Jaanid Leo juures ja mere ääres

Me otsustasime juba kuu alguses, et sellel aastal oleme taas jaanide ajal Soomes, sest leidsime, et sel ajal pole tegelikult midagi teisiti kui oleks mistahes muul nädalavahetusel. Inimesed on samad, toidud on samad, sest ilmselgelt on vanemate juures grillimine üks esimesi asju, mida me Eestis teeme ja täpselt sama oleksime teinud jaanipäeval – vanemate juures grillinud.

Neljapäeval siiski tekkis väike kiusatus koju sõita, kuid sobivatel kellaaegadel olid autokohad välja müüdud ja ebasobivatel maksid laevapiletid üle 200 euro, mis on kaugelt liiga suur summa, et reedel 9 tundi koju reisida ja pühapäeval sama kaua tagasi tulla ning seda kõike selleks, et saaks laupäeval surmväsinuna vanemate juures šašlõkki süüa. Jäi ära, me pole enam nii noored, et sedasi jaksaksime. Nii rikkad ka mitte.

Me veetsime reede hoopis laisalt ja tubaselt, sest vihma sadas ja enamus poode olid kinni, nii et ega meil väga midagi teha ei olnudki. Käisime küll igaks juhuks Puuvilla keskuses lootusega, et ehk H&M on avatud ning saame laste sokivarusid täiendada ning ühele õhukesed dressipüksid osta, aga ei olnud avatud. Meil oli nimelt plaan minna järgmisel päeval mängumaale, aga siinne kehv põrand on vahepeal ära lõhkunud vähemalt 6 paari sokke ja Kolmanda ainsatesse korralikesse dressipükstesse, mis said alles eelmisel kuul ostetud, närisid rotid sellise augu sisse, et neid pükse enam päästa ei andnud. Meie enda rotid siis, muid närilisi siin näinud ei ole.cof“Paharotid” Siidi ja Saara oma taaskasutatud pesakiiges, kus nad pidevalt armsasti koos magavad, aga kohe silmad lahti teevad, kui ma puurile lähenen ja neist pilti üritan teha. 

Puuvilla keskuse Citymarketist sokid siiski saime, aga pükse mitte, sest kõik olid seest karvased või maksid minu jaoks liiga palju. Eelistan ikka H&M`i õhukesi “võta 3, maksa 2 eest” dressipükse, sest need on “3 paari uusi pükse ühes kuus, millest 2 kohe ära trööpame” lastega kõige rahakotisõbralikumad. Citymarketist me vaid sokkidega ei lahkunud …cof“Ma tean, et ma ei tohi kummikommi võtta, ma lihtsalt nuusutan …” Loomulikult hakkas Silveril, kes lastega võrdselt kummikomme armastab, pesamunast hale ning järgmisel hetkel kõndisid nad koos ümber paradiisi ja valisid kordamööda komme.

Ülejäänud päeva vaatasime toas filme ja sõime komme, selline mõnus vihmane reede, mille ajal puhkasime järgmiseks päevaks korralikult välja.

Laupäeval läksime vahetult peale avamist Leo`s Leikkimaale, kust lahkusime sulgemisajal ehk kokku olime seal pea 7 tundi ja sellest jäi veel vähekski. Kui me eelmisel suvel imestasime HopLopi suure turnimisala üle, siis Leo`s Leikkimaa kõrval kahvatusid kõik siiani külastatud mängutoad, isegi Lohesaba, mis on nüüd tublil teisel kohal.cofVaade ühest otsast, kus selja taha jäi veel eraldi suur mänguala, ning vaade diagonaalis vastu:cofTuubirada oli Neljanda lemmik ja talle nii jõukohane ka, et abi ta seal ei vajanud, vedas ise tuubi üles, ise lasi sellega liugu ja sedasi kümneid kordi järjest. Vahepeal käis ajas muid asju ning siis oli jälle tuubirajal tagasi.cofcofcofcofLoomadMängumaa muutis vahvaks ka see, et see on kujundatud väikestviisi džungliks, kus on loomad, palmid, hütid, vulkaan, kosk, piraadilaev ja palju värve. Kaelkirjakute taga paistab vulkaan, mille otsas istuvad Teine ja Kolmas, kes muudkui ronisid võidu tippu ja lasid liumäest või mööda vulkaani külge alla. Neid nähes tundus see nii kerge, nii et ronisin ka vulkaani tippu ja siis tegin seal värisevate kätega väikese videoklipi, et anda mängumaa suurust ja vulkaani kõrgust paremini edasi.

Videopildil on väike nooleke, millega paremale liikudes näeb veel paari lühiklippi, viimasel on laste üks lemmikutest, kust lasin samuti ühe korra alla ja kiirus läks seal nii suureks, et ma põhimõtteliselt lendasin torust välja vastu võrku. Ma kujutan ette, kui naljakas nägu mul sel hetkel ees oli, sest ma konkreetselt ahmisin suurte silmadega õhku, kui torust hooga välja lendasin. See oli isegi hullem kui vulkaani liumäest alla laskmine. cofKa selles ussitorus läks hoog nii kiireks, et lõpukurvis võis peaga vastu seina käia, mistõttu sain Neljanda sealt tagasi kord ülevoolavalt rõõmsalt, kord valust nuttes. Meie omadest keegi siiski päris traumat ei saanud, kuigi torudest või liumägedest laskudes lõid nad kõik oma päid või küünarnukke ära. Üks laps sai kuskil siiski sellise obaduse vastu pead, et temale küsiti kohvikust külmakotti ja neid paistis külmikus palju olevat, nii et naer ja nutt käivad ikka koos.cofKosest laskumine oli nii järsk, et mina, Esimene ja Neljas ei julgenud seda üldse proovidagi, Teine ja Kolmas olid taas need hulljulged, kes sealt korduvalt “alla kukkusid”. cofcofcofMis mulle mängumaal kõige enam meeldis, oli laste omavaheline hea läbisaamine. Kui Esimene on muidu juba sellises eas, et tema tittedega mängida ei taha, siis laupäeval lasi ta ennast kahekohalisel rattal sõidutada ja sõidutas meeleldi ka ise oma tittedest vendi ja õde. Sama ühtehoidvalt mängisid nad jalgapalli, hokit, korvpalli, lasid torudest-mägedest alla, sõdisid piraadilaeval ja isegi sõid. sdrSöömisest rääkides, siis valikuvõimalusi seal väga ei olnud, ikka kiirtoit, aga kuna viimati käisime perega Hesburgeris märtsis, siis me Silveriga kadedad ei olnud, võtsime lastele burgerieined koos Fantadega ja maksime nende eest 20 €. Koos Silveri eine ja minu burgeriga oli arve kokku 38 €. Kui lapsed said söönuks, siis me võtsime salaja 12 € eest veel kohvi ja kooki ka ning lõunatasime kahekesi edasi. Kohvi oleksime edasi tasuta saanud, aga polnud rohkem isu. Hinnad tõin siin välja enda jaoks, sest üritasime meenutada, kui palju meil eelmisel aastal HopLopis toidule kulus, aga meelde ei tulnudki ja blogis olin välja toonud vaid jäätiste maksumuse.cofMe Silveriga võrdlesimegi pidevalt kohta HopLopiga ja mõtlesime, et kas viimases enam üldse kliente ongi, sest üsna samas klassis piletihinna eest (60 vs 68 eurot) on kohad märkimisväärselt erinevad. Kui HopLop jäi silma mustusega, siis Leo`s Leikkimaa piinliku puhtusega; kui esimeses kulutasime lisavõimalustele veel 25 €, siis viimases olid kõik tegevused hinna sees, viimases oli ka parem kliima, ei mingit palavust ega toidulõhnadest paksu õhku.

Kodus saime oma küsimusele ka vastuse, kui HopLopi kodulehele vaatasin, seda mängutuba enam Poris ei ole. Meie jaoks pole sellest midagi hullu, sest pärast Leo`s Leikkimaa külastamist me HopLoppi enam uuesti ei lähekski, aga Leo juurde läheme kindlasti veel. Võib-olla lihtsalt järgmisel suvel, sest see pole odav lõbu, kokku jätsime sinna ümmarguselt 138 €. Sellest 20 kulus samme lugevatele käekelladele, mida märkasime alles pool tundi enne lahkumist. Kahju, et kohe alguses neid tähele ei pannud, oleks olnud huvitav vaadata, kui palju samme lapsed mängutoas kokku tegid.

Nende kelladega saime ka aru, miks lastele aktiivsusmonitore ostetakse. Käekella saamise hetkest on nad võidu samme teinud ja pühapäeva hommikul ei olnud enam esimene küsimus, kas nad Xboxi võivad, vaid kas nad võivad minna õue samme tegema. Praeguseks hetkeks on ühe kell küll poolvigane ja teise oma ei seisa kinni, aga mida viieeurostest kelladest ikka tahta … Eks ostame neile jõudumööda aktiivsusmonitorid või nutikellad, las siis sammuvad võidu ja eriti hea oleks, kui saaksime reaalajas jälgida, kus nad sammuvad. Kelle lastel on üks või teine, siis hea võimalus soovitada või mitte soovitada.

Tagasi mängumaa juurde minnes, siis isegi minu ja Silveri jaoks möödusid 7 tundi kiiresti, sest me ei pidanud lastel käest kinni hoidma, me peaaegu ei näinudki neid ja ka lapsed ei olnud kogu aeg koos, vaid ajasid asju omaette või siis oma uute sõpradega. Kui poisid lõid uusi tutvusi endavanuste Soome poistega, siis Neljas hakkas ühel teismelisel Soome tüdrukul sabas jooksma ja tundus, et viimasele see täitsa meeldis, sest vahepeal järgnes ta ise Neljandale, et koos temaga tuubidega sõita.cofKes mõnuleb diivanil, kes möllavad vulkaani jalamil, kes on üldse kadunud.

Me Silveriga mängisime jalgpalli või (laua)hokit, istusime kohvikus, kõndisime niisama ringi, lebotasime diivanitel, surfasime netis ja nautisime seda, et lapsed on nii suured ega vaja pidevat järel käimist. Kui veel 4 aastat tagasi oli selliste perepäevade ajal meil mõlemal käed-jalad tööd täis, siis nüüd võiks öelda, et me käisime mängumaal lausa puhkamas. Päris mõnus, või mis!ViimasedViimane liug ja viimane pilt enne lahkumist.

Kokkuvõttes möödus meie jaanilaupäev toredalt mängutoas ja õhtu veetsime mõnusalt mere ääres.cofMere ääres oli väga jahe, aga olime sellega juba eos arvestanud, nii et olime soojalt riides ning termostega olid kuum kohv ja tee ka kaasas. Tuul tahtis meie piknikuplati puhtaks pühkida, mistõttu ühe käega sõime ja teisega hoidsime asju kinni, aga kõhud saime vähemalt täis. Ülejäänud aja kogusid lapsed samme ja meie laadisime merekohinat kuulates oma akusid. Vahepeal jooksime ikka laste järel ka, kui tundus, et nad lähevad veele liiga lähedale või kakerdavad märgadel kividel.cofcofcofcofcofMe jõudsime mere äärest koju kella 22-23 vahel ja selleks ajaks olime pikast päevast nii väsinud, et kukkusime kõik ruttu voodisse ja magasime 10 tundi jutti. Vaatamata pikale laupäevale puhkas Silver end vahelduseks korralikult välja, tööpäevadel ärkab ta muidu hiljemalt poole 6 ajal, aga siin vahepeal ärkas nüüd pikalt 3.45 ja koju tagasi jõudis 15-16 tundi hiljem. Oli igati õige otsus jääda jaanide ajaks siia ja lihtsalt olla, puhata, veeta perega aega.davKuna mulle aegajalt meeldib postitusi lõpetada lõbusate hetkedega, siis jagan ka nüüd üht eilset nalja. Silverile meeldib hommikuti olla kinniste kardinatega, mina tahan päevavalguse kohe sisse lasta ja nii me eile kordamööda ütlesime Kolmandale, et ta tõmbaks kardinad eest või jätaks need ette. Lõpuks valis laps minu poole ja ütles Silverile: “Ma parem tõmban kardinad eest, muidu sa ei näe emmet ja musitad hoopis patja.”

Silver pidi lõpuks päevavalgusega leppima, patja küll ju musitada ei tahaks.

Meistereksija jutte ja muud

Me tulime mõned päeva tagasi Soome, aga oleme kuidagi juba pea kolm nädalat siin olnud. Päriselt, nii kiiresti see aeg lähebki. Ma kardan, et sedasi tuleb sügis enne peale kui ma jõuan viimaste kooliasjadega valmis. Ja ma siin veel mõtlesin mõned asjad ette teha, et keset kooliaastat oleks 12. klassis vähe kergem. Tegelikult endiselt mõtlen, ma ei ole veel lootust kaotanud, tuleb lihtsalt kokakoolat varuda ja laste ööune ajal end kokku võtta. See kokakoola osa pole nali, ma päriselt toetun sellele, kui tean, et pean öösel mõttetööd tegema.

Päeval ma keskenduda ei suuda. Asi ei ole ainult suutmises, vaid ma ei saagi millessegi süveneda, kui iga 5 minuti tagant tahab keegi midagi öelda, küsida, kaevata või käib taustaks möllamine, mis muutub kiiresti kaklemiseks ja sealt edasi nutuks. Mina olen ilma jäänud sellest emaduse imelisest multifunktsionaalsusest, millest aegajalt olen lugenud. Teate küll neid arvamusi, kuidas just lapsevanem peaks olema tööturul hinnatud, sest tänu laste kasvatamisele on ta kohusetundlikum, oskab paremini aega planeerida, kiiresti reageerida, mitme asjaga korraga tegeleda ja nii edasi. Minust sellised artiklid igatahes ei kirjuta.crazy-house1See pilt iseloomustab endiselt minu argipäeva, mul on isegi samasugune kõht ees, ainult et seal sees ei ole kedagi. Koera õnneks ei ole, aga see eest on kaks kassi ja kaks merisiga, kellega on ka pisut vaeva. Praegu muidugi mitte, sest meie pisikesed pereliikmed on oma vanaemade juures. Nali, ma ei pea end oma loomade emmeks ega arva, et mu ema on nende vanaema.

Hetkel on seis siis selline, et kassidel on minu vanemate juures hea elu ja merisigadel Härra vanemate juures veel parem. Põssad tahtsime alguses küll kaasa võtta ja nad oleksid isegi autosse ära mahtunud oma meetrise puuriga, aga kuna oli võimalus, et me jääme sõbra juurde ööseks, siis oleks nende seiklemine veidi liiga pikaks veninud. Ilmselt oleks ka vahepeatuseta reis nende jaoks veidi liiga pikk ja raske olnud. Isegi 20 minutit autosõitu Härra vanemate juurde oli nende jaoks stressirohke, nii et ma ei kujuta ette, kuidas 8-9 tundi pikk reis oleks neile mõjunud.

Ma kahjuks pilti ei teinud, kuidas kõik see autosse ära mahtus: IMG_3483Aga mahtus ja rohkemgi veel, sest kõik asjad ei ole pildil, osad olid juba autos ja osad asjad olid pakkimata. Küll tegin pilti siis, kui kassid, merisead ja nende söögid (10-kilone toidukott ja mitu pakki heina) olid maha tõstetud ja kõik asjad sedasi paigutatud, et salongi jäid vaid laste seljakotid vahetusriietega, autokülmik ja 2 kotitäit süüa.  chrysler voyagerNii “tühja” autoga ei ole me ühelgi aastal Soome sõitnud, alati salong ka maast laeni asju täis olnud. Muidugi varem on meil lisaks kõigele muule kaasas olnud veel (kahekohaline) vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja muu selline, aga asi on ka selles, et uues Chrysleris on vähe rohkem ruumi, pagasiruumi põhi on hästi sügav ja keskmise rea istmete ees on mahukad panipaigad, nii et sellesse autosse lihtsalt mahubki rohkem ja see muudab reisimise mugavamaks.

Seekord oli see Soome reisimine omaette seiklus, millest on veidi piinlik kirjutada, aga mis teha, kui see nii oli. See on nüüd see meistereksija osa. Sõitsin jaanipäeval esimest korda A-terminali. Käisin nädal enne Google Mapsis teekonna läbi ja mulle tundus, et D-terminalist möödudes tuleb veel pikalt otse edasi sõita, aga kui ma juba otsapidi Soo tänaval olin ja see edasi Tööstuse tänavaks läks, siis sain aru, et midagi on valesti, nii pikalt ma küll ei oleks pidanud sõitma. Tõmbasin kõrvale ja hakkasin esimest korda telefonis Google Mapsi uurima ning avastasin, et seal saab teekorda määrata ja seda GPS-ina kasutada. Ainult et ma ei saanud aru, et seal tuleb vajutada ka “mine”, et see rakendus tööle hakkaks. Tegelikult ma ei tea, mida ma üldse tegin, sest ekraanile tuli pikk sirge joon, millest ma järeldasin, et pean otse edasi sõitma, kuigi tegelikult oli mul kaart teistpidi ees ja see joon näitas teed tagasi. Kui ma juba otsapidi Paljassaares olin, siis mõtlesin, et midagi peab olema ikka väga viltu, ei ole võimalik, et siit saab ka A-terminali. Taipasin siis lõpuks “mine” nuppu vajutada ja pidin vaid mingi 4 km tagasi sõitma.

Õnneks startisin ajavaruga, sest kuigi leidsin, et A-terminali on lihtne minna, siis jätsin ikkagi võimaluse, et ma eksin ära, see on lihtsalt minulik. Ma ainult ei kujutanud ette, et ma nii puusse võiksin panna. Soomes tuli Härra koos GPS-iga sadamasse vastu, nii et sealt alates oli mured murtud. Kusjuures Härral läks ka hommikul vähe kehvasti. Ta tuli Onnibusiga Helsingisse, kodulehel oli pileti hinnaks 9 €, aga kuna tal telefonis netti ei ole ja mugavat printimisvõimalust ka mitte, siis otsustas bussijuhilt pileti osta ning temale tuli juba pea kolm korda rohkem välja käia. Oleks seda teadnud, oleks selle printimisvõimaluse leidnud ja kokkuhoitud 16 € näiteks minu isikliku GPS-i kogumisfondi paigutanud. Et siis teate, kui plaanite kord Soomes Onnibusiga sõita – ostke pilet kodulehelt.

Mul läks tegelikult üleüldse hästi, et ma kohale jõudsin, sest enne linna juhtus veel kole õnnetus, kus kits jooksis autole ette. Mitte minu autole, aga see oleks võinud olla minu auto. Ma sõitsin püsikiirusehoidjaga 95 km/h ja üks auto sõitis mul pikka aega sabas, kuni lõpuks enne Jägala viadukti minust mööda sõitis ning siis viaduktile järgnenud kurvis hoo sedasi maha võttis, et ma pidin ka püsikiirushoidja maha võtma ja hoogu vähendama ning järgmisel hetkel nägingi, kuidas kits jooksis minu ees sõitnud autole külje pealt ette. Pauk oli kõva ja suurte silmadega hirmunud kits jäi teele vurrina keerlema. Mulle tundus, et tal polnud enam ka ühte jalga või oli see jalg siis murtuna ta keha all, igatahes oli see väga valus vaatepilt ja elulooma temast vaevalt enam sai. Mina sõitsin edasi, kitsele otsa sõitnud auto jäi seisma. Pärast mõtlesingi, et kuidas oleks see olnud, kui minust ei oleks mööda sõidetud. Kas siis oleks kits mulle ette jooksnud ja ma oleksin laevast maha jäänud või oleks ta hoopis minu nina alt läbi jooksnud ja kõik oleks hästi olnud? Võib-olla vaevasid sarnased küsimused ka seda õnnetut juhti, kes paar kilomeetrit pärast möödasõitu sellesse kokkupõrkesse sattus.

Jaanipäevast rääkides, siis Härra ei tulnud mulle niisama sadamasse vastu, vaid me läksime edasi sõbra juurde jaane pidama. Kui juba lõuna paiku tema juurde jõudsime, siis mõtlesime, et kuna me nii vara kohale jõuame, siis ikka ei hakka ööseks jääma, aga läks nii, et jäime kaheks ööks ja sellest jäi ikka väheks. Sõbral on tõesti täielik spaakodu nagu lapsed seda kutsusid ja me laadisime seal ikka mõnuga akusid. Need kaks päeva veetsime põhiliselt terrassil, nautisime vaadet, värsket õhku, linnulaulu, head sööki ja lihtsalt kulgesime. Mõlemal õhtul käisime saunas, vihtlesime, hüppasime basseini. Teisel õhtul ma tegelikult ütlesin, et mul on nii külm, et jätan basseini vahele, sest paljas mõte sinna külma vette hüppamisest tekitas kananahka, aga kuna lapsed minuga kohe sauna ei tulnud, siis sain mõnuga leili visata ja vihelda ning äkki oligi keha nii kuum, et see külm vesi tundus hoopis väga ahvatlev. Vesi oli ka hoopis soojem kui eelmisel õhtul, kui viskasin leili ainult laste normi järgi.

Lastel oli seal ka tegevust rohkem kui küll ja lahkumispäeval said nad oma elu esimese mootorrattasõidu, mida nad eelnevatel päevadel nii ootasid. Nad ei olnud ainsad, kes ootasid, mina ikka ka, ainult et mul ei olnud see elu esimene sõit. Sõiduks on seda tegelikult palju nimetatud, sest piirdusin vaid sissesõidutee ja maja taha jäänud metsateega, aga laste jaoks oli asi seegi. IMG_3616Tean, tean, halb eeskuju, aga igaks juhuks ütlen, et turvavarsustuse puudumine ei ohustanud meie kellegi turvalisust.

Kuigi sellest nädalavahetusest on juba kaks nädalat möödas, räägime Härraga sellest siiani, see oli tõesti selline puhkus ja lõõgastus, mida me ei ole oma lastevabade spaapuhkuste ajal ka kogenud. Lähiajal plaanimegi uuesti 300 km kaugusel sõbra juures käia, et maha jäänud pusa ära tuua ja siis juba terrassil vahukoorega kohvi ka juua. Rohkemat polegi vaja.

Kui veel eksimisest rääkida, siis suutsin siin ka ära eksida, kuigi orienteerun Pori linnas palju paremini kui Tallinnas, eks see ole palju väiksem linn ka, kus orienteeruda. Kui esimesel õhtul lastega Kirjurinluoto mänguväljakule läksime, siis tegime seda päris esimest korda jala. Veel eelmisel aastal oli see liiga suur ettevõtmine ja seetõttu käisin alati autoga, kuigi maad on sinna vähe. Nüüd on sama seltskonnaga liikumine oluliselt kergem ja nii ma vedasin selle seltskonna suure ringiga mänguväljakule. Asi oli lihtsalt selles, et siin on ühesuunaline tänav ja autoga sõitsin alati paremale, aga jala minnes oleksin pidanud liikuma vasakule, kõndima tänava lõppu ja siis paremale hoidma. Nali naljaks, aga sel esimesel õhtul ei orienteerunud ma enam üldse ja kõndisin hoopis paremale, tänava lõppu ja siis vasakule ning jõudsin välja veidi vale silla juurde. Sai muidugi nii ka, aga lihtsalt 1,3 kilomeetri asemel jalutasime maha 3 kilomeetrit. See pole mul ju üldse mitte neljas suvi Pori linnas, eks, aga näe, ikka suudan siin eksida.1Mul on üldse selle orienteerumisega nii nagu on, näiteks võin astuda tänavalt poodi, seal paar tiiru ära teha ja siis uuesti tänavale astudes tagasi kõndima hakata, sest ma ei saa aru, kummalt poolt ma tulin. Oma kodus võin ka rääkida näiteks katlamajast ja siis käega hoopis teises suunas näidata. Minu sisemine kompass ei tööta, mis teha. Isegi lastel töötab see paremini – kui teisel päeval jõudsime mänguväljakule kenasti kohale, siis tagasiteel jätsin ühe ristmiku ületamata ja kaldusin mööda kõnniteed paremale, mille peale lapsed ütlesid, et me ei tulnud enne siit ja siis ma märkasin ise ka, et ei tulnud tõesti.

Muidu on siin Soomes nii mõnus olla. Kahtlesin küll, kas üldse tulen, sest Härra viimased koduskäimised olid sellised, kus õhk läks kiiresti jahedaks ja tema äraoleku ajal olid telefonikõned ka sellised, et tundsin tema hääles vaid tööstressi. Pärast pooleaastast stressivaba perioodi mõjus see mulle kui sahmakas külma vett, nii et mulle väga ei meeldinud mõte, et tulen lastega siia ja siis on Härra närvid veel rohkem pingul, kui ta pärast pikka mürarikast tööpäeva ei saa kodus ka rahu. Naljakas, aga olemine on siin hoopis täiesti pingevaba ja seetõttu mul tekib väike kahtlus, et asi ei olnud ainult tema tööstressis, vaid ka minu koolistressis. Oli, mis oli, nüüd on kõik jälle korras. Mitte, et vahepeal ei oleks korras olnud, Härra näiteks ei saanud üldse aru, et meil midagi viltu oli, temal oli lihtsalt tööl mured. Kui temal on mured, siis ta tõmbub endasse, muutub napisõnaliseks ja on minu suhtes jahe. Kui minul on mured, siis ma tahan veeeel rohkem kaisus olla ja rääkida, rääkida, rääkida. Loomulikult on jahe mees minu jaoks mure, nii et mul oli vahepeal päris raske tema kõrval põleda ja kõike endas hoida, et mitte tekitada talle lisapingeid. Õnneks on tema töömured tänaseks vaibunud ja mina olen oma mehe tagasi saanud.

Härra, Härra … mind on hakanud see Härra nii häirima, et ma ei tahaks teda enam üldse nii kutsuda, aga ma ei ole suutnud midagi muud asemele mõelda. See oli nüüd mõttetu vahemärkus, aga kui millalgi peaksin hakkama mingist uuest mehest kirjutama, siis teate, et Härra on siin lihtsalt uue nime saanud.

Kui veel temast rääkida, siis nädalavahetusel ajastas ta ideaalselt autoremondi. Võimalik, et mäletate, kuidas mul 3 kuud tagasi üks jahutussüsteemi kolmik otsad andis ja mu õemees selle ajutiselt aiavooliku kolmikuga asendas? Igatahes Härra kogu aeg rääkis, et peaks selle asja korda tegema, aga ei kiirustanud sellega, kuigi ühe lõdviku vahelt pressis vedelik end ikka läbi. Enne Soome tulemist proovisin klambrit sättida paremini, et lekkimine peatuks, aga see hästi ei õnnestunud ning lõpuks olid Härra isa ja vend ka kapoti all ning mässasid ligi tund aega, kuni isoleeri abil peatasid lekke täielikult. Tundus, et see ajutine lahendus võiks veel pikalt kesta, aga nüüd siin Soomes hakkas taas jahutusvedelik välja tilkuma. Laupäeval tahtis Härra minu kirbukatuuri ajal aega parajaks teha ning läks õiget kolmikut ostma, aga lõpuks tegin hoopis mina aega parajaks, sest ta oli sunnitud selle kohe ära ka vahetama. Kui ta oli oma kolmiku kätte saanud ja hakkas tagasi sõitma, siis andis ajutine lahendus täielikult otsad ning ta seisis ühel hetkel foori taga autoga, mille kapoti alt tuli paksu tossu. Tõmbas seal samas veidi kõrvale ja hakkas siis keset linna kolmikut vahetama. Mina samal ajal panin ühe haraka valitud asju vaikselt oma kohtadele tagasi, et mitte pankrotti minna.

Umbes nii huvitav elu meil ongi viimase kuu jooksul olnud, nii et saate aru, miks ma pikalt millestki kirjutanud ei ole. Pole lihtsalt olnud millestki kirjutada. Muidugi on palju muid teemasid, millel tahaksin pikemalt peatuda või mis ootavad poolikutena mustandite all, aga mul ei ole kirjutamistuhinat ikka tagasi tulnud. Ilmselt hoian veel mõnda aega madalat profiili ja lihtsalt olen. Vedelen kodus, käin lastega mänguväljakul, mere ääres, matkamas, istun siin õues kivi peal ja valvan lapsi, et nad end naabritädi juurde ei pressiks.

Siin on üks hoov kahe maha peale ja kõrvalmajas elab meie alumiste naabrite vanaema, kes on siin juba vaikselt meie lastele ka vanaema eest. On nad oma kommide, jäätiste ja karastusjookidega sedasi ära hellitanud, et lapsed juba ise lähevad tema ukse taha kella laskma ja jäävad nälginud nägudega jäätist ootama. Esimene kord, kui naabritädi meie lapsed enda juurde kutsus, oli päris ehmatav, sest lapsed olid naabrilastega omapead õues ja meie vaatasime neid vaid ühe silmaga aknast. Mingi hetk ei olnud Neljanda häält enam kuulda, Härra läks õue olukorda kontrollima ja Neljas oligi kadunud, poisid ka ei teadnud, kus ta on. Härra läks juba pabinasse, aga siis tuli naabritädi oma uksele ja ütles, et tüdrukud söövad pista lõpuni ja siis tulevad õue tagasi. Järgmisel hetkel olid juba kõik lapsed tema juures, taskud kummikomme täis.

Aga mis seal ikka, suvitame edasi ja kui enam ei jaksa, siis tulen kirjutan jälle midagi. 20170708_14461620170709_132757

Ps! Keegi käib minu nime alt mulle Instagramis südameid jagamas ja ühe korra on kommenteerinud ka. Ma vahetasin paroole, aga see kordus ka pärast seda. Kahtlustasin oma ema, tal enne ka juhtunud, kui olen jäänud tema arvutis aktiivseks, aga see polnud tema. Härra ema ka vaevalt oli, kuigi ma kahtlustan, et tema võis kogemata olla see, kes Facebookis minu blogi lehte korduvalt minu nime alt laikis. Aga seda ma välja ei nuputa, kuidas minu Instagramis nüüd sellised asjad juhtuvad, nii et kes tunneb end ära – logi välja!