Eilsed eredad hetked

Kõik päevad ei ole vennad ja eilne oli üks selline päev, kus ehk oli rohkem kaost kui tavaliselt. Kerge kaos on muidugi igapäevane, aga iga päev ei jää lapsed näiteks kapi alla.

Eile just nii juhtus, kui Esimene (kõige vanem ja targem) tahtis vitriinkapi otsast lauamängu kätte saada. Selle asemel, et paluda minu abi, ronis ta ise mängule järele, kuigi me oleme siin mitu korda rõhutanud, et selliste kappide peale ei tohi ronida, sest need võivad ümber kukkuda. Igatahes kostus ühel hetkel kolin ja Teise vali nutt ning Esimene ütles väga ehmunud häälega: “Palun vabandust, palun vabandust, ma ei tahtnud.” Ma jooksin vaatama, mis juhtus ning nägin esimese asjana, et suur nukuvanker on Teise kõrval maas ja laps nuttis, et vanker kukkus talle peale. Nukuvanker, mis seisis ruumipuudusest tolle kapi otsas. Siis juba nägin ka pikali kappi ja Esimese peanuppu selle alt välja paistmas. Päästsin ta välja ning kallistasime ja nutsime koos.

See oli õnnelik õnnetus. Selliseid kappe on siin kaks, üks köögis ja teine magamistoas. Esimene jäi magamistoas kapi alla, kukkus koos kapi ülemise osaga voodisse tekikuhja peale ning sai ainult muhu silmanurka ja pisikese verevalumi peopessa. Kapi klaasid jäid kõik terveks, ka klaasist riiulid. Ehmatus oli suur, nii temal kui ka minul. Oleks see juhtunud köögis, siis ta oleks kukkunud koos kapiga põrandale – palju kõrgem, kõvem ja valusam kukkumine.

Laps sai õppetunni ja ehmatuse osaliseks said ka teised lapsed. Täna ei ole nad julgenud isegi peakõrgusel olevalt riiulilt midagi võtta, sest äkki kapp kukub ümber. Esimene läheb täitsa paanikasse, kui talle tundub, et keegi läheneb kapile ronimisplaaniga. Ka meie saime õppetunni – lahtiste kappide otsa ei panda lauamänge ega muid asju, mida lapsed võiksid tahta kätte saada. Tegelikult üldse mitte midagi ei tohiks panna, sest laste jaoks on kõik, mis käeulatusest väljas, põnev keelatud vili.

Jah, sellised kapid peaksid hoopis seina küljes kinni olema, kodus meil ongi, aga Soome üürikas ei hakka omavoliliselt seina sisse auke tegema, eriti siis, kui mööbel on ajutiselt meie siinoleku ajaks ümber tõstetud ja tegelikult käib antud kapp üldse teises toas.

See vahejuhtum oli päeva tipp (mitte positiivses mõttes), teised situatsioonid seda ei ületanud, aga tragikoomilised olid küll. Näiteks Neljas võttis märkamatult peotäie margariini ja kadus sellega teise tuppa, kus ta mäkerdas kokku seina, reisivoodi, tooli, enda ja suurema osa tõmbas laiali lendavasse taldrikusse, mille seest nad koos Kolmandaga seda vaikselt sõrmeotsaga nosisid. Ilmselt oli see liiga rammus, sest järgmise asjana kakas ta põrandale. Täpsemalt vaiba peale. Oi, ma armastan potitreeningut…

Edasi läksime ilusat ilma nautima ja käisime esmalt matkarajal vaatamas, kas seekord näeb mägiveiseid lähemalt, aga me ei näinud neid üldse._MG_8130 _MG_8137 _MG_8148_MG_8146Edasi pidime randa minema, aga lapsed avastasid, et ma unustasin mullitajad koju ning neil on neid kindlasti vaja. Okei, kodu oli vaid mõne kilomeetri kaugusel, käisime tõime need ära ja läksime siis edasi randa.

Kui kodus näitas termomeeter 17 kraadi ja õhk tundus jahe, siis seekord oli mere ääres väga kõrvetavalt palav, kuigi varasemalt on just vastupidi olnud – maja juures 20 kraadi sooja ning rannas megatuuline ja külm. Mina olin viimaseks valmis ning lastele võtsin kaasa dressipluusid ja ise olin üsna paksu (ja pikkade varrukatega) kleidiga. Hakkasin oma riietuse valikus kahtlema juba siis, kui sain koha parkla kõige kaugemasse otsa ning randa sai kas kilomeetrise ringiga või otse üle järsu mäe. Ilmselt tulid kõik need sajad autod ilusa ilma pärast kohale ja mina olen ainus lammas pikas kleidis. Etteruttavalt ütlen ära, et olingi.

Läksime meie siis mööda lühemat teed mäest üles, kui avastasime, et mägi kubiseb suurtest punastest sipelgatest. Nagu suvesoojusest oleks vähe olnud, ma pidin ka Neljanda sülle võtma ja temaga järsust liivasest mäest üles jooksma. Poisid jooksid ise, aga Kolmas tegi seda suure nutuga, sest ta kartis sipelgaid. Minu sääremarjad tunnevad seda mäkketõusu ilmselt veel mitu päeva, aga poiste noortel jalgadel pole häda midagi.

Ahjaa, kui parklasse jõudsime, siis Kolmas kurtis, et tal on pissihäda. Me ei olnud üldse 5 minutit tagasi kodu ees mullitajaid otsimas, aga see selleks. Kui olime mäest üles jooksnud, siis näitasin talle ühte põõsast, et äkki käime seal ära, aga tema ütles, et tal ikka ei ole häda. _MG_8192Kui lõpuks vee äärde jõudsime, siis hakkas peagi tohutu tammumine pihta – ikka oli pissihäda, ja mitte väike! Meil ei olnud enam kuskile minna ja kaugete põõsasteni poleks jõudnud. Ruttasime siis viiekesi liivaluidete juurde ja otsisime sellise lohukese, kuhu kõikide pilgud ei ulatunud, sai seal oma häda ära teha. Selle viimase osa siis, sest aluspüksid olid puhta märjad ning need rändasid minu kotti.

Edasi oli juba täitsa tore, lapsed mängisid, mina higistasin oma pikas kleidi ja inimesed ümberringi võtsid päikest.
_MG_8237_MG_8242Mõned hullud olid vees ka, kuigi vesi oli jääkülm. Ma katsusin korra varbaga ja rohkem ei tahtnud, aga lapsi külm vesi väga ei heidutanud._MG_8213 _MG_8279 _MG_8295 _MG_8307 _MG_8312Kuna me seiklesime pool päeva ringi ja jõudsime Härraga üsna samal ajal koju, siis süüa ei olnud ma teinud ja tegelikult olid isegi lõunased nõud veel pesemata. Aga Härra kamandas mu kraanikausi juurest eemale, sest temale meeldib nõusid pesta. Uskumatu mees ikka! Kuna ma kohe ei tahtnud ära minna, sest tundsin, et tema “ma teen ise” taga peitub väike etteheide, siis ta pidi lausa trügima kraanikausi taha, et saaks jumala eest ise nõusid pesta. Ilma igasuguse etteheiteta.

Pärast kooris ta veel potitäie kartuleid, sest ka see meeldib talle. Ütlen ausalt, et temata sööme me väga harva kartuleid (enamasti ainult supi sees), sest mulle üldse ei meeldi neid koorida – see on nii tüütu ja võtab kaua aega. Ükspäev ma siin koorisin ise ja sain villi. Õudne. 😀

Kell on nüüd küll juba nii palju, et räägin pigem üleeilsest, aga mis sest. Hea, et üldse jõudsin kirjutamiseni. Mul on mitu “täna tegime..” poolikut postitust, mida polegi mõtet jätkata, sest ma isegi enam ei mäleta, mida me tollel “tänal” tegime.  Et tegelikult ei ole see laste kõrvalt blogimine nii lihtne nagu võib tunduda. Seetõttu ongi paljud postitused teemal “eile”, sest päeval pole olnud võimalust (segamatult) kirjutada ning õhtuti pole olnud jaksu. Täna õhtul oli. 🙂

Käisime mere ääres, aga merd ei näinudki.

Eile tuli Härra tavapärasest varem koju ning ütles “davai, lähme randa”. Selle peale kõlas mitmehäälne “jeeee, jessss, jaaaa-jaaaa-jaaaa”, aga sättimine võttis ikkagi nii palju aega, et randa jõudsime alles tund hiljem ning seal selgus, et ilm polegi väga mõnus. See on ikka huvitav, kuidas soe tuulevaikne ilm muutub mere ääres tuuliseks ja jahedaks. See on juba mitmes kord sedasi tünga saada.

Kui me randa jõudsime, siis meie tuli vastu lahkuv perekond, kus ema, isa ja väike tüdruk olid eespool ning tagant tuli jonnides läbimärg umbes 5-aastane tüdruk, kellel olid vist jalanõud liiva täis ja see segas tema kõndimist. Isa ütles talle midagi väga tuttava hääletooniga, mina ei saanud midagi aru, aga Härra hakkas naerma. Isa oli öelnud: “Me ei tule enam kunagi siia!” Tore on kõrvalt näha nii tuttavat olukorda, sest pole mitte vähe kordi olnud, kus pärast pikka maade jagamist oleme ka meie öelnud, et me ei tee seda või toda enam kunagi. 😀

Kuna lapsed on praegu tõbised, Teisel oli paar päeva tagasi jälle palavik, Kolmandal larüngiidihoog ja kõik on tatised, siis väga ei julgenud tuulte kätte jääda. Nii me rannas üle luidede ei roninudki ja nende taha jäänud merd ei näinud.

Istusime hoopis liivamägede vahel augus, kus oli pisut tuulevaiksem. Mina värvisin liiva ja lapsed tegid end liivaseks. Enne ostsime kaasa kaks mullitajat ning ämbri ja kühvli, aga sellest jäi väheks, sest lapsi on neli. Minu nägemuses pidi jagamine hästi õnnestuma, sest nad enamuse ajast nagunii värvivad liiva ju. Hahaa! Esimene korra proovis ja lõi kiiresti käega, teised proovisid, kuidas kriit mekib.

_MG_7179Muidu oli kõik tavapärane, kes nuttis, sest teine ajas mullitaja pikali, kes nuttis, sest tema ei saa mullitada, kes jalutas minema, kes viskas kühvliga liiva õhku nii, et see lendas teistele pähe ja minu käekotti, kes jooksis valusalt vastu Härrat ja siis röökis üle ranna nutta, et see kõik on issi süü, sest tema VEDELES EES! Vahepeal mängisid nad ilusti ka. 🙂_MG_7220 _MG_7245 JKui hakkasime ära minema, siis umbes 200 meetrit pikk teekond auto juurde võttis ka oma pool tundi aega, sest laste tempo on ju üks samm edasi ja kaks sammu tagasi! 😀_MG_7248output_TcCnxF_MG_7286output_y746xd“Oi, preili, teie müts…”                                                                                                      “Ah, tead, las olla, mul on hoopis teised mõtted juba – tsutsufreiiii!”T_MG_7308Ma mõnikord ikka imestan, kuidas juba nii pisikesest tüdrukust õhkub preililikkust. Tal on küll kohati poisilikud mängud ja sõnavara, ta veedab ikkagi päevad kolme venna seltsis, aga tüdruk tema sees paistab siiski kaugele. 🙂

Üks tüdruk veel lõppu, taustaks ilusad prügikastid:

Kleit

Romwe postituse all tunti huvi minu teiste tellimuste kogemuste vastu. Pildil on kaks kogemust. Need sandaalid on tellitud Sportsdirectist krooni lõpus või euro alguses, kui ma veel ikka kroonides mõtlesin, aga mäletan, et need maksid alla 100 krooni. Need on olnud mitu-mitu suve minu põhilised jalanõud. Vaid 2013. aasta suvel kandsin neid harva, sest ma ei saanud suure kõhu pärast ise pandlaid kinni. Nii vastupidavaid sandaale pole mul varem olnud, aga too firma (Golddigga) muidu vist kvaliteediga ei hiilga. Puhas vedamine nendega. 🙂

Kleit on Everything5poundsist ja hind nagu ikka 5 naela, mis tegi aasta tagasi 7 € millegagi. Materjal ja õmbluste kvaliteet on väga head, värvid on imeilusad, pikkus on mulle veidi lühike ning rinnaalune kumm hoiab vildakalt, aga see ei torka silma. Suvise napi rannakleidiga kärab küll. Koos retuusidega kärab ka niisama kanda. 🙂

Ahjaa, kes mu Facebooki lehte ei ole vaadanud, siis liiva värvimise tulemus jäi selline:

_MG_7410Esimene katse, aga katsetan kindlasti veel, sest tahan sellised värvilise liivaga purke kodus dekoratsioonidena kasutada. Kuna me igavesti siiakanti ei jää, ka Härra mitte, siis oleks see värviline liiv tore mälestus Soome ajast ja Yyteri rannast. 🙂

Lähme randa!

Eile oli meil idülliline perepühapäev. Me ärkasime alles 9 ajal, meie jaoks pole see midagi erilist, aga Härra jaoks on siis juba pool päeva läbi. Tõin Neljanda meie vahele mõnulema ning vaikselt loivasid ka poisid meie juurde. Virgusime pikalt, sõime hommikust ja hakkasime liikuma Kirjurinluoto mänguväljaku poole, aga enne tahtsime läbi käia kirbukalt, kus müüakse (Soome kohta) soodsaid küpsiseid. Muidugi kuupäevi tuleb jälgida, sest enamasti on tähtajad juba kukkunud või kohe kukkumas.

Seekord saime Marabou küpsiseid, mida ma eelmisel aastal möödunud “parim enne” pärast ei tahtnud osta. Sain teada, et need polegi nii head nagu pildil tunduvad. Kuid ühed kookoseküpsised osutusid meie kõigi lemmikuks ja neid lähen veel varuma. Kirbukalt ei lahkunud me vaid magusa kraamiga, Esimene leidis endale hunniku pisikesi dinosauruseid, mis jagati vendadega ära ja Neljas leidis ise kuskilt kastipõhjast Karupoeg Puhhi. Härra alguses unustas lapse Puhhi vaimustuse ja käskis mänguasja tagasi panna, aga õnneks olin ma läheduses ja päästsin lapse päeva – ta sai endale kastist lausa kaks Puhhi ja neid ei pandud eile kordagi käest.

Mõmmikute pärast jäi isegi Kirjurinluotol suurem mängimine ära, sest kinniste kätega ei saa eriti kuskil ronida.

Eile oli seal mingi üritus ja seetõttu oli mänguväljakul palju lapsi, see tähendas järjekordi ja suuremat sagimist, seetõttu oli seal natuke keerulisem lapsi jälgida.

Clipboard

Kuna poisid ise ka ei olnud rahul sellega, et ägedamatel atraktsioonidel teised lapsed ette trügisid ja liutorudes nendele selga sõitsid, siis imbusid nad vaikselt kõige pisemate platsile, kus eriti kedagi ei olnud. Kõige igavam nurgake ka.

Muide, see idülliline grupipilt ei olnud tegelikult üldse nii idülliline. Läks aega, et kõik neli ühte kohta saada ja tuli isegi veidi kurjustada, et nad vähe rõõmsamad näod teeksid. Kui ütlesin, et pildid on tehtud, siis nad kadusid rahulolevalt erisuundades.

Kui kõikide kõhud juba korisema hakkasid, siis tulime koju tagasi. Härra tegi lastele pannkooke ja mina hakkasin meile lõhesuppi tegema. Hiljem sõid lapsed suppi magustoiduks, kuigi alguses ütlesid poisid ühest suust, et neile kalasupp ei maitse. Nii on see iga kord.

Lasime supil veidi kõhus seedida ja siis mõtlesime, kas läheme jalutama või sõidame randa, mis on siit vaid 6 kilomeetri kaugusel. Sinna läheb meie akna alt ka kõnnitee, mis ei oma tegelikult mingit tähtsust, sest lapsed nagunii omal jalal Yyteri randa minna ei jaksa. See eest on mul kahju, et ma jooksutosse kaasa ei võtnud, oleksin saanud igal õhtul siin metsa servas sörkida ja äkki mõnel õhtul oleksin isegi randa välja jõudnud.

Otsustasime ühehäälselt, et läheme randa. Kuigi ilm oli veidi vihmane ja jahe, siis oli rannas isegi lahedam kui Kirjurinluoto mänguväljakul. Liiv oli märg ja sellel oli hea kõndida, lastel oli ruumi jooksmiseks, ronimiseks, veeremiseks ning nende jälgimine ei olnud mingi probleem, sest me olime ainsad, kes “rannailma” nautisid.

yyteri yyteri

yyteri_MG_4287

yyteriyyteriyyteri yyteri

_MG_4333 yyteriAuto juures tühjendasime laste jalanõud, taskud, kapuutsid ja kloppisime riided, aga neil olid vist kõrvaaugud ka liiva täis, sest kodus pühkisime põrandatelt pisikese kühvlitäie liiva, dušinurga põrand oli pärast pesemist liivaga kaetud ja enne ööund tuli isegi nende voodiriided liivateradest puhtaks kloppida. 😀

Eilne päev oli üks viimase aja toredamaid, aga täna on taas esmaspäev ja kohustused kutsuvad. Härra läks 7 ajal tööle, plaanisin küll samal ajal ärgata ja koos temaga kohvi juua, kuid Neljas tegi öösel jälle tsirkust ja ma ei saanud seetõttu hommikul silmi lahti. Mis seal ikka, ongi jälle argipäev käes ja mina tegelen ka täna argisemate asjadega – kahe päevaga on tulnud juba kaks masinatäit musta pesu, endiselt leiab põrandatelt liiva, osad asjad on veel lahti pakkimata, homseks tuleb Pere ja Kodusse postitus kirjutada ning eilsega sai lõhesupp otsa ja tuleb taas midagi rammusat valmistada. Lisaks on piltide sorteerimise ja selle postituse kirjutamise ajal lapsed elamise pahupidi keeranud – elu nagu kodus! 😀

Ilusat uut nädalat kõigile! 🙂