Pere ja Kodu: Miks ma ei teinud aborti

Avaldatud Pere ja Kodu bogis 10.03.2015.

„Ei ole tõestatud, et naised, kes otsustavad aborti teha, tunneksid suuremaid süümepiinu või kahetseksid oma otsust rohkem kui need, kes planeerimata raseduse lõpuni kannavad.“

Sellise väitega lükati Delfi naisteka artiklis „ Kuus rumalat abordimüüti, millega naisi ikka hirmutatakse“ ümber müüt, et naised, kes on aborti teinud, kahetsevad seda elu lõpuni. Lugesin seda juba ammu, aga siiani pole see mulle rahu andnud. Minu mõistus keeldub uskumast, et planeerimata lapse saanud emad oma otsust kahetsevad.

Muidugi pole Delfi naistekas päris selline sait, mille artikleid peaks väga tõsiselt võtma, kuid isegi kollase meelelahutuse kohta tundub selline väide liiga julm. Ma võin käsi südamel öelda, et pole kordagi kahetsenud planeerimata laste saamist. Olen tundnud küll igasuguseid emotsioone ja hirme nii raseduste ajal kui ka pärast seda, kuid ei ole kordagi mõelnud, et oleksin võinud ikka aborti teha.

Küsisin ka Härralt, kas ta on kordagi kahetsenud meie pisemate olemasolu ning tema siiras vastus oli, et mitte ühtegi korda. Ma tegelikult näen seda isegi.

Kolmanda puhul ei mõelnud me kumbki abordi peale, mitte hetkekski. Härra oli isegi rõõmus, jumal tänatud, et oli, sest minul võttis kolmanda lapse mõttega harjumine rohkem aega ning tema tugi kulus sellel ajal väga ära.
Neljandaga oli küll teisiti. Meie mõlema esimene mõte oli, et nüüd tuleb küll aborti teha. Nutsin esimesel õhtul lakkamatult, sest neljas laps tundus nii vale ja abort veel valem. Olime kindlad, et me ei jaksa, me ei suuda, me ei saa ja nii edasi. Mulle tundus kohati, et see polegi üldse mina, kes on rase. Mulle lihtsalt ei jõudnud kohale, et ma päriselt ka ootan last ja täitsa päriselt mõtlen abordi peale. Mingi hetk vaatasin Kolmandat ja nutt tuli peale, sest ma tundsin, et kõhus kasvava lapse suhtes on nii ebaõiglane, et tema vend sai võimaluse, aga tema elu lõpeb juba enne, kui alata jõuab.

Süda ütles juba esimesel õhtul, et ma siiski ei suuda aborti teha, aga mõistus surus seda peale. Üritasin raseduse peale mitte mõelda ja soovisin kiiresti arsti juurde saada, et saaksin ruttu selle asja kaelast ära. Ma ei vaadanud ultrahelis ekraani ning püüdsin teha näo, et ma ei hooli. Kuid kui arst ütles, et lapse süda lööb, siis hakkasin nutma ja nutsin kuni hetkeni, mil saatekirjaga kabinetist lahkusin.

Küsisin Härralt, mis oleks, kui… Tema ei tahtnud seda mõtet üldse edasi arendada, jäi endale kindlaks. Ma küsisin hiljem, mis saab, kui ma… Kas ta… Ta ütles, et ta jääks muidugi meie kõrvale, aga ta ei tea, kas ta lapse vastu tunneks midagi. Mina teadsin, et tunneks, sest ma olin ise eelmisel korral samas seisus – kartsin, et teen lastel vahet. Tema tookord ei kartnud, sest, nagu ma juba mainisin, oli tema uudise üle rõõmus ja sellega oli ta minu suurim tugi. Nüüd oli minu kord olla tema tugi.

Ma polnud kabinetist lahkumisest saadik saanud enam lahti tundest, et minu sees kasvab uus elu, tükike minust ja Härrast. Et see pole lihtsalt jama seis, mida saab kergelt muuta. See poleks olnud kerge. Nii ma seedisin seda enda sees. Vaatasin endiselt härda pilguga Kolmandat ja mõtlesin, kui õnnelik poiss ta on, et ta olemas on. Kui õnnelikud meie oleme, et ta meil olemas on. Kuidas tema rõkkav naer ja jalapadin oleksid olemata, kui ma oleksin eelistanud varianti, mis minu elu kergemaks oleks teinud.

Mõtlesin, kuidas lapsel minu kõhus tuksub süda, kuidas tal vaatamata kreveti välimusele on olemas sugu, nägu ja tegu. Kõik, kes temast tuleb, oli juba tema DNAsse kirjutatud, tema näojooned ja temperament – ta oli olemas, ja mina ei suutnud võtta temalt võimalust elada. Olin oma rasedusest teadlik olnud kolm päeva, olin eelmisel päeval saanud saatekirja raseduse katkestamiseks, ja ma helistasin arstile tagasi ning palusin uut ultraheli. Ma alustasin uuesti ja enesekindlana – ma jaksan, ma suudan, ma saan.

Härrale ütlesin, et abort jääb ära ning me saame neljanda lapse. Ta lootis järgmised 5 nädalat, et ma mõtlen ümber, aga seda ei juhtunud, ma isegi ei kaalunud seda rohkem. Mina lootsin järgmised 4 kuud, et ta hakkab lapse vastu suuremat huvi tundma, aga seda ei juhtunud… Kuni ma kukkusin trepist alla, aga seda lugu olen juba rääkinud.

Kui Neljas sündis, sai temast kohe issi lemmiktüdruk. Me imetlesime teda koos ja mõtlesime, kuidas teda ei oleks, kui… Ausalt, me ei kujuta oma elu ette nende planeerimata lasteta! Mina, vana melanhoolik, vaatan tihti kipitava kurguga meie pisemaid, kui nad rõõmsalt möllavad, asjalikult maailma avastavad või sügavalt magavad. Lihtsalt vaatan neid, hoian nuttu tagasi ja mõtlen, kui kurb oleks, kui nad ei saaks voodis hüpata, küülikutele pai teha, majast mööduvatele inimestele aknale koputada ja lehvitada või sooja teki all magusaid unenägusid näha._MG_7026Ma ei kahetse mitte üks teps, et nad seda kõike teha saavad. Mul on olnud sigaraske, ma olen tundnud, et ema olla on kõike muud kui suurim rõõm, aga ma pole siiski kahetsenud ühegi lapse olemasolu. Vastupidi, pisemate olemasolu hindan ma hoopis erilise tundega, nemad meenutavad mulle iga päev, kui habras on elu.

Tean, et teistsugust valikut oleksin ma jäänud elu lõpuni kahetsema. See ei oleks olnud minu jaoks müüt. Ma ei ole abordivastane ega mõista hukka teiste valikuid, sest nende suhtes ei ole ma nii emotsionaalne. Mul puudub side teiste krevettidega ja ma ei oska neid hiljem igatseda, aga tunnistan, et mul on olnud kahju nii mõnelgi korral, kui keegi minu tuttavatest on otsustanud abordi kasuks. Mul on olnud kahju, sest tean, et nad on teinud oma valiku raske südamega erinevatel põhjustel, kuigi tegelikult oleksid nad soovinud õnnelikku lõppu.

Teisest küljest on mul olnud hea meel nii mõnegi tuttava üle, kes on saanud planeerimata lapse. Neid kõiki ühendab üks – nende lugudel on õnnelik lõpp. Mitte keegi neist pole öelnud, et nad kahetsevad oma otsust, isegi siis, kui see on nende elu pea peale ja pahupidi keeranud. Nad ei pea ka kinnitama, et nad ei kahetse, sest nende emaarmastus paistab kaugele.

Minu tutvusringkond ei ole küll nii suur, et saaksin selle statistikale toetudes väita, et see müüdipurustus on puhas jama, kuid ma olen siiski veendunud, et neid naisi, kes kahetsevad planeerimata lapse saamist, on kõvasti vähem kui neid, kes kahetsevad tehtud aborti.

Vaatasin pikalt postituse juurde lisatud pilti ja küsisin endalt, mida siin on kahetseda?! Kahju oleks vaid sellest, kui seda pilti poleks kunagi teha saanud ja need kaks pisikest ei ootaks mind hommikul oma toas…

Pere ja Kodu: Armastusest sündinud lapsed

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 02.12.2014.

Ma ei ole saladust teinud, et meie kolmas ja neljas laps ei olnud planeeritud. Õigemini olid, aga plaani järgi peaks kolmas umbes viie aasta pärast sündima. Seetõttu jagan peale sündimislugude ka nende tekkimislugusid.

Teise lapse sünni järel olid meil keerulised ajad – Härra palk vähenes ligi poole võrra ja sosistati pankrotist, elamiskulud aga ainult kasvasid ning me olime sunnitud kolima minu vanemate juurde ja korteri poolmuidu üürile andma. Summa ei katnud isegi veerandit kodulaenust, aga vähemalt kommunaalkulude arvelt hoidsime nii palju kokku, et nälga me ei jäänud. Kerge valik see siiski ei olnud ja vanemate juures elamine oli stressirohke.

Peagi saabuski pankrot ja Härra jäi hooaja lõpus päevapealt töötuks. Asfalteerimisbrigaadi objektijuhina oli vahetult enne talve uue töökoha leidmine lootusetu, seega tuli leida alternatiiv ja peagi oligi tal taskus CE-kategooria juhtimisõigus. Sellega paraku mured otsa ei saanud, sest esimeses töökohas tõmmati tal nahk üle kõrvade ning mitu kuud kestnud venitamis- ja jooksutamistaktika lõppes sellega, et Härra maksis tööle lausa peale. See oli väga pingeline aeg. Lisaks sellele kõigele oli mul depressioon… Ma ei tea, kas sünnitusjärgne või olmestressist tingitud, aga ma olin inimvare. Mäletan hästi, kuidas ühel kargel talveõhtul jätsin röökiva tite Härrale ning ning peitsin end õues pimedus pimeduses mõttega, et ma ei jõua ega taha enam elada.

Aga varsti sai Teine jalad alla ning elu kahe lapsega muutus palju ilusamaks, Härra leidis korraliku töökoha ja rahamured olid taas murtud, ainult meie omavaheline suhe oli terav, sest minu vanemate juures elamine tekitas endiselt stressi, kuigi me saime omaette korruse ning pidime hakkama seda laiendama.

Nagu tellitult helistas peagi üürnik, et tema kolib võimalikult kiiresti välja, sest ta koondati ning nad ei jõua enam maksta. Kuna olime ise alles sarnases olukorras olnud, siis mul oli neist nii kahju, et lõin käega rahale, mida nad veel maksma oleksid pidanud. Hiljem selgus ühise tuttava kaudu, et tegelikult viidi perepea ametikõrgendusega ettevõtte teise tehasesse üle ning tema tahtis lihtsalt töökohale lähemale kolida, aga see selleks. Tol hetkel oli antud uudisega selge, et me kolime oma koju tagasi ja me ootasime seda väga.

Kui me vabanenud korterit esimest korda üle vaatama läksime, siis see juhtuski… Me olime üle pika aja kahekesi ja liblikad hakkasid lendama. Otse loomulikult ei olnud meil kaitsevahendeid kaasas, aga tolle hetke armuuimas oli sellest ükskõik, sest ohtlik aeg oli nagunii juba möödas ning mis selle ühe korraga ikka juhtuda saab....Tollest päevast sai alguse uus elu, seda mitmes mõttes. Me kolisime järgmisel päeval oma koju tagasi, kõik oli taas nii õige ja hea. Me olime nagu värskelt armunud, eraldi olles rippusime telefoni otsas ja koos olles ei saanud teineteise küljest käsi. Elasime selles harmoonias paar nädalat ja siis ma avastasin, et mul on päevad väga hiljaks jäänud.

Kuna mul ei olnud sellist tunnet, et võiksin rase olla, siis olin kindel, et tegu on tsüklihäirega, aga igaks juhuks tegin siiski järgmisel päeval rasedustesti. Väike ärevus oli sees, kuid olin positiivne ja lootsin, et test on negatiivne.

Ilmuski üks triip ja ma tundsin kergendust – ütlesin ju, et tsüklihäire! Härra oli isegi veidi pettunud, sest tema oli juba hakanud mõtlema, et äkki meil ongi varsti kolm last. Olin rõõmus, et mul nii hea mees on, aga olin veel rõõmsam selle üle, et ma ei pea seda beebimajandust uuesti läbi elama. Peagi läks see hea mees vannituppa ja tuli sealt välja rasedustest käes: „Mina näen küll siin kahte triipu…“

Ma olin kindel, et ta teeb nalja, aga ei teinudki, oligi teine õhkõrn triip olemas. Mul hakkasid käed värisema, aga ütlesin endale, et see on kuivamistriip, sest seda ikka esineb. Kindlasti tihedamini, kui seda, et pärast kaitsmata vahekorda hilinevad päevad raseduse pärast… Tõin apteegist järgmise testi ja sellele ilmus kohe kaks triipu. Ei ole võimalik!

Ma nutsin lahinal, sest ma nägin, kuidas mu titevanglast vabanemise tähtaeg paari aasta võrra edasi lükkus. Härra püüdis lohutada, et küll hakkama saame ja see aeg läheb kiiresti, aga tal oli hea rääkida, sest tema oli parimal juhul kaks päeva nädalas kodus, AGA mina pidin olema seitse päeva nädalas selle titekaose keskel…

Järgmiseks päevaks oli minu maailmalõpp läbi ja pähe tulid hoopis muud küsimused, võib-olla isegi täitsa tüüpilised küsimused: kas ma hakkan seda last teistega võrdselt armastama? Kuidas ma tunnistan lapsele, et ta ei olnud planeeritud? Kuidas ma heastan talle selle ebaõigluse, et minu pisarad ei olnud õnnepisarad?

Minu süümepiinad väljusid lõpuks sedasi kontrolli alt, et ma lõpetasin raseduskriisi nõustaja juures ja otse loomulikult nutsin ka seal. Tagantjärele tundun endale tobe, aga tollel hetkel heitsin endale planeerimata rasedust ette, sest tundsin, et see polnud lapse suhtes aus. Oleksin tahtnud, et ta oleks olnud sel hetkel oodatud, et uudis tema olemasolust oleks valmistanud ainult rõõmu, et ta oleks tundnud end esimesest hetkest alates armastatuna.

Mul oli lapsest siiralt kahju, sest tundsin tõesti, et olen talle liiga teinud ja ta oma vanemate vendadega ebavõrdsesse seisu pannud.  Neid emotsioone ei anna sõnadesse panna, aga isegi praegu tuleb mul klomp kurku, kui neid tundeid meenutan. Nõustaja küsis minu käest ainult seda, kas planeerimata laps ei võigi siis oodatud laps olla. Sel momendil oligi ta juba oodatud ja armastatud ning mina pidin vaid iseendale andestama, et ma kohe alguses nii ei tundnud.

Tookord olin ilmselt rasedushormoonide üleküllusest lihtsalt veidi hulluks läinud, ka neljanda raseduse järel tundsin end pisut segasena.  Muster on veidi korduv, nimelt elasime siis taas mu vanemate juures. Läksime sinna kolmanda raseduse keskel vaid kaheks kuuks, kuni me äsjasoetatud vanas majas remonti teeme. Kahest kuust sai poolteist aastat…

Stress kordus, sest selle aja sees pidi Härra taas töökohta vahetama ja lausa kaks korda, teise korraga jõudiski otsapidi Soome. Minu lapsepõlvekodus oli endiselt ebamugav viibida ja seekord tekkisid mul juba pinged oma vanematega, olin taas depressioonis, kuigi Kolmas oli palju rahulikum beebi võrreldes oma vendadega. Mina lihtsalt tahtsin nii väga lastega oma kodus olla, aga meie kodu ei saanud kuidagi ühekski eesmärgiks seatud kuupäevaks valmis, sest Härral ei olnud aega majas tegutseda.

Ja siis see jälle juhtuski – Härra tuli talveks koju ning tähistasime seda juba saabumispäeval teatrikülastusega. Me saime seda teha, sest Kolmas oli juba nii asjalik, et ei sõltunud enam nii palju minust. Olime lootusrikkad, sest Härral oli nüüd nii palju aega maja jaoks. Teineteisele jagus seda samuti, rohkemgi, kui harjunud olime ja seetõttu tekkis seis, kui meie kaitsevahendite kolmpakk, mida naljatades kutsusime oma aastavaruks, sai ootamatult kiiresti tühjaks…

See on tegelikult üldse palju pikem lugu. Ligi kaks kuud varem käisin alakõhuvalude pärast günekoloogi juures ja sain diagnoosiks munsasarjatsüstid. Kuna ma juba seal olin, siis küsisin retsepti hormoonspiraalile, selle ma ka sain ning paigaldamine pidi toimuma järgmise kuupuhastuse esimestel päevadel. Järgmist kuupuhastust ei tulnud. Doktor Google abiga panin tsüklihäire tsüstide arvele ning silma jäi ka see, et need raskendavad rasestumist.

Nii ma siis ootasin endiselt järgmist kuupuhastust ja kasutasime kondoome, mis otsa said. Minul ei olnud see järgmisel päeval poes meeles, aga lugesin mingi toote etiketti riiuli kõrval, kus juhuslikult olid põlvekõrgusel kondoomid. Härra nägi neid ja temal oli meeles, ta tegi nende kohta vihje ning jalutas edasi. Mina ei saanud vihjest aru ja lugesin edasi. Nii need ostmata jäidki, sest minul ei olnud meeles ja Härra arvas, et ma panin need pärast tema vihjet korvi.

Hiljem magamistoas liblikalennu ajal tuli see välja ning see oli meie jaoks juba naljakas, et tsüklihäire pärast ei ole spiraali ja kommunikatsioonihäire tõttu pole nüüd kondoome ka.
Aga kuna hoog oli juba sees, siis mina olin see julge, kes ütles, et välk kaks korda samasse kohta ei löö! Pealegi olid mul tsüstid ja tsükkel oli juba nii pikaks veninud, et rasestumine oli väga ebatõenäoline. Nii palju siiski omalt poolt panustasime, et miljonid mikrokullesed lasti neile tundmatus kohas vabaks, aga väheste kannatamatute tegelaste eest ma kaitstud ei olnud. Veidral kombel ei muretsenud ma absoluutselt, et selle korraga midagi oleks võinud juhtuda ja elu läks edasi antud vahejuhtumile mõtlemata.

Alakõhuvalud muutusid aina hullemaks  ning kui detsembri keskpaigas polnud ikka veel järgmine kuupuhastus alanud, siis otsustasin uuesti arsti juurde minna. Igaks sajaks juhuks tegin enne aja broneerimist testi, et kohapeal ei tuleks üllatusi. Ma olin täiesti kindel, et see on negatiivne ja minus ei olnud isegi mingit ärevust sees. Küll unustasin hingata, kui testile tekkis sekunditega kaks tumepunast kriipsu.

Seda šokki ei anna sõnadesse panna. Ma lihtsalt kutsusin ema ja näitasin temale seda testi ning ei teadnud, kas nutta või naerda. Hetkeks isegi nutsin ja naersin korraga, see oli selline veidi hullumeelne hetk, kus ma keset šokinuttu hakkasin tühja koha pealt naerma ja lihtsalt ütlesin: „Heh, hehehehhheeehehehe, meil on nüüd ju 7-kohaline auto!“ Me nimelt ostsime selle kaks päeva enne rasedustesti tegemist. Hea ajastus!

Et päris aus olla, siis olin tollel õhtul kindel, et teen aborti, aga sellel teemal ma täna pikemalt ei peatu, muidu venib postitus terveks peatükiks.

Oluline on see, et nad on meil olemas ja minu hirmud ei osutunud tõeks. Nad ei ole küll planeeritud, aga nad on armastatud – tõsi, mitte võrdselt esimeste lastega, sest neil on olnud rohkem armastajaid vanemate vendade näol.  Ma ei tunne enam süüd alguses kogetud emotsioonide pärast, ma ei heida endale midagi ette ega pelga lastele tulevikus tunnistada, et nad ei olnud planeeritud. Nad said alguse kõhus lennanud liblikatest, mis halvasid kaine mõistuse ja asendasid selle vastutustundetu tulevärgiga – nad on armastusest sündinud lapsed!

Meie vastutustundetust ei saa meile ka keegi teine ette heita, sest vastutame täielikult ja teeme seda rõõmuga. 🙂