33 tundi voodis

Mul on elus olnud palju õnne ja palju ebaõnne, õnneks seda õnne on olnud rohkem, kui mitte arvuliselt, siis vähemalt kaalult. Silver küll palju ei kaalu, lastest rääkimata, aga nad kaaluvad üles kõik muu. Viimase lausega ei tüüri ma tegelikult kuskile, tahtsin lihtsalt midagi juustust kirja panna, sest mulle hakkas see omadussõna, mida sõbranna imala jutu kirjeldamiseks kasutab, meeldima.

Tulin teistsugusest õnnest kirjutama. Näiteks eile mõtlesin Maksimarketis, et peaks uue koorimisnoa ostma, sest vana jäi suvest Soome ja Silveril ei jää eales meelde see endaga kaasa võtta. Pealegi ongi parem, kui mõlemas kodus selline väike asi olemas on.

Köögitarvikute alt leidsin ühe koorimisnoa, mis maksis ainult 3.89 €, ei olnud küll päris selline nagu soovisin, aga see oli Fiskars, ja veel nii soodne! Laps piiksutas koorija ära, mina panin selle juba kotti ja siis nägin eraldi Fiskarsi riiulit, millel olid kampaaniatooted, seal rippus soovitud välimusega koorija, mis maksis küll 3 € rohkem, aga kui sageli ma selliseid asju ikka ostan …

Hakkasin eelmist koorijat puldi ekraanilt eemaldama ja mida ma nägin, see maksis hoopis 8.89 €, esimene number oli hinnasildil lihtsalt nii kulunud, et nägi välja nagu 3. Puhas õnn, et paremat koorijat nägin ja vaatamata kallimale hinnale selle kasuks otsustasin, sest kokkuvõttes hoopis võitsin 2 €.

Õnn on muidugi vaatenurga küsimus, sest üle-eelmise Tupperware koorija (mille kinkis meile mu tädi, kui Tartusse üürikorterisse kolisime) viskasin kogemata koos kartulikoortega minema. See oli väga hea koorija, mis oli saatuslikuks hetkeks meid kena 8 aastat köögis abistanud, nii et puhkuse oli see ära teeninud küll, aga kas just prügimäel kartulikoorte vahel … Kokkuvõttes eelnes mu eilsele õnnele kole ebaõnn, aga sellele ma ei mõtle.

Ma ei tea, kuidas seda 33 tundi voodis võtta. Kas mind tabas kole ebaõnn, et kõhuviirusesse jäin ja seda raskelt põdesin või olin hoopis õnnega koos, et põdesin seda vaheajal vanemate juures ja sain olla terve päeva rahulikult voodis või vetsus? Ma ei tegelenud lastega sekunditki, ma ei käinud isegi alumisel korrusel, nii et isa ei näinud mind üldse, vaid ema tõi mulle tassi jahedat kummeliteed ja käis kontrollimas, kas ma ikka elan.

Kohati oli küll tunne, et ma suren. Ma kirjutan seda ilmselt kümnendat või enamat korda, aga minu jaoks on oksendamine üks hullemaid asju maailmas, see on füüsiliselt lihtsalt talumatu ja ajab iga kord nutma. 42DSTol päeval ma ärkasin juba varahommikul iiveldustunde peale, seda korduvalt ja iga kord lootsin, et see läheb üle, kui edasi magan. Ei läinud, kella 8 ajal ärkasin selle peale, et viimane aeg oli poti kohale nutma minna.

Ma käisin sedasi 4-5 korda nutmas, kuni poolest päevast enam midagi välja ei tulnud, aga iiveldas ikkagi nii jubedalt, et ma ei saanud olla püsti, ei saanud istuda, ei saanud isegi voodis ühe või teise külje peal olla, ainult selili kannatas elada, kuigi lõpuks hakkas selg valutama. Lisaks tõusis mul ka palavik. Ma ei oleks suutnud sel päeval olla ema ja ma ei pidanudki, ma sain olla laps, kellele emme tõi teed ja vetsupaberit.

Ma läksin voodisse kolmapäeva õhtul ja ärkasin reede hommikul, need 33 tundi veetsin ma põhiliselt magades või teadvuseta olles, sest ma ei mäleta neljapäevast pea midagi. Seda mäletan küll, et panin ukse kinni ja tegin akna lahti, kui ema allkorrusel süüa tegi, sest lõhn oli väljakannatamatu. Ja ta veel küsis, kas ma ka süüa tahan … Ma oleksin hoopis tahtnud, et ta poleks üldse süüa teinud, see oli kohutav. giphy-downsized-mediumSee ei olnud esimene kord, kus mu enesetunne oli nii halb, et ma ei olnud võimeline isegi enda eest hoolitsema, rääkimata lastega tegelemisest, aga ma olen iga kord õnnega koos olnud, sest ma pole kunagi sellises olukorras lastega üksi olnud, kuigi lastega üksi olen ma olnud väga palju. Mul on selline tunne, et mu organism ise tunnetab, millal võib lubada endale põdemist ja põeb siis kõigi nende kordade eest ka, kus ma seda lubada pole saanud.

Kaks kõrge palavikuga rinnapõletikku (mis on ka ainsad kõrged palavikud, milles olen pärast laste sündi olnud) möödusid, kui Silver oli kõrval, teisel korral ema ka. Migreen, mis võttis pildi eest ja pani oksendama ühel ja samal ajal, möödus siis, kui Silver oli kodus. Kaks koledat oksetõve on möödunud vanemate juures täiesti siruli olles, esimesel korral oli see veel nii kole, et sain kiirabilt süsti tagumikku ja ma arvan, et see on ka ainus kord, kus keegi on mulle kiirabi kutsutud.

Ühe korra, kui trepist alla kukkusin, olen vilkurite ja sireenide saatel haiglasse sõitnud, aga ma ei teagi, kellele ma tookord kiirabi kutsusin, endale või Neljandale … Viis päeva järjest sain süste tagumikku siiski mina, sest Neljas oli alles 23 nädalat kõhus arenenud. RaseKolm nädalat enne Neljanda sündi.

Rasedustest rääkides, siis ma ei ole ühegi raseduse pärast oksendanud ja ühelgi sünnitusel ei jõudnud ka asi nii kaugele, kuigi esimesel korral ajas naerugaas iiveldama ja teisel korral oli lõpp nii intensiivne, et ma kattusin külma higiga, värisesin ja olin valmis iga hetk maosisu väljutama, aga väljutasin ainult lapse. Milline veel võiks olla ühe oksendamisfoobiku suurim õnn?!

Kui nüüd aus olla, siis eks olen siin laste kõrvalt ja nendega koos haige olnud küll ja küll ning veel rohkem olen olnud kirjeldamatult väsinud, nii et selliseid päevi on omajagu olnud, kus olen viimaste jõuvarude najal toimetanud. Eespool kirjeldatud päevadel pole mul mingeid jõuvarusid olnud, ma pole isegi päris teadvusel olnud …

Sellega meenus jälle, kuidas ma Soomes kord sedasi keset päeva magama jäin, et ma ei kuulnud laste askeldamist ega isegi seda mitte, kuidas Silver koju tuli ja mind mitu korda kõva häälega äratada üritas. Mulle endale tundus, et ma ärkasin hetkega selle peale, et Silver tuppa astus, aga tegelikult oli ta juba korduvalt käratanud, et ma ei lollitaks … Kui ta sai aru, et ma ei lollitagi, siis ehmatas ära, sest ma pole kunagi enne ega kunagi pärast sedasi maganud.

Mäletan, et vaatasin, kuidas Kolmas ja Neljas omavahel mängisid ning järgmisel hetkel oli Silver magamistoa uksel, nutune Neljas süles. Kui ta koju jõudis, siis olid kõik lapsed õues (aed oli arvestatava liiklusega tänava poole avatud), Neljas kukkus tema nina all terrassiastmelt alla, majas oli mööblit liigutatud ja köögikappides kolatud ning mina ei olnud mitte midagi kuulnud, kuigi ma tavaliselt ei saa juba siis magada, kui seinakell tiksub, seetõttu Silver arvaski, et ma lollitan. Ei lollitanud.

Kaua ma sedasi pilditu olin, ma ei tea, aga õnneks (ma ju räägin, et mul on õnne olnud) tahtis Silver sel päeval meid üllatada ja tuli väga vara koju ning päästis olukorra. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks tunde hiljem tulnud. _MG_7229.jpgSamal õhtul tehtud pilt, lapsed olid kõik elusad ja terved.

Kodutee ja armas kodu

Ärkasime laupäeval 10 minutit enne äratuskella, ilmselt reisiärevusest. Ka Esimene ärkas 5.50, teised kolm ajasime 6.30 üles ning 8.00 sõitsime välja. Täpselt nii nagu plaanitud.

_MG_5987 _MG_5993_MG_6027

Lapsed üllatasid meid ja näitasid, et nad on juba täitsa arvestatavad reisisellid! Sõitsime vahepeatusteta sõbra juurde välja, kokku 297 kilomeetrit ning kõik pidasid selle pika sõidu kenasti vastu. Pesamuna vahepeal isegi magas ja Teine pani ka viieks minutiks silmad kinni ning küsis pärast seda, kas ta magas nüüd nii kaua, et oleme juba peaaegu kohal.

Sõbra juures oli väga tore, lastel oli seal uus ja huvitav ning meil oli nii paljust rääkida. Viimasest kohtumisest oli ikkagi vähemalt poolteist aastat möödas ja vist natuke pealegi. Sõbra naist ei olnud ma üldse näinud, last samuti mitte, aga sellist tunnet küll ei olnud, et kohtun tema perega esimest korda. Veidikese pelgasin küll seda kohtumist, sest sõbra naine on venelane ja vene keelt mina ei oska, aga keelebarjäär ei olnud üldse takistuseks, saime kenasti inglise-eesti-vene keeles hakkama. Nende imearmas tütreke kasvab huvitavas keelekeskkonnas, ema suhtleb temaga vene keeles, isa eesti keeles ja sügisest läheb ta lasteaeda ning lisandub juurde soome keel. Aga keel keeleks, tahtsin tegelikult kirjutada, et väga tore oli taaskord tõdeda, et mõni inimene jääb kalliks ja omaks ka väga pikkade pauside järel. Kahju oli lausa lahkuda, aga laev ei oleks jäänud meid ootama.

Sadamasse sõit möödus samuti ladusalt ja laevale pääsemist pikalt ootama ei pidanud, võib-olla 15 minutit seisime järjekorras, kui sedagi. Kuna sõitsime esimest korda Eckerö Line laevaga, siis me ei olnud kursis lastenurkadega ning plaani pealt leidsime vaid ühe pisikese nurgakese kohvikus. Seal ei olnud lastel mitte midagi teha ning nad tüdinesid juba 10 minutiga, kuid laev polnud veel sõitmagi hakanud. Olime täitsa pettunud, et lastele on seatud nii väike ja nii mõttetu nurgake. Ainult vaade oli hea. Otsustasime, et Eckerö Linega on see esimene ja viimane sõit.

_MG_6044

Härra läks infolauda kajutit ostma, kuid tuli tagasi tühjade käte ja laia naeratusega. Infolaua juures oli kaks suurt ja avarat inimtühja mängutuba (mis olid plaanil kirjas “meeting roomina”), otseloomulikult läksime seda oma maadeavastajatega asustama. Tegevust oli seal piisavalt ja 2,5 tunni jooksul ei tulnud kellelgi tüdimust peale. Lastele jagati seal triangleid ja muid pisemaid muusikariistu ning lauldi koos nendega lastelause, neile tehti näomaalinguid ja õhupallidest loomi. Üsna pea olime seda meelt, et edaspidi sõidamegi ainult Eckerö Line laevaga. 😀

_MG_6081 _MG_6079_MG_6084

Ainus miinus tolle mänguala juures oli see, et osad lapsevanemad ei mõista silte lugeda. Me naersime, et kas tõesti tuleb lisada seintele ja laudadele keelumärgid, et seal ei tohi magada ega süüa ning lauad on mõeldud ainult lastele (need olid kaetud rasvakriitide, värvitavate piltide ja lauamängudega), aga peagi selgus, et isegi nendest jääb väheks.

Seal olid suured istumispadjad ja üks isa lohistas padja nurka ning magas selle peal õndsat und, samal ajal ema ja lapsed sõid küpsiseid ja šokolaade. Neid lapsevanemaid, kes niisama laua taga istusid, oli palju. Vahepeal ei olnud meie lastel võimalustki laua taha värvima saada, aga õnneks paelus see neid kõige vähem ka.
_MG_6110_MG_6129Kui laevalt maha saime, siis suundusime Hesburgerisse, kus preili kukkus tooli pealt maha. Ta jorises üle saali ja seda mitte valust, vaid pigem väsimusest. Kui ta kallistuste ja lohutuste peale ei rahunenud, siis ütlesin talle veidi konkreetsema hääletooniga, et aitab nüüd küll. Selle peale meie kohutav kahene lihtsalt röögatas väga vihaselt kurgupõhjast. Kuna poisid pole kunagi midagi sellist teinud, siis ma täitsa kardan preiliga kuskil avalikus kohas viibimist. Mine tea, millega ta veel üllatada võib. 😀

Kui kõhud said täis, siis käisime veel poest läbi, et saaks järgmist hommikut kohvi ja koogiga alustada. Kodus ootas meid ikkagi tühi külmkapp. Aga koju oli hea jõuda. Nii hea!

_MG_6152_MG_6161

Lapsed läksid kohe oma jäneseid tervitama ja siis tuppa mänguasju otsima. Kolmas oli nii rõõmus, sest ta “oli seda terve oma elu oodanud”. 😀

Kui pool tunnikest õues jalutamist ja toas mõnulemist läbi sai, siis tekkis juba tunne, et polegi ära olnud. Lapsed hakkasid väsima, nad olid ikkagi vara tõusnud ja 12,5 tundi pikk kodutee oli seljataga. Ma olin ka väsinud, kuid voodiriided tuli lahti pakkida ja laste kaisukad üles otsida._MG_6188Ilmselgelt on meie auto kummist, sest kogu see tavaar mahtus kenasti ära, kusjuures pildilt on veel puudu kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suur tõukeratas. 😀_MG_6180

Kui lapsed magama jäid, siis üritasin sirvida vahepeal saabunud ajakirju, aga sirvimisest kaugemale ma ei jõudnudki. Jõudsin hoopis oma armsasse voodisse, lükkasin oma varbad vastu Härra varbaid ja jäin käed-jalad laiali magama. Olime kõik kutud.

Pühapäev oli korralik tööpäev, sest pesu vajas pesemist ja aed niitmist-rohimist. Hommikune vaade köögiaknast:_MG_6194Ilm oli õnneks suurepärane, lapsed said üle pika aja vabalt õues joosta, jänesed samamoodi ning meie Härraga saime aias rügada ja päikest võtta. 😀

_MG_6254 _MG_6239 _MG_6220Minu maasikad ja umbrohi! 😀

Õhtune vaade köögiaknast:

_MG_6278

Milli (hall) ja Lotte (beež) on siiani õues, naudivad vabadust ja söövad mu lilli ja kraabivad igale poole auke. Mõnus! 😀

Teha on veel palju nii õues kui ka toas, pooled asjadki on veel lahti pakkimata. Kui ree peale tagasi saan, siis kirjutan taas rohkem. 🙂

Ilusat jaanipäeva teile!

Koduigatsus ja blogiküllus

Meil kõigil on juba koduigatsus peal. Härra puhul ei imesta üldse, sest tema on siin nüüd 5 nädalat olnud, meie alles 2 nädalat, kuid ikkagi igatseme koju.

Me kõik igatseme oma kodu ja aeda. Siin elame kahetoalises ridaelamuboksis tiheda liiklusega maantee ääres, jalutada saame vaid kõnniteel, mis kulgeb paralleelselt maanteega. Oma aias vabalt jooksmise ja mängimisega ei anna võrrelda. Kui enne pidasin plussiks seda, et ma ei pea siin muru niitma ega rohima, siis ma igatsen isegi seda. Meil pidavat puud ja põõsad imeilusalt õitsema, mul on veidi kahju, et ma seda ei näe. Oleks täitsa tore täna hoopis perega õielises koduaias olla, Härra niidaks muru, lapsed mängiksid liivakastis, kiiguksid ja roniksid puude otsas, mina rohiksin, hiljem grilliksime. Õnneks saab see millalgi ikka teoks, on mida oodata. 🙂

Lapsed igatsevad vanaemasid, keda nad pole 3 nädalat näinud. Minu ema nad eriti tihedamini ei näegi, samas Härra ema näevad vähemalt korra nädalas. Meie Härraga nii memmekad ei ole, saame oma emmedeta hakkama küll. Kuid ma igatsen Neljanda “kaksikõe” emmet ehk oma sõbrannat, kelle pesamuna sündis Neljandaga samal päeval. Me pidime tuleval nädalavahetusel minema lasteta Lõuna-Eestit vallutama, nii ootasime seda, aga mis teha, kui minu Härra ei saa enne jaanipäeva töölt vabaks.

Mina igatsen kohutavalt sauna! Mul on tavaks korra nädalas Härra vanemate juures saunas käia. Eriti pingelisel ajal kaks korda nädalas. Suured poisid unustavad end seal arvutisse ja pisikesed sukelduvad mänguasjakasti ning kommikaussi ja mina saan 20-30 minutit saunas akusid laadida. Eelmisel aastal olime siin saunaga majas, siis mul koduigatsust ei tekkinud. Ilmselt selles oligi asi, et tookord kasutasin saunaluksust agaralt ja mu akud olid korralikult laetud.

Härra igatseb hapukoort, Eesti grilltooteid ja üldse rammusaid lihatoite. Kui ta üksi oli, siis ta siin suurelt ei vaaritanud. Minu toodud liha on juba otsas ja ega minagi ei oska siinse poevalikuga teha selliseid sööke nagu kodus. Päeval väljas süües tal Soome toidud keelt alla ei vii. Ühed tõmmud kutid teevad siin lähedal rullakebabe ja kanarullat, mõlemad on väga head, aga neid ka ei raatsi mitu korda nädalas osta, niigi oleme eelarvest väljas.

Muid asju vist ei igatsegi, aga meil on veel pea kolm nädalat aega seda tegema hakata. Vahepeal küll mõtlesin, et äkki lähen ikkagi varem lastega koju tagasi, aga ma ei saa Härrat siia üksi jätta. Tal on tulemas aegade pikim “lähetus”, aga koduigatsus rusub teda juba praegu. Oleme siis kõik koos siin, et ta ei peaks tagatipuks meid ka igatsema.

Kuna mul siin erilisi kohustusi ei ole, siis olen avastanud Bloglovini. Argipäeviti ma selliseid uusi asju ei uuri, sest minu jaoks on kõik uus alati harjumatu ja ebamugav ning ma ei viitsi selliste asjade peale aega raisata. Viimane kord avastasin suure hurraaga Instagrami, aga käputäiest piltidest ma kaugemale ei jõudnud, sest mu telefonis on hirmus aeglane nett, või on telefon ise aeglane, igatahes Instagram jäi minust soiku.

Muide, ma veel aasta-kaks tagasi ei teadnud, mis see Instagram on. Nägin ühte naljakat paroodiat sellest, aga mina ikka arvasin, et tegu on lihtsalt mingisuguse töötlemisprogrammiga või muud sellist. 😀 Ilmselgelt elan ma kivi all. Igatahes tookord jagasin usinalt seda paroodiat teistega, aga kõik olid juba näinud. Ilmselt olete teie ka, aga äkki elab keegi veel kivi all ja näeb esimest korda:

Arvasin, et Blogloviniga tutvumine saab olema ka selline, mis soiku jääb, sest ma ei oska sellega midagi peale hakata. Esimene kord see mulle mingit muljet ei jätnudki, aga nüüd ma juba mõtlen,  kuidas ma varem ilma hakkama sain. Tänu sellele olen avastanud päris palju blogisid, sest seal on “similar blogs” nupp, millega jõuab ühest toredast blogist teise ja edasi kolmandasse ja… Ma loen järsku liiga palju blogisid! Kui koju tagasi jõuan, siis algab ilmselt valulik võõrutusprotsess, nii lugemise kui ka kirjutamise osas.

Sellega meenus nüüd, et ma oleksin pidanud tänaseks Pere ja Kodusse kirjutama. Enam küll teisipäevast tähtaega ei ole, aga ma arvestasin siiski tänase päevaga. Katsun selle asjaga homseks ühele poole saada, kui ma end taas teiste blogisid lugema ei unusta. 😀