… sest nii palju on teha. Näiteks on mu selja taga praegu selline vaatepilt:See on muidugi juba veidi parem vaatepilt võrreldes varasemaga. Nüüd on kottidesse sorteeritud Kolmandale ja Neljandale väikeseks jäänud riided, neile veel suured riided, kõigi nelja poolt lõpuni kantud riided, mis lähevad maveeleiteakuhu, vanaemade juurest koju tassitud riided, mis nende juurde tagasi lähevad ja siis veel igas suuruses veidi plekilisi riideid maale trööpamiseks. Ikka päris maale siis. Sinna, kus on reaalne võimalus tõmmata oma riided lõhki, teha need õliseks ja kakaseks. Päris kakaseks. Ma siin augusti lõpus ühe nädala karjatasin ema kanu, kuni tema ise koolis oli, ja ma trööpasin oma mugavad roosad kodupüksid nii ära, et need läksid kaltsu. Laste riietega juhtub kaltsuks muutumist maal omajagu, sinna midagi peale plekiliste riiete väga selga panna ei raatsigi.

Vaiba peal on rivis veel 16 üksikut sokki. 16! Kõige parem on see, et neid oli alguses 14 ja otsimise peale leidsin mõne paarilised isegi üles, aga paraku tuli otsimise käigus ka veel paariliseta sokke välja ja kokkuvõttes arv ikkagi ainult kasvas.

Sorteerimistöö ei ole veel päris lõpuni viidud, see suurem hunnik tuleb omakorda kaheks jagada ja ülejäänud suured riided sealt välja noppida ning oma aega ootama jätta. Aga sellega pole nii kiiret, nagunii jääb kogu see kupatus mõneks ajaks elutuppa, sest väikestel praegu oma tuba ega riidekappi ei ole. Seal on ainult kuivava värviga mööbel, värvimist ootav mööbel ja uusi omanikke ootav mööbel. Keegi kunagi kirjutas, et kui hakkan Suwemi asju müüma, siis andku ma teada, aga ma ei leia seda kommentaari enam üles. Igatahes läheb nüüd müüki kaks Suwemi voodit ja riidekapp. Riidekappe on ka kaks, aga ühe viin maale trööpamisriiete jaoks. Kes tahab riidekappi, see saab valida kahe kapi vahel, ühel on uksed rohkem vatti saanud, teisel jälle üks nurk kassi poolt nahka pandud.

Meil vist ei olegi ühtegi sellist mööblieset, millel oleksid nurgad terved. Päris nii hullus seisus ka kõik ei ole, aga pea igal võimalikul mööblinurgal on hambajäljed sees. Ka sellel teisel riidekapil, lihtsalt leebemal kujul. Ka puidust kapinupud, nari redel ja avatud sahtlite nurgad on oma osa saanud. Võiks arvata, et see on meie vähe rumalama kassi käte hambatöö, aga ei, see laastamistöö on tehtud ainult Ruubi poolt. See on tema viis välja näidata, et tal on kõht tühi ja krõbinaid ta ei taha. Lõpuks ikkagi sööb krõbinaid ka, sest ta juba teab, et pehmet toitu saab ta ainult hommikusöögiks, aga kui see hommikusöök hilineb, siis leitakse taas mööblinurk, mida järada.

Ühesõnaga on väikeste tuba praegu selline, või vähemalt eile oli:Ja nende vana voodi ning riidekapid on mul tegelikult väga ees, nii et nendest tahaks lähiajal lahti saada, sest uus ja suurem nari on koos uue ja suurema riidekapiga esikus ootamas ning mul oleks värvimiseks ka ruumi juurde vaja, sest uus riidekapp saab ka kohe uue kuue.

Ma hea meelega annaks mööbli niisama ära, aga paraku annab uue mööbli ostmine eelarves tunda ja tahaksin seda auku veidi lappida. Kellel on puudu üks või kaks 70×155 mõõdus voodit koos madratsi(te)ga, siis meil on need üle 110 € eest ehk 55 € voodi. Madratsid on pildil veidi kõveras, sest pesin katted ära ja need ei läinud taas hästi peale. Kasutamise käigus võtavad madratsid oma õige kuju tagasi, kogemused olemas. Tegelikult need päris nii teineteise peale ei käi, vist olid mõeldud siia ka vahejupid. Kui mitte, siis vähemalt redel küll, aga Suwem läks juba mõnda aega tagasi pankrotti ja meil jäid lisad ostmata. Voodid ei näe välja nagu uued, pehmel männipuidul ikka kasutamisjälgi on, aga kleepse, vildikakriipse ja muud sellist pole. Kaasa võin anda ka enda kokkuklopsitud mänguasjakastid, mis voodi all paistavad.

Riidekapi annan samuti 55 € eest ära, sinised nupud saab asendada kollastega. (Kapp müüdud!) Uste taga on 4 pikka riiulit ja pikk riidepuutoru. Kapi kõrgus on äkki 150 cm, laius 85 ja sügavus 40.

Veidi puidupahtlid ja värvi ning mööbel saab hoopis uue ilme. Suwemi kummut on tänase päevaga mu silme all hoopis teist nägu läinud ja ma juba ootan lõpptulemuse nägemist ning jagamist.

Ahjaa, lisaks kahele voodile ja kapile pakun veel kahekohalist nahkdiivanit 100 € eest. Ja see ei ole veel kõik! 125 € eest võite Kettler Axos Cross P (crosstraineri) ka minema viia. Mitte, et ma seda ei kasutaks. Kasutaksin ikka, alles mõned päevad tagasi sõtkusin sellel tunnikese, aga varsti tulevad jõulud ja meil pole kuuske kuskile panna. Ühesõnaga meil lihtsalt pole selle masina jaoks ruumi. Üritasin küll magamistoas mööblit ringi paigutada ja seda sinna mahutada, aga ei sobinud nii ega naa ja pool päeva kestnud mööbeldamine lõppes sellega, et kõik asjad olid tagasi oma vanadel kohtadel.

Kes tahab millegi kohta lisainfot või kohe ostusoovi avaldada, siis kirjutage Facebooki või kuussidrunit@gmail.com.

Diivan läheb ka minema ruumipuuduse tõttu. Praegu on see elutoas jalus, oma vanal kohal see olla ei saa, sest seal on kõik see uus mööbel. Okei, mitte kõik, üks madratsirull ja paar väiksemat pakki on veel nurga taga peidus. Selle uue mööbli hulgas on ka suur lükandustega riidekapp, mis jääbki sinna. Loodetavasti mitte karbi sees, aga enne, kui selle saab kokku panna, tuleb sein ära värvida, nii et seda hullumaja jagub siin kauemaks. Kõige hullem seis on minu toas, sest lapsed peavad kuskil ju magama ka. Üks magab minu kaisus, teine põrandal oma uue madratsi peal ning kõik nende toa muu tavaar, mis ei käi riidekapis, on laotatud minu tuppa vabale põrandapinnale. Ma seda olukorda ei julge üldse näidatagi. Suurte poiste tuba pole ka paremas seisus, seal oli alles 46 paari jalanõusid, mis said puhtaks pestud ja GoGoNanoga üle tehtud. Pooled nendest jalanõudest on endiselt seal ja ootavad oma kohta uues esikukapis, mille mõte ongi leevendada ruumipuudust.

Meil on vähemalt 100 paari jalanõusid ja võib-olla ka sama palju erinevaid üleriideid. Igatahes ei mahu need panipaika koos kuivati, tööriistade, kassimajanduse ja kõige muuga ära. Tagatipuks ronivad kassid mööda riideid üles riiuli peale, päris mitu jopet on nende poolt juba sõelapõhjaks ronitud, nii et kapp on hädavajalik.

Igaks juhuks selgitan, miks meil jalatseid ja üleriideid nii palju on. Üks põhjus on muidugi see, et mu kaalunumber on nii palju kõikunud, et mulle endale on mitmes suuruses riideid. Osad ei lähe praegu selga, aga ma ei loobu neist, küll need ükskord jälle lähevad. Peamine põhjus on siiski see, et lapsed on suuruses 98/104-140 ja nende jalad on suuruses 27-34, see tähendab, et meil on riideid ja jalanõusid kaheksas erinevas suuruses, pooled lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Tegelikult on ka nende hulgas juba väikeseks jäänud asju, aga nende sorteerimiseni jõuan alles siis, kui kapp on seinas ja riiulid sees.

Ühesõnaga ma vist juba ütlesin, et mul on siin praegu paras hullumaja ning ma ei peaks leidma aega blogimiseks, aga ma siiski võtsin selle aja. Riided mu selja tagant nagunii kuskile ei kao, värvida ma praegu ei saa, sest viimane kiht alles kuivab ja pole ruumi, et järgmised asjad ette võtta. Oma toas ma ka midagi teha ei saa, sest väikesed magavad. Muidugi võiksin õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda, aga sellel nädalal ma veel enda koolile ei keskendu. Katsun kodus veidigi olukorda kontrolli alla saada ja harjun alles sellega, et mul nüüd kaks koolilast, kes alles ise harjuvad (taas) koolieluga. Üritan sellest mingi hetk eraldi postituse kirjutada.

Keset seda hullumaja andis ka autol juhiukse klaasitõstuk otsad. Kolmapäeva hommikul lasin akna alla ja üles tagasi see enam ei tulnud, jõudis vaid poole peale ja siis kukkus ukse sisse. Nii et auk eelarves kasvab veel, sest ainuüksi uus (kasutatud) süsteem läheb maksma 105 €, päris uus oleks läinud maksma 240 €. Loodetavasti tööraha päris sellise summani ei küündi, aga mine tea. Homme (tegelikult juba täna, kui kellaaega vaadata), saan auto kätte, loodetavasti ei tule arve siis suure üllatusena. Naljakas on see, et vanal Voyageril jamas mootor ja aken mõnikord ei avanenud, eriti külmaga, või oli see just soojaga, ei mäleta enam. Uuel siis hoopis teisiti, aken avanes ja jäigi lahti. Ühegi teise autoga ei ole meil kumbagi muret esinenud.

Kolmapäeval sain oma uued baleriinad ka kätte, kõndisin nendega mõned sammud, üks oli jalas nii mugav ja teine mitte nii väga …Õnneks oli mugavam variant just see, mille ma valisin ja teine sobiv king peaks olema kuskil Rakvere Weekendis. Kui just keegi teine ei saanud samasugust paari.

Veel sain kolmapäeval vereproovi tulemused teada ja mu ferritiini näit oli endiselt alla 10. Seekord küll juba 9 millegagi, aasta alguses oli veel 5,9. Hemoglobiin võiks ka veidi kõrgem olla, selle number oli 114. Lisaks pidavat ka punaseid vereliblesid vähe olema. Mis seal ikka, sööme jälle rauda edasi, sest muidu tekib aneemia. Kui viimased 10 aastat on mul lisarauata alati näidud korrast ära, siis kas see juba polegi aneemia?

Veel vereproovidest, siis 10 päeva tagasi võeti vereproov kasvajamarkerite määramiseks seoses leitud munasarjatsüstiga. See oli õnneks korras, aga mu käsi pole sellest vereproovi võtmisest siiani korda saanud. Kui nõel välja võeti, siis mitte sama teed, kust see sisse läks, vaid tõmmati hoopis nurga all välja ning nõel lõhkus käe sees midagi ära. Valusööst oli korralik, aga see oli vaid hetkeline ja ma ei pööranud sellele tähelepanu. Kui need kohustuslikud 5 minutit ja natuke peale ukse taga istusin, siis tundsin küll, et käsi tulitab veidi, aga endiselt ei teinud sellest numbrit. Kui ma autosse istudes ei saanud kätt sirgeks ajada, siis arvasin, et plaaster on halvasti peal ja kisub valusalt nahka, aga pool tundi hiljem vanemate juurde jõudes oli juba selge, et plaaster pole milleski süüdi, mu käsi oligi valus. Oli liigutades valus, katsudes valus ja ka silmnähtavalt paistes. Sinikaid ei olnud, oli vaid üks pisike verevalum naaberveeni peal, aga see ei olnud valus, see koht oli torkekohast vasakul ja kõik, mis jäi vasakule, oli valutu. Kõik, mis jäi aga paremale, oli paistes ja valus. Järgmisel päeval soolatüükaid külmutama minnes näitasin pereõle oma käe ka ette, too arvas, et närv sai haiget, pani käele mingi mähise ümber ja soovitas Lioton 1000 geeli peale määrida. Kolm päeva hiljem hakkas sinikas välja tulema.Paistetus on nüüd kadunud, vähemalt suurem osa sellest, midagi on veel alles, valusaid kohti kompides on nahaalune kuidagi vesine, pehme. Peened lillad veresooned endiselt paistavad, aga sinikad on kadumas. Valu on veel alles. Vahepeal oli tegelikult täitsa hea. Võimalik, et tegin ise kuidagi käele liiga, aga midagi rasket ma otseselt tassinud ei ole. Olen üritanud, mitte teadlikult, lihtsalt vahetanud näiteks kätt poekotti kandes ja siis kohe aru saanud, et see käsi raskust ei kannata, nii et väga polegi saanud üle pingutada. Tegutsedes on käsi kõik need 10 päeva tunda andnud, aga vahepeal lihtsalt niisama olles ei tuletanud käsi end üldse meelde. Nüüd tuletab. Valutab, on katsudes valus, on kuskile toetades valus, on vale liigutuse järel eriti valus ja see valu läheb aeglaselt üle. Öösel näiteks külge keerates ja korra käele toetudes ei leia enam käele kohe sobivat asendit, sisse jääb krampivalule sarnanev valu, lihtsalt ilma krambita. 10 päeva ei ole ma saanud kätt tavapäraselt kasutada, aga positiivne on vähemalt see, et verd võeti vasakust käest, mida minul on väga harva ette tulnud.

Minnes tagasi selle viimase vereproovi juurde, siis lasin mõõta ka kolesterooli, kuna mul on silmadesse tekkinud pincuecula(d?). Need on siis rasvatilga sarnased moodustised, mis võivad olla tingitud kõrgest kolesteroolitasemest. Minul pidi kolesterooliga kõik väga heas korras olema, numbritest küll ei räägitud ja need mulle nagunii midagi ei ütleks ka, aga vähemalt tean, et minu rasvatilgad on lihtsalt kosmeetiline probleem.

Kindlasti oleks mul veel millestki kirjutada, aga kuivati on nüüdseks lõpetanud ja ma pean vara ärkama, nii et nende rasvatilkadega panengi postitusele punkti.