseks kaasa magneesiumiõli, ma seda ei teadnud, nii et see oli tore üllatus. Mul on magneesiumiõli muidu kogu aeg olemas, aitab väga hästi, kui jalakrambid kimbutavad. Mitte küll sekundiga, kuid loetud päevadega küll ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole enam ammu voodis sirutamisest krampi läinud jalataldade pärast väänelnud. Enne magneesiumiõli oli see igapäevane nuhtlus. 

Isegi, kui tõesti meie loomaaed siin ei haise, siis miski ikkagi haiseb … Kas on võimalik, et suitsuhais on veel aastaid hiljem korteris tunda? Sest minu jaoks on see täielik suitsukas, mis esikus vastu lööb, kui pole päevi või nädalaid kodus olnud. See ei ole meie kodu lõhn, vaid miski, mis on üürilistega tulnud ja nendest maha jäänud. Lõhnaküünalde lõhn võiks nüüd samamoodi igasse seinaprakku imbuda ja kodule uue lõhna anda.

Kui ostetud küünalde lõhnadest rääkida, siis “Vürtsivalgus” on minu jaoks tegelikult natuke liiga vänge. Jõulune on küll, aga mulle hakkab üsna ruttu vastu ja see ei üllata mind, sest mulle pole tegelikult kunagi jõuluvürtside lõhn peale läinud. Küünla lõhn ei ole halb, aga paneb lõpuks pea valutama … mis iseenesest annab ka jõuluemotsiooni edasi, sest jõulud ja peavalu käivad sageli kokku.

“Nurme saladus” on rohkem minu maitsele, mõnusalt magus, panin selle meie magamistuppa ja sensuaalse lõhnaga Romantilise puudutuse” jätsin sahtlisse oma aega ootama, kuigi ostes oli vastupidine plaan.cofNurme sojavahast küünlaga asendasin viis tavalist parafiiniküünalt, mida ma olin põletanud vaid korra, sest need täitsid rohkem dekoratiivset rolli, aga need ei olnud enam pealtpoolt kollaseks luitunud välimusega dekoratiivsed. Kuna parafiinist eritub õhku kahjulikke aineid, siis ma ei hakanud kollasekirjuid küünlaid väikeses magamistoas lõpuni põletama, aga ära neid ka ei visanud – viin need hoopis vanaema ja vanaisa hauale.

Kui olin Nurmest tellimuse ära teinud, siis avastasin, et Signe Seebid tootevalikus on samuti lõhnaküünlad, mis põlevad ligi kaks korda kauem ja kuna Signe Seebid vannitooted on mulle alati meeldinud, siis tellisin samal õhtul sealt ka veel ühe lõhnaküünla ja kui ma juba midagi ostma hakkasin, siis lisasin korvi ka huulevõide ja kehakoorija. Viimase puhul tekkis küll tunne, et reedan Bon Meritet, kelle kehahooldustooteid viimased kaks aastat kasutanud olen, kuid hind oli sünnipäeva raames liiga hea, et jätta võimalus kasutamata. cofSigne pakis oli ka väike kingitus – näovõie. Sõrmede vahel tundus see kahtlaselt rasvane ja kuna mul on niigi kohati rasune näonahk, siis kartsin, et see teeb asja hullemaks, aga ei, imendus hästi kiiresti ja mingit rasust läiget nahale ei jäänud. Talvel saab sellest kindlasti asendamatu abimees, kui jälle suusatama hakkame ja külm põsed ära võtab.

Signe Seebid “Looduse värskus” sojavahast küünal lõhnab täpselt nii sidrunheinaselt nagu lootsin, mulle väga meeldib. Lisaks põleb see kuni 58 tundi, nii et saan sidrunheina värsket lõhna pikka aega tunda.

Kohvi-greibi kehakoorija on taas üks kiidetud ja tunnustatud toode, mida ma ei ole jõudnud veel kasutada, kuid mille välimus ja lõhn on paljulubavad. Paki sain kätte laupäeval ja samal päeval kasutasin lõpuni oma lemmiku Bon Merite mask-koorija, nii et õigel ajal tegin oma tellimuse, uuel laupäeval saan juba saunakohvi nautida.

Neljandale ostsin huulevõide, kuigi mulle tegelikult ei meeldi sellised, millel tuleb sõrmepidi sees käia, sest see on ebahügieeniline ja ebamugav lahendus, aga taas, hind oli katsetamiseks hea. Neljandal küüsi ei ole, seetõttu tema jaoks ebamugavuse faktor nii suur ei ole, ebahügieeniline osa teda samuti ei morjenda, nii et las olla sõrmepidi purgis, kui huuled lasteaias tunda annavad. Poistele ostsin Nurmest huulepalsamid, sest talvel kuluvad nendelgi sellised asjad ära. cofHuulevõide ja -palsamid tõi lastele tegelikult päkapikk, sest tal ei olnud midagi muud sussi saapa sisse panna. 

Üks väike vihje neile, kes Signe Seebid e-poest suuremat tellimust tahavad teha, aga sünnipäevasoodustustest ilma jäid: praegu antakse tellimusega kaasa 20% suurune sooduskood järgmiseks ostuks, nii et esialgu tasub teha väiksem ost ja siis suurem. Kuna tarne pakiautomaati maksab euro, siis ei ole selline topelt tellimine rahaliselt kulukas, ainult ajaliselt (ja ma hea meelega säästaksin teid sellest, aga ma ei tohi oma koodi jagada).

Tagasi tänase juurde minnes, siis hommik algas meil kerge koristamise ja kodu ehtimisega, viimase nimel loobusid lapsed isegi vanaema juures ööbimisest, nii et see oli suur sündmus. Suurt ehtimist iseenesest ei olnud, sest iga aastaga on jõulukaunistusi aina vähemaks jäänud, aga lastel läksid silma särama juba ainuüksi elektriküünalde peale ja minu silmad pani särama korras kodu.adventNeljas alustas kassi ehtimisest.

Üldse oli tänane päev kuidagi nii päris, selline mõnusalt jõulune. Ma ei tea, kas ma üldse ühelgi aastal olen esimeseks advendiks sedasi jõulumeeleolus olnud. Kinkide osas jõuludeks valmis olen küll olnud, aga seekord on kuidagi vastupidi, meeleolu on olemas, aga kingituste peale pole üldse veel mõelnudki. Kuna kingituse teeme ainult lastele ja asju neil juurde pole vaja, siis mõtlen praegu, et võiks neile kinkida hoopis mälestused – läheks kuskile, kus varem pole käinud või teeks midagi, mida varem pole teinud.jõulupuderKui kodu sai korda ja ehitud, siis sõime ideaalset esimese advendi hommikusööki – jõuluputru. Me ei söönud seda esimest korda, nii et ma juba teadsin, et sööjaid saab olema ainult kolm, sest kahele suuremale see puder ei maitse, neile tegin kaerahelbeputru võisilmaga. Nüüd, kus olen hakanud rohkem putrusid tegema, on suuremate poiste puhul tulnud selgelt välja soolase pudru eelistus ja võisilm on nende eriliseks lemmikuks saanud. Ma ei ole üldse pettunud, et nad igas versioonis putrusid ei söö, mul on hea meel, et nad mingiski versioonis seda teevad. jõulupuder 2Jõulupudru puhul olin isegi alguses kõhklev. Nagu eespool kirjutasin, siis jõuluvürtside lõhn ei ole mu lemmik ja paraku on nende maitsetega sama lugu. Mulle ei maitse klassikalised piparkoogid, eelistan iga kell Kalevi mahedaid piparkoogiküpsiseid ja jõulukookidele eelistan kõikvõimalikke muid kooke, sest ma ei ole veel saanud koogiletist sellist jõulude eritoodet, mis mulle meeldiks.

Jõulupudrust ei oodanud ma seega ka suurt midagi ja kui seda esimest korda tegin, siis juba lõhn, mida teised nii kiitsid, oli minu jaoks pisut liig, isegi väga liig. Aga pidin poti kohal olema ja pudruhelbeid mõõdetud kogusele kõvasti juurde valama, sest täisterahelbeid polnud väga nähagi, küll ujusid vees vist kõik õunatükid, mis karbis olid. Kuigi lõhn mulle ei meeldinud, oli esimene maitseelamus mõnusalt mahlane ja hea, üldse mitte liiga jõuluvürtsine.

Täna oli pudrus õunatükke kõvasti vähem, kuid rosinaid oli päris palju ning puder oli endiselt magusalt (maitsestasin meega, mitte suhkruga) mahlane. Jõulumaitsed ei ole muidu mu lemmikud, aga jõuluputru sööksin küll terve detsembri ja ma ei ütle seda seetõttu, et kaks pakki putru kingituseks sain. Ma ei kiitnud teisi Helde putrusid (kolme neist siis, porgandiga variant mulle ei meeldi) ka vastutasuks millegi eest, vaid mulle päriselt need meeldivad. Vinnutatud lihaga varianti olen siin kõige rohkem juurde ostnud, sest seda teen kõige sagedamini – lapsed armastavad seda võisilmaga, mina tšilliga.

Suurtele poistele ei meeldi jõulupudru sees rosinad ja pean ütlema, et tegelikult ei fänna lastest keegi kuivanud viinamarju, kringlitest ja pirukatest nokivad kõik neli need välja või jätavad küpsetised üldse puutumata, aga väiksemad söövad jõuluputru kenasti koos rosinatega. Alguses küll lubasid, et kuivanud viinamarju nad ei söö, kuid palumise peale maitsesid ja ilmselt veidi mahlasema oleku tõttu need kaubaks ka läksid.

Muide, mulle pakuti võimalust kirjutada jõulupudrust tasu eest, aga kuna mul oli nagunii plaanis muljeid jagada, siis ma ei soovinud seda tasu. Täitsa imelik tegelikult, öelda ära rahale, mis oleks põhimõtteliselt niisama arvele tulnud, aga ma teeksin seda uuesti. Mainin ära, et tasu eest ei oleks ma kirjutanud midagi teisiti ehk pudru keetmisega kaasnenud lõhn poleks meeldima hakanud ja ma tõesti loodan, et mu lugejaid saavad aru, et kui ma kiidan, siis ma päriselt kiidan, mitte ei ole “kinnimakstud”.

Ühesõnaga oli jõulupudrul täna meeleolu loomise juures tähtis roll, samuti (lõhna)küünaldel, Kalevi piparkookidel, mandariinidel, vähem ja rohkem jõulustel filmidel ning loomulikult ka kõikvõimalikel jõuluehetel. Vaid Silver ja kuusk olid puudu, aga küll tulevad nemad ka või vähemalt üks neist, kuuse osas pole veel nii kindel.mdeÕhtuks meeleolu muidugi hajus, sest siis tuli hakata õppima, keeleharjutusi tegema, pesu pesema, küüsi lõikama ja kuna selleks ajaks olid toad jälle segamini, siis ka koristama. Tavaline argielu, ei mingit esimest adventi ega vürtsivalgust.

Lõpetuseks üks väike küsimus – kas kellelgi on pakkuda Khaled Hosseini raamatut “Tuhat hiilgavat päikest”? Mul on kaks raamatut nüüd olemas ja kolmandat tahaks ka.

Laupäeva õhtu

Neljas käis täna sünnipäeval, pärast mida vaatasime koos “Luciferi” järele, sest eilne osa jäi vahele ja mul nõudekas käis, ei saanud kohe maale tagasi sõita (sealt kahekesi sünnipäevale tulimegi). Pidime pärast seepi tagasi sõitma, aga läks hoopis nii, et Neljas jäi diivanil magama ja seal magab ta ikka veel. Oli vast äge pidu, kui sedasi läbi võttis.cofSünnipäev toimus Kadrinas Roosistuudios, mis alles kevadel avati ja kuhu me siiani ei olnud jõudnud. Koht on väike, aga nii armas ja hubane ning mulle väga meeldib see, et Roosistuudios ei ole elektroonilisi ega plastikust mänguasju. Mõnus vintage-stiilis peokoht. sdrMulle meeldib veel rohkem see, et ka Neljandale meeldis Roosistuudios, ei olnudki vaja rohkem ruumi ega tulesid ja vilesid. Ilmselgelt läks kogu aur seal üksteisega mängimisele ja möllamisele, muidu ta mul praegu diivanil omadega läbi ei oleks.

Las ta siis magab, võime homme ka maale tagasi sõita, vahet ei ole. Saangi kasutada võimalust ja kirjutada sellest, millest eile jäi eluargi tõttu kirjutamata.

Eile oli viimane koolipäev, ideaalis oleksime pidanud täna juba Soomes olema, aga me vist ei sõidagi üldse Silveri juurde. Mitte et ei tahaks, väga tahaks, aga laevapiletid on kallid, sõidud pikad, vaheaeg lühike, lapsed tahavad vanaemade juures ka olla, Silveril saab ülevaatus sellel kuul läbi ja tema tahaks esimesel võimalusel koju tulla, aga ta veel ei tea, millal see võimalus tekib, äkki juba kolmapäeval, võib-olla alles novembris … Tee siis sedasi plaane, eks.

Praegu meil vaheajaks plaane ei olegi, elame päeva korraga ja vaatame, mis saab. Küll võin anda lääne-virukatele ja miks mitte ka kaugema kandi rahvale viimase hetke idee – seiklusorienteerumine. Pühapäev on viimane orienteerumispäev, õhtuks tuleb vastused toimetada sinna, kuhu need toimetada tuleb. Kadrinas näiteks spordikeskusesse. Osalejate vahel läheb midagi loosi, aga auhinna või auhindade kohta mul info puudub.

Me tegime lastega kolmapäeval Kadrina raja läbi. Tegime tegelikult natuke sohki, esimene ja viimane punkt jäid samal päeval läbimata, aga kokku kõndisime siiski kena kuus kilomeetrit. Lastele muidugi lubasin poole lühemat maad, sest muidu ei oleks nad ideest väga vaimustuses olnud. cofLõikasime veidi läbi surnuaia, seda mitte jalavaeva säästmiseks, vaid surnuaia ilu pärast. Mulle ei meeldi matused ja ma ise ei tahaks saada surnuaeda maetud, kuid mulle on alati surnuaiad meeldinud, neis on vaikne võlu. cofsdrIlm oli jalutamiseks suurepärane, valdaval enamusel meist olid tujud ka head. Esimene oli rõõmuga peamine kaardilugeja, Kolmas kandis meeleldi pastakat ning Teine ja Neljas vaidlesid seljakoti kandmise pärast (mõlemad tahtsid seda ise teha), kui Teine parasjagu millegi üle ei kurtnud.davKõik on pildil. Peaaegu.

Kodus selgus, et Teine ei kurtnudki niisama kurtmise pärast, kuidas ta ei jaksa kõndida, kuidas jalad enam üldse ei liigu, kuidas ta on nii väsinud ja kuidas tal pea ka valutab juba. Kui ta toas diivanile istus, siis ta sai vist aru, et tal ei valutagi pea niisama ja tahtis, et katsuksin tal otsaesist. Katsusin, aga midagi aru ei saanud, sest käsi oli mul külm ja me mõlema otsaesised tundusid sama soojad. Andsin talle igaks juhuks kraadiklaasi ja see näitas 38,5 °C.

Minnes ei olnud tal häda midagi, ka esimesel kahel kilomeetril ta veel ei kurtnud, sealt alates hakkas kurtma, aga kuna see tema puhul ei ole midagi uut, siis ma tõesti ei osanud arvata, et tal parasjagu palavik tõuseb. Kodus tõusis see veel edasi ja 39,2 °C juures tundis ta end juba päris halvasti, siis andsin rohu sisse, muidu oleksin lasknud rahus kehal viirusega võidelda.

Ma ei tea, millega ta võitles, aga järgmisel päeval temperatuur üle 37,2 °C ei tõusnud ja midagi pole sellele järgnenud ka, ei nohu, ei köha. Jumal teab, mis see oli. Olin siiski ettevaatlik ja jätsin ta kahel päeval koolist koju, tema vaheaeg kestab seega juba kolmandat päeva.

Neljapäeva hommikul käisin lasteaiast tulles Konsumist läbi ja ostsin kiidetud kaerakliid.

Ma ei tea, kus ma varem olen olnud … Kaerakliidest tehtud puder on nii hea, et tõesti läks isegi mannapudrupoisile peale. Mulle see mannaputru ei meenutanud, ma muidugi maitsestasin seda mee ja kaneeliga, mida Silver mannapudru puhul kunagi ei tee, aga kaerakliipuder oli sellegipoolest hea.

Samuti katsetasin järele soovituse lasta vesi keema, võtta pott tulelt, kallata helbed sisse ja lasta mõnda aega seista. Toimib! Putru ei peagi keetma ja see teeb asja veel lihtsamaks, ei mingit põhjakõrbenud putru ega erilist ajakulu selle valmistamisel.

Putrudest rääkides, siis ma küsisin ühe Helen Helde pudrukohvi juurde, mille loosin välja järgmisel laupäeval pudrupostituse kommenteerijate vahel. Kellel esmaspäeval Facebooki loosis ei vea, siis jääb veel võimalus proovida õnne siin, Heleni Facebooki või Instagrami lehel.

Esmase tagasiside põhjal võib vist öelda, et Helen Helde on algajate pudrusari. Suured pudrusõbrad oskavad juba ise oma putrude sisse igasuguseid erinevaid asju lisada ning neid Helen Helde pudrud ei vaimusta. Mina olen algaja või siis lihtsalt rutiiniarmastaja, kes aastaid kolme erineva pudru vahel laveerinud ega ole osanud igatseda midagi muud, nii et mulle läheb Helde sari hästi peale (välja arvatud porgandiga variant, aga need helbed on jälle kotletis head).

Mul muud juttu ei olegi ega saagi olla, sest Neljas ärkas ja üldse mitte hea tujuga …

Ilusat laupäeva õhtut ja ilusat pühapäeva ja ilusat vaheaega nendele, kellel on vaheaeg!

View this post on Instagram

Niiii ilus!

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on