Viies suvi Soomes

Täna on meie selle suve viimane päev Soomes, juba õhtul hakkame kodu poole sõitma, nii et paras aeg on kirjutada viiendast suvest siin.

Kes ajalugu ei mäleta, siis Silver hakkas Soomes tööle 2012. aasta juulis, temal on seega juba seitsmes suvi siin. Meil alles viies, sest varem ei tulnud pähe, et võiksime suvel perega Soomes olla. Ei saanudki tulla, kui esimesel suvel polnud sobivat pinda ja teisel olin ma lõpurase, kelle pärast käis Silver väga palju kodus.

Kolmandal suvel tekkis olukord, kus Silveri majakaaslane K sõitis juulis kaheks nädalaks Eestisse ja Silver kasutas võimalust ning tõi meid selleks ajaks enda juurde. Läks aga nii, et me ei läinud koju, kui K Soome tagasi jõudis, sest mahtusime hästi ühte majja ära. See oli suur maja ka, kus meie päralt oli neli magamistuba. Järgmisel aastal maja enam ei olnud, oli väike ridaelamu, kuhu me poleks koos K-ga ära mahtunud, aga kevadel sõitis ta jäädavalt koju ning me saime terve suve Soomes olla.

Sealt edasi oleme kolm suve Pori kesklinna puumaja teisel korrusel elanud ja seda taas koos K-ga, sest ta tuli pärast aastast kodumaal veedetud pausi tagasi. Päris nii me koos pole elanud, et istuks kõik koos teleri ees või sööks sama laua taga, aga ühiselt kasutatavaid ruume meil siiski oli ja seetõttu puutusime sageli kokku nagu ühes majas elavad inimesed. Näiteks siis, kui ma keldrikorruselt duši alt tulles rätiku väel läbi tema köögi kõndisin ja tema seal samal ajal hommikumantlis süüa tegi. Vägagi kodune ju.

Miks minevikus räägin? Juuli lõpus läks K taas jäädavalt Eestisse. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul on sellest kahju. Meie jaoks tähendab see praegu väga palju lisaruumi ja pean tõdema, et me elasime siiski piisavalt koos, et saada häirivalt palju osa teineteise erinevustest, seda näiteks koristamisharjumustes.

Ma siiski veel mööbeldama ei julgenud hakata, sest äkki ta tuleb taas tagasi. Kui aga järgmisel suvel on endiselt terve teine korrus meie päralt, siis kavatsen küll siin ühe totaalse muutumise teha. Praegu on meil siin vähemalt 100 m2 põrandapinda, kuid pool sellest on ebapraktiline läbikäidav ala. Selle ebapraktilise ala üritaksin vähe praktilisemaks muuta, et meie magamistuba ei oleks köök-elutuba-magamistuba.

Pildil on elutuba, diivani taha jääb kohe magamistuba (voodigi paistab veidi) ja teleri kõrval oleva riiuli tagant algab köök. See ei ole väga mugav ega silmale ilus lahendus, aga nalja pakub meile küll – kui koos diivanil istume, siis lõõbime “ma käin köögis, tahad ka midagi?” või “ma lähen viskan magamistuppa pikali, kutsu, kui midagi vaja on” stiilis.

K käsutuses olnud läbikäidav köök on kordades suurem ja kui see on järgmisel suvel endiselt tühi, siis kolin meie asjad sinna. Lisaruumiga kaasnenud magamistuppa kolisin kaks last aga kohe sisse, sest see ruum kulus meile väga ära. Laste voodid ühte väikesesse tuppa ära ei mahtunud ja nii magas igal ööl keegi madratsiga põrandal. Madratsil magamise osas ei olnud kellelgi pretensioone, vastupidi, sellele pretendeeriti igal õhtul, kuid hea lahendus see ei olnud.cofJuurde saadud magamistuba on tegelikult väga koledas seisus ja kui see jääb nüüd meile, siis plaanin järgmisel suvel toas kergema remondi teha. Mitte ainult selles ühes toas, kõpitsemist vajavaid kohti on veel, aga nii detailselt ma praegu ette ei mõtle, sest pole välistatud, et K järgmiseks suveks tagasi ei tule.

Sellel suvel on mind siinne eluolu juba pisut häirima hakanud, sest keldris enda, laste ja pesu pesemas käimine on tüütuks muutunud. Lugesin ära, et meie magamistoast keldrisse viib 80 sammu, selle aja jooksul läbin 7 erinevat ruumi ja 3 erinevat treppi. Olen mugavustega ehk liigselt harjunud, sest vaikselt tahaks hakata juba virisema, et ma ei saa voodist paari sammuga sooja vannituppa astuda, vaid pean ennast soojalt riidesse panema ning midagi varba otsa pistma, et läbi 7 maa ja mere kuskile keldrisse pesema minna.

Häirib ka see, et see ei ole siin päris kortermaja, vaid tavaline eramu, mille vahelagi ei pea kinni mingeid helisid. Mind ei sega alt tulevad helid, vaid see, et pean lapsi kogu aeg paluma, et nad kõnniks nagu udusuled ega segaks allkorrusel elavat ja äri pidavat inimest. Korra on ta juba nurisenud, kuigi ka tema üritab olla mõistev ja saab aru, et tegu on lastega. Lihtsalt kõik kostub alla nii hästi ära, et tal on raske viia läbi oma koolitusõhtuid ja muud sellist, kui lapsed ei loe parasjagu Piiblit, vaid ajavad laste asju.

Eelmisel kahel aastal oli selles osas lihtsam, et all elas samuti väikeste lastega suurpere ja nii saime olla vastastikku mõistvad. Samas on nüüd õues lihtsam, sest aed ei ole enam nende laste asju täis. Varem ei saanud me lapsi omapead õue lasta, sest me ei tahtnud, et nad roniks alumiste basseini või käiks nende laste mängumajas mängimas ja nii edasi.

Kui alumine pererahvas oleks öelnud, et jagavad sõbralikult meiega kõike, siis veel oleksime lubanud, kuid nad ei teinud kunagi välja, kui me lapsi mängumaja juurest ära kutsusime või neile muid aias olnud mänguasju keelasime. Kuna tundsime end siin kui võõras aias, siis veetsime rohkem aega mänguväljakul ja mere ääres.

Nüüd on aed rohkem oma ja lapsed on esimesest päevast peale palju õues olnud, mistõttu oleme vähem ringi käinud. Esimesed kaks kuud kasutasid lapsed õues ainult enda fantaasiat, neil ei olnud õues mitte midagi, ei kiike, liivakasti ega muud sellist.

Kuna alla kolinud naisterahvas hakkas kevadel aias ümberkorraldusi tegema, peenrakaste ehitama ja lilli istutama, siis eeldasime, et tal on aiaga omad plaanid, kuid juuli lõpus, pärast kahenädalast Eestis olemist tagasi tulles, saime aru, et heki taha jääva osaga ei ole tal ikka mitte ühtegi plaani. Ta ei niitnud sealt isegi muru.cofOtsustasime hoolitsuseta jäetud kolmnurga korda teha ja sinna lastele nende mänguala luua. Hoolituseta kolmnurk oli seal juba eelmiste elanike ajal, aga mitte nii suur, piirdus vaid naadimetsaga, mis on pildil tumeroheline kõrgem ala. Hooldamata seinaäärne ala oli üldse üks suur prahi- ja kompostihunnik, kus mädanesid ka vana liivakasti palgid.cofMaja, mis pildil paistab, on neljakohaline ridaelamu ja meil on ühine aed. Pildil on hästi näha mõtteline piir, kust edasi pole naabrimees muru niitnud. Tema ees oli küll piinlik, et enda poole nii käest lasime, kuigi tegelikult oli see käest lastud ammu enne meid.

Naabrimeheks nimetan ridaelamu omanikku, kohapeal ta ei ela, kuid mõnikord ööbib siin koos oma naisega. Ridaelamus elab püsivalt ainult üks inimene, kellest kirjutan postituse teises pooles.cofcofcofcofSilveril on vaba voli kasutada ettevõtte tehnikat, nii et paar nädalavahetust me siin tegutsesime – trimmerdasime, riisusime, Silver vedas prahti ära, tõi mulda asemele ja koos mullaga tõi uude liivakasti liiva ning tänaseks tärkab juba muru ka.

Me ei teinud korda ainult heki taha jäänud ala, vaid ka terve maja ümbruse ja meie ukse ette jääva ala. Naabrinaise umbrohtu täis peenrakaste ma ei puutunud ja tema majataguse ukse ümbrust ka ei korrastanud, kuid tänavapoolse ukseesise tegime Silveriga koos korda.

Meil ei olnud plaanis sellel suvel peale liivakasti ja kiige midagi soetada, kuid soovitud kiike K-Rautas enam ei olnud ja nii leppisime esialgu vaid liivakastiga. Viimase tegime ise, sest 185×185 külgedega viimistlemata liivakast maksis ligi 90 eurot, aga kaks korda suurema liivakasti jaoks vajaminev immutatud puit maksis ligi poole vähem. Ümmarguselt 50 eurot eest said lapsed endale 6,5 m2 pindalaga liivakasti.

Kuna kiige soetamisele arvestatud raha jäi kulutamata, siis kasutasime selle soodushinnaga batuuti nähes ära, nagunii plaanisime lõpuks selle ka osta. Kiigel soodushinda ei olnud, seega oli hea, et nii läks, sest batuudi eest oleks tulnud järgmise suve alguses kindlasti rohkem välja käia, aga kiik on siis ikka sama hinnaga.

Praegu lapsed päris kiigeta ei ole, ma riputasin neile puu külge ronimisköie, mida nemad kasutavad ainult kiikumiseks.davMärkasite piltidel, et me oleme mitmest küljest kortermajadega ümbritsetud? Ma märkan neid ainult piltidel, õues ei tunneta ma kunagi, et meie ümber nii palju aknaid on. Metsade ja põldude vahel kasvanuna tunnen ma end Kadrina alevis elades ebamugavalt, aga siin olen kuidagi nii ära harjunud, et aias tegutsedes ei mõtle ma üldse sellele, mis tara või müüri taha jääb. Tunne on siin üsna privaatne ning aias pesitsevad jänesed ja oravad loovad mõnusa maaelu tunde.

Linnalärmi on siin aga samuti, eriti öösiti, kui rolleribanded ringi sõidavad ja meie magamistoa aknast loetud sammude kaugusele jääva foori taha kräunuma jäävad. Sireene kuuleb ka ööpäevaringselt, sest politseijaoskond koos päästeteenistusega on üsna külje all.

Ma suudan sellised helid enamasti enda jaoks välja lülitada, olen ikkagi lapsena suviti lauda või isa tööruumi lakapeal maganud ja igasuguste masinate müraga seetõttu harjunud, kuid mõnikord ajab ka mind siinne öine trall keema. Silver magab siin aga väga halvasti ja see on halb, sest ta saab niigi vähe magada. See on peamine põhjus, miks ta siit ära kolida tahab.

Muude ebamugavuste juures on üheks suur põhjuseks veel majas olev kopitushais. Seda ei ole tunda siia tulles ega siin elades, aga koju minnes on riietel selle maja lõhn küljes ja see pole hea lõhn.

Kui mitte järgmine, siis vähemalt ülejärgmine suvi jääb selles elukohas viimaseks ja mul on sellest juba ette kahju, sest meil on siin nii tore Mummu. Tema on eespool mainitud ridaelamu ainus elanik, kes võttis lapsed omaks juba esimesel suvel, aga pärast alumise pere lahkumist hoiab ta neid kohe eriti palju. Omavahel räägime temast kui soome vanaemast, sest ta tõesti on siin lastele vanaema eest. Lapsed kutsuvadki teda vanaemaks ehk Mummuks.

Ei möödu päevagi, kus ta lapsi külla ei kutsu või neile möödaminnes midagi head pihku ei pistaks. Eile said lapsed temalt paki küpsist ja õhtul tõi tema tütar veel pulgakomme. Viimane käib siin paar korda nädalas või harvem ja temagi on hakanud iga kord lastele midagi tooma. Ta on neile isegi 20 eurot andnud. Sellega oli küll nii, et Mummu surus selle raha oma tütrele, ilmselt poes käimise või muu sellise eest, tütar ei tahtnud seda vastu võtta, Mummu aga ei võtnud seda enam enda kätte tagasi ja nii andis tütar raha Kolmanda kätte ning kumbki naistest seda enam tagasi ei võtnud.

Muidu saavad lapsed ikka komme, küpsiseid, maasikaid, šokolaaditahvleid, herneid, limonaade või koduseid siirupeid. Nad on Mummu juurest koju tulnud ka hüppenööride, puslede, mänguasjade ja muu sellisega. Viimane kord üllatas Mummu meid villaste sokkidega.cofTa tegi meile kõigile sokid, isegi mulle ja Silverile. Ütles, et hakkas suve alguses meie saabudes kohe kuduma ja sai nüüd lõpuks valmis. Ta keeldus nende eest midagi vastu võtmast, ta keeldus isegi sokke tagasi võtmast, kui need ei peaks meile jalga sobima, käskis sellisel juhul sokid edasi kinkida. Viimast me ei tee, sest need on ikka Mummu poolt meile kootud ja sobivad jalga ka, mul on enda omad praegugi jalas.

Mummu kiitis lapsi, pidavat nii vahvad ja tublid olema, end tema juures alati kenasti üleval pidama. Talle väga meeldib meie lastega koos olla või kuulda neid aias jooksmas ja kilkamas. Ta on isegi kõik laste joonistused seinale pannud. Kuidas me kolime sellise Mummu juurest ära?

Teine küsimus on, kuidas me saame talle kogu tema lahkuse ja headuse eest tasuda? Ma ei mõtle, et peame kuidagi võrdselt vastu andma, aga imelik on ainult võtta … Tahaks temalegi millegagi rõõmu valmistada, aga mul ei tule midagi pähe.

Meil on ka soome vanaisa. Kui kõrvalmaja omanik meid esimest korda siin nägi, siis tuli ta meid kohe tervitama ja ütles, et lapsed võivad igal pool joosta ja nende poolel ka marju süüa. Temagi on siin olles lapsi tuppa kutsunud, neile maiustusi andnud, nendega õues peitust mänginud, neile lademes mänguasju sisaldavaid nuputamisraamatuid toonud ja nii edasi. Üldse on ta hästi rõõmus ja energiline vana, mõnikord on meile mõeldud asju tema postkasti pandud ja siis ta toob need mulle alati kõrvuni naeratusega ära.

Mulle tundub, et Soomes ongi inimesed sõbralikumad, avatumad. Matkaradadel kõik vastutulijad teretavad, poodides teretab personal ka saali peal, mitte ainult letis. Lastele naeratatakse siin palju ja üleüldse ollakse laste suhtes palju leebemad.

Ma kuulen Eestis harva korralikult jonnivaid lapsi, sest enamasti poevad vanemad nahast välja, et lapsed tasa jääks. Siin on jonniv laps täiesti tavaline nähtus, keda lapsevanemad ignoreerivad ja keda teised heldinud pilguga vaatavad. Olgu, see on ehk liialdatud, kuid lastel siiski lastakse südamerahus jonnida, millest järeldan, et siin ei kardeta teiste halvustavaid pilke, sest jonnivate laste peale lihtsalt ei vaadata kõõrdi.

Mida ma veel olen hakanud tähele panema, on huvitavad mehe ja naise kooslused. Noor ja vormis must mees koos endast vanema väga ülekaalulise soome naisega on üsna sage vaatepilt, aga veel sagedasem vaatepilt on noor aasia naine keskealise soome mehe kõrval. Ma enamasti ei ole selliste koosluste puhul eelarvamustega, aga mõnikord need ikkagi tekivad, kui kontrast mehe ja naise vahel on veidralt suur.

Ma ei tea, miks ma seda praegu mainisin, sest tegelikult ei iseloomusta see kuidagi meie viiendast suve siin ja kultuurišokk see minu jaoks samuti ei ole.

Meie suve iseloomustavad rohkem ikka päike, meri, Mummu, rullakebab ja koosveedetud aeg, mille pärast me siin olemegi.muulil.jpgViimasest suvenädalast oleme nüüd rohkem välja pigistanud, käinud matkal, mere ääres, mänguväljakul, Leo`s Leikkimaal ja veel tänagi veedame paar tundi mänguväljakul, mistõttu mul pole eriti aega pikemalt kirjutada, sest vahepeal tuleb asjad ka kokku pakkida ja toad korda teha.

Tänaseks olen järjekordse lahkumisega juba leppinud, aga nädal tagasi tuli küll masendus peale. Suvi on möödunud jälle liiga kiiresti ja kahju on ära minna, sest Silver jääb veel mitmeks kuuks siia. Lohutab taas vaid see, et ka sügis läheb kiiresti ja siis jääb tema terveks talveks meiega koju.

Suvi minu ja Silveri jaoks veel päris läbi ei ole, tal tulevad paari nädala pärast siinsed esimesed suvepäevad, ainult et need ei möödu siin, vaid me sõidame Türki. Suvepäevadest Türgis ja hooaja lõpetamisest Lapimaal on ka eelnevatel aastatel räägitud, aga kuskile ei jõutud, nii et ma ei võtnud seda juttu enam tõsiselt, kuid tänaseks on lennupiletid olemas ja minek kindel.

Lapsed olid ka reisile oodatud, aga otsustasime minna nendeta, sest lennud on öisel ajal ning kohapealne graafik tihe, nad ei jaksaks seda reisi kaasa teha. Kui seekord tehakse teoks ka hooaja lõpetamine Lapimaal, siis sinna läheme kindlasti terve perega. davMis seal ikka, Pori, kohtume järgmisel suvel jälle! Võib-olla sügis- ja kevadvaheajal ka.

Esimese 9 ja 8

Taas pidasime Esimese sünnipäeva vaid meie pisikese pere keskel, sest me oleme Soomes ega hakka veel kodu poole minema ning keegi ei ole ka siiapoole tulemas. Laps oli seetõttu veidi pettunud, aga lubasime, et järgmisel aastal tähistame tema 10. sünnipäeva taas Eestis ja teeme seda eriti ägedalt.

Seekord sai ta alles kella 20 ajal kinnituse, et jah, tal on sünnipäev. Sinnani ajasin talle udujuttu sassi läinud kuupäevadest ja ajavööndist, sest tahtsime Härraga koos talle õnne soovida ja kingituse üle anda. Hommikul kella 6 ajal, kui Härra tööle läks, oleks olnud liiga vara seda teha, mistõttu jäime lootma, et ta jõuab 17-18 ajal koju, mis annab meile aega väljasõiduks ja sünnipäeva tähistamiseks. Läks muidugi nii, et ta jõudis koju kella 19 ajal, mis ei olnud veel katastroofiliselt hilja, aga tekitas ikka tunde, et aeg taob jalaga tagumikku. Kuna esialgne plaan oli minna esmalt välja pitsat sööma, siis ma kodus ei olnud midagi vaaritanud ning tekkiski kohe küsimus, mis edasi saab. Kell tundus liiga palju, et minna esmalt välja sööma ja siis edasi mere äärde, aga samas kõhus olid meil tühjad.

Otsustasime loovutada veel 15-20 minutit aega ja läksime siit lähimasse kebabiputkasse pitsat kaasa ostma, aga esmalt Härra küsis, kui kaua selle tegemine aega võtab. Ahmet vastas, et tema ei võta aega, kui ta süüa teeb. Esmalt võttis see Härra veidi sõnatuks ja ta üritas siis teistpidi küsida, et kas 20 minutiga saaks valmis. Ahmet kordas ikka, et tema ei tee aja peale süüa ja kui me tahame temalt pitsat, siis aeg ei ole oluline. Kuna Härra oli väsinud ja tal oli üldse halb olla, siis tema süütenöör oli eriti lühike ja ta tõstis kolmanda küsimuse ajal juba häält, mille peale Ahmet ütles meie taga seisnud naisele, et ta võib tellida, tema meilt tellimust ei võta. Härra ärritus veel rohkem ja hakkas seletama, et ta küsis aja kohta vaid seetõttu, et tahame pitsa kaasa osta ja lapsed ootavad autos, aga Ahmet ei lasknud üldse edasi rääkidagi ja küsis uuesti teiselt kliendilt tellimust, mille peale ma võtsin ärritunud Härralt käest kinni ja hakkasin teda välja vedama, aga ega tema ei saanud niisama ära minna, oli vaja veel Ahmetile halvasti öelda.

Ma ei kannata seda, kuidas Härra enesevalituse kaotab. Jumala eest, kui Ahmet ei taha meile pitsat teha, läheme mujale, mõni teine Ahmet teeb kohe, milleks hakata inimest sõimama. Ilmselgelt oli Ahmet viimased 12 tundi seal leti taga seisnud ja samamoodi pikast tööpäevast tüdinud, milleks tema tuju veel rohkem rikkuda. Ja minu tuju. Esiteks ei meeldi mulle selline ebaviisakaks muutumine ja teiseks tahtsin ma sinna veel tagasi minna, aga enam ma ei saa. Me alles mõned päevad tagasi avastasime lastega selle koha, see on üks paremini sisustatud kebabiputka, mida siin näinud olen ja see rullakebab, mille ma meile kamba peale ostsin, oli parim, mida söönud olen. Kebabiga ei koonerdatud ja see oli nii toitev, et meil viiel sai kõht täis. Lisaks kinkis sama Ahmet lastele pulgakommi ja kuigi mulle sellised maiustused üldse ei istu, siis kogemuse muutis see ikkagi meie kõigi jaoks positiiveks. Nüüd teine kogemus oli vastastikku nii negatiivne, et mina sinna kolmandat korda minna ei julge.

Igatahes sõitsime suvalises suunas edasi, Härra oli ärritunud, mina tema peale ärritunud ja see ärritas teda veel rohkem, sest tema ei näinud seda asja samamoodi nagu mina, tema ei teinud enda arvates midagi valesti. Ajastus sellise pitsadraama jaoks oli nii vale, meie mõlema tujud läksid nulli, kuigi pidi olema pidupäev. Vaikisime mõnda aega ja peatusime järgmise kebabiputka ees, kus ajakulu küsimuse peale vastati kohe viisakalt, et kulub 15 minutit, meile see sobis, tellisime pitsa ära ja läksime üle tee supermarketisse seda aega parajaks tegema. Siis oli juba kõik jälle korras, Ahmet oli unustatud.

Mere ääres oli mõnus, täitsime kõhtu ja akusid ning lahkusime alles kella 22 ajal, nii et kokkuvõttes läks õhtu ikkagi korda.IMG_3701Me piinasime Esimest pikalt, kingitust nimetasime lauaks ja eitasime endiselt, et tal sünnipäev on. Tema väga ei julgenud välja ka öelda, et ta teab, et tal on sünnipäev, oli meile sarnaselt kahtlane ja kaval. Isegi vanaemade õnnitlusi ei võtnud julgelt vastu, vaid veiderdas veidi. Hiljem ütles, et ta arvas, et me tahame talle üllatust teha ja ta ei tahtnud üllatust rikkuda. IMG_3777Sünnipäevatordiks oli pisike Daimi kook, ei midagi uhket, aga siiski hea. IMG_3745Kui pildil jääb mulje, et olime päris omaette, siis nii see ei olnud, meie kõrvale kivirahnu peale tulid noored, kellest ühel ei olnud ujumisriideid, nii et ta lippas pitsiliste aluspükste väel ringi ja vette läksid nad just meie selja tagant ja ilmselt selle sama aegvõttega pildi tegemise ajal ootasid nad viisakalt kaamera taga, mis tekitas meis veidi ebamugavust. Sellisel hetkel tahaks sama laia mugavusvälja, sest miks mina pean tundma ebamugavust, kui nemad seda ilmselgelt ei tundnud. IMG_3813Traditsiooniliselt tahtsin ka seekord meist perepilti, sest sünnipäevad on vast piisavalt mõjuvad põhjused, et jääda vahelduseks kuuekesi kaamera ette. Me tegime reaalselt 70 pilti ja nendest ükski ei tulnud päris ideaalne, nii raske on jääda kuuekesi normaalsete nägudega peale.

Kui lapsed õhtul voodisse läksid, siis küsisin Esimeselt, kas ta on väga kurb, et sünnipäev nii lihtne ja lühike oli. Ei olnud kurb, vastupidi, talle väga meeldis see õhtu ja see ongi peamine.

Eelmine Esimese sünnipäev oli vägev möll, lühidalt kirjutasin aasta tagasi nii: Pühapäeval ärkasime varakult, läksime avamisajaks Rakvere Maksimarketisse, ladusime käru kuhjaga täis sööki, veepüsse ja peokraami, võtsime Pihlakast peale 4-kilose tordi, korjasime Kadrinast kokku viis last ja sõitsime Lehtse Esimese sünnipäeva pidama. Koos meie lastega oli sel päeval vanemate juures 21 last, nii et sagimist, kisa ja kära oli palju. Kuna Esimesel pole olnud ühtegi sünnipäevapidu, siis seekord ta soovis endale sünnipäevaks ägedat sünnipäeva ning selle ta ka sai. Terve aja käis üks suur veesõda ja nii mõnelgi oli päeva lõpuks ka vahetusriided läbimärjad. Üks poiss oli eriti kihvt, sest tal olid riided kogu aeg kadunud ja ta ei mäletanud, millised tema riided on ja kui ta end lõpuks riidesse sai, siis ta ei teadnud, kas tal on tema riided seljas, aga arvas, et on, sest need läksid talle selga. Meil oli nalja nabani.
Sünnipäev lõppes poole kaheksa ajal, kui võtsin peale viimased kuus külalist, et nad Kadrinasse tagasi viia ning jätsin Härra ja ema peo tagajärgi koristama. Ma jõudsin tagasi vanemate juurde pärast üheksat, istusin korra maha, et ka lõpuks imehead sünnipäevatorti süüa ja siis jätsime väikesed taas vanaema juurde magama, suured viisime teise vanaema juurde ning ise läksime otsejoones koju voodisse.

Praegu on paras hetk, mil läbi piltide eelmist sünnipäeva meenutada:

IMG_4055Kuna Esimesel oli aasta tagasi suuremat sorti kitarrihullus, siis tundus kitarritort see õige sünnipäevatort. Esimesele väga meeldis, mulle ka, nii välimus kui ka maitse. Tegu oli Pihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitordiga, millest minul ei saaks ilmselt kunagi isu täis.N541yMKVarusin sünnipäevaks õumängude kaardid, et leida mõtteid, mis mänge lastega mängida, aga vabalt oleksid võinud need organiseeritud mängud olemata olla, lastel ei olnud mingi raskust endale ise tegevust leida ja igavuse üle ei kurtnud keegi.qUwa3ifSellel pildil mängin ma zombit, päris hea, eks. WbXrjVQNäide veesõjast, mis tõesti kestis terve sünnipäeva, ei jäänud täiskasvanud ka kuivaks. 7NZKljRKõige suurem “veepüss”.byRncWxHärra tõenäoliselt kägistab mu ära, aga mulle nii meeldib see pilt, kus ta tühjenevale basseinile elu uuesti sisse puhub. IMG_3940IMG_3960Neljas koos oma kaksikõega teiselt emalt, nemad saavad kahe nädala pärast aasta vanemaks. Oeh, ma ei väsi kordamast, kui kahju mul on, et ma proua D-ga varem tuttavaks ei saanud, nii lahe oleks olnud koos suurekõhulised olla ja samal päeval sünnitama minna. IMG_3935IMG_3920.JPGKõige pisem piduline, kes ütleb mulle ikka veel nii nunnu häälega “tädi viivi”. Peaksin selle endale kiiremas korras kuskile ära salvestama, sest varsti kasvab ta veel suuremaks ja siis ta enam ei ütle mulle nii.LGgD2JYÜhispiltide hulgas on hästi naljakaid pilte, kus kõik lapsed nägusid teevad, aga kahjuks ei saa ma siin neid näidata. Igatahes oli tegu vimkasid täis seltskonnaga.0QYTzbJ1DlIv2IPraegu pilti vaadates jääb mulje, et jube kerge värk oli see sünnipäeva pidamine, aga oh ei, meil läks ettevalmistustega nii kiireks, et me ei saanudki õigeks ajaks valmis ja siis tegutsesime edasi juba laste saabumise ajal ja siis olid kõik asjad hunnikus ja minu närvid hakkasid üles ütlema. Ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui ema ja sõberid poleks appi tulnud, me kõik saime mõnuga joosta ja laste järele valvata, nii et täiskasvanute jaoks oli see üritus ka kergelt pöörane.IMG_4112IMG_4115Sillud ehk härra D ja minu Härra, kes koos mu vennaga seda lastekarja veits ohjeldada aitasid. Härra muidugi kõige rohkem ja ta täitsa nautis seda, ka temal oli lõbus ja lapsemeelne päev.GcIWMO6Päev lõppes väikese lõbusõiduga traktorikärus, mis oli laste jaoks sünnipäeva kõige lahedam osa. Kui vähe on õnneks vaja.XbEt6SXÜks piduline läheb koju ära.KpVKDcCSee oli tõesti nii äge sünnipäev, et ma ei kujuta ette, kas suudame seda järgmisel aastal ületada. Mitte et seda peaks ületama, piisab täiesti sama ägedast sünnipäevast, kui Esimene oma ühekohalise vanusenumbri ajalukku jätab.