Update

See nädal algas järjekordse esmaspäevaga, kus lapsed olid lasteaias ja koolis ning Silver lõhkus maal puid. See tähendab, et kodus oli vaikus ja see oli muusika mu kõrvadele. Seda ei jagunud küll kauaks, aga kontserdid tavaliselt üle kolme tunni ei kestagi, eks.

Varsti on seda vaikust jälle nii palju, et ei jaksa ära kuulata, sest Silver mõtleb siin juba järgmisel nädalal tööle minna, esialgu küll kaheks nädalaks, et pärast seda veel sama kaua kodus olla, aga põhimõtteliselt hakkab talvepuhkus siiski läbi saama. Viimased kolm ja pool kuud on läinud veidi märkamatult, kuid lohutab see, et lahus olles möödub aeg veel tegusamalt ja kiiremini, mis tähendab, et juuni keskpaik on vaid sõrmenipsu kaugusel ja siis algab meie suvepuhkus Soomes.

Kui eelmisel nädalal rõõmustasin samasuguse esmaspäeva üle, siis ülejäänud nädal möödus üsna tavapärases rütmis. Teisipäeva hommikul käisime Esimesega müofunktsionaalse terapeudi juures ja pärast seda ei läinud enam kaua, kui Teine tuli koolist, nii et vahepeal pikka vaikusekontserti ei olnud. Kolmapäeval Esimene ja Teine koolis ei käinud, sest neil oli ammu kirja pandud arstiaeg Tallinnas.

Kui me juba pealinnas olime, siis tegime seal ka niisama aega parajaks ja käisime väljas söömas. Esmalt istusime Gan beis, kus poisid valisid endale friikartulid ja makaronid ning lõpuks sõid ära ka poole meie naanist, krõbedast sealihast ja sushist, nii et mina lahkusin restoranist tühja kõhuga. Jumal teab, millal järgmine kord tuleb, aga kui see juhtub, siis teame, et lastemenüüst võib ainult magustoitu valida, muu ei ole seal pooltki nii hea kui tavamenüüs.

Tahtsime poistega tegelikult kinos käia, aga peale lohetaltsutamise ei tulnud kuskil midagi ja see oli meil minu rumala pea tõttu kallima hinna eest kodukandi kinos juba vaadatud. T1-s ringi jalutades jäid silma ka Super Skyparki 7D ja 360⁰ kinod, aga need olid veel suletud ja Skyparki ei tahtnud me väikesteta minna. Pealegi suutis Teine paar tundi varem nii õnnetult vastu posti kõndida, et rinnak oli marraskil ja liigutamine tegi haiget, seega temast nagunii mingit möllajat ei olnud.

Kuna ma kõhtu täis ei saanud ja kuskil midagi teha ei olnud, siis pärast kilomeetrist jalutuskäiku erinevate korruste vahel istusime Gustavisse maha ja sõime magustoiduks kooki, välja arvatud Esimene, tema käis Katrin Lusti luuramas. Ta hommikul nii lootis, et näeb Tallinnas mõnda tähtsat inimest, näiteks Jüri Ratast, aga sobis ka Katrin Lust, kelle nägemisest räägiti veel õhtulgi elevusega.

Täitsa harjumatu on olla, kui lapsed on juba nii suured, et söövad tellitud toidu eest ära, tahavad omapead ringi vaadata ja tunnevad ära Katrin Lusti. Tegelikult oli väga tore sedasi kahe suuremaga söömas käia, ringi jalutada ja lasta neil ringi jalutada. Terve perega on sellised käigud veel veidi kaootilised, nii et kahe suuremaga tundus asi vahelduseks päris idülliline. Nad ise jäid ka rahule, kuigi me käisime vaid väljas söömas, aga seda neil oligi ehk kõige rohkem vaja – meie seltskonda ja jäägitut tähelepanu.

Kui koju jõudsime, siis räägiti elevusega väikestele, kuidas nad sõid maailma parimat liha ja veel väga head kooki, mille peale väikesed tahtsid kaaaaa … Seda oli arvata, nii et pakkusin juba koduteel välja, et kordame seda kõike järgmisel päeval väikestega, sest Silver oli siis nagunii uuesti linna minemas.

Mõeldud – tehtud! Ainult et ma sõitsin väikestega Tallinnasse rongiga, sest Silver pidi koos isaga enne üheksat haiglas olema, mistõttu ta sõitis välja juba poole seitsme ajal. Me ärkasime alles tunnikese hiljem, saatsime poisid kooli ja jalutasime rongijaama.

Rongis ma juba vaikselt kahetsesin seda otsust, sest Kolmas näitas seal külge, mida ma varem pole näinud. Laps, kes muidu on pigem vaikne ja mõistlik, ei lõpetanud kõva häälega kohati ebaviisakat kommenteerimist ning minu palvete ja keelamiste peale ta vaid küsis veel valjema häälega: “Midaaa? Mis on siis? Mida ma teen?” Ma sain aru küll, et ta vaid esines ja tahtis nalja teha, aga tema ei saanud aru, et ta ei lõbustanud sellega ei kaasreisijaid ega mind, vaid häiris ja ärritas. Olgu, korraks ta lõbustas ka. Nimelt luges meie kõrval istunud mees ajalehte ja selles oli Helir-Valdor Seederi pilt, mille peale Neljas ütles, et ta teab seda meest, ta käib uudistes ning Kolmas teatas tähtsalt, et tema teab ka, see on Mart Helme.

Ülemistele jõudes võtsime suuna kohe T1 kaubanduskeskusesse, kus Silver ja tema isa juba ootasid meid. Kohtusime neljandal korrusel, kuid seal olid kõik söögikohad veel kinni, nii et väikestega alustasime päeva Gustavis ja Kolmas valis endale sama, mida sõi eelmisel päeval Teine, sest viimane nii kiitis oma kolme šokolaadi marmortorti. Gustavis on hästi pisikene mängunurk, kuhu lapsed unustasid end päris pikaks ajaks ja see võimaldas meestel rahus Inglise hommikusööki nautida ja minul chai lattet juua. See oli mu elu kolmas chai latte, kuna ma avastasin selle suurepärase kuuma joogi alles eelmisel kuul.

Paar tundi hiljem, kui Silveri isa haiglas oma asju ajas, käisime neljakesi Gan beis ka ära, kus väikesed küll naani ja sushit proovida ei tahtnud, kuid pulkade söömisest, krõbedast lihast ja lasemenüüst valitud magustoidust nad oma elamuse kätte said. gan beisNii peened, söövad pulkadega friikartuleid… Ühed ühel päeval, teised teisel päeval.

Sedasi me kahe päevaga lõimegi märtsikuise väljas söömise eelarve lõhki, tegelikult seitsme päevaga, sest sellise ajavahemiku sisse jäi ka naistepäev, mil õhtustasime Silveriga kahekesi Gan beis. Sellest ei ole aga midagi hullu, sest praegu on viimane kuu, kus me üldse niimoodi väljas söömas saame käia, aprillist novembrini tuleb seda harvem kui korra kuus ette.

Väikestega mõtlesime samuti kino peale, aga ka nendega polnud midagi vaatama minna, sest valikus oli palju lohetaltsutamist, aga vähe muud ja need muud olid halbadel aegadel, ei klappinud need Silveri ja tema isa käikudega. Tegime küll väikestega ka T1-s aega niisama parajaks, aga mitte piisavalt, sest päris palju veetsime kvaliteetaega sedasi:davIstume autos ja ootame. Meelt lahutasid peamiselt lennukid, mis meist järjest üle lendasid.

Mõtlesime, et säästame veidi vähemalt kütusekulu pealt ja käisime Almeraga Tallinnas. Ma ei tea, kuidas me varem ligi aasta sellesse autosse viiekesi ära mahtusime, sest nüüd oli mul isegi 15 kilo kergemana raske end turvatoolide vahele pressida. Katsetasin sarnast kokkuhoidu ka nädalavahetusel, kui lastega maal käisin, aga kahe tooli vahel istunud Teine ei olnud siis samuti olukorraga väga rahul, nii et praktikaks see ei muutu. Ei saagi muutuda, kui me enamasti sõidame kuuekesi või on Silver väikese autoga mujal.

Üritasin meenutada, mida me eelmisel reedel tegime, korraks juba tundus, et äkki olin siis ka üksi kodus, aga ei olnud, siis me tegime hoopis korraliku koristuspäeva. Laupäeva hommikul viisime Kolmanda Rakverre sünnipäevale, pärast tõime ta sealt ära ning siis sõitsingi lastega maale ja jätsin Silveri vahelduseks vaikust nautima. Tegelikult ta ei oska seda nautida, ta ei osanud selle päevaga midagi pealegi hakata, koristada ka midagi ei olnud. Mina samal ajal jõin vanemate juures sõbrannaga kohvi, mõnulesin poolteist tundi saunas (ema pidi juba kontrollima tulema, kas ikka elan) ja pärast seda kogusin pikalt jõuvarusid, et koju tagasi sõita.

View this post on Instagram

Minu lemmikpäev – #saunapäev. #saun #turbliss #turbamask

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Lapsed jäid laupäeval vanaema juurde ööseks, või siis pigem onu juurde, sest kõik neli sättisid oma asemed minu venna tuppa diivanile või põrandale, kuigi neil on seal oma tuba olemas. Mu vend on lastele väga hea onu, võtab neid tööle ja poodi kaasa, teeb neile süüa ja filmiõhtuid, laseb neil oma toas magada ja arvutis mängida (kodus ei juhtu seda kunagi), nii et varsti lapsed ehk ei tahagi enam vanaema juurde minna, vaid onu juurde.

Me Silveriga jõudsime laupäeva õhtul veel “Täht on sündinud” ära vaadata, mis andis laulule “Shallow” hoopis teise kõla, sinnani see lugu ei kõnetanud mind üldse, ma polnud seda kordagi algusest lõpunigi kuulnud. Ma lihtsalt ei tea suurt midagi tänastest artistidest ega nende lugudest, Lady Gagat poleks ma seal filmis isegi ära tundnud, kui ma poleks teadnud, et see on tema. Igatahes, film oli väga hea, sai naerda ja sai nutta, aga mitte nii palju kui pärast “Bohemian Rhapsodyt”, siis mul jooksid pisarad veel tund hiljemgi. Ma pole kunagi ühegi filmi ajal sedasi nutnud, veel vähem pikalt pärast filmi lõppu, aga ma ilmselt lasingi kõik pisarad korraga välja, sest järgmise vaatamisega läksid mul silmad vaid niiskeks, mul polnud isegi poolikut salvrätikut vaja, mida isa mulle lahkelt eos pakkus. Tal endal läks seda küll pärast vaja, kuigi vaatas filmi juba viiendat korda.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel nädalal oli omajagu arstivisiite, kokku lausa viis, siis see nädal möödub koosolekute ja arenguvestluste saatel – esmaspäeva õhtul oli lastevanemate koosolek, mis kestis kena kaks tundi, eile oli Kolmanda arenguvestlus, täna on Esimese arenguvestlus ja pärast seda veel korteriühistu üldkoosolek. Kahe lapse arenguvestlused tulevad millalgi hiljem, äkki tuleb veel ka Kolmanda lõpupeo asjus mingeid kokkusaamisi, sest praeguse seisuga pole veel midagi paika pandud, aga lõpupidu on juba kahe kuu pärast, täpsemalt 22. mail. Veidi kehv aeg, sest see on kolmapäev ja Silveril on siis juba kiire tööhooaeg peal, ei ole lihtne tulla keset nädalat koju. Lisaks algab minu “suvepuhkus” siis õite vara, sest pärast pidulikku lõpetamist on lapse jaoks lasteaed läbi. Ta võiks muidugi veel augusti lõpuni lasteaias käia, keegi kätt ette ei pane, lihtsalt minu jaoks on lõpupidu miski, millega paneme lasteaiale punkti.

Lisaks arenguvestlustele tuleb veel ka arstivisiite, Kolmas peab paar korda hambaarstil käima, tal on juureravi pooleli, koos Esimesega käivad nad kaks korda kuus müofunktsionaalse terapeudi juures, Esimene peab uuesti kõrvaarsti juurde minema, sest tal on üks šunt veel kõrvas (teine tuli juba ammu kuulmekilest välja, aga kõrvast välja ei kukkunud, see eemaldati pintsettidega), mis oma eesmärki enam ei täida, aga mille pärast tuleb kõrva endiselt vee eest kaitsta. Tahaks enne suve selle šundi välja saada, et kuulmekile jõuaks esimeseks ujumiseks ära paraneda ning silikoonist kõrvatropid jääksid ajalooks. Tänaseks on viimased olnud aasta ja viis kuud lapse igapäevased tüütud kaaslased.

Praeguse nädala tänase päeva juurde jõudes, siis mul on taas Kolmas ja Neljas kodus seltsiks, ei mingit vaikust. Kolmanda rühm on jälle pooltühi, osadel on nohu-köha, osad oksendavad … Kolmas siin tundus ka veidi nohune, nii et jätsin ta igaks juhuks koju, ei taha, et ta uuesti päris haigeks jääb. Neljas küll (imekombel) nohune ei ole, aga kui Kolmas on kodus, siis on üldiselt tema ka.

Umbes selline mul see eluke praegu ongi, ei midagi põnevat, ei midagi uut, nii et suurema osa ajast ei ole mul lihtsalt midagi kirjutada ja seetõttu ma sageli midagi ei kirjutagi.

Aa, midagi uut meenus küll. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kuueliikmelises peres võiksid wc ja vannituba eraldi olla, sest tavaliselt on kellelgi just siis vetsu vaja, kui teine end peseb, mistõttu on sageli ukse taga järjekord. Eile tekkis esimest korda aga selline olukord, kus Silver pidi üleni vahusena duši alt välja ronima, sest ma panin õhtul oma supi sisse väga palju Chilli Explosioni ja kui mul tekkis vajadus vetsu minna, siis ma pidin sinna KOHE saama. Soe soovitus teile, kes te alles hakkate kodu otsima või ehitama – vaadake, et wc ja vannituba oleksid eraldi. Või kasutage mainitud maitseainet mõõdukalt, selle nimi ei ole niisama plahvatus…

Lõpetuseks jagan veel killukest elust rottidega. Midagi ei tohi jääda puuri lähedusse:
rotid
Neljas oli vahelduseks tubli ega visanud magama minnes oma riideid põrandale, vaid pani need kenasti tooli seljatoele. Me keegi aga ei märganud, et tool on rotipuurile ohtlikult lähedal ja hommikul olid püksid pooleldi puuri tõmmatud. Kui Siidi ja Saara tahtsid nii väga endale roosasid pükse, siis järgmiseks pesaks nad need endale ka said, nüüd magavad eraldi püksisäärtes ja tunnevad end hästi.

Suvevaheaja lõpetamine Kiviõlis ja argielu juurde naasmine

Kui me augusti viimasel päeval kodus ärkasime, siis teadsime, et paneme suvevaheaja viimasele reedele punkti Kiviõli Seikluskeskuses, mille kinkekaardid ma sünnipäevaks sain. Täpsemalt sain kinkekaardid 100 euro väärtuses ning arvestasin, et peame juurde maksma 30 eurot, sest pere päevapileti puhul on alates kolmandast lapsest on hind 25 euro asemel 15 eurot, mis teeks meie pere puhul kokku 130. Teeks, kui ei kasutaks kinkekaarte, aga meie kasutasime ja seetõttu selline hinnaalandus ei kehtinud ning pidime juurde maksma 50 eurot.

Minu arvates on selline piirang veider ja paneb mõtlema, kas kinkekaardiga tasudes ei kehti ka puudega lapsele mõeldud soodushind või kaotavad vaid paljulapselised. Rahast meil kahju ei olnud, koht oli väärt iga senti, aga selline “kinkekaarti ja soodustust koos kasutada ei saa” poliitika on minu jaoks arusaamatu.

Kui ma oleksin selle info kodulehelt leidnud, siis oleksin saanud soetada Swedi boonuspunktide eest kaks piletit pea 18 eurot soodsamalt ja oleksime saanud kokkuhoitud raha eest veel 3 korda trosslaskumist teha, sest 5 korrast jäi väheks.trosslaskumine

Eesti pikim trosslaskumine on 600 meetrit pikk ja kiirus võib seal tõusta kuni 80 kilomeetrini tunnis, mis kokku kõlab päris adrenaliinirohkena, aga kõrgus maapinnast on nii madal, et minu jaoks seal erilist adrenaliini ei olnud.

Ma läksime trosslaskuma koos Esimesega, kes tornis kartma hakkas, aga tegi siiski kerge paanikaga laskumiseks vajalikud sammud ära ja siis röökis kõik need 600 meetrit või natuke pealegi, olles juba kahe jalaga maal, kõige ehedamas surmahirmus. Tundsin end hetkeks “aasta emana”, et teda tagant utsitasin, aga siis mulle meenus, kuidas ta Disneylandis ühel atraktsioonil samamoodi karjus ja pärast ellujäämist uuesti tahtis minna.trosslaskumine 1 Nii läks ka trosslaskumisega – kui ta elusalt maapinnale jõudis, siis sai aru, et tegelikult oli täitsa lahe ja ta läks järgmisena koos Silveriga ja lõpuks veel üksinda ka. Me ei läinud temaga mäe otsa kaasagi, läks koos võõrastega auto peale, mis nad mäe otsa viis, tegi oma laskumise ära ja kõmpis meie juurde tagasi. Tema trosslaskus seega 18 euro eest, meie Silveriga oleksime tahtnud ka veel ühe ringi teha, aga ei raatsinud, niigi oli kokku juba 30 eurot kulunud.

Silverile tegelikult sellised atraktsioonid ei meeldi ja Disneylandis jättis ta ka kõik sellised asjad vahele, kuhu tollal viimaseid päevi kuueaastast Teist tema pikkuse tõttu ei lubatud. Trosslaskumisest ei tahtnud ta samuti midagi kuulda, kuid kui Esimene tahtis uuesti minna ja mina ka kinnitasin, et see polnud üldse hirmus, siis laskus temagi need 600 meetrit ning oleks läinud uuesti, kui iga 100 meetri eest poleks tulnud euro välja käia.

Trosslaksumine oli ainus asi, mille eest tuli juurde maksta, kõikjal mujal saime piiramatult lõbutseda ja seda võimalust me Silveriga mägiautode puhul kasutasime. Alguses kordamööda, kuni hasart läks nii suureks, et olime koos rajal ja võistesime juba teineteisega. Ma olin päris hea vastane, nii mõnelgi ringil olin mina kiirem, aga kokkuvõttes jäin mina ikkagi talle 1,31 sekundiga alla.

Kuigi Silveri aega nimetati juba väga heaks ja minu oma paremaks kui enamikel meestel, jäime kiireimast ajast päris mitme sekundiga maha. Kui ma ei eksi, siis rekord on 50 sekundit, aga ma kahtlustan, et see auto sõitis otse mäest alla, mitte mööda teed.

Mägiautode juures ma korra ärritusin ka. Ma nimelt märkasin, et minu ees tõstukiga mäest üles läinud naine kaldus kohe alguses keskjoonest kõrvale ja mul tekkis tunne, et ta pole roolis väga enesekindel ning jääb mulle ette, mistõttu palusin, et meile jäetaks suurem vahe, aga seda ei tehtud “sa ei jõua talle nagunii järele” saatel. Mis juhtus? Ma jõudsin talle järele ja pidin viimased 100 meetrit jalga piduripedaalil hoidma.

Kui tõstuki järjekorda veeredes tegin “ah et ei jõua järele, jah” märkuse, siis tüüp ütles, et ei jõudnud ju, su aeg on vaid 59 sekundit. Muidugi tegin kehva aja, kui pidin lõpus pidur peal sõitma! Kui seda temale ütlesin, siis ta vaid mühatas, et seda räägivad nad kõik. See ärritas. Isegi praegu ärritab. Tema muidugi ei näinud, et ma lõpus teise auto sabas sõitsin, sest ta oli sel hetkel ninapidi telefonis …

Mind ei ärritanud see, et teine auto mulle ette jäi, ta ei olnud esimene ega ainus, ma ühe noormehe järel sõitsin kolmveerand ringi pidur peal ja tema lõpetas ajaga minut ja 40 sekundit. Too naine oli palju kiirem, tema aeg oli minut ja 6 sekundit. Mul on need meeles, sest need püsisid tablool pikalt enne minu aja ilmumist.

Mind ärritas tolle tüübi suhtumine, tema kommentaarid. Võib-olla ta üritas nalja teha ja mina lihtsalt ei mõista enam noorte nalju, võib-olla räägivadki kõik, et neil tuli kehv aeg, sest keegi jäi ette, võib-olla ta ei uskunudki, et jõudsin teisele järele, sest … olen naine? Või hoopis tüdruk, sest just nii mind nimetati, kui üks laps küsis, miks mina võin nende autodega sõita, aga tema mitte. Vahet ei ole, need kaks kommentaari päeva ära ei rikkunud, aga hetkeks tigedaks tegid küll.mägiautodKui kellelgi tekkis küsimus, kes lapsi valvas, kui meie Silveriga mägiautodega sõitsime, siis vastus on, et keegi ei valvanud neid. Koht on niivõrd turvaline, et me ei muretsenud absoluutselt laste pärast ja niivõrd lage, et me nägime mäe pealt ära, kas lapsed olid endiselt rattapargis või selle kõrval liikluslinnakus. Olid.

Iga atraktsiooni juures oli 1-3 inimest, tiik on seal võrkaiaga ümbritsetud ja lapsed ise on juba nii suured, et me saame neid veidigi usaldada. Nad lubasid, et nad ei lähe mitte kuskile mujale, mängivad ainult rattapargis või liikluslinnakus ja seda nad tegid. Neljas oli suurema osa ajast liikuslinnakus, see oli tema absoluutne lemmik. Ikka oma ema tütar, eks.liikluslinnak 1Oma isa lapsed on nad samuti, seda said nad Põnevkivikaevanduses tõestada. See oli ka ainus koht, kus “täna on lastega nii tšill” tundest sai “aitab, lähme koju, ma ei viitsi enam” tunne. Lastele sai korduvalt öeldud, et lõpetagu nüüd oma asjad liikluslinnakus ja rattapargis ära ning läheme koppade peale. Kui kõik olid lõpuks meieni tilkunud, siis avastas Teine, et tal on joogijanu ja jooksis vetsu veepudelit täitma, Esimene jooksis talle järele ning meie läksime neljakesi koppade juurde.

Väikestel viskas nendega töötamine juba kopa ette, aga suured poisid ikka meieni ei jõudnud. Läksin neid otsima ja avastasin, et nad olid otsapidi kõrgseikluspargi juures, kuigi oli jutt, et käime koppade juures ja siis läheme sinna. Üks arvas, et nad võiks selle osa vahele jätta … Mis siis, et reegel oli, et midagi ütlemata kuskile mujale ei lähe ja jutt jäi, et läheme koppade juurde. Iseenesest ei olnud see maailma suurim tragöödia, aga minul viis hetkeks tuju väga ära ja ma päriselt tundsin, et läheks koju ära.

Rahunesin siiski maha, ära me ei läinud, vaid läksimegi kõrgseiklusparki, kus veidi kõrgemale jõudis vaid Esimene, teised tegid ainult alumise ringi ära.cofMulle sellised asjad meeldivad, aga meil oli vähe aega ja neli last, keda rajal aidata, seega minul jäi ronima minemata. Lastel oli see esimene taoline kogemus ja neile väga meeldis, nii et ükskord võiks minna nendega spetsiaalselt kuskile seiklusparki.

Kõik neli jõudsid enne sulgemist korraga koppade peale ka ja olid oma isa lapsed.sdrLapsed on saanud varem sellisega killuhunniku otsas sõita ja seda kaevandada, seetõttu nad alguses koppadest vaimustuses ei olnud, aga kui kangide taha said, siis meel muutus ja sonkisid mõnuga mullas.

Poiste, eriti Teise absoluutseks lemmikuks oli tegelikult rattapark, ta veetis pea kogu aja seal. Minu jaoks oli see üllatav, sest ma arvasin, et see ala jääb laste poolt kasutamata, nad on ikkagi “nuubid”, aga selgus, et rattapargis ei peagi “pro” olema – Neljas lasi seal jooksurattaga ringi, poisid peamiselt tõuksidega, aga proovisid ka jalgrattaid.rattaparkKui lõunat käisime söömas, siis Teine sõi ruttu kõhu täis, palus luba üksinda rattaparki tagasi minna ja tema järel pani jooksu ka terrassil “niisama ringi vaadanud” Neljas, peagi järgnes neile Kolmas, edasi läks Esimene trosslaskumise piletit ostma ja olimegi Silveriga omapead. Seal saigi selgeks, et lapsed saavad meieta hästi hakkama.

Kiviõli Seikluskeskuses on buffet-kohvik, kus valik ei olnud küll väga lai, aga meie valitud kartulipüree guljašiga oli väga hea. Kokku läks meil seal söögi peale 30 eurot. Tasuta sai maitsevett ja leiba, millele sai ürdivõid peale määrida. Kohvi peale kulus lisaks 4-5 eurot, aga see minul alla ei läinud, nii et me Silveriga pikalt istuma ei jäänud, vaid läksime lastele järele, mina seljakotiga, tema topeltkohviga. Lugesime lastele sõnad peale – kus nad tohivad olla, kust nad meid leiavad, kust ja millises seisukorras me neid hiljem leida tahaksime – ja läksimegi kahekesi lõbutsema.

Sedasi oli eriti mõnus viimase minutini Kiviõli Seikluskeskuses olla, saime meie lõbutseda, said lapsed lõbutseda ja kui poleks olnud nädalavahetuseks muid plaane või kohustusi, siis oleksime võtnud hostelis toad ja järgmisel päeval edasi lõbutsenud.

Bagirajale me ei jõudnud. Me Silveriga ei kibelenud ka sinna, sest tundus, et liikluslinnaku elektriautodki olid kiiremad, kuid lastele oleks kõrvalistmel üles-alla kulgemine ehk meeldinud. Silveril ja Esimesel jäi rannavalve paadiga tiir tegemata. Minul ei olnud aega kõrgseiklusparki läbi ronida. Seega järgmisel päeval oleks olnud veel küll ja küll teha, aga alustanud oleksime ikkagi mägiautodest, kui hommikuks oleks rada puhas olnud. Päeva lõpuks oli kurvid kruusa ja kive täis ning see vähendas hoogu, eriti siis, kui suur kivi ratta ette jäi – see võttis kiirust oluliselt maha, aga autol on põhi kinnine, nii et jabadabaduuga hoogu juurde teha ei saanud, kuigi kohati oleks väga tahtnud.

Järgmisel aastal läheme kindlasti uuesti, aga kes sellel aastal ei jõudnud minna, siis täna ja homme (8. ja 9. september) on veel võimalus, pärast seda tuleb jääda uut suvehooaega ootama.cofsdrDCIM101GOPROGOPR2179.JPGTuletõrjeakadeemia on ka lahe koht. Lapsed väntavad pildil tuletõrjeautole hoogu, me Silveriga nautime sõitu.sdrPaat, millega sõitmine vajab harjutamist. Lapsed ei saanud iseseisvalt üldse hakkama ja minulgi oli soovitud suunda liikumine alguses raskendatud. Asi ilmselt selles, et ma väga sageli laevu ei juhi.cofSee igasuguste tulede ja viledega auto oli Neljanda lemmik, tahab endalegi nüüd sellist John Deere`i traktori asemele. See pole üldse minusse. Ma sõidaksin enne traktori kui roosa autoga.kiviõli seikluskeskusVaade trosslaskumise tornist. Kaugel metsa ääres, tiigi taga, on laskumise lõpp-punkt.DCIM101GOPROGOPR2175.JPGMa siin hetkeks jäin mõtlema, kas lisada juurde, et tegu ei ole mingis vormis koostööga, et te mu kiidusõnades ei kahtleks, aga ma mõtlen, et ma ei ole ka koostööde puhul niisama kiitnud, nii et mulle meeldiks, kui ma ei peaks kunagi rõhutama koostöö puudumise või kiidusõnade siiruse osa.

Perekoolis on mulle jäänud silma väited, et niisama keegi ei lingiks, ikka vaid varjatud koostöö tõttu, aga ma usun, et ma ei ole kindlasti ainus, kes hea meelega kulutab aega linkide otsimise ja lisamise peale, et tutvustada midagi, mis endale meeldib ning mille arengule ja edule kaasa elad. Kiviõli Seikluskeskus on päris kindlasti üks selline koht, millele ma edu soovin, eriti pärast seda, kui lugesin, kuidas selle pargi valmimine võttis kahe hullu unistaja algatusel aega 17 aastat. Ägedad hullud!

Meie panime Kiviõli Seikluskeskuses suvele toreda punkti ja laupäeval hakkasime kooliks valmistuma. Päeva esimeses pooles sorteerisime koos lastega nende kunstikarpe, teises pooles viisime lapsed vanaema juurde, tegime viimased kooliostud ja vaatasime kinos elu igavaimat filmi – “BlacKkKlansman: Must mees klannis”. Cannes`i fimifestivalil olevat publik pärast filmi lõppu 6 minuti pikkuse ovatsiooni valla päästnud, aga Silver arvas, et nad olid lihtsalt õnnelikud selle üle, et film lõpuks läbi sai.

Film on tegelikult väga kiidetud ja iseenesest kõige hullem ei olnud, aga jube veniv oli ning huumorit oli ka täpselt nii palju, et terve saali peale turtsatasid korraks kolm inimest. Mind paelus filmi juures see, et tegu oli tõestisündinud looga, kuid seda lugu oleks ehk saanud veidi põnevamalt edastada. Sõnum oli samuti olemas, lõpp tekitas emotsioone, kuid filmi keskel oli siiski nii emotsioonitu olla, et tekkis hetkeks soov püsti tõusta ja koju magama minna. Mõned läksidki. Kas just koju magama, aga ära küll.

Pühapäeval tõime lapsed koju, saatsime pooled edasi sünnipäevale, panime kõik kooliasjad kokku, käisime perega väljas söömas ja läksime vara magama, et olla järgmisel päeval algavaks argieluks valmis.cofEsmaspäev algas kohe sellega, et Neljas ei saanud lasteaeda minna, sest unustasin reedel tema tulekust teada anda. Asja juures oli positiivne see, et see kurvastas Neljandat. Lõpuks! Võttis ainult kaks aastat aega. Muidu nuttis, kui pidi lasteaeda jääma.

Kolmas jäi kohe terveks päevaks lasteaeda ja oli õhtul pettunud, et talle liiga vara järele läksin. Koolipoisid jõudsid väga vara koju tagasi, said ka Silveri ära saata ja siis alevi vahele lipata. Me vist kurvastasime Soomest lahkudes oma kurvastamised ära, sest head aega jättes meel väga kurb ei olnudki. Silveril on siiski kurb õhtul Soome koju jõuda, sest see oli jälle harjumatult tühi ja haudvaikne.

Minul algas tema lahkumisega korralik argielu. Kuna me seiklesime ringi nii reedel, laupäeval kui ka pühapäeval, siis olid mul enamus asjad veel lahti pakkimata ja sellega seoses kodus täielik segadus. Kuna Soome kodust tuleb kaasa kopitushais, sain terve nädala jooksul pesta läbi oma 15 masinatäit pesu – voodipesu, rätikud, kõik riided.

Et pesu otsa ei saaks, üllatas üks laps mind öise õnnetusega, mille käigus tuli pessu panna lisaks linale terve ports kaisukaid ja kaks tekki, sest mingil põhjusel oli ta endale neid nii palju voodisse võtnud. Miks see üllatus juhtus? Sest ma ei jätnud esikus tuld põlema, ta ei julgenud vetsu minna ja arvas, et jaksab hommikuni kinni hoida. Miks ma ei jätnud tuld põlema? Sest kasside suvevaheaeg maal sai samuti läbi ja öine valgus ei mõju neile hästi ning nende trall ei mõju mulle hästi. Lahendusena olen jätnud nüüd panipaigas tule põlema, sellest piisab, et laps näeks vetsuni koperdada, aga kasse see erksaks ei muuda.

Selle nädala jooksul jõudsin käia Esimesega ortodondi juures (oktoobrist algab müofunktsionaalne ravi) ja Neljandaga nahaarsti juures (külmutati kangekaelset soolatüügast), kus mainisin, et kõigil mu neljal lapsel tuleb endiselt “beebikõõm” tagasi ja avaldasin soovi sellest jäädavalt lahti saada. Arst nimetas seda miskiseks häireks ja ütles, et sellest ei saagi jäädavalt lahti, täiskasvanuna avaldub see lihtsalt teistsuguses vormis. Sain küll retsepti ühe vedeliku jaoks, mis pead puhtaks teeb, aga see on ka vaid ajutine lahendus.

Vahepeal läksin endale kiirpassi tegemas, aga selgus, et ma olen alles detsembris uue passi saanud. Päris mõttetuks see käik õnneks ei jäänud, pidin nagunii Esimese id-kaardi ka ära võtma. Kodust leidsin pika otsimise peale oma passi üles, kuigi olin alguses veendunud, et süsteemirike näitas seda, sest ma olin kindel, et ma taotlesin ainult id-kaarti. Väga tore, et see olemas oli, 58 eurot jälle maast leitud.

Samal ajal olen 30 eurot juba lastega laiali jagatud – teatrid, tööraamat. Teatrisse läheme juba järgmisel nädalal, aga seda õnneks ilma rahata, Rakvere Teater kutsus taas suurperesid lasteetendust vaatama ja võtsin meile ka piletid.

Õhtuti on siin saanud samuti teatrit, sest lapsed pole üldse aru saanud, mida nad tegema peavad, mis tunnid neil on, mis asjad neil kotis peavad olema ja mis ei pea, kõigel tuleb näpuga järge ajada, kõike kontrollida, sest muidu on pooled asjad õppimata või kodus. Ühel päeval sain juba koolist kõne, lapsel oli õpik kadunud, kodus seda ei olevat. Loomulikult oli see kodus ja mina olin sellega paar minutit hiljem kooli juures, et poiss saaks tunnis kaasa teha.

Sellel aastal olin tubli ja kaanetasin kõik õpikud-töövihikud esimesel päeval ära. Ma olen üks nendest, kes seda tööd vihkab ja vihkasin ka seekord. Lõika, voldi, kleebi, mässa ja kui jõupaberiga on juba asi ühel pool, siis kleepkile läheb peale kandes kortsu ja kõik tuleb minema visata. Üldse ei aja närvi, eks. Tõmbasin hetke hinge ja proovisin eelmisel aastal ostetud Sulemehe kaanepabereid paigaldada, millega hakkas töö sedasi sujuma, et läksin ostsin neid juurde ja kaanetasingi kõik 15 raamatut ära. Sedasi hakkas see töö mulle isegi meeldima.SulemeesIlusaid kaanepilte jagasin veel Instagramis, kui sain oma Valemivihikud kätte. Mulle kirjutati Valemivihikust, et nad saadavad kooli alguse puhul väikese kingituse, aga kingitus osutus nii suureks, et nüüd ma lihtsalt pean kooli minema. Järgmisel nädalal lähengi. Valemivihikud.jpgKui hammaste vahetumine näitab endiselt kooliküpsust, siis sobib hästi teemasse, et nädala sees tuli Neljandal esimene hammas ära ja Esimesel juba üheteistkümnes. Lastel on kokku läinud seega 28 hammast.

Kui veel numbreid jagada, siis kahe päevaga rulluisutasin 37 kilomeetrit, mis on tegelikult vähe. Teisel korral hakkas Endomondo ainult aega lugema ja ma avastasin seda alles poole peal, see võttis igasuguse motivatsiooni pikemalt kui 17 kilomeetrit veereda. Väga palju pikemalt ei oleks tegelikult jaksanud ka, annab tunda, et terve suve ei ole end liigutanud.

Küll kõik tagasi tuleb, jaks ja võhm ja harjumus vara ärgata ja mitu korda päevas e-kooli vaadata ja mitu korda nädalas ise koolis käia ja nii edasi, aga see juhtub alles pärast Antalyat, kus ma järgmisel nädalal samal ajal olen. Paraku läheb aeg nii kiiresti, et varsti juba kirjutan, kuidas seal oli. Kui muidugi on midagi kirjutada.

Vastused lugejate küsimustele: olevik, tulevik

Kas oled rahul oma elukohaga (mõtlen asulat) või unistaksid mõnest muust paigast? Kas tahaksid elada asula keskmes või metsa sees (nagu ise kasvasid)?

Olen Kadrinaga väga rahul, aga elada tahaksin siiski alevist väljas, päris metsa sees mitte, pigem metsadest ja põldudest ümbritsetuna. See on aga unistus, mida me ei viiks lähiaastatel ellu ka siis, kui see võimalik oleks. Õigemini eelmise aasta lõpus oligi võimalik, aga me tegime teise valiku, mis parimal juhul tasub end juba järgmisel aastal ära, halvimal juhul … ma isegi ei tea. Mitte et vastupidine võiks olla kujutlematult halb, lihtsalt võetud risk on end juba praegu õigustanud ja rahaliselt midagi kaotada ei ole, kuid loodetust erinevalt võib nii mõndagi minna.

Tehtud valikuga jääb Silver esialgse plaani järgi veel pikaks ajaks Soomega seotuks ja see on ka põhjus, miks me ei taha praegu alevist välja kolida ega isegi mitte maja alevisse. Viimast iseenesest tahaks, aga meil ei ole panna kedagi suvel sinna elama ja aeda hooldama. See on ehk isegi veel väike mure, lõpuks leiaks ikka kellegi, kes vähemalt käiks niidaks muru ära, kuid me päris nii enam ka ei taha, et need üksikud päevad kuus, mida Silver saab tööhooajal kodus veeta, mööduksid nokitsedes, sest seda me juba teame, et majas elades ei saa töö kunagi otsa.

Ideaalis eelistaksin ma ühe või teise kõrvalkorteri arvelt meie elamispinda suurendada, et iga laps saaks oma toa, kitsa köök-elutoa asemel oleksid eraldi köök ja avar elutuba ning ühele kokkuehitatud vannitoale lisanduksid juurde vannituba ja wc, et kaoksid järjekorrad ja pissihädad, mis tabavad lapsi just siis, kui keegi duši all on. Paraku ei hakka kumbki seinatagune naaber korterit müüma, nii et see on puhas fantaseerimine.

Kokkuvõttes on alevikorteris elades lastega üksinda olles julgem tunne, me ei sõltu autost, Silverit ei oota kodus hunnik tegemata töid ja suviti on perega kergem Soomes olla, sest korteri puhul piisab olemasolevatest turvameetmetest ning keegi ei pea käima meil muru niitmas. Suved Soomes on jälle teistmoodi huvitavad, need annavad võimaluse maitsta linnaelu, avardada pisut silmaringi ja annavad juurde palju ühiselt veedetud aega. Metsadest ja põldudest me ka päris ilma ei ole, sest me veedame väga paljud nädalavahetused maal, nii et kõik on tasakaalus. IMG_3813

Mina küsiksin tulevikuplaanide kohta. Et kas sul on edaspidi plaanis kooli lõpetamine käsile võtta või hoopis tööle minna või hoopis… midagi muud?

Mul on plaanis minna sügisel 12. klassi, aga tegelikult ei taha ma absoluutselt kooli minna ja seetõttu kasvab ärevus septembri ees iga päevaga. Kui sügis peaks mööduma taas haiguste tähe all ja minul tegemata tööde arv kuhjub, siis pole välistatud, et ärevus kasvab nii suureks, et ma ei suuda kooli vastas asuvasse Rohuaia kohvikusse söömagi minna, rääkimata siis kooli minemisest. Täpselt nii läks eelmisel sügisel, kui kolme kuu jooksul ei olnud päevagi, kus kõik lapsed oleksid lasteaias-koolis olnud.

See oli küll erandlik sügis, mille sisse mahtusid kolm adenoidi eemaldamist, seega lootust on, et sellist laatsareti enam ei kordu, kuid ka 2 nädalat on liiga pikk aeg koolist eemal olla ja seda tuleb ilmselt korduvalt ette.

Kui teemaks on kool, siis ma olen endiselt too 18aastane Liivi, kes jõuluvaheaja viimasel õhtul end magama nuttis, sest hirm järgmise hommiku matemaatikatunni (õigemini õpetaja) ees oli nii suur. See hirm oli halvav, sest ma ei läinudki enam kooli ja see hirm saadab mind siiani, kuigi mul ei ole põhjust seda tunda. See hirm jälitab mind ka unenägudes. Kui talvel oli selge, et ma jätan terve aasta vahele, siis need unenäod kadusid, aga nüüd suvega on tagasi tulnud, sest uus kooliaasta jõuab aina lähemale.

Kuid koera sabast tuleb ka üle saada ja praegu on selleks hea aeg – kaks last on koolieluga harjunud ja järgmisest sügisest lähevad järgmised kaks riburada kooli, seega on mul praegu ainus vaba aasta. Olen tegelikult üsna optimistlik ning usun, et Kolmandal ja Neljandal ei ole erinevalt Teisest minu pidevat kohalolekut vaja ning saaksin rahuliku südamega nende esimesel kooliaastal ise koolis käia, nii nagu Esimesega käisin, aga kunagi ei tea.

Kui keskharidus on omandatud, siis ilmselt õpin kaugõppes midagi edasi, aga mul pole hetkel õrna aimu ka, mis see midagi oleks. Üks samm korraga. Küll hakkavad uued tuuled iseenesest puhuma, kui 12. klassi torm on möödas.

Tööle ei lähe ma ilmselt seni, kuni Silver Soome vahet sõidab, aga mingit rakendust endale ühel hetkel vast otsin. Praegu töö ega muu rakenduse peale ei mõtle, prioriteediks on lapsed ja kool. Kui ükskord elu liiga kergeks ja igavaks muutub, siis vaatan edasi, kuid hetkel mingeid plaane ei tee, sest ma ei tea, mida tulevik toob.

Silverile see sobib, et ma kodune olen, tema ei oota minult plaane, vastupidi, ta on minu “ükskord, kui ma tööle pean minema” jutu peale hämminguga küsinud, miks ma pean … Tema ei näe, et ma peaksin karjuva vajaduseta tööle minema lihtsalt seetõttu, et vastata ühiskonna ootustele. Teine asi on see, kui ma tahan midagi teha ja seda ma varem või hiljem kindlasti tahan.

Muudest plaanidest, siis tunnen, et mul on aeg soome keel selgeks saada.

Kas oled mõelnud kirjutamisest endale kunagi ka töö kujundada?

Olen mõelnud küll, et kirjutamine oleks üks viis, kuidas end rakendada olukorras, kus püsivalt tööle minna ei saa. Meie prioriteediks jääb see, et praeguse elukorralduse juures saaksime perena võimalikult palju koos olla ja see tähendab suvesid/vaheaegasid teisel pool lahte.Processed with VSCO with m5 presetFoto: Madli Allikas