Kuidas maalaps sõitis koos sõpradega Lohesabasse sünnipäeva pidama

Meie esiklaps sai vahepeal kümneaastaseks ja seda tähistasime Lohesaba seikluslinnakus nagu Esimene soovis. Selles ei oleks vast midagi erilist, kui me ei elaks Lohesabast ligi 100 km kaugusel …

Kui alustada algusest, siis juba eelmisel aastal lubasime pettunud värskele üheksa-aastasele, et tema järgmine sünnipäevapidu toimub ja saab olema just selline nagu tema soovib. Pettunud oli ta seetõttu, et pidi sünnipäeva ajal Soomes olema ja see polnud esimene kord, nii et ühe ägeda sünnipäeva oli ta nüüd igati ära teeninud, aga me päris sellega ei arvestanud, et tema soov on seda pidada oma lemmikus mängutoas, Lohesabas. Esimese raksuga ütlesingi talle, et ärgu nii utoopilisi soove ka esitagu, kuid hiljem ideed seedima hakates ei tundunudki see enam nii utoopiline.

Kuni sain esimesed hinnapakkumised bussi tellimisele – 360 eurot ja peale. Matsin idee mõneks ajaks maha, aga siis vähendasin kohtade arvu, lühendasin marsruuti ja kaotasin vahepeatused. Pärast seda numbrid muutusid ja kõige parema pakkumise tegi Virumaa Hansabuss oma 27-kohalisele bussile. Ma bussi kohta muud ei teadnudki, kui kohtade arvu, vabalt oleks võinud Ikarus meile järele tulla ja seda hakkasingi õhtul enne väljasõitu kartma – et tuleb üks vana buss, millel konditsioneeri ei ole ja mis kuumalaine tõttu poolel teel otsad annab. Õnn oli siiski meie poolel ja ilusat punast Ikarusi nägime vaid Iveco Feniksbusi aknast, kui me juba Tallinnas olime. davBussi leidmisest palju raskem oli Esimese sõprade vanemate kontaktide leidmine. Tema tehtud nimekirjast olid minu jaoks enamus lapsi võõrad, nende vanematest rääkimata. Tema jälle ei teadnud päris mitme paralleelklassi lapse perekonnanime. Katsu sedasi kutseid saata, eks.

Aega läks, aga tema klassikaaslaste vanemate nimed sain e-koolist kätte, osade e-mailid olid mul vanast ajast olemas, osad vanemad otsisin Facebookist üles ja suureks abiks oli tuttav paralleelklassi poisi ema, kes otsis e-koolist oma lapse klassikaaslaste vanemate nimed välja, et jõuaksin kuidagi ka nendeni.

Paraku kõiki nimekirjas olnud lapsi ma kutsuda ei saanud, sest esiteks oli kohtade arv piiratud, teiseks oli vanemaid, kellel polnud ei Facebooki kontosid ega muid avalikke kontaktandmeid, et oleksin nendega kuidagi ühendust saanud ja kolmandaks ütlesid mõned nii hilja oma tulemise ära, et polnud enam aega saata kutseid järgmistele lastele. Viimasel hetkel said siiski peaaegu kõik bussiistmed täidetud nii tuttavate laste kui ka kutsutud laste väikevendade näol, vaid üks koht jäi tühjaks, nii et lõpp hea, kõik hea.Hansabuss 2.jpgKuna buss ei olnud suur, siis sai see meid otse Lohesaba ukse ette viia ja sealt edasi vajusime juba kahekümneviiekesi garderoobi sisse. Ettenägelikult olin võtnud kaasa sokke, sest palavate ilmadega pole need tavaliselt jalas ega meeles, kuid ma ei olnud arvestanud sellega, et Esimese sõprade jalad ei pruugi olla tema omaga samas suuruses. Üks poiss sikutas number 36 sokke ikka oluliselt suurema jala otsa, aga hakkama sai ja keegi paljasjalgseks ei jäänud. Kui ma poleks varusid kaasa võtnud, siis oleksime saanud ka kohapealt Suva sokid soetada, seda loomulikult lohe pildiga. IMG_20180726_133719.jpgLapsed olid kohale jõudes väga elevil, kõik tahtsid ruttu käepaelad külge saada ja mängima joosta. Ma arvasin alguses, et käiku läks 21 käepaela, kuid peo lõpu poole selgus juhuslikult, et lapsi oli hoopis 22. Maha me siiski kedagi jätnud ei oleks, hiljemalt bussis oleks numbrite anomaalia välja tulnud

Kui me, täiskasvanud, viimaste hulgas seikluslinnakusse jõudsime, siis oli valdav enamus lapsi oli juba kadunud, nende selja- ja õlakotid olid seina ääres hunnikus ning Esimesele kingitud ümbrikud olid politseijaoskonnas. Vähemalt turvalises kohas, eks! Selle olukorra sai Silver kiiresti kontrolli alla ja edasi läks Limpa peomajas laua katmiseks.sdrcofAlguses plaanisin toidukraami ise kaasa võtta, sest niigi suurte kulude juures pole kokkuhoid mingi koonerdamine, kuid sedasi tundus asi liiga keeruliseks minevat. Oleks veel, et oleksime oma autoga läinud, aga bussiga …

Toitlustuse hinna osas tuli Lohesaba vastu ja lauale läksid tavamaksumusest pisut soodsamalt kaks erinevat salatit, viineripirukad, lihapallid, puu- ja juurviljavaagen ning mitu kannu sidrunivett. Viimased pandi lauale peomaja hinna sisse kuulunud Limpa limonaadide asemel, sest neid ma ei soovinud.cof Limpa limonaadide asemel saatis A. Le Coq lastele hoopis kaks kasti Limpa vesi+mahl kõrrejooke, mis läksid seltskonnale sedasi peale, et ühtegi pakki me koju kaasa võtta ei saanud. Tean ise, et võrreldes teiste kõrremahladega on need lahja maitsega ja üldse mitte magusad, kuid möllamisest higised lapsed ei kurtnud. Järelikult oli neil tõesti janu, mitte ei lürbitud neid vaid maitse pärast. Maitse osas eelistati tegelikult mustika kõrrejooke, kuid nagu ütlesin, siis alles ei jäänud midagi ehk vaarikamaitselised läksid ka kaubaks.

Kuigi ma muidu kõrrejooke ega üldse mahlajooke ei osta, siis sünnipäevalauale, eriti Limpa peomajja, sobisid Limpa vesi+mahl kõrrejoogid hästi. Laste jaoks olid need palju erilisemad ja kutsuvamad kui kannuveed, aga samas pole nendes lisatud suhkrut, mis niigi pööraseid lapsi veel pöörasemateks muudaks.

Üllatusena oli laual ka kast Aura kiivi-ananassi-mangosmuutit, mis janukustutajatena asja ette ei läinud, aga kõhtu nendega siiski täideti, sest vähemalt kolm pakki joodi tühjaks. Või siis söödi, sest smuuti on rohkem ikka söök, kusjuures praeguste palavate ilmadega väga hea söök.

Söögist rääkides, siis otsa said vaid viineripirukad ning puu- ja juurviljad, veidi rohkem söödi ka lihapalle ja makroone, kuid salateid vaid nokiti ja tordist jäi ka pool alles. Kuna meie väljasõit oli seitsmetunnine, siis üritasin lapsi sööma panna, et keegi hiljem tagasiteel näljast nõrkemas ei oleks, kuid toidukraam siiski oluliselt ei vähenenud. Võiksin juba õppida, et lapsed sünnipäevadel suurt midagi ei söö, isegi sunniviisiliselt mitte.IMG_8507Ka tordi plaanisin alguses ise teha, kuid hakkasin kahtlema, et see sõidu vastu peab ja pealegi ei oska ma ägedaid torte teha. Pika bussisõidu tõttu loobusin ka mõttest tellida äge tort Rakvere Pihlakast. Kui aga hakkasin Mustamäel asuvaid kondiitreid otsima, siis avastasin, et seal on samuti Pihlaka kohvik, mis jääb Lohesabast vähem kui kahe kilomeetri kaugusele ja kuna traditsiooniliselt on laual olnud just Pihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitort, siis avanes sedasi võimalus traditsiooni jätkata. Lisaks võtsime juurde makroone, mis koos tordiga jäidki sünnipäevalaual ainsaks magusaks suutäieks.

Silver käis Pihlaka kohvikus asjadel järel Välk elektritaksoga, mis oli esimene variant, mille guugeldades leidsin. Muide, taksojuht oli nii abivalmis olnud, et läks omal algatusel Silveriga kohvikusse sisse ja aitas karbid autosse tassida, mis on minu arvates väga kiiduväärt tegu. Tordikarp osutuski tohutuks, nii et abikäsi uste avamisel kulus täitsa ära.Pihlaka makroonidKui ma kaameraga makroonideni jõudsin, siis kahest karbitäiest oli just nii vähe alles. Mitme lapse jaoks olid need täiesti uudsed maiustused, aga oli ka neid, kes “oo, makroonid” saatel neid isukalt haarasid. Pakkusin Pihlaka makroone enda sünnipäevalgi, kuid hoidsin neid enne serveerimist külmikus ja külalised said täiesti vale maitseelamuse – makroonid olid nii kõvad, et krõmpsusid hamba all. Keskööks muutusid need taas mõnusalt pehmeks, siis viimaste külalistega sõime ja kiitsime. Silver aga jäi sellest hetkest ilma, mistõttu sai tema õige makroonielamuse alles nüüd.

Mul küll võrdlusmoment puudub, sest vaid Pihlaka makroone me söönud olemegi, aga mulle need meeldivad, eriti pistaatsia- ja kohvikreemi omad, sidrunikreemi omad samuti ja ega jõhvikakreemi omalgi midagi häda ole. Kõik need maitsed olid sünnipäeval esindatud ka.

Tordi tellisime erikujulise ja näidisteks saatsin internetiavarustest leitud kosmosesüstiku-tordi pildid, mis erinesid üksteisest väga suurel määra ehk põhimõtteliselt andsin Pihlakale kujunduse osas vabad käed ja see tähendab, et tordi välimus tuli meile kõigile üllatusena. Suurima üllatusena tuli muidugi sünnipäevalapsele, kes soovib tulevikus kosmonaudiks saada. Pihlaka sünnipäevatort kosmoselaevPihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitort on juba aastaid mu lemmik ja ma pole pidanud kunagi pettuma. Ka seekord oli tort parajalt mahlane magushapu kooslus ja kuna keegi oma tükki alles ei jätnud, siis eeldan, et maitses ka nendele lastele, kes torti võtsid. Kes magustoitu ei tahtnud, need kannatasid kohustusliku rühmapildi osa ära ja jooksid seikluslinnakusse tagasi.sünnipäev lohesabasIMG_8713Nii palju küünlaid pole enne tordil näinud, täitsa tõsiseks võtab kohe see vanemaks saamise värk.

Kusjuures küünaldega läks meil sedasi, et unustasin need ise ära ja sain Lohesabast teistest külalistest jäänud variante omavahel komplekteerida. Keeruline oli vaid nende põlema saamine, sest mitte kellelgi külastajatest ega personalist tuld ei olnud. Leidsime kollektiivselt, et see on tegelikult väga positiivne, et keegi ei suitseta, kuid küünlad tuli endiselt kuidagi põlema saada. Tänu abivalmile personalile, kes läks tikke lõpuks juba kõrvalasutusest otsima, saime küünlad põlema, nii et sellega läks ka hästi.

Kuna sünnipäevatoas oli oluliselt jahedam kui seikluslinnakus, siis me, täiskasvanud, väga väljas ei käinudki. Lapsed jälle ei käinud palju sünnipäevatoas, jooksid läbi vaid joomise pärast ja kannatasid ära sundsöömise, aga muidu möllasid igal pool mujal. cofTäielik hitt oli endiselt Lohesaba telestuudio, kus käis korralik meeskonnatöö – kes oli uudisteankur, kes istus puldis, kes oli ilmapoiss, kes edastas reportaaže. Seisin pikalt ja vaatasin, kui tõsimeeli poisid teletööd tegid ja uudiseid välja mõtlesid, tüdrukud olid vähe tagasihoidlikumad ja vaatasid asja kõrvalt.cofOmaette hitt oli muidugi ka mängude tuba, esimesed maadeavastajaid jõudsid kiiresti sinna, aga oli ka üks õnnetu poiss, kes umbes 15 minutit pärast saabumist tuli sünnipäevatuppa ja ütles, et ta kodus pildi peal nägi, et siin on mängukonsoolid, aga ta ei leia neid üles. Täitsa mõistan teda, sest me esimese külastuse ajal avastasime ka nurgataguse ruumi puhta juhuslikult tükk aega pärast saabumist. Lihtsalt ei osanud igale poole kohe vaadata.IMG_20180726_140635.jpgÕnneks ei muutunud mängukonsoolid põhiliseks ajatäiteks, sest Lohesabas on ikka palju muud ka teha. Näiteks Limpa peomaja all asuvast labürindist punasilmset lohet otsida või lohepüüdja õudses majas mängida. Isegi Silver kasutas võimalust ja puges teise korruse avast tondilossi, et esimesel korrusel pildistavat mind ehmatada. Sai sellega täitsa hakkama, sest ma tõesti ei osanud oodata, et mingi perv keegi mind seal selja tagant haarama hakkab. sdrmdeMinu jaoks on lohepüüdja maja äge, aga pisemate jaoks on see tõesti hirmus. Õe neljaseks saav poiss tuli vaid uksest sisse ja edasi enam ei julgenud, sama lugu oli labürindiga. Alles oli meie Neljandal sama seis, aga vahepeal on ta ikkagi nii suureks ja julgeks kasvanud, et käis nüüd isegi üksinda lohepüüdjale otsa vaatamas, kuid labürindis tuleb tal veel kätt hoida. Temaga samal päeval sündinud tüdruk tuli ka veel käe otsa ja väriseva jalaga käis vaatas lohe üle. IMG_20180726_171550.jpgEga tegelikult ei olnudki Lohesabas kohta, kus möll ei oleks käinud. Lapsed aina lasid politseijaoskonnast telestuudiosse ja sealt omakorda ronimis- ja hüppamisalale või tondilossi, siis jälle telestuudiosse või tegid möödaminnes diskot ning lõpetasid taas vangikongis ja nii edasi.politseijaoskondcofcofcoflohesaba diskolohesaba disko 2politseijaoskond 2IMG_8531Kui kell sai 17.00, siis pidime Limpa peomaja üle andma, aga oleksime võinud jääda niisama seikluslinnakusse kasvõi sulgemiseni mängima (tavapraktika, mitte mingi erivõimalus mulle), kuid kuna olime kaugelt ja vanematele sai lubatud, et kell 19.00 oleme Kadrinas tagasi, siis näpistasime endale vaid pool tundi mänguaega juurde. Olime ka pool tundi varem kohal, nii et lapsed said kokku neli tundi mängida, kuid ka sellest jäi neile väheks.

Iseenesest ju väga soodne pakkumine, kui soodusajal maksab Limpa peomaja kolmetunnine kasutus koos 20 käepaelaga 69 eurot ja pärast seda võivad lapsed jääda edasi mängima. Võrdluseks võin tuua ühe Rakvere popima (ja palju lahjema) mängutoa, kus sünnipäevatoa kolmetunnine kasutus maksab soodusajal samuti 70 €, kuid selle hinna sees on 15 last ja mingit niisama mängima jäämist pärast peo lõppu seal ei ole.

Kui tahaksin oma lapsed seal niisama neljaks tunniks mängima viia, siis maksaksin üldse 64 €. Ma ikka ei saa sellest röövimisest üle ega ümber. Pole siis ime, et me käime lastega Lohesabas mängimas, kui seal maksab päevapilet meile 13.80 €, seda siis tänu Perekaardi olemasolule, aga isegi tavahinna puhul võiksime seal lastega neli tundi või kaks korda kauem olla vähem kui 23 € eest. On vahe sees, eks.

Ka võrdsete hindade juures oleks tegelikult vahe sees, sest Lohesaba lihtsalt on palju ägedam. Ma arvan, et ma ei pea seda siin pikalt sõnadesse panemagi, esiteks olen seda siin juba korduvalt teinud ja teiseks see, et me Lohesabasse nii kaugelt sünnipäeva pidama sõitsime, räägib rohkem kui tuhat sõna. Ma olen varem mõelnud, et kui elaksime Tallinnas, siis peaksin laste sünnipäevasid seal, aga tuleb välja, seal pidamiseks ei olegi vaja Tallinnas elada.lohesaba keskväljakKuigi lastel jäi neljast tunnist väheks, väsisid nad siiski nii palju ära, et tagasiteel pooled tukkusid ja pooled vaatasid vaikides aknast välja. Üks eriti väsinud reisisell:IMG_20180726_184330.jpgMa kahjuks ei vaadanud ega küsinud bussijuhi nime, kuid kiidan väga tema sõidustiili. Tundsime, kuidas juht arvestas sellega, et ta sõidutab bussitäit lapsi, manöövrid olid kõik väga ettevaatlikud ja sujuvad, pikivahed korralikud, ei mingit kiirustamist ega rapsimist. Lisaks oli ta väga rahulik ja muhe, kannatas ära lärmaka sõidu Tallinnasse ja võttis väga rahulikult ka neid pissihädasid, mis tekkisid kohe pärast Lohesabast lahkumist.

Kui ma kunagi peaksin veel midagi sellist korraldama, siis ideaalis sama bussi ja sama juhiga. Teine saab vähem kui kahe aasta pärast kümneseks ja kui ta soovib, siis tuleb ka tema sünnipäev Lohesabas, sest lapsi tuleb ikkagi ju võrdselt kohelda, nii et võib-olla ei peagi kordust kaua ootama.

Niisama Lohesabasse mängima läheme vahepeal kindlasti veel ja veel ning mul on võimalus saata sinna ka kolm lugejat oma peredega. Loosin 8. augustil blogi ja Facebooki postituste kommenteerijate vahel välja Lohesaba seikluslinnaku perepääsmed, mis on päriselt perepääsmed ehk kehtivad ka siis, kui teil on lapsi kahe või kolme asemel kasvõi kaheksa. Mitu last teil peres on ja kas kõik läheksid Lohesabasse mängima?

8.august: Palju õnne, Mariann, perepääse on sinu! Teised kaks perepääset läksid loosi Facebookis. Võitjatega võtan ühendust.

Mulle tundub, et seal võiks hetkeks põnev olla isegi päris teismelistel ja kui enam põnev ei ole, siis saab vajuda kohvikuala diivanisse ja kaduda pilguga raamatusse või telefoni. Sama saavad teha lapsevanemad, sest seikluslinnak on piisavalt turvaline, et lasta seal lastel omapead tegutseda.

Muide, Lohesabas on augusti lõpuni tööpäevadel vahemikus 10.00-14.00 Lavazza kohv, Schlürf tee ja Premia jäätised 20% soodsamad. See soodustus kehtib ka jäätisekokteilidele ja smuutidele.

Üldse on Lohesabal käimas praegu päris mitu kampaaniat:

  • 2000 Facebooki sõbra täitumisel läheb samuti loosi kolm perepääset, aga seda koos jäätistega.
  • Augusti esimesel viiel päeval ostetud Lohesaba piletite vahel loositakse välja Pirita seikluspargi kinkekaardid. Täpsem info siin.
  • Fotomäng, kus enim hääli saanud pildi omanik võidab sünnipäevapeo kümnele Elamusgolfikeskuses ja Lohesaba lemmik saab endale 5 seikluslinnaku päevapiletit. Osalemiseks tuleb augustis Lohesaba külastada, seal endast vahva pilt teha ja see Lohesabale saata. Pildid pannakse üles 1. septembril, nii et kõigil on võrdselt aega hääli koguda.

Lisaks on neil seal praegu lahedad suvelaagrid. Ikka kohe päriselt lahedad. Huvi pärast vaatasin neid ja hakkas kohe kahju, et enda lapsed ei saa näiteks robootika või kino ja animatsiooni vahetuses osaleda.

Lõpp läks nüüd väga Lohesabaseks (kellel  aga väheks jäi, siis lugege vana postitust, kus rohkem erinevaid pilte), kuigi tegelikult on peategelane siiski meie kümneaastane, kes oma sünnipäeva just seal pidada soovis. Tähtis on see, et tema sai ägeda sünnipäeva, mis kompenseeris märkamatult möödunud sünnipäevad ja jääb talle alatiseks meelde. Loodetavasti tema sõpradele ka, sest kui sageli nemadki sellistel sünnipäeva-väljasõitudel käivad. Kõige toredam on see, et tulla sai ka tema parim sõber, kes kooliaasta lõpus Kadrinast ära kolis. Tema tuli juba päev varem kohale ja lahkus sünnipäevale järgnenud päeval ehk poisid said kaks ööpäeva koos olla ja see oli Esimese jaoks väga oluline.

Tore on veel see, et väljasõit ja sünnipäevapidu möödusid igasuguste viperusteta. Ma loodan. Kadrinasse tagasi jõudes panid lapsed kõik erisuundades ajama, vaid mõned üksikud jäid vanemaid ootama. Kuna keegi ühendust ei võtnud, siis vast jõudsid kõik ikka koju. Meie aga läksime edasi vanemate juurde afterpartyle, sest meil oli lihtsalt nii palju söögikraami üle, et tundus hea mõte sellega otse Lehtse sõita. Seal said lapsed veel paar tundi õues möllata ja meie aiamajas hinge tõmmata. IMG_20180726_201511.jpg

Ps! Postitus ei ole sündinud koostöös kellegagi, sest see oleks sündinud nagunii. Küll saame olla tänulikud Lohesabale ja Pihlaka kondiitrile soodsama sünnipäevalaua eest ning A. Le Coqile kingituseks saadud Limpa vesi+mahl kõrrejookide ja smuutide eest. Aitäh!

Argielust süldipeoni

Millega alustada argiteemalist postitust? Ikka sellega, et Neljas on jälle haige. Sai lasteaias käia poolteist nädalat, neljapäeval tegime väikestele vaba päeva ja reedel läks lasteaeda ainult Kolmas. Mina ja Neljas magasime samal ajal jääkülmas toas. Miks jääkülmas? Sest Neljas tuli öösel meie kaissu kõritursega. Õigemini minu kaissu, Silver jättis meile rohkem ruumi ja läks ise Neljanda voodisse (nari ülemisele korrusele) magama. Enne avas meile akna, et lapse larüngiidihoog üle läheks. Larüngiit järgmisel ööl endast enam märku ei andnud, aga asemele tuli, üllatus-üllatus, nohu. Kuna adenoidi operatsioon Neljandal suurt midagi ei muutunud, siis panustan ajale – kasvab suuremaks, muutub vastupidavamaks.cofTegelikult ei ole Neljanda nohud erilised haigused ja toas need meid ei hoia. Halvasti ta end ei tunne, õhk käib läbi, nuuskab harva, nina alt punaseks ei lähe, aga sellest piisab, et lasteaiast koju jääda. Ikkagi nohu. Veel. Varasemate kogemuste põhjal ei ole see viimases rühmas enam nohu, koolis ammugi mitte.cofKui tahavad, siis oskavad väga armsad ja kokkuhoidvad olla. Enamasti siiski ei taha.

Kui ma juba larüngiiti mainisin, siis ptüi-ptüi-ptüi, aga mulle tundub, et Kolmas ongi sellest välja kasvanud. On tegu rohkem kuni viieaastaste haigusega ja Kolmas, kes kohe kuueseks saab, on tänaseks pikalt larüngiidivaba olnud ning tema viimasedki hood olid võrdlemisi leebed. Võrreldes siis näiteks nende hoogudega, mis ei allunud hästi ka adrenaliiniaurule. Kui Kolmanda puhul oli larüngiit üsna sage ja kuri külaline, siis Neljanda larüngiit on nii harv ja leebe, et ei pane isegi kulmu kergitama, mis tähendab, et karmide larüngiidihoogudega peaks meie peres nüüd kõik olema. Veel kord ptüi-ptüi-ptüi, sest ma tõesti ei taha seda kergendust ära sõnuda.mdeKolmas oma esimesi suusasamme tegemas. Seda liiga pikkade suuskadega, nii et rohkem oli pikali kui püsti.

Argielu on muidu praegu nii mõnus, sest Silver on nõks üle kuu kodune olnud. Kahjuks on see aeg nii kiiresti läinud, et järgmised kaks kuud ei tundu igavikuna, mille saame koos veeta, vaid hetkena, mis saab peagi läbi. Selle hetke sees tahaks jõuda veel palju ära teha, alustades järjekordsest keldri suurpuhastusest ja lõpetades näiteks uurimistööga, et midagigi sellel kooliaastal ära teha.

Kui Silver on kodus, siis mul peaks olema eriti palju aega tegeleda asjadega, millega ma enne teda tegeleda ei jõudnud, aga reaalsus on see, et sügisel kadunud viimanegi jaks ja motivatsioon ei ole siiani tagasi tulnud. Nii palju oleks vaja teha, aga aega justkui pole.

Ma ei mõista, kuidas mul oli kolm aastat tagasi nii palju aega, et sain nelja väikese lapse, maja ja aia kõrvalt kordades rohkem blogida. Nüüd, kus koristada on vähem, ahjusid kütma ei pea, aeda pole, lapsed on suuremad ja oluliselt iseseisvamad ning magada saan kaks korda rohkem, on aega palju vähem.ajalugu Magamine äkki ongi süüdi. Kui veel kolm aastat tagasi oli öid, kus magasin vaid kaks tundi, siis nüüd on isegi selliseid öid, kus magan kaksteist tundi. Ärgates see vahe siiski tunda ei anna, ühtemoodi väsinud olen kogu aeg.

Mis seal ikka, olen see mandunud koduperenaine, kelleks keegi saada ei taha. Sellel pildil paistab see hästi välja:
123.jpgFoto: Rasmus Kooskora 

Fotograafi nimele klõpastes avaneb parema kvaliteediga originaal, mis on veidi vähem halastamatu, aga mina näen ka seal ema, kes oli pärast laste valmis sättimist (kas suuümbrused ja küünealused on puhtad? millised riided selga panna? millised õueriided? jalanõud?) nii suures ajahädas, et jõudis vaid halvasti hoidvad juuksed hobusesabasse panna ja esimese ettejuhtuva kampsuni selga tõmmata. Ega ma ei tundnud ka vajadust end kuidagi üles lüüa, läksime ju vaid lastega kinno ja mängutuppa. Kui ma aga seda pilti nägin, siis mõtlesin seda, mida Silver välja ütles, ma näen välja nagu tavaline väsinud koduperenaine.

Ma muidugi olen ka seda, aga enamasti ei ole see mulle näkku kirjutatud. Vähemalt ma ise peeglist ei näe. Kui loetud päevad hiljem lasteta kinno läksime, siis teadlikult nägin endaga veidi rohkem vaeva, aga siis polnud kuskil enam head fotograafi. mdeFilm ka ei olnud väga hea. Ma isegi ei mäleta, mida vaatamas käisime, nii et kustumatut muljet see ei jätnud. Logisin mälu värskendamiseks oma Viimsi kino kontole sisse ja näen, et filmiks oli “Papside lahing 2”. Esimene osa väga meeldis, seetõttu olid teise osa puhul ootused kõrgel, aga jäi veidi magedaks. Iseenesest halb ka ei olnud, lihtsalt ootasin midagi enamat, viimase aja parimat komöödiat näiteks.

Lastega vaatasime suurperede kinopäeva raames “Paddingtoni seiklused 2” ja selle kohta ütleksin küll, et oli veel parem kui esimene osa. Armas, naljakas, põnev, liigutav. mdeLoomulikult me kinosaalis lõpuni ühed vähestest ei olnud, saal tuli ikka täis. Üritus oli igati tänuväärne, ilmselt tuleb tänulik olla ka Coca-Colale, kes seal jooke pakkus, aga … jah … mind ikka lõpuni välja häiris, et mu lapsed Fantat haarasid. Eelmisel korral võtsime kõik vett, aga paljud lapsed olid saalis Coca-Cola pudelitega ja mu lapsed vahelduva eduga heitsid seda mulle ette või siis halvustasid ning kinnitasid, et nemad küll seda ei valiks. Ka nüüd nad juba eos lubasid mulle, et nad ei võta Coca-Colat, aga Fantast ei olnud juttugi ju.

Me lapsed saavad küll päris palju kräppi, aga kuskilt läheb mul piir ka ja sellised karastusjoogid, või üleüldse magusad joogid, on minu piir. See ei ole miski, mida elu eest väldiks, aga võimalikult harva lubame küll. Paraku oli laste elevus pihku haaratud Fantadest ja Cappydest nii suur, et mitte keegi ei pannud tähele, kui ütlesin, et nad võiksid ikkagi vett eelistada, või vähemalt Cappydega piirduda. mdeKinost läksime edasi Lohesaba seikluslinnakusse, millest olen varem pika postituse kirjutanud, kordama end enam ei hakka, seal oli endiselt sama lahe. Isegi lahedam. Kes Instagrami jälgivad, need juba nägid, et seal on nüüd väga lahe telestuudio, kus lastel on tegevust pikaks ajaks.

Kes tähele ei pannud, siis telestuudiost on pilte rohkem ja neid näeb, kui klõpsata noolekesele, mis ilmub, kui hiirega pildile liikuda. Kuna Esimene suutis pärast kino ja enne Lohesaba süüa kuuma koera sedasi, et triibuline pluus sai igaveseks rikutud, siis sai talle vahepeal uus pluus ostetud, juhuslikult peaaegu sama roheline nagu telestuudio taust, mistõttu ilmateadet edastas vaid tema pea. Vähemalt oli naljakas.sdrUue asjana oli Lohesabas ka … virtuaalreaalsuse kapslid? Ühesõnaga ma ei tea, mis selle ametlik nimetud on, aga me kõik vaatasime seal 9D kino. Suured poisid tulistasid luukeresid. Esimene ütles, et nägi väga reaalne välja, ta vahepeal ikka kiljatas ka ja tahtis mööda seljatuge üles ronida. Väikesed lendasid lohega. Oli olnud nagu multikas, aga neile meeldis. Meie sõitsime kaks korda Ameerika mägedel, sest esimesel korral pandi kogemata vale film tööle ja me olime nagu Minecrafti mängus. Teisel korral kuskil lossis ja selle ümbruses, oli ehk veidi reaalsem kogemus, aga mitte reaalne ja suurem asi elamus ka mitte. Pärast oli siiski pikka aega halb olla, nii et ajus midagi sassi ajas küll.

Muide, me saime sel päeval Lohesabas ka aegade kõige suurema arve. Kui me lastega jäätistega lauda istusime ja Silver maksma jäi, siis ühel hetkel ta küsis, kas mul raha on, tal nimelt jääb veidi puudu … arve oli ümmarguselt pool miljonit. Mul ka nii palju kaasas ei olnud. Tegelik arve oli siiski kahekohaline, nii et me ei pea järgmise kolme põlvkonnaga seal elupäevade lõpuni põrandaid pesema, aga lõbus näpuviga oli see küll.

Rääkides edasi argielust, siis koos Silveriga on rütm ikka hoopis teine. Kui ma enne jäin kogu aeg hommikuti nii ajahätta, et viisin Kolmanda enamasti autoga lasteaeda, siis nüüd kahekesi tegutsedes saavad kõik hommikused toimetused kiiremini valmis ja autoga oleme lasteaia juures käinud vaid 2-3 korda, seda väga tuulise ilma puhul või siis, kui oleme õhtul lasteaiast otse Lehtse sõitnud.cof“Ära tee minust pilte.”
“Ma ei teegi sinust, ma teen Neljandast…”

Ma alguses arvasin küll, et kasutan võimalust ja Silveri kodusoleku ajal lasteaia juures üldse nägu ei näita, ei tule hommikul voodistki välja, aga tegelikult on täitsa mõnus kahekesi jalutades lapsi ära viia ja koju tagasi tuua. Auto keskmine kütusekulu on ka kohe palju madalam. Varasemad pidevad lühikesed otsad andsid ühel hetkel keskmiseks juba 15,9 liitrit sajale, mis on päris mitu liitrit rohkem võrreldes tavalise numbriga, mis on ka muidugi üsna kõrge.

Vabadel päevadel see eest kasutan küll võimalust ega tule voodist välja. Eriti nüüd, kus vahetasime magamistoad ära ja meie uus tuba on nurgas, kuhu lärm kõige vähem kostub.

Tubade vahetamine on mul ammu mõttes olnud, et lastele ruumi juurde anda, aga olid igasugused agad: aga meie mööbel ei mahu väiksemasse tuppa; aga meie 140 cm lai voodi ei lähe kitsast vahekoridorist läbi; aga väikeste tuba alles sai päris valmis; aga mulle meeldib praegune (nüüdseks siis vana) lahendus rohkem.

Vana lahenduse juures meeldis mulle siis see, et meie magamistuba oli keskel ja laste magamistoad sobisid omavahel hästi kokku. LastetoadMis aga ei meeldinud, oli mänguruumi puudus ja teadmine, et me oma poole suuremas toas ainult magame, nii et aasta teisel päeval, kui olime aastavahetusest välja puhanud, tuli äkkmõte, et proovime, kas voodi läheb teise tuppa ja kui läheb, siis teeme selle ära – kolime suurte poiste tuppa, nemad kolivad väikeste tuppa ja väikesed kolivad meie tuppa. Voodi läks kitsast kohast läbi ja töö võis alata.cofmdecofcofVäga lihtne see muidugi ei olnud, aga oodatust lihtsam küll, kõik mööbel sai ühe päevaga lahti võetud, ringi tõstetud, kokku pandud ja õhtuks olid isegi kõik riided kappides tagasi.  Ainus asi, mida liigutama ei pidanud, oli väikeste vana nari, selle said suured poisid endale ja suurte poiste nari läks väikestele meie vanasse tuppa. Ühesuguste naride pluss.mdeVäikeste tuba valmis siiski ei ole, seal tööd alles algavad, aga enne peab saabuma inspiratsioon. Seda tean, et seinad tahan halliks värvida, nii nagu oli nende vanas toas, millega sai ka arvestatud mööblivärve valides. Välja tuleb vahetada ka viie seasilmaga laelamp, sest see ei valgusta tuba piisavalt. Kardinapuu tuleb paremini kinnitada ja halliks värvida, uued kardinad kuluvad samuti ära. Kuid kuna ma ei ole siiani leidnud head asetust mööblile, mida ilmselt tuleb taas veidi vahetama hakata, sest lastelaud ja -toolid hakkavad väikeseks jääma ning nende asemel võiks olla hoopis laud, mille projekteerisin kaks ja pool aastat tagasi, aga mille ehitamiseni ei jõudnud, sest kolisime majast ära ja siin polnud selle laua jaoks ruumi, siis mulle ei ole veel tulnud seda tuhinat peale, et hakkaks kuskilt otsast pihta. Kohanen veel uue olukorraga ja küll siis ühel hetkel tean täpselt, mida ja kuidas edasi tegema peab.

Meie uues toas pole vaja midagi teha. Kui, siis vaid naabripoolne sein helikindlamaks muuta ehk kips maha võtta, karkassi vahele villa suruda ja sein uuesti üles ehitada, aga kuna see on veidi liiga mahukas ja tolmune töö, siis lepime sellega, et naabrid kuulevad meid ja meie neid. Naabrite kuulmise all pean siis silmas seda, et me kuuleme isegi seda, kui kõrvalkorteris haigutatakse, aga me teeme ka midagi enamat, mida me ei taha, et seal kuuldaks.

Kummut ja kirst, mis meie tuppa ära ei mahtunud, leidsid koha esikus ja väikeste toas. Kirst saab ilmselt sinise kuue, kummut halli või sinepikollase, pole veel ära otsustanud, aga selge on see, et praegusel kujul need sisekujundusse ei istu. Seda kirjutasin praegu kerge muigega, sest ma räägiks siin jälle nagu mingist disainkodust, mida meil ilmselgelt ei ole.

Poiste toa kohta on Instagramis kõik kirjas, kordama ei hakka.

See postitus on juba päris pikaks veninud, nii et lähen edasi süldipeo juurde ja sellega ka lõpetan. Ma küll alles ütlesin õele, et ma ema 50. sünnipäevast midagi ei kirjuta, aga kuna see oli nii tore, siis siin ma nüüd olen. “Süldipidu” ei ütle ma seega halvustavalt, see lihtsalt oli see kõige tavalisem pika lauaga pidu, kus taustaks mängiti vanu häid eesti lugusid.

Kuus aastat tagasi pidas ka isa sedasi sünnipäeva, aga siis me lahkusime juba enne, kui pidu üldse alata jõudis, sest Esimene ja Teine, kes siis olid ainsad kõhust väljas lapsed (Kolmas oli viimaseid kuid kõhus), käitusid nagu metslased, kes esimest korda inimeste sekka sattusid. Nad ei kuulanud absoluutselt sõna, tüütasid teisi, segasid õhtujuhti, paigal ei püsinud ja meil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ära minna. Ma lahkusin nuttes, sest ma olin laste käitumises nii pettunud ja ma olin kurb, et ma ei saanud olla peol, kus oli pool suguvõsa kohal. Mul oli küll võimalus jääda Silveri ja lasteta sinna, aga nii ma ei tahtnud.NBu9wK3Lapsed käisid ka viimaseid tunde 49aastast vanaema lohutamas.

Seekord läks palju paremini, lapsed küll möllasid, aga nad loodetavasti ei seganud teisi, sest lärmi ja sagimist oli ka nendeta. Me võtsime kaasa tegevuskaarte, lauamänge ja viimase häda jaoks ka tahvelarvuti ja nutitelefonid, nii et suure osa ajast olid nad tegelikult kuskil kadunud. Või tantsisid. IMG_6197Puhas täiskasvanute jäljendamine, aga tuli hästi välja. Pats tehti lasteaias, mina ei oska selliseid punuda.

Väsimusmärke hakkasid nad alles keskköö ajal ilmutama ja kuna mu vend ka väga ei viitsinud seal olla, siis tema läks lastega koju (mu vanemate juurde siis) ja pani nad magama. See oli mõnus hetk. See teadmine, et lapsed on juba nii suured, et ma saan neid oma venna hoolde usaldada ja et mu vend tahtis nendega ära minna ning andis meile vabaduse olla kauem peol.

Me olime peol lõpuni, sest venna lahkumise järel jäime meie vanemate autojuhtideks. Olgu, Silver üksinda juhtis autot, aga ma ka ei oleks saanud varem lahkuda. Ega ma ei oleks tahtnudki. Sünnipäev oli väga lõbus, tantsida sai kõvasti ja ma isegi võtsin väikesest meelelahutusest osa ning täitsin Tuhkatriinu rolli. Sellega oli tegelikult naljakas lugu. Kui seda rolli pakuti, siis ma olin täiesti vastu, sest sellised asjad ei ole minu teema. Aga kui öeldi, et Silver täidab printsi rolli, siis olin kohe käpp, üks väga üllatunud käpp, sest sellised mängud ei ole ka Silveri teema. Hiljem tuli välja, et temast sai sama taktikaga prints, talle öeldi, et mina juba olen Tuhkatriinu. 62mfY7yÜheks koledaks võõrasõeks oli mu vend, kes samuti pigem hoiaks kuskile varju, nii et ma ei tea, kuidas õhtujuhil õnnestus selline kamp panna lühietendust andma. Meil kestis see etendus veel edasi, kui prints läks järele koledale võõrasõele, kes kaine autojuhina toimetas esimese seltskonna koos autoga minema. Tegelikult pidin mina oma võõrasõele järele sõitma, aga Silver on tõeline prints ja läks minu asemel.

Silver üllatas mind veel mitu korda. Esmalt siis, kui ta minuga ühe tantsu tegi. Kleepeka, nagu “vanurid” seal sünnipäeval ütlesid. Me kumbki ei oska tantsida ja meil ei ole siin 10 aasta jooksul ka olnud selliseid üritusi, kus oleks võinud seda teha, nii et enne ema sünnipäeva tantsisime viimati koos oma pulmas. Mina olen vahepeal tantsinud küll, vist aastal 2010 ja möödunud kevadel. Igatahes tegime koos ühe kleepeka, sest seda väga ei pea oskama, kuid midagi tempokamat meil kahekesi välja ei tule. Kui ma ei oska tantsida ja mees juhib, siis pole hullu, saab hakkama, aga kui mees ei juhi ka, siis ei tule tantsust midagi välja. Ma tegelikult ei lootnud üldse Silverit tantsima saada, nii et see üks kleepekas oli ka piisav. Lisaks mõnusalt emotsionaalne, sest looks oli “Kas tead” ja kuna juhtumisi on Silver mu suurim tunne, siis laulsin seda talle kõrva ja mõtlesin iga sõna.

Teist korda üllatas ta siis, kui võttis osa (ainuüksi see üllatas) arvamismängust ja tulistas täiega tunnusmuusika põhjal seriaalide nimesid. Kui ma McCyverite ja muude selliste puhul päris šokeeritud ei olnud, siis Beverly Hills 90210 puhul jäi mul küll suu ammuli – kuidas ta selle ära tundis, kui mina ei tundnud ja kuidas tal numbrid meeles olid?! Samas ei ole seal tegelikult midagi üllatavat, tal on vist kõigi tuttavate autode numbrimärgid peas. Aga et oma laste sünnipäevad meelde jääks …

Tantsimise juurde tagasi minnes, siis ma tantsisin palju ja paljudega. Kõige rohkem meeldis ikkagi oma isaga tantsida, sest temaga ei olnud nii piinlik, kui ma ta varvaste otsas koperdasin ja tema võttis ka kõige rahulikumalt, nii et ma eriti ei koperdanudki.MD6ZLLXTantsi hopp, Johanna, hopp, Johanna, hopp, kuni hommik käes.”gfFbWy1xAgFwetKell on siin veerand kaks. Väsinumad olid siis juba koju läinud, väsimatud veel tantsisid. Keegi nii ära ei väsinud, et oleks kuskile nurka magama vajunud, mis muidugi on täiesti elementaarne, aga meenutades mu viimast pidu, mis oli küll avalik üritus, siis selleks kellaajaks leidus magajaid juba mitmes nurgas. Süüdi ei olnud muidugi väsimus, vaid alkohol.UtjUg3cIsa tantsitab ema tantsuplatsilt eemale külmkappide vahele, pildil on ka kollane Kärcheri tolmuimeja. 

Ühesõnaga oli tegu ühe igati toreda peoga, mis loodetavasti kordub 4 aasta pärast, kui isa saab kuuekümpiseks. Varem ilmselt ei ole meil lootustki peole saada. Erakute rõõmud.

Armas koht, kuhu lastega minna

Lapsed kibelesid möödunud nädalavahetusel Rakvere Põhjakeskuse mängutuppa, aga ma ei raatsinud viia. Kaks tundi mänguaega maksaks seal meie lastele iga kell 32 €, aga me ei ole isegi Tallinnas sellist hinda maksnud ja seetõttu ma ei raatsi. Tunniks veel oleme raatsinud, 2-3 last korraga kaheks tunniks oleme ka raatsinud, aga seekord olin kindlamast kindel, et tund on neljale lapsele liiga vähe ja kaks liiga kallis. Pealegi oli meie viimasest väljasõidust nii palju aega möödas, et aeg oli midagi uut ja huvitavat teha, kas või kaks korda kallima hinna eest.

Lotte kohvik tundus põnev koht, kuhu lastega minna, aga ainult see oleks liiga vähe olnud, nii et sõidu alguses oli idee minna loomaaeda ja sealt edasi Lotte kohvikusse, aga loomaaeda jõudes olid plaanid juba muutunud ja teadsime, et sealt edasi läheme Lohesabasse. Ma ei teadnud sellest kohast sõidu alguses midagi, aga huvi pärast vaatasin Perekaardi kodulehel, mida me Tallinnas vähe soodsamalt teha saaksime ja Lohesaba jäi silma, hind oli ka väga hea, nii et asi oli otsustatud ja läksime sinna.

Kohale jõudsime väga heal ajal, grupp sünnipäevalisi oli just lahkunud ja uute tulekuni oli pool tundi aega, nii et olime mõnda aega Lohesaba seikluslinnaku ainsad turistid. Turistimaks oli neljale lapsele Perekaardiga 13.80 € ja linnas võis aega veeta sulgemiseni. Täishind neljale lapsele oleks olnud 27.60 €, aga sama pere lapsed ei pea kõik täishinda maksma, nii et Perekaardita oleks päevapiletite soodushind olnud ca 22,5 €, sooduskellaaegadel (E-R kuni 17.00) isegi 19.60 €.  Ilmselt täitsa keskmised päevapiletite hinnad, näiteks Tartus Metsapere mängumaal, mis on üks meie lemmikutest, maksame ka 21 € päevapiletite eest. Seetõttu ei tahagi käsi käia välja 32 € kahetunnise mänguaja eest palju väiksemas mängutoas, aga see päise päeva ajal röövimine ei ole praegu teemaks, nii et edasi Lohesabast.

Lühidalt öeldes olime Lohesabast kõik vaimustuses ning 3,5 tundi mänguaega jäi laste jaoks kaugelt liiga väheks, kuid paraku hakkas neil ööune aeg peale tulema, nii et päris kella 22-ni jääda ei saanud. Järgmine kord läheme varem kohale, siis saavad seal isu korralikult täis mängida.

Ma ei teagi, millest alustada, võib-olla sellest, et arhitektuur on seal omaette vaatamisväärsus, tegu on tõesti ühe armsa pisikese linnaga. Vabandan ette hunniku kehva kvaliteediga piltide pärast, arvutis pole need üldse hullud, ma ei tea, mida mu blogi nendega tegi …

IMG_2905

Vasakul üleval on väike istumisnurk vanematele, me veetsime Härraga rohkem seal aega, vahepeal käisid lapsed ka koos meiega jäätist söömas ja siis avastasid, et selle rõdu all kohviku alal oli mängimiseks puidust raudtee. Salanurgad nagu ei olekski seal kunagi otsa saanud. Parempoolsesse majja meid ei lubatud, sest seal on sünnipäevatoad, aga pärast avastasime, et need olid ainult esimesel korrusel, teisele korrusele viis nurgatagune trepp ning seal ootasid lapsi ehitusbüroo ja raamatukogu.

IMG_2984

IMG_2992

IMG_3010

IMG_3012

IMG_3046Limpa peomaja on ka sünnipäevatuba ja selle all on natuke kõhe pime labürint, kust leiab punaste silmadega lohe. Politseijaoskonnast leiab aga ekraani, kust näeb turvavideot labürindis toimuvast.IMG_3160

IMG_2923Linnas on ka mahajäetud maja, milles elab punaste silmadega lohepüüdja. Ka üks kõhe koht, kuhu väiksemad üksi ei julgenud minna, aga samas väga lahe ka. Neljas oli seal oma valge kleidiga nagu kummitus.IMG_3087

IMG_3182Neljas siiski eelistas olla printsess, mitte kummitus ja lubas jääda linnakus asunud torni ööseks.IMG_3043

IMG_2937

IMG_2934

IMG_2973Tornist popim oli tegelikult pood-moemaja, kus Neljas end üldse pintsessiks muutis ja kus nad Kolmandaga isuga poodlesid. Ma kardan, et nemad olidki need, kes poe tühjaks ostsid ja kogu kauba linnakusse laiali kandsid …IMG_2966

IMG_3003Kuna Neljas on tegelikult üsna eraklik ja väldib võõraid lapsi, siis vahepeal oli ta pikalt omaette kõige pisemate alal, sest sinna teised väga ei kippunud.IMG_3134

IMG_2912

IMG_3125

IMG_2917Kui olime linnas mõnda aega mänginud, siis avastas Härra nurgatagusest kohast suure mängude toa, mille puhul ohkasime, et sinna nüüd suured poisid end unustavad ka … IMG_2978Me eksisime, konsoolimängud said vähe tähelepanu ja laste aur läks päriselt mängimisele, jooksmisele, ronimisele. Seda mitte ainult meie laste puhul, nii palju, kui ma nurga taha vaatasin, oli mängude tuba tühi või pooltühi, samal ajal linnas elu kees.IMG_3101Ma loodan, et see ei tundu praegu nagu mingi kinnimakstud reklaam, sest seda see pole. Kuni pühapäevani ei teadnud mina, et Lohesaba üldse olemas on ja Lohesaba ilmselt ei tea, et Kuus Sidrunit olemas on. Me lihtsalt olemegi Lohesabast võlutud, sest see on vahelduseks midagi teistsugust, põnev ja armas samal ajal. Ma ei tea, kuidas ma varem Lohesabast midagi kuulnud polnud … Te olete kuulnud? Käinud? Meeldis?

Meile väga meeldis ja kindlasti läheme veel, aga enne peame Tartus ära käima, sest Metsapere mängumaale ehitatakse praegu uut lahedat turnimisrada.