Kaugsuhte kolm faasi

Kuulasin Vikerraadio kevadist peresaadet, kus kaks pereterapeuti rääkisid sellest, kuidas partneri kaugel tööl käimine mõjutab suhteid ja milline on taoliselt teenitud raha hind. Nad rääkisid üleüldiselt sellisest peremudelist, kuid kõige rohkem tõid näiteid elu kohta, kus mees käib Soomes tööl ning kokkuvõttes ütlesid, et varem või hiljem lõpeb selline elu pere lagunemisega.

Olgu, päris nii nad ei öelnud, aga kuulajana ma seda välja lugesin, sest kumbki ei maininud poole sõnagagi, et mõnes peres võib taoline mudel toimida (välja arvatud juhul, kui mees käitub kodus kui külaline). Ilmselt seetõttu, et sellised pered nende jutule ei jõua, kuid nad on siiski olemas.

Mu ristiema on vist terve elu olnud visiitabielus, vähemalt ma ei ole kuulnud, et kunagi oleks olnud midagi teisiti ja nii kaua, kui mina mäletan, on üks elanud Lõuna-Eestis ja teine käinud tööl Põhja-Eestis. Minu mälu ulatub 25 aasta tagusesse aega, kuid abielus on nad olnud umbes kaks korda sama kaua ja seda mitte ainult paberil. Kas pole irooniline, kuidas paljud ütlevad, et selline suhe pole mingi suhe, aga vähesed paarid on sama kaua koos?

Minnes tagasi saate juurde, siis ma kuulasin seda isegi kaks korda, et teha kuuldust lühike kokkuvõte ja võrrelda seda meie kogemusega. Me oleme olnud 16 aastat vahelduva eduga kaugsuhtes (sellest esimese poole oli Silver üle Eesti töölähetustes ja teise poole on ta töötanud Soomes), mistõttu saate teema “Kui kallim käib kaugel tööl” kõnetas mind, aga ma ei ütleks, et selle sisu oleks kõnelenud meist.

Esimene faas

Kui võetakse vastu otsus, et üks pool läheb kaugele tööle, on kõik rahul ja ootusärevad, sest teatakse, et edaspidi läheb elu paremaks, mis ongi peamine eesmärk.

Silver läks majanduslanguse järel Soome tööle seetõttu, et arved saaksid makstud ja see eesmärk sai täidetud. Ootusärevust ei olnud ja elu paremaks ei muutunud, kuid halvema hoidis see ära. Või siis ei hoidnud ka, sest peagi pidime majast loobuma, ent seda ainult seetõttu, et buumi ajal ostetud korterit ei saanud müüa, kuid kahest kodulaenust ja Soome üürist ei käinud jõud enam hästi üle.

Samas on tegu emotsionaalse ajaga, raske on jätta head aega, sellega kaasnevad kallistused ja pisarad ning eraldi olles igatsetakse teineteist. Telefonikõned on pikad, omavahel suheldakse palju ning esialgu võidakse muutuda isegi lähedasemaks.

Meil on endiselt raske head aega jätta, alati on mõlemal silmad märjad ja esimese kõne teeme juba siis, kui Silver on veel Eesti poole peal. Me räägime peaaegu iga päev tunni kuni kaks, mõnikord harva vähem või isegi rohkem ning me väga igatseme teineteist.

Igatsusega aitab toime tulla kokkulepitud ajalimiit, millest kauem ei plaanita eemal töötada, kuid sageli läheb teisiti. Kui suhtesse astutakse nii, et üks pool juba käib kaugel, siis teine enamasti eeldab, et tegu on ajutise lahendusega ja jääb ootama, millal eemalolija paikseks jääb, aga viimasel ei pruugi sellist mõtetki olla. Siit hakatakse liikuma vaikselt teise faasi…

Silveril oli töö enne mind, ma ei eeldanud, et see on ajutine, lohutasin end hoopis mõttega, et keegi peab olema ka teetöölise naine ja kui see ei ole mina, siis on seda keegi teine, kuid kedagi teist oleks olnud Silveri kõrval valus näha. Soomes töötava teetöölise naine on olnud isegi kergem olla, seega mingist ajalimiidist ma lohutust pole otsinud.

Teine faas

Kojujääjale tulevad appi teised pereliikmed, kes saavad pereelust rohkem osa kui eemal töötav partner. Kodus rollid muutuvad, vanim laps võtab üle perepea koha, noorim laps võtab ära koha voodis. Kui mees tuleb koju, siis on kõik segaduses – teised pereliikmed, kes jäävad taas kõrvale; lapsed, kes peavad isale tema kohad tagasi andma; naine, kes on olnud kapteni rollis ega saa seda enam olla. Muutused puudutavat suurt pereringi ja tekivad pinged, armukadedus.

Mul on väga harva keegi abis käinud, me pereliikmed ei käi meil isegi niisama külas, nii et sellist asja ei ole, et laiem perering saab meie argielust rohkem osa kui Silver. Kui teda pole, siis maal käime tõesti tavapärasest sagedamini, kuid seal saame meie pigem teiste elust osa, mitte vastupidi. Kokkuvõttes pole Silveri eemal töötamine laiemat pereringi kuigi palju puudutanud, ei ole olnud pingeid ega armukadest.

Lastest ei ole keegi võtnud perepea rolli üle, keegi neist pole ehk veel sellises vanuses. Minu kõrval magatakse küll, kuid kõigile on selge, et seda lõbu ei esine, kui Silver on kodus. Keegi pole segaduses, mina samuti mitte, sest Silver on kapten ka siis, kui ta on eemal ja mina olen tüürimees. Laeva juhtimisega meil probleeme ei ole, mahume ka samal ajal sillale.

Tekib harjumine, meest hakkab ootama kodus pikk nimekiri tegemata töid, ajasurve kõikjale jõudmiseks (kodu, vanemad, sõbrad, hobid) on suur, tekivad tülid…

Mõnikord ootab Silverit üks või teine tegemata töö ning vanemaid külastab ta ka (koos meiega), aga ei enamat – kui ta on kodus, siis ta on ainult meie päralt, seda ka talviti, kui ta puhkab mitu kuud järjest.

Kui mees tuleb koju, siis teda ei võeta enam avasüli vastu, lapsed ei jookse rõõmsalt kallistama ning naine on jahe. Viimast on meestel raske taluda, sest neil on ebareaalne ootus kirglikule vastuvõtule, kus pikema jututa minnakse magamistuppa. Reaalsuses ei tule naine ukselegi vastu, vaid vaatab oma filmi lõpuni või valmistub juba sõbrannadega välja minema, sest kui mees on kodus, siis on tema kord puhata. Mehe ja naise vaheline lähedus kaob, seda hakatakse otsima mujalt.

Kuna reeglina jõuab Silver koju laste uneajal, siis me läheme küll pikema jututa magamistuppa ja taaskohtumine on kirglik. Sellist magusat ärevust ja liblikaid täis kirge talvise argielu juures ei ole, kuid pikemate lahusolekute järel on alati tunne, nagu me oleks värskelt armunud. Minu jaoks on see kaugsuhte juures suurim pluss, mitte ebareaalne ootus.

Laupäeva hommik neljatunnise ööune järel…

Laste poolt on samuti palju rõõmu ja elevust, kui nad avastavad hommikul, et issi on kodus. Selline üllatus on neid oodanud kümneid ja kümneid kordi, kuid see on nende jaoks endiselt üllatus, millega kaasnevad aeg-ajalt rõõmupisaradki. Kui Silver on kodus, siis on lastel issi ees ja taga, mina muutun teisejärguliseks.

Samamoodi muutuvad minu sõbrannad teisejärguliseks, nad praktiliselt ei näegi mind Silveri kodusoleku ajal. Tõsi, olen kehv sõber.

Mees ja naine ei räägi omavahel sellest, mis nende sees toimub, elatakse ema ja isa rollis ega üritata lähedust taastada, teineteist ei mõisteta. Kumbki ei räägi oma armastuse keelest ega tea, millised on partneri ootused. Mõlemad on pettunud uue elukorraldusega kaasnevas, tekib allasurutud viha, mida ei taheta teisele poolele välja näidata. Mees hakkab eemal olles otsima lohutust alkoholist ja ta jätkab igaõhtust õllejoomist ka kodus, mis tekitab veel rohkem pingeid. Elukorraldust pole aga lihtne endiseks muuta, sest headest tingimustest ei taheta loobuda ning edasi lastakse asjadel minna kolmandasse faasi…

Me räägime Silveriga väga palju sellest, mis meie sees toimub. Ma räägin talle 100% avatult igast oma tundest, murest, mõttest, soovist, ootusest ja küsin vastu, mida tema tunneb või mõtleb või minult ootab. Kui me ka oleme pingelistel aegadel plahvatanud, siis oleme emotsioonide lahtudes rääkinud sellest, mis tegelikult ühe või teise nii kaugele viis ja reeglina pole olnud asi meie suhtes, vaid olmemuredes.

Meil on praegugi stressitekitavaid olmemuresid, aga me oleme nende keskel teineteise suurimad tugisambad. Silver ei ole alkoholist lohutust leidnud, tal ei ole igaõhtust õllejoomise kommet ei Soomes ega siin. Üldse tarbib ta vähe alkoholi, seda nii koguste kui sageduse poolest, mõnikord ta mekib midagi paar korda kuus, mõnikord korra paari kuu jooksul või harvem. Minu jaoks pole see probleem olnud, kuidas saakski, kui ise mekin umbes sama sagedusega.

Kolmas faas

Mehe ja naise vahel tekib võimuvõitlus, mõlemad tahavad olla kapteni rollis. Mees ei tunne end enam peremehena, vaid külalisena, sest ta ei tea, mida ta kodus teha tohib ja mida mitte. Ta tunneb, et annab endast kõik ära, aga vastu ei saa midagi. Ta ei saa isegi aru, miks ta üldse kodus käib, kui seal seal ei ole muud kui tülid naisega ja vastu haukuvad lapsed. Naine tunneb samal ajal, et mees käib kodus ainult segamas, mistõttu ta ootab tema lahkumist.

Terapeut, kelle mees töötas viis aastat teises linnas ja käis kodus ainult nädalavahetustel, tõi näite enda kogemusest, kuidas ta igal reedel ootas meest koju, aga pühapäeval ootas, millal ta juba ära läheb. Lõpuks tuli mees jäädavalt tagasi ja ühine elurütm taastus.

Me ei tüliste teineteisega, mõnikord ainult vaidleme veidi või laseme pingelisel ajal pisut auru välja, kuid need on lühikesed hetked, mis ei jäta okast hinge. Lapsed hauguvad küll vahel vastu, meil on ikkagi kaks eelteismelist kodus, ent nende tujutsemiste pärast ei ole Silver kordagi mõelnud, et mis mõttega ta kodus käib. Mina aga ei oota tema lahkumist, ka siis mitte, kui oleme terve talve hommikust õhtuni koos olnud.

Naine tunneb sisimas viha, et teda on pandud kapteni rolli. Ta tahab näha mehes kaptenit, et ta saaks talle alt üles vaadata. Naine vajab turvatunnet, et armastada oma meest ja saada temaga lapsi, kuid ta ei tunne end enam turvaliselt. Viha kasvab ning aina enam leitakse lähedust ja mõistmist mujalt.

Ma olen mõnikord harva vihane, kui kodus tekib probleem, mille lahendamisega saaks Silver paremini hakkama. Ma ei ole olnud vihane tema peale, vaid selle peale, et näiteks igasugused autojamad tekivad just siis, kui Silver on ära. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole tegelikult ammu vihane olnud, ilmselt olen harjunud neid jamasid ise lahendama. Pigem on Silver see, kes elab raskelt üle teadmist, et ta ei saa mind “meestetöödes” aidata.

Ma näen Silveris kaptenit, ma saan talle alt üles vaadata ja ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ka siis, kui ta on kaugel. Ma tõesti armastan, hindan ja imetlen Silverit ning ma loodan südamest, et lapsed on tulevikus tema moodi, mitte minusse.

Kolmandas faasis jõutaksegi lõpuks nii kaugele, et kõrvalsuhted tulevad välja ning lahkuminek muutub aktuaalseks. Tavaliselt on siis mees see, kes ärkab ja soovib suhet päästa, mistõttu tuleb ta koju tagasi, kuid naise jaoks on siis sageli juba hilja, ta ei suuda enam kooseluga harjuda.

Kokkuvõttes on pere eesmärgid üllad, kuid ei osata näha, millised ohverdused ja pinged uue eluga kaasa tulevad ning kui raske on hiljem endist olukorda taastada.

Mul ei ole siin midagi võrrelda, me oleme ikkagi alles esimeses faasis… Nali! Me ei ole mingisuguses faasis, vaid koos nii hea kui halvas. Me arutasime Silveriga saates räägitu üle ja jõudsime selleni, et tegu ei pruugi olla üldse faasidega, mis käivad kaugsuhtega kaasas. Pigem käivad need inimestega kaasas – kes ütleb, et kaugsuhte ajal lahku läinud paarid oleksid tavapärase elukorralduse juures kokku jäänud? Siis oleksid ehk teised mured ületamatuks muutunud, näiteks rahaprobleemid või lapse sünd või hoopis kõrvalsuhe, milleni viisid esimesed kaks muret

Meil on muidugi hea rääkida, sest me pole kõik need 16 aastat päris nii elanud, et kohtume vaid korra kuus ja pikemalt saame Silveri puhkuse ajal koos olla. Meil on igal aastal olnud ühised talved, enamikel nendest on Silver küll täiskohaga töötanud, aga õhtuti siiski koju jõudnud. Samuti olen mina viimased seitse hooaega olnud keskmiselt kaks kuud aastas Soomes. Me oleme kindlasti saanud rohkem koos olla kui paljud teised sarnased pered ja see on ehk abiks olnud, kuid ma usun, et midagi ei oleks praegu teisiti ka siis, kui me oleksime saanud vähem koos olla. Ainult igatsus oleks veel suurem.

Kuigi ma tahaksin, et Silver oleks iga päev meiega, pean tõdema, et mulle meeldib tunda magusvalusat igatsust ja kogeda endiselt liblikaid. Ma kahtlen, et viimased lendaksid veel ringi, kui me oleksime 16 aastat igapäevaselt koos olnud, aga mine tea…

Igatahes, saade oli huvitav, kuid samastuda me ei saanud. Õnneks! Saime vaid kaasa mõelda ja puudutada üksikuid kaugsuhte valukohti, mida siiani puudutanud ei olnud. Meil need kohad valu ei teinud, nii et kõik on endiselt hästi – ei ole Silver vaikselt kolmandasse faasi jõudnud, kui mina endiselt esimeses elan…

Loodan, et ka keegi teist ei tundnud end Vikerraadios käsitletud teemas ära, aga kui nii juhtus, siis kuulake saadet koos partneriga ja avage end teineteisele ning olge iseenda paarinõustajad. Ma tean, et paljudel on tühja koha pealt raske enda sees toimuvast rääkida, mistõttu usun, et Peresaade võiks oma erinevate teemadega abiks olla – kuulake koos saadet ja siis kuulake teineteist… (Lisasin lingi otsingule, kus on nimekiri käsitletud teemadest, ehk mõni pealkiri kõnetab.)

PS! Igaks juhuks ütlen, et ma ei tee siin praegu Vikerraadioga koostööd. Ma jõudsin kõnealuse Peresaateni läbi Perekooli ning tahtsin lihtsalt Soomes töötava mehe naisena sõna sekka öelda.

Ma vist ei taha enam Soomes olla

Kui kodus tundub osaliselt 12 aastat ja vanemgi remont juba kole (aga remondilaenu maksame veel paar aastat tagasi, nii et uue jaoks on vara), siis Soomes olles on mälestus korterist vaid helge ja hea. Eriti seekord, sest siin ei mahu kolm last korraga õppima ja siin pole head valgust ja siin on külm ja kole ja üleüldse ebamugav…

Mingi aeg kirjutasin, et siinsed tingimused hakkavad vaikselt väsitama, aga nüüd hakkavad need juba masendama. Me oleme ikkagi kolmekümnendates pereinimesed, meie “suvila” ei peaks olema eramaja teisel korrusel ja me ei peaks käima keldris pesemas. Seda veel läbi K köögi, kes Eestist tagasi tuli (viiekümnendates mees, kellega jagasime siin juba 2014. aastal elamispinda, seega ammu oma inimeseks muutunud, lihtsalt meil on nüüd jälle vähem ruumi), aga see on väike miinus selle kõrval, et tuulekojast alates on teekond keldrisse pea sama külm kui õues ja keldriski pole praegu rohkem kui 11 kraadi sooja (100-ruutmeetrisesse ruumi ei küta väikse puhuriga midagi juurde ka). Jah, kõigil pole selliseidki tingimusi, aga ma olen sooja vannitoaga nii harjunud, et külm kelder ajab kärsa kärna.

Ainsaks plussiks on siin olematu üürihind, mida tuleb maksta ainult siis, kui me pinda kasutame. Samal ajal on see miinuseks, sest meie teadmata elasid siin talvel mingid ehitusmehed. Seda pisiasja mainiti siis, kui sõitsime sadamast Pori poole, täpsemalt olevat nad elanud lastetoas, milles me juba eos kahtlesime, sest miks peaks kaks meest magama koos pisikeses toas, kui kõrval on palju suurem tuba koos suurema voodi ja televiisoriga. Meie voodi ja televiisoriga. Üleüldse on siin pool mööblist meie, samuti kõik tekstiilid ja sööginõud ja muu selline.

Kui kohale jõudsime, siis vaatasid meile õueuksest alates tolmurullid vastu, aga eriti masendav vaatepilt avanes meie poole peal. Esiteks ei oldud ainult magatud meie voodis, vaid ka meie lina peal (tekid ja padjad olid seina vastu rulli keeratud ning neil oli võõras lõhn küljes), samuti oli kasutatud meie köögirätikuid (värvi polnud enam näha), tehtud süüa meie panniga (ja jäetud see pesemata) ning ilmselgelt oli söödud nii kirjutuslaua taga kui ka teleri ees diivanil. Külmkapis valitses üldse täielik katastroof ja üllatus-üllatus, ka elamine ise (eelkõige wc) polnud ammu lappi näinud.

Meie esimene reaktsioon oli selline, et aitab, keerame autonina tagasi sadama poole ja sõidame koju. Me ärkasime kell 3 öösel, startisime poolteist tundi hiljem, reisisime kokku 9 tundi ega olnud valmis selleks, et enda sisseseadmise asemel peame hakkama koristama ja pesu pesema. Üldse valmistas kogu olukord nördimust. Omanikul oli plaanis siinsed ruumid kuni ümberehituseni (ehk aastateks) tühjaks jätta, aga Silver oli see, kes pakkus talle välja, et ta võiks seni siin tuba üürida, ja nüüd, kus me oleme tühjad ruumid muutnud elamiskõlblikuks, majutas tema siia oma juhutöötajad. Viimane meid tegelikult väga ei häiri, me pole kadedad inimesed, aga oleks olnud viisakas meie voodipesu ja rätikud seinakappi tõsta ning lahkudes kõik korda teha.

Koju tagasi me siiski ei sõitnud, vaid võtsime end kokku, tegime suurpuhastuse ära ja pakkisime vaid esmavajalikud asjad lahti, sest rohkemaks enam energiat polnud. Kõige suurema puhastuse tegi Silver, kes küüris külmiku ja pesi selle riiulid kraani all puhtaks, nagu ka vetsupoti prill-laua koos kaanega, olid need kõik ikkagi ühtemoodi mustad… Mina sain samal ajal tolmulapiga ringi käies tõdeda, kui vedanud mul ikka on, et mul on selline mees, kelle jaoks pole tööjaotuses mingit küsimust – tema võtab kõige ebameeldivamad enda peale ja vastu vaielda ei lase. Silver ei ole suurem asi romantik, kuid väga selgelt väljendavad tema armastust sõnad “ma teen ise!”, millele mina saan vaid vastata “mina sind ka!”.

Kui me tol päeval suurpuhastuse juba ette võtsime, siis ühendasime selle suurema mööbeldamisega ehk andsime suurema toa lastele ja ise kolisime väiksemasse, kuid see polnud sugugi parem lahendus, sest laste magamisasemeid polnud võimalik teisiti paigutada kui ainult üksteise kõrvale ja see voodirida algas kohe ukse eest. Mitte et väiksemas toas asi oluliselt parem oleks, kolm poissi jagavad 2 m laia voodit (kaks kokkulükatud jalgadeta kušetti, millel nad risti magavad) ja Neljas on oma voodiga neist vaid sammu kaugusel, nii et põhimõtteliselt on nad ka seal neljakesi reas, aga vähemalt mitte ukse all.

Lastetuba on nii kole, et ma ei taha siia suurt piltigi lisada. Ruumipuudusest hullem on määrdunud sein… Ostsime iluravi tegemiseks uue tapeedi, aga me pole kindlad, kas seda on mõtet seina panna, sest kõik mõtted on praegu lahtised ja me ei pruugi seekord suve siin veeta.

Vaatepilt on küll kui “Kodutundes”, aga lastele selline pead-jalad koos magamine meeldib, nad tegid seda siis ka, kui neil oli siin üks tuba rohkem. Koos olevat julgem. Vahepeal siin vahetavad Neljandaga kohtigi, sest tema kardab üksinda oma voodis magada, mis siis, et ta on vendadest vaid poole meetri kaugusel.

Ühesõnaga, mööbeldasime üsna ruttu vana seisu tagasi, sest laste vaatenurgast pole üks lahendus teisest parem, aga Silveri vaatenurgast on – kööginurk on ikkagi suuremas toas ja temal on seal varahommikuti mugavam tegutseda, kui lapsed samas ruumis ei maga. Üleüldse meeldib Silverile tema köök-elutuba-magamistuba rohkem ja väiksemast toast ei teeks ta endale eraldi magamistuba ka siis, kui ta oleks siin alati üksi.

Köök-elutuba-magamistuba, kus üksi või kaksi on täitsa hea olla.

Kui meid siin pole, siis töötab Silver kuue päeva asemel seitse päeva nädalas ja peseb end töökoja soojas duširuumis, nii et teda ei häiri ka keldris asuv dušinurk, sest ta ei kasuta seda peaaegu kunagi. Lapsi samuti ei häiri, nad on vaid paar korda hambaid plagistades öelnud, et külm on, aga pole teinud seda vinguval toonil. Mina olen ainus hädaldav külmavares, kes alguses ei taha duši alla minna ja pärast ei taha sealt ära tulla.

Rääkides veel pead-jalad koos magamisest, siis ma magasin enda lapsepõlves samuti venna kõrval, samas toas elades olid meilgi voodid kokku lükatud (vabatahtlikult, mitte ruumipuudusest) ja kui ta oma toa sai, siis öörahu saabudes hiilis tema minu juurde või mina tema juurde. Suvel magasime üldse lakas ja meid olid seal aeg-ajalt rohkemgi kui kaks või kolm, kõik magasime külg külje kõrval. Seetõttu mind magamise osa siin väga ei häiri, aga ruumipuudus hakkab siiski tunda andma, eriti nüüd, kus lapsed veedavad õues vähem aega, sest murulapp kahanes seal olematuks…

2018 (eelmine suvi kasvas batuudi alla ja ümber ka muru)
2020 (pole muru, pole liivakasti ega isegi päikest)

Kirjutasin üle-eelmisel suvel, kuidas alustasime siin hekitaguse platsi korrastamisega, sest pidasime sealset hooldamata kolmnurka selle maja omaks, aga hiljem selgus, et see oli tegelikult naabrimehe krunt, kes lubas, et jätab selle kolmnurga lastele alles, kuid ülejäänud alast teeb oma tööautode parkla. Tegelikult jättis ta alles kitsa mururiba kahe krundi eraldamiseks, kattis kogu platsi killustikuga, siis üritas maja müüa, aga keegi ei ostnud ja nüüd seisab suures parklas ainult üks roostes sõiduauto, mis pole siit kordagi kuskile liikunud. See on muidugi parem variandist, kus lapsed jookseks aias mersu kaubikute vahel, aga kadunud muruplatsist, millel lapsed paljajalu jooksid, on siiski kahju.

Ma ei taha öelda, et kõik on siin halb, sest enamasti on meil siin ikkagi hea olla, lihtsalt kodus on parem, seal on rohkem ruumi, pehmem pesu, soe vannituba ja kolm kirjutuslauda. Vaid Silverit pole seal nüüd kuni talveni ja sellega on pärast pooleaastast “normaalset pereelu” raske harjuda, aga me sõidame siiski koju, sest kohustused kutsuvad (minu kool) ja lapsed igatsevad vanavanemaid ja neil on maal palju rohkem teha kui siin ja mina pean saama sauna ja nii edasi.

Võib-olla tuleme pärast jaanipäeva uuesti mõneks nädalaks Soome (kui lastakse üle piiri), aga suurema osa suvest tahaksime veeta seekord Eestis, minu vanemate talus, sest lapsed pole sealset suve õieti näinudki. Viimaste lahutusuudiste varjus kinnitan, et meil Silveriga on endiselt kõik hästi, eriolukord meie suhteid sassi pole ei ajanud, vastupidi, see andis meile võimaluse olla poolteist kuud kauem koos ja meile meeldis sellest iga hetk. Samuti andis see meile võimaluse oma “Soome suve” kevadel ära teha, mistõttu on nüüd mul ja lastel kergem vahelduseks Eesti suve nautida. Loodan, et see ikka tuleb, mitte ei ole juulikuus ka lumi maas…

Igatahes, kell on nüüd nii palju, et viimane aeg on pakkima ja koristama hakata. See teeb mind samal ajal nii rõõmsaks kui ka kurvaks, sest üks osa minust igatseb koju, aga teine osa minust tuleb juba pühapäeval siia tagasi ja siis hakkan ma teda igatsema. Läheb küll lausa seitsmeteistkümnes aasta nii, aga kergemaks pole see ikka muutunud.

Äärmusest äärmusesse ehk kuidas Soomes ettevõtte pangakaart kätte toimetatakse

Britt kirjutas Prantsusmaa plastikust juhiloa taotlemise halenaljakast bürokraatiast, millega meenus, kuidas Silveril läks aega, et temale mõeldud ettevõtte pangakaart kätte saada.

Kui ta 2015. aasta sügisel elukohta vahetas, siis ta tahtis ka pangas aadressi ära muuta, aga seal öeldi, et nendele tulevad andmed automaatselt kuskilt registrist (maistraatis sai elukoht muudetud) ja uut aadressi nad ise kirja panna ei soovinud. Täpselt sama öeldi ka maksuametist, kuhu õige aadress ilmus rohkem kui aasta hiljem ja sedagi pärast mitut kõne ja kirja.

Kuna pangast kirju ei tulnud, siis sinna polnud vajadust helistada ega õiget aadressi peale suruda, aga mingi aeg tehti Silverile ettevõtte pangakaart (mõlemad on sama panga kliendid) ja see pidi talle koju tulema. Taotleja andis ka aadressi, kuhu kaart saata, aga pangakaart koos paroolidega läks aadressile, kus ta elas 2015. aasta suvel. Õnneks oli sealne uus elanik aus inimene ja ta helistas ettevõttesse, kes omakorda helistas panka ja lasi kaardi sulgeda. Vabandati ette ja taha ning lubati uus kaart saata õigele aadressile.

Uue kaardi paroolid tulid kenasti õige elukoha postkasti, aga kaarti ei tulnud ega tulnud. Kui ettevõtte omanikul oli panka asja, siis ta tõstatas ka selle teema ja sai vastuseks, et kaart on pangas ja ootab Silverit, koju nad seda enam ei saada (hea, et nad sellest enne ikka teavitasid). Omanik mõtles, et väga hea, võtab kaardi ka kaasa ja viib Silverile ära, aga ei, nii lihtsalt see ei käinud. Pank ei andnud ka pärast pikka vaidlemist kaarti tema kätte, sest tema polnud Silver, tema oli kõigest ettevõtte omanik, kes selle kaardi oma töötajale tellis.Un5F2vtSilver pidi minema isiklikult kohale ja sellega oli ka nii, et ta vaatas internetist lahtiolekuaegu, lõpetas tööpäeva varem, et panka jõuaks ja siis selgus, et ajad on vahepeal muutunud ja kontor oli juba kinni. Seda nimetas ta Soomes tavaliseks, sest sarnaseid olukordi erinevate asutustega on tal korduvalt ette tulnud.

Toon kohe järgi näite, kuidas ma vaatasin mänguväljakul liikluslinnaku väraval lahtiolekuaegu, et saaks veel enne kojusõitu sealt läbi käia. Olime kaks päeva hiljem kenasti platsis, aga liikluslinnak oli suletud ning minu vaadatud lahtiolekuajad olid peidetud justkui 8. augustil paigaldatud muutunud aegade teate alla … Oli 30. august ja seda teadet kaks päeva varem ei olnud. Seda teadet ei olnud ka umbes kaks nädalat varem, mil samuti väraval olnud infot lugesin.

Lapsed seega liikluslinnakusse ei saanudki, kuid Silver oma pangakaardi sai lõpuks ikka kätte.