Suva, kui lapsed internetis seksivad?

Andestage provokatiivne pealkiri, aga ma ei oska hetkel kuidagi leebemalt läheneda…

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi lauamängudest, neid pole palju avatud, kuid loosidest on üsna agaralt osa võetud, seda isegi siis, kui auhinna väärtus on olnud ca 15 eurot. Nüüd, kui kirjutasin lauamängust, mis õpetab lapsi internetis ohutult ja eetiliselt käituma, jõudis Facebooki postitus pea 7000 inimeseni, blogi avas ligi 2000 inimest, kuid ümmarguselt 48 eurot väärt loosiauhinna vastu tunneb huvi vaid paarkümmend lugejat. Mul on seda raske mõista, kui poole vähem vaatamisi saanud postituste loosidest on osa võtnud mitu korda rohkem inimesi… Ma saaksin aru, kui seekord oleks pidanud osalemiseks laikima, jagama, 10 sõpra ära märkima ja nii edasi, aga ei midagi sellist, endiselt on ainsaks tingimuseks kommentaari jätmine, isegi sõnast “osalen” piisaks.

Rohkem inimesi pole avanud ka linki, mida Diana jagas kommentaaride all lausega: “Näiteks kui eelmine aasta tegin Growtopia eksperimenti, mis hiljem ka Radari saates kajastust leidis, siis üks 6 aastane Tallinna ühe tuntud kooli eelkoolis käiv tüdruk alustas vestlust sõnadega “Seksime ma vaka palun”.

Okei, antud postituse kommentaare ilmselt väga ei loetud ja mina oma postituses antud teemal ei peatunud, aga ehk oleksin pidanud? Oleks võib-olla rohkem kõnetanud, ei?

See pole ilmselt kellelegi uudis, et pedofiilid ei otsi lapsi enam liivakasti äärest, vaid nad on juba ammusest ajast sotsiaalmeedias, aga mitte ainult seal, vaid ka laste seas populaarsetes mängudes. Raamatus (mille koos lauamänguga välja loosin) on samuti Growtopiast hoiatav näide, kuidas mänguesemetega vahetuskaupa tehes oli algklassilaps nõus andma ihaldusväärse eseme eest vastu enda Instagrami konto ja hiljem üritati temalt vahetuskaubana välja meelitada juba alastipilt. Sellega too tüdruk kaasa õnneks ei läinud, aga kui palju on neid, kes on seda teinud? Ega halbade kavatsustega inimesed niisama mängukeskkondades ei õngitse, nad teavad, et seal näkkab.

Mõni päev tagasi tuli üks mu poistest mulle rääkima, kuidas ta kohtas Robloxis vist pedofiili, sest teine mängija oli teda kuskile riidepoodi kaasa kutsunud ja ta sealt edasi voodisse viinud ning tema peal hüppama hakanud. Tõenäoliselt see ei näinud välja nagu seks, aga mõte oli seda imiteerida ja see oli lapse jaoks nii imelik, et ta lahkus mängust ja tuli mulle rääkima, mis just juhtus. Esialgu pakkus see talle isegi nalja, aga kui ma küsisin, kas tal ei ole piinlik mõelda, et ta mängis koos suvalise inimesega, et nad seksivad. Kahtleva venitusega: “Ma ei tea…” Küsisin, kas tal oleks häbi, kui tuleb välja, et teine pool salvestas selle videona ja pani selle Youtube`i üles. Hakkas mõtlema ja ütles, et selline mäng on tõesti piinlik.

“Seksivad” lapsed erinevates mängudes omavahel või on teiseks pooleks õngitsev pervert, seda on raske eristada, aga mulle ei sobi kumbki variant. Seksimängud ja uudishimu käivad mingil määral kasvamise juurde, aga ma eelistan, et see jääb nukkude ja salaja porno vaatamise tasemele, mitte ei toimu avalikus ruumis, mida internet on.

“Sex room” Robloxis, mis on tänaseks eemaldatud, aga ma ei julge anda pead, et pole uusi loodud. Kuvatõmmised on pärit Metro.co.uk artiklist.

Mina jõudsin antud teemani tänu Dianale, kes on võtnud enda südameasjaks õpetada inimesi internetis turvaliselt liikuma. Info jõudis minuni isegi liiga hilja, sest lapsed teadsid ammu, et igasuguseid seksimänge mängitakse, nad lihtsalt ise ei olnud seda kogenud, või vähemalt nii nad väidavad. Mina seda ei teadnud ja kui ma üritasin nüüd poiste sõpradega ka selle teema üles võtta, siis nemad naersid mind veidi välja, sest keegi ei mängivat enam Growtopiat või Robloxi, nüüd mängitakse maeimäletamida, aga seal polevat seksiteemasid, sest sealt saab selle eest kohe bänni.

Igatahes, tasub süveneda, mis mänge lapsed mängivad. Kui mulle on silmanurgast tundunud nii Growtopia kui Roblox täiesti süütud mängud, kus lapsed saavad ehitada maailmu, milles hõljuvad südamed ja kommikesed, siis nende mängude tagatubades toimub hoopis midagi muud – mängutegelase grupivägistamisest väärkohtlevate vahetuskaupadeni välja. Sellistest asjadest pole ilmselt ühelgi lapsevanemal suva ja see on vaid väike osa ohtudest, millega peaks iga laps ja lapsevanem kursis olema ning selle poole Diana allaandmatult püüdlebki koolituste, külalistundide, raamatu ja lauamängu abil.

Kui nüüd tunnete, et mäng või raamat kuluks ikka ära, siis loosin homme (20.09) välja kolm komplekti, milles on Diana Poudeli loodud lauamäng “Häkkerite lahing” ja tema kirjutatud raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”, veel jõuate osaleda nii blogis, Facebookis kui ka Instagramis.

Kui tunnete, et te pole loosi sihtrühm, sest laps(ed) lauamänge ei mängi ja teil endal pole aega/jaksu raamatu läbitöötamiseks, siis Häkker.ee blogist leiate samuti hoiatused, nõuanded, õpetused ja muud (mis aitavad õpetajatel tunde läbi viia), soovitan alustada näiteks artiklist “10 viga, mida algklassilapsed internetis teevad”. Ma leidsin nende hulgast vähemalt neli, mida minu lapsed on teinud… Kui aga lähete lauamängu või raamatu ostmise teed, siis kood kuussidrunit annab Häkker.ee poes kuu lõpuni 10% allahindlust.

Ma olen mõlemas postituses keskendunud peamiselt lastele, aga internetis turvaliselt liikumise õpetust ei vaja ainult lapsed, ei ole üldse vähe neid täiskasvanuid, kes saadavadki oma unistuste mehele raha, et too saaks Ameerikast siia sõita (mida kunagi ei juhtu); teevad end müüvatele naistele ettemaksu seksi eest (mida kunagi ei saa); kannavad üle mingi summa raha, et saada kätte laen/pärandus/lotovõit (mida pole olemas) või uuendavad oma pangaandmeid läbi lingi, mis saadeti neile e-kirja või sõnumiga ja mille järel uueneb vaid kontojääk – nulli. Neid lugusid jagatakse ajakirjanduses regulaarselt, aga ikka tunnevad inimesed end sageli liiga turvaliselt, sest sellised asjad juhtuvad ju ainult teistega…

Kõiki ei annagi päästa, mõned näiteks keelduvad uskumast, et nende võluv ameeriklasest kapten kirjutab neile suure tõenäosusega hoopis Nigeeriast, aga oma eakate sugulastega tasub siiski rääkida levivatest petuskeemidest, nemad on sama haavatav sihtgrupp kui lapsed.

PS! Soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, nii jõuavad värskeimad digimaailma uudised ja hoiatused hästi silmade ette.

Meid ründasid häkkerid

Ma üritasin lapsi pikalt igasugustest ekraanimängudest eemal hoida, aga koolilastega ei olnud see enam nii lihtne ja kui nemad juba mängima hakkasid, siis tahtsid seda ka väiksemad, mistõttu pole enam üldse harv nähtus, kui lapsed veedavad neljakesi aega sedasi:

“Mission failed”

Kuigi mulle selline vaatepilt ei meeldi, siis Soomes lubasin neil oma isu täis mängida… Okei, see isu on täitmatu… Igatahes, lubasin neil kõvasti rohkem ekraanide taga istuda kui kodus, kus on koolipäevadel igasugused ekraanimängud enamasti keelatud, kiusatuse vähendamiseks on Xbox ja tahvelarvuti Silveriga Soomegi jäänud (seekord jäi vaid esimene), kuigi need on suurepärased lapsehoidad. Kui oleme jätnud oma järglased lühikeseks ajaks üksi, siis oleme lubanud neil ekraanide taha istuda ega ole pidanud eemal olles muretsema, sest oleme teadnud, et koju jõudes on lapsed endiselt samas asendis nagu nad meist maha jäid.

Muretsenud olen ma rohkem sellepärast, millega nad võivad hakkama saada, kui laadivad valimatult igasuguseid rakendusi alla ja mängivad online mänge. Ma küll olen neid hoiatanud erinevate ohtude eest, millest enam-vähem teadlik olen ja rõhutanud, et igasuguseid kahtlasi asju tuleb meile näitama tulla, aga ma ei ole veendunud, et sellest piisab. Ma jäin ajast maha ikkagi kuskil “Grand Theft Auto 2-e” ja “The Sims 2-e” vahel ega ole telefoniski ussimängust väga palju kaugemale jõudnud, nii et minu jaoks on see virtuaalmaailm, milles lapsed elavad, üsna võõras. Lisaks segane ja hirmutav, mistõttu on mul endal endiselt näppe rohkem kui äppe.

Kui uskuda tasuta viirusetõrjeid või tasulist Telia Safe`i, siis häkkerite rünnaku ohvriks keegi meist langenud ei ole, kuid rünnatud on meid küll. Keda ei oleks?! Kõik ekraanile ilmuvad võiduteated või viirusehoiatused on rünnakud, rääkimata kirjadest, milles palutakse uuendada pangaandeid või kanda kuskile bitcoine, et “salaja tehtud kompromiteerivad salvestised” avalikuks ei saaks.

Ma olen digimaailmas küll skeptiline, aga mitte kõige teadlikum, mistõttu ma ei ole osanud lapsi kõikvõimalike ohtude osas ettevaatlikuks teha, kuid ma olen andnud oma parima, kui olen jaganud nendega kõiki enda teadmisi ning lugenud ette artikleid, mis on hoiatanud igasuguste Momode ja muude väljakutsete või ohtude eest. Mulle muidu tundus minu parim täitsa hea, aga küberhügieeni koolitaja Diana Poudel tõestas, et saab paremini.

Diana kirjutas raamatu “Turvaline internet – Digimaailma teejuht” ja lõi magistritöö raames lauamängu “Häkkerite lahing” ning saatis mulle mõlemad abimehed, et saaksin õpetada oma lapsi turvalisemalt internetis liikuma. Ma jätan raamatust muljetamise hilisemaks, sest muidu läheb postitus liiga pikaks, kuid ma kindlasti soovitan seda teejuhti nii noortele endile kui ka lapsevanematele või õpetajatele. Tegu pole kuiva teksti täis õpikuga, vaid väga lihtsalt ja kaasahaaravalt kirjutatud raamatuga, milles on ehmatavaid ja mõtlemapanevaid näiteid elust enesest.

“Häkkerite lahingust” rääkides, siis ütlen ausalt, et olin selle osas veidi eelarvamustega, sest tegu on Diana esimese lauamänguga ja veel harivaga… See ei saa ju hea olla?! Aga on ja veel nii hea, et harimise osa toimub märkamatult keset hasarti ning nalja ja naeru.

“Häkkerite lahing”, mis sisaldab endas tegelaskaarte, küsimuste ja vastustega kaitsekaarte, pahavara- ja numbrižetoone, paha häkkeri täringuid ning mängureeglite raamatut.

See on tegelikult naer läbi pisarate, kui laps vastab, et nutiseadmes peab kindlasti olema Youtube, kuigi vastusevariantide hulgas on ka viirusetõrje… Selliseid vastuseid on olnud omajagu, mis on tolles hetkes naljakad tundunud, aga on samas tõestanud, kui tuulepead lapsed digimaailmas on. Mitte ainult lapsed, ka mina olen pidanud nii mõnelegi küsimusele huupi vastama, sest ma lihtsalt pole vastust teadnud. Õnneks on olnud rohkem selliseid küsimusi, mille valed vastusevariandid on täiskasvanute jaoks koomilised ja see on see, mis on mängu minu jaoks lõbusaks teinud. Lapsed pole küll alati naljadest aru saanud, kuid ka nemad on üksteise ja iseenda üle korralikult naerda saanud.

Kui ma juba küsimuste ja vastuste kaartide juures olen, siis ma jõudsin nende kaudu leheni, kust saab vaadata, kas mu andmed on sattunud kurjategijate kätte (https://haveibeenpwned.com/). Ma olen sellel lehel ka varem käinud, nii et olin kursis, et 2013 ja 2017 on mu andmed lekkinud Adobe ja MyHeritage kaudu, aga nüüd üle pika aja uuesti kontrollides nägin, et alles maikuus on mu uuendatud parool lekkinud läbi sellise lehe nagu Canva mille puhul ma isegi ei mäletanud, et ma sinna konto tegin. Leheküljega tutvudes meenus küll, et ma vist tahtsin kevadel seal blogile uue päisepildi kujundada, aga mingil põhjusel see ei õnnestunud ja nii see jäi. Põhimõtteliselt tänu “Häkkerite lahingule” muutsin taas igal pool paroolid ära ja deaktiveerisin Canva konto, sest mul pole seda vaja.

Veel näiteid tuues, siis sain teada, et kontaktivaba pangakaarti saab kaitsta spetsiaalse kaitsekaane või fooliumiga. Minu jaoks tundus selline pangakaart liiga ohtlik, nii et minul on viipemaksed blokeeritud, aga kui ükskord kaasaegsemaks muutun, siis ostan kaitsekaaned ja avan viipemakse võimaluse. Nii kaasaegne olen aga küll, et mul toimib kõikjal (kus võimalik) kaheastmeline autentimine ja telefon on kaitstud tugeva parooliga, mitte eesnime esimest tähte kujutava turvamustriga (pidavat olema väga levinud valik ja esimene asi, mida katsetatakse), samuti on mu sim-kaart kaitstud tugeva parooliga (telefonivargad ei igatse alati uut telefoni, vaid tahavad sim-kaarte, mille paroolideks on sageli 0000 või 1234 ja need on esimesed kombinatsioonid, mida proovitakse).

“Häkkerite lahing” puudutab erinevaid teemasid: küberkiusamine, õigused, turvaline parool, nutisõltuvus, internetis valitsevad ohud, terminid, digitaalsed enesekaitse võimalused ja nii edasi. See ehk kõlab igavalt, aga mängides meil igav pole olnud, sest nagu ma ütlesin, siis harimise osa toimub märkamatult keset mängurõõmu ja küsimused ning vastused ei ole kuivad ega tuimad.

Minnes edasi Marja-Liisa Platsi joonistatud tegelaskaartide juurde, siis nende idee on minu jaoks midagi uut ja ägedat – kaardid saab ise ära värvida, tegelastele sobivad nimed anda ja tagaküljel olevat ankeeti täites neile omased huvid või nutiharjumused välja mõelda. (Nimeta kolm asja, mida sellele tegelasele teha meeldib. Millised sotsiaalmeedia kontod tal on? Milliseid rakendusi ta telefonis kõige rohkem kasutab? Millist veebilehte ta hommikul kõige esimesena vaatab?)

Lapsed värvivad ja täidavad tegelaskaarte.

Laste loovus ja loogika on isegi paremad kui minu omad, näiteks Esimene kirjutas toidukulleri (noor tüüp rolleriga) ankeeti, et ta kasutab telefonis kõige enam Google Mapsi. Nii loogiline, aga samas miski, mis mulle endale kohe pähe ei tulnud. Ratastoolis taat vaatab igal hommikul esimese asjana ilmateadet, pea igal noorel tegelasel on Tik-Toki konto ja tiigrikostüümis jänes armastab Aliexpressist tellimusi teha.

Lainele meeldib videomänge mängida ja Miia teeb samuti oma oste Aliexpressist.

Kõik 12 tegelaskaarti on korraga mängus (v.a üksi mängides, siis on käigus pooled) ja neid ründavad häkkerid (täringuid veeretades selgub, millise numbriga tegelaskaardile milline pahavara žetoon satub) ning mängija töö on vastata õigesti küsimustele, et saada enda valdusesse kaitsekaarte. Viimastel on viis raskustaset, mängu võib võtta ainult ühe taseme ja iga järgneva mänguga taset tõsta või võtta korraga kõik tasemed ja küsimusi läbisegi küsida, viimasel juhul on laual korraga 150 kaarti.

Häkkerite lahing, tiim tiimi vastu.

Ma ei hakka mängureegleid pikalt lahti seletama, sest selles mängus on väga lihtne reegleid endale sobivamaks muuta, aga lühidalt selgitades võidab mängu see, kes kogub õigesti vastates enim kaitsekaarte ja puhastab nendega tegelaskaardid pahavarast. See ei ole väga lihtne, sest iga käigu ajal ründavad häkkerid uuesti ja võitmiseks ainult teadmistest ei piisa, kui kaitsekaartidel pole vastava pahavara märke, nii et mängus läheb vaja ka puhast vedamist.

“Häkkerite lahing”

Pikemalt ja põhjalikumalt saab lauamänguga tutvuda lehel häkker.ee, seda ka videopildis.

“Häkkerite lahing” on kindlasti selline lauamäng, mis võiks olla olemas igas kodus, kus lapsed digimaailma avastavad ja seda mitte mängu toreda ülesehituse tõttu (mis on tõesti tore), vaid selle eesmärgi pärast. Mäng ei hari ainult lapsi, vaid ka lapsevanemaid, kes on sarnaselt minule ajast maha jäänud ega ole kursis kõikvõimalike digimaailma ohtudega või kes pole taibanud oma seadmeid ja kontosid maksimaalselt turvaliseks muuta, sest halvad asjad juhtuvad ainult teistega kuskil kaugel.

Lastele ei ole olnud kõik lauamängus või raamatus käsitletud teemad võõrad, kuid nii mõnigi neile tuttav teema tekitas neis imestust, et oi, emme ei liialdanudki… Tuli välja, et internetis varitsevate ohtude puhul ei olegi nad minu hoiatusi alati tõsiselt võtnud, nii et ka juba räägitud teemade puhul on lastele ära kulunud lauamängu kaartidele või raamatusse trükitud kinnitus.

Ma räägin juba nii nagu me oleks raamatu ja lauamängu 100% läbi töötanud või mänginud ning nüüd on meile kõik selge. Päris nii see ei ole, raamat pole veel lõpuni (ette) loetud ja kõik õiged vastused ei ole lastel peas. Me arutleme raamatu ja lauamängu abil digimaailma turvalisuse ja käitumisnormide teemadel veel ja veel ja veel.

Mõtlesin kirjutada, et kes tunneb, et nende kodus kulub selline lauamäng ära, siis koodiga kuussidrunit saab selle häkker.ee lehelt septembri lõpuni 10% soodsamalt, kuid mina pigem ei tundnud, et meil sellist lauamängu kindlasti vaja läheb, ma lihtsalt unustasin lauamänge Soome kaasa võtta ja Diana pakkus, et saadab selle meile sinna katsetamiseks ja mulle see sobis, sest meil oli igav. Alles mängimise käigus sain aru, et Diana saatis “Häkkerite lahingu” õigesse kohta ja ma olen nüüd üsna kindel, et iga pere, kus lapsed digimaailmas toimetavad, on õige koht.

Kui lapsed lauamänge väga ei mängi, siis soovitan neile unejutuks lugeda raamatut “Turvaline internet – Digimaailma teejuht”. Väiksemate puhul on see ideaalne uneraamat, paneb nad kohe magama, aga suurematel on seda täitsa põnev kuulata. Sooduskood kehtib ka raamatule.

Kas teie lapsed tegutsevad nutimaailmas? Kas teile tundub, et nad tegutsevad seal igati ohutult või tasuks nende teadmisi “Häkkerite lahingu” abil kontrollida ja täiendada? Viimasel juhul jagage postituse all oma mõtteid, sest ühe lauamängu ja raamatu komplekti loosin kommenteerijate vahel välja. Kui pikalt ei viitsi pajatada, siis piisab ka sellest, kui lihtsalt annad teada, et soovid loosis osaleda.

Kui soovid võiduvõimalust suurendada, siis topelt ei kärise, osale ka Facebooki ja/või Instagrami loosis. Kõik võitjad selguvad 20. septembril.

20. september: Võitjad on loositud, blogis naeratas loosiõnn Sigridile, Facebookis Agele ja Instagramis Minnamadlile, palju õnne!

NB! Häkker.ee lehel on blogi, kus Diana jagab teadmisi, õpetusi ja hoiatusi tasuta. Ma mitte ainult ei soovita sellele pilk peale visata, vaid leian, et iga lapsevanem lausa peaks seda tegema. Samuti soovitan jälgida Facebookis lehekülge Turvaline internet. Digimaailma teejuht, ainuüksi see mõjub juba kainestavalt ja harivalt.

Kuidas end lõviks süüa

“Kes sulle putru pakkus” väljendit teavad vist kõik, ei? See on ainus, mis internetist kergelt leitav on, aga me kasutasime ja kasutame siiani ülbele, väga enesekindlale või julgele käitumisele viidates väljendeid “keegi on vist palju putru sööma hakanud” või “sõid hommikuks putru, jah”. On need tuttavad ütlemised? Kui ei, siis ilmselt on tegu kohaliku omaloominguga, mis on tuletatud ühest teisest tuntud väljendist ehk meil süüakse end lõviks.

EducatedTalkativeKiskadee-small

Puder on tegelikult väga hea hommikusöök ja see peaks küll kõigile teada olema, sest sellest räägitakse söögi alla ja söögi peale. Ka mina tean, et täisterahelvestest tehtud puder on parim hommikusöök, kuna see annab pikaks ajaks täiskõhutunde, kiirendab ainevahetust, aitab hoida veresuhkru taset kontrolli all, parandab immuunsust ja nii edasi, aga … hommikuks meeldib mulle siiski võileibu süüa. See eelistus tuleb vaid sellest, et tahan kohvi kõrvale midagi hammustada ja puder ei ole selleks parim variant, täisteraleivast tehtud võiku küll.

Lastele siiski teen vabadel hommikutel putrusid, aga tunnistan, et harvem kui võiks, kuigi kahe poisi arvates on sedagi liiga tihti. Nemad sööksid ainult mannaputru ja ma täitsa mõistan neid, sest minagi ei söönud varem midagi muud. Nüüd on mannapuder aga viimane, mille järele isu tunnen või mida ma lastele keedan. See muidugi ei tähenda, et lapsed seda üldse ei saa, oh ei, Silver on meil mannapudrumeister ja tuleb rõõmuga lastele vastu. Paraku on tema aastast ligi poole eemal ja lapsed peavad leppima siis teistsuguste putrudega.

Teistsuguseid putrusid oleme viimastel nädalatel saanud omajagu süüa, sest Helen saatis meile oma uued Helde sarja helbed, mida oleme siin mitmes erinevas vormis söönud, isegi kotlettidena. Helen Helde testijadTeaduslikult tõestatud tervislikkusega Helen Helde sarjas on neli erinevat varianti: jõhvika, kookose ja õunaga, õuna ja musta sõstraga, seemnete ja porgandiga, kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga. Nende hulgast on raske tõsta esile lemmikut, aga mulle tundub, et ühise arvamusena meeldis meile kõige vähem seemnete ja porgandiga puder. Mannapudrupoisid ei tahtnud seda üldse, Kolmas ja Neljas sõid, aga ei kiitnud ja mina ka juurde poleks soovinud. (Lugesin just, et Henryle meeldis see puder kõige enam, seega täiesti maitse asi.)

See-eest meeldisid lastele osaliselt seemnete ja porgandiga mitmeviljahelvestest tehtud kana-kodujuustukotletid, mille retsepti Heleni kodulehelt leidsin. Neid sõid ja kiitsid ka sõbrad, kuigi minu jaoks olid need alguses harjumatu maitsega ja seda ütlesin neilegi, et nad niisama viisakusest ei kiidaks. Seda nad ei teinud. Helen Helde kotletidMinu jaoks oli maitse alguses harjumatu tilli pärast, millega läksin ilmselt liiale, sest hakkisin hunniku otse taignasse, mitte ei mõõtnud retseptis olnud kogust välja. Järgmine kord oskan sellega arvestada ja järgmine kord tuleb veel samast pakist, kuigi olen juba teinud korra putru viiele ja korraliku koguse kotlette. Helbeid jagub veel. Helen Helde kotletid 2Helen Helde seemnete ja porgandiga mitmeviljahelbepudrus on odra ja kaera täisterahelbed, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemned, kuivatatud porganditükid, kaeraklii ja jahvatatud köömned. Viimast lugesin alles nüüd, ma isegi ei saanud aru, et pudrus köömned (mis siis et jahvatatud) sees on, kuigi mulle köömned ei meeldi.

Igas Helde pudrus on heldelt mineraalaineid ja vitamiine, seemnete ja porgandiga pudrus on enim esile tõstetud raud, mis vähendab väsimust ja kurnatust ning vitamiin B5, mis parandab vaimset võimekust.

Teises soolases pudrus, kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga variandis, on esile tõstetud immuunsüsteemi abistav vask ning närvisüsteemi ja südame normaalset talitlust toetav vitamiin B1. Selles mitmeviljahelbepudrus on kaera ja tatra täisterahelbed ning veel nimekiri lisandeid, mida muidu pudruhelvestes ei näe, aga mis on ilmselt seotud vinnutatud lihaga, nagu näiteks palsamiäädikas, suhkur ja maitseained. Maitseained pole sünteetilised ja kuna vinnutatud liha on segus isegi vähem kui kõrvitsaseemneid, siis nimetatud lisandite kogus on väga väike.

Kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga puder meeldis meile kõigile ja see on ainus, mille paki oleme tühjaks söönud ning seda ainult pudruna, ei mingeid muid retsepte. Sööjateks olid ka mannapudrupoisid ja see juba tähendab midagi, sest tegu oli pudrunelikust ainsaga, mida nad päriselt sõid, mitte lihtsalt ei maitsenud ega nokkinud.

Ma olen muidugi varem ka palju kordi kaerahelbeputru peekonitükkidega teinud ja selline soolane kombo neile meeldib, nii et vinnutatud lihaga puder oli nende jaoks ehk veidi tuttavam maitse. Seda enam, et serveerisin seda koos köögiviljade ja “tšilli plahvatusega”, nagu meil tavaks. Selline toit on väga hea lõuna- või õhtusöök, valmib kiiresti ja maitseb hästi.

Köögiviljad ja tulised maitseained alati siiski ei aita, seemnete ja porgandiga pudruhelbeid ei muutnud need mannapudrupoiste jaoks söödavamaks, isegi halloweenilikust garneeringust ei olnud kasu, kuigi see neile väga meeldis.cofVäiksemad hindasid mu pudrunägusid kõrgelt, nemad sõid enda kausid tühjaks, mitte ei krõmpsutanud ainult köögivilju nagu vanemad vennad.

Igasugused kaunistused, näod, “tee suu lahti, lennuk tuleb” koolilaste puhul enam ei toimi, nii et neid paneb putrusid sööma ainult nälg või “annan 5 eurot, kui kausi tühjaks sööd”. Mingi piirini on millegi mittesöömine täiesti okei, sest keegi meist ei söö absoluutselt kõike. Mul tekib potis või ahjus valminud peki peale okserefleks, ma ei talu isegi väikest tükki tailiha küljes ega hakka mingi raha eest taluma. Krõbedaks praetud pekine peekon aga meeldib. Sama lugu on lastel putrudega, tuleb lihtsalt leida õige vorm ja süüa näiteks porgandiga putruhelbeid kotlettidena.

Kuna mind ei pane miski võbisevat pekki sööma, siis ei pane ma kunagi Esimest valiku ette, et söögu marju või surgu nälga, sest ta ilmselt surekski nälga. Talle pole pisikesest peale ükski mari meeldinud. Ta pidevalt maitseb mõnda, kui ma väga palun, aga alati ütleb koledate grimasside saatel, et talle ei maitse ja rohkem ei taha. Talle ei meeldi isegi maasikad ja viinamarjad, aga ta sööb vetruvat pekki … Absurdne.

Üks magusama alatooniga Helde mitmeviljahelbepuder sisaldab kuivatatud jõhvikaid, kookoshelbeid ja õunatükke ning ma teadsin juba eos, et seda Esimene ei söö, sest … jõhvikad! Talle muidugi ei istunud ka kaunistuseks lisatud külmutatud marjad, aga nende vahelt ühe lusikatäie putru maitsemiseks ikkagi võttis.Helen Helde jõhvikagaTalle ei maitsenud ja asi ei olnud ainult jõhvikates, vaid ka mahlastes õunatükkides, mis ülejäänud seltskonna arvates oli just kõige parem osa. Õunad talle muidu maitsevad, lihtsalt veidi pehmena pudru sees ei meeldinud.

Teised lapsed sõid isukalt ära nii külmutatud marjad (mida nad vahepeal juurdegi lisasid) kui ka pudru (seda siiski ühe erandiga, Teine vaid nokkis veidi putru). Mulle ka meeldis, kuigi magusa maitsega pudrud ei ole mu lemmikud. Puder ei olnud tegelikult eriti magus, maitsestasin vaid vähese koguse mee ja kaneeliga ning peale lisasin koos külmutatud marjadega kookoshelbeid. Helen Helde jõhvikaga 2Jõhvika, kookose ja õunaga mitmeviljahelbepudrus on kaera ja odra täisterahelbed, mineraalidest on esile tõstetud keha normaalseks talitluseks vajalikud mangaan ja vask. Kusjuures mangaani kogus on arvestatav, ühest portsjonist saab kolmveerand päevanormi kätte.

Õuna ja musta sõstraga pudrus on välja toodud normaalseks närvitalitluseks vajaliku magneesiumi ja luude jaoks olulise fosfori sisaldus. Ka see mitmeviljahelbepuder sisaldab kaera ja odra täisterahelbeid ning on tänu õunatükkidele mõnusalt mahlane. Helen Helde mustsõstragaMustsõstra maitset ma otseselt ei tundnud, aga kergelt lillaka värvuse annab mustsõstrajahu küll. Ka seda putru maitsestasin mee ja kaneeliga ning ütleksin, et mõlema õunatükkidega pudru sisse sobib kaneel ideaalselt, viib mõtted hetkeks õunakoogile. Sedasi fantaseerideks isegi sobiks puder kohvi kõrvale.

Putrusid ma paremusjärjestusse ei lisa, sest kolm neist maitsevad võrdselt hästi ja neljandaga saab teha häid kotlette, seega kõik neli leiavad edaspidigi koha meie toidulaual.

Lisaks kotlettidele leidsime midagi uut ja head ka küpsetiste näol. Heleni kodulehe retseptide alt leitud helbeküpsised ja muffinid:Helen Helde muffinid ja küpsisedMa tegin retseptides veidi muudatusi, sest mul ei olnud võtta küpsiste jaoks maapähklivõid ning muffinitesse ei tahtnud ma kohe kuidagi nisujahu ja 100 milliliitrit suhkrut ning rapsiõli lisada. Küpsised tulid väga head ka maapähklivõita, aga muffinitega pean veel veidi vaeva nägema, sest tehtud muudatustega ei ole need nii head olnud kui originaalilähedase retseptiga.

Muide, olen teinud muffineid kolm korda (lisaks korra putru) ja mul on endiselt pudruhelbeid veel veidi alles. Igatahes, esimesel korral ei asendanud ma peale rapsiõli midagi, kuid suhkrut lisasin poole vähem, tulemuseks olid magusalt maitsvad muffinid. Järgmisel korral kaotasin selle poolegi suhkrukoguse ning nisujahu asendasin kookosjahuga. Need muffinid tulid liiga kuivad ja üldse mitte magusad, aga olid siiski söödavad.

Kolmandal korral asendasin hapukoore kohvikoorega, lisaks varasematele asendustele kookosjahu ja kookosõliga läks suhkru asemel käiku kookossuhkur, nii et et kokku sai väga palju kookost ja tulemuseks olid endiselt kuivad, aga maitselt magusad muffinid. Kuivus ei olnud häiriv, sest jõime soojale muffinile külma piima peale ja sedasi oli kõik ideaalne. cofJõhvika, kookose ja õunatükkidega pudruhelvestest proovisin koos kookosjahu, -suhkru ja -õliga teha mingisuguseid kookospallikeste moodi asju, mis tulid ka kuivad, aga väga head. Pildil olevaid kookospalle ja -muffineid sõi ka sõbranna, kellele ütlesin, et need on lihtsalt mu katsetused, seega oli tal vaba voli ausat arvamust avaldada ja see oli sarnane minu omaga, talle meeldisid maitsed, aga küpsetised ise olid liiga kuivad. Kokkuvõttes tasub proovida omaloomingut teha ja küll ma enda omad lõpuks mahlasemaks ka saan.

Selliste alternatiividena täisterahelbeid tarbida on täitsa meeldiv, kui pudrud ei ole lemmikud, peaasi, et inimene tarbib kiudaineid, mida täisteratooted sisaldavad. Helen Helde helbed sisaldavad kõik kaerakliisid, mis on kaeratera kõige kiudainerikkam osa.

Kiudainetel on oluline roll seedetalitluses, mistõttu peaks eelistama täisteratoodetest putru, sest sageli sisaldab see rohkem kiudaineid kui täisteraleib või mis iganes muu toode. Inimene peaks sööma 25-35 grammi kiudaineid päevas, sest need:

  • korrastavad seedimist
  • suurendavad toidu mahtu, tekitades sellega täiskõhutunde
  • aitavad säilitada normaalset kehakaalu
  • alandavad kolesteroolitaset
  • hoiavad veresuhkru tasakaalus
  • vähendavad II tüübi diabeeti ja käärsoolevähki haigestumise riski
  • aeglustavad süsivesikute imendumist ja väljutavad toksiine

Oluline on lisada, et kiudained seovad endasse vett, mistõttu tuleb päeva jooksul tarbida piisavas koguses vedelikku. Ma ise kipun veejoomist unustama, nii et see on praegu meeldetuletus ka mulle endale.

Täisteratoodete ainsaks plussiks ei ole kiudained, vaid need sisaldavad ka B-vitamiine, antioksüdante (sealhulgas E-vitamiini), süsivesikuid (mis tänu kiduainetele imenduvad aeglaselt ning annavad energiat pikaks ajaks) ja mineraalaineid.

Kuna hommikusöök on päeva kõige olulisem toidukord, siis on täisterahelvestest valmistatud puder selleks ideaalne variant. See täidab pikaks ajaks kõhtu ja sama kaua varustab keha energiaga, mis võimaldab koolis või tööl paremini keskenduda. Kui hommikul üldse mitte süüa, siis läheb keha glükoosivarude kallale, mille tagajärjel organismi efektiivsus väheneb ja tekivad keskendumishäired.

Mulle tundub, et just see ongi mõjutanud Esimese õpiefektiivsust, et ta hommikuti ei söö. Koolis on tal võimalik enne tunde putru süüa ja mannapudrupäevadel ta seda võimalust kasutab, aga muul ajal ei viitsi ta vist enam üldse sööklasse sisse astuda, vähemalt nii väidab Teine. Veel eemisel aastal sõi Esimene viilu leibagi, aga enam mitte ning tema keskendumine ja tähelepanu on koolis nii häiritud, et igal nädalal on päevikus uus märkus ja hinded on langenud.

Võib-olla on Esimese langenud õpiedukus ja hommikune mittesöömine kokkusattumus, võib-olla mitte, aga selle postituse kirjutamisega otsustasin, et pärast vaheaega ma lapsi enam söömata kooli ei lase ning hommikusöögiks hakkan põhiliselt putrusid tegema. Avastasin, et on olemas täistera-nisumanna, mis tähendab, et mannapudrupoistele saan edaspidi ka mannaputru teha. Tõenäoliselt see alguses ei maitse neile sama palju, aga neile ei maitsenud enne ka täisteramakaronid ja -spagetid ka, nüüd nad esimeste puhul enam ei virise ja teisi nõuavad juba ise, nii et küll ära harjuvad.

Minnes tagasi Helen Helde sarja putrude juurde, siis Facebookis loosin välja ühe pudrukohvri, et keegi teist saaks samuti uued pudrud (või kotletid ja muffinid) järele proovida. Laenan pudrukohvri pilti Heleni helveste Instagrami kontolt:

Soovitan Helenihelbed Instagrami kontot jälgida, sest nad loosivad sageli selliseid pudrukohvreid välja ja mõnikord koos nendega veel midagi. Lisaks on Heleni Instagrami kontol palju ilusaid pilte ja häid ideid, kuidas helbeid tarbida, ei pea seda ainult pudruna tegema. Sama kehtib Heleni Facebooki konto kohta, kus järgmine pudrukohver läheb juba pühapäeval esmaspäeval loosi.

Kuna hinna poolest on need pudrud lihtsamate variantidega võrreldes oluliselt kallimad, siis neljane pakk putrusid on juba väärt võit, annab üle kümne euro kokkuhoidu. (Praegu on Coopi kauplustes ühe helbekarbi soodushind säästukaardiga 2.65 eurot, tavahinnaks on e-poes märgitud 3.39 eurot.) Helde sarja helbeid ma kalliks siiski ei pea, sest pakist jagub ühele inimesele kümneks toidukorraks ja sedasi arvestades on üks toidukord isegi väga soodne.

See postitus on sündinud koostöös Heleni helvestega, aga omal algatusel lugesin ma putrude ja kiduainete väga palju infot, et seda tekstis edastada ning lõpptulemusena veensin ennastki rohkem putrusid tarbima. Ma ei lugenud midagi uut, aga suures koguses infot, mida varem jupihaaval olen lugenud, pani tõsiselt mõtlema sellele, kui oluline ikkagi hommikusöök on ja kuidas täisterahelvestest tehtud puder on hea algus päevale.

Tõstke käsi, kes jõudis samale mõttele.

Ps! Kui putru ei viitsi teha, siis tehke vähemalt üks täisteravõileibki.