Kuidas end lõviks süüa

“Kes sulle putru pakkus” väljendit teavad vist kõik, ei? See on ainus, mis internetist kergelt leitav on, aga me kasutasime ja kasutame siiani ülbele, väga enesekindlale või julgele käitumisele viidates väljendeid “keegi on vist palju putru sööma hakanud” või “sõid hommikuks putru, jah”. On need tuttavad ütlemised? Kui ei, siis ilmselt on tegu kohaliku omaloominguga, mis on tuletatud ühest teisest tuntud väljendist ehk meil süüakse end lõviks.

EducatedTalkativeKiskadee-small

Puder on tegelikult väga hea hommikusöök ja see peaks küll kõigile teada olema, sest sellest räägitakse söögi alla ja söögi peale. Ka mina tean, et täisterahelvestest tehtud puder on parim hommikusöök, kuna see annab pikaks ajaks täiskõhutunde, kiirendab ainevahetust, aitab hoida veresuhkru taset kontrolli all, parandab immuunsust ja nii edasi, aga … hommikuks meeldib mulle siiski võileibu süüa. See eelistus tuleb vaid sellest, et tahan kohvi kõrvale midagi hammustada ja puder ei ole selleks parim variant, täisteraleivast tehtud võiku küll.

Lastele siiski teen vabadel hommikutel putrusid, aga tunnistan, et harvem kui võiks, kuigi kahe poisi arvates on sedagi liiga tihti. Nemad sööksid ainult mannaputru ja ma täitsa mõistan neid, sest minagi ei söönud varem midagi muud. Nüüd on mannapuder aga viimane, mille järele isu tunnen või mida ma lastele keedan. See muidugi ei tähenda, et lapsed seda üldse ei saa, oh ei, Silver on meil mannapudrumeister ja tuleb rõõmuga lastele vastu. Paraku on tema aastast ligi poole eemal ja lapsed peavad leppima siis teistsuguste putrudega.

Teistsuguseid putrusid oleme viimastel nädalatel saanud omajagu süüa, sest Helen saatis meile oma uued Helde sarja helbed, mida oleme siin mitmes erinevas vormis söönud, isegi kotlettidena. Helen Helde testijadTeaduslikult tõestatud tervislikkusega Helen Helde sarjas on neli erinevat varianti: jõhvika, kookose ja õunaga, õuna ja musta sõstraga, seemnete ja porgandiga, kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga. Nende hulgast on raske tõsta esile lemmikut, aga mulle tundub, et ühise arvamusena meeldis meile kõige vähem seemnete ja porgandiga puder. Mannapudrupoisid ei tahtnud seda üldse, Kolmas ja Neljas sõid, aga ei kiitnud ja mina ka juurde poleks soovinud. (Lugesin just, et Henryle meeldis see puder kõige enam, seega täiesti maitse asi.)

See-eest meeldisid lastele osaliselt seemnete ja porgandiga mitmeviljahelvestest tehtud kana-kodujuustukotletid, mille retsepti Heleni kodulehelt leidsin. Neid sõid ja kiitsid ka sõbrad, kuigi minu jaoks olid need alguses harjumatu maitsega ja seda ütlesin neilegi, et nad niisama viisakusest ei kiidaks. Seda nad ei teinud. Helen Helde kotletidMinu jaoks oli maitse alguses harjumatu tilli pärast, millega läksin ilmselt liiale, sest hakkisin hunniku otse taignasse, mitte ei mõõtnud retseptis olnud kogust välja. Järgmine kord oskan sellega arvestada ja järgmine kord tuleb veel samast pakist, kuigi olen juba teinud korra putru viiele ja korraliku koguse kotlette. Helbeid jagub veel. Helen Helde kotletid 2Helen Helde seemnete ja porgandiga mitmeviljahelbepudrus on odra ja kaera täisterahelbed, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemned, kuivatatud porganditükid, kaeraklii ja jahvatatud köömned. Viimast lugesin alles nüüd, ma isegi ei saanud aru, et pudrus köömned (mis siis et jahvatatud) sees on, kuigi mulle köömned ei meeldi.

Igas Helde pudrus on heldelt mineraalaineid ja vitamiine, seemnete ja porgandiga pudrus on enim esile tõstetud raud, mis vähendab väsimust ja kurnatust ning vitamiin B5, mis parandab vaimset võimekust.

Teises soolases pudrus, kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga variandis, on esile tõstetud immuunsüsteemi abistav vask ning närvisüsteemi ja südame normaalset talitlust toetav vitamiin B1. Selles mitmeviljahelbepudrus on kaera ja tatra täisterahelbed ning veel nimekiri lisandeid, mida muidu pudruhelvestes ei näe, aga mis on ilmselt seotud vinnutatud lihaga, nagu näiteks palsamiäädikas, suhkur ja maitseained. Maitseained pole sünteetilised ja kuna vinnutatud liha on segus isegi vähem kui kõrvitsaseemneid, siis nimetatud lisandite kogus on väga väike.

Kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga puder meeldis meile kõigile ja see on ainus, mille paki oleme tühjaks söönud ning seda ainult pudruna, ei mingeid muid retsepte. Sööjateks olid ka mannapudrupoisid ja see juba tähendab midagi, sest tegu oli pudrunelikust ainsaga, mida nad päriselt sõid, mitte lihtsalt ei maitsenud ega nokkinud.

Ma olen muidugi varem ka palju kordi kaerahelbeputru peekonitükkidega teinud ja selline soolane kombo neile meeldib, nii et vinnutatud lihaga puder oli nende jaoks ehk veidi tuttavam maitse. Seda enam, et serveerisin seda koos köögiviljade ja “tšilli plahvatusega”, nagu meil tavaks. Selline toit on väga hea lõuna- või õhtusöök, valmib kiiresti ja maitseb hästi.

Köögiviljad ja tulised maitseained alati siiski ei aita, seemnete ja porgandiga pudruhelbeid ei muutnud need mannapudrupoiste jaoks söödavamaks, isegi halloweenilikust garneeringust ei olnud kasu, kuigi see neile väga meeldis.cofVäiksemad hindasid mu pudrunägusid kõrgelt, nemad sõid enda kausid tühjaks, mitte ei krõmpsutanud ainult köögivilju nagu vanemad vennad.

Igasugused kaunistused, näod, “tee suu lahti, lennuk tuleb” koolilaste puhul enam ei toimi, nii et neid paneb putrusid sööma ainult nälg või “annan 5 eurot, kui kausi tühjaks sööd”. Mingi piirini on millegi mittesöömine täiesti okei, sest keegi meist ei söö absoluutselt kõike. Mul tekib potis või ahjus valminud peki peale okserefleks, ma ei talu isegi väikest tükki tailiha küljes ega hakka mingi raha eest taluma. Krõbedaks praetud pekine peekon aga meeldib. Sama lugu on lastel putrudega, tuleb lihtsalt leida õige vorm ja süüa näiteks porgandiga putruhelbeid kotlettidena.

Kuna mind ei pane miski võbisevat pekki sööma, siis ei pane ma kunagi Esimest valiku ette, et söögu marju või surgu nälga, sest ta ilmselt surekski nälga. Talle pole pisikesest peale ükski mari meeldinud. Ta pidevalt maitseb mõnda, kui ma väga palun, aga alati ütleb koledate grimasside saatel, et talle ei maitse ja rohkem ei taha. Talle ei meeldi isegi maasikad ja viinamarjad, aga ta sööb vetruvat pekki … Absurdne.

Üks magusama alatooniga Helde mitmeviljahelbepuder sisaldab kuivatatud jõhvikaid, kookoshelbeid ja õunatükke ning ma teadsin juba eos, et seda Esimene ei söö, sest … jõhvikad! Talle muidugi ei istunud ka kaunistuseks lisatud külmutatud marjad, aga nende vahelt ühe lusikatäie putru maitsemiseks ikkagi võttis.Helen Helde jõhvikagaTalle ei maitsenud ja asi ei olnud ainult jõhvikates, vaid ka mahlastes õunatükkides, mis ülejäänud seltskonna arvates oli just kõige parem osa. Õunad talle muidu maitsevad, lihtsalt veidi pehmena pudru sees ei meeldinud.

Teised lapsed sõid isukalt ära nii külmutatud marjad (mida nad vahepeal juurdegi lisasid) kui ka pudru (seda siiski ühe erandiga, Teine vaid nokkis veidi putru). Mulle ka meeldis, kuigi magusa maitsega pudrud ei ole mu lemmikud. Puder ei olnud tegelikult eriti magus, maitsestasin vaid vähese koguse mee ja kaneeliga ning peale lisasin koos külmutatud marjadega kookoshelbeid. Helen Helde jõhvikaga 2Jõhvika, kookose ja õunaga mitmeviljahelbepudrus on kaera ja odra täisterahelbed, mineraalidest on esile tõstetud keha normaalseks talitluseks vajalikud mangaan ja vask. Kusjuures mangaani kogus on arvestatav, ühest portsjonist saab kolmveerand päevanormi kätte.

Õuna ja musta sõstraga pudrus on välja toodud normaalseks närvitalitluseks vajaliku magneesiumi ja luude jaoks olulise fosfori sisaldus. Ka see mitmeviljahelbepuder sisaldab kaera ja odra täisterahelbeid ning on tänu õunatükkidele mõnusalt mahlane. Helen Helde mustsõstragaMustsõstra maitset ma otseselt ei tundnud, aga kergelt lillaka värvuse annab mustsõstrajahu küll. Ka seda putru maitsestasin mee ja kaneeliga ning ütleksin, et mõlema õunatükkidega pudru sisse sobib kaneel ideaalselt, viib mõtted hetkeks õunakoogile. Sedasi fantaseerideks isegi sobiks puder kohvi kõrvale.

Putrusid ma paremusjärjestusse ei lisa, sest kolm neist maitsevad võrdselt hästi ja neljandaga saab teha häid kotlette, seega kõik neli leiavad edaspidigi koha meie toidulaual.

Lisaks kotlettidele leidsime midagi uut ja head ka küpsetiste näol. Heleni kodulehe retseptide alt leitud helbeküpsised ja muffinid:Helen Helde muffinid ja küpsisedMa tegin retseptides veidi muudatusi, sest mul ei olnud võtta küpsiste jaoks maapähklivõid ning muffinitesse ei tahtnud ma kohe kuidagi nisujahu ja 100 milliliitrit suhkrut ning rapsiõli lisada. Küpsised tulid väga head ka maapähklivõita, aga muffinitega pean veel veidi vaeva nägema, sest tehtud muudatustega ei ole need nii head olnud kui originaalilähedase retseptiga.

Muide, olen teinud muffineid kolm korda (lisaks korra putru) ja mul on endiselt pudruhelbeid veel veidi alles. Igatahes, esimesel korral ei asendanud ma peale rapsiõli midagi, kuid suhkrut lisasin poole vähem, tulemuseks olid magusalt maitsvad muffinid. Järgmisel korral kaotasin selle poolegi suhkrukoguse ning nisujahu asendasin kookosjahuga. Need muffinid tulid liiga kuivad ja üldse mitte magusad, aga olid siiski söödavad.

Kolmandal korral asendasin hapukoore kohvikoorega, lisaks varasematele asendustele kookosjahu ja kookosõliga läks suhkru asemel käiku kookossuhkur, nii et et kokku sai väga palju kookost ja tulemuseks olid endiselt kuivad, aga maitselt magusad muffinid. Kuivus ei olnud häiriv, sest jõime soojale muffinile külma piima peale ja sedasi oli kõik ideaalne. cofJõhvika, kookose ja õunatükkidega pudruhelvestest proovisin koos kookosjahu, -suhkru ja -õliga teha mingisuguseid kookospallikeste moodi asju, mis tulid ka kuivad, aga väga head. Pildil olevaid kookospalle ja -muffineid sõi ka sõbranna, kellele ütlesin, et need on lihtsalt mu katsetused, seega oli tal vaba voli ausat arvamust avaldada ja see oli sarnane minu omaga, talle meeldisid maitsed, aga küpsetised ise olid liiga kuivad. Kokkuvõttes tasub proovida omaloomingut teha ja küll ma enda omad lõpuks mahlasemaks ka saan.

Selliste alternatiividena täisterahelbeid tarbida on täitsa meeldiv, kui pudrud ei ole lemmikud, peaasi, et inimene tarbib kiudaineid, mida täisteratooted sisaldavad. Helen Helde helbed sisaldavad kõik kaerakliisid, mis on kaeratera kõige kiudainerikkam osa.

Kiudainetel on oluline roll seedetalitluses, mistõttu peaks eelistama täisteratoodetest putru, sest sageli sisaldab see rohkem kiudaineid kui täisteraleib või mis iganes muu toode. Inimene peaks sööma 25-35 grammi kiudaineid päevas, sest need:

  • korrastavad seedimist
  • suurendavad toidu mahtu, tekitades sellega täiskõhutunde
  • aitavad säilitada normaalset kehakaalu
  • alandavad kolesteroolitaset
  • hoiavad veresuhkru tasakaalus
  • vähendavad II tüübi diabeeti ja käärsoolevähki haigestumise riski
  • aeglustavad süsivesikute imendumist ja väljutavad toksiine

Oluline on lisada, et kiudained seovad endasse vett, mistõttu tuleb päeva jooksul tarbida piisavas koguses vedelikku. Ma ise kipun veejoomist unustama, nii et see on praegu meeldetuletus ka mulle endale.

Täisteratoodete ainsaks plussiks ei ole kiudained, vaid need sisaldavad ka B-vitamiine, antioksüdante (sealhulgas E-vitamiini), süsivesikuid (mis tänu kiduainetele imenduvad aeglaselt ning annavad energiat pikaks ajaks) ja mineraalaineid.

Kuna hommikusöök on päeva kõige olulisem toidukord, siis on täisterahelvestest valmistatud puder selleks ideaalne variant. See täidab pikaks ajaks kõhtu ja sama kaua varustab keha energiaga, mis võimaldab koolis või tööl paremini keskenduda. Kui hommikul üldse mitte süüa, siis läheb keha glükoosivarude kallale, mille tagajärjel organismi efektiivsus väheneb ja tekivad keskendumishäired.

Mulle tundub, et just see ongi mõjutanud Esimese õpiefektiivsust, et ta hommikuti ei söö. Koolis on tal võimalik enne tunde putru süüa ja mannapudrupäevadel ta seda võimalust kasutab, aga muul ajal ei viitsi ta vist enam üldse sööklasse sisse astuda, vähemalt nii väidab Teine. Veel eemisel aastal sõi Esimene viilu leibagi, aga enam mitte ning tema keskendumine ja tähelepanu on koolis nii häiritud, et igal nädalal on päevikus uus märkus ja hinded on langenud.

Võib-olla on Esimese langenud õpiedukus ja hommikune mittesöömine kokkusattumus, võib-olla mitte, aga selle postituse kirjutamisega otsustasin, et pärast vaheaega ma lapsi enam söömata kooli ei lase ning hommikusöögiks hakkan põhiliselt putrusid tegema. Avastasin, et on olemas täistera-nisumanna, mis tähendab, et mannapudrupoistele saan edaspidi ka mannaputru teha. Tõenäoliselt see alguses ei maitse neile sama palju, aga neile ei maitsenud enne ka täisteramakaronid ja -spagetid ka, nüüd nad esimeste puhul enam ei virise ja teisi nõuavad juba ise, nii et küll ära harjuvad.

Minnes tagasi Helen Helde sarja putrude juurde, siis Facebookis loosin välja ühe pudrukohvri, et keegi teist saaks samuti uued pudrud (või kotletid ja muffinid) järele proovida. Laenan pudrukohvri pilti Heleni helveste Instagrami kontolt:

Soovitan Helenihelbed Instagrami kontot jälgida, sest nad loosivad sageli selliseid pudrukohvreid välja ja mõnikord koos nendega veel midagi. Lisaks on Heleni Instagrami kontol palju ilusaid pilte ja häid ideid, kuidas helbeid tarbida, ei pea seda ainult pudruna tegema. Sama kehtib Heleni Facebooki konto kohta, kus järgmine pudrukohver läheb juba pühapäeval esmaspäeval loosi.

Kuna hinna poolest on need pudrud lihtsamate variantidega võrreldes oluliselt kallimad, siis neljane pakk putrusid on juba väärt võit, annab üle kümne euro kokkuhoidu. (Praegu on Coopi kauplustes ühe helbekarbi soodushind säästukaardiga 2.65 eurot, tavahinnaks on e-poes märgitud 3.39 eurot.) Helde sarja helbeid ma kalliks siiski ei pea, sest pakist jagub ühele inimesele kümneks toidukorraks ja sedasi arvestades on üks toidukord isegi väga soodne.

See postitus on sündinud koostöös Heleni helvestega, aga omal algatusel lugesin ma putrude ja kiduainete väga palju infot, et seda tekstis edastada ning lõpptulemusena veensin ennastki rohkem putrusid tarbima. Ma ei lugenud midagi uut, aga suures koguses infot, mida varem jupihaaval olen lugenud, pani tõsiselt mõtlema sellele, kui oluline ikkagi hommikusöök on ja kuidas täisterahelvestest tehtud puder on hea algus päevale.

Tõstke käsi, kes jõudis samale mõttele.

Ps! Kui putru ei viitsi teha, siis tehke vähemalt üks täisteravõileibki. 

Kassi mädanevast haavast romantikani välja

Võtan küll juba pikemalt hoogu, et kooliaasta algusest kirjutada, aga ikkagi jõuan taas siia niisama lobisema. Või rasket elu kurtma. Mul on tegelikult juba mõnda aega raske olnud. Miks, ma ei oska öelda. Hakkasin küll oma mõtteid ja tundeid pikemalt kirja panema, aga kustutasin ikkagi kõik ära. Ma nagu tahaks enda siseelu jagada, aga samas ei taha ka, ei jaksa, ei viitsi, ei oska. Seda enam, et tegelikult peaks kõik nagu korras olema, pole otseselt ühtegi põhjust kurta. Või siis ongi põhjus see, et ma ei oska end hästi tunda, kuigi pole põhjust tunda end halvasti.

Praegu ei tunne ma end kohe üldse hästi. Mul tekkis õhtuks lastest nii suur üledoos, et nüüd, kaks tundi pärast laste magama jäämist, tuleb isegi nutt kurku. Enne oli rohkem suur väsimus ja viha. Nüüd on ainult kurbus. Lihtsalt oli jälle üks selline päev ja õhtu, mille lõpuks kõlas isegi teisest toast hüüe “EMME!” nii ärritavalt, et…

tenor

Kui ma teeksin iga kord seinale risti, kui veedan lastega terve päeva nii, et ma kellegi peale ei karju, siis mul ei oleks seinal ühtegi risti. Kadestan Mallukat, kes mingi aeg kirjutas, et ta ei ärritu kunagi laste peale. Võiks muidugi eeldada, et alla aastase peale ei saagi ärrituda, aga ma olen nende alla aastaste igaöiste trallide tõttu päriselt juukseid peast kiskunud, nii et saab küll. See pole siis ilukirjanduslik liialdus, vaid ma päriselt olen endast nii välja läinud, nii suurt jõetust tundnud, nii iiveldamiseni väsinud olnud, et olen endale haiget teinud.

Kui ma osa uuest mööblist kokku panin, siis tuli ühest karbist ka veidi vahtplasti välja ja ma ütlesin väikestele, kes selle tükkideks murdsid, vähemalt viis korda, et nad koristaksid need tükid ära ega murraks neid rohkem, sest neist pudenevaid elektrit täis pallikesi on pikakarvalise vaiba seest paha koristada. Targem oleks olnud kohe ise need suured tükid kokku korjata ja prügikasti visata, aga ma olin liiga ametis mööbli kokku panemisega ega pannud tähele, kui ametisse sattusid lapsed, kes koristamise asemel muutsid need suured tükid vahtplasti pisikesteks pallikesteks ja viskasid seda teineteisele juustesse. Siis ma enam ei öelnud, vaid karjusin, et nad selle jama ära koristaks. Tõesti tahaks, et ma ei ärrituks selliste tühiste asjade peale, aga ma ärritun, eriti enne päevi. Ma ei teagi, miks kutsutakse kuupuhastust pahadeks päevadeks, kui selle algusega saavad pahad päevad just läbi ja algavad taas head.

Teemavahetus.

Ma siin kirjutan jälle nii nagu oleks endiselt reede, kuigi tegelikult on juba laupäev, nii et kui kirjutan eile, siis teate, et see eile oli neljapäeval. Igatahes eile hommikul pidin panema ühe lapse voodiriided koos madratsikattega pessu. Viimase puhul ma veel mõtlesin, et kas asi on ikka nii hull, et pean selle ka pessu panema, aga ikkagi panin. Nagu Murphyle omaselt, siis just eile, kui aasta vana lumivalge madrats oli kaitseta, oksendas kass sinna vereseguse loigu. Või oli see lõhkenud mädapaise. Ei tea, igatahes loik oli suur ja heleroosa ning keskelt pigem punane ja haises väga jubedalt. Puhtaks ja lõhnatuks ma seda kohta ei saanudki, sest seda imbus ikka korralikult ka porolooni. Ja ega siis madrats ainus murekoht ei olnud. Tavaliselt me kassidel ei lõhke mingeid mädapaiseid ja verd nad ka eriti ei oksenda, võiks isegi öelda, et kassiokset ei kohta siin elamises enam üldse. Robin, see endine suur kõigesööja ja oksendaja, ei söö enam kõike ega oksenda maole vastuvõetamatuid asju välja.

Aga praegu on jutt Ruubist. Kuigi ma nägin tal karvade sees vaid väikest haavakest, olin ikkagi mures ja kartsin, et tal on taas mingi põletik organismis. Oli teine tegelikult juba mitu päeva veidi imelik olnud. Iseenesest midagi viga ei paistnud olevat, aga energiast kass ka ei pakatanud, pigem polnud teda üldse nähagi ja eile hommikul ei küsinud ta süüa ka. Viimane kord lõppes selline asi üsna halvasti ja kass käis kaks päeva järjest tilguti all. Käisime õhtul 33 kilomeeri kaugusel loomaarsti juures ära ja ainus, mida kass vajas, oli haava puhastamine. See väike haavake oli õhtuks pöidlaotsa suurune auk ja kui arst selle ümbrust kompis, siis sealt tuli väikese looma kohta võrdlemisi palju veresegust vedelikku. See pidi ainult hea olema. Kassil muidugi eriti hea ei olnud, ta kräunus puhastamise ajal korralikult ja paar korda tuli mulle häälekalt kallale ka, ilmselt nii valust kui ka hirmust. Ei meeldinud talle see piinapink. Seda kõike kuulis pealt Robin, kes oli kaasas vaktsineerimise eesmärgil. Mõte oli küll selles, et siis ei pea topelt käima, aga kuna Ruubit eile igaks juhuks ei vaktsineeritud, siis pean ikka topelt käima. See selleks. Kui kord oli Robini käes, siis ta pani esimese asjana puurist jooksu ja oli edasise suhtes äärmiselt umbusklik. Ma ei kujuta ette, mis tema peas pärast Ruubi tehtud kisa võis toimuda, aga igatahes ei oodanud ta vaid kerget torget ja kui ta puuri tagasi läks, siis oli ta üsna segaduses. Ilmselt mõtles, et mis sellel Ruubil viga on, et sellise väikese asja peale niimoodi kräunus.

Täna on Ruubi juba tema ise, möllasid Robiniga nii, et elamine on karvatuuste täis ja süüa küsis hommikul lausa kaks korda. Ainus jama on see, et haav eritab ikka roosat vedelikku ja ta jätab neid plekikesi kõikjale, kus ta magab. Kinni ei tohtinud seda haava panna ja paranema pidi see juba loetud päevadega. Täna on igatahes parem küll kui eile.

Kuid parem ei ole Kolmandal, kes eile õhtul kurtis kurguvalu. Täna hommikul ärkas ta kinnise nina ja kinniste silmadega, viimased olid lihtsalt nii paksult rähma täis. Silmad on terve päeva paistes ja vesised olnud, aga samas rähma pole rohkem ajanud, nii et ma ei teagi, kas tal on silmapõletik või on see midagi muud. Arst kirjutas igaks juhuks ravimi välja, kui peaks nädalavahetusel asi ikkagi silmapõletikuks osutuma. Tüüpiline, et need haigused tabavad nädala lõpus, üldse ei imestaks, kui nüüd nädalavahetusel läheb lapsel kogu enesetunne halvemaks. Ta siin juba vaikselt ähvardab, kuulen elutuppa ära tema raske hingamise, mis vaheldub läbi une nuuksumisega. Vahepeal ärkas üldse üles ja nuttis hüsteeriliselt, ikka jälle nii, et ahmis korralikult õhku sisse ja siis nuuksus ja krooksus vaheldumisi. Sedasi nutab ta harva ja nendel harvadel kordadel ei oska ta sageli öelda, miks ta nutab. Nii ka seekord. Nuttis oma nutu ära ja läks magama tagasi, aga eeldada võib, et see tuli halvenevast enesetundest.

Igatahes on ots nüüd lahti tehtud ja olen valmis selleks, et Neljas võtab end kohe rivvi ja vahelduva eduga lasevad kõik neli suveni välja. Loodetavasti leebemalt võrreldes möödunud õppeaastaga. Terve suve olid lapsed terved ja Neljas käis nüüd esimesed kaks nädalat muretult lasteaias, mis on vist tema üleüldine rekord, nii et algus on paljulubav.

Minnes selle romantika osa juurde, mida pealkirjas lubasin, siis peaksime hakkama Härraga juba pulma-aastapäeva plaane paika panema. Eelmisel aastal jäime sellega nii palju hiljaks, et mitu kohta, mis silma jäid, olid soovitud kuupäevaks juba broneeritud. Mõtleme ikka spaahotelli peale, seekord taas kahepäevase puhkuse peale, sest eelmisel aastal ei andnud see üks ööpäev väga midagi. Avastasin, et Viimsi spaahotell on läbinud uuenduskuuri ja 10. aastapäeva puhul oleks ehk sümboolne ööbida sviidis, kus olime pulmaööl, aga isegi pärast uuenduskuuri pole seal midagi romantilist. Tahaks midagi erilisemat, ilusamat. Me ei ole Nooruses käinud ja seal tundub olevat erilisem, ilusam ning saunakeskuse saunad on piltide peal nii kutsuvad, aga see on Ida-Virumaa ja meil on selleks päevaks võib-olla selliseid plaane, mis ei sobi maakonnaga. Kuigi ma veel ei tea, kuhu me kolme ja poole kuu pärast romantikat tegema läheme, ootan seda puhkust väga. Mõtlen, et äkki võtaks seekord lausa kolmeks päevaks aja maha, korra 10 aasta jooksul ju isegi võiks.IMG_7594Eelmisel aastapäeval tehtud pilt V spaahotellis.

Meie viimane romantiline puhkus ei olnud väga romantiline ja me väga ei puhanud ka. Esiteks olime jõudnud alles oma Disneylandi reisilt tagasi, mul oli põskkoopapõletik, spaa oli 175 km kaugusel ja olime vaid ühe päeva, nii et see oli üsna väsitav käik. Kohapeal oli muidugi tore, esimese asjana katsetasime voodi ära, käisime väljas söömas ja kinos, viimases isegi kaks korda ja vahepealsed paar vaba tundi veetsime veekeskuses. Seda pean küll ütlema, et Viiking spaa veekeskus on hubaseim, milles käinud oleme. Kuna hotell oli sel päeval inimesi täis, täpsemalt öeldes eakaid inimesi naaberriigist, siis söögisaalis ja koridorides oli tunne, et me oleme valesse kohta sattunud, tundsime end võõrkehadena, kuid veekeskuses seda tunnet ei olnud, seal oli vähe inimesi ja need vähesed olid ka noored. Mitte, et mul vanade vastu midagi oleks, seda kindlasti mitte, lihtsalt söögisaalis tundsin end ebamugavalt, nagu me ei oleks keskkonda sobinud ja samamoodi oleksin ma end tundnud veekeskuses, kui me oleksime seal olnud ainsad mitte pensionieas inimesed. Olgu, söögisaalis me päris ainsad ei olnud, nägin seal ka üht umbes neljakümnendates paari koos lastega, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.Viiking_Spa_Hotell_basseinidPildi laenasin Viiking spaa kodulehelt.

Ühesõnaga oli omapäraselt sopilises veekeskuses mõnus olla, enamasti olime saunades kahekesi, kuumas mullivannis olin ma isegi üksi, sest Härra katsus varbaga vett ja keeldus minuga sinna keema tulemast. Mis on tegelikult naljakas, sest tema peseb end sellise veega, mis minu jaoks on kõrvetavalt kuum ja mina jälle pesen end tema arvates külma veega. Basseinivesi oli meie mõlema jaoks meeldiva temperatuuriga ja bassein ise ka nii mõnusa lahendusega, et me täitsa unustasime end sinna.

Me ei olnud ammu üheski veekeskuses sedasi lõõgastunud, sealne atmosfäär mõjus tõesti hubaselt, lõõgastavalt, isegi romantiliselt. Viiking spaa veekeskust soovitan küll soojalt, iga kell läheks tagasi, aga hotelli ennast soovitan vaid lihtsaks ööbimiseks, romantiliseks puhkuseks pigem mitte.

Me küll üritasime seal pärast teist kinoseanssi romantikat ka teha. Olime pisikese (200 ml?) vahuveini, puuviljad ja koogitükikesed varem valmis ostnud, aga mul hakkas juba filmi lõpus kõhus raske ja hotellituppa jõudes ei suutnud ma koogist ampsugi võtta, nii et läksime kohe magama ja magasime kuni kella kuueni hommikul, mil ma läksin vannitoa põrandale surema. Ma surin koduni välja, aga vähemalt jõudsime koju. Lapsed samal ajal oksendasid oma vanaemade juures, kõik neli. Mina ei oksendanud, aga ma olin kümneid kordi oksendamise äärel, teises dimensioonis, külmast higist märg ja värinatest nõrk, ei suutnud püsti seista ega autos istuvas asendis olla. Jumal tänatud, et Härral alles järgmisel päeval jalad alt võttis, muidu me oleksimegi sel päeval Viiking spaasse jäänud.

Ma ilmselt peaksin mainima, et saime selle spaapuhkuse kingituseks, aga sellega tekkisid arusaamatused ja ma küsisin arvet, et see puhkus kinni maksta ning igasugust survet tundmata eluga edasi minna. Seda arvet ei tulnud. Mina läksin siiski surveta edasi ja praegu kirjutasin ka sellest vaid meie viimase veidi koomilise romantika tegemise meenutamiseks. Meie 10. pulma-aastapäevalt ootaks midagi enamat.

Oh jah, Kolmas hakkas vahepeal jälle nutma, koos pisaratega voolas ta punastest silmadest ka muud jama välja ning mul on tugev tunne, et silmapõletiku vastu kirjutatud ravim tuleb ikkagi välja osta. Endiselt ei osanud ta öelda, miks ta nutab ja seni, kuni ma otsisin valuvaigistit, punnitas ta endast sellise nutu välja, et hing jäi kinni ja ta läks ise ka paanikasse. Seda ei anna isegi kirjeldada, kuidas ta nutab. Nutukramp on vist üldiselt selline, et keset nutmist kaob lapsel hääl ära ja huuled lähevad lillaks , aga Kolmas hakkab juba maha rahunema ja siis võtab uuesti sedasi hoo üles, et silmad lähevad hirmust suureks ja huuled lillaks ning hing jääb mõneks sekundiks kinni. Selle kutsub ta endas ise esile. Ta isegi ei oska öelda, miks ta nutab, aga pigistab seda nuttu ikka edasi. Ise ehmatas ka jälle ära, võttis valuvaigisti sisse, lõpetas nutmise ja läks magama tagasi. Ma isegi ei tea, kas tal tegelikult oli valu, mida vaigistada, aga ma midagi muud ka ei osanud tema öörahu tagamiseks välja mõelda. Nüüd magab igatahes sügavalt ja loodetavasti magab sedasi hommikuni välja.

Edit: Küsisin hommikul, miks ta öösel nuttis. Ta endiselt ei teadnud, aga ütles, et kõrv öösel nii palju valutas, et ta ei saanud magada. Ikka oli nutmisel põhjus ja oli valu, mida vaigistada.

Veidi haput…

Pidin täna kooli minema. Rõhk sõnal “pidin”.

Mis juhus?

Eile, ma üritasin uinuda, koolimõtted, vaatasin kella, tik-tak, hirmumõtted, üritasin uinuda, vaatasin kella, jälle koolimõtted, tik-tak, muremõtted, silmad kinni, tik-tak, üritasin uinuda, pat-pat-pat, uks avanes, pat-pat-pat meie voodisse, seda pole juba mitu nädalat olnud, mina ühes nurgas, Härra teises nurgas, Neljas meie vahel, ühele poole ja teisele poole, jalg üle minu, tõusis istuma, tik-tak, viskas pikali, käsi üle minu, puhises rahulolematult, ma ei saanud magada, Härra ei saanud magada, Neljas ei saanud magada, viisin lapse tema voodisse tagasi, lohutasin teda, kuni nutt läks üle, tik-tak, ma olin juba närvis, sest äratuseni oli aega vähem kui 5 tundi ja ma polnud veel magama jäänud, laps rahunes maha, mina sain voodisse, panin pea padjale, uni tuli, lõpuks, magus uni, väga magus uni, ja uks avanes, “emme-issi, ärgake üles, mul on kakahäda”, Kolmandal oli kõht lahti, Neljas hakkas uuesti nutma, sama magamata Härra ärritus, tõstis häält, Neljas hakkas veel rohkem nutma, seisin väikeste toas, lohutasin Neljandat, seletasin, miks ta ei saa meie kaisus magada, lõpuks sain voodisse tagasi, leidsin mugava asendi, panin silmad kinni, madin köögis, kassid möllasid, mida neil kell 3 öösel ikka teha, tahtsin nad panipaika kinni panna ja nad said sellest kohe aru, üks peitis end diivani taha, teise sain pika tsirkuse järel köögilaua alt kätte, esimese sain ka lõpuks kätte, tagaajamisest ja mööbli liigutamisest olin jälle erk, üritasin uinuda, muremõtted, tik-tak, hirmumõtted, lõpuks uinusin, kõrv hakkas sügelema, ärkasin selle peale, et olin juba näppupidi kõrvas, sedasi veel ja veel ja veel korra, Härra äratuskell helises, juba, ta pani selle kinni, ohkasin ja pilgutasin silma, järsku oli kell 50 minutit edasi liikunud, me olime sisse maganud, Härra ei maga kunagi sisse ja mina ei ärka kunagi enne teda…

Neli tundi katkendlikku ööund ja ma tundsin end katkisena. Mu kõrv ongi katki. Psoriaas. Ammu juba kõrvas, mõlemas, aga esimest korda sügeleb sedasi, ühes. Nüüdseks kipitab ka. Härra vaatas mu kõrva – seest punane, paistes, niiske ja verele kraabitud. Muidu on olnud kuiv ja kärnas, mis ei kõla küll paremini, aga sellisel kujul on see olnud ainult esteetiliselt häiriv, hetkel füüsiliselt häiriv, väljakannatamatult sügelev.

Aga olen ka muus mõttes katki. Asjad, mis ma arvasin, et on seljataga, ei ole seal. Ma kardan ikka kooli, ma kardan ikka õpetajaid, ma kardan konflikte. Ma näen koolist hirmuunenägusid, ma ei julge e-kooli sisse logida, mul hakkab süda kloppima ja tekib õhupuudus, kui näen, et klassi Facebooki grupis on uusi postitusi. Mu mõistus ütleb, et selleks kõigeks ei ole põhjust, aga see ei aita. Ma ikka tunnen hirmu, ärevust, paanikat, raskustunnet rinnus, õhupuudust, valusid südames, iiveldust. Ma ei taha nii tunda, aga ma tahan koolis käia ning hetkel käib see kõik sellega kaasas.

Kardioloog kirjutas mulle närvisüsteemi rahustavad rohud, et kiire ja tugev südametöö muutuks veidi aeglasemaks ja pehmemaks, kõrvalmõjuks on väsimus ja uimasus… Samal ajal võtan rauatablette, et saada normi väga madal rauatase ja sellega kaasnev madal energiatase, kõrvalmõjuks on kõhukinnisus. Ma ei tunne end ikka paremini. Kui ma enne olin energiapuuduses, siis nüüd olen energiapuuduses ja käin vetsus sünnitamas. Süda ikka valutab, e-kooli sisse logimine nõuab ikka eneseületust, psühholoogi juurde minemine veel suuremat. Olen küll enne ka käinud, täpsemalt psühhiaatri juures, sain diagnoosiks depressiooni, mida ma rinnalapse pärast ei ravinud. Ilmselt õppisin sellega elama, sest kuskil minu sees on kõik endiselt alles…

Ma ei teagi, miks selle praegu siia kirja panin. Targutamist ma ei taha, haletsemist ei taha, lohutamist ka mitte, parastamisest rääkimata. Võib-olla tahan lihtsalt kirja panna seda, mis on päriselt, kuidas on päevi, kus ma olen päris katki… Mul on ka päevi, kus ma ei ole üldse katki, vastupidi, ma olen nendel päevadel äärmiselt motiveeritud ja positiivselt meelestatud. Neid päevi võiks rohkem olla. Ehk tuleb.

Ma kirjutasin selle postituse valmis hommikul ja alles õhtul olen valmis vajutama nuppu “avalda”. Valetan. Ma ei ole valmis, aga kuna ma oma mõtted juba kirja panin, siis… Lennaku.Aprill 2007