Eilsed eredad hetked

Kõik päevad ei ole vennad ja eilne oli üks selline päev, kus ehk oli rohkem kaost kui tavaliselt. Kerge kaos on muidugi igapäevane, aga iga päev ei jää lapsed näiteks kapi alla.

Eile just nii juhtus, kui Esimene (kõige vanem ja targem) tahtis vitriinkapi otsast lauamängu kätte saada. Selle asemel, et paluda minu abi, ronis ta ise mängule järele, kuigi me oleme siin mitu korda rõhutanud, et selliste kappide peale ei tohi ronida, sest need võivad ümber kukkuda. Igatahes kostus ühel hetkel kolin ja Teise vali nutt ning Esimene ütles väga ehmunud häälega: “Palun vabandust, palun vabandust, ma ei tahtnud.” Ma jooksin vaatama, mis juhtus ning nägin esimese asjana, et suur nukuvanker on Teise kõrval maas ja laps nuttis, et vanker kukkus talle peale. Nukuvanker, mis seisis ruumipuudusest tolle kapi otsas. Siis juba nägin ka pikali kappi ja Esimese peanuppu selle alt välja paistmas. Päästsin ta välja ning kallistasime ja nutsime koos.

See oli õnnelik õnnetus. Selliseid kappe on siin kaks, üks köögis ja teine magamistoas. Esimene jäi magamistoas kapi alla, kukkus koos kapi ülemise osaga voodisse tekikuhja peale ning sai ainult muhu silmanurka ja pisikese verevalumi peopessa. Kapi klaasid jäid kõik terveks, ka klaasist riiulid. Ehmatus oli suur, nii temal kui ka minul. Oleks see juhtunud köögis, siis ta oleks kukkunud koos kapiga põrandale – palju kõrgem, kõvem ja valusam kukkumine.

Laps sai õppetunni ja ehmatuse osaliseks said ka teised lapsed. Täna ei ole nad julgenud isegi peakõrgusel olevalt riiulilt midagi võtta, sest äkki kapp kukub ümber. Esimene läheb täitsa paanikasse, kui talle tundub, et keegi läheneb kapile ronimisplaaniga. Ka meie saime õppetunni – lahtiste kappide otsa ei panda lauamänge ega muid asju, mida lapsed võiksid tahta kätte saada. Tegelikult üldse mitte midagi ei tohiks panna, sest laste jaoks on kõik, mis käeulatusest väljas, põnev keelatud vili.

Jah, sellised kapid peaksid hoopis seina küljes kinni olema, kodus meil ongi, aga Soome üürikas ei hakka omavoliliselt seina sisse auke tegema, eriti siis, kui mööbel on ajutiselt meie siinoleku ajaks ümber tõstetud ja tegelikult käib antud kapp üldse teises toas.

See vahejuhtum oli päeva tipp (mitte positiivses mõttes), teised situatsioonid seda ei ületanud, aga tragikoomilised olid küll. Näiteks Neljas võttis märkamatult peotäie margariini ja kadus sellega teise tuppa, kus ta mäkerdas kokku seina, reisivoodi, tooli, enda ja suurema osa tõmbas laiali lendavasse taldrikusse, mille seest nad koos Kolmandaga seda vaikselt sõrmeotsaga nosisid. Ilmselt oli see liiga rammus, sest järgmise asjana kakas ta põrandale. Täpsemalt vaiba peale. Oi, ma armastan potitreeningut…

Edasi läksime ilusat ilma nautima ja käisime esmalt matkarajal vaatamas, kas seekord näeb mägiveiseid lähemalt, aga me ei näinud neid üldse._MG_8130 _MG_8137 _MG_8148_MG_8146Edasi pidime randa minema, aga lapsed avastasid, et ma unustasin mullitajad koju ning neil on neid kindlasti vaja. Okei, kodu oli vaid mõne kilomeetri kaugusel, käisime tõime need ära ja läksime siis edasi randa.

Kui kodus näitas termomeeter 17 kraadi ja õhk tundus jahe, siis seekord oli mere ääres väga kõrvetavalt palav, kuigi varasemalt on just vastupidi olnud – maja juures 20 kraadi sooja ning rannas megatuuline ja külm. Mina olin viimaseks valmis ning lastele võtsin kaasa dressipluusid ja ise olin üsna paksu (ja pikkade varrukatega) kleidiga. Hakkasin oma riietuse valikus kahtlema juba siis, kui sain koha parkla kõige kaugemasse otsa ning randa sai kas kilomeetrise ringiga või otse üle järsu mäe. Ilmselt tulid kõik need sajad autod ilusa ilma pärast kohale ja mina olen ainus lammas pikas kleidis. Etteruttavalt ütlen ära, et olingi.

Läksime meie siis mööda lühemat teed mäest üles, kui avastasime, et mägi kubiseb suurtest punastest sipelgatest. Nagu suvesoojusest oleks vähe olnud, ma pidin ka Neljanda sülle võtma ja temaga järsust liivasest mäest üles jooksma. Poisid jooksid ise, aga Kolmas tegi seda suure nutuga, sest ta kartis sipelgaid. Minu sääremarjad tunnevad seda mäkketõusu ilmselt veel mitu päeva, aga poiste noortel jalgadel pole häda midagi.

Ahjaa, kui parklasse jõudsime, siis Kolmas kurtis, et tal on pissihäda. Me ei olnud üldse 5 minutit tagasi kodu ees mullitajaid otsimas, aga see selleks. Kui olime mäest üles jooksnud, siis näitasin talle ühte põõsast, et äkki käime seal ära, aga tema ütles, et tal ikka ei ole häda. _MG_8192Kui lõpuks vee äärde jõudsime, siis hakkas peagi tohutu tammumine pihta – ikka oli pissihäda, ja mitte väike! Meil ei olnud enam kuskile minna ja kaugete põõsasteni poleks jõudnud. Ruttasime siis viiekesi liivaluidete juurde ja otsisime sellise lohukese, kuhu kõikide pilgud ei ulatunud, sai seal oma häda ära teha. Selle viimase osa siis, sest aluspüksid olid puhta märjad ning need rändasid minu kotti.

Edasi oli juba täitsa tore, lapsed mängisid, mina higistasin oma pikas kleidi ja inimesed ümberringi võtsid päikest.
_MG_8237_MG_8242Mõned hullud olid vees ka, kuigi vesi oli jääkülm. Ma katsusin korra varbaga ja rohkem ei tahtnud, aga lapsi külm vesi väga ei heidutanud._MG_8213 _MG_8279 _MG_8295 _MG_8307 _MG_8312Kuna me seiklesime pool päeva ringi ja jõudsime Härraga üsna samal ajal koju, siis süüa ei olnud ma teinud ja tegelikult olid isegi lõunased nõud veel pesemata. Aga Härra kamandas mu kraanikausi juurest eemale, sest temale meeldib nõusid pesta. Uskumatu mees ikka! Kuna ma kohe ei tahtnud ära minna, sest tundsin, et tema “ma teen ise” taga peitub väike etteheide, siis ta pidi lausa trügima kraanikausi taha, et saaks jumala eest ise nõusid pesta. Ilma igasuguse etteheiteta.

Pärast kooris ta veel potitäie kartuleid, sest ka see meeldib talle. Ütlen ausalt, et temata sööme me väga harva kartuleid (enamasti ainult supi sees), sest mulle üldse ei meeldi neid koorida – see on nii tüütu ja võtab kaua aega. Ükspäev ma siin koorisin ise ja sain villi. Õudne. 😀

Kell on nüüd küll juba nii palju, et räägin pigem üleeilsest, aga mis sest. Hea, et üldse jõudsin kirjutamiseni. Mul on mitu “täna tegime..” poolikut postitust, mida polegi mõtet jätkata, sest ma isegi enam ei mäleta, mida me tollel “tänal” tegime.  Et tegelikult ei ole see laste kõrvalt blogimine nii lihtne nagu võib tunduda. Seetõttu ongi paljud postitused teemal “eile”, sest päeval pole olnud võimalust (segamatult) kirjutada ning õhtuti pole olnud jaksu. Täna õhtul oli. 🙂

Midagi ei ole teha, rahmeldav Teine läheb nüüd puuri kinni!

Eile läksime pärast õhtuoodet tunnikeseks õue, plaanisin natuke aiatöid teha, siis toas Pere ja Kodu blogi jaoks postituse lõpuni kirjutada, õhtusööki serveerida, lapsed vannitada ja magama minna. Õues saime olla vaid 15 minutit, siis tuli hakata Teise lõhkise mokaga tegelema. Ta oli kukkunud maja taga lõuaga vastu kiviplaati. Kahtlustan, et ta imes jooksmise ajal oma alahuult ja seetõttu sai endale ka pisikese lõikehaava, mille puhul ma polnud kindel, kas see vajab väikest korrigeerimist või mitte. _MG_3591Küsisin emalt ja ühest Facebooki grupist nõu ning soovitati igaks juhuks emos ära käia. Sõbranna tuli siia lastevalvesse ja meie Teisega läksime erakorralisse, kus ootasime ligi poolteist tundi ja selle ajaga hakkas haavale juba kärn peale tulema. Kui lõpuks sisse saime, siis mul oli tunne, et läksin sinna näitama vaid lapse kärnas lõuga. Auk “teibiti” siiski kokku ja kirurg sai uurida enda vana kätetööd Teise ninajuurel.

Üks õdedest tuli ka juurde ja tegi nalja, et laps korjab oma armid lapsepõlves kokku, siis ei täiskasvanuna see asi hooleta. Naersin vastu, et küllap see nii on, sest tal ikka juhtub pidevalt midagi ja oleme vist juba viiendat korda erakorralises. Tegelikult traumaga olime neljandat, aga 5-aastase puhul on seda ilmselt palju, sest õde imestas, et kus laps siis sedasi jookseb, et pidevalt juhtub. Sain vaid öelda, et kipsi sai siis, kui toas vaiba taha koperdas… Ja tema juba teatas tähtsalt: “Minul on kolm last ja ma ei luba neil toas joosta ning keegi neist pole erakorralises käinud!” Ma olin sõnatu. Hiljem mõtlesin, et oleksin võinud vastu öelda, et minul on neli last ja teised kolm pole ka kunagi traumaga erakorralises käinud. Mis ma teha saan, et Teine selline õnnetusemagnet on?

Jah, esimene käik erakorralisse oli puhtalt meie hooletuse tulemus. Teine oli 10-kuune, kui jätsime ta teisele korrusele üksinda mängima, Härra pani magamistoa ukse kinni ja mina leidsin, et trepipiiret pole vaja ette panna. Uks oli ju kinni ja nagunii pidime kohe üles tagasi minema, aga loetud minutid hiljem nägin, kuidas laps trepi juurde käputas. Uks siiski ei olnud korralikult suletud, kuigi me mõlemad Härraga olime veendunud, et see sai korralikult kinni pandud. Sain vaid korra karjatada ja juba ta tuli kolinal alla. Mina olin šokeeritud ja nutsin hüsteeriliselt, tema nuttis vaid korra ehmatusest ja siis juba vaatas lolli näoga mind, justkui oles tahtnud öelda: “Mida SINA pillid, ega sina trepist alla veerenud!”

Kui emosse kontrolli sõitsime, siis oli pigem tunne, et Härra läheb mind näitama, sest mina ikka nutsin, kuigi laps ei olnud üldse seda nägu, et ta just trepist alla veeres. Rakveres oli siiski näha paar muhku ja sinikat, kuid kondid olid terved ning mingit esmaabi laps ei vajanud.

Järgmisel korral käisime juba õmblemas, sest ta sai mu vanemate koera käest pureda. Ma tõstsin poisid autost maha ja käskisin neil tuppa minna, ise keerasin neile selja ning läksin teisele poole autot Neljandat välja tõstma. Ma sain vaid küljeukse lahti teha, kui juba käis lõrisev haugatus ja lapsed karjuma hakkasid. Jooksin tagasi teisele poole autot ja Teine oli üleni verise näoga pikali. Kartsin, et tal on terve nägu lõhki tõmmatud, aga tegelikult oli vaid nina peal korralikud rebimishaavad, millest tuli lahinal verd.

Erakorralises ootasime ligi kolm tundi, sest ta oli hiljuti söönud ja seetõttu ei saanud kohe narkoosi teha. _MG_3145  Neljas oli siis vaid 16 päeva vana ja ootas vapralt koos meiega._MG_3141 Taas nutsin mina rohkem kui laps. Tema oli ikka samasugune muhedik nagu alati. _MG_3190 See pilt on tehtud 2 päeva hiljem, kui Tervisekeskuses haava puhastati ja uuesti kinni plaasterdati. Kartsin, et arm jääb hirmus kole, sest see alguses oligi hirmus kole, aga tänaseks on see üsna vähenähtav ja tasapinnaline.

See oli ka selline õnnetus, mida oleks kindlasti saanud vältida, kui me keegi oleksime osanud oodata, et too laste suur sõber oma inimest sedasi ründab.

Kolmandal korral sai ta erakorralises kipsi. Ta koperdas vanaema juures vaiba taha, poiss isegi ei jooksnud, aga kiirustas küll. Ta tõusis kiiruga püsti ja hakkas hoogu võtma, kui ma ütlesin, et ära jookse ja tema samal ajal juba takerdus vaiba taha. Järgmisel hommikul oli jalalaba väga paistes ja erakorralises tuli välja, et ta koperdas nii õnnetult, et sai endale kuskile mõra. _MG_6377 Neljas kord oli siis eile… Ma ei tea, kuidas see oleks olemata olnud, kui ma keelaksin lastel toas joosta, aga see selleks. Muide, ma tegelikult keelangi neil toas trepil ja kitsastes kohtades joosta, möllata, keerutada ja nii edasi. Teisel korrusel on jooksmiseks ruumi küll ja seal las müravad, pole tulnud selle peale, et peaksin keelama lastel tubased kullimängud. Muidu olen pigem see ema, kes lapsi vati sees kasvatab ega luba neil ronida, rattaga kallakust hooga alla sõita, avatud aknast välja vaadata ja nii edasi.

Meie Teine on lihtsalt selline, kes oskab! Kui ta oli 2,5-aastane, siis tal ei olnudki vist kunagi nägu terve. Ta lihtsalt ei püsinud kunagi paigal ja ükski õnnetus ka tema hoogu ei vähendanud. _MG_5626 Kuid asi ei olegi alati tema rahmeldamises, vaid tal lihtsalt ei vea. Näiteks ükskord istus ta vanaema juures maas ja tegi pepu peal ringe, kuid lõi kuidagi oma pea vastu diivanilauda ära. Tegu oli massiivse puidust lauaga, millel polnud ühtegi teravat nurka, aga tema lõi oma oimukoha sedasi ära, et taas oli pool nägu verd täis, kuigi haav oli olematu. Tänaseks tean, et peast tulebki palju verd. 😀

Kodus lükkas Esimene ta diivanile pikali ja Teine lõi oma kukla vastu polsterdatud käetuge ära ning uskumatul kombel oli tal taas veri lahti. Ma kompisin hiljem käetoe läbi ja mina ei leidnud sealt ühtegi kõva ja teravat serva, aga tema pea leidis.

Lähen nüüd puuri ehitama, kus ta edaspidi täisealiseks saamiseni elab.