Maalapsed

Seekord oli ka meie lastel kevadine lisavaheaeg ja kuigi see mõte mulle alguses ei meeldinud (ei saa enam varakult Soome sõita), siis tegelikult kulus see vaheaeg täitsa ära. Eelmine möödus lastel ju haigetena koduseinte vahel, ei saanud me ühtegi plaanitud väljasõitu ette võtta ega isegi maal aega veeta ja seda meenutavad lapsed siiani suure pettumusega.

Nüüd veetsime peaaegu terve vaheaja maal, aga igal hommikul ma vanematele putru ei teinud, kuigi lubasin neile selle väljakutse esitada. Keeruline oli seda teha, kui põllutööde ajal söödi hommikust nii, kuidas juhtus, mõnel päeval ei söödudki. Teine asi oli muidugi see, et ma ise sain silmad nii hilja lahti, et selleks ajaks olid kõik juba võileiba söönud…Heleni helbedVähemalt viiel hommikul ma putru siiski tegin, lisaks pildil olevatele ka neljaviljahelbeputru ja väga oleksin tahtnud teha veel enda lemmikut, jõhvika ja kookosega Helde putru, kuid Põhjakeskuse Rimis seda ei olnud ja ma ei viitsinud minna seda spetsiaalselt Selverisse või Maksimarketisse otsima. Selles osas on küll halb väikeses kohas elada, et poodides on valik piiratud, tunnetasin seda hästi, kui mõned nädalad toitumiskavasid jälgisin ja nüüd tunnetan seda oma lemmiku pudruga.

Muidu on maal aga mõnus, eriti päris maal, põldude, metsade, traktorite ja loomade keskel. Aeg liigub seal hoopis teises rütmis, tegemisi jagub õhtupimeduseni ja lapsed saavad veel vastu öödki onuga laudatoimkonnas käia või vanaemaga mune korjata. Või hoopis pilkases pimeduses batuudil hüpata.

Põllutööde aeg on üldse rütmitu, nagu ütlesin, siis süüakse, kuidas Jumal juhatab – hommikust süüakse enne lõunat, lõunasöök tuleb mingi aeg põllule viia ja seda mõnikord Kirsimarja ringiga, mida lapsed kõige enam ootavad, sest see tähendab neile friikartuleid. PõllumeesVasakpoolsel pildil viisime põllule minu venna ja lõunasöögi, parempoolsel ainult noa.TraktoristidVasakul juhendab vend mind, paremal segame meie (vana)isa.

Tahtsin põllutöödest osa saada – sain osa, seda nii isa kõrval kui ka juhiistmel, kui ühel ilusal päeval kultiveerisin venna juhendamisel 3-4 hektarit põldu. Pärast seda randaalisin onu juhendamisel 7 hektarit ja hiljem küsis isa, kas ma seal ühtegi posti maha ei sõitnudki. Ei sõitnud, võib-olla sellepärast, et põllul ei olnud ühtegi. Esimesel põllul oli, aga mõlemad jäid püsti.

Eks isal ole mu esimese kündmisega valusad mälestused, ta jättis mind liiga ruttu üksi, aga posti ümbert ma künda ei osanud, nii et sõitsin sellest lihtsalt sujuvalt mööda ehk jätsin posti ümber saarekese ning ühe otsa peal unustasin atra keerata, mistõttu kündsin kogemata mitukümmend meetrit kraavi ja “parandasin” selle olukorra oma peaga veel hullemaks. Selle meenutamine on meile nüüd aastaid nalja pakkunud, aga järgmisel päeval ei olnud ei isal ega minul naljakas.

Traktorikeeldu ma tookord siiski peale ei saanud, isa julges mind hoopis ka järgmisel korral omapead kündma jätta. Nüüd oleksin samuti olnud valmis järgmistel päevadel juhendajateta kultiveerima ja randaalima, aga kõik oli juba tehtud ning külvama, väetama ega pritsima keegi mind veel ei lase. RandaalimineVasakul randaalimise ajal tehtud pilt, paremal rahulolu ja väsimus pärast “tööpäeva” lõppu. 

Paar hektarit ma ikka randaalisin omapead, sest onul jäi plastmassist pingil istumisest tagumik haigeks ja ta ei viitsinud ka enam tegevusetult kõrval passida. Ta pikutas niisama murumätta peal, kuni vend talle auto tõi ja ise minuga jäi, sest ma ei oleks saanud traktoriga koju sõita, täismassi piirang oli mõnesaja kiloga üle. Hakka või ikka neid traktorilube tegema, mille vastu ma kutsekoolis protesteerisin, kuna ma ei hakka eales traktoristiks… Ilmselt ei hakkagi, sest meie perest üks juba on kevadest sügiseni teede peal, teine ei saa samal ajal olla põldudel, aga hobikorras oleks mõnikord tore traktoriga igasuguste piiranguteta sõita.TraktoridVeidi veel õhtuhämaruses olevaid traktoreid, paremal on Silveri isa traktor, mille ta ise ehitas. 

Vaheaja sisse mahtus rohkem igasuguseid masinaid, laste elektritraktorist tankideni välja.cofKaks helikopterit tiirutasid iga päev ringi, ilmselt Tapa lähedal elamise võlud. 

Tapa kaitseväelinnakus oli siin vahepeal lahtiste uste päev, kuhu me koos Neljanda rühmaga läksime, vaid Kolmas seikles samal ajal enda rühmaga Tuhala nõiakaevu lähedal. Suured poisid ajasid alguses küll sõrgu vastu, tahtsid rohkem vanaema juures olla, aga kui nad juba kohale jõudsid, siis neile väga meeldis. Minule ka meeldis.Tapa linnaku lahtiste uste päev2Lapses said ronida tankide peal ja sees, isegi signaali lasta ja seda võimalust kasutati ohtralt.Kaitseväe tehnikaNeljas oli kõige suurem tehnikahuviline, ta ei jätnud mitte ühtegi masinat vahele, kõigis pidi ta istuda saama. Tapa linnaku lahtiste uste päevSuured poisid huvitusid rohkem relvadest.

Ühest küljest on igasugune sõjatehnika põnev, aga seda ainult seni, kuni need ongi niisama uudistamiseks, mitte sõdimiseks. Ideaalis võiks üldse sõdimine ja sõjatehnika olemata olla ning ajateenistus võiks olla rohkem nagu skaudilaager, kus valmistutakse igasugusteks muudeks olukordadeks, kus tuleb tänapäevaste vahenditeta hakkama saada, aga me ei ela ideaalses maailmas.

Linnaku lahtiste uste päev oli selles osas küll positiivne, et kui enne tundus ajateenistus üks kole kohustus, mis mu väikeseid armsaid poisse tulevikus ees ootab, siis pärast see enam nii kole ei tundunudki. Tegevväelasi kõrvalt vaadates oli näha, et igav neil seal ei ole, ajateenijatel vast samuti mitte, süüa antakse hästi, aga kui ettenähtud portsust kõhtu täis ei saa, siis on võimalus teha endale burgerit või hot dogi. See pani poistel silmad veel rohkem särama…

Kui nad masinate ja relvadega tutvusid, siis rääkisid tegevväelased sinna kõrvale nii palju põnevaid jutte, et neil tekkis ajateenistuse ees elevus ja ootus. Kuna sinnani on neil veel aega, siis soovivad nad liituda praegu noorkotkastega ja see on minu jaoks igati tervitatav. Kui poisid peaksid tulevikus ajateenitusse samasuguse elevusega minema, siis on minu ema süda kindlasti palju rahulikum.

Silver ei ole ajateenistust läbinud, sest siis, kui ta oli valmis minema, teda ei võetud ja järgmise nelja aasta jooksul jõudis ta objektijuhiks tõusta, minuga kokku kolida, auto liisida ning üldse oma eluga sellisesse punti jõuda, et uus kutse ajateenistusse tekitas meis mõlemas ainult stressi ja muret, mitte elevust. Õnneks või kahjuks on tal alaseljaga probleemid, mis ta ajateenistusest päästsid (ja talle elu lõpuni liiga teevad).

Minnes edasi helgemate teemade juurde, siis vaheaja sisse jäi lisaks masinatele ka palju loomi ja linde. Nägime mitmel õhtul kitse ja jänest kõrvuti söömas, ööpimeduses veetsid koos aega kaks kährikut ja kaks jänest, keset päist päeva rappisid kolm tohutut kotkast vaest väikest hane ja see oli väga erakordne vaatepilt, sest me pole vanemate talu juures kunagi varem kotkaid näinud.

Hanesid näeb seal aga igal aastal, sellel aastal lausa eriti palju, kuigi helikopterid veidi peletavad neid.HanedNeljas ajab tuhandeid hanesid minema.Haned 2Kui terve see parv õhku tõusis, siis taevas oli must.Haned 3Imestan, et ükski hani Neljandale pähe ei kakanud, temast lendas neid ikka väga palju üle.

Lisaks arvukatele hanedele on sel aastal talu juures ka tavapärasest rohkem sookurgi. Sookurgede hääl on lihtsalt võrratu, üldse on nad väga kaunid ja graatsilised linnud, kuid seda avastasin alles hiljaaegu, lapsena pidasin neid hallideks ja ilmetuteks ning ootasin põldudele rohkem toonekurgi…SookuredVäike osa seltskonnast, kes põllul tutvust tegid ja tantsu lõid, mõlemale poole jäi neid veel sama palju ja nad kõik tantsisid vahelduva eduga, tõeliselt lummav vaatepilt.

Kodulinde nägime muidugi ka, söötsin neile “alles ostetud” helbeid, mida isa mulle näitas, kui ütles, et ta sööb küll hea meelega putru. Kaks pudrupakki olid juba kolm aastat tagasi aegunud, üks neist oli isegi avamata, lisaks veel venekeelsete kirjadega, mis pani isa mõtlema, et äkki see “alles” oli veneajal…Kanad ja jäätisedLapsed söötsid kanadele ära sepiku, mille vanemate juurde kaasa ostsin, aga mille esikusse unustasi ja mis sinna seisma jäigi. Kui lapsed andsid kanadele sepikut, kogunesid sulelised nende ümber, hetk hiljem kogunesid lapsed samamoodi vanaema ümber, kui see poest eriti rammusaid tõi. Eriti rammusad jäätised on ka miski, mis lastele seostub maal olemisega, sest seal saab neid palju süüa (vanaema ostab), kodus aga ei saa peaaegu kunagi (meie ei raatsi osta)LoomadVeel loomi – vasakul lastakse hirmunud mullikad karjamaale, paremal tassin hirmunud Millit.SabarakudSabarakk tassib sabarakku…

Kassid olid ka meiega maal kaasas (merisigu ja rotte käisin kodus söötmas), nagu ikka. Ruubil ja Robinil on väga vedanud, et neil on maakodu, sest alevis nad õue ei saa, kuigi väga tahaksid ja vaatavad aknast solvunult neid kasse, kellele see lubatud on. (Nagu lastega – kõigi sõbrad saavad kõike seda, mida nemad ei saa.) Kui neil jääb mõni nädalavahetus maal käimata, siis nad hakkavad iga päevaga aina rohkem aknalaudadel istuma ja nutma, lõpuks nutavad ka välisukse taga. Kui nad on aga maal ja saavad aru, et hakkame koju minema, poevad mõlemad peitu ega tule välja ka söögiga krõbistame peale.

Hoovi peal on mõlemad suured sabarakud, kuid pikematel jalutuskäikudel on kannul põhiliselt ainult Robin (ja koer Donna), kes on julge kass umbes poolsada meetrit majast eemal, sealt alates vaadatakse iga sammuga ühele ja teisele poole või hoopis selja taha, iga lendava linnu peale surutakse kõht vastu maad, iga krapsu peale aetakse karv turri ja nii edasi, aga maha jääda ei saa.Robini seiklusedDonna ja Robin, mõlemal võhm väljas. Väsinud kassRobin pärast jalutuskäike.cofRuubi hoiab rohkem madalat profiili, sellepärast jääb ta ka pildile harvem.

Maaelu juures üks miinus siiski on, jube kerge on mustaks saada – muld juustes või lehmasõnnik talla all on täiesti tavaline asi. Minu enda jaoks ei ole see iseenesest miinus, sest tänu sellele saangi sagedamini saunas käia, aga lapsi on ebamugavam kasida, eriti siis, kui nad ei taha pesemisest midagi kuulda ja maal nad ei taha. Kodus on lihtne, ütlen lapsele, et mingu pesema ja ta läheb peseb end puhtaks, aga minu vanemate juures tuleb enne dušinurgas ruumi teha ja veesurvega on seal jamasid, Silveri vanemate juures saab ainult saunas pesemas käia ning väiksemad seda veel omapead ei tee. Kurta oleks siiski patt, sest mõlemas kohas saab end ikkagi jooksva vee all pesta (v.a mu vanemate saunas).Pärast saunaPärast sauna, vasakul Silveri vanemate juures, paremal enda vanemate juures.

Käisin laupäeval vanaemaga saunas ja kui me mõlemad lavalt alla ronisime, nägin ukse all taarumas suurt uimast herilast. Vedas, et kumbki meist talle enne peale ei astunud. Ma ühe korra olen herilasele peale astunud ja nõelata saanud, mõlema jala alla, sest hüppasin valu peale üles ja maandusin siis teise jalaga herilase peale… Aga ma siiski herilaste peale vimma ei kanna, nii et tolle uimase herilase viisin kopsiku peal õue.MaalapsReamees muri, kes pesemisest väga kuulda ei tahtnud.

Kirjutasin üle-eelmises postituses, et “maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…”, kuid päris nii ei läinud, filmiõhtu ja lammutamise juurde me ei jõudnud. See eest jõudsime Valkla Forelli kala sööma ja ma sain ühel ööl üle pika aja isegi kaine rool olla, aga seda ainult tänu vanemate seltsielule. Mul seltsielu ei ole, nägin terve vaheaja jooksul vaid üht vana sõpra, kes Tapa kaitseväelinnakus töötab. Teda nägin mõned päevad enne lahtiste uste päeva ka, kui ta Silveri vanemate naabril külas oli ja mind (olin samal ajal lastega seal) õue kutsus. Õue kutsus, nagu vanasti need asjad käisid…

Tänaseks olen ma nii vana, et vanemate seltsielu on ka väga tore (tegelikult on see seda juba ammusest ajast) ja ma hea meelega lobisen nende sõpradega, kes on minust keskmiselt kaks korda vanemad. Kui isa korraks läbi tulnud sõbrale murekoorma leevendamiseks (või rohkem enda kahe kehva päeva lohutuseks) rummi pakkus, jagus neil juttu ja lõõpimist (ikkagi linnavurle ja maakas ühe laua taga) pea poole kolmeni öösel ning ma pean ütlema, et selles seltskonnas oli väga meeldiv olla. Rummi mekiti muidugi mõõdukalt, isa lihtsalt on loomult juba lõõpiva huumoriga ning sõbrad tema ümber on kõik samasugused. Selle eest, et vanemate sõber oma autoga koju tagasi saaks, hoolitsesime mina ja vend ning ma ei sõitnud võõra ühtegi posti pikali.

Praegu meenuski, kuidas ma pärast põllutöid ei osanud hetkeks autoga sõita (enne seda sõitsin 4-5 tundi traktoriga) ja tahtsin suunatule kangiga liikumist alustada (sest traktoril on roolist vasakul kang, millega saab muuta sõidusuunda – edasi või tagasi – ja põllul ma kasutasin seda iga otsa peal, nii et kokku väga palju). Üldse oli harjumatu autoga sõita. Umbes samamoodi on siis, kui rulluisutan 20 kilomeetrit, pärast seda ei tule kõndimine ka kohe hästi välja.

Ma olen kindel, et tahtsin millestki veel kirjutada, aga ei tule teema meelde, nii et tõmban otsad kokku paari pildiga.
cof
Minu lapsepõlvekodu läbi päikeseprillide.

Kokkuvõtteks ütlen, et vaheaeg maal oli nii mõnus, et me keegi ei tahtnud koju tagasi tulla, aga küll ükskord saabub aeg, kus me ei peagi kuskile minema, sest me kodu ongi maal. Mullikad.jpgMaalaps…

Update

See nädal algas järjekordse esmaspäevaga, kus lapsed olid lasteaias ja koolis ning Silver lõhkus maal puid. See tähendab, et kodus oli vaikus ja see oli muusika mu kõrvadele. Seda ei jagunud küll kauaks, aga kontserdid tavaliselt üle kolme tunni ei kestagi, eks.

Varsti on seda vaikust jälle nii palju, et ei jaksa ära kuulata, sest Silver mõtleb siin juba järgmisel nädalal tööle minna, esialgu küll kaheks nädalaks, et pärast seda veel sama kaua kodus olla, aga põhimõtteliselt hakkab talvepuhkus siiski läbi saama. Viimased kolm ja pool kuud on läinud veidi märkamatult, kuid lohutab see, et lahus olles möödub aeg veel tegusamalt ja kiiremini, mis tähendab, et juuni keskpaik on vaid sõrmenipsu kaugusel ja siis algab meie suvepuhkus Soomes.

Kui eelmisel nädalal rõõmustasin samasuguse esmaspäeva üle, siis ülejäänud nädal möödus üsna tavapärases rütmis. Teisipäeva hommikul käisime Esimesega müofunktsionaalse terapeudi juures ja pärast seda ei läinud enam kaua, kui Teine tuli koolist, nii et vahepeal pikka vaikusekontserti ei olnud. Kolmapäeval Esimene ja Teine koolis ei käinud, sest neil oli ammu kirja pandud arstiaeg Tallinnas.

Kui me juba pealinnas olime, siis tegime seal ka niisama aega parajaks ja käisime väljas söömas. Esmalt istusime Gan beis, kus poisid valisid endale friikartulid ja makaronid ning lõpuks sõid ära ka poole meie naanist, krõbedast sealihast ja sushist, nii et mina lahkusin restoranist tühja kõhuga. Jumal teab, millal järgmine kord tuleb, aga kui see juhtub, siis teame, et lastemenüüst võib ainult magustoitu valida, muu ei ole seal pooltki nii hea kui tavamenüüs.

Tahtsime poistega tegelikult kinos käia, aga peale lohetaltsutamise ei tulnud kuskil midagi ja see oli meil minu rumala pea tõttu kallima hinna eest kodukandi kinos juba vaadatud. T1-s ringi jalutades jäid silma ka Super Skyparki 7D ja 360⁰ kinod, aga need olid veel suletud ja Skyparki ei tahtnud me väikesteta minna. Pealegi suutis Teine paar tundi varem nii õnnetult vastu posti kõndida, et rinnak oli marraskil ja liigutamine tegi haiget, seega temast nagunii mingit möllajat ei olnud.

Kuna ma kõhtu täis ei saanud ja kuskil midagi teha ei olnud, siis pärast kilomeetrist jalutuskäiku erinevate korruste vahel istusime Gustavisse maha ja sõime magustoiduks kooki, välja arvatud Esimene, tema käis Katrin Lusti luuramas. Ta hommikul nii lootis, et näeb Tallinnas mõnda tähtsat inimest, näiteks Jüri Ratast, aga sobis ka Katrin Lust, kelle nägemisest räägiti veel õhtulgi elevusega.

Täitsa harjumatu on olla, kui lapsed on juba nii suured, et söövad tellitud toidu eest ära, tahavad omapead ringi vaadata ja tunnevad ära Katrin Lusti. Tegelikult oli väga tore sedasi kahe suuremaga söömas käia, ringi jalutada ja lasta neil ringi jalutada. Terve perega on sellised käigud veel veidi kaootilised, nii et kahe suuremaga tundus asi vahelduseks päris idülliline. Nad ise jäid ka rahule, kuigi me käisime vaid väljas söömas, aga seda neil oligi ehk kõige rohkem vaja – meie seltskonda ja jäägitut tähelepanu.

Kui koju jõudsime, siis räägiti elevusega väikestele, kuidas nad sõid maailma parimat liha ja veel väga head kooki, mille peale väikesed tahtsid kaaaaa … Seda oli arvata, nii et pakkusin juba koduteel välja, et kordame seda kõike järgmisel päeval väikestega, sest Silver oli siis nagunii uuesti linna minemas.

Mõeldud – tehtud! Ainult et ma sõitsin väikestega Tallinnasse rongiga, sest Silver pidi koos isaga enne üheksat haiglas olema, mistõttu ta sõitis välja juba poole seitsme ajal. Me ärkasime alles tunnikese hiljem, saatsime poisid kooli ja jalutasime rongijaama.

Rongis ma juba vaikselt kahetsesin seda otsust, sest Kolmas näitas seal külge, mida ma varem pole näinud. Laps, kes muidu on pigem vaikne ja mõistlik, ei lõpetanud kõva häälega kohati ebaviisakat kommenteerimist ning minu palvete ja keelamiste peale ta vaid küsis veel valjema häälega: “Midaaa? Mis on siis? Mida ma teen?” Ma sain aru küll, et ta vaid esines ja tahtis nalja teha, aga tema ei saanud aru, et ta ei lõbustanud sellega ei kaasreisijaid ega mind, vaid häiris ja ärritas. Olgu, korraks ta lõbustas ka. Nimelt luges meie kõrval istunud mees ajalehte ja selles oli Helir-Valdor Seederi pilt, mille peale Neljas ütles, et ta teab seda meest, ta käib uudistes ning Kolmas teatas tähtsalt, et tema teab ka, see on Mart Helme.

Ülemistele jõudes võtsime suuna kohe T1 kaubanduskeskusesse, kus Silver ja tema isa juba ootasid meid. Kohtusime neljandal korrusel, kuid seal olid kõik söögikohad veel kinni, nii et väikestega alustasime päeva Gustavis ja Kolmas valis endale sama, mida sõi eelmisel päeval Teine, sest viimane nii kiitis oma kolme šokolaadi marmortorti. Gustavis on hästi pisikene mängunurk, kuhu lapsed unustasid end päris pikaks ajaks ja see võimaldas meestel rahus Inglise hommikusööki nautida ja minul chai lattet juua. See oli mu elu kolmas chai latte, kuna ma avastasin selle suurepärase kuuma joogi alles eelmisel kuul.

Paar tundi hiljem, kui Silveri isa haiglas oma asju ajas, käisime neljakesi Gan beis ka ära, kus väikesed küll naani ja sushit proovida ei tahtnud, kuid pulkade söömisest, krõbedast lihast ja lasemenüüst valitud magustoidust nad oma elamuse kätte said. gan beisNii peened, söövad pulkadega friikartuleid… Ühed ühel päeval, teised teisel päeval.

Sedasi me kahe päevaga lõimegi märtsikuise väljas söömise eelarve lõhki, tegelikult seitsme päevaga, sest sellise ajavahemiku sisse jäi ka naistepäev, mil õhtustasime Silveriga kahekesi Gan beis. Sellest ei ole aga midagi hullu, sest praegu on viimane kuu, kus me üldse niimoodi väljas söömas saame käia, aprillist novembrini tuleb seda harvem kui korra kuus ette.

Väikestega mõtlesime samuti kino peale, aga ka nendega polnud midagi vaatama minna, sest valikus oli palju lohetaltsutamist, aga vähe muud ja need muud olid halbadel aegadel, ei klappinud need Silveri ja tema isa käikudega. Tegime küll väikestega ka T1-s aega niisama parajaks, aga mitte piisavalt, sest päris palju veetsime kvaliteetaega sedasi:davIstume autos ja ootame. Meelt lahutasid peamiselt lennukid, mis meist järjest üle lendasid.

Mõtlesime, et säästame veidi vähemalt kütusekulu pealt ja käisime Almeraga Tallinnas. Ma ei tea, kuidas me varem ligi aasta sellesse autosse viiekesi ära mahtusime, sest nüüd oli mul isegi 15 kilo kergemana raske end turvatoolide vahele pressida. Katsetasin sarnast kokkuhoidu ka nädalavahetusel, kui lastega maal käisin, aga kahe tooli vahel istunud Teine ei olnud siis samuti olukorraga väga rahul, nii et praktikaks see ei muutu. Ei saagi muutuda, kui me enamasti sõidame kuuekesi või on Silver väikese autoga mujal.

Üritasin meenutada, mida me eelmisel reedel tegime, korraks juba tundus, et äkki olin siis ka üksi kodus, aga ei olnud, siis me tegime hoopis korraliku koristuspäeva. Laupäeva hommikul viisime Kolmanda Rakverre sünnipäevale, pärast tõime ta sealt ära ning siis sõitsingi lastega maale ja jätsin Silveri vahelduseks vaikust nautima. Tegelikult ta ei oska seda nautida, ta ei osanud selle päevaga midagi pealegi hakata, koristada ka midagi ei olnud. Mina samal ajal jõin vanemate juures sõbrannaga kohvi, mõnulesin poolteist tundi saunas (ema pidi juba kontrollima tulema, kas ikka elan) ja pärast seda kogusin pikalt jõuvarusid, et koju tagasi sõita.

View this post on Instagram

Minu lemmikpäev – #saunapäev. #saun #turbliss #turbamask

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Lapsed jäid laupäeval vanaema juurde ööseks, või siis pigem onu juurde, sest kõik neli sättisid oma asemed minu venna tuppa diivanile või põrandale, kuigi neil on seal oma tuba olemas. Mu vend on lastele väga hea onu, võtab neid tööle ja poodi kaasa, teeb neile süüa ja filmiõhtuid, laseb neil oma toas magada ja arvutis mängida (kodus ei juhtu seda kunagi), nii et varsti lapsed ehk ei tahagi enam vanaema juurde minna, vaid onu juurde.

Me Silveriga jõudsime laupäeva õhtul veel “Täht on sündinud” ära vaadata, mis andis laulule “Shallow” hoopis teise kõla, sinnani see lugu ei kõnetanud mind üldse, ma polnud seda kordagi algusest lõpunigi kuulnud. Ma lihtsalt ei tea suurt midagi tänastest artistidest ega nende lugudest, Lady Gagat poleks ma seal filmis isegi ära tundnud, kui ma poleks teadnud, et see on tema. Igatahes, film oli väga hea, sai naerda ja sai nutta, aga mitte nii palju kui pärast “Bohemian Rhapsodyt”, siis mul jooksid pisarad veel tund hiljemgi. Ma pole kunagi ühegi filmi ajal sedasi nutnud, veel vähem pikalt pärast filmi lõppu, aga ma ilmselt lasingi kõik pisarad korraga välja, sest järgmise vaatamisega läksid mul silmad vaid niiskeks, mul polnud isegi poolikut salvrätikut vaja, mida isa mulle lahkelt eos pakkus. Tal endal läks seda küll pärast vaja, kuigi vaatas filmi juba viiendat korda.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel nädalal oli omajagu arstivisiite, kokku lausa viis, siis see nädal möödub koosolekute ja arenguvestluste saatel – esmaspäeva õhtul oli lastevanemate koosolek, mis kestis kena kaks tundi, eile oli Kolmanda arenguvestlus, täna on Esimese arenguvestlus ja pärast seda veel korteriühistu üldkoosolek. Kahe lapse arenguvestlused tulevad millalgi hiljem, äkki tuleb veel ka Kolmanda lõpupeo asjus mingeid kokkusaamisi, sest praeguse seisuga pole veel midagi paika pandud, aga lõpupidu on juba kahe kuu pärast, täpsemalt 22. mail. Veidi kehv aeg, sest see on kolmapäev ja Silveril on siis juba kiire tööhooaeg peal, ei ole lihtne tulla keset nädalat koju. Lisaks algab minu “suvepuhkus” siis õite vara, sest pärast pidulikku lõpetamist on lapse jaoks lasteaed läbi. Ta võiks muidugi veel augusti lõpuni lasteaias käia, keegi kätt ette ei pane, lihtsalt minu jaoks on lõpupidu miski, millega paneme lasteaiale punkti.

Lisaks arenguvestlustele tuleb veel ka arstivisiite, Kolmas peab paar korda hambaarstil käima, tal on juureravi pooleli, koos Esimesega käivad nad kaks korda kuus müofunktsionaalse terapeudi juures, Esimene peab uuesti kõrvaarsti juurde minema, sest tal on üks šunt veel kõrvas (teine tuli juba ammu kuulmekilest välja, aga kõrvast välja ei kukkunud, see eemaldati pintsettidega), mis oma eesmärki enam ei täida, aga mille pärast tuleb kõrva endiselt vee eest kaitsta. Tahaks enne suve selle šundi välja saada, et kuulmekile jõuaks esimeseks ujumiseks ära paraneda ning silikoonist kõrvatropid jääksid ajalooks. Tänaseks on viimased olnud aasta ja viis kuud lapse igapäevased tüütud kaaslased.

Praeguse nädala tänase päeva juurde jõudes, siis mul on taas Kolmas ja Neljas kodus seltsiks, ei mingit vaikust. Kolmanda rühm on jälle pooltühi, osadel on nohu-köha, osad oksendavad … Kolmas siin tundus ka veidi nohune, nii et jätsin ta igaks juhuks koju, ei taha, et ta uuesti päris haigeks jääb. Neljas küll (imekombel) nohune ei ole, aga kui Kolmas on kodus, siis on üldiselt tema ka.

Umbes selline mul see eluke praegu ongi, ei midagi põnevat, ei midagi uut, nii et suurema osa ajast ei ole mul lihtsalt midagi kirjutada ja seetõttu ma sageli midagi ei kirjutagi.

Aa, midagi uut meenus küll. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kuueliikmelises peres võiksid wc ja vannituba eraldi olla, sest tavaliselt on kellelgi just siis vetsu vaja, kui teine end peseb, mistõttu on sageli ukse taga järjekord. Eile tekkis esimest korda aga selline olukord, kus Silver pidi üleni vahusena duši alt välja ronima, sest ma panin õhtul oma supi sisse väga palju Chilli Explosioni ja kui mul tekkis vajadus vetsu minna, siis ma pidin sinna KOHE saama. Soe soovitus teile, kes te alles hakkate kodu otsima või ehitama – vaadake, et wc ja vannituba oleksid eraldi. Või kasutage mainitud maitseainet mõõdukalt, selle nimi ei ole niisama plahvatus…

Lõpetuseks jagan veel killukest elust rottidega. Midagi ei tohi jääda puuri lähedusse:
rotid
Neljas oli vahelduseks tubli ega visanud magama minnes oma riideid põrandale, vaid pani need kenasti tooli seljatoele. Me keegi aga ei märganud, et tool on rotipuurile ohtlikult lähedal ja hommikul olid püksid pooleldi puuri tõmmatud. Kui Siidi ja Saara tahtsid nii väga endale roosasid pükse, siis järgmiseks pesaks nad need endale ka said, nüüd magavad eraldi püksisäärtes ja tunnevad end hästi.

Aeg endale

Ma alustan selle postitusega teist korda, sest esimesel korral läks mu fookus veidi valesse kohta ja endalegi märkamatult olin ma halanud pika peatüki sellest, kuidas mul on lastega raske olnud, kuigi tahtsin kirjutada hoopis endale aja võtmisest olukorras, kus seda on olnud raske teha.

Silver on alati töö tõttu palju eemal olnud, viimasel neljal aastal küll vähem, aga esimesel kuuel aastal jälle rohkem ja just esimesed kuus aastat need kõige raskemad olidki. Tugivõrgustikuga vanaemade näol on ka nii ja naa, olen saanud laste esimesel eluaastal käia hambaarsti juures ja osaleda mitmel koolitusel ning pärast nende esimest sünnipäeva (kuni järgmise sünnini) ka keskmiselt korra kuus oma mehega kahekesi aega veeta, kuid regulaarse puhkamise, üksinda poes käimise, trennide, hobide ja muu koduvälise tegevuse jaoks mul tugivõrgustikku ei olnud.

Tänast olukorda see küll enam ei iseloomusta, aga olen olnud muust maailmast nii eraldatud, et pole teise täiskasvanuga isegi mitte korra nädalas silmast silma suhelda saanud. Mõni üksik selline nädal on ehk on talutav, aga kui see kestab kuust kuusse ja kordub aastast aastasse, siis on üleküllus lastest kerge tekkima. Kuidas aga võtta sellises olukorras aega endale?LastegaMa siin niisama halva mängu juures head nägu tegemas …

Kui ma Esimese beebiea ajal olin seda meelt, et mul polegi mingit oma aega vaja ning lapse sain ikkagi endale, mitte vanavanematele või kellelegi kolmandale, siis iga järgmise lapsega hakkasin oma aega aina enam igatsema. Ma nägin pikalt asja nii, et kui mul ei ole igapäevast ega isegi iganädalast võimalust lapsi kellegi hoolde jätta, siis mul ei ole võimalust endale aega pühendada ja akusid laadida, aga tegelikult see ei ole nii. Või siis veidi ikkagi on ja inimene lihtsalt harjub kõigega? Ma ei tea, aga mina leidsin milleski muidu tavapärases endale selle õige, mis on mind aastaid toetanud. Selleks on saun.

Saunas käimine on küll eeldanud, et keegi valvab lapsi ja seetõttu ma ei saa öelda, et leidsin endale aega võimatus olukorras, kuid see tunnike saunas kompenseeris kõik muu aja, mida ma ei saanud. Kui lapsed olid väiksemad või hoopis kõhus, siis olid saunaseansid harvemad, lühemad ja mitte nii kuumad, aga nendeta ma siiski olla ei saanud. Mul oli vaja enda hetki kuumal laval koos “Anti-Stress” eeterliku õli tilkadega leilivees ja saunamee või mõne näomaskiga. See oli nagu pai iseendale.

Kui lapsed said suuremaks ja kibelesid sauna kaasa, siis ma tundsin, et mul endal ei ole enam üldse midagi, kuigi ma tegelikult tahtsin nendesse süstida armastust kuuma leili vastu. Sageli sai tehtud kompromisse, kus läksin sauna koos lastega ja jäin pärast neid sinna veel mõneks ajaks, aga see ei olnud siiski see, mistõttu lastega saunatamise periood jäi nende kahjuks võrdlemisi lühikeseks. Midagi lihtsalt pidi jääma ka ainult minule, mina ise olin niigi ainult laste päralt.

Kuna meil endal sauna pole ei siin ega Soomes ega olnud ka majas elades, siis on loomulikult olnud nädalaid, kus olen pidanud leidma alternatiivi. Majas elades oli seda vähe lihtsam teha, sest seal oli meil vann, kuhu ma küll mahtusin vaid kõverdatud jalgadega, aga siiski vann ja seal sain ma end koguda ka laste uneajal, ei pidanud kellegi abile lootma. Väike vann, põlevad küünlad, hea lõhnaga vannipiim, näo- ja juuksemask, kehakreem – see oli mõnus lõõgastus, millele järgnes inimese tunne, mis nädala jooksul oli kaduma läinud. Kui järgnes … ei olnud midagi ebatavalist, et minu vanniseansi ajal teisel korrusel kõva häälega nutma hakati ja maha rahuneti alles siis, kui mask oli näkku kivistunud ja peaaegu lõpuni põlenud küünlad vannituba süütamas. Loomulikult ei roninud ma siis enam külma vette tagasi, vaid leppisin teadmisega, et Jumal vihkab mind.

Vahepeal on aeg edasi läinud, lapsed on kasvanud, igaöiselt pole ma pidanud juba 2-3 aastat nutvate lastega tegelema ja sellest aastast pole Neljas enam ka keset ööd külje alla roninud, mis tähendab, et olen juba neli kuud saanud kvaliteetselt magada. Neli viimast kuud ligi 10 aasta jooksul! Palun ära sõnu seda ära, korra oled juba midagi sarnast hõisanud ja mis sellest sai … toetasid jälle magades kätt maha, et voodist mitte välja kukkuda! Ma olin vahepeal unustanud igasugused muud asendid peale voodiserval kõõlumise ja seetõttu avastasin mingi hetk, et ma võtan võimalikult vähe ruumi isegi üksinda magades, aga ei enam, nüüd olen ma üks õige meritäht.

Kuna suured poisid on juba nii suured, et nad otseselt hoidmist ei vaja, siis Silveri ema lubab neil nädalavahetustel sageli enda juurde ööseks jääda, mis muudab koduse elu poole rahulikumaks. Lisaks on nädalaid, kus kõik on koolis ja lasteaias ning minul on igapäevaselt umbes 4 tundi võimalik teha seda, mida ma ise tahan. Sellised nädalad on küll vähemuses, aga need on siiski olemas ja tänu nendele saan ma näiteks rulluisutada, mida ma väga armastan. Ma müüsin viimased rulluisud enne Neljanda sündi maha, sest tundus, et need lähevad kodus enne rooste kui mina ükskord rullitama saan minna, aga nüüd on mul kolmandad rulluisud, millega ma olen lühikese aja jooksul sõitnud maha pikema maa kui viimase kahe paariga kokku.

Üldse on kõiki lapsi kergem vanavanematele hoida anda, sest nad saavad endaga ise hakkama ja kui me Silveriga suusatamas käisime, siis polnud ema või venna jaoks suurem vaev hoida samal ajal toas Neljandal silma peal, muud polnud vajagi. Ka saunas käimine on palju lihtsam, sest lapsed saavad lühikest aega omapead hakkama ja ilusate ilmadega nad ongi samal ajal omavahel õues möllanud. Kõik on lihtsam, ka poes käimine, ma ei pea enam kogu seltskonda ega üldse kedagi kaasa võtma. See kehtib siiski vaid siin kohalikus poes käimise kohta, pooleks päevaks Rakverre poodlema ma minna ei julgeks. Seega otseselt ma enam ei vaja nii meeleheitlikult seda tunnikest oma aega saunas, aga see on õige, et suurte lastega on suured mured, seega stressimaandajana on saun endiselt asendamatu. Mitte ainult saun, vaid üldse endale pai tegemine.

Siin korteris ja Soomes olen panustanud ainult erinevatele jalavannidele, maskidele, koorijatele, kreemidele, mis on aja jooksul aina kvaliteetsemaks muutunud. Kui majas elades ma kasutasin mingit suvalist odavat kookoselõhnalist kehakoorijat, milles olnud tuhanded tükikesed olid ilmselt plastikust, siis täna ma midagi sellist oma kehal ei kasutaks ning kookosõli armastajana tean nüüd, et kookose lõhnast oli tookord asi kaugel.

Erinevate katsetuste tulemusena on mul tekkinud lõpuks enda lemmikud, millest kõik on looduslikud. Kui vajan vannisoola, -kreemi või -piima, siis valin Signe Seepide omad. Viimati kasutasin vannikreemi saunalaval, kus hõõrusin südamekese kehal laiali ning olin mitmeks päevaks mõnusalt niisutatud. Nagu iga uue asjaga, siis alguses tundusid ka need kreemid minu jaoks liiga rasvased ja ebamugavad, aga lõpuks võitsid need südamed mu südame.
Kodus ma kõrges dušialuses muidugi vannis ei käi, aga lapsed küll ja nohu ajal teevad nad seda koos jalavannisoolaga. Mina kasutan seda niisama ehk istun dušikabiini nurgas, jalad on vees, kuum vesi jookseb, kabiin täitub niiske auruga, mask on näos ning samal ajal koorin keha. Ideaalne alternatiiv, kui kuidagi sauna ei saa.
Muide, raseerimiseks kasutan ka ainult Signe vetikaseepi, mis on kordades parem lahendus võrreldes igasuguste vahtudega, mida varem kasutasin, lisaks kestab üks seep pea igavesti. Või ma siis lihtsalt raseerin harva … Mida ma tegelikult teengi, sest mul lihtsalt pole suuremat sorti karvakasvu.

Näomaskiks on pinguldav ja toniseeriv Turbliss, mis on esimene, millega ma näen ka reaalselt tulemusi. Vestige Verdant`i ja Turblissi tavalised turbamaskid olid vaid mõnusaks harjumuseks, aga mingit muutust ma nendega ei näinud. Pinguldav ja toniseeriv mask tõesti pinguldab ja toniseerib, aga maksab palju ka (jep, 24.50 € on minu jaoks palju, aga siiski väga odav võrreldes Vestige Verdant`i maskiga), mistõttu olen ma Facebookis Turblissi jälgija, et olla kursis sooduspäevadega, mida neil on tegelikult päris sageli ja siis ikka sedasi, et kogu kaup on 25 või 30 protsenti soodsam.

Olen proovinud ka Turblissi juuksemaski, mida iseenesest võiks veel kasutada, aga mida rohkem osta ei raatsi, sest ühe purgiga sain ma teha vaid 5-6 maski. Kusjuures esimese juuksemaski ajal mõtlesin, et ma enam eales seda möginat pähe ei pane, sest seda oli võimatu välja pesta, aga kui saunas uuesti katsetasin, siis see enam peanaha külge ei kuivanud ja maha tuli ka täitsa hästi. Ostsin maski peanaha psoriaasi pärast, mida need 5-6 kasutuskorda paraku oluliselt leevendada ei jõudnud, aga üleüldist peanaha sügelust vähendasid küll, seega see võib hea toode olla, aga praktikas kulub seda pikkade ja paksude juuste puhul nii palju, et ma otsin sobivat juuksemaski ikka edasi.

Nagu olen kindlaks jäänud ühele näomaskile, nii olen jäänud püsima ka kindla kehakoorija juurde. Kui Merit poleks mulle ligi kaks aastat tagasi Bon Merite tooteid katsetamiseks saatnud, siis ma tõenäoliselt ei oleks nendeni ise jõudnud, olgem ausad, valik turul on väga kirju. Õnneks ta tegi seda ning kookose ja ylang-ylangi kehakoorija muutus hoobilt mu lemmikuks, nii et uut koorijat valides ei olnud kahtlustki, et see tuleb Bon Meritelt. Kasutasin kordamööda esimest ning sheapähkli ja apelsini koorijat, aga siis tuli välja greibi ja pipraga mask-koorija, mis osutus eelkäijatest veel paremaks, saunas olles sulab see nahal massaažiõliks ja olen nüüd iga kord end laval korralikult läbi mudinud. Kuna olen alates jaanuarist iga kuuga füüsiliselt aina aktiivsemaks muutunud ja sellega on kaasnenud väsinud või valusad lihased, siis selline masseerimine on väga ära kulunud ehk saunaseansid on muutunud nii vaimse kui ka füüsilise pinge maandajaks.

Kui ma peaksin kõikidest asjadest selle kõige lemmikuma valima, siis see on vaieldamatult greibi ja pipraga mask-koorija. See lõhnab ideaalselt, sulab kehal mõnusalt libedaks, paneb naha kergelt õhetama ja muudab selle siidiselt pehmeks. Ma ei oska enam ilma selleta selleta saunas käia. Üldse ma ei oska enam enda hellitamiseta olla. Varem ei pidanud ma absoluutselt sellistest asjadest lugu, aga nüüd ei möödu nädalatki näomaski ja kehakoorijata ning keha kreemitamine on päris igapäevaseks muutunud.

Igasugused niisutavad õlid, võided, kreemid on viimasel ajal samuti ainult Bon Merite valikust olnud ja tänaseks olen leidnud kreemides need õiged. Kõik neli kehakreemi on võrdselt meeldiva tekstuuri, lõhna ja toimega, seega nende hulgast ei oska ma seda ühte esile tõsta. Praegu kasutan paralleelselt niisutavat kookose ja pinguldavat vetika kehareemi, aga suvel tahaksin üle minna jumet parandava porgandi kreemile, sest ikkagi suvi, parem jume tuleb kasuks.

Ma kunagi kiitsin, kui hästi need kreemid imenduvad ja need endiselt imenduvad kiiremini kui õlid või võided, aga vahe kuiva ja regulaarselt niisutatud naha vahel on siiski tekkinud. Kui enne oli kehakreem mu nahal kui vihmapiisk kõrbes, kadus kohe kuskile ära, siis nüüd tuleb kreemi vähe kauem sisse hõõruda, aga see eest on mu jalad muutunud nii siledaks nagu mul oleksid kogu aeg siidised sukad jalas.

Mul on Bon Merite toodetesse nii palju usku, et ma olen neid päris palju teistele kinkinud, kuigi olen teadnud, et üks või teine kingisaaja kehakoorijatest või -kreemidest lugu ei pea. Ma olen lootnud, et äkki hakkavad, et äkki pakuvad need ka neile vaheldust argiellu ja paitavad veidi meelt. Samal põhjusel küsisin Meritilt tooteid teile jagamiseks … aga sellest lõpu poole.

Minult on palju kordi küsitud, kuidas ma üksinda olles hakkama saan, mille peale ma olen enamasti õlgu kehitanud, sest mis mul muud üle on jäänud, olen pidanud saama hakkama, aga täna ilmselt vastaksin, et tänu saunale ja Bon Meritele. Samuti Signele, Turblissile ja teistele tegijatele, kelle toodetega end paitanud olen. Mul on seda vaja olnud.

Mõni sarnases olukorras ema on leidnud enda jaoks raamatud, käsitöö, joonistamise, kokakunsti … mille kõrval mu ilurituaalid tunduvad ikka jube pealiskaudsed … Ühesõnaga on kindlasti iga sarnases olukorras ema jaoks see miski, mis tema akusid laeb, tuleb vaid see üles leida või seda näha. Või siis kõigi jaoks ei ole ka, sest mõni ema on pidanud end psühhiaatriahaiglas laadima. Täiesti arusaadav, olen oma sügavaimas augus täitsa tõsiselt ka ise Tartu Psühhiaatriakliiniku poole pöördunud, aga kohale minna ei saanud, sest lapsi polnud kuskile jätta. Ilmselt seetõttu ma sauna ja igasuguste potsikute külge klammerdusingi, et depressiooni ma endale lubada ei saanud.

Ma ei saa soovitada samasuguses olukorras emadele, et minge sauna ja koorige seal oma keha, hakkab parem, aga ma saan küsida teilt, kuidas te olete väikeste laste kõrvalt end mõistuse juures hoidnud, mis on teid aidanud? Ehk leiab keegi siit mõne hea idee või saab samastuda ja taipab, et tal on tegelikult olemas miski, mida siiani ei osanud näha.

Tagasiside andjate vahel loosin välja ühe Bon Merite komplekti, kuhu kuuluvad minu lemmik kehakoorija, nende uusim kehakreem ja jalakreem. Loosis osalemiseks ei pea olema ema, nii et tagasiside ei pea olema enda aja teemaline, vaid kas või juuksemaski soovitus, lihtsalt jätke endast toimiva e-mailiga (mida teised ei näe) jälg maha. Teise komplekti loosin välja blogi Facebooki lehelIMG_20180426_130927_1.jpgTegu ei ole koostööga, raha ma selle eest ei saa, enda tooted ostsin ise ja seda Rimist, kus Bon Merite on “Ilu heaks” kampaania raames 35% soodsam. Muide, soodushinnad kehtivad seal 14. maini ja vähemalt Rakveres olid testrid ka, nii et kellel huvi, siis saab toodetega ise tutvuda. Igaks juhuks ütlen, et soodushinnad kehtivad ainult kliendikaardi omanikele. Minu oma on Silveriga Soomes ja ma olin sunnitud 8 € säästmiseks ühelt memmelt tema kaarti paluma, mis iseensest ei ole midagi hirmsat, aga ta oli juba kassast läbi ja talle lähenemisega panin korvi küljes olnud turvaelemendiga häire tööle. Piinlik oli.

Igatahes palusin Meritilt tooteid spetsiaalselt teile ja tõepoolest, tema saadetud pakis oli üks kehakoorija ka mulle, aga see lihtsalt kompenseerib kahele õnnelikule kingituse saatmisega kaasneva postikulu ehk kokkuvõttes on minu kasu null ja enda kasu ma taga ei ajagi. Ma soovin teiega lihtsalt enda lemmikuid jagada ja soovin, et Bon Merite`t saadaks edu. Ma olen vaimustuses Meriti loodud toodetest ja imetlen Meritit ennast, et ta seda kõike tänaseks kolme lapse kõrvalt teeb. Ärgem unustage, et ma ise kirjutasin enda väikeste laste kõrvalt Tartu Psühhiaatriakliinikusse ja küsisin, kas neil vabu kohti on, nii et ma igatahes vaatan Meritile alt üles. Võib-olla vaatan päriselt ka, ma pole temaga eales kohtunud ega tea, kui pikk ta on.

Postituse mõte ei ole kellegi promomine, vaid ikkagi enda kogemuse jagamine ja kui naljakalt see ka ei kõla, on lisaks saunale eelpool mainitud tooted tõepoolest aidanud mul vastu pidada, mistõttu need on minu jaoks olulised. Seda võiks ilmselt võrrelda jutuga, kus keegi tuleks ja räägiks, kuidas ta laste kõrvalt käis duši all Head & Shouldersi šampooniga pead pestes akusid laadimas, aga ma ei saa midagi parata, nii see oli ja on siiani.

10. mai: Tänan kõiki tagasiside eest! Fortuuna on nüüd oma töö teinud ja Bon Merite komplekti võitis Liisi, palju õnne!

PS! Komplektid loosin välja 10. mail, et need, kes Bon Merite tooteid väga sooviksid, aga kellele loosiõnn ei naerata, jõuaksid veel Rimi pakkumist kasutada. 

PPS! Bon Merite Facebooki lehe meeldivate hulka lisamine ei ole loosis osalemiseks vajalik, aga kes soovib seda teha, siis palun: https://www.facebook.com/bonmerite/

PPPS! Kes ei tea, mida mulle mis iganes tähtpäevaks kinkida, siis eelmainitud potsikuid-totsikuid ei saa mul kunagi liiga palju olla!

PPPPS! Kell on juba kolm öösel ja kui õhtu jooksul kahe erineva peolaua taga joodud kolm tassi kohvi poleks mul und minema ajanud, siis ütleksin, et näppasin blogimiseks aega unetundide arvelt.