Elu

April 15, 2017July 8, 2020 ~ Liivi ~ 11 Comments

Ma sain täna teada, mis tunne on lugeda ja vaadata uudiseid liiklusõnnetusest, milles on hukkunud tuttav inimene, isegi rohkem kui lihtsalt tuttav…. Seda tunnet on raske kirjeldada, ma üldse ei üritagi. Tunded on täna nii seinast seina olnud, sest me ei olnud lähedased, aga ta oli siiski minu lihane vanaema. Minu ema pärisema ja kuigi ema kasvas kasuemaga, oli ka esimene talle olemas. Tal oli kaks ema, nüüd pole ühtegi…

Kuna ma läksin eile õhtul Silverile sadamasse vastu, siis jäid lapsed minu ema juurde ööseks ning me leppisime kokku, et millalgi päeval lähen neile järele, aga ema helistas juba lõuna ajal, nuttes. Ma ehmatasin nii ära, sest mu esimene mõte oli, et nüüd juhtus lastest kellegagi midagi, aga kuna ta kutsus mind lastele järele, siis tekkis kohe teine mõte, et hoopis isaga ja mul läksid jalad all nõrgaks. Kui ta ütles, et vanaema sai surma, siis tundsin kergendust ja šokki korraga – Jumal tänatud, et lapsed ja isa terved on, aga appi, vanaema…

Mis täpsemalt juhtus, seda lugesin sõidu ajal uudistest, Silver siis sõitis, mitte ei teinud ma kahte asja korraga. Avarii kohta lugedes meenus mulle mu tänane unenägu ning alles siis hakkasid mul pisarad voolama. Ma nägin unes, et ma olin vanaema kodus, kus oli kahest toast tehtud üks pikk tuba ja selles toas oli pikk laud, valge linaga kaetud, ümber palju toole ja pinke ning vanaema ütles, et kõik tema lapsed (kuus) ja lapselapsed (seiseteist) mahuvad selle laua taha istuma, aga kurtis, et tal ei ole klaase ja söögiriistu nii palju, et saaks kõigile laua katta. Mina ütlesin selle peale, et siis ma tean, mida talle sünnipäevaks kinkida.

Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse kunagi varem teda unes näinud, nii et see unenägu tekitas juba omajagu segaseid emotsioone. Ema rääkis sellest unenäost ka teistele ja selgus, et mu tädipoeg tahtiski suvel kahe toa vahelt seina maha lõhkuda ja seal remonti teha ning vanaema järgmine ehk 70. sünnipäev oleks seal pika laua taga olnud. Miks ma midagi sellist unes nägin, see jääb kripeldama. Mitte ainult see sünnipäevalaua osa, vaid ka see, et ta tahtis unenäos kompenseerida seda, et ta ei ole mulle, vennale ja õele vanaema eest olnud. See on tõsi, ta ei olnud meile tavaline vanaema, vaatamata veresidemele kutsusime teda “natukese vanaemaks” ega lävinud tihedalt, kuid vanaemata me siiski ei olnud, koos temaga oli meil neid lausa kolm.

Üks asi pani täna veel kripeldama. Vanaema Facebooki kontole minnes nägin, et ma ei ole tema sõbrakutset vastu võtnud. Miks, ma ei tea. Alguses ilmselt teadlikult vältisin. Miks, ma ei tea. Hiljem ilmselt unustasin. Aga täna tundsin end nii halvasti, et ma seda teinud ei olnud. Kõigest Facebook, eks, aga ikkagi tundsin end halvasti, terve päeva tundsin end halvasti. Õhtul võtsin vastu. Mõtlesin küll, et teistel võib olla veider näha oma uudistevoos teadet, et mina ja mu äsjasurnud vanaema oleme nüüd sõbrad, aga mõtlesin ka sellele, et kui ma ei tee seda, siis see jääbki kripeldama. Parem hilja, seekord tõesti päriselt hilja, kui mitte kunagi.

Täna olen olnud kurb, tundetu, segaduses, mures, ärritunud, veel kurvem, väsinud. Halb on olnud lugeda süüdistavaid, parastavaid, targutavaid arvamusi ja ma ei pidanud neid isegi ise otsima minema, vaid need tulid vastu ka Facebooki uudistevoos. Kommenteerijad teavad hästi, mis juhtus, kuigi ametlikult ei oska veel keegi öelda, mis õnnetuse põhjustas, tüüpiline. Võib oletada, et seal oli terviserike. Kuigi auto sai avariis väga kõvasti kannatada, puudusid vanaemal välised vigastused, ta ei olnud ka autos kinni. Nagu teine osapool kirjeldas, siis auto oli veoki ette veerenud, mitte hooga sõitnud, justkui pidurid oleks üles ütelnud või juhiga midagi juhtunud.

Sellest teemast on raske kirjutada, ma ei oska leida õigeid sõnu ega anda edasi emotsiooni, ma ei saagi midagi edasi anda, kui ma isegi ei saa aru, mida ma tunnen. Kohati on tunne, et see juhtus kuskil kaugel, kellegi teisega. Ma ei tea, kas kõik on üldse kohale jõudnud.

Ma lõpetan selle postituse hoopis ühe toreda lõiguga 6 aastat vanast artiklist:

25 aastat tagasi tegi üks Paide rajooni naine traktorist Sirje aasta otsa nii palju töövahetusi, et teda pärjati toona suurima autasu – Nõukogude Liidu esimese naistraktoristi Paša Angelina nimelise auhinnaga, mida ta käis vastu võtmas otse Moskvas.
See oli võimas auhind, suur Paša bareljeefiga adrahõlm, mida igasse liiduvabariiki anti vaid üks. «Mina oli Eestis kolmeteistkümnes, kes selle sai, ja viimane, kes niisuguse adrahõlma sai – veel paar-kolm naist said selle asemel vaasi,» meenutab ta.
Autasuga kaasnes preemia 300 rubla. «Siin polnud poest enam midagi saada. Moskvas olid suured kaubamajad, GUM ja TSUM. Nägin ilusat jopet – poisile paras. Vaatan silti – Eesti oma!» meenutab Sirje. «Kommi ostsin lastele (neid on mul kuus) oma kümme kilo, igast sordist natuke. Vahtkonnavahetust vaatasin Punasel väljakul kohe mitu korda, aga Lenini mausoleumi saime järjekorras seismata.»
Seda mäletab Sirje ka, et oli rajooni sotsialistlikus võistluses kaks korda esimene ja korra kolmas. «Paide kesklinnas rippusin autahvlil kogu aeg, lapsed ikka tahtsid Paidesse sattudes ema vaatama minna,» ütleb ta naeruselt.
Ega lapsed tihedal tööajal ema suurt kodus näinudki, sest tööpäevad olid pikad: hommikul kell kuus põllule, kiirel ajal südaööni ja kauemgi. Lõuna- ja õhtusöök toodi põllule.
Seepärast ei käinud Sirje toona ka mööda sanatooriume, vaid eelistas kõik vabad hetked kodus laste seltsis veeta. Ega traktoristiamet tervisele suurt häda teinudki. Ainult põlved valutavad, sest suvel oli tema esisillaveoga T 40nes kuum, uksed lahti ja tuul tõmbas. Talvel jälle külm.
Ametlikult töötas Sirje traktoristina Lehtse kolhoosis 1983. aastast 1994. aastani, kaks viimast juba osaühingus.
Sirje tunnistab, et tegelikult töötas ta traktoriga loata juba 1975. aastast. «Olin sigalas tööl, õhtul jälle traktoriga põllule. Ega keegi luba kontrollinud! Sigalas oli hea töökoht, aga masinad tõmbasid rohkem,» lausub ta. «Tehnikahuvi oli lapsest saati, sõitsin enne, kui käisin. Olin nii 10aastane, kui õemehe raudratastega kure, Universaal 5ga sõita sain tingimusel, et jõuan kõmpadega kodunt traktorini.»
Kaks tütartki õppisid Väike-Maarjas traktoristiks. «Eks nad kabiinis kasvasid. Kõik tahtsid sõita, järjekord oli,» ütles Sirje.
«Tegelikult oli ikka väga tore aeg!» tunnistab ta.

Märkasin, et ma panin postituse pealkirjaks elu, kuigi sisuks on surm, aga see ongi elu. See ongi elu, et sellised asjad juhtuvad. Vanaema lähedased elavad selle kurbusega edasi ja vanaema läheb edasi sinna, kus teda oodatakse, ehk on isegi juba kohal… paradise-720x340

Ma ei tea

January 26, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 26 Comments

Eile ütles Härra, et lasteaia logopeed tahab minuga rääkida, mistõttu viisin lapsed ise lasteaeda. Härral oli/on nagunii palavik ka, nii et temast polekski asja olnud, nagu ei olnud kaks päeva minust asja. Ilmselt on tal samasugune neelupõletik, lihtsalt kõrge palavikuga, mis teeb asja veel hullemaks, aga loodetavasti saab tema ka täna õhtuks ravi peale. Kui vereproov muidugi ennustab bakteriaalset põletikku. Kui mitte, siis vaesekesel polegi midagi muud teha, kui lihtsalt põdeda.

Aga selle logopeedi juurde. Nii tema kui ka tugiõpetaja hakkasid rääkima Teisest ja koolipikendusest… See tuli veidi ootamatult, sest ma ise ei ole selle peale mõelnud ja see on miski, mille suhtes ei ole ma tegelikult üldse pime. Üks koolipikendusega laps käib mul hetkel 1. klassis ja tema puhul hakkasin ma esimesena sellest rääkima, aga Teine ei ole üldse tema moodi, ta ei ole üldse nii halval stardiplatvormil, kui oli Esimene samas vanuses. Kuna kool oli ka psühholoogi juures teemaks ja tema soovitas väikeklassi, sest Teisele ei sobivat suur kollektiiv, siis pikk vestlus logopeedi ja tugiõpetajaga lõppes sellega, et lubasin tollelt psühholoogilt tõendi küsida, mille alusel saaks Teise õpiraskustega laste klassi panna.

Kui nii on lapsele parem, siis muidugi ma olen õpiraskustega laste klassi poolt. See ei ole klass, kus on koos vaimselt vähevõimekad lapsed, vaid seal ongi rohkem sellised emotsionaalsed ja püsimatud lapsed nagu Teine, kes vajavad rohkem tähelepanu. Tean, et häbenemiseks ei ole põhjust, aga ikkagi…

Mida rohkem ma olen sellele nüüd mõelnud, seda raskem mul hakkab. Üks laps koolipikendusega, teine õpiraskustega klassis. Kas mina olen kuskil vea teinud?

Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi kosta. Härra ei ole hetkel piisavalt adekvaatne minuga sel teemal rääkima ja mina tahtsin selle lihtsalt endast välja öelda. Õpiraskustega õpilaste klass.

Viimased jõulud siin majas

December 27, 2015 ~ Liivi ~ 11 Comments

Meie jõulutasime kolm päeva jutti. Viimasel päeval küll omaette oma kodus kaks päeva vana liha ja hapukapsast süües ning piparkooke tehes, aga jõulutamine seegi. Tegelikult ei saa me enam maja puhul kasutada sõna kodu, sest see pole enam meie kodu. Maja on müüdud ja uue aasta alguses kolime välja.

See on see põhjus, miks ma paar kuud pole suurt midagi kirjutanud. Ma pidin sellest eraldi postituse kirjutama, aga tunnen, et ma ei oska seda praegu teha. Mu emotsioonid kõiguvad seinast seina ja reaalsus pole mulle veel kohale jõudnud. Kui päeval veel saan suurema kurbuseta hakkama, siis igal õhtul voodis lakke vaadates tuleb klomp kurku, sest varsti vaatab mulle oksaaukudega laelaudade asemel vastu külm betoonlagi. Täna tuli tegelikult juba päevasel ajal pisar silma, kui vaatasin köögiaknast välja ning mõtlesin, et varsti avaneb mulle köögiaknast hoopis teistsugune vaade vastasmaja kümnetesse akendesse.

Ja samas on õhtuid, kus laste magamapanek on nii suur tsirkus, et ma ei jõua ära ooodata, millal saan lapsed kahte magamistuppa jagada. Samad mõtted tulevad pähe ka siis, kui käib suur kaklus Lego Duplo klotside pärast. Korteris lähevad Duplod pisemate tuppa ja suurtele jääb nende kastitäis väikeseid Lego juppe ning teineteise tubadesse neil asja ei ole. Teoorias.

Legodest rääkides, siis poisid said jõuluvanadelt kamba peale 10 uut suuremat ja väiksemat komplekti. Teine juba ohkas, et mis jõuluvanal viga on, et ta ainult legosid toob. Eks jõuluvanad teavad, et Lego on alati kindla peale minek ja oli ka, lastel oli tegevust mitmeks päevaks, aga kuna väikesed lõhuvad suurte ehitisi, siis sai kuni kolimiseni kõik uued legod karpidesse ära pandud. Juba paari nädala pärast saavad nad legodega oma toas edasi mängida ja tuba väikeste eest suletuna hoida. Suured poisid olid sellega igati päri ning loovutasid lahkelt oma legod kolimiskasti.

Ega mul jõulude kohta ka midagi uut ja huvitavat kirja pole panna. Olid täitsa tavalised ja toredad jõulud. Ühed toredamad üle pika aja, sest meil oli raha, et teistele kinke teha ja andmisrõõm on ikka kõige suurem rõõm. Lapsed olid ka juba niivõrd suured, et saime jõule nautida – maailm ei käinud ümber pesamuna naba. Lapsed ajasid rohkem oma asju ning rõõm kinkide üle oli nii suur, et neil polnud aega süüagi.

Teisel päeval käisime nii minu kui ka Härra vanemate juures, siis jäi lastel lõunauni vahele ning koju jõudsime alles kella 23 ajal. Järgmisel päeval võtsime siis vabalt, lapsed olid terve päeva ööriietes ja mängisid oma uute asjadega, me Härraga vaatasime niisama telerit ja õhtul tegime perega piparkooke. Et asi liiga idülliline ei oleks, siis igale poole vahele mahtus palju kaklemist, karjumist, solvumist ja muud sellist toredat argielu nelja lapsega. Piparkookide tegemist saatsid ka pidevad läbirääkimised, kompromissid, sunniabinõud, sest neljal lapsel on ju vaja korraga ainsa pintsliga piparkookidele muna määrida, või vormid minema visata, kui tehtud kujukest taigna seest kätte ei saa, või krokodillipisaraid valada, kui glasuuri tuleb korraga liiga palju ja nii edasi.

Nüüd ma küll liigun tagantpoolt ettepoole, sest lähen kolmanda päeva juurest esimese päeva juurde, kui meil käis jõuluvana. Lapsena oli vahva, jõuluvana tuli ja tõi kinke, aga nüüd… Jõuluvana tuleb, paneb meie ostetud kingid kotti, et need kohe lastele edasi jagada ning võtab selle eest veel tasu ka.

Me lastele luuletusi ei õpetanud. Esimesel oli olemas luuletus või laul, mille ta sedasi ühtlase pika joruna ette luges, et raske oli eristada ainsatki kohta, mis oleks riimunud. Aga vähemalt oli tal midagi olemas.

Teine oli maru kaval. Kui me küsisime nädalaid ja päevi enne jõuluvana tulekut, kas tal on luuletus olemas, siis tema vastus oli alati jaatav, aga ta lubas meile seda alles õigel päeval esitada. Õigel päeval tuli sealt suust ainult hädine: “Emme, tule aita. Issi, tule sina.” Lõpuks ta midagi vist ikka kokku jutustas, sest meie talle appi ei läinud, aga kingi ta kätte sai.

Neljandat pidin ma küll aitama, sest tema ajas sõrgu vastu ega tahtnud isegi jõuluvana lähedale minna. Kahepeale saime kingi ikkagi kätte, aga kuna ta pidas pakki liiga raskeks, siis ta viis selle mitu korda jõuluvanale tagasi.

Samuti pidi Härra Kolmandat aitama, sest poisi suu oli täitsa lukus ja kui tema suu on lukus, siis see ON lukus ehk seda ei murra mingi valemiga lahti.

Kolmas oli vähemalt nõus pärast jõuluvana süles istuma. Nagu näha, siis Neljas seda suure rõõmuga ei teinud ja temaga samal päeval sündinud “kaksikõde teiselt emalt” ei tulnud üldse vabatahtlikult üksinda pildile.

Hiljem protestis jälle meie Kolmas, kes samuti ei tulnud enam vabatahtlikult pildile. Arusaadav! Millisel lapsel on aega fotosessiooniks, kui kingitused ootavad lahti pakkimist?!

Meile jõuluvana kinke ei andnud, aga ma ise olin küll sel aastal kinkidega iseendale ja Härrale helde. Härra sai uue parfüümi, kahepeale saime Lumi näokreemid, lauamängu ja spaapaketi ka.

Minu vanemate juures toimus ka väike fotosessioon ehk igaaastane jõulupilt koos lastelastega. Kuue aastaga kuus lapselast – pole ime, et mu issi nii vanaks on jäänud.

Sai nüüd kõik läbisegi postitusse surutud, aga sellised me jõulud olid. Võib-olla mitte kõige toredamad, sest me ei saanud olla päris nii, et kurvad viimased jõulud siin majas mõtted üldse pähe ei tulnud. Ikka tulid. Aga see eest olid jõulud toredamad kui viimastel aastatel, mil ma ei jõudnud magamatusest kurnatuna oma kõhtu kaasas tassida või magamatusest kurnatuna seedisime neljanda lapse uudist või magamatusest kurnatuna olin neljanda lapse ainsaks toidulauaks ja lohutusallikaks või magamatusest kurnatuna tegime terve detsembrikuu korteris remonti ja panime sinna alla kogu olemasoleva raha ja laenasime veel juurdegi. Selliste jõulude kõrval oli tänavu ikka väga lihtne ja hea olla.

Kas ainult mulle tundub või on postitus veidi masendunud alatooniga? Kui teile ka tundub nii, siis see ei olnud tegelikult üldse sedasi mõeldud. Jõulud olid tõesti toredad ja ma loodan, et teie jõulud olid sama toredad või hoopis toredamad!

Ma ei ole hetkel üldse masendunud, sest meid ootab homse pulma-aastapäeva puhul Arensburg spaahotell, kus saame veeta 2 ööd. Ma ei olegi pärast laste sündi (ehk 7 aastat ja 5 kuud) nii pikalt puhanud, seega ootan elevusega meie minipuhkust. Härra peseb praegu autot, mina hakkan kohe homseks asju pakkima ja homme samal ajal mõnuleme juba kahekesi oma hotellitoas.
Ei, ma ei karda seda infot siin jagada, sest maja ei jää tühjaks – keegi peab ju ahjusid kütma ning kasse ja küülikuid toitma.

Kes on Kuressaare eluga rohkem kursis, siis soovitage söögikohti ja ajaveetmisvõimalusi või mõnda looduskaunist kohta, kus jalutades akusid laadida.

Ps! Arensburgis saab praegu veeta 2 ööd 99 € eest, mitukümmend voucherit on veel Cherrys saadaval.