Maalapsed

Seekord oli ka meie lastel kevadine lisavaheaeg ja kuigi see mõte mulle alguses ei meeldinud (ei saa enam varakult Soome sõita), siis tegelikult kulus see vaheaeg täitsa ära. Eelmine möödus lastel ju haigetena koduseinte vahel, ei saanud me ühtegi plaanitud väljasõitu ette võtta ega isegi maal aega veeta ja seda meenutavad lapsed siiani suure pettumusega.

Nüüd veetsime peaaegu terve vaheaja maal, aga igal hommikul ma vanematele putru ei teinud, kuigi lubasin neile selle väljakutse esitada. Keeruline oli seda teha, kui põllutööde ajal söödi hommikust nii, kuidas juhtus, mõnel päeval ei söödudki. Teine asi oli muidugi see, et ma ise sain silmad nii hilja lahti, et selleks ajaks olid kõik juba võileiba söönud…Heleni helbedVähemalt viiel hommikul ma putru siiski tegin, lisaks pildil olevatele ka neljaviljahelbeputru ja väga oleksin tahtnud teha veel enda lemmikut, jõhvika ja kookosega Helde putru, kuid Põhjakeskuse Rimis seda ei olnud ja ma ei viitsinud minna seda spetsiaalselt Selverisse või Maksimarketisse otsima. Selles osas on küll halb väikeses kohas elada, et poodides on valik piiratud, tunnetasin seda hästi, kui mõned nädalad toitumiskavasid jälgisin ja nüüd tunnetan seda oma lemmiku pudruga.

Muidu on maal aga mõnus, eriti päris maal, põldude, metsade, traktorite ja loomade keskel. Aeg liigub seal hoopis teises rütmis, tegemisi jagub õhtupimeduseni ja lapsed saavad veel vastu öödki onuga laudatoimkonnas käia või vanaemaga mune korjata. Või hoopis pilkases pimeduses batuudil hüpata.

Põllutööde aeg on üldse rütmitu, nagu ütlesin, siis süüakse, kuidas Jumal juhatab – hommikust süüakse enne lõunat, lõunasöök tuleb mingi aeg põllule viia ja seda mõnikord Kirsimarja ringiga, mida lapsed kõige enam ootavad, sest see tähendab neile friikartuleid. PõllumeesVasakpoolsel pildil viisime põllule minu venna ja lõunasöögi, parempoolsel ainult noa.TraktoristidVasakul juhendab vend mind, paremal segame meie (vana)isa.

Tahtsin põllutöödest osa saada – sain osa, seda nii isa kõrval kui ka juhiistmel, kui ühel ilusal päeval kultiveerisin venna juhendamisel 3-4 hektarit põldu. Pärast seda randaalisin onu juhendamisel 7 hektarit ja hiljem küsis isa, kas ma seal ühtegi posti maha ei sõitnudki. Ei sõitnud, võib-olla sellepärast, et põllul ei olnud ühtegi. Esimesel põllul oli, aga mõlemad jäid püsti.

Eks isal ole mu esimese kündmisega valusad mälestused, ta jättis mind liiga ruttu üksi, aga posti ümbert ma künda ei osanud, nii et sõitsin sellest lihtsalt sujuvalt mööda ehk jätsin posti ümber saarekese ning ühe otsa peal unustasin atra keerata, mistõttu kündsin kogemata mitukümmend meetrit kraavi ja “parandasin” selle olukorra oma peaga veel hullemaks. Selle meenutamine on meile nüüd aastaid nalja pakkunud, aga järgmisel päeval ei olnud ei isal ega minul naljakas.

Traktorikeeldu ma tookord siiski peale ei saanud, isa julges mind hoopis ka järgmisel korral omapead kündma jätta. Nüüd oleksin samuti olnud valmis järgmistel päevadel juhendajateta kultiveerima ja randaalima, aga kõik oli juba tehtud ning külvama, väetama ega pritsima keegi mind veel ei lase. RandaalimineVasakul randaalimise ajal tehtud pilt, paremal rahulolu ja väsimus pärast “tööpäeva” lõppu. 

Paar hektarit ma ikka randaalisin omapead, sest onul jäi plastmassist pingil istumisest tagumik haigeks ja ta ei viitsinud ka enam tegevusetult kõrval passida. Ta pikutas niisama murumätta peal, kuni vend talle auto tõi ja ise minuga jäi, sest ma ei oleks saanud traktoriga koju sõita, täismassi piirang oli mõnesaja kiloga üle. Hakka või ikka neid traktorilube tegema, mille vastu ma kutsekoolis protesteerisin, kuna ma ei hakka eales traktoristiks… Ilmselt ei hakkagi, sest meie perest üks juba on kevadest sügiseni teede peal, teine ei saa samal ajal olla põldudel, aga hobikorras oleks mõnikord tore traktoriga igasuguste piiranguteta sõita.TraktoridVeidi veel õhtuhämaruses olevaid traktoreid, paremal on Silveri isa traktor, mille ta ise ehitas. 

Vaheaja sisse mahtus rohkem igasuguseid masinaid, laste elektritraktorist tankideni välja.cofKaks helikopterit tiirutasid iga päev ringi, ilmselt Tapa lähedal elamise võlud. 

Tapa kaitseväelinnakus oli siin vahepeal lahtiste uste päev, kuhu me koos Neljanda rühmaga läksime, vaid Kolmas seikles samal ajal enda rühmaga Tuhala nõiakaevu lähedal. Suured poisid ajasid alguses küll sõrgu vastu, tahtsid rohkem vanaema juures olla, aga kui nad juba kohale jõudsid, siis neile väga meeldis. Minule ka meeldis.Tapa linnaku lahtiste uste päev2Lapses said ronida tankide peal ja sees, isegi signaali lasta ja seda võimalust kasutati ohtralt.Kaitseväe tehnikaNeljas oli kõige suurem tehnikahuviline, ta ei jätnud mitte ühtegi masinat vahele, kõigis pidi ta istuda saama. Tapa linnaku lahtiste uste päevSuured poisid huvitusid rohkem relvadest.

Ühest küljest on igasugune sõjatehnika põnev, aga seda ainult seni, kuni need ongi niisama uudistamiseks, mitte sõdimiseks. Ideaalis võiks üldse sõdimine ja sõjatehnika olemata olla ning ajateenistus võiks olla rohkem nagu skaudilaager, kus valmistutakse igasugusteks muudeks olukordadeks, kus tuleb tänapäevaste vahenditeta hakkama saada, aga me ei ela ideaalses maailmas.

Linnaku lahtiste uste päev oli selles osas küll positiivne, et kui enne tundus ajateenistus üks kole kohustus, mis mu väikeseid armsaid poisse tulevikus ees ootab, siis pärast see enam nii kole ei tundunudki. Tegevväelasi kõrvalt vaadates oli näha, et igav neil seal ei ole, ajateenijatel vast samuti mitte, süüa antakse hästi, aga kui ettenähtud portsust kõhtu täis ei saa, siis on võimalus teha endale burgerit või hot dogi. See pani poistel silmad veel rohkem särama…

Kui nad masinate ja relvadega tutvusid, siis rääkisid tegevväelased sinna kõrvale nii palju põnevaid jutte, et neil tekkis ajateenistuse ees elevus ja ootus. Kuna sinnani on neil veel aega, siis soovivad nad liituda praegu noorkotkastega ja see on minu jaoks igati tervitatav. Kui poisid peaksid tulevikus ajateenitusse samasuguse elevusega minema, siis on minu ema süda kindlasti palju rahulikum.

Silver ei ole ajateenistust läbinud, sest siis, kui ta oli valmis minema, teda ei võetud ja järgmise nelja aasta jooksul jõudis ta objektijuhiks tõusta, minuga kokku kolida, auto liisida ning üldse oma eluga sellisesse punti jõuda, et uus kutse ajateenistusse tekitas meis mõlemas ainult stressi ja muret, mitte elevust. Õnneks või kahjuks on tal alaseljaga probleemid, mis ta ajateenistusest päästsid (ja talle elu lõpuni liiga teevad).

Minnes edasi helgemate teemade juurde, siis vaheaja sisse jäi lisaks masinatele ka palju loomi ja linde. Nägime mitmel õhtul kitse ja jänest kõrvuti söömas, ööpimeduses veetsid koos aega kaks kährikut ja kaks jänest, keset päist päeva rappisid kolm tohutut kotkast vaest väikest hane ja see oli väga erakordne vaatepilt, sest me pole vanemate talu juures kunagi varem kotkaid näinud.

Hanesid näeb seal aga igal aastal, sellel aastal lausa eriti palju, kuigi helikopterid veidi peletavad neid.HanedNeljas ajab tuhandeid hanesid minema.Haned 2Kui terve see parv õhku tõusis, siis taevas oli must.Haned 3Imestan, et ükski hani Neljandale pähe ei kakanud, temast lendas neid ikka väga palju üle.

Lisaks arvukatele hanedele on sel aastal talu juures ka tavapärasest rohkem sookurgi. Sookurgede hääl on lihtsalt võrratu, üldse on nad väga kaunid ja graatsilised linnud, kuid seda avastasin alles hiljaaegu, lapsena pidasin neid hallideks ja ilmetuteks ning ootasin põldudele rohkem toonekurgi…SookuredVäike osa seltskonnast, kes põllul tutvust tegid ja tantsu lõid, mõlemale poole jäi neid veel sama palju ja nad kõik tantsisid vahelduva eduga, tõeliselt lummav vaatepilt.

Kodulinde nägime muidugi ka, söötsin neile “alles ostetud” helbeid, mida isa mulle näitas, kui ütles, et ta sööb küll hea meelega putru. Kaks pudrupakki olid juba kolm aastat tagasi aegunud, üks neist oli isegi avamata, lisaks veel venekeelsete kirjadega, mis pani isa mõtlema, et äkki see “alles” oli veneajal…Kanad ja jäätisedLapsed söötsid kanadele ära sepiku, mille vanemate juurde kaasa ostsin, aga mille esikusse unustasi ja mis sinna seisma jäigi. Kui lapsed andsid kanadele sepikut, kogunesid sulelised nende ümber, hetk hiljem kogunesid lapsed samamoodi vanaema ümber, kui see poest eriti rammusaid tõi. Eriti rammusad jäätised on ka miski, mis lastele seostub maal olemisega, sest seal saab neid palju süüa (vanaema ostab), kodus aga ei saa peaaegu kunagi (meie ei raatsi osta)LoomadVeel loomi – vasakul lastakse hirmunud mullikad karjamaale, paremal tassin hirmunud Millit.SabarakudSabarakk tassib sabarakku…

Kassid olid ka meiega maal kaasas (merisigu ja rotte käisin kodus söötmas), nagu ikka. Ruubil ja Robinil on väga vedanud, et neil on maakodu, sest alevis nad õue ei saa, kuigi väga tahaksid ja vaatavad aknast solvunult neid kasse, kellele see lubatud on. (Nagu lastega – kõigi sõbrad saavad kõike seda, mida nemad ei saa.) Kui neil jääb mõni nädalavahetus maal käimata, siis nad hakkavad iga päevaga aina rohkem aknalaudadel istuma ja nutma, lõpuks nutavad ka välisukse taga. Kui nad on aga maal ja saavad aru, et hakkame koju minema, poevad mõlemad peitu ega tule välja ka söögiga krõbistame peale.

Hoovi peal on mõlemad suured sabarakud, kuid pikematel jalutuskäikudel on kannul põhiliselt ainult Robin (ja koer Donna), kes on julge kass umbes poolsada meetrit majast eemal, sealt alates vaadatakse iga sammuga ühele ja teisele poole või hoopis selja taha, iga lendava linnu peale surutakse kõht vastu maad, iga krapsu peale aetakse karv turri ja nii edasi, aga maha jääda ei saa.Robini seiklusedDonna ja Robin, mõlemal võhm väljas. Väsinud kassRobin pärast jalutuskäike.cofRuubi hoiab rohkem madalat profiili, sellepärast jääb ta ka pildile harvem.

Maaelu juures üks miinus siiski on, jube kerge on mustaks saada – muld juustes või lehmasõnnik talla all on täiesti tavaline asi. Minu enda jaoks ei ole see iseenesest miinus, sest tänu sellele saangi sagedamini saunas käia, aga lapsi on ebamugavam kasida, eriti siis, kui nad ei taha pesemisest midagi kuulda ja maal nad ei taha. Kodus on lihtne, ütlen lapsele, et mingu pesema ja ta läheb peseb end puhtaks, aga minu vanemate juures tuleb enne dušinurgas ruumi teha ja veesurvega on seal jamasid, Silveri vanemate juures saab ainult saunas pesemas käia ning väiksemad seda veel omapead ei tee. Kurta oleks siiski patt, sest mõlemas kohas saab end ikkagi jooksva vee all pesta (v.a mu vanemate saunas).Pärast saunaPärast sauna, vasakul Silveri vanemate juures, paremal enda vanemate juures.

Käisin laupäeval vanaemaga saunas ja kui me mõlemad lavalt alla ronisime, nägin ukse all taarumas suurt uimast herilast. Vedas, et kumbki meist talle enne peale ei astunud. Ma ühe korra olen herilasele peale astunud ja nõelata saanud, mõlema jala alla, sest hüppasin valu peale üles ja maandusin siis teise jalaga herilase peale… Aga ma siiski herilaste peale vimma ei kanna, nii et tolle uimase herilase viisin kopsiku peal õue.MaalapsReamees muri, kes pesemisest väga kuulda ei tahtnud.

Kirjutasin üle-eelmises postituses, et “maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…”, kuid päris nii ei läinud, filmiõhtu ja lammutamise juurde me ei jõudnud. See eest jõudsime Valkla Forelli kala sööma ja ma sain ühel ööl üle pika aja isegi kaine rool olla, aga seda ainult tänu vanemate seltsielule. Mul seltsielu ei ole, nägin terve vaheaja jooksul vaid üht vana sõpra, kes Tapa kaitseväelinnakus töötab. Teda nägin mõned päevad enne lahtiste uste päeva ka, kui ta Silveri vanemate naabril külas oli ja mind (olin samal ajal lastega seal) õue kutsus. Õue kutsus, nagu vanasti need asjad käisid…

Tänaseks olen ma nii vana, et vanemate seltsielu on ka väga tore (tegelikult on see seda juba ammusest ajast) ja ma hea meelega lobisen nende sõpradega, kes on minust keskmiselt kaks korda vanemad. Kui isa korraks läbi tulnud sõbrale murekoorma leevendamiseks (või rohkem enda kahe kehva päeva lohutuseks) rummi pakkus, jagus neil juttu ja lõõpimist (ikkagi linnavurle ja maakas ühe laua taga) pea poole kolmeni öösel ning ma pean ütlema, et selles seltskonnas oli väga meeldiv olla. Rummi mekiti muidugi mõõdukalt, isa lihtsalt on loomult juba lõõpiva huumoriga ning sõbrad tema ümber on kõik samasugused. Selle eest, et vanemate sõber oma autoga koju tagasi saaks, hoolitsesime mina ja vend ning ma ei sõitnud võõra ühtegi posti pikali.

Praegu meenuski, kuidas ma pärast põllutöid ei osanud hetkeks autoga sõita (enne seda sõitsin 4-5 tundi traktoriga) ja tahtsin suunatule kangiga liikumist alustada (sest traktoril on roolist vasakul kang, millega saab muuta sõidusuunda – edasi või tagasi – ja põllul ma kasutasin seda iga otsa peal, nii et kokku väga palju). Üldse oli harjumatu autoga sõita. Umbes samamoodi on siis, kui rulluisutan 20 kilomeetrit, pärast seda ei tule kõndimine ka kohe hästi välja.

Ma olen kindel, et tahtsin millestki veel kirjutada, aga ei tule teema meelde, nii et tõmban otsad kokku paari pildiga.
cof
Minu lapsepõlvekodu läbi päikeseprillide.

Kokkuvõtteks ütlen, et vaheaeg maal oli nii mõnus, et me keegi ei tahtnud koju tagasi tulla, aga küll ükskord saabub aeg, kus me ei peagi kuskile minema, sest me kodu ongi maal. Mullikad.jpgMaalaps…

Vastused lugejate küsimustele: mina

Tahtsin selle postituse asemel video teha, aga avastasin, et pingutatud naeratuseta rääkides paistavad mul ainult alumised puseriti hambad, ülemisi ei ole üldse näha ja see häirib mind. Samas suvalistest asjadest ülevoolavalt rõõmsalt ma ka rääkida ei oska, seega jään ikka kirjutamise juurde, et mitte hambutu välja näha.

 

Mis on su iseloomu suurim miinus? Aga pluss?

Suurim miinus? Ma teen kõike homme ja nii iga päev. Ma lükkan kohustusi aina edasi, isegi viimasest minutist kaugemale ja teen asju hilinemisega. Kui ei ole võimalik hilineda, siis täidan kohustuse viimasel minutil. Sageli luban endale, et nüüd hakkan tubliks … Homme kohe alustan sellega.

Suurim pluss? Ma ei teagi, ehk mu empaatiavõime. Või äkki hoopis mu suurepärane huumorimeel. See on mul nii hea, et ma naeran oma naljade peale juba eos. Huumorimeele osa on siis iroonia, aga vähemalt on mul endal pidevalt lõbus.

Eelmisel nädalal pidin enda Tänaku fänni WRC katsetega kursis hoidma ja tahtsin pärast lõunavaheaega talle nalja teha, et õhtused katsed jäävad ära, sest mitmed sõitjad said lõuna ajal tugeva toidumürgituse, aga ma ei suutnud valetada, hakkasin juba enne toidumürgituse juurde jõudmist naerma. Tema tögab mind pidevalt selliste udujuttudega ja mina usun, aga samasuguse udujutu ajamisega ma hakkama ei saa.

Kui huumorimeel minu plusside hulgas ei ole, siis enda üle naermise oskust pean küll heaks omaduseks.

 

5 asja, mis teevad sind õnnelikuks

Kuna armastatud olemine ja armastamine oleks kõige klišeelikum vastus, siis ma oma inimesi siin üles lugema ei hakka, aga nemad tulevad siiski esimesena.

1. Lapsepõlvekodu. Talus üles kasvamine oli privileeg. Võimalik, et ma lapsena nii ei arvanud, kui pidin laudas abis olema või tuulekaera korjama, kuid ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi soovinud kuskil mujal elada.

Mul on hea meel, et lapsepõlvekodu on koht, kuhu saan alati minna, kus mind ootavad emme ja issi (endiselt kutsun neid nii) ja kus lapsed saavad veidigi taluelu maitsta: vanaisaga põllul kaasa sõita, paljajalu laudas käia ja vanaemaga mune korjata, onuga loomi sööta, suurel taluõuel ringi joosta ja luuramist mängida, nagu ma vanasti vennaga mängisin. Mõnus! Koht ise on ka nii idülliline, et mõnikord õhtuhämaruses karjamaal mullikate keskel jalutades läheb meel vägisi härdaks.Koppel

2. Saun. Ma armastan kuuma sauna, leili võtmist, laval istumist ja mõtlemist. Mul on vaja neid hetki iseendaga, mida saun mulle annab. See on koht, kus mu keha lõõgastub, vaim virgastub ja kus saan puhtaks ka seest, sest higistan kõik vahepeal kogetud negatiivsed emotsioonid endast välja. Saun on pai kehale ja hinge.

3. Korras toad. Jah, ma tean, et korras toad on märk raisatud elust või midagi muud sellist. Mul ei olegi toad alati korras, pigem vastupidi, sest minu jaoks on päriselt korras tuba piinlikult puhas. Ma olen loobunud kahejalgsete vasikatega võidu jooksmast ja olen harjunud elama mõnikord piinlikult segamini kodus, aga see muudab mind tujutuks, närviliseks, väsinuks. Ma olen palju parem inimene, kui toad on korras.

4. Talv. Ma olen alati rohkem talveinimene olnud. Varem meeldisid mulle talved seetõttu, et siis pole putukaid, aga on mõnus lumi, mis kord sajab alla laiade helvestena, kord krudiseb jala all, kord hakkab kokku. Lisaks on soe tee ja kuum saun talvisel ajal hoopis paremad kui muidu. Silveri tulekust alates meeldivad mulle talved peamiselt seetõttu, et siis on ta kõige rohkem olemas. Viimastel talvedel ongi ta neli-viis kuud ainult meie päralt olnud ja hetkeseisuga jääb ta koduseks ka tuleval talvel ja talvel pärast seda ja nii edasi.

Ma ei usu, et ma oleksin õnnelikum, kui meil oleks kõige tavalisem elukorraldus, kus me mõlemad käime kaheksast viieni tööl ja puhkame aastas kokku ühe kuu, halvimal juhul erinevatel aegadel, et jagada omavahel ära juulikuu, mil lasteaed on kinni. Ma hindan kõrgelt võimalust olla kodune ja õnnelikuks teevad mind talved, kus saame kahekesi kodused olla.

5. Küsisin Silverilt, mis on asjad, mis mind õnnelikuks teevad, sest mul ei tulnud rohkem ühtegi pähe. Tema pakkus välja Coca-Cola, õunataskud ja raha. Esimene variant mind kindlasti õnnelikuks ei tee. Pigem teeb õnnetuks, kui see külmikus olemas on, sest see karjub mulle siis näkku, et ma olen nõrk. Hetkel olengi. Juba neljandat või viiendat korda selle suve jooksul.

Õunataskutest ma ei karda sõltuvusse jääda ja kui Silver on töölt tulles neid mulle toonud, siis olen õnnelik küll olnud, kuid ma ei oleks õnnetu, kui ma ei saaks elus enam ühtegi õunataskut süüa. Seda muidugi eeldusel, et kaneelirullid ja muud alternatiivid alles jäävad.

Raha … Selle juures jäin mõtlema, sest päris vale see vastus ei ole. Raha teeb muretuks ja muretuna on lihtsam olla õnnelik asjade üle, mis õnnelikuks teevad. Kui mina olen murelik ja õnnetu, siis ma ei hoia neid emotsioone endas, aga Silver hoiab ja muutub külmaks, negatiivseks, kinniseks, ükskõikseks. Minu armastust see kuidagi vähendanud ei ole, aga olen pidanud tundma end üksikuna, olen pidanud end tagasi hoidma ja samal ajal temani jõudmiseks ka rohkem pingutama, olen pidanud laskma nii mõndagi ühest kõrvast sisse ja teisest välja … See pole alati roosiline olnud.

Silveri murekoorem on viimase paari aastaga oluliselt vähenenud, ma näen ja tunnen seda, ta on taas rahulik, lõbus, positiivne, tähelepanelik ja tema pilgus on tagasi see helk, mis särab ainult mulle. Meie suhe on saanud uue energia ja see teeb mind õnnelikuks. Kui rahamuredest prii mees hoiab ja armastab mind sama tuliselt kui kunagi ammu suhte alguses või isegi tulisemalt, siis jah, kaudselt teeb raha mind õnnelikuks. SL

 

Millest tunned oma elus kõige rohkem puudust?

Seda postitust kirjutades sain aru, et kõige enam tunnen puudust ikkagi kodutundega kodust. Sellest kohast, kust lapsed võtaksid eluteele kaasa palju erilisi mälestusi, kuhu neil oleks alati hea tunne tagasi tulla ja kust ise lahkuks vaid jalad ees.

 

Kirjuta kellestki, kes sind inspireerib.

Ei ole kedagi sellist, kes mind igapäevaselt inspireeriks, aga on palju inimesi, kes on mingil hetkel innustavalt mõjunud või keda ühel või teisel põhjusel imetlen. Esimesena tuleb pähe Heli, kes on oma nelja tänaseks viie lapse kõrvalt väga tegus ja tubli.

Mind on innustanud mitme väikese lapse kõrvalt koolitee lõpetanud emad ja samal ajal imetlen inimesi, kes on põhi- või keskharidusega jõudnud elus kaugele või kõrgele. Mind on inspireerinud paljud kaalulangetajad ja kehavormijad. Kedagi nimeliselt välja tuua on keeruline, sest enamasti ongi tegu olnud hetkeinnustustega või inimestega, kelle nimi ei ütle teistele midagi.

Kui mõelda, keda ma sotsiaalmeedias olen jälgima jäänud, siis oma sihikindluse ja kõrge motivatsiooniga on silma jäänud Helena Mang. Tema füüsiline vorm ei ole see, mille poole ma püüelda tahaksin, kuid tema tahtejõud on küll inspireeriv. Hiljuti avastasin enda jaoks Liis Velskeri, kes on oma kaalulangetuse teekonnal pika maa läbinud, aga kelle tulemustest enam on mind kõnetanud eluterve suhtumine ja huumor, mille läbi ta teekonda jagab. See on see põhjus, miks teda jälgima olen jäänud. Kui võrdlen Helenat ja Liisi läbi Nike´i, siis esimene esindab minu jaoks brändi glamuurset Just Do It poolt, Liis aga elulist Just Don`t Quit seisukohta. Mulle meeldivad mõlemad, kuid samastun vaid Liisiga.

Enamasti on teised siiski vaid teoorias inspireerivalt ja innustavalt mõjunud, praktikas ei ole ma teiste saavutuste peale laste kõrvalt raamatuid kirjutanud, kooli lõpetanud, jõusaali läinud ega jooksma hakanud. Kuid nad on andnud teadmise, et kõik on võimalik ja see julgustab proovima.

Silveri armastus suusatamise vastu innustas mind küll sedasi, et hakkasin koos temaga suusatamas käima ja sellest sai alguse minu kaalulangetuse teekond. Ma väga loodan, et seekord tuleb lumi varakult maha ning saame Silveriga terve pika talve suusatamist nautida ja oma kilomeetrite rekordeid purustada.

Pildil on lukk pooleldi lahti sel lihtsalt põhjusel, et mu tagumik ei mahtunud jope sisse ära. Seda probleemi enam ei ole ja see innustab jätkama samas vaimus.

 

10 fakti sinust, mida lugejad ei tea.

  1. Mulle meeldib magama jääda nii, et ühe või mõlema käe sõrmed on aluspükste värvli all kinni. Kui magan alasti, siis pistan sõrmed Silveri aluspükste vahele.
  2. Ma olen osalenud noortalunike võistlusel, kus üheks alaks oli traktori vigursõit, kuid kinni panin vaid arvuti tundmise ja sedagi koolivennaga kahasse.
  3. Mul ei ole olnud ühtegi luumurdu ega õmblemist vajavat haava.
  4. Mul on Kreeka jalg ehk teine varvas on suurest varbast pikem ning mu väikesed sõrmed on eriti väikesed ega ulatu naabersõrme ülemise lülini.
  5. Ma pole viis aastat juukseid värvinud. Või isegi kümme, kui mitte lugeda värvimiseks paar korda aastas juustesse tehtud blonde triipe.
  6. Ma olen proovinud kanepit.
  7. Mul on nii tundlik kuulmine, et mind häirib isegi vaikuse kahin, mistõttu eelistan magada kaetud kõrvadega.
  8. Mul on psoriaatiline artriit, mida olen küll ka varem kirjutanud, kuid ma ei ole jaganud, kuidas see on viimase aastaga oluliselt süvenenud, minu igapäevaelu segama hakanud ja mind tuleviku pärast muretsema pannud.
  9. Ma kitkun kulme keskmiselt korra kuus, sest alles siis hakkab väljakasv silma torkama. Jalgu raseerin veel harvem ja siis ka vaid säärte esikülgi, sest mujal kasvavad udukarvad, mida pole näha ega tunda.
  10. Ma armastan jalapenot.

 

Minust ei ole rohkem midagi kirjutada, aga kirjutage teie mulle endast. Oleks tore lugeda, kui vanad te olete, kas olete suhtes/abielus, kui palju teil lapsi on, kas elate oma unistuste kodus, millistele karvalistele ja sulelistele kodu pakute, mis alal tegutsete, kas olete õnnelikud.

DeliriousAppropriateBull-small

Ülev hetk

Viimasel ajal on olnud väga palju sinimustvalget. Uudistes, sotsiaalmeedias, tänaval, koolis, lasteaias, poes. Kohati tekitas see meeleolu, kohati küsimusi. Üks küsimärk tekkis poes temaatilisi teeküünlaid vaadates. Need olid nagu teeküünlad ikka, vaid sinimustvalge kleeps kattis küünlavaha ja see oli piisav lisa, et küsida kuue küünla eest üle kolme euro. See polnud muidugi ainus kord, kus tekkis #lipuvärvidrahaks tunne, aga ma end väga häirida ka ei lasknud, sest me oma raha lipuvärvideks ei teinud. Või siis veidi tegime, kui lastele sinimustvalged kikilipsud ja õhupallid ostsime, aga esimesed kestavad kaua ja teised polnud nii kallid, et lisaks õhupalli maitsele oleks ka lipu maitse suhu tulnud.

Samal ajal, kui keegi tuli heale ideele kleepida lipuvärvid teeküünaldele ja need mitmekordse hinnaga maha müüa, tuli hea idee ka Kalevil, kelle juubelikollektsioon on huvitava mustriga. Minu jaoks oligi see lihtsalt muster, aga Silveri vennapoeg nägi seal koode ja kui ta need koodid lahti muukis, siis said neist tähed, tähtedest omakorda sõnad. Sama laulu sõnad, mille viis mängib ka Eesti-kujuliselt rippuvate šokolaadide reklaamis – “Eesti muld ja Eesti süda”.

Selline avastus on liigutav. Vähemalt mind liigutas, sest “Eesti muld ja Eesti süda” on üks parimaid lugusid ühelt parimalt esitajalt. Jah, ma tean, et tegelikult on see üks parimaid luuletusi Lydia Koidulalt, aga minule seostuvad need sõnad siiski alati Rujaga, Urmas Alenderiga.

Keegi on nendele sõnadele ka palju pilte juurde lisanud, teiste hulgas pildi minust (algusega 2.54), mille avastamine oli aastaid tagasi paras üllatus, aga kuna lugu mulle väga meeldib, siis sellist väikest pildivargust võtsin meelitusena.

Eesti 100. sünnipäev möödus meie peres tegelikult üsna märkamatult. Meil oli mineku ja külakostiks vaaritamise mõtteid, aga kui neljapäeva õhtuks Teisel taas kõrge palavik tekkis, siis oli juba selge, et mineku mõttest võime kohe loobuda. Kuna ka terve reedene päev möödus lapsel kõrges palavikus, siis laupäeva osas polnud meil enam üldse mingeid ootusi ja arvestasime koduse laatsaretiga.

Läks aga nii, et laupäeva hommikust alates noris Teine kõigiga tüli ehk meie vana hea laps oli tagasi ning haigusest polnud enam mingit jälge. Siiani ei ole. Kaks nädalat tagasi oli tal samamoodi paar päeva kõrge palavik, ka Esimesel ja Kolmandal oli ning kogu kamba peale lisandus vaid Esimesele kerge nohu ja köha. Imekombel jäi tookord Neljas täiesti puutumata, kuigi lisaks palavikus vendade seltskonnale veetis ta neli päeva kodus koos oma tõbise sõbrannaga, keda ma hoidsin. Hoidmiseks on seda ehk palju nimetatud, sest tüdrukud ajasid rohkem oma asja ning minu asi oli neid vahepeal vaid sööma kutsuda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eks.

Ühesõnaga laupäeval oli Teisel täitsa hea enesetunne, aga meil polnud enam mingit tunnet ja isegi, kui oleks olnud, siis me ei oleks julgenud minna Teisega paraadile või Silveri vanemate juurde, kus me igal aastal Eesti sünnipäeva tähistanud oleme. Esimest pelgasime Teise tervise pärast ja teist Silveri ema tervise pärast. Samas niisama kodus ka olla ei tahtnud, nii et läksime hoopis minu vanemate juurde suusatama ja sauna ning kiluvõileibu tegema. cofNeed on pühapäevased kilukad. Porruga, sest rohelist sibulat polnud enam saada. 

Ma võtsin Eesti sünnipäeva puhul eesmärgiks suusatada 10 kilomeetrit, millega oleksin isikliku rekordi teinud, aga Silveri suusad ei libisenud hästi ja isa suusad libisesid liiga hästi, seda nii edasi kui ka tagasi, nii et ma jaksasin suusatada ainult 3,5 kilomeetrit. Ma ei olnud pettunud, sest selle maa jooksul tabas mind Eesti sünnipäeva kõige ülevam hetk, kui eemalt metsa äärest vaatasin oma lapsepõlvekodu ja taipasin, et see kodu on veel vanem kui Eesti Vabariik._MG_8997Minu vanavanavanaisa Mart ehitas selle maja 1914. aastal. Ma ei kujuta ette, millised olid emotsioonid selles majas 100 aastat tagasi. Ma isegi ei kujuta ette, milline oli mu vanavanavanaisa Mart. IMG_20180225_225336.jpgVõib oletada, et ta seisab siin rehealuse ukseava ees, aga seegi pole kindel.

Ma ei kujuta ka ette, mida on näinud selle maja seinad või kui lähedalt on seda puudutanud sõjad. Metsas olla pommiaugud ja need augud pole majast sugugi kaugel. Majast polnud kaugel ka lõhkemata miin, mis nii 15-20 aastat tagasi künni ajal maapinnale ilmus ja mille leidmisest maakonnalehes lugu tehti.

Minu mälus on kellegi jutt, et naabertalus, mida ei ole enam ammu, tapeti kõik inimesed, vaid koerakuudis peidus olnud laps pääsenud eluga. Vanaema ei tea sellest midagi, aga teab, et neid naabertalusid, mida pole ammusest ajast, oli rohkem, kuid nendest pole enam vundamendi varemeidki alles. Kui me lapsed olime, siis veel oli ühes kohas kaev, kuhu sisse piiluda ja teises kohas kelder, kuhu end peita ja kolmandas kohas kasvasid head õunad. Ma tahaksin loota, et mu vanavanavanaisa rajatud kodust on ka Eesti 200. sünnipäeval rohkem alles kui head õunad…OLYMPUS DIGITAL CAMERAMardil oli kaks abikaasat, esimene suri aasta pärast seitsmenda lapse sündi, teise abikaasaga said nad 2 aastat hiljem kaksikud, tüdruku ja poisi. Esimesest abielust sündinud lastest surid mitu pisikestena ja ka teisest abielust sündinud tütar elas vaid paarikuuseks. See kõik toimus enne 1914. aastat ja mul pole aimugi, kus Mart siis elas, vanaemal samuti ei ole.

Pärast vanavanavanaisa Marti jäi talu mu vanavanaisa Oskarile. Miks nii ja mis teistest lastest sai, seda ma ei tea. Vanaemalt uurisin ja temagi ei tea enamat kui seda, et üks vend jäi täiskasvanuna rongi alla ja üks õde rändas Ameerikasse. Sugupuud uurides jääb mulje, et Oskari nooremad õed ja vennad surid lastena, välja arvatud õde, kes Ameerikasse läks ning vanemad õed ja vennad lendasid ilmselt varakult pesast välja, sedasi ehk jäigi Oskar ainsaks pärijaks.

Oskar oli kodutalu ehitamise ajal nii suur poiss, et palkides on tema higi ja vaeva samuti. Kuldsete kätega mehena aitas ta ehitada ka oma tütre maja Tartus ja poja maja Tallinna servas. Oma kolmandale lapsele ta maja ehitada ei aidanud, ta hoopis aitas tema pojad üles kasvatada, sest minu vanaisa Karl võttis endalt elu, kui isa ja onud olid pisikesed poisid.

Vanavanaisa Oskar suri, kui ma olin viiene. Ma mäletan teda ennast ähmaselt, rohkem mäletan tema öökappi, Vana Toomase lampi, tema istekohta köögilaua ääres. Mäletan isegi tema surnukeha lõhna ja kurbust, mida tema surma järel tundsin, aga ma ei mäleta ühtegi ühist hetke ega jutuajamist. Seda mäletan ka, et ta oli mulle väga armas ja täna on liigutav mõelda, et ta on kandnud mind samadel kätel, millega aitas rohkem kui 100 aastat tagasi minu lapsepõlvekodu ehitada._MG_0880Minu vanavanaisa Oskar.

Minu isa sündis oma kodutalus ja on kõik oma 56 aastat seal elanud, ka minu vend Mart elab endiselt vanematekodus ja tõenäoliselt ta jääbki sinna. Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mu vend Mart sündis pere teise lapsena 27. detsembril nagu vanavanavanaisa Mart. Meie Teine sündis 24. märtsil nagu minu kadunud vanaisa Karl, kellele mõeldes sai Teise nimeks Karli. Õe teine laps sündi 23. oktoobril nagu meie vanavanaisa Oskar ja õde täitsa kaalus lapsele sama nime panemist, aga siiski ei teinud seda, sest vahetult enne sündis suguvõssa üks Oskar, kes on samuti vana Oskari lapselapselapselaps.

Lisaks sellele, et just need pere teise lapsena sündinud poisid omale vanade peremeestega samad kuupäevad valisid, on need poisid ka ainsana nende vanade peremeeste nägu. Selline kokkusattumus mõjub sümboolsena ja tekitab veidi tobedalt kõlava mõtte, et Mart, Oskar ja Karl sündisid uuesti ning tegid seda suremise, mitte sündimise järjekorras. See seletaks ka seda, miks Teine on meil ainus, kes tahaks koolis käimise asemel hoopis minu vanemate talus elada ja töötada.
_MG_9064Selline ongi minu Eesti. Minu lapsepõlvekodu. See kõige kodum kodu. 

See ülev tunne, mis mind hetkeks suusarajal peatas, pani mind ka saunast välja tulles seisatama ja maja vaatama. Taevas oli sinine ja selge, lumi sillerdas, korstnast tõusis suitsu ja maja ees lipuvardas lehvis sinimustvalge.

IMG_6113See on taas vana pilt, ma tegin laupäeval vaid ühe pildi, kui minutiks raudtee ülesõidu taha seisma jäime ja see olukord üsna sinimustvalge näis. Nii suusarajal kui ka saunast väljudes oli mul küll tunne, et tahaksin need hetked peatada, aga mul ei tulnud pähe seda telefoniga teha. Mitte et neid hetki oleks üldse saanud jäädvustada. Ei oleks. Need olid mu sees.cofÜkskord varem, kui suusad paremini libisesid ja pidasid.

Kuigi selle saja aasta tajumine oma lapsepõlvekodu põhjal tekitas üleva tunde, ei võtnud see mul silma märjaks. Viimast tegi hoopis Leedu presidendi ja tema kolleegide lauldud “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning külmavärinad tõi ihule Silja Europale paigaldatud udupasunate hümn. Aitäh neile!_MG_9023Minu jaoks Eesti sünnipäev veel läbi ei ole, sest 24. veebruaril oli sinimustvalge jäätis sama otsas nagu vürtsikilud, aga just seda ma sel tähtsal päeval osta tahtsin…