Ruudi

Kui ma ei eksi, siis ma ütlesin alles möödunud kuul, et meie majja kassi ei tule, sest … noh, karvad, liivakastihais, mööbli kraapimised ja muud jutud, pealegi on kass lisakulu – pole meile seda vaja!

Asjalood on nüüd nii, et meil on olnud 2 nädalad 3 päeva uus pereliige. Lubage tutvustada kass Ruudit:

2

Tema ongi see teine üllatus, mis Härrat kodus ootas. Kui ma Ruudit esimest korda ema juures nägin, siis käis väike jõnks südame alt läbi. Asi oli selles, et kolm aastat tagasi nägin Facebookis ühte hästi punast kassipoega, kelle sokutasin oma vanematele. Tegelikult oleksin tahtnud teda endale, aga siis oli samuti palju agasid, miks see võimalik ei olnud. Kuid vanemate laudakassina jäi ta mulle siiski piisavalt lähedale.Ruudi isaTa on suur lastesõber, ta näugub vahvalt, tal on võimas nurrumootor ja ta näeb lihtsalt nii lahe välja oma punaste laikudega. Ma olen siin paar korda mõelnud, et äkki võtaks ta ikka meie juurde elama, aga iga kord meenutasin endale, kuidas meie eelmine hiirekuningas korteris hääbus ja siis vanemate juures hommikust õhtuni põldudel hiiri püüdes särama lõi. Ma ei saanud sama teha kassile, kes oli juba harjunud elama vabalt metsade ja põldude vahel._MG_0516Kui ma nüüd augustis nägin, et Tiiger on isaks saanud, siis mind nii tõmbas tema poja poole. Üritasin küll säilitada kainet meelt ja meenutasin endale kõiki ebamugavusi, mis kassiga kaasnevad, aga siiski jäi miski kripeldama. Eriti suureks läks see kripeldus siis, kui meie naabripoiss rääkis lastele, et tal on kaks kassipoega. Meie laste kassiigatsus kasvas selle peale muidugi kümnekordseks ja peale kassijuttude ma muud enam ei kuulnudki.

Mõtlesin kassipojale mitu nädalat, vahepeal vihjasin Härrale, et võiks võtta, aga tema sellel teemal rääkida ei tahtnud. Küsisin ka, mida ta siis teeb, kui koju tulles ootab teda üks punasekirju üllatus. Tema vastas vaid, et sa ju tead, mis kassiga kaasneb, me oleme sel teemal rääkinud, ja kuigi lastest on kahju, siis mina ikka ühtegi karvakera tuppa ei taha. Monk oli rääkinud!

Aga mina ei kuulanud ja tõin pärast pikka vaagimist kassi ikkagi ära. Mul oli nii raske seda Härra ees saladuses hoida, eriti telefonikõnede ajal, mille taustaks käis: “Kiss-kiss-kiss, Ruudi, Ruudi, kiss-kiss-kiss!” Õnneks ei kuulnud Härra mitte ühtegi korda, kuidas lapsed kassi kutsusid või kuidas kass mu nina all nurru lõi. Ma tahtsin, et meie uus pereliige tuleks talle üllatusena, sest oma meest tundes, olin ma kindel, et ta süda sulab kohe, kui ta Ruudit esimest korda meie kodus näeb. Ma ei eksinud.

Kui Härra tuppa astus ja silmanurgast nägi, kuidas kass elutoa uksest mööda kõndis, siis ta hakkas kohmetult naerma ja ütles, et meil on majas suur rott. Ta võttis Ruudi sülle, paitas teda, küsis tema kohta kõike ja ta oligi müüdud! Ma ei võinud ööseks isegi magamistoa ust kinni panna, sest kuidas see väike Ruudike ikka sedasi üksi ukse taha nutma jääb. Varahommikuks oli Härra siiski juba veidi tüdinud, sest Ruudi ei lasknud tal magada ja näris kogu aeg tema varbaid ning iga liigutuse peale hüppas selga. Lõpuks lubati mul kass garaaži lasta, kuigi alguses oldi selle vastu, sest garaažis on ju pime – Ruudil võib seal hirmus olla. 😀

Järgmisel päeval Härra põhjendas, miks ta tegelikult kassi vastu oli – mineviku pärast. Meie kassidel ei ole hästi läinud. Me võtsime kunagi kaks kassipoega, kellega oli hästi vahva koos elada, aga nendest üks jättis juba paar kuud hiljem oma elu loomaarsti auto rataste all. Teine hakkas pärast seda igale poole sirtsutama ja muutus apaatseks. Asja ei parandanud ka kastreerimine ning me ei saanud teda enam vaipkattega üürikorteris pidada. Tema läks ühele vanamemmele õukassiks ja rohkem ei ole ma temast midagi kuulnud.

Esimese sünni eel võtsime endale uude koju uue kassi ja kuigi ta armastas väga meie beebit, oli tal korteris igav. Ta üritas igal hetkel põgeneda, aga samas kartis õues teisi inimesi, automüra, vareste kraaksumist. Me ei saanud kunagi aknaid lahti hoida, sest ta avas uksed linkidele hüpates ning surus end akende kitsastest õhutustavadest läbi, et siis õues kuskil auto all kükitada ja meie eest ära joosta. Ta istus päevad läbi aknalaual ja vaatas välja, nuttis, karv muutus tuhmiks ja langes välja, tema selgroog turritas naha all. Miski teda kosuma ei pannud ega võtnud karva kinni, kuigi käisime nende muredega korduvalt loomakliinikus.
Tema oligi see kass, kes mu vanemate juures põldude vahel särama hakkas. Ühest rääbakast kassist sai seal tugeva kehaehitusega läikiva karvaga hiirekuningas, kes paistis alati pisikese musta täpina keset suurt põldu. Seal oli tema kodu.

Selle kõige varjus ei tahtnud Härra uut kassi. Eks minagi tundsin ja tunnen siiani hirmu, et kass ei pruugi siin õnnelik olla, aga algus on olnud edukas. Hirmunud poolmetsik laudakass on meie juures täielikuks sülekassiks muutunud, kes laseb lastel end väntsutada (mina seda siiski ei lase teha), kukub nurruma juba siis, kui talle korra vastu minna ning kardab nina õue pista. Õnneks ei ole tal toas kunagi igav, päeval hoolitsevad selle eest lapsed ja öösel kiusab ta mind. Las kiusab. 🙂3Majas on hoopis teine tunne tänu Ruudile. Nii mõnus on tulla koju, kui kass vastu jookseb. Eriti rõõmus on ta siis, kui poisid tulevad lasteaiast, ja poisid on rõõmsad, sest nad on terve päeva Ruudit igatsenud. Lastel on Ruudi ees ja Ruudi taga ning minul on lihtsalt palju julgem olla. Kui ma muidu tundsin mõnikord laste ööune ajal üksinda vaikses majas olles kõhedust, siis nüüd ma ei ole enam üksinda. 😀 Ma ei pea enam hommikuti lapsi äratama, ma teen vaid nende toa ukse lahti ning ülejäänud töö on Ruudi teha, ja ta teeb seda hästi.

Lastetuba ongi kassi lemmikkoht. Kui õhtul ta toast välja viskan ja lastele unejuttu hakkan lugema, siis ta nutab pikalt ukse taga, aga midagi ei ole teha… Kui tema on toas, siis lapsed ei kuula unejuttu ega jää magama, sest kogu tähelepanu läheb krutskeid täis Ruudile. Ma väga ei liialda, kui ütlen, et Neljas on oma maailmanaba kohast ilma jäänud ning nüüd keerleb maailm ümber Ruudi. 😀

1

Rotid!

Lipsukese faktipostituse peale meenus mulle aeg, kus ma olin rotihull! Või kuidas nimetada inimest, kellel on üle kolmekümne roti? Tegelikult olid enamus neist pisikesed pojad ja mu isa viis nendest kena peotäie lauta kassidele. Oi, kuidas ma nutsin ja kurvastasin. Kuidas saab selliseid nunnusid kassidele sööta?! Kas neil oli laudas vähe hiiri, keda püüda?!Nüüd ma saan oma isast veidi aru ka, neid igas suuruses rotte oli mul liiga palju ja nad haisesid ja nad jooksid mööda maja ringi ja märgistasid kõike, millest nad üle käisid ja jätsid endast junne maha ja nii edasi. Seda siis täiskasvanu pilgu läbi. Minu jaoks olid nad armsad ja vahvad ja naljakad ning mind üldse ei seganud, kui nad üle mu jala joostes endast märjad märgid maha jätsid või kui mul teki all junnid olid. Korjasin need kokku ja voodi oli taas korras. 😀

Minu rotihullus sai alguse mu esimesest rotist – Piuksust. Kahjuks ühtegi pilti pole lisada, sest sel ajal oli meil ainult filmifotokas ning ilmutatud pildid on vist kõik ema juures. Piuksu elas kapi otsas katkises akvaariumis, kuid suure osa oma elust sai ta mööda maja ringi rännata. Lõpu poole elas ta üldse kapi otsas lahtiselt, akvaariumis oli tema pesa ja söök, kuid ta ei olnud seal kinni. Kapi kõrval oli minu voodi ja ta hüppas sageli kapi otsast alla ning läks maailma avastama. Mitte ainult, ta täitis öösiti ka kassi rolli ja püüdis hiiri. Ükskord sõi ta hiirel pea otsast ja peata keha jättis mu õe voodisse teki alla. Jeerum, ma nüüd kõkutan siin seda meenutades – mul oli ikka nii äge rott!

Ta ronis ka mu vanematele öösel kaissu, mille peale mu ema roti kiiresti turvalisse paika toimetas, sest isa oleks ta muidu ilmselt jalaga voodist välja peksnud. Tema ei olnud mu rotti(desse) väga kiindunud. Kui majja tuli esimene tume rott ja ta samamoodi lahtiselt ringi jooksis, siis isa ajas ta metsiku rotiga segamini ja hakkas teist harjavarrega peksma. Õnneks oli rott kiirem ja jõudis harjavarre eest kapi taha peituda. Vaeseke oli kindlasti suures segaduses.

Tagasi Piuksu juurde. Kui ta oli oma jooksud ära jooksnud, siis ta tuli minu kaissu magama, puges päris teki alla. Paar korda keerasin talle peale, aga ärkasin kohe tema siplemise peale üles, leppisime ära ja magasime rõõmsalt edasi.

Aeg läks ja ema ükskord ütles, et Piuksu silmad on nii tuhmiks muutunud, et teda enam kauaks ei ole. Ma ei tahtnud sellega leppida. Ma nutsin juba enne tema surma, laulsin talle Celine Dioni lugu “All by myself” ja Andrea Bocelli lugu “Time to say goodbye” ning nutsin. Piuksu lakkus mu pisarad ära, aga mina nutsin neid ikka juurde. Ühel pimedal reedehommikul ärkasin, panin tule põlema ja nägin, et Piuksu pesakarp on maas, südame alt käis jõnks läbi ning järgmisel hetkel leidsid mu silmad ka Piuksu enda põrandalt. Ta oli surnud.

Ma nutsin lohutamatult ega tahtnud kooli minna. Vanemate jaoks polnud roti surm siiski nii kurb sündmus, mille pärast oleksin pidanud koju leinama jääma. Issand jumal, mul on isegi praegu silmad märjad, kuigi sellest on umbes 15 aastat möödas. See ei olnudki kurb sündmus, see oli maailmalõpp! Tol päeval oli klassiõhtu, aga minul ei olnud mingit tuju sinna minna. Ma läksin pärast tunde koju, matsin oma roti maha ja nutan teda siiani taga. Mainitud lood viivad mind igavesti Piuksu juurde tagasi…

Pärast teda tulid uued rotid, aga keegi neist ei asendanud Piuksut ega muutunud kaisurotiks. Teised ajasid rohkem oma rida, aga Piuksu oli sõber. Teistega on muidugi ta toredaid mälestusi, näiteks andsid nad kassidele tappa. Seda oli naljakas vaadata, kuidas hiirtekuningas roti eest ära jooksis ja end kuskile kõrgele peitis. Ükskord läks minul meelest, et laudakass jäi tuppa ja too kavalpea oli end mõnusalt diivani alla pesukasti sisse seadnud, magas seal magusat und. Mina muidugi ei teadnud, et ta seal on ja lasin rotid lahti. Ühel hetkel hakkas hirmus müdin ja madin pihta ning kass jooksis tuhatnelja diivani alt välja, turris rott tema järel. 😀

Võtsin ühe roti ka ühiselamusse kaasa, tal oli kaks puuri, üks kodus ja teine siis ühiselamus ning ma vedasin rotti oma õla peal ühest kohast teise. Kodu ja kooli vahel oli 70 kilomeetrit ning 2-3 bussiga sõitmist, aga õnneks ei sattunud ükski rotifoobik minu kõrvale istuma. Pigem oldi alati imestunud ja peeti seda lahedaks, et ma rotiga reisin. Keegi igatahes kiljudes bussist ei põgenenud. 😀

Meil vanas talumajas elasid üldiselt hiired aga ükskord leidis metsik rott tee tuppa. Esimesel ööl teda ei nähtud, kuid ta jättis endast koledad jäljed maha. Ühel mu rotil olid sel ajal karvutud pojad, kelle pesa oli puuri nurgas põhu sees ja too metsik rott oli oma räpased küüned puuri vahelt sisse ajanud ning poegi elusast peast sööma hakanud. Mina tagajärgi ei näinud. Ma nägin lihtsalt, et poegi on vähem ja ema siis rääkis, et hommikul oli puuri ümber hunnik verised käpajälgi ja rotipoegade jäänuseid. Mõned raskelt haavatud pojad viis ta kassidele.

See tegi tigedaks. Mul ei ole metsikute rottide vastu midagi, aga tolle jobu vastu oli küll. Selle asemel, et ronida kapi peale ja vohmida näiteks saia sisse, tappis tema pisikesi rotipoegi. Kuidas saab üks rott teisele rotile nii teha?

Järgmisel ööl jäin koos suurima isase rotiga valvesse. Tema pidi olema see, kes sissetungijale 1-0 teeb, kui too peaks tagasi tulema. Tuligi ja ta tegigi 1-0, aga mitte nii nagu mina seda ette kujutasin. See sissetungija oli emane… Igatahes nende armumängud hajutasid metsiku roti tähelepanu ja ma sain ta kinni püüda.SUC50481Metsik rott tegi koledat häält, kui käe puuri lähedale panin. Ta hüppas ja kriiskas ja tema haavatud käpp veritses. Selle haava sai ta ilmselt siis, kui minu rott oma poegi üritas kaitsta. Kuigi ta tegi palju pahandust, siis tappa ma teda ei suutnud ja ma viisin ta lauta tagasi. Oh üllatust, ta tuli ka kolmandal ööl tagasi ja sain ta uuesti kinni püüda, aga ma ei mäleta, mis temast edasi sai. Kui ma ei eksi, siis jätsingi ta puuri, kus ta paar päeva hiljem ära suri. Tema jäi esimeseks ja viimaseks metsikuks rotiks, kes majja pääses.

Metsikuid rotte käisin tavaliselt kanalaudas vaatamas. Talvisel ajal oli neid seal nii palju, et ukse avades oli näha kümneid pagevaid rotte. Kui vaikselt sinna jäin, siis loetud minutite pärast hakkasid nad välja tagasi tulema. _MG_9580 See tumedam tegelane peaks olema kodurott/mustrott, kes on haruldasem kui rändrott ehk harilik rott. Kuigi kirjanduse põhjal peaks mustrott olema väga ettevaatlik ja raske kohaneja, siis mulle tundub, et mu vanemate juures on nad kenasti kohanenud ja rändrottidega lausa sõpradeks saanud. Kodurotid olla just seetõttu haruldasemad, et rändrotid tõrjuvad nad välja, aga mine tea, äkki on nad vaherahu sõlminud.

Lemmikloomadena peetavad rotid ongi aretatud just rändrottidest. Kodurotid on jäänud agressiivseteks ja nende aretamisest pole asja saanud.
kolm rottiNo kas nad pole armsad ja vahvad? 😀

Aga aitab laudast ja läheme tuppa tagasi. Igatahes kasvas mu rotikasvatus lõpuks ikkagi nii suureks, et mul oli vahelduva eduga 16-20 täiskasvanud rotti ja ma pidin neid eraldama sugude ja iseloomude järgi. Mõni oli selline ülbik, et ainult tuuseldas oma liigikaaslasi, aga need ülbikud said jälle omavahel hästi hakkama.RotipuuridRotidRotid 1Kui me omaette kolisime, siis oli korteris üks tuba rottide päralt ja see tuba haises. Siis hakkasin juba vaikselt tundma, et mul on ikka liiga palju rotte. Kui Esimene hakkas ainult süles elama ja päeval enam pea üldse ei maganud, siis leidsin rottide jaoks aina vähem aega ja see kurvastas. Nad ei saanud enam karjas mööda korterit joosta ja ma ei jõudnud neid kõiki paitada. Ma ei jõudnud ka nende puure enam igapäevaselt puhastada. Lõpuks loobusin ja andsin rotid koos puuridega oma tädile, kellel oli närilistele ja küülikutele omaette majake.

Pärast seda ei olegi ma vist kordagi rotti käes hoidnud. Nüüd tuli küll väike rotiigatsus peale, aga praegu ei taha ma veel mitte ühtegi tubast lemmiklooma. Pole siiski välistatud, et tulevikus luban lastel endale rotid võtta, aga siis tohib neid olla maksimaalselt neli ja kõik ühest soost. Ma ilmselt ei saa neile rotte ega üldse lemmikuid keelata, kui minul endal oli kunagi ema loal selline loomaaed. 😀

Kellel veel rottidest väheks jäi, siis üks videoklipp ka: