Update

See nädal algas järjekordse esmaspäevaga, kus lapsed olid lasteaias ja koolis ning Silver lõhkus maal puid. See tähendab, et kodus oli vaikus ja see oli muusika mu kõrvadele. Seda ei jagunud küll kauaks, aga kontserdid tavaliselt üle kolme tunni ei kestagi, eks.

Varsti on seda vaikust jälle nii palju, et ei jaksa ära kuulata, sest Silver mõtleb siin juba järgmisel nädalal tööle minna, esialgu küll kaheks nädalaks, et pärast seda veel sama kaua kodus olla, aga põhimõtteliselt hakkab talvepuhkus siiski läbi saama. Viimased kolm ja pool kuud on läinud veidi märkamatult, kuid lohutab see, et lahus olles möödub aeg veel tegusamalt ja kiiremini, mis tähendab, et juuni keskpaik on vaid sõrmenipsu kaugusel ja siis algab meie suvepuhkus Soomes.

Kui eelmisel nädalal rõõmustasin samasuguse esmaspäeva üle, siis ülejäänud nädal möödus üsna tavapärases rütmis. Teisipäeva hommikul käisime Esimesega müofunktsionaalse terapeudi juures ja pärast seda ei läinud enam kaua, kui Teine tuli koolist, nii et vahepeal pikka vaikusekontserti ei olnud. Kolmapäeval Esimene ja Teine koolis ei käinud, sest neil oli ammu kirja pandud arstiaeg Tallinnas.

Kui me juba pealinnas olime, siis tegime seal ka niisama aega parajaks ja käisime väljas söömas. Esmalt istusime Gan beis, kus poisid valisid endale friikartulid ja makaronid ning lõpuks sõid ära ka poole meie naanist, krõbedast sealihast ja sushist, nii et mina lahkusin restoranist tühja kõhuga. Jumal teab, millal järgmine kord tuleb, aga kui see juhtub, siis teame, et lastemenüüst võib ainult magustoitu valida, muu ei ole seal pooltki nii hea kui tavamenüüs.

Tahtsime poistega tegelikult kinos käia, aga peale lohetaltsutamise ei tulnud kuskil midagi ja see oli meil minu rumala pea tõttu kallima hinna eest kodukandi kinos juba vaadatud. T1-s ringi jalutades jäid silma ka Super Skyparki 7D ja 360⁰ kinod, aga need olid veel suletud ja Skyparki ei tahtnud me väikesteta minna. Pealegi suutis Teine paar tundi varem nii õnnetult vastu posti kõndida, et rinnak oli marraskil ja liigutamine tegi haiget, seega temast nagunii mingit möllajat ei olnud.

Kuna ma kõhtu täis ei saanud ja kuskil midagi teha ei olnud, siis pärast kilomeetrist jalutuskäiku erinevate korruste vahel istusime Gustavisse maha ja sõime magustoiduks kooki, välja arvatud Esimene, tema käis Katrin Lusti luuramas. Ta hommikul nii lootis, et näeb Tallinnas mõnda tähtsat inimest, näiteks Jüri Ratast, aga sobis ka Katrin Lust, kelle nägemisest räägiti veel õhtulgi elevusega.

Täitsa harjumatu on olla, kui lapsed on juba nii suured, et söövad tellitud toidu eest ära, tahavad omapead ringi vaadata ja tunnevad ära Katrin Lusti. Tegelikult oli väga tore sedasi kahe suuremaga söömas käia, ringi jalutada ja lasta neil ringi jalutada. Terve perega on sellised käigud veel veidi kaootilised, nii et kahe suuremaga tundus asi vahelduseks päris idülliline. Nad ise jäid ka rahule, kuigi me käisime vaid väljas söömas, aga seda neil oligi ehk kõige rohkem vaja – meie seltskonda ja jäägitut tähelepanu.

Kui koju jõudsime, siis räägiti elevusega väikestele, kuidas nad sõid maailma parimat liha ja veel väga head kooki, mille peale väikesed tahtsid kaaaaa … Seda oli arvata, nii et pakkusin juba koduteel välja, et kordame seda kõike järgmisel päeval väikestega, sest Silver oli siis nagunii uuesti linna minemas.

Mõeldud – tehtud! Ainult et ma sõitsin väikestega Tallinnasse rongiga, sest Silver pidi koos isaga enne üheksat haiglas olema, mistõttu ta sõitis välja juba poole seitsme ajal. Me ärkasime alles tunnikese hiljem, saatsime poisid kooli ja jalutasime rongijaama.

Rongis ma juba vaikselt kahetsesin seda otsust, sest Kolmas näitas seal külge, mida ma varem pole näinud. Laps, kes muidu on pigem vaikne ja mõistlik, ei lõpetanud kõva häälega kohati ebaviisakat kommenteerimist ning minu palvete ja keelamiste peale ta vaid küsis veel valjema häälega: “Midaaa? Mis on siis? Mida ma teen?” Ma sain aru küll, et ta vaid esines ja tahtis nalja teha, aga tema ei saanud aru, et ta ei lõbustanud sellega ei kaasreisijaid ega mind, vaid häiris ja ärritas. Olgu, korraks ta lõbustas ka. Nimelt luges meie kõrval istunud mees ajalehte ja selles oli Helir-Valdor Seederi pilt, mille peale Neljas ütles, et ta teab seda meest, ta käib uudistes ning Kolmas teatas tähtsalt, et tema teab ka, see on Mart Helme.

Ülemistele jõudes võtsime suuna kohe T1 kaubanduskeskusesse, kus Silver ja tema isa juba ootasid meid. Kohtusime neljandal korrusel, kuid seal olid kõik söögikohad veel kinni, nii et väikestega alustasime päeva Gustavis ja Kolmas valis endale sama, mida sõi eelmisel päeval Teine, sest viimane nii kiitis oma kolme šokolaadi marmortorti. Gustavis on hästi pisikene mängunurk, kuhu lapsed unustasid end päris pikaks ajaks ja see võimaldas meestel rahus Inglise hommikusööki nautida ja minul chai lattet juua. See oli mu elu kolmas chai latte, kuna ma avastasin selle suurepärase kuuma joogi alles eelmisel kuul.

Paar tundi hiljem, kui Silveri isa haiglas oma asju ajas, käisime neljakesi Gan beis ka ära, kus väikesed küll naani ja sushit proovida ei tahtnud, kuid pulkade söömisest, krõbedast lihast ja lasemenüüst valitud magustoidust nad oma elamuse kätte said. gan beisNii peened, söövad pulkadega friikartuleid… Ühed ühel päeval, teised teisel päeval.

Sedasi me kahe päevaga lõimegi märtsikuise väljas söömise eelarve lõhki, tegelikult seitsme päevaga, sest sellise ajavahemiku sisse jäi ka naistepäev, mil õhtustasime Silveriga kahekesi Gan beis. Sellest ei ole aga midagi hullu, sest praegu on viimane kuu, kus me üldse niimoodi väljas söömas saame käia, aprillist novembrini tuleb seda harvem kui korra kuus ette.

Väikestega mõtlesime samuti kino peale, aga ka nendega polnud midagi vaatama minna, sest valikus oli palju lohetaltsutamist, aga vähe muud ja need muud olid halbadel aegadel, ei klappinud need Silveri ja tema isa käikudega. Tegime küll väikestega ka T1-s aega niisama parajaks, aga mitte piisavalt, sest päris palju veetsime kvaliteetaega sedasi:davIstume autos ja ootame. Meelt lahutasid peamiselt lennukid, mis meist järjest üle lendasid.

Mõtlesime, et säästame veidi vähemalt kütusekulu pealt ja käisime Almeraga Tallinnas. Ma ei tea, kuidas me varem ligi aasta sellesse autosse viiekesi ära mahtusime, sest nüüd oli mul isegi 15 kilo kergemana raske end turvatoolide vahele pressida. Katsetasin sarnast kokkuhoidu ka nädalavahetusel, kui lastega maal käisin, aga kahe tooli vahel istunud Teine ei olnud siis samuti olukorraga väga rahul, nii et praktikaks see ei muutu. Ei saagi muutuda, kui me enamasti sõidame kuuekesi või on Silver väikese autoga mujal.

Üritasin meenutada, mida me eelmisel reedel tegime, korraks juba tundus, et äkki olin siis ka üksi kodus, aga ei olnud, siis me tegime hoopis korraliku koristuspäeva. Laupäeva hommikul viisime Kolmanda Rakverre sünnipäevale, pärast tõime ta sealt ära ning siis sõitsingi lastega maale ja jätsin Silveri vahelduseks vaikust nautima. Tegelikult ta ei oska seda nautida, ta ei osanud selle päevaga midagi pealegi hakata, koristada ka midagi ei olnud. Mina samal ajal jõin vanemate juures sõbrannaga kohvi, mõnulesin poolteist tundi saunas (ema pidi juba kontrollima tulema, kas ikka elan) ja pärast seda kogusin pikalt jõuvarusid, et koju tagasi sõita.

Lapsed jäid laupäeval vanaema juurde ööseks, või siis pigem onu juurde, sest kõik neli sättisid oma asemed minu venna tuppa diivanile või põrandale, kuigi neil on seal oma tuba olemas. Mu vend on lastele väga hea onu, võtab neid tööle ja poodi kaasa, teeb neile süüa ja filmiõhtuid, laseb neil oma toas magada ja arvutis mängida (kodus ei juhtu seda kunagi), nii et varsti lapsed ehk ei tahagi enam vanaema juurde minna, vaid onu juurde.

Me Silveriga jõudsime laupäeva õhtul veel “Täht on sündinud” ära vaadata, mis andis laulule “Shallow” hoopis teise kõla, sinnani see lugu ei kõnetanud mind üldse, ma polnud seda kordagi algusest lõpunigi kuulnud. Ma lihtsalt ei tea suurt midagi tänastest artistidest ega nende lugudest, Lady Gagat poleks ma seal filmis isegi ära tundnud, kui ma poleks teadnud, et see on tema. Igatahes, film oli väga hea, sai naerda ja sai nutta, aga mitte nii palju kui pärast “Bohemian Rhapsodyt”, siis mul jooksid pisarad veel tund hiljemgi. Ma pole kunagi ühegi filmi ajal sedasi nutnud, veel vähem pikalt pärast filmi lõppu, aga ma ilmselt lasingi kõik pisarad korraga välja, sest järgmise vaatamisega läksid mul silmad vaid niiskeks, mul polnud isegi poolikut salvrätikut vaja, mida isa mulle lahkelt eos pakkus. Tal endal läks seda küll pärast vaja, kuigi vaatas filmi juba viiendat korda.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel nädalal oli omajagu arstivisiite, kokku lausa viis, siis see nädal möödub koosolekute ja arenguvestluste saatel – esmaspäeva õhtul oli lastevanemate koosolek, mis kestis kena kaks tundi, eile oli Kolmanda arenguvestlus, täna on Esimese arenguvestlus ja pärast seda veel korteriühistu üldkoosolek. Kahe lapse arenguvestlused tulevad millalgi hiljem, äkki tuleb veel ka Kolmanda lõpupeo asjus mingeid kokkusaamisi, sest praeguse seisuga pole veel midagi paika pandud, aga lõpupidu on juba kahe kuu pärast, täpsemalt 22. mail. Veidi kehv aeg, sest see on kolmapäev ja Silveril on siis juba kiire tööhooaeg peal, ei ole lihtne tulla keset nädalat koju. Lisaks algab minu “suvepuhkus” siis õite vara, sest pärast pidulikku lõpetamist on lapse jaoks lasteaed läbi. Ta võiks muidugi veel augusti lõpuni lasteaias käia, keegi kätt ette ei pane, lihtsalt minu jaoks on lõpupidu miski, millega paneme lasteaiale punkti.

Lisaks arenguvestlustele tuleb veel ka arstivisiite, Kolmas peab paar korda hambaarstil käima, tal on juureravi pooleli, koos Esimesega käivad nad kaks korda kuus müofunktsionaalse terapeudi juures, Esimene peab uuesti kõrvaarsti juurde minema, sest tal on üks šunt veel kõrvas (teine tuli juba ammu kuulmekilest välja, aga kõrvast välja ei kukkunud, see eemaldati pintsettidega), mis oma eesmärki enam ei täida, aga mille pärast tuleb kõrva endiselt vee eest kaitsta. Tahaks enne suve selle šundi välja saada, et kuulmekile jõuaks esimeseks ujumiseks ära paraneda ning silikoonist kõrvatropid jääksid ajalooks. Tänaseks on viimased olnud aasta ja viis kuud lapse igapäevased tüütud kaaslased.

Praeguse nädala tänase päeva juurde jõudes, siis mul on taas Kolmas ja Neljas kodus seltsiks, ei mingit vaikust. Kolmanda rühm on jälle pooltühi, osadel on nohu-köha, osad oksendavad … Kolmas siin tundus ka veidi nohune, nii et jätsin ta igaks juhuks koju, ei taha, et ta uuesti päris haigeks jääb. Neljas küll (imekombel) nohune ei ole, aga kui Kolmas on kodus, siis on üldiselt tema ka.

Umbes selline mul see eluke praegu ongi, ei midagi põnevat, ei midagi uut, nii et suurema osa ajast ei ole mul lihtsalt midagi kirjutada ja seetõttu ma sageli midagi ei kirjutagi.

Aa, midagi uut meenus küll. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kuueliikmelises peres võiksid wc ja vannituba eraldi olla, sest tavaliselt on kellelgi just siis vetsu vaja, kui teine end peseb, mistõttu on sageli ukse taga järjekord. Eile tekkis esimest korda aga selline olukord, kus Silver pidi üleni vahusena duši alt välja ronima, sest ma panin õhtul oma supi sisse väga palju Chilli Explosioni ja kui mul tekkis vajadus vetsu minna, siis ma pidin sinna KOHE saama. Soe soovitus teile, kes te alles hakkate kodu otsima või ehitama – vaadake, et wc ja vannituba oleksid eraldi. Või kasutage mainitud maitseainet mõõdukalt, selle nimi ei ole niisama plahvatus…

Lõpetuseks jagan veel killukest elust rottidega. Midagi ei tohi jääda puuri lähedusse:
rotid
Neljas oli vahelduseks tubli ega visanud magama minnes oma riideid põrandale, vaid pani need kenasti tooli seljatoele. Me keegi aga ei märganud, et tool on rotipuurile ohtlikult lähedal ja hommikul olid püksid pooleldi puuri tõmmatud. Kui Siidi ja Saara tahtsid nii väga endale roosasid pükse, siis järgmiseks pesaks nad need endale ka said, nüüd magavad eraldi püksisäärtes ja tunnevad end hästi.

Mida värki?!

Neljas on jälle nohus. Ta alles eelmisel teisipäeval sai pärast kahenädalast nohu uuesti lasteaeda ning tänast päeva enam välja ei vedanud, taas nohuga kodus. Tahaks veidi isegi vanduda, sest mul pidi täna olema üks nendest haruldastest päevadest, kus ma olen üksi kodus, aga nii palju siis sellest … Murphy või keegi otsustas mulle hoopis meenutada, miks sellised päevad on haruldased.

Ma ei ütleks, et Neljandal on nõrk immuunsus, sest peale nohu talle suurt miskit külge ei hakka ja ega see nohusse jääminegi alati reegel pole. Aasta alguses hoidsin neli päeva sõbranna nohust last, jätsin Neljanda lasteaiast koju, et nad saaksid koos mängida ning Neljandale see nohu külge ei hakanud, ega ka palavikuviirus, mida kõik poisid samal ajal kordamööda põdesid, Teine veel kahenädalase vahega kaks korda. Samuti jäi ta puutumata eelmisel nädalal rühmas levinud kõhuviirusest, aga nohu korjas jälle kusagilt ülest ja ma julgen juba eos ennustada, et ta on kodus järgmised 2-3 nädalat.

Ta on sünnist alates pidevalt nohus olnud, enamasti on see nohu läbipaistev ja leebe ehk erilist nuuskamisrallit ei ole ning õhk käib ka läbi, aga nohu on nohu, lasteaias ei sobi sedasi käia. Perearsti juures palju kordi kurdetud, LOR arsti juures korduvalt käidud, igasugused proovid tehtud, allergiatestid tehtud, nohu lõpuks adenoidi nohuks diagnoositud, tänaseks adenoid lõigatud, aga endiselt on seis, kus kuu aega terve olnud laps paneb rõõmust käsi kokku lööma. IndolentEthicalAsianconstablebutterfly-max-1mbKolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.

Tegelikult on Neljandal ka olukord veidi parem. Kui ta enne operatsiooni oli kodus olnud 3 kuud, siis pärast adenoidi eemaldamist on ta saanud iga kuu veidi lasteaias käia ja seda isegi 2 ja pool nädalat järjest, nii et areng on toimunud. Kuna ta on nii vähe lasteaias saanud käia, siis päriselt kohanenud ei ole ta siiani, terve esimese aasta (noh, need harvad korrad, kus ta lasteaeda jõudis) läks ta lasteaeda nuttes ja ega praegugi pärast haigusperioode see minek eriti leebem ei ole. Kui laps ei oleks sünnist alates nohune, siis paneksin pidevad haigestumised lasteaiastressi arvele, aga praegu panen lasteaiastressi nohu arvele, sest viimane ei lase lasteaiaga harjuda – kui juba hakkab looma, siis jääb nohu pärast jälle pikemaks ajaks koju ning lasteaiaga harjumine algab taas peaaegu algusest.

Muidugi on ka lasteaia puhul edusamme, mõnel hommikul läheb ta rühma isegi täitsa hea tujuga ja kui ma nüüd ei eksi, siis tänaseks sööb ta juba teiste lastega samal ajal samas lauas, mida ta enne ei teinud. Sõpru lisaks oma “kaksikõele teiselt emalt” on samuti leidnud, aga kodus räägib endiselt, et lasteaias on liiga palju müra ning ta ei taha selle sees olla, magada ka ei taha seal. Viimane on arusaadav, ta pole magamisest kunagi suurt lugu pidanud, nii et kodustest lõunauinakutest loobusin juba paar aastat tagasi, aga see lärmi osa on kahtlane, sest kodus ta küll rahu ja vaikust ei hinda.

Tagasi nohu juurde minnes, siis ma ei tea enam, mida teha. Ma tean, mida nohu endaga teha, meil on selleks alati olemas Quixx, hanerasv, sibul (nii toidu sees kui ka rõngastena taldade all), eukalüpti- ja teepuuõli, mesi, inhalaator, aga ma ei tea, mida teha, et ta sellest pidevast nohust nüüd nii umbes viie kuuga välja kasvaks, sest siis ma tahan tagasi kooli minna ja seal ka muretult kohal käia, mitte suurema osa ajast nohuse lapsega kodus olla, kellelegi tema hoidmise eest iga kuu paarsada eurot maksta või teda 25 km kaugusele vanaemale viia, et siis 50 km kooli sõita ja sama ringiga hiljem ka koju tagasi ning sedasi kümme korda kuus autoga, mis rüüpab ka maanteel kahekohalise numbri bensiini saja kilomeetri peale ja mis läheks lõpuks ikka pea sama palju maksma kui lapsehoidja. Mitte et vanaemad üldse kogu aeg võtta oleks, Silveri ema peab end pisikute eest hoidma ja praktika on näidanud, et minu emal on sageli muid tegemisi, mille hulka lapsehoidmine ei mahu.

Muide, postituse pealkirjaga on tegelikult omaette lugu. Me tegime eile väikestega multikaõhtu, sõime sinna kõrvale ka krõpsu ja saatsime sellest peost pildi Esimesele, kes vastas “mida värki” ning kohe pärast seda kasutati samasugust väljendit ka multikas teismelise lumeinimese poja poolt. See pakkus veidi nalja, sest me ise sellist väljendit ei kasuta ja me pole veel päris harjunud sellega, et meil on kodus peaaegu teismeline. Igatahes pärast seda sõnumit tegime omavahel “mida värki” nalju ning täna hommikul, kui Silver tuli magamistuppa ütlema, et Neljandal on paks nohu, oli minu reaktsioon “mida värki?!” ja seda igasuguse naljata, nii et tekkis tahtmine kohe järele hüüatada “mida värki, kas see jäigi mulle nüüd külge?”.

Argielust süldipeoni

Millega alustada argiteemalist postitust? Ikka sellega, et Neljas on jälle haige. Sai lasteaias käia poolteist nädalat, neljapäeval tegime väikestele vaba päeva ja reedel läks lasteaeda ainult Kolmas. Mina ja Neljas magasime samal ajal jääkülmas toas. Miks jääkülmas? Sest Neljas tuli öösel meie kaissu kõritursega. Õigemini minu kaissu, Silver jättis meile rohkem ruumi ja läks ise Neljanda voodisse (nari ülemisele korrusele) magama. Enne avas meile akna, et lapse larüngiidihoog üle läheks. Larüngiit järgmisel ööl endast enam märku ei andnud, aga asemele tuli, üllatus-üllatus, nohu. Kuna adenoidi operatsioon Neljandal suurt midagi ei muutunud, siis panustan ajale – kasvab suuremaks, muutub vastupidavamaks.cofTegelikult ei ole Neljanda nohud erilised haigused ja toas need meid ei hoia. Halvasti ta end ei tunne, õhk käib läbi, nuuskab harva, nina alt punaseks ei lähe, aga sellest piisab, et lasteaiast koju jääda. Ikkagi nohu. Veel. Varasemate kogemuste põhjal ei ole see viimases rühmas enam nohu, koolis ammugi mitte.cofKui tahavad, siis oskavad väga armsad ja kokkuhoidvad olla. Enamasti siiski ei taha.

Kui ma juba larüngiiti mainisin, siis ptüi-ptüi-ptüi, aga mulle tundub, et Kolmas ongi sellest välja kasvanud. On tegu rohkem kuni viieaastaste haigusega ja Kolmas, kes kohe kuueseks saab, on tänaseks pikalt larüngiidivaba olnud ning tema viimasedki hood olid võrdlemisi leebed. Võrreldes siis näiteks nende hoogudega, mis ei allunud hästi ka adrenaliiniaurule. Kui Kolmanda puhul oli larüngiit üsna sage ja kuri külaline, siis Neljanda larüngiit on nii harv ja leebe, et ei pane isegi kulmu kergitama, mis tähendab, et karmide larüngiidihoogudega peaks meie peres nüüd kõik olema. Veel kord ptüi-ptüi-ptüi, sest ma tõesti ei taha seda kergendust ära sõnuda.mdeKolmas oma esimesi suusasamme tegemas. Seda liiga pikkade suuskadega, nii et rohkem oli pikali kui püsti.

Argielu on muidu praegu nii mõnus, sest Silver on nõks üle kuu kodune olnud. Kahjuks on see aeg nii kiiresti läinud, et järgmised kaks kuud ei tundu igavikuna, mille saame koos veeta, vaid hetkena, mis saab peagi läbi. Selle hetke sees tahaks jõuda veel palju ära teha, alustades järjekordsest keldri suurpuhastusest ja lõpetades näiteks uurimistööga, et midagigi sellel kooliaastal ära teha.

Kui Silver on kodus, siis mul peaks olema eriti palju aega tegeleda asjadega, millega ma enne teda tegeleda ei jõudnud, aga reaalsus on see, et sügisel kadunud viimanegi jaks ja motivatsioon ei ole siiani tagasi tulnud. Nii palju oleks vaja teha, aga aega justkui pole.

Ma ei mõista, kuidas mul oli kolm aastat tagasi nii palju aega, et sain nelja väikese lapse, maja ja aia kõrvalt kordades rohkem blogida. Nüüd, kus koristada on vähem, ahjusid kütma ei pea, aeda pole, lapsed on suuremad ja oluliselt iseseisvamad ning magada saan kaks korda rohkem, on aega palju vähem.ajalugu Magamine äkki ongi süüdi. Kui veel kolm aastat tagasi oli öid, kus magasin vaid kaks tundi, siis nüüd on isegi selliseid öid, kus magan kaksteist tundi. Ärgates see vahe siiski tunda ei anna, ühtemoodi väsinud olen kogu aeg.

Mis seal ikka, olen see mandunud koduperenaine, kelleks keegi saada ei taha. Sellel pildil paistab see hästi välja:
123.jpgFoto: Rasmus Kooskora 

Fotograafi nimele klõpastes avaneb parema kvaliteediga originaal, mis on veidi vähem halastamatu, aga mina näen ka seal ema, kes oli pärast laste valmis sättimist (kas suuümbrused ja küünealused on puhtad? millised riided selga panna? millised õueriided? jalanõud?) nii suures ajahädas, et jõudis vaid halvasti hoidvad juuksed hobusesabasse panna ja esimese ettejuhtuva kampsuni selga tõmmata. Ega ma ei tundnud ka vajadust end kuidagi üles lüüa, läksime ju vaid lastega kinno ja mängutuppa. Kui ma aga seda pilti nägin, siis mõtlesin seda, mida Silver välja ütles, ma näen välja nagu tavaline väsinud koduperenaine.

Ma muidugi olen ka seda, aga enamasti ei ole see mulle näkku kirjutatud. Vähemalt ma ise peeglist ei näe. Kui loetud päevad hiljem lasteta kinno läksime, siis teadlikult nägin endaga veidi rohkem vaeva, aga siis polnud kuskil enam head fotograafi. mdeFilm ka ei olnud väga hea. Ma isegi ei mäleta, mida vaatamas käisime, nii et kustumatut muljet see ei jätnud. Logisin mälu värskendamiseks oma Viimsi kino kontole sisse ja näen, et filmiks oli “Papside lahing 2”. Esimene osa väga meeldis, seetõttu olid teise osa puhul ootused kõrgel, aga jäi veidi magedaks. Iseenesest halb ka ei olnud, lihtsalt ootasin midagi enamat, viimase aja parimat komöödiat näiteks.

Lastega vaatasime suurperede kinopäeva raames “Paddingtoni seiklused 2” ja selle kohta ütleksin küll, et oli veel parem kui esimene osa. Armas, naljakas, põnev, liigutav. mdeLoomulikult me kinosaalis lõpuni ühed vähestest ei olnud, saal tuli ikka täis. Üritus oli igati tänuväärne, ilmselt tuleb tänulik olla ka Coca-Colale, kes seal jooke pakkus, aga … jah … mind ikka lõpuni välja häiris, et mu lapsed Fantat haarasid. Eelmisel korral võtsime kõik vett, aga paljud lapsed olid saalis Coca-Cola pudelitega ja mu lapsed vahelduva eduga heitsid seda mulle ette või siis halvustasid ning kinnitasid, et nemad küll seda ei valiks. Ka nüüd nad juba eos lubasid mulle, et nad ei võta Coca-Colat, aga Fantast ei olnud juttugi ju.

Me lapsed saavad küll päris palju kräppi, aga kuskilt läheb mul piir ka ja sellised karastusjoogid, või üleüldse magusad joogid, on minu piir. See ei ole miski, mida elu eest väldiks, aga võimalikult harva lubame küll. Paraku oli laste elevus pihku haaratud Fantadest ja Cappydest nii suur, et mitte keegi ei pannud tähele, kui ütlesin, et nad võiksid ikkagi vett eelistada, või vähemalt Cappydega piirduda. mdeKinost läksime edasi Lohesaba seikluslinnakusse, millest olen varem pika postituse kirjutanud, kordama end enam ei hakka, seal oli endiselt sama lahe. Isegi lahedam. Kes Instagrami jälgivad, need juba nägid, et seal on nüüd väga lahe telestuudio, kus lastel on tegevust pikaks ajaks.

https://www.instagram.com/p/BdiJ630hHLX/?taken-by=kuussidrunit

Kes tähele ei pannud, siis telestuudiost on pilte rohkem ja neid näeb, kui klõpsata noolekesele, mis ilmub, kui hiirega pildile liikuda. Kuna Esimene suutis pärast kino ja enne Lohesaba süüa kuuma koera sedasi, et triibuline pluus sai igaveseks rikutud, siis sai talle vahepeal uus pluus ostetud, juhuslikult peaaegu sama roheline nagu telestuudio taust, mistõttu ilmateadet edastas vaid tema pea. Vähemalt oli naljakas.sdrUue asjana oli Lohesabas ka … virtuaalreaalsuse kapslid? Ühesõnaga ma ei tea, mis selle ametlik nimetud on, aga me kõik vaatasime seal 9D kino. Suured poisid tulistasid luukeresid. Esimene ütles, et nägi väga reaalne välja, ta vahepeal ikka kiljatas ka ja tahtis mööda seljatuge üles ronida. Väikesed lendasid lohega. Oli olnud nagu multikas, aga neile meeldis. Meie sõitsime kaks korda Ameerika mägedel, sest esimesel korral pandi kogemata vale film tööle ja me olime nagu Minecrafti mängus. Teisel korral kuskil lossis ja selle ümbruses, oli ehk veidi reaalsem kogemus, aga mitte reaalne ja suurem asi elamus ka mitte. Pärast oli siiski pikka aega halb olla, nii et ajus midagi sassi ajas küll.

Muide, me saime sel päeval Lohesabas ka aegade kõige suurema arve. Kui me lastega jäätistega lauda istusime ja Silver maksma jäi, siis ühel hetkel ta küsis, kas mul raha on, tal nimelt jääb veidi puudu … arve oli ümmarguselt pool miljonit. Mul ka nii palju kaasas ei olnud. Tegelik arve oli siiski kahekohaline, nii et me ei pea järgmise kolme põlvkonnaga seal elupäevade lõpuni põrandaid pesema, aga lõbus näpuviga oli see küll.

Rääkides edasi argielust, siis koos Silveriga on rütm ikka hoopis teine. Kui ma enne jäin kogu aeg hommikuti nii ajahätta, et viisin Kolmanda enamasti autoga lasteaeda, siis nüüd kahekesi tegutsedes saavad kõik hommikused toimetused kiiremini valmis ja autoga oleme lasteaia juures käinud vaid 2-3 korda, seda väga tuulise ilma puhul või siis, kui oleme õhtul lasteaiast otse Lehtse sõitnud.cof“Ära tee minust pilte.”
“Ma ei teegi sinust, ma teen Neljandast…”

Ma alguses arvasin küll, et kasutan võimalust ja Silveri kodusoleku ajal lasteaia juures üldse nägu ei näita, ei tule hommikul voodistki välja, aga tegelikult on täitsa mõnus kahekesi jalutades lapsi ära viia ja koju tagasi tuua. Auto keskmine kütusekulu on ka kohe palju madalam. Varasemad pidevad lühikesed otsad andsid ühel hetkel keskmiseks juba 15,9 liitrit sajale, mis on päris mitu liitrit rohkem võrreldes tavalise numbriga, mis on ka muidugi üsna kõrge.

Vabadel päevadel see eest kasutan küll võimalust ega tule voodist välja. Eriti nüüd, kus vahetasime magamistoad ära ja meie uus tuba on nurgas, kuhu lärm kõige vähem kostub.

Tubade vahetamine on mul ammu mõttes olnud, et lastele ruumi juurde anda, aga olid igasugused agad: aga meie mööbel ei mahu väiksemasse tuppa; aga meie 140 cm lai voodi ei lähe kitsast vahekoridorist läbi; aga väikeste tuba alles sai päris valmis; aga mulle meeldib praegune (nüüdseks siis vana) lahendus rohkem.

Vana lahenduse juures meeldis mulle siis see, et meie magamistuba oli keskel ja laste magamistoad sobisid omavahel hästi kokku. LastetoadMis aga ei meeldinud, oli mänguruumi puudus ja teadmine, et me oma poole suuremas toas ainult magame, nii et aasta teisel päeval, kui olime aastavahetusest välja puhanud, tuli äkkmõte, et proovime, kas voodi läheb teise tuppa ja kui läheb, siis teeme selle ära – kolime suurte poiste tuppa, nemad kolivad väikeste tuppa ja väikesed kolivad meie tuppa. Voodi läks kitsast kohast läbi ja töö võis alata.cofmdecofcofVäga lihtne see muidugi ei olnud, aga oodatust lihtsam küll, kõik mööbel sai ühe päevaga lahti võetud, ringi tõstetud, kokku pandud ja õhtuks olid isegi kõik riided kappides tagasi.  Ainus asi, mida liigutama ei pidanud, oli väikeste vana nari, selle said suured poisid endale ja suurte poiste nari läks väikestele meie vanasse tuppa. Ühesuguste naride pluss.mdeVäikeste tuba valmis siiski ei ole, seal tööd alles algavad, aga enne peab saabuma inspiratsioon. Seda tean, et seinad tahan halliks värvida, nii nagu oli nende vanas toas, millega sai ka arvestatud mööblivärve valides. Välja tuleb vahetada ka viie seasilmaga laelamp, sest see ei valgusta tuba piisavalt. Kardinapuu tuleb paremini kinnitada ja halliks värvida, uued kardinad kuluvad samuti ära. Kuid kuna ma ei ole siiani leidnud head asetust mööblile, mida ilmselt tuleb taas veidi vahetama hakata, sest lastelaud ja -toolid hakkavad väikeseks jääma ning nende asemel võiks olla hoopis laud, mille projekteerisin kaks ja pool aastat tagasi, aga mille ehitamiseni ei jõudnud, sest kolisime majast ära ja siin polnud selle laua jaoks ruumi, siis mulle ei ole veel tulnud seda tuhinat peale, et hakkaks kuskilt otsast pihta. Kohanen veel uue olukorraga ja küll siis ühel hetkel tean täpselt, mida ja kuidas edasi tegema peab.

https://www.instagram.com/p/Bdf5St9Busu/?taken-by=kuussidrunit

Meie uues toas pole vaja midagi teha. Kui, siis vaid naabripoolne sein helikindlamaks muuta ehk kips maha võtta, karkassi vahele villa suruda ja sein uuesti üles ehitada, aga kuna see on veidi liiga mahukas ja tolmune töö, siis lepime sellega, et naabrid kuulevad meid ja meie neid. Naabrite kuulmise all pean siis silmas seda, et me kuuleme isegi seda, kui kõrvalkorteris haigutatakse, aga me teeme ka midagi enamat, mida me ei taha, et seal kuuldaks.

Kummut ja kirst, mis meie tuppa ära ei mahtunud, leidsid koha esikus ja väikeste toas. Kirst saab ilmselt sinise kuue, kummut halli või sinepikollase, pole veel ära otsustanud, aga selge on see, et praegusel kujul need sisekujundusse ei istu. Seda kirjutasin praegu kerge muigega, sest ma räägiks siin jälle nagu mingist disainkodust, mida meil ilmselgelt ei ole.

Poiste toa kohta on Instagramis kõik kirjas, kordama ei hakka.

https://www.instagram.com/p/Bd0SFaDBnSh/?taken-by=kuussidrunit

See postitus on juba päris pikaks veninud, nii et lähen edasi süldipeo juurde ja sellega ka lõpetan. Ma küll alles ütlesin õele, et ma ema 50. sünnipäevast midagi ei kirjuta, aga kuna see oli nii tore, siis siin ma nüüd olen. “Süldipidu” ei ütle ma seega halvustavalt, see lihtsalt oli see kõige tavalisem pika lauaga pidu, kus taustaks mängiti vanu häid eesti lugusid.

Kuus aastat tagasi pidas ka isa sedasi sünnipäeva, aga siis me lahkusime juba enne, kui pidu üldse alata jõudis, sest Esimene ja Teine, kes siis olid ainsad kõhust väljas lapsed (Kolmas oli viimaseid kuid kõhus), käitusid nagu metslased, kes esimest korda inimeste sekka sattusid. Nad ei kuulanud absoluutselt sõna, tüütasid teisi, segasid õhtujuhti, paigal ei püsinud ja meil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ära minna. Ma lahkusin nuttes, sest ma olin laste käitumises nii pettunud ja ma olin kurb, et ma ei saanud olla peol, kus oli pool suguvõsa kohal. Mul oli küll võimalus jääda Silveri ja lasteta sinna, aga nii ma ei tahtnud.NBu9wK3Lapsed käisid ka viimaseid tunde 49aastast vanaema lohutamas.

Seekord läks palju paremini, lapsed küll möllasid, aga nad loodetavasti ei seganud teisi, sest lärmi ja sagimist oli ka nendeta. Me võtsime kaasa tegevuskaarte, lauamänge ja viimase häda jaoks ka tahvelarvuti ja nutitelefonid, nii et suure osa ajast olid nad tegelikult kuskil kadunud. Või tantsisid. IMG_6197Puhas täiskasvanute jäljendamine, aga tuli hästi välja. Pats tehti lasteaias, mina ei oska selliseid punuda.

Väsimusmärke hakkasid nad alles keskköö ajal ilmutama ja kuna mu vend ka väga ei viitsinud seal olla, siis tema läks lastega koju (mu vanemate juurde siis) ja pani nad magama. See oli mõnus hetk. See teadmine, et lapsed on juba nii suured, et ma saan neid oma venna hoolde usaldada ja et mu vend tahtis nendega ära minna ning andis meile vabaduse olla kauem peol.

Me olime peol lõpuni, sest venna lahkumise järel jäime meie vanemate autojuhtideks. Olgu, Silver üksinda juhtis autot, aga ma ka ei oleks saanud varem lahkuda. Ega ma ei oleks tahtnudki. Sünnipäev oli väga lõbus, tantsida sai kõvasti ja ma isegi võtsin väikesest meelelahutusest osa ning täitsin Tuhkatriinu rolli. Sellega oli tegelikult naljakas lugu. Kui seda rolli pakuti, siis ma olin täiesti vastu, sest sellised asjad ei ole minu teema. Aga kui öeldi, et Silver täidab printsi rolli, siis olin kohe käpp, üks väga üllatunud käpp, sest sellised mängud ei ole ka Silveri teema. Hiljem tuli välja, et temast sai sama taktikaga prints, talle öeldi, et mina juba olen Tuhkatriinu. 62mfY7yÜheks koledaks võõrasõeks oli mu vend, kes samuti pigem hoiaks kuskile varju, nii et ma ei tea, kuidas õhtujuhil õnnestus selline kamp panna lühietendust andma. Meil kestis see etendus veel edasi, kui prints läks järele koledale võõrasõele, kes kaine autojuhina toimetas esimese seltskonna koos autoga minema. Tegelikult pidin mina oma võõrasõele järele sõitma, aga Silver on tõeline prints ja läks minu asemel.

Silver üllatas mind veel mitu korda. Esmalt siis, kui ta minuga ühe tantsu tegi. Kleepeka, nagu “vanurid” seal sünnipäeval ütlesid. Me kumbki ei oska tantsida ja meil ei ole siin 10 aasta jooksul ka olnud selliseid üritusi, kus oleks võinud seda teha, nii et enne ema sünnipäeva tantsisime viimati koos oma pulmas. Mina olen vahepeal tantsinud küll, vist aastal 2010 ja möödunud kevadel. Igatahes tegime koos ühe kleepeka, sest seda väga ei pea oskama, kuid midagi tempokamat meil kahekesi välja ei tule. Kui ma ei oska tantsida ja mees juhib, siis pole hullu, saab hakkama, aga kui mees ei juhi ka, siis ei tule tantsust midagi välja. Ma tegelikult ei lootnud üldse Silverit tantsima saada, nii et see üks kleepekas oli ka piisav. Lisaks mõnusalt emotsionaalne, sest looks oli “Kas tead” ja kuna juhtumisi on Silver mu suurim tunne, siis laulsin seda talle kõrva ja mõtlesin iga sõna.

Teist korda üllatas ta siis, kui võttis osa (ainuüksi see üllatas) arvamismängust ja tulistas täiega tunnusmuusika põhjal seriaalide nimesid. Kui ma McCyverite ja muude selliste puhul päris šokeeritud ei olnud, siis Beverly Hills 90210 puhul jäi mul küll suu ammuli – kuidas ta selle ära tundis, kui mina ei tundnud ja kuidas tal numbrid meeles olid?! Samas ei ole seal tegelikult midagi üllatavat, tal on vist kõigi tuttavate autode numbrimärgid peas. Aga et oma laste sünnipäevad meelde jääks …

Tantsimise juurde tagasi minnes, siis ma tantsisin palju ja paljudega. Kõige rohkem meeldis ikkagi oma isaga tantsida, sest temaga ei olnud nii piinlik, kui ma ta varvaste otsas koperdasin ja tema võttis ka kõige rahulikumalt, nii et ma eriti ei koperdanudki.MD6ZLLXTantsi hopp, Johanna, hopp, Johanna, hopp, kuni hommik käes.”gfFbWy1xAgFwetKell on siin veerand kaks. Väsinumad olid siis juba koju läinud, väsimatud veel tantsisid. Keegi nii ära ei väsinud, et oleks kuskile nurka magama vajunud, mis muidugi on täiesti elementaarne, aga meenutades mu viimast pidu, mis oli küll avalik üritus, siis selleks kellaajaks leidus magajaid juba mitmes nurgas. Süüdi ei olnud muidugi väsimus, vaid alkohol.UtjUg3cIsa tantsitab ema tantsuplatsilt eemale külmkappide vahele, pildil on ka kollane Kärcheri tolmuimeja. 

Ühesõnaga oli tegu ühe igati toreda peoga, mis loodetavasti kordub 4 aasta pärast, kui isa saab kuuekümpiseks. Varem ilmselt ei ole meil lootustki peole saada. Erakute rõõmud.