“Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Mõnikord on isegi hea, kui pole aega kirjutada, sest ma kardan, et ma oleksin eelmisel nädalal enda kohta ebatavaliselt emotsionaalse postituse kirjutanud. Kokkuvõtvalt, Soomest naasmise ja koolialguse tralli iseloomustab hästi Esimese vastus vanaemale, kes küsis, kuidas esimene koolipäev oli: “Mitte eriti tore. Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Me ärkasime 29. augusti hommikul kodus, aga alles 6. septembril oli esimene päev, kus ma sain olla kodus, üksi. Õhtul mitte, siis olid hoopis lapsed üksi ja mina mõned sammud eemal sõbranna juures. See polnud lastel esimene kord omapead kodus olla, aga varem pole nad olnud omapead õhtusel ajal ega nii kaua (kaks tundi) ning see meeldis neile, mulle samuti – nemad tundsid end suurtena, mina vabana.

Ma olin tegelikult ka esimese koolipäeva eelsel pühapäeval kodus, vaid Silver käis sel päeval maal tegutsemas ja õhtul käisime koos Rakveres lapsele aktuseks jalanõusid otsimas, kuid see pühapäev möödus mul riidehunniku all, sees ja peal ning kooliasjade keskel. Ei olnud tore.

Ühesõnaga, hakkasin alles pühapäeval Soomes kaasas olnud riideid laste kappidesse tagasi panema ja kui ma seda juba tegin, siis ühendasin selle inventuuri ja kappide korrastamisega, kuigi ma alles mingi 3 kuud tagasi tegin seda. Selle ajaga on siiski palju muutunud. Poisid kandsid terve suve lühkareid ja dressipükse ning pühapäeval selgus, et viisakate pükste nööbid ei lähe enam kinni – suured poisid olid vahepeal kasvanud nii pikkusesse kui ka laiusesse. Teisega oli lihtne, tema sai Esimese vanade pükste hulgast endale midagi, aga vaene Esimene pidi minema järgmisel päeval kooli ainsate liibukatega, mis talle veel kuidagi jalga läksid.

View this post on Instagram

Kolmandasse. Esimesse. Neljandasse. . #terekool

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Me jõudsime pühapäeval nii hilja Põhjakeskusesse, et meil oli vaid pool tundi aega Kolmandale jalanõusid otsida, seetõttu ei jõudnud me Esimese pükstega üldse tegeleda ja kokkuvõttes ei saanud me ka Kolmandale midagi, jäime oma asjadega hiljaks. Ma lihtsalt olin nii kindel, et viisakaid vabaajajalatseid või tenniseid saab igast poest, aga peale Javeride polnud midagi võtta ja nende puhul ei meeldinud mulle pruun tald. Midagi ei olnud teha, Kolmas pidi minema 1. klassi oma vanades väikeseks jäänud tennistes.

Nüüd tundub see kõik nii tühine, aga nädal tagasi olin ma nii Esimese pükste kui ka Kolmanda jalanõude pärast üsna häiritud. Tegelikult olin ma häiritud teadmisest, et Silver sõidab kohe Soome tagasi ja see mõjutas mu üleüldist meeleolu kõige osas. Mind ei muserdanud ainult see, et ta oli kohe lahkumas, vaid ka see, et me ei jõudnud eelneva kolme päeva jooksul kuskil käia. Võtsime küll ühe õhtu enda jaoks, et minna Tallinnasse kinno ja restorani, aga me ei jõudnud kodust kaugemale, ostsime hoopis pitsast, laenutasime Teliast filmi ja kustusime varakult ära. Oleks pitsa või film hea olnud, siis oleksin ehk isegi õhtuga rahule jäänud…

Lastega polnud üldse aega ei kinno ega välja sööma minna, isegi nende – eelkõige Kolmanda – esimene koolipäev jäi väga argiseks. Aktuse ja müofunktsionaalse terapeudi visiidi vahele jäänud vaba aja veetsime Esimesega poes pükse proovides ning pärast kõike seda sõitsime maale kasside ja merisigade järele. Õhtul küll kaalusime varianti minna välja sööma, et tähistada kooliaasta algust või lõpetada suvevaheaeg, aga polnud selleks energiat, niigi olime terve päeva ringi tuisanud, nii et õhtu ei möödunud ka kuidagi erilisemalt.

Kolmanda aktus iseenesest oli eriline hetk, ei häirinud mind siis tema vanad tennised ega miski muu. Enne seda ma küll jõudsin ärrituda, sest Kolmanda klassis selgus, et tal ei olnudki kunstitarvetele karpi vaja (kuigi see vajalike asjade nimekirjas oli) ning Esimesel polnud üldse midagi vaja, aga ma olin talle kokku pannud samad asjad, mis teistelegi. Automaatselt. Mõtlemata sellele, et ta pole enam algklassilaps ja tal pole enam oma klassi, kus kunstitarbeid hoida. Kui ma Kolmanda klassist tühja karbiga Esimese klassi juurde jõudsin, siis oli mu süütenöör juba üsna lühike – mitte ainult tolle tühja karbi, vaid üleüldse kõige pärast – ja ma võtsin väga isiklikult, kui üks Esimese klassikaaslase ema küsis, kas ma olen ikka kindel, et kunstiasjade karpi on vaja. Ma ei olnud kindel. Tema aga lähtus loogikast, et kuna lapsed liiguvad nüüd klasside vahet, siis sellist karpi neil enam vaja ei lähe. Minule kõlas see kui “sa oled jumala loll, et sa selle karbi kaasa võtsid” ja täpselt nii ma end tundsin ka.

Ma olin terve pühapäeva valmistunud esimeseks koolipäevaks, uueks kooliaastaks, sügishooajaks. Sorteerisin riideid, poiste kunstikarpe, pesin-uuendasin-asendasin kõike, mida sain ja hommikul varusime juurde asju, mis olid puudu. Ma tundsin, et ma olin nii palju pingutanud ja samas ikkagi kõigega hiljaks jäänud ja kõike valesti teinud. Ajas närvi küll.

Järgmine päev ei alanud ka kuidagi paremini, Kolmas hakkas enne uksest väljumist mossitama ja pisaraid pühkima ega rääkinud meiega sõnagi. See on miski, mille eest käisin augusti lõpus klassijuhatajat hoiatamas – kui Kolmas on millestki häiritud, siis ta läheb lukku ja mossitab või nutab omaette, ei vaata ta samal ajal otsa ega vasta ühelegi küsimusele. Tahtsin lihtsalt, et õpetaja oleks sellest teadlik ega poeks nahast välja, kui taoline olukord tekib, sest miski ei aita, Kolmas tuleb sellest ise välja. Õpetaja küsis selle peale, mida lasteaias antud olukorrast arvati ja kas me psühholoogi juures oleme käinud. Vastasin, et lasteaias harjuti selle omapäraga ära, lasti Kolmandal rahulikult olla ning psühholoog ei ole teemaks olnud, sest sellist asja ei juhtu sageli ja kui juhtub, siis alati mingi põhjusega, millest on Kolmas valmis rääkima, kui ta maha rahuneb.

Igatahes, kui Kolmas oma teise koolipäeva hommikul lukku läks ja meist vesiste silmadega maha jäi, siis ütlesin õpetajale, et esimene selline hetk ongi juba käes. Me ei teadnud, milles asi, aga arvasime, et uus olukord on tema jaoks hirmutav ning avaldasin lootust, et see möödub tal ruttu, sest tavaliselt möödubki. Ma eeldasin, et esimesel koolinädalal ollakse selliste olukordade suhtes mõistev, sest tegu on ikkagi suure muutusega lapse elus, aga õpetaja esimene reaktsioon ei olnud väga mõistev, tema lubas hakata last jälgima, sest äkki me peame minema ikkagi abi otsima.

See ärritas sedasi, et ma katkestasin õpetaja jutu sõnaga “kuule” ja leidsin, et on vara hakata psühholoogist rääkima, seda enam, et lasteaiast sai laps kaasa ülivõrdes iseloomustuse. Ma kaotasin hetkeks kontrolli ja mitte seetõttu, et “minu laps ei vaja mingit hulluarsti”, vaid seetõttu, et mind ärritas, kuidas õpetaja ei vaevu last isegi tundma õppima ja räägib juba sellest, kuidas peaksime minema abi otsima. Mul ei ole psühholoogide vastu midagi, ma käisin omal algatusel Teisega abi otsimas, sest tema oli lasteaia lõpuni trotsi ja kangust täis (on veidi siiani), temaga ei olnud kerge (ei ole siiani), ent kuigi psühholoog leidis nii autismile kui ka ATH-le omaseid iseloomujooni, ei olnud põhjust tal kumbagi diagnoosida, Teine on lihtsalt kange iseloomuga ja “midagi ei ole teha”. Sellised olid psühholoogi sõnad ja Laste Vaimse Tervise Keskusesse meid enam tagasi ei oodatud.

Kolmas on oma venna täielik vastand, temaga on väga lihtne, ta on rahulik, rõõmsameelne, koostööaldis, kannatlik, leplik, kohanev, seltsiv ja nii edasi, ta lihtsalt ei lähe stressirohkes olukorras endast välja, vaid tõmbub endasse ja teda ei tasu siis torkida, ta tuleb sellest ise välja ning räägib hiljem, milles asi oli. Ma ei leia, et see on miski, mis vajab ravi, aga ma pidasin oluliseks, et õpetaja sellest eripärast teadlik oleks ega satuks segadusse, kui kohtab nutvat Kolmandat, kes talle otsa ei vaata ja küsimustele ei vasta.

Igatahes, jätsime Kolmanda raske südamega kooli ja sama raske südamega sõitsime peagi Tallinna poole, sest Silveril oli aeg minna. Tagasi jõudsin enne Kolmanda koolipäeva lõppu, läksin talle klassi juurde vastu ning õpetaja tuli mulle ütlema, kuidas Kolmas rahunes kohe pärast meie lahkumist maha ja oli ülejäänud päeva nii suurepärane laps, et äkki oli asi hoopis meis. Ma ei saanudki aru, kas ta pidas silmas konkreetset olukorda või seda, et üleüldse on asi meis… Sel hommikul ei olnud asi tõesti koolis nagu me arvasime, vaid sellest, et Kolmas ei tahtnud, et issi ära sõidab.

Mina ka ei tahtnud ja olin seetõttu kindlasti tundlikum kui muidu, aga asi oli veidi ikka selles ka, et mina samuti ei mäletanud, et argielu juurde naasmine nii hull on. Juba esimesel nädalal läks mul kolme lapse kooliasjade kontrollimisel järg käest, ühel päeval jäid Teisel pinal ja eesti keele töövihik koju, ühel päeval unustasin Esimesele joonistusplokid kaasa anda, ühel päeval saatsin Kolmanda tavalistes riietes kooli, kuigi tal oli esimene tund kehaline ja Kolmas avastas seda alles siis, kui tund oli juba peal, nii et tal jäidki riided vahetamata ja kaasa ta teha ei saanud. Vähemalt ei saanud ta selle eest märkust, Teisel on sarnaste olukordade eest mitu märkust.

Lisaks kõigele muule on meil praegu pool alevit lahti kaevatud, esimestel koolipäevadel ehitati kooli ees parkimisriba ja kõnniteed ning kooli taga kaevati torutrass lahti. Ma ei olnud väga õnnelik, et selliste töödega suve jooksul ühele poole ei saadud, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed tulevad koolist koju töötavate ehitusmasinate vahelt. Ma ei olnud väga õnnelik ka koolis toiminud muutuste üle, eriti selle üle, kuidas Teisel kestab söögivahetund ainult 10 minutit ja kahel päeval nädalas algab tal kohe pärast seda kehaline, nii et ta peab jõudma selle aja sees ka riided ära vahetada. Olgu, õpetaja oli vist lubanud 10 minutit tundi hilineda, aga ikkagi, laps tunneb, et tal on kiire, ahmib toidu sisse ja läheb jooksma… See peaks siis tekitama liikumisharjumuse või panema sporti armastama?

Ütleme nii, et ma olin terve eelmise nädala üsna närviline, mind häiris ja puudutas peaaegu kõik. Mõni asi häiris muidugi põhjusega, näiteks kolm värvikihti saanud lauaplaadil kõhuli aelemine, kuigi ma keelasin lastel väiksemate toas viibimise (Kolmas ja Neljas magavad praegu minuga), sest mul on seal tööd pooleli ja kirjutuslaua värv peab maksimaalse tugevuse saavutamiseks nädal aega kuivama. Oma maksimaalset tugevust see ei saavutanudki, pean lauaplaadile neljanda kihi värvi kandma ja lootma, et see katab kõik jäljed, mille lapsed sinna jätsid.

Mis siis veel. Neljas võttis eile lonksu äädikat, väidetavalt alla midagi ei neelanud, aga sellest lonksust, mille ta kraanikaussi sülitas, jäid suu ümber punetavad laigud ja limaskestadele pisikesed punased täpid. Mina ehmusin sellest sedasi ära, et tahtsin maalt koju sõita ja Neljas ehmus sedasi, et värises üle kere ja kodus jäi kohe magama. Kusjuures see äädikas ei olnud valatud ringi limonaadipudelisse, see oli originaalpudelis, aga ikka leidis Neljas, et seda võiks julgelt maitsta. Ei meenunud talle sel ajal ükski õpetussõna ega hoiatus, isegi see mitte, et tema enda tädipoeg on äädikalonksu pärast haiglas olnud. Õnneks ei hakanud ta seda januga jooma, vaid tahtis ainult maitsta, nii et pääses kergelt ja õhtuks olid ka punetus ning täpid taandunud.

Muide, ma siin vahepeal vaatasin töökuulutusi ja tahtsin paari kohta kandideeridagi, aga vaatasin oma märkmikku ega leidnud aega, millal saaksin tööl käia. Mõtlesin küll, et katsun septembri esimesel nädalal kõik käigud ära käia, aga müofunktsionaalne terapeut kutsus lapsed tagasi juba kahe nädala pärast, oktoobris pean minema nahaarstile näitama, kas psoriaas taandub uue raviga ja detsembris lähen kontrollima, kas paremast munasarjast on tsüst kadunud, samal kuul on nii Esimesel kui ka teisel ajad ortodondi juurde, loomulikult erinevatel päevadel…

Sellel nädalal pean käima Rakveres asfaldisae ketaste järel ja need Silverile Soome saatma, loodetavasti saan selleks nädalaks aja ka nahaarsti juurde, seeskord Teisele, kes muutub iga päevaga laigulisemaks. Muus osas oleks nädal üsna vaba, kuid mul on juba esimesed tõbised kodus… Järgmisel nädalal on jälle müofunktsionaalse terapeudi aeg, hambaarsti kontroll kõigile neljale Väike-Maarjas, Esimese kõrvaarsti visiit (tal nüüd mõlemad šundid läinud, aga kõrvad ikka hellad ja meil lennureis ees), Silveri ema kirurg, mõni päev enne seda tuleb ilmselt käia ka röntgenis. Ülejärgmisel nädalal on taas Silveri töökoha “suvepäevad” Türgis, kuhu seekord läheme kahe suurema lapsega ja ongi september läbi. Oktoobrisse tuleb kindlasti veel 1-2 müofunktsionaalse terapeudi visiiti ja suure tõenäosusega ei jää need ainsateks käikudeks. Eelmise nädalaga lisandus tulevikku ikkagi kena 5 käiku juurde ja ma üldse ei imestaks, kui need omakorda edasi paljunevad.

Ka novembris on juba esimene arstiaeg kirjas, täpsemalt Kolmanda silmade kontroll Tallinnas doktor Malva juures, siis selgub, kas ta saab endale vajadusprillid või mitte. Esimene sai aga neljapäeval ortodondi juures alumiste hammaste taha ogad, et ta ei lükkaks keelega oma hambaid kalde alla ning detsembris lähemegi olukorda uuesti hindama. Neljandaga peab ka midagi ette võtma ja temaga kuskil käima hakkama, sest tema kogelemine enam ei tule ega lähe vahelduva eduga, vaid püsib.

Sellised lood siis siin, vahepeal ehk tunduski asi juba veidi liiga idülliline, aga ei, “väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured” peab ikka paika.

Vähemalt ei ole nad veel päriselt üle pea kasvanud.

Aga aitab küll, lähen tõmban oma kõige räbalamad riided selga ja hakkan väiksemate toas seina värvima. Hea meelega värviks küll seinu, aga mööblit on nii palju, et seda tuleb ühe seina äärest teise äärde lükata ja tuba mitmes osas värvida. Kui hästi läheb, siis saavad Kolmas ja Neljas järgmisel nädalal oma toa tagasi, siis juba suurte laste nägu toa.

Kas olete oma lastega ortodondi juures kontrollis käinud?

Kui ma adenoidi operatsioonide kohta infot otsisin, siis jäi silma, et pärast operatsiooni tuleks käia igaks juhuks ortodondi juures, sest adenoid võib tekitada erinevaid hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid. On olemas isegi väljend “adenoidi nägu” ja sageli jõutaksegi adenoidist tingitud hambumushäiretega esimesena ortodondi juurde, kes soovitab edasi minna nina-kõrva-kurguarsti juurde, sest probleemid viitavad ninahingamisfunktsiooni häirele. Kui palju on aga neid nina-kõrva-kurguarste, kes pärast adenoidi (või mandlite, ninakarbikute jms) operatsiooni soovitavad külastada ortodonti, et välistada või tuvastada tekkinud anomaaliad? Ma võin nüüd meie toredale arstile liiga teha, aga ma tõesti ei mäleta, et tema oleks seda soovitanud.

Minul soovitas ortodonti külastada hambaarst, sest Teisel oli ja on siiani probleemiks jäävhammaste ruumipuudus. Kui ma just eriti algaja googeldaja ei ole, siis meil on siin Rakveres vaid üks ortodont ja tema juurde oli enam kui pooleaastane järjekord, aga ruumipuudus kannatas selle ooteaja ära. Midagi sellega hetkel ei tehta, tõenäoliselt suruvad olemasolevad uued hambad end ise lõpuks teiste vahele ritta ja päris probleemid algavad alles teismeeas. Küll leiti, et ülemine huulekida on madala kinnitusega või muud sellist, igatahes on see süüdi ülemiste esihammaste suures vahes. Veel kida lõikama ei hakatud, sest ortodondi praktika on näidanud, et mõnel juhul jõuavad esihambad lõpuks ikka teineteise kõrvale ja midagi lõigata pole vajagi. Aasta lõpus vaadatakse seda asja uuesti.

Muus osas oli Teisel kõik korras ja sai soovituse süüa iga päev midagi, mida tuleb korralikult närida, näiteks porgandit, kaalikat, kuivikuid ja muud sellist. Seda seetõttu, et ka ebapiisav närimine tekitab hambumushäireid. Muidugi küsis arst visiidi ajal ka adenoidi kohta, vastasin, et sellega pole lapsel probleeme olnud, aga teised kolm kohe lähevad neid lõikama. Mul oli nagunii plaanis teistele ka sel päeval ajad kirja panna, aga ortodont jõudis esimesena öelda, et võiksin teised lapsed samuti kontrolli tuua. Teine sai kiiresti kordusvisiidi ja koos temaga võisin kaasa võtta Neljanda, Esimene ja Kolmas said märtsikuusse (oli oktoober) kirja.

Neljandaga läks lihtsalt, adenoid halba ei olnud teinud ja ka tema V-kujuline alumiste esihammaste vahe on täitsa normaalne. Esimese ja Kolmandaga nüüd nii lihtsalt ei läinud. Esimesel on üleval ruumipuudus, millega hetkel midagi ei tehta, lisaks on alumine lõualuu liiga taga, mis võib olla tingitud suuhingamisest ja see vajab tähelepanu. Kolmandal on lahihambumus, mis on tingitud valest neelamisvõttest ja valet neelamisvõtet põhjustab:

  • pärilikkusest tingitud hammastevaheline sigmatism (pudikeelsus); Mitte meie puhul.
  • pikaajaline luti imemine; Ei võtnud üldse lutti ega lutipudelit.
  • hiline tugeva konsistentiga toidu lülitamine toiduratsiooni ja pikaajaline vedela toidu tarvitamine; Kindlasti mitte.
  • ajutiste hammaste hiline lõikumine; Vastupidi, tulid pigem varakult.
  • sõrmede, rusika ja keele imemise harjumus; Õnneks ei ole olnud.
  • patoloogilise hambumuse varajane formeerumine, kui on tegemist suure sagitaalse või vertikaalse lahiga; On väike vertikaalne lahi, nii et ei.
  • ninahingamistakistus. Bingo!

Mida arst mõlema poisi puhul kohe märkas, oli läbi peaaegu kinniste huulte hingamine, nii et suuhingamiseks ei peagi suu ammuli olema ja mina pole seetõttu tähele pannud, et nad tegelikult ikkagi hingavad läbi suu. Teate, mida ortodont soovitas kasutada, et lastel tekiks harjumus hakata nina kaudu hingama? Teipi! Jep, ma võin oma lastel suud (väikese paberteibi jupiga) rahumeeli kinni teipida, et nad ei unustaks hingata läbi nina, sest see on tulemuslikum kui lihtsalt pidev meelde tuletamine. Hetkel on neil suuhingamise harjumus nii sees, et nad ise ei pane tähelegi, kui suu veidi lahti vajub ja õhk sealt kaudu käima hakkab. Teine variant on hoida pidevalt midagi huulte vahel, aga sellega on oht, et nad hakkavad seda lõpuks kramplikult tegema, mis pole samuti hea. Sellise pideva meeldetuletuse kõrvalt tuleb muidugi teha ka erinevaid harjutusi, nii et kiire ja lihtne see hingamisharjumuse muutumine olema ei saa.

Lisaks vajab Kolmanda vale neelamisvõte ravi peene nimega teraapia ja mingisuguse keele asendit korrigeeriva aparaadi näol, mis läheb umbes pooleteise aasta jooksul maksma 650 €. Nii pika aja peale hajutatuna ei ole see summa, mis hinge kinni võtaks, aga arvestatav raha siiski, eriti olukorras, kus terapeudi järjekorda pandi mõlemad poisid ehk võime rääkida juba 1300 € suurusest väljaminekust. Parimal juhul ei vaja Esimene teraapiat täies mahus, aga see kõik selgub alles siis, kui me ükskord tolle terapeudi juurde jõuame. Hetkel pandi poisid järjekorda, mis on nii pikk, et ühtegi aega anda ei osatud. Kui juba osatakse või kui keegi vahepeal oma ajast loobub, siis võetakse ühendust.

Mõlema poisi probleemide põhjustajana näeb ortodont adenoidi, nii et kelle lapsel on olnud ninahingamist takistavaid tervisemuresid, siis soovitan käia ortodondi juures kontrollis. Soovitan tegelikult käia seal ka siis, kui suuhingamine pole teemaks, sest see pole ainus, mis anomaaliaid tekitab ja varakult avastatud anomaaliaid võib olla kergem ravida. Seetõttu tehti poiste hammastest ka röntgenpildid, et näha, kas neil on kõik jäävhambad olemas ja omal kohal. On. Esimesest tehti lisaks veel üks pilt, mida ortodont vahepeal ise uurib ja mõõdab (nii ta ütles) ning millest räägitakse täpsemalt septembris kordusvisiidi ajal. Teemaks siis ikka see alalõug, mis on nii taga, et esihambad kokku ei lähe. 20171002_124534“Fotograafi” juures.

Veidi targemat lugemismaterjali ka:

Millal külastada esimest korda ortodonti

Lihtsalt ja lühidalt, kuidas ennetada puseriti hambumust

Kõik hammaste arengust ja anomaaliatest ja samalt saidilt hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika