Ma vist ei taha enam Soomes olla

Kui kodus tundub osaliselt 12 aastat ja vanemgi remont juba kole (aga remondilaenu maksame veel paar aastat tagasi, nii et uue jaoks on vara), siis Soomes olles on mälestus korterist vaid helge ja hea. Eriti seekord, sest siin ei mahu kolm last korraga õppima ja siin pole head valgust ja siin on külm ja kole ja üleüldse ebamugav…

Mingi aeg kirjutasin, et siinsed tingimused hakkavad vaikselt väsitama, aga nüüd hakkavad need juba masendama. Me oleme ikkagi kolmekümnendates pereinimesed, meie “suvila” ei peaks olema eramaja teisel korrusel ja me ei peaks käima keldris pesemas. Seda veel läbi K köögi, kes Eestist tagasi tuli (viiekümnendates mees, kellega jagasime siin juba 2014. aastal elamispinda, seega ammu oma inimeseks muutunud, lihtsalt meil on nüüd jälle vähem ruumi), aga see on väike miinus selle kõrval, et tuulekojast alates on teekond keldrisse pea sama külm kui õues ja keldriski pole praegu rohkem kui 11 kraadi sooja (100-ruutmeetrisesse ruumi ei küta väikse puhuriga midagi juurde ka). Jah, kõigil pole selliseidki tingimusi, aga ma olen sooja vannitoaga nii harjunud, et külm kelder ajab kärsa kärna.

Ainsaks plussiks on siin olematu üürihind, mida tuleb maksta ainult siis, kui me pinda kasutame. Samal ajal on see miinuseks, sest meie teadmata elasid siin talvel mingid ehitusmehed. Seda pisiasja mainiti siis, kui sõitsime sadamast Pori poole, täpsemalt olevat nad elanud lastetoas, milles me juba eos kahtlesime, sest miks peaks kaks meest magama koos pisikeses toas, kui kõrval on palju suurem tuba koos suurema voodi ja televiisoriga. Meie voodi ja televiisoriga. Üleüldse on siin pool mööblist meie, samuti kõik tekstiilid ja sööginõud ja muu selline.

Kui kohale jõudsime, siis vaatasid meile õueuksest alates tolmurullid vastu, aga eriti masendav vaatepilt avanes meie poole peal. Esiteks ei oldud ainult magatud meie voodis, vaid ka meie lina peal (tekid ja padjad olid seina vastu rulli keeratud ning neil oli võõras lõhn küljes), samuti oli kasutatud meie köögirätikuid (värvi polnud enam näha), tehtud süüa meie panniga (ja jäetud see pesemata) ning ilmselgelt oli söödud nii kirjutuslaua taga kui ka teleri ees diivanil. Külmkapis valitses üldse täielik katastroof ja üllatus-üllatus, ka elamine ise (eelkõige wc) polnud ammu lappi näinud.

Meie esimene reaktsioon oli selline, et aitab, keerame autonina tagasi sadama poole ja sõidame koju. Me ärkasime kell 3 öösel, startisime poolteist tundi hiljem, reisisime kokku 9 tundi ega olnud valmis selleks, et enda sisseseadmise asemel peame hakkama koristama ja pesu pesema. Üldse valmistas kogu olukord nördimust. Omanikul oli plaanis siinsed ruumid kuni ümberehituseni (ehk aastateks) tühjaks jätta, aga Silver oli see, kes pakkus talle välja, et ta võiks seni siin tuba üürida, ja nüüd, kus me oleme tühjad ruumid muutnud elamiskõlblikuks, majutas tema siia oma juhutöötajad. Viimane meid tegelikult väga ei häiri, me pole kadedad inimesed, aga oleks olnud viisakas meie voodipesu ja rätikud seinakappi tõsta ning lahkudes kõik korda teha.

Koju tagasi me siiski ei sõitnud, vaid võtsime end kokku, tegime suurpuhastuse ära ja pakkisime vaid esmavajalikud asjad lahti, sest rohkemaks enam energiat polnud. Kõige suurema puhastuse tegi Silver, kes küüris külmiku ja pesi selle riiulid kraani all puhtaks, nagu ka vetsupoti prill-laua koos kaanega, olid need kõik ikkagi ühtemoodi mustad… Mina sain samal ajal tolmulapiga ringi käies tõdeda, kui vedanud mul ikka on, et mul on selline mees, kelle jaoks pole tööjaotuses mingit küsimust – tema võtab kõige ebameeldivamad enda peale ja vastu vaielda ei lase. Silver ei ole suurem asi romantik, kuid väga selgelt väljendavad tema armastust sõnad “ma teen ise!”, millele mina saan vaid vastata “mina sind ka!”.

Kui me tol päeval suurpuhastuse juba ette võtsime, siis ühendasime selle suurema mööbeldamisega ehk andsime suurema toa lastele ja ise kolisime väiksemasse, kuid see polnud sugugi parem lahendus, sest laste magamisasemeid polnud võimalik teisiti paigutada kui ainult üksteise kõrvale ja see voodirida algas kohe ukse eest. Mitte et väiksemas toas asi oluliselt parem oleks, kolm poissi jagavad 2 m laia voodit (kaks kokkulükatud jalgadeta kušetti, millel nad risti magavad) ja Neljas on oma voodiga neist vaid sammu kaugusel, nii et põhimõtteliselt on nad ka seal neljakesi reas, aga vähemalt mitte ukse all.

Lastetuba on nii kole, et ma ei taha siia suurt piltigi lisada. Ruumipuudusest hullem on määrdunud sein… Ostsime iluravi tegemiseks uue tapeedi, aga me pole kindlad, kas seda on mõtet seina panna, sest kõik mõtted on praegu lahtised ja me ei pruugi seekord suve siin veeta.

Vaatepilt on küll kui “Kodutundes”, aga lastele selline pead-jalad koos magamine meeldib, nad tegid seda siis ka, kui neil oli siin üks tuba rohkem. Koos olevat julgem. Vahepeal siin vahetavad Neljandaga kohtigi, sest tema kardab üksinda oma voodis magada, mis siis, et ta on vendadest vaid poole meetri kaugusel.

Ühesõnaga, mööbeldasime üsna ruttu vana seisu tagasi, sest laste vaatenurgast pole üks lahendus teisest parem, aga Silveri vaatenurgast on – kööginurk on ikkagi suuremas toas ja temal on seal varahommikuti mugavam tegutseda, kui lapsed samas ruumis ei maga. Üleüldse meeldib Silverile tema köök-elutuba-magamistuba rohkem ja väiksemast toast ei teeks ta endale eraldi magamistuba ka siis, kui ta oleks siin alati üksi.

Köök-elutuba-magamistuba, kus üksi või kaksi on täitsa hea olla.

Kui meid siin pole, siis töötab Silver kuue päeva asemel seitse päeva nädalas ja peseb end töökoja soojas duširuumis, nii et teda ei häiri ka keldris asuv dušinurk, sest ta ei kasuta seda peaaegu kunagi. Lapsi samuti ei häiri, nad on vaid paar korda hambaid plagistades öelnud, et külm on, aga pole teinud seda vinguval toonil. Mina olen ainus hädaldav külmavares, kes alguses ei taha duši alla minna ja pärast ei taha sealt ära tulla.

Rääkides veel pead-jalad koos magamisest, siis ma magasin enda lapsepõlves samuti venna kõrval, samas toas elades olid meilgi voodid kokku lükatud (vabatahtlikult, mitte ruumipuudusest) ja kui ta oma toa sai, siis öörahu saabudes hiilis tema minu juurde või mina tema juurde. Suvel magasime üldse lakas ja meid olid seal aeg-ajalt rohkemgi kui kaks või kolm, kõik magasime külg külje kõrval. Seetõttu mind magamise osa siin väga ei häiri, aga ruumipuudus hakkab siiski tunda andma, eriti nüüd, kus lapsed veedavad õues vähem aega, sest murulapp kahanes seal olematuks…

2018 (eelmine suvi kasvas batuudi alla ja ümber ka muru)
2020 (pole muru, pole liivakasti ega isegi päikest)

Kirjutasin üle-eelmisel suvel, kuidas alustasime siin hekitaguse platsi korrastamisega, sest pidasime sealset hooldamata kolmnurka selle maja omaks, aga hiljem selgus, et see oli tegelikult naabrimehe krunt, kes lubas, et jätab selle kolmnurga lastele alles, kuid ülejäänud alast teeb oma tööautode parkla. Tegelikult jättis ta alles kitsa mururiba kahe krundi eraldamiseks, kattis kogu platsi killustikuga, siis üritas maja müüa, aga keegi ei ostnud ja nüüd seisab suures parklas ainult üks roostes sõiduauto, mis pole siit kordagi kuskile liikunud. See on muidugi parem variandist, kus lapsed jookseks aias mersu kaubikute vahel, aga kadunud muruplatsist, millel lapsed paljajalu jooksid, on siiski kahju.

Ma ei taha öelda, et kõik on siin halb, sest enamasti on meil siin ikkagi hea olla, lihtsalt kodus on parem, seal on rohkem ruumi, pehmem pesu, soe vannituba ja kolm kirjutuslauda. Vaid Silverit pole seal nüüd kuni talveni ja sellega on pärast pooleaastast “normaalset pereelu” raske harjuda, aga me sõidame siiski koju, sest kohustused kutsuvad (minu kool) ja lapsed igatsevad vanavanemaid ja neil on maal palju rohkem teha kui siin ja mina pean saama sauna ja nii edasi.

Võib-olla tuleme pärast jaanipäeva uuesti mõneks nädalaks Soome (kui lastakse üle piiri), aga suurema osa suvest tahaksime veeta seekord Eestis, minu vanemate talus, sest lapsed pole sealset suve õieti näinudki. Viimaste lahutusuudiste varjus kinnitan, et meil Silveriga on endiselt kõik hästi, eriolukord meie suhteid sassi pole ei ajanud, vastupidi, see andis meile võimaluse olla poolteist kuud kauem koos ja meile meeldis sellest iga hetk. Samuti andis see meile võimaluse oma “Soome suve” kevadel ära teha, mistõttu on nüüd mul ja lastel kergem vahelduseks Eesti suve nautida. Loodan, et see ikka tuleb, mitte ei ole juulikuus ka lumi maas…

Igatahes, kell on nüüd nii palju, et viimane aeg on pakkima ja koristama hakata. See teeb mind samal ajal nii rõõmsaks kui ka kurvaks, sest üks osa minust igatseb koju, aga teine osa minust tuleb juba pühapäeval siia tagasi ja siis hakkan ma teda igatsema. Läheb küll lausa seitsmeteistkümnes aasta nii, aga kergemaks pole see ikka muutunud.

Äärmusest äärmusesse ehk kuidas Soomes ettevõtte pangakaart kätte toimetatakse

Britt kirjutas Prantsusmaa plastikust juhiloa taotlemise halenaljakast bürokraatiast, millega meenus, kuidas Silveril läks aega, et temale mõeldud ettevõtte pangakaart kätte saada.

Kui ta 2015. aasta sügisel elukohta vahetas, siis ta tahtis ka pangas aadressi ära muuta, aga seal öeldi, et nendele tulevad andmed automaatselt kuskilt registrist (maistraatis sai elukoht muudetud) ja uut aadressi nad ise kirja panna ei soovinud. Täpselt sama öeldi ka maksuametist, kuhu õige aadress ilmus rohkem kui aasta hiljem ja sedagi pärast mitut kõne ja kirja.

Kuna pangast kirju ei tulnud, siis sinna polnud vajadust helistada ega õiget aadressi peale suruda, aga mingi aeg tehti Silverile ettevõtte pangakaart (mõlemad on sama panga kliendid) ja see pidi talle koju tulema. Taotleja andis ka aadressi, kuhu kaart saata, aga pangakaart koos paroolidega läks aadressile, kus ta elas 2015. aasta suvel. Õnneks oli sealne uus elanik aus inimene ja ta helistas ettevõttesse, kes omakorda helistas panka ja lasi kaardi sulgeda. Vabandati ette ja taha ning lubati uus kaart saata õigele aadressile.

Uue kaardi paroolid tulid kenasti õige elukoha postkasti, aga kaarti ei tulnud ega tulnud. Kui ettevõtte omanikul oli panka asja, siis ta tõstatas ka selle teema ja sai vastuseks, et kaart on pangas ja ootab Silverit, koju nad seda enam ei saada (hea, et nad sellest enne ikka teavitasid). Omanik mõtles, et väga hea, võtab kaardi ka kaasa ja viib Silverile ära, aga ei, nii lihtsalt see ei käinud. Pank ei andnud ka pärast pikka vaidlemist kaarti tema kätte, sest tema polnud Silver, tema oli kõigest ettevõtte omanik, kes selle kaardi oma töötajale tellis.Un5F2vtSilver pidi minema isiklikult kohale ja sellega oli ka nii, et ta vaatas internetist lahtiolekuaegu, lõpetas tööpäeva varem, et panka jõuaks ja siis selgus, et ajad on vahepeal muutunud ja kontor oli juba kinni. Seda nimetas ta Soomes tavaliseks, sest sarnaseid olukordi erinevate asutustega on tal korduvalt ette tulnud.

Toon kohe järgi näite, kuidas ma vaatasin mänguväljakul liikluslinnaku väraval lahtiolekuaegu, et saaks veel enne kojusõitu sealt läbi käia. Olime kaks päeva hiljem kenasti platsis, aga liikluslinnak oli suletud ning minu vaadatud lahtiolekuajad olid peidetud justkui 8. augustil paigaldatud muutunud aegade teate alla … Oli 30. august ja seda teadet kaks päeva varem ei olnud. Seda teadet ei olnud ka umbes kaks nädalat varem, mil samuti väraval olnud infot lugesin.

Lapsed seega liikluslinnakusse ei saanudki, kuid Silver oma pangakaardi sai lõpuks ikka kätte.

Viies suvi Soomes

Täna on meie selle suve viimane päev Soomes, juba õhtul hakkame kodu poole sõitma, nii et paras aeg on kirjutada viiendast suvest siin.

Kes ajalugu ei mäleta, siis Silver hakkas Soomes tööle 2012. aasta juulis, temal on seega juba seitsmes suvi siin. Meil alles viies, sest varem ei tulnud pähe, et võiksime suvel perega Soomes olla. Ei saanudki tulla, kui esimesel suvel polnud sobivat pinda ja teisel olin ma lõpurase, kelle pärast käis Silver väga palju kodus.

Kolmandal suvel tekkis olukord, kus Silveri majakaaslane K sõitis juulis kaheks nädalaks Eestisse ja Silver kasutas võimalust ning tõi meid selleks ajaks enda juurde. Läks aga nii, et me ei läinud koju, kui K Soome tagasi jõudis, sest mahtusime hästi ühte majja ära. See oli suur maja ka, kus meie päralt oli neli magamistuba. Järgmisel aastal maja enam ei olnud, oli väike ridaelamu, kuhu me poleks koos K-ga ära mahtunud, aga kevadel sõitis ta jäädavalt koju ning me saime terve suve Soomes olla.

Sealt edasi oleme kolm suve Pori kesklinna puumaja teisel korrusel elanud ja seda taas koos K-ga, sest ta tuli pärast aastast kodumaal veedetud pausi tagasi. Päris nii me koos pole elanud, et istuks kõik koos teleri ees või sööks sama laua taga, aga ühiselt kasutatavaid ruume meil siiski oli ja seetõttu puutusime sageli kokku nagu ühes majas elavad inimesed. Näiteks siis, kui ma keldrikorruselt duši alt tulles rätiku väel läbi tema köögi kõndisin ja tema seal samal ajal hommikumantlis süüa tegi. Vägagi kodune ju.

Miks minevikus räägin? Juuli lõpus läks K taas jäädavalt Eestisse. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mul on sellest kahju. Meie jaoks tähendab see praegu väga palju lisaruumi ja pean tõdema, et me elasime siiski piisavalt koos, et saada häirivalt palju osa teineteise erinevustest, seda näiteks koristamisharjumustes.

Ma siiski veel mööbeldama ei julgenud hakata, sest äkki ta tuleb taas tagasi. Kui aga järgmisel suvel on endiselt terve teine korrus meie päralt, siis kavatsen küll siin ühe totaalse muutumise teha. Praegu on meil siin vähemalt 100 m2 põrandapinda, kuid pool sellest on ebapraktiline läbikäidav ala. Selle ebapraktilise ala üritaksin vähe praktilisemaks muuta, et meie magamistuba ei oleks köök-elutuba-magamistuba.

Pildil on elutuba, diivani taha jääb kohe magamistuba (voodigi paistab veidi) ja teleri kõrval oleva riiuli tagant algab köök. See ei ole väga mugav ega silmale ilus lahendus, aga nalja pakub meile küll – kui koos diivanil istume, siis lõõbime “ma käin köögis, tahad ka midagi?” või “ma lähen viskan magamistuppa pikali, kutsu, kui midagi vaja on” stiilis.

K käsutuses olnud läbikäidav köök on kordades suurem ja kui see on järgmisel suvel endiselt tühi, siis kolin meie asjad sinna. Lisaruumiga kaasnenud magamistuppa kolisin kaks last aga kohe sisse, sest see ruum kulus meile väga ära. Laste voodid ühte väikesesse tuppa ära ei mahtunud ja nii magas igal ööl keegi madratsiga põrandal. Madratsil magamise osas ei olnud kellelgi pretensioone, vastupidi, sellele pretendeeriti igal õhtul, kuid hea lahendus see ei olnud.cofJuurde saadud magamistuba on tegelikult väga koledas seisus ja kui see jääb nüüd meile, siis plaanin järgmisel suvel toas kergema remondi teha. Mitte ainult selles ühes toas, kõpitsemist vajavaid kohti on veel, aga nii detailselt ma praegu ette ei mõtle, sest pole välistatud, et K järgmiseks suveks tagasi ei tule.

Sellel suvel on mind siinne eluolu juba pisut häirima hakanud, sest keldris enda, laste ja pesu pesemas käimine on tüütuks muutunud. Lugesin ära, et meie magamistoast keldrisse viib 80 sammu, selle aja jooksul läbin 7 erinevat ruumi ja 3 erinevat treppi. Olen mugavustega ehk liigselt harjunud, sest vaikselt tahaks hakata juba virisema, et ma ei saa voodist paari sammuga sooja vannituppa astuda, vaid pean ennast soojalt riidesse panema ning midagi varba otsa pistma, et läbi 7 maa ja mere kuskile keldrisse pesema minna.

Häirib ka see, et see ei ole siin päris kortermaja, vaid tavaline eramu, mille vahelagi ei pea kinni mingeid helisid. Mind ei sega alt tulevad helid, vaid see, et pean lapsi kogu aeg paluma, et nad kõnniks nagu udusuled ega segaks allkorrusel elavat ja äri pidavat inimest. Korra on ta juba nurisenud, kuigi ka tema üritab olla mõistev ja saab aru, et tegu on lastega. Lihtsalt kõik kostub alla nii hästi ära, et tal on raske viia läbi oma koolitusõhtuid ja muud sellist, kui lapsed ei loe parasjagu Piiblit, vaid ajavad laste asju.

Eelmisel kahel aastal oli selles osas lihtsam, et all elas samuti väikeste lastega suurpere ja nii saime olla vastastikku mõistvad. Samas on nüüd õues lihtsam, sest aed ei ole enam nende laste asju täis. Varem ei saanud me lapsi omapead õue lasta, sest me ei tahtnud, et nad roniks alumiste basseini või käiks nende laste mängumajas mängimas ja nii edasi.

Kui alumine pererahvas oleks öelnud, et jagavad sõbralikult meiega kõike, siis veel oleksime lubanud, kuid nad ei teinud kunagi välja, kui me lapsi mängumaja juurest ära kutsusime või neile muid aias olnud mänguasju keelasime. Kuna tundsime end siin kui võõras aias, siis veetsime rohkem aega mänguväljakul ja mere ääres.

Nüüd on aed rohkem oma ja lapsed on esimesest päevast peale palju õues olnud, mistõttu oleme vähem ringi käinud. Esimesed kaks kuud kasutasid lapsed õues ainult enda fantaasiat, neil ei olnud õues mitte midagi, ei kiike, liivakasti ega muud sellist.

Kuna alla kolinud naisterahvas hakkas kevadel aias ümberkorraldusi tegema, peenrakaste ehitama ja lilli istutama, siis eeldasime, et tal on aiaga omad plaanid, kuid juuli lõpus, pärast kahenädalast Eestis olemist tagasi tulles, saime aru, et heki taha jääva osaga ei ole tal ikka mitte ühtegi plaani. Ta ei niitnud sealt isegi muru.cofOtsustasime hoolitsuseta jäetud kolmnurga korda teha ja sinna lastele nende mänguala luua. Hoolituseta kolmnurk oli seal juba eelmiste elanike ajal, aga mitte nii suur, piirdus vaid naadimetsaga, mis on pildil tumeroheline kõrgem ala. Hooldamata seinaäärne ala oli üldse üks suur prahi- ja kompostihunnik, kus mädanesid ka vana liivakasti palgid.cofMaja, mis pildil paistab, on neljakohaline ridaelamu ja meil on ühine aed. Pildil on hästi näha mõtteline piir, kust edasi pole naabrimees muru niitnud. Tema ees oli küll piinlik, et enda poole nii käest lasime, kuigi tegelikult oli see käest lastud ammu enne meid.

Naabrimeheks nimetan ridaelamu omanikku, kohapeal ta ei ela, kuid mõnikord ööbib siin koos oma naisega. Ridaelamus elab püsivalt ainult üks inimene, kellest kirjutan postituse teises pooles.cofcofcofcofSilveril on vaba voli kasutada ettevõtte tehnikat, nii et paar nädalavahetust me siin tegutsesime – trimmerdasime, riisusime, Silver vedas prahti ära, tõi mulda asemele ja koos mullaga tõi uude liivakasti liiva ning tänaseks tärkab juba muru ka.

Me ei teinud korda ainult heki taha jäänud ala, vaid ka terve maja ümbruse ja meie ukse ette jääva ala. Naabrinaise umbrohtu täis peenrakaste ma ei puutunud ja tema majataguse ukse ümbrust ka ei korrastanud, kuid tänavapoolse ukseesise tegime Silveriga koos korda.

Meil ei olnud plaanis sellel suvel peale liivakasti ja kiige midagi soetada, kuid soovitud kiike K-Rautas enam ei olnud ja nii leppisime esialgu vaid liivakastiga. Viimase tegime ise, sest 185×185 külgedega viimistlemata liivakast maksis ligi 90 eurot, aga kaks korda suurema liivakasti jaoks vajaminev immutatud puit maksis ligi poole vähem. Ümmarguselt 50 eurot eest said lapsed endale 6,5 m2 pindalaga liivakasti.

Kuna kiige soetamisele arvestatud raha jäi kulutamata, siis kasutasime selle soodushinnaga batuuti nähes ära, nagunii plaanisime lõpuks selle ka osta. Kiigel soodushinda ei olnud, seega oli hea, et nii läks, sest batuudi eest oleks tulnud järgmise suve alguses kindlasti rohkem välja käia, aga kiik on siis ikka sama hinnaga.

Praegu lapsed päris kiigeta ei ole, ma riputasin neile puu külge ronimisköie, mida nemad kasutavad ainult kiikumiseks.davMärkasite piltidel, et me oleme mitmest küljest kortermajadega ümbritsetud? Ma märkan neid ainult piltidel, õues ei tunneta ma kunagi, et meie ümber nii palju aknaid on. Metsade ja põldude vahel kasvanuna tunnen ma end Kadrina alevis elades ebamugavalt, aga siin olen kuidagi nii ära harjunud, et aias tegutsedes ei mõtle ma üldse sellele, mis tara või müüri taha jääb. Tunne on siin üsna privaatne ning aias pesitsevad jänesed ja oravad loovad mõnusa maaelu tunde.

Linnalärmi on siin aga samuti, eriti öösiti, kui rolleribanded ringi sõidavad ja meie magamistoa aknast loetud sammude kaugusele jääva foori taha kräunuma jäävad. Sireene kuuleb ka ööpäevaringselt, sest politseijaoskond koos päästeteenistusega on üsna külje all.

Ma suudan sellised helid enamasti enda jaoks välja lülitada, olen ikkagi lapsena suviti lauda või isa tööruumi lakapeal maganud ja igasuguste masinate müraga seetõttu harjunud, kuid mõnikord ajab ka mind siinne öine trall keema. Silver magab siin aga väga halvasti ja see on halb, sest ta saab niigi vähe magada. See on peamine põhjus, miks ta siit ära kolida tahab.

Muude ebamugavuste juures on üheks suur põhjuseks veel majas olev kopitushais. Seda ei ole tunda siia tulles ega siin elades, aga koju minnes on riietel selle maja lõhn küljes ja see pole hea lõhn.

Kui mitte järgmine, siis vähemalt ülejärgmine suvi jääb selles elukohas viimaseks ja mul on sellest juba ette kahju, sest meil on siin nii tore Mummu. Tema on eespool mainitud ridaelamu ainus elanik, kes võttis lapsed omaks juba esimesel suvel, aga pärast alumise pere lahkumist hoiab ta neid kohe eriti palju. Omavahel räägime temast kui soome vanaemast, sest ta tõesti on siin lastele vanaema eest. Lapsed kutsuvadki teda vanaemaks ehk Mummuks.

Ei möödu päevagi, kus ta lapsi külla ei kutsu või neile möödaminnes midagi head pihku ei pistaks. Eile said lapsed temalt paki küpsist ja õhtul tõi tema tütar veel pulgakomme. Viimane käib siin paar korda nädalas või harvem ja temagi on hakanud iga kord lastele midagi tooma. Ta on neile isegi 20 eurot andnud. Sellega oli küll nii, et Mummu surus selle raha oma tütrele, ilmselt poes käimise või muu sellise eest, tütar ei tahtnud seda vastu võtta, Mummu aga ei võtnud seda enam enda kätte tagasi ja nii andis tütar raha Kolmanda kätte ning kumbki naistest seda enam tagasi ei võtnud.

Muidu saavad lapsed ikka komme, küpsiseid, maasikaid, šokolaaditahvleid, herneid, limonaade või koduseid siirupeid. Nad on Mummu juurest koju tulnud ka hüppenööride, puslede, mänguasjade ja muu sellisega. Viimane kord üllatas Mummu meid villaste sokkidega.cofTa tegi meile kõigile sokid, isegi mulle ja Silverile. Ütles, et hakkas suve alguses meie saabudes kohe kuduma ja sai nüüd lõpuks valmis. Ta keeldus nende eest midagi vastu võtmast, ta keeldus isegi sokke tagasi võtmast, kui need ei peaks meile jalga sobima, käskis sellisel juhul sokid edasi kinkida. Viimast me ei tee, sest need on ikka Mummu poolt meile kootud ja sobivad jalga ka, mul on enda omad praegugi jalas.

Mummu kiitis lapsi, pidavat nii vahvad ja tublid olema, end tema juures alati kenasti üleval pidama. Talle väga meeldib meie lastega koos olla või kuulda neid aias jooksmas ja kilkamas. Ta on isegi kõik laste joonistused seinale pannud. Kuidas me kolime sellise Mummu juurest ära?

Teine küsimus on, kuidas me saame talle kogu tema lahkuse ja headuse eest tasuda? Ma ei mõtle, et peame kuidagi võrdselt vastu andma, aga imelik on ainult võtta … Tahaks temalegi millegagi rõõmu valmistada, aga mul ei tule midagi pähe.

Meil on ka soome vanaisa. Kui kõrvalmaja omanik meid esimest korda siin nägi, siis tuli ta meid kohe tervitama ja ütles, et lapsed võivad igal pool joosta ja nende poolel ka marju süüa. Temagi on siin olles lapsi tuppa kutsunud, neile maiustusi andnud, nendega õues peitust mänginud, neile lademes mänguasju sisaldavaid nuputamisraamatuid toonud ja nii edasi. Üldse on ta hästi rõõmus ja energiline vana, mõnikord on meile mõeldud asju tema postkasti pandud ja siis ta toob need mulle alati kõrvuni naeratusega ära.

Mulle tundub, et Soomes ongi inimesed sõbralikumad, avatumad. Matkaradadel kõik vastutulijad teretavad, poodides teretab personal ka saali peal, mitte ainult letis. Lastele naeratatakse siin palju ja üleüldse ollakse laste suhtes palju leebemad.

Ma kuulen Eestis harva korralikult jonnivaid lapsi, sest enamasti poevad vanemad nahast välja, et lapsed tasa jääks. Siin on jonniv laps täiesti tavaline nähtus, keda lapsevanemad ignoreerivad ja keda teised heldinud pilguga vaatavad. Olgu, see on ehk liialdatud, kuid lastel siiski lastakse südamerahus jonnida, millest järeldan, et siin ei kardeta teiste halvustavaid pilke, sest jonnivate laste peale lihtsalt ei vaadata kõõrdi.

Mida ma veel olen hakanud tähele panema, on huvitavad mehe ja naise kooslused. Noor ja vormis must mees koos endast vanema väga ülekaalulise soome naisega on üsna sage vaatepilt, aga veel sagedasem vaatepilt on noor aasia naine keskealise soome mehe kõrval. Ma enamasti ei ole selliste koosluste puhul eelarvamustega, aga mõnikord need ikkagi tekivad, kui kontrast mehe ja naise vahel on veidralt suur.

Ma ei tea, miks ma seda praegu mainisin, sest tegelikult ei iseloomusta see kuidagi meie viiendast suve siin ja kultuurišokk see minu jaoks samuti ei ole.

Meie suve iseloomustavad rohkem ikka päike, meri, Mummu, rullakebab ja koosveedetud aeg, mille pärast me siin olemegi.muulil.jpgViimasest suvenädalast oleme nüüd rohkem välja pigistanud, käinud matkal, mere ääres, mänguväljakul, Leo`s Leikkimaal ja veel tänagi veedame paar tundi mänguväljakul, mistõttu mul pole eriti aega pikemalt kirjutada, sest vahepeal tuleb asjad ka kokku pakkida ja toad korda teha.

Tänaseks olen järjekordse lahkumisega juba leppinud, aga nädal tagasi tuli küll masendus peale. Suvi on möödunud jälle liiga kiiresti ja kahju on ära minna, sest Silver jääb veel mitmeks kuuks siia. Lohutab taas vaid see, et ka sügis läheb kiiresti ja siis jääb tema terveks talveks meiega koju.

Suvi minu ja Silveri jaoks veel päris läbi ei ole, tal tulevad paari nädala pärast siinsed esimesed suvepäevad, ainult et need ei möödu siin, vaid me sõidame Türki. Suvepäevadest Türgis ja hooaja lõpetamisest Lapimaal on ka eelnevatel aastatel räägitud, aga kuskile ei jõutud, nii et ma ei võtnud seda juttu enam tõsiselt, kuid tänaseks on lennupiletid olemas ja minek kindel.

Lapsed olid ka reisile oodatud, aga otsustasime minna nendeta, sest lennud on öisel ajal ning kohapealne graafik tihe, nad ei jaksaks seda reisi kaasa teha. Kui seekord tehakse teoks ka hooaja lõpetamine Lapimaal, siis sinna läheme kindlasti terve perega. davMis seal ikka, Pori, kohtume järgmisel suvel jälle! Võib-olla sügis- ja kevadvaheajal ka.