Järgmiste koolilaste tuba

Viimase kolme aasta jooksul on siin magamistubades omajagu uuendusi olnud. Esmalt sai suurte poiste tuba uue ilme, kui Esimesest koolilaps sai; pärast seda sai väikeste tuba uue ilme ja lõpuks said mõlema toa uksed esiku iluravi käigus uue värvi, mis muutis olukorra juba peaaegu ideaalseks, aga…

Väikeste tuba, suurte tuba

Lastel oli mängimisruumi vähe, mistõttu andsime oma master bedroomi väikestele, ise kolisime suurte poiste magamistuppa ja nemad omakorda väikeste vanasse tuppa. Mängimisruumi tuli juurde, aga väikeste uue toaga ma enam rahul ei olnud.

mõned enne vaated

Kollane tapeet, beež lagi ja otsasein (19aastane mina arvas, et äge mõte), sinine ja punane mööbel, männipuidust põrand, sama tooni puidust kirst, tumepruunid puidumustriga kardinapuu ja laelamp… See kompott ei istunud hästi kokku ja see häiris mind.

mõned realistlikumad enne vaated

Ostsin juba eelmisel aastal halli seinavärvi ära, et eemaldada kompotist kollane toon, aga värvimistuhinat peale ei tulnud. Tuhin saabus nüüd koos Kolmanda kooliminekuga, sest oli aeg muuta tuba koolilapselikumaks ja vahetada pisike lastelaud korraliku kirjutuslaua vastu.

Kui seinad said ööpäevaga kollasest halliks, siis männipuidust kirjutuslaua siniseks saamise teekond võttis kõvasti kauem aega ja kõvasti tuhinat maha. Ostsin juba enne värvima hakkamist varuks uue purgi Fusioni mineraalvärvi, aga tegin seda vaid mälu järgi ning valisin kogemata Liberty Blue asemel Midnight Blue tooni. Need on küll üsna sarnased, aga kui olin pooliku Liberty Bluega laua kahes kihis üle värvinud ning uue purgiga kandnud lauaplaadile kolmanda kihi, siis jäi vahe ilmselge. Kusjuures mulle tundus uus purk kuidagi tumedam sinine, aga ma ei süvenenud ja see maksis kätte.

Tellisin õige tooni, aga tuhinat enam polnud, nii et päris valmis sain värvimistöödega alles nüüd, umbes kolm kuud hiljem….

Lisaks seintele sai halli tooni ka kardinapuu ning me paigaldasime tuppa uue halli lambi (Olaf), mille jaoks varusime viis võimsat LED pirni, nii et väikeste toast sai hoobilt korteri kõige valgem tuba. See valgus oli nii tugev, et mul hakkas sellest halb, mistõttu vahetasin kolm pirni nõrgemate ja kollakamate vastu. Pildil on pirnide vahe näha, samuti aknapeegelduselt, aga muidu mitte.

Varem oli nende toas väga nõrk kollakas valgus, kuigi ka enne oli lambil viis pirni, lihtsalt need pirnid olid peidus ja andsid kokku sama palju lumeneid kui üks uus pirn. Vahe oli nii suur, et oleme praeguseks terves korteris pooled pirnid paremate vastu vahetanud ja ühe pirni omakorda kehvema vastu tagasi, sest see paljastas korteri pimedaima nurga kehva värvimistöö…

Koos lastelauaga vahetasime välja ka väikese kummuti, asemele tõin esikust suurema ja värvisin selle ka siniseks. Esikusse rändas asemele kirst, mille olin vahepeal halliks värvinud.

Voodipesu on ostetud mõnda aega tagasi Dormeost. Kahjuks enam neid tootevalikus ei ole, aga ostsin need 13 euro eest komplekt ja saan jagada vaid kiidusõnu. Voodipesu kangas on tihe ja tugev, aga samas pehme ja mõnusalt siidine, nii tekokott kui padjapüür on lukuga suletavad ning voodipesu ise on kahepoolne: triibuline või haide/merineitsidega. Kummiga linad on samuti Dormeo omad, need maksid mingi kampaania ajal vaid 2 eurot ja on ligi kolm aastat igapäevases kasutuses olnud. Need on nii head linad, et ma kahetsen, et neid vaid neli ostsin, oleksin võinud sellise hinna eest neid kaks korda rohkem varuda.

Suured poisid said enda tuppa suure riiuli tagasi ja nende väike riiul kolis koos gloobusega väikeste tuppa, sest viimane ei mahtunud poiste riiulisse ära. Poisid sellega väga rahul ei ole, nendele meeldus gloobuse valguses magada, soolalambi valgus ei pidavat sama olema, nii et nemad tahavad pisemat valgustatud gloobust asemele. Jep, meil magavad lapsed öölampide valguses, Silver samamoodi, ma olen ainus, kes eelistab kottpimedat tuba, nii et ma pean magama silmaklappidega.

Koolikott saab nüüd kaks nädalat samas kohas seista, sest lõpuks on käes jõuluvaheaeg.

Täispuidust kirjutuslaua ostsime Soomest 30 € eest, kuigi Silver oli väga skeptiline, et me selle kuidagi koju saame toimetatud. Ta ei arvanud, et see meie Voyageri või tema Almerasse mahub, mina uskusin, et pool lauda mahub ühte ja pool lauda teise autosse ning koju see lõpuks jõuab. Tegelikkuses mahtus laud koos meie kõigi ja muu kraamiga Voyageri ära, nii et ei pidanud midagi isegi poolitama hakkama.

Tool maksis rohkem kui laud ja on ebaõnnestunud ost. Esiteks on see liiga kõrge ja teiseks on kassid selle juba väga koledaks kraapinud. Nad muidu ei kraabi diivanit või seinu, ainult tumbat, mida on lubatud kraapida, aga toolist nad mingil põhjusel küüsi eemale ei saa.

Seinal ripuvad laste kunsiteosed, laua all elavad rotid ja hall riidest kott on Duplo klotse täis. Väikeste toast on kadunud juba omajagu asju, mis vihjasid sellele, et toas elavad väikesed lapsed, aga Lego Duplod on veel alles ja täitsa kasutuses. Väikesed pole tegelikult enam nii väikesed, Kolmas käib ikkagi juba koolis ja Neljas lõpetab kevadel lasteaia, nii et varsti tuleb aeg, kus pakin klotsid lapselapsi ootama…

Kuigi kompott ei ole enam nii häiriv, ei saa ma ilmselt enne rahu, kui lagi ja otsasein on valged, plastmassist põrandaliistud hallide puidust liistudega asendatud ning puidumustriga lüliti ja pistikupesad neutraalsete vastu vahetatud. Tõenäoliselt jääksid pärast seda põrand ja aknalaud endiselt häirima, nii et päris valmis see tuba ei saagi, sest me endiselt loodame lähiaastatel kolida ega soovi seetõttu siin kapitaalset remonti ette võtta.

Kes vaatasid, et tuba on nii ilusti korras, siis mainin ära, et tegin pildid laupäeval, kui lapsed olid vanaemade juures. Tänane vaatepilt oli taas selline:

Millise legolaua saab 200 euro eest? Enda tehtud legolaua!

Legolauad on jube kallid, mõned ka ebapraktilised, eriti sellised, mille hoiukastile ligi pääsemiseks tuleb mänguplaat kogu täiega üles tõsta, seda loomulikult palvetades, et ehitised ära ei laguneks. Me ei raatsinud legolauda osta ja otsustasime ise ehitada, see tähendab siis, et mina otsustasin, et me ehitame. See otsus sündis majas, kus lastel oli palju rohkem ruumi kui siin, aga läks nii, et ehitamiseni me ei jõudnudki. Küll jõudsin osad plaadid valmis osta ja nii need meie riidekappi oma aega ootama jäid.

Ma olen siin kahe aasta jooksul mõelnud legolaua peale nii ja naa, üritanud seda mõtetes voodi alla mahutada või lakke riputada, sest … jah, ruumipuudus. Ei jäänud ikka muud üle, kui magamistoad ära vahetada, et lastele seda ruuminatukest juurde tuleks. Hetkeks läks neil olukord isegi päris avaraks, aga siis hakkasime legolauda ehitama.sdrKui me Puumarketist materjaliga koju jõudsime, siis läks olemine nii põnevaks, et ma lükkasin mööbli ja maas vedelenud mänguasjad oma lampjalaga seinte äärde, mitte ei hakanud aega raiskama koristamise ja muu sellise peale.

Laua ehitamise tegime nii lihtsaks, et oleksime paari tunniga valmis saanud, kui meil oleks peale käsisae midagi paremat olnud, aga ei olnud ja käsisaega lauajalgu valmis lõigata ei andnud. Ehitamise lihtsaks tegemise all pean silmas seda, et tegime päris palju praaki ja söögilauana valminud mööblitükki kasutada ei kannata, aga see meie eesmärk ei olnudki.

Lauajalgadeks ostsime kaks kolmemeetrist parajalt jämedat höövelprussi, nii oli ka eksimisvaru, mis läks täitsa asja ette. Kusjuures ma tellimust tehes ei mõelnud üldse sellele, kas meile kolmemeetrised prussid autosse mahuvad, aga mahtusid, paar sentimeetrit jäi veel ruumi ülegi. Voyager on kummist, midagi pole öelda.

Teisel päeval käisime minu vanemate juures nurgasaega jalgu valmis lõikamas ja tulemus sai ideaalne. Kui jalad said alla, siis lühikese vahega kandsin valminud mööblitükile kaks kihti Fusion Mineral Paint mööblivärvi, mis juba varasemast ajast kodus olemas oli ning saigi peaaegu valmis.mde Peaaegu seetõttu, et katteliistude osas tegin valearvestuse ja üks liist tuli juurde osta. Selle asja ajasime kolmandal päeval korda, nii et lihtne töö, aga sobivate tööriistade puudumise ja minu valearvestuste tõttu võttis ehitamine aega kolm päeva. cofKolmas lürbib siin oma esimest kohviautomaadi kakaod, nii vähe oligi vaja, et end pool tundi suure ja erilisena tunda. cofSelle kolme päeva sees jõudsin väikeste lauale ühe vana kõveraks väänatud Duplo plaadi asemele kaks uut osta, nii et üks legolaud sai selle aja sees siiski valmis.cofKolmanda päeva õhtuks oli põhimõtteliselt valmis ka suur legolaud, lihtsalt keskmised plaadid ei ole päris nii nagu ma neid ette kujutasin. Vanast ajast oli mul olemas kaks rohelist ja üks kollane plaat, aga vahepeal on Lego alusplaatide roheline oluliselt heledamaks muutunud ja teist kollast plaati ei ole ma siiani kuskilt leidnud, mistõttu on tulemus minu jaoks liiga kirju, tahan veega piirnevat rannariba ja ühesuguseid rohelisi plaate.sdrKatteliist on lauaplaadist nii palju kõrgem, et tekitab legolauale väikese serva, mis peaks siis takistama plaatide paigast nihkumist, kui need peaks liimist lahti tulema. Mitte et need oleks praegu üldse kinni liimitud, veel ei ole, aga kui keskmised plaadid vastavad minu nägemusele, siis need saavad laua külge kinnitatud. Väike serv muudab laua ka visuaalselt ilusamaks. mdeLaud on suur, täpsemalt on selle mõõdud 102×150 sentimeetrit, nii et põrandapinda haarab see enda alla omajagu. Õnneks mahub laua alla ka omajagu asju, isegi kummut ja seda puhtjuhuslikult päris napilt. Selline paigutus ei olnud mul tegelikult plaanis, aga mitte kuskile mujale seda mööblitükki ka enam suruda ei olnud. Nii on olukord silmale isegi täitsa ilus, sest kummuti taga on omakorda peidus veel suur nukuvoodi.

Alguses mõtlesime teha riiuliga laua, kuhu mahutada palju väikeseid karpe, aga arvasime, et need sorteerituna seisma ei jää ja siis muutub asi tüütuks, kui juppide otsimiseks tuleb sobrada korraga kümnes karbis. Läksin seda teed, et ostsin Bauhofist pikad ja madalad 35-liitrised hoiukastid ning lükkasin need koos Lego juppidega laua alla.

Legolaua ehitamisega oli minu eesmärgiks klotsid põrandalt ära saada ja luua lastele võimalus ehitada nii, et nende ehitised ei jää meile ette, mistõttu pole neid vaja ka lammutada. Sellelt legolaualt ei võta me tolmugi teisiti kui seda ära puhudes.sdrNagu näha, siis Legosid ma põrandalt ära ei saanud, pigem näeb tuba enamuse ajast välja nagu mini Legoland. Legolinn ise on endiselt lahja, sest linna ehitamise asemel mängivad lapsed seal pigem arvutimänge läbi ja panevad rohkem rõhku masinatele ning inimestele. Ainsaks hooneks linnas on ka relvapood…cofJep, laual jookseb rott, meie noorim pereliige, kelle nimeks pani Neljas Siidi. Me oleme Siidile varsti kolm nädalat sõpra otsinud, aga mitte valge emane rotipoeg on veel suurem defitsiit kui kollane Lego alusplaat. Käisime vahepeal Tallinnas kinos ja möödaminnes lootsime Mustika keskusest Siidile sõbra ka osta, aga seal oli vaid valge emane, pealegi mitte kõige tervema välimusega. Helistasin veel kaheksasse loomapoodi, aga kõigis oli kas sama seis või polnud üldse rotte. 

Ma arvestasin kokku, et meil kulus legolaua peale umbes 200 eurot, selle summa sisse ei ole ma arvestanud hoiukarpe, aga ülejäänud asjad alustades kruvidest ja lõpetades värviga küll.

Hetkel on Jukus plaadid ja paljud teised Legod soodushindadega ning sama kogus plaate maksaks ümmarguselt 108 eurot. Kui see soodukas läbi saab, siis 1A.ee lehel on Legodel (nagu ka paljudel teistel asjadel) ühed soodsaimad hinnad, ma ise ostsin plaadid sealt. Puumarketis kulus meil väikese varuga ostetud materjali peale 53 eurot. Värvipurk maksis sügisel ligi 30 eurot koos saatmiskuluga, aga ma olen sellega saanud ära värvida elutoa kardinapuud, nüüd legolaua ja pool purki jäi veel endiselt alles, nii et ma tegelikult tervet seda summat legolaua sisse arvestada ei saa.

Ma ei ütle, et ligi 200 € ühe legolaua kohta väga odav summa on, aga igatahes saab ise meisterdades selle raha eest palju ägedama legolaua kui kaks korda suurema summa eest poest ostes.

Seinast seinani

Kirjutamist alustasin juba eile…

Eile: Ring jõudis taas minuni. Üle pika aja on kõik lapsed lasteaias-koolis, aga mina olen haigena kodus. Härra ootab juba ammu päeva, mil ta saab üksi kodus olla, viimane selline oli tal rohkem kui 2 kuud tagasi ja kuigi ma olen täna kodus, siis ma avan suu vaid äärmisel vajadusel, nii et põhimõtteliselt on ta üksi, vaid tema ja tema mõtted, ei mingit loba kõrva ääres. Mul on neelus kõik, mis vähegi paistes saab olla, väga paistes, seda on isegi väljast näha, sest kael on ka paistes. Ilmselt seetõttu tabaski mind eile õhtul tohutu söögiisu, et tänasest algas paast, väga raske on süüa, eelistan seda mitte teha. Kõige rõvedam on see, et kurgunibu on 3 korda suurem ja puudutab keelt, väga ebamugav. Positiivne on jälle see, et mul on vaid neelupõletik. Kui mul oleks veel palavik, nohust kinnine nina ja köha, siis oleks olukord palju hullem.

Täna: Keegi võttis viimast lauset väljakutsena, sest mul tekkis eile väike palavik, kukkusin kella 20 ajal jalapealt voodisse, uuesti avasin silmad kella 23 ajal. Kuidas Härral laste magama panemine läks ja kas keegi minu musi-kalli-pai tahtis, seda ma ei teagi, sest ma ei kuulnud absoluutselt mitte midagi. Täna ärkasin pool 5 valusa neelamise ja kinnise nina peale, uuesti uinuda ei suutnud, võtsin valuvaigistit lootusega, et mõjub neelus ka, aga ei mõjunud. Kui juba valuvaigistit võtsin, siis sorteerisin ravimikapi ka ära, midagi muud nagunii teha ei olnud. Söömisest ma enam üldse ei unista, ainuüksi tee joomine on selline katsumus, et heal juhul tunniga saab hakkama.IMG_8124Täna natuke hiljem: Söömine siiski ei jäänud unistuseks, omlett ja supp läksid täitsa hästi alla, vaid Trimm sepik (issand, ma ei teagi, mis see täpsemalt on, reklaami peale ostsin, vist on sepik) jäi kurku kinni ja tegi väga haiget. Käisin hommikul igaks juhuks ka arsti juures, sest taskulambi ja peegli abil nägin, et mu kurk näeb välja nagu käsn ning rääkida normaalselt ei saanud, suu läks vahtu täis. CRV oli 60, mandlid korras (ühesõnaga mitte paistes), aga muu paistes, eriti kurgunibu ja sain antibiootikumid peale. Ma olen viimase 9 aasta jooksul kaks AB kuuri teinud ja mõlemad olid rinnapõletiku pärast, täitsa imelik on olla nii haige, et antibiootikume läheb vaja, samal ajal ei ole mul nende suhtes täna mingit vastumeelsust, võtaksin mida iganes, et kurgunibu keele pealt minema läheks ja ma saaksin taas normaalselt neelata ja rääkida.

Kas ma tegelikult ka sain selle vimma lastelt, seda ma ei tea, sest neil pole kellelgi kurk haige olnud, nad on olnud rohkem nohused, köhased või lihtsalt oksendanud. Okseviirus piirduski vaid Neljanda, Esimese ja Kolmanda lühiajalise okseralliga, aga hoidsin ka Teist terve nädala kodus, sest olin valmis selleks, et ring jõuab iga hetk temani. Õnneks ei jõudnud.IMG_8086Olin Teise okseralliks nii valmis, et jätsin ta igaks juhuks elutuppa magama, et ta ei oksendaks öösel narivoodi teist korrust täis.

Lugesin, et pärast kõhugripist tervenemist ei tohiks laps 2 nädala kollektiivis käia. Kui paljud seda reeglit järgivad? Meil olid eile kõik kollektiivis tagasi, sest veider on hoida terveid lapsi nii kaua kodus. Eelmise nädala teisipäevaga sai kõik korda, lõunaks oli lastel isu tagasi ja halba enesetunnet ei kurtnud enam keegi, aga igaks juhuks olid nad nädala lõpuni kodus.

Terviseteemadel jätkates, siis R-Kiosk saatis ka mulle terviseshotid:Clipboard2Pakendi eest 10 punkti! Shottidele annaks punkte veidi vähem. Triinu Liis kirjutas oma blogis väga hea ülevaate, mul sellele midagi lisada ei ole, ainult kahju on, et ma praegu ei saa Fireballi või Chillitrimi mekkida, äkki aitaks ka neelus midagi leevendada. Kui just asja hoopis hullemaks ei teeks, pärast mõjuks nagu sool värskel haaval. Igatahes need kaks on tõesti väga tulised, ma julgesin neid vaid väikese lonksu proovida, teised piirdusid ainult nuusutamisega. Kuid Ingveri shoti maitsesid isegi lapsed, lõhn oli selleks piisavalt kutsuv. Minu arvates see lõhnas ja maitses nagu gripitee, vaid järelmaitses oli ingverit tunda ja sedagi talutaval moel, sest tegelikult ei ole ma üldse ingverisõber, kuid Ingveri sohti tarbiksin küll. Tulised shotid on minu jaoks liiga tulised, kuigi jalapenosõbrana arvasin, et mulle meeldib tuline.

Muutes teemat, siis laupäevane tasuta kino oli täitsa lahe, saal oli küll täis, aga oodatust vaiksem ja kinoelamus igati positiivne, kingituseks saime armsa suurperede kalendri ka, mis läheb meil, unustajatel, kindlasti käiku. Meid tavaliselt häirib, kui inimesed kinos söövad ja kujutasime ette, kuidas suurperede seansil on krõbistamist ja krabistamist eriti palju, kui saal on popkorniga varustatud lapsi täis, aga kõik krabistasid nii vaikselt, et absoluutselt ei häirinud ning kõik lapsed, ka päris pisikesed, pidasid seansi ilusti vastu. Ühesõnaga jäime väga rahule ja nii tore, et suurperedele selliseid tasuta kinoseansse korraldatakse. Päris tasuta see muidugi ei olnud, sest kütusele ja parkimisele kulus ikka nii 30 €, aga oluliselt vähem siiski kui meie tavalistel kinopäevadel.

Eelmisel nädalal oli Teise rühmas koosolek, teemaks oli lasteaia lõpupidu. See tuletas mulle meelde, et Esimese lõpupeo järel mõtlesin kirjutada selle maksumusest, eelkõige selleks, et endal oleks olnud hiljem huvitav võrrelda, ikkagi kolm lõpupidu veel tulemas. Õnneks ei läinud see lõbu palju maksma, nii et numbrid on siiani meeles, mitte küll senditäpsusega, aga enam-vähem.IMG_8838Riietuse peale kulus umbes 27 €, särk oli varasemast olemas, jalanõud ka, juurde ostsin vaid püksid ja kikilipsu (mõlemad Lindexist 10% soodukaga). Selline casual stiil sündis viimasel hetkel, muidu pidi minema Härra õelt saadud klassikalise komplektiga (mustad viigipüksid, valge pluus, must vest), aga kuna varem valmis ostetud kingad osutusid liiga suureks, siis uute kingade ostmise asemel võtsime riietuses hoopis teise suuna. Lõpupeo maksumus oli 40 €, mis minu jaoks oli nii väike summa, sest olin Facebookist lugenud, kuidas osadel küündisid need summad 150 € juurde. Aga vot see mulle enam meelde ei tule, kas neil oli lõpureis ja mis see maksta võis, ilmselt oli samas hinnaklassis, mis iga teine väljasõit, nii et see mingi märkimisväärne lisakulutus ei olnud. Võib öelda, et lasteaia lõpetamine läks kokku ümmarguselt 70 € maksma, koos kingitusega 160 €.

Seekord jääb lõpupeo maksumus samasse kanti, aga outfit tuleb uus osta, sest tänaseks on asjad kantud/kulunud/luitunud ja ma ei taha, et Teine näeks oma lõpetamisel välja nagu Esimese kloon. Tegelikult ma ei saaks neid riideid nii või naa kasutada, sest Teine on sellest suurusest veel kaugel. Kingituse osas oleme veidi kimbatuses, uuesti enam ei ostaks 1. klassi lapsele nutitelefoni, aga Teine oleks väga pettunud, kui ta ei saaks vanema vennaga võrdset kohtlemist.

Vahetades jälle teemat, siis eile oli Kolmanda sünnipäev! Kuidagi eriliselt me seda ei tähistanud, aga päris tavaline päev ka ei olnud. Kolmas sai poole päeva pealt lasteaiast koju, külalised käisid, kingitused olid, piimasuppi sai ka, nii et tema jaoks oli eriline päev küll, kuid nähes, milliseid suurejoonelisi pidusid paljud teised emad oma lastele korraldavad, oli tal siiski tagasihoidlikult eriline päev.IMG_8139IMG_8160Me kinkisime talle kasutatud Duplo lennuki, mille ostsin juba mitu-mitu kuud varem valmis. Ma ei tea, kas mul peaks olema häbi kirjutada, et kinkisime lapsele kasutatud mänguasja? Igatahes on see lennuk nii lahe, et täitsa kahju on, et selliseid enam poest ei saa. Olen mitu kuud hoidnud sellise lennuki suhtes silmi lahti, et õelastele samasugune kinkida ja paar päeva tagasi tuligi lõpuks osta.ee-st teade, et on leitud vaste otsingusõnale “Duplo lennu” (lennu seetõttu, et saada teateid nii lennujaama kui ka lennuki kohta) ja nüüd ootabki samasugune komplekt õe Esimese sünnipäeva, nii et ma ei kingi kasutatud mänguasju ainult oma lastele, vaid teiste omadele ka.

Lennuk on meil praegu väga teemas, sest kahe kuu pärast sõidavad lapsed esimest korda lennukiga ja nad nii ootavad seda.

Kolmanda sünnipäev algas tegelikult juba pühapäeval, kui mu vanemad ja õde oma lastega külla tulid. See oli selline kaks ühes külastus, kus sooviti Kolmandale õnne, söödi kooki, joodi kohvi ja minnes võeti kaasa mööbel, mis meil jalus seisis. Me samal päeval mööbeldasime veidi ehk tõime keldrist tagasi 2/3 nendest kappidest, mille kuu-kaks tagasi sinna viisime ja ma täitsin need kapid uuesti samade asjadega, mis vahepealse aja kastides meie toas veetsid. Üleliigseks osutunud vitriini ei viitsinud hakata omakorda keldrisse tassima, vaid andsin selle õele ja isa aitas selle Härral õe auto peale tassida, pääsesin. Veidi narr tunne oli tassida kapid korterisse tagasi, aga ma ei leidnud sobivat kummutit telerialuseks, nii et leidsin kolmanda lahenduse ja see kärab küll. IMG_8110Riiuli, mis meil täitis telerialuse rolli, paigutasime väikeste tuppa ja viisime ellu ühe idee, mis kord siin kommentaaridesse jäeti – keerasime riiuli pikkupidi, võtsime rattad küljest, muutsime veidi plaatide asendit ja saime hoopis parema riiuli:ClipboardTegelikult vajab see riiul veidi pahtlit ja värvi, siis on ideaalne, aga ma veel ei tea, millised värvitoonid väikeste toas ükskord domineerima hakkavad. Kui seal üldse midagi domineerima hakkab, sest väikesed on korteris sellisteks metslasteks muutunud, et nende toas ei raatsigi mingit uuenduskuuri ette võtta. Nad on mööbli, vaiba ja seinad täis sodinud, kummuti sahtlid ära lõhkunud, toas saab enamasti ainult karkudega käia ja nii edasi. Selliseid sigadusi pole suured teinud ja siiani ei teinud väikesed ka, aga nüüd teevad süüdimatult uuesti ja uuesti ja uuesti.IMG_8105IMG_8107Samas hakkab voodi neile väikeseks jääma, kahe madala riidekapi asemel võiks olla üks kõrge (ja kokkuvõttes kitsam) ning toas võiks olla rohkem iseloomu, praegu on kõik nii suvaline. Mitte et ülejäänud korteris valitseks tõeline sisedisaini harmoonia…

Eelmisel nädalal sain lõpuks kätte ka Kinderi šokolaadi ümbrised meie laste piltidega ja ütleme nii, et minu vaimustus nendest oli suurem kui laste oma, neil oli piltidest täitsa ükskõik, nagu see oleks igapäevane nähtus. Tulevikus on ehk vähemalt mälestustekarbis oma pildiga šokolaadikarp huvitav ese. IMG_8095Praegu on laste mälestustekarbis ka rasedusaegsed raamatud, mida ämmaemandad hoolega täitsid ja kus on mu veregrupp kirjas. Ükspäev tahtsingi oma veregruppi kontrollida, sest ma mäletasin, et see on AB+ ja AB olla üsna haruldane. Kes siis ei tahaks olla haruldane?! Selgus, et ma mäletasin väga valesti, ma olen A+. Milline pettumus. Härra on ka A, aga ma ei tea, kas + või -, ilmselt -, sellepärast meid teineteise poole tõmbabki!

Õhtuks on nüüd seis selline, et Härra ja Teine kurdavad kurguvalu. Härra ei ole tegelikult kindel, kas tal on päriselt kurguvalu või asi on lihtsalt hirmus. See on nagu põdrakärbestega, ma kardan neid ja ma metsas alati tunnen, kuidas nad mul peanahal ringi kõnnivad, kuigi tegelikult ei kõnni. Mõnikord kõnnivad ka ja see on nii rõve. Igatahes andsin neile C-vitamiini, D-vitamiini, probiootikume ja kasekäsna pulbrit, mille kõrvale sõid nad hunniku sibulat ning loodan, et nende immuunsüsteem peab paremini vastu kui minu oma. Meil kõigil oli sama menüü ja on ka homme ja ülehomme ja nii edasi, ikka selleks, et kiiremini terveks saada või mitte haigeks jääda.