Jaanid Leo juures ja mere ääres

Me otsustasime juba kuu alguses, et sellel aastal oleme taas jaanide ajal Soomes, sest leidsime, et sel ajal pole tegelikult midagi teisiti kui oleks mistahes muul nädalavahetusel. Inimesed on samad, toidud on samad, sest ilmselgelt on vanemate juures grillimine üks esimesi asju, mida me Eestis teeme ja täpselt sama oleksime teinud jaanipäeval – vanemate juures grillinud.

Neljapäeval siiski tekkis väike kiusatus koju sõita, kuid sobivatel kellaaegadel olid autokohad välja müüdud ja ebasobivatel maksid laevapiletid üle 200 euro, mis on kaugelt liiga suur summa, et reedel 9 tundi koju reisida ja pühapäeval sama kaua tagasi tulla ning seda kõike selleks, et saaks laupäeval surmväsinuna vanemate juures šašlõkki süüa. Jäi ära, me pole enam nii noored, et sedasi jaksaksime. Nii rikkad ka mitte.

Me veetsime reede hoopis laisalt ja tubaselt, sest vihma sadas ja enamus poode olid kinni, nii et ega meil väga midagi teha ei olnudki. Käisime küll igaks juhuks Puuvilla keskuses lootusega, et ehk H&M on avatud ning saame laste sokivarusid täiendada ning ühele õhukesed dressipüksid osta, aga ei olnud avatud. Meil oli nimelt plaan minna järgmisel päeval mängumaale, aga siinne kehv põrand on vahepeal ära lõhkunud vähemalt 6 paari sokke ja Kolmanda ainsatesse korralikesse dressipükstesse, mis said alles eelmisel kuul ostetud, närisid rotid sellise augu sisse, et neid pükse enam päästa ei andnud. Meie enda rotid siis, muid närilisi siin näinud ei ole.cof“Paharotid” Siidi ja Saara oma taaskasutatud pesakiiges, kus nad pidevalt armsasti koos magavad, aga kohe silmad lahti teevad, kui ma puurile lähenen ja neist pilti üritan teha. 

Puuvilla keskuse Citymarketist sokid siiski saime, aga pükse mitte, sest kõik olid seest karvased või maksid minu jaoks liiga palju. Eelistan ikka H&M`i õhukesi “võta 3, maksa 2 eest” dressipükse, sest need on “3 paari uusi pükse ühes kuus, millest 2 kohe ära trööpame” lastega kõige rahakotisõbralikumad. Citymarketist me vaid sokkidega ei lahkunud …cof“Ma tean, et ma ei tohi kummikommi võtta, ma lihtsalt nuusutan …” Loomulikult hakkas Silveril, kes lastega võrdselt kummikomme armastab, pesamunast hale ning järgmisel hetkel kõndisid nad koos ümber paradiisi ja valisid kordamööda komme.

Ülejäänud päeva vaatasime toas filme ja sõime komme, selline mõnus vihmane reede, mille ajal puhkasime järgmiseks päevaks korralikult välja.

Laupäeval läksime vahetult peale avamist Leo`s Leikkimaale, kust lahkusime sulgemisajal ehk kokku olime seal pea 7 tundi ja sellest jäi veel vähekski. Kui me eelmisel suvel imestasime HopLopi suure turnimisala üle, siis Leo`s Leikkimaa kõrval kahvatusid kõik siiani külastatud mängutoad, isegi Lohesaba, mis on nüüd tublil teisel kohal.cofVaade ühest otsast, kus selja taha jäi veel eraldi suur mänguala, ning vaade diagonaalis vastu:cofTuubirada oli Neljanda lemmik ja talle nii jõukohane ka, et abi ta seal ei vajanud, vedas ise tuubi üles, ise lasi sellega liugu ja sedasi kümneid kordi järjest. Vahepeal käis ajas muid asju ning siis oli jälle tuubirajal tagasi.cofcofcofcofLoomadMängumaa muutis vahvaks ka see, et see on kujundatud väikestviisi džungliks, kus on loomad, palmid, hütid, vulkaan, kosk, piraadilaev ja palju värve. Kaelkirjakute taga paistab vulkaan, mille otsas istuvad Teine ja Kolmas, kes muudkui ronisid võidu tippu ja lasid liumäest või mööda vulkaani külge alla. Neid nähes tundus see nii kerge, nii et ronisin ka vulkaani tippu ja siis tegin seal värisevate kätega väikese videoklipi, et anda mängumaa suurust ja vulkaani kõrgust paremini edasi.

Videopildil on väike nooleke, millega paremale liikudes näeb veel paari lühiklippi, viimasel on laste üks lemmikutest, kust lasin samuti ühe korra alla ja kiirus läks seal nii suureks, et ma põhimõtteliselt lendasin torust välja vastu võrku. Ma kujutan ette, kui naljakas nägu mul sel hetkel ees oli, sest ma konkreetselt ahmisin suurte silmadega õhku, kui torust hooga välja lendasin. See oli isegi hullem kui vulkaani liumäest alla laskmine. cofKa selles ussitorus läks hoog nii kiireks, et lõpukurvis võis peaga vastu seina käia, mistõttu sain Neljanda sealt tagasi kord ülevoolavalt rõõmsalt, kord valust nuttes. Meie omadest keegi siiski päris traumat ei saanud, kuigi torudest või liumägedest laskudes lõid nad kõik oma päid või küünarnukke ära. Üks laps sai kuskil siiski sellise obaduse vastu pead, et temale küsiti kohvikust külmakotti ja neid paistis külmikus palju olevat, nii et naer ja nutt käivad ikka koos.cofKosest laskumine oli nii järsk, et mina, Esimene ja Neljas ei julgenud seda üldse proovidagi, Teine ja Kolmas olid taas need hulljulged, kes sealt korduvalt “alla kukkusid”. cofcofcofMis mulle mängumaal kõige enam meeldis, oli laste omavaheline hea läbisaamine. Kui Esimene on muidu juba sellises eas, et tema tittedega mängida ei taha, siis laupäeval lasi ta ennast kahekohalisel rattal sõidutada ja sõidutas meeleldi ka ise oma tittedest vendi ja õde. Sama ühtehoidvalt mängisid nad jalgapalli, hokit, korvpalli, lasid torudest-mägedest alla, sõdisid piraadilaeval ja isegi sõid. sdrSöömisest rääkides, siis valikuvõimalusi seal väga ei olnud, ikka kiirtoit, aga kuna viimati käisime perega Hesburgeris märtsis, siis me Silveriga kadedad ei olnud, võtsime lastele burgerieined koos Fantadega ja maksime nende eest 20 €. Koos Silveri eine ja minu burgeriga oli arve kokku 38 €. Kui lapsed said söönuks, siis me võtsime salaja 12 € eest veel kohvi ja kooki ka ning lõunatasime kahekesi edasi. Kohvi oleksime edasi tasuta saanud, aga polnud rohkem isu. Hinnad tõin siin välja enda jaoks, sest üritasime meenutada, kui palju meil eelmisel aastal HopLopis toidule kulus, aga meelde ei tulnudki ja blogis olin välja toonud vaid jäätiste maksumuse.cofMe Silveriga võrdlesimegi pidevalt kohta HopLopiga ja mõtlesime, et kas viimases enam üldse kliente ongi, sest üsna samas klassis piletihinna eest (60 vs 68 eurot) on kohad märkimisväärselt erinevad. Kui HopLop jäi silma mustusega, siis Leo`s Leikkimaa piinliku puhtusega; kui esimeses kulutasime lisavõimalustele veel 25 €, siis viimases olid kõik tegevused hinna sees, viimases oli ka parem kliima, ei mingit palavust ega toidulõhnadest paksu õhku.

Kodus saime oma küsimusele ka vastuse, kui HopLopi kodulehele vaatasin, seda mängutuba enam Poris ei ole. Meie jaoks pole sellest midagi hullu, sest pärast Leo`s Leikkimaa külastamist me HopLoppi enam uuesti ei lähekski, aga Leo juurde läheme kindlasti veel. Võib-olla lihtsalt järgmisel suvel, sest see pole odav lõbu, kokku jätsime sinna ümmarguselt 138 €. Sellest 20 kulus samme lugevatele käekelladele, mida märkasime alles pool tundi enne lahkumist. Kahju, et kohe alguses neid tähele ei pannud, oleks olnud huvitav vaadata, kui palju samme lapsed mängutoas kokku tegid.

Nende kelladega saime ka aru, miks lastele aktiivsusmonitore ostetakse. Käekella saamise hetkest on nad võidu samme teinud ja pühapäeva hommikul ei olnud enam esimene küsimus, kas nad Xboxi võivad, vaid kas nad võivad minna õue samme tegema. Praeguseks hetkeks on ühe kell küll poolvigane ja teise oma ei seisa kinni, aga mida viieeurostest kelladest ikka tahta … Eks ostame neile jõudumööda aktiivsusmonitorid või nutikellad, las siis sammuvad võidu ja eriti hea oleks, kui saaksime reaalajas jälgida, kus nad sammuvad. Kelle lastel on üks või teine, siis hea võimalus soovitada või mitte soovitada.

Tagasi mängumaa juurde minnes, siis isegi minu ja Silveri jaoks möödusid 7 tundi kiiresti, sest me ei pidanud lastel käest kinni hoidma, me peaaegu ei näinudki neid ja ka lapsed ei olnud kogu aeg koos, vaid ajasid asju omaette või siis oma uute sõpradega. Kui poisid lõid uusi tutvusi endavanuste Soome poistega, siis Neljas hakkas ühel teismelisel Soome tüdrukul sabas jooksma ja tundus, et viimasele see täitsa meeldis, sest vahepeal järgnes ta ise Neljandale, et koos temaga tuubidega sõita.cofKes mõnuleb diivanil, kes möllavad vulkaani jalamil, kes on üldse kadunud.

Me Silveriga mängisime jalgpalli või (laua)hokit, istusime kohvikus, kõndisime niisama ringi, lebotasime diivanitel, surfasime netis ja nautisime seda, et lapsed on nii suured ega vaja pidevat järel käimist. Kui veel 4 aastat tagasi oli selliste perepäevade ajal meil mõlemal käed-jalad tööd täis, siis nüüd võiks öelda, et me käisime mängumaal lausa puhkamas. Päris mõnus, või mis!ViimasedViimane liug ja viimane pilt enne lahkumist.

Kokkuvõttes möödus meie jaanilaupäev toredalt mängutoas ja õhtu veetsime mõnusalt mere ääres.cofMere ääres oli väga jahe, aga olime sellega juba eos arvestanud, nii et olime soojalt riides ning termostega olid kuum kohv ja tee ka kaasas. Tuul tahtis meie piknikuplati puhtaks pühkida, mistõttu ühe käega sõime ja teisega hoidsime asju kinni, aga kõhud saime vähemalt täis. Ülejäänud aja kogusid lapsed samme ja meie laadisime merekohinat kuulates oma akusid. Vahepeal jooksime ikka laste järel ka, kui tundus, et nad lähevad veele liiga lähedale või kakerdavad märgadel kividel.cofcofcofcofcofMe jõudsime mere äärest koju kella 22-23 vahel ja selleks ajaks olime pikast päevast nii väsinud, et kukkusime kõik ruttu voodisse ja magasime 10 tundi jutti. Vaatamata pikale laupäevale puhkas Silver end vahelduseks korralikult välja, tööpäevadel ärkab ta muidu hiljemalt poole 6 ajal, aga siin vahepeal ärkas nüüd pikalt 3.45 ja koju tagasi jõudis 15-16 tundi hiljem. Oli igati õige otsus jääda jaanide ajaks siia ja lihtsalt olla, puhata, veeta perega aega.davKuna mulle aegajalt meeldib postitusi lõpetada lõbusate hetkedega, siis jagan ka nüüd üht eilset nalja. Silverile meeldib hommikuti olla kinniste kardinatega, mina tahan päevavalguse kohe sisse lasta ja nii me eile kordamööda ütlesime Kolmandale, et ta tõmbaks kardinad eest või jätaks need ette. Lõpuks valis laps minu poole ja ütles Silverile: “Ma parem tõmban kardinad eest, muidu sa ei näe emmet ja musitad hoopis patja.”

Silver pidi lõpuks päevavalgusega leppima, patja küll ju musitada ei tahaks.

Palju pilte ja vähe juttu

IMG_4545Ma võtsin suvel kätte ja tegin lastega planeeritud pildistamise. Nagu ühe kuti näost näha, siis see ei olnud kerge, aga olen ikka korra aastas üritanud neid pildistada nagu päris fotograaf, nii et tuli teha palju läbirääkimisi ja sain ka teistsuguste nägudega mälestusi.IMG_4565Facebookis ja Instagramis näitasin paari pilti, aga tegelikult on mul kaustas neid 100 ja need on siis juba sorteerimise järel alles jäänud variandid. Tahtsin ka siia neid lisada, aga kuna viimasel ajal WordPress pildikvaliteedile armu ei anna, siis loobusin. Nüüd aga mõtlen, et suva see kvaliteet. Suvi oli ilus, lapsed on meil ilusad, pildid tulid ilusad ja praeguse ilmaga on neid kohe eriti hea vaadata. JEsimene tegi aastaga tohutu kasvuspurdi, põhimõtteliselt jättis vahele suuruse 128 ja jalanumbri 33. Paar aastat veel ja meil on sama suur jalg. Uskumatu, et mu koolikuvaludes beebi on kasvanud tujutsevaks eelpuberteediks – sai endale suve alguses isegi esimesed sinised triibud juustesse. Hirmutav on mõelda, et see on alles algus ning puberteet alles tuleb. Jumal teab mis värvi juustega. KTeisega on teisiti. Ta on sündinud puberteet. Raske uskuda, et tema tujud võiksid veel hullemaks minna. Pigem teod. Appi, ma isegi ei tea, mida tema puhul oodata. Tal on nutti omajagu. Kui mina panin lapsena kraadiklaasi sooja ahju või lambipirni vastu, siis tema hoidis oma otsaesist puhuri ees ja tuli hädiselt minu juurde, et ma katsuks, kas tal on palavik. Seda kõike selleks, et ei peaks kooli minema. Tol korral ei läinud õnneks, aga ühe korra on ta juba simuleerimisega koju jäänud küll. Samal ajal kibeleb adenoidi operatsioonilt tulnud Esimene kooli ega puudu vabatahtlikult päevagi.MKolmas on meil väga muhe sell. Seda öeldakse pidevalt lasteaias ka. Ta on omamoodi laps, iseenesest seltsiv ja avatud, aga siiski eelistab omaette mängida. Vaid väike õde on see, kellega ta võiks lõputult koos tegutseda. Nemad kahekesi on ehe näide sellest, kuidas väikese vanusevahega lapsed on teineteisele toredad mängukaaslased. Suurte poistega nii hästi ei läinud, nad on rohkem tõestanud, kuidas väike vanusevahe ei tee lastest kohe sõpru. Samas sõpradest neil puudust ei ole. Kolmas jälle ei igatse endale sõpru. Kui viimati lasteaiast tulime, siis küsisin, kas ta oma sõpradega mängis ka ja ta vastas: “Mmmm … põhimõtteliselt ei. Mulle meeldib küll nendega mängida, aga mulle meeldivad enda mängud rohkem.” Nii ongi. TNeljas on Neljas. Just selline rõõmurull nagu pildil, kellest õhkub vaatamata poiste seltskonnale tüdrukulikkust. Talle meeldib kaamera ees olla, talle meeldib poseerida ja tal tuleb see hästi välja. Samas võib ta poistega pätte mängida (nägu varjab muidugi roosa sall) ja oma suuga sellist automaatrelva teha, et poisid kahvatuvad ta kõrval. Samuti võib nii mõnigi täiskasvanu kahvatuda, kui see roosa preili oma sõnavara demonstreerib. Ma ei tea, mida seal koolis õpetatakse, aga koos kooliga on meie koju tulnud karvased sõnad ning neid ei ole üldse lihtne välja juurida.IMG_4696IMG_4674IMG_4213IMG_4217IMG_4232IMG_4274IMG_4256IMG_4455IMG_4478IMG_4481IMG_4339IMG_4383Sellel pildil teevad poisid meelega tõsiseid nägusid, sest palusin neil olla väikese õe turvamehed. Tuleb välja küll. IMG_4404IMG_4665Härra jäi ka sel päeval pildile. Oksad laiali. Sõna otseses mõttes.IMG_4497Kui ma seda pilti vaatan, siis mõtlen, et ehk on isegi arusaadav, miks inimesed Kolmandat sageli tüdrukuks peavad. Ta oskab kohati nii nukuliku näoga olla, et näojooned teda ei reeda, kui juuksed petliku mulje loovad. Alles ükspäev läksin tema ja Esimesega perearsti juurde ning registratuuris küsiti, kas Neljas on ka haige, et ta kaasas on. Neljandat ei olnud kaasas. Ükskord olid vanematel peresõbrad külas ja lapsed jooksid ühest toast teise ning lastega vähem kokku puutunud naispool sõnas, et kus on nüüd poisse ja tüdrukuid, nii patsiga kui ka patsita. Kolmas oli siis see “patsita tüdruk”. Meespool lausa kohkus selle peale, et milline solvang ja veel munadepühal! See oli küll lõbus hetk, aga iga kord, kui Kolmandat tüdrukuks peetakse, mõtlen, et peaks äkki tal juuksed maha ajama. Kui aga näen vanu pilte, kus tal on poisipea, siis ei, kasvatagu need juuksed kasvõi põlvini nagu Kolmas kõigile räägib. Okei, seda ma ka tõsiselt ei mõtle, aga praegune soeng sobib talle hästi ja kuni laps ise ei nõua lõikust, seni ma tal midagi kärpida ei raatsi. Teistel ka ei raatsi. 1Kunagi ammu, kui veel raatsisin vs nüüd. Vahe on ikka sees.IMG_4565