Hea, et lahku ei läinud ehk jõulud 2019

Idülliline perepilt, mille saamiseks tuli teha kurja häält…

Jõululaupäeva hommikul hakkas tööle ootamatu äratuskell, mille valju sahina sees kõlasid põrkavad ja veerevad helid… “Kuuuuusk!” hüüdsin veel pooleldi magades. Silver võpatas minu hüüatuse peale üles ja hakkas kuuske justkui voodist otsima, ise samal ajal midagi ehmunud häälega korrates. Mida, ei mäleta me kumbki, sest järgmisel hetkel olime juba elutoas ja tegelesime pikali kukkunud kuusega.

Kuuesmunad, osad katkised, olid mööda tuba laiali ja põrandal lainetas okkaid täis vesi. Kedagi kuuse lähedal näha ei olnud, aga märjad käpajäljed jooksid üle tumba aknalauale ruloo taha peitu, nii et tõenäoliselt oli seal kellegi kuri käpp mängus. Puu ise on muidugi samuti kehvake, selle tüvi lookleb ja üks külg on paljas, mistõttu on raskus ebaühtlaselt jaotunud, nii et piisaski vaid õrnast kuusemuna sikutamisest, et kogu kupatus pikali vajuks.

Sama juhtus Silveri ja Teise möllamishoo ajal, aga siis jõudis Silver kuuse poole kukkumise pealt kinni püüda ja saime selle kuidagi poolviltu kuusejala sisse tagasi. Kuusejalg ise oli ka kehv, nii et pärast esimest kukkumist varusime järgmisele aastale mõeldes uue jala ja jõululaupäeva hommikul avanes võimalus see käiku lasta.

Silver hakkaski uut kuusejalga kokku panema, mina hakkasin põrandat kuivatama ja lärmi peale ärganud Teine hoidis kuuske püsi. Läksin närvi, sest vett oli palju (oli Silveril vaja õhtul see kuusejalg täis valada?!) ja Silver läks närvi, sest uus kuusejalg tundus talle mõttetu saast (see ajas mind veel rohkem närvi, sest ma valisin selle).

Kui ma sain põranda kuivaks ja Silver jala kokku, siis ta võttis Teiselt kuuse ning ma küürutasin kuuse all, et see jala sisse korralikult kinni kruvida. Silver surus kuuse pikalt mõtlemata keskele ora otsa kinni, kuigi me nägime esimesel korral omajagu vaeva, et tüvi poolviltu jala sisse saada, sest ainult nii nägi kuusk sirge välja. Kuna nüüd läks tüvi sirgelt jala sisse, oli puu vasakule küljele viltu ja ettepoole kaldus. Mul oli suva, aga Silverit ajas vildakas kuusk vihale…

Ma hakkasin terveid kuusemunasid tagasi riputama, tema hakkas põrandat pühkima ja samal ajal muudkui kobises erinevatel teemadel, aga iga lause mõte oli sama: kuusk on pask ja kuusejalg on pask. Tavaliselt on see minu roll ja mind ärritas, et tema sedasi käituma hakkas, nii et pööritasin veidi silmi ja küsisin, mis tal viga on. Võimalik, et mõtlesin veel valjult otsa: “Püha jumal, kuidas sa täna hädaldada võid, ei jaksa seda kuulata, nagu mingi eit!” Silver ei jäänud võlgu ja ütles, et tal on minust täiega kopp ees. Võtsin selle peale oma seitse asja ja läksin vannituppa, et end riidesse panna, sest antud olukorras ma ei tahtnud enam tema ees pesu väel olla.

See polnud esimene kord, kui ta mulle nii ütles. Kuulsin sama neli aastat tagasi aastavahetusel ja sellele järgnenud jaanipäeval, nii et ainult jõulud olidki veel puudu. Hetkeks oli tunne, et hakkan seda juba uskuma, nii et võtsin vannitoas vähe rohkem aega ja tegin kõik hommikuprotseduurid ära, kuni silmad kuivasid.

Samal ajal tegi Silver elutoa korda ja üritas kuuske paremini sättida, et see uuesti pikali ei vajuks, sest see oli tõesti kahtlase nurga all. Elutuppa jõudes pakkusin, et võtame kuuse jala seest välja ning teeme uuesti ja paremini (nii, nagu ma alguses tahtsin teha), aga Silver oli kindel, et uue jala sisse ei saa tüve kuidagi poolviltu kinnitada. Proovida siiski võis, ainult et andis kuuske jala seest kätte saada… Kui see lõpuks õnnestus, palusin Silveril kuuske sirgelt püsti hoida ja hoolitsesin selle eest, et selle tüvi poolviltu jala sisse läheks ning sinna kinni jääks. Läks ja jäi (mille peale tahtsin öelda, et ma ju ütlesin, aga ma ei teinud seda), nii et saime voodisse tagasi minna.

Silveril ei tulnud enam und, kell oli ikkagi juba seitse ja olime selleks ajaks üle tunni üleval olnud. Minul ei tulnud und, sest Silveril oli minust kopp ees… Seedisin seda paar tundi ja küsisin Silverilt, kas ta tahab jõulukingiks vabadust. Ei tahtnud. Ta isegi ei mäletanud, et tal varahommikul minust kopp ees oli, tema jaoks oli tegu mõlemapoolse hetkelise ülekeemisega ja ta unustas selle kohe. Mina ei unusta kunagi, ma kaevan sellistes olukordades kõik vanad asjad ka üles ja praen end oma südamevalu mahlas.

Ma ei tea, miks ma seda teen, kui ma tegelikult tean, et ma olen viimane inimene maamunal, kellest Silveril kopp ees on. Mulle ilmselt meeldib, kui ta minu südamevalu peale seda igal moel kinnitab.

Silver kinnitamas, et tal pole minust kopp ees

Lahku me seega ei läinud, hoopis rääkisime hommikusest vahejuhtumist ja tõdesime, et mõlemad olime ärritunud eelkõige lühikesele ööunele järgnenud ebameeldivast äratusest ja Silver omakorda veel teadmisest, et tema pere tuleb jõulusöömaajaks meile. Minu jaoks ei olnud see stress, pigem isegi tore vaheldus, sest kunagi varem polnud jõulud meil olnud ja pealegi käisid pooled Silveri pereliikmed meie korteris viimati oma 10 aastat tagasi, nii et oli viimane aeg ise võõrustaja rollis olla. Samuti meeldis mulle mõte, et lapsed saavad jõuludest mõned sellised mälestused nagu on minul lapsepõlvest: kraamimine, pikk laud, toidulõhna täis tuba, külaliste ootamine, kinkide vahetamine, poole ööni üleval olemine, hommikune segadus ja nii edasi.

Jõulauad 17-le ehk kõik ei mahtunud ühe taha ära

Silver stressas asjata, saime ilusti õigeks ajaks valmis, mahtusime kõik kenasti ära ja olemine oli mõnusalt hubane. Õhtu oli tõesti tore ja kõige ägedamaks jõulukingiks osutus uudis, et suguvõsa kasvab uue pisikese liikme võrra, kes teeb Silverist vanaonu. Vanaonu!

Nali, mind tegelikult ei tõmba vanemad mehed (meil ei ole suurt vanusevahet, Silveril aga vendade ja õega on, mistõttu sai ta onuks juba seitsmeaastaselt), lihtsalt lõbus on olla vanaonuga abielus.

Minnes nüüd jõuludega edasi, siis esimese jõulupüha veetsime minu vanemate juures ja võtsime sinna kaasa eelmisel õhtul alles jäänud söögi. Naersime küll, et need on säästujõulud, aga kasu oli siiski mõlemapoolne – meil ei läinud toit vanaks ja ema ei pidanud terve päeva vaaritama.

Teel maale / Kui statiivil on üks tähtis kruvi kadunud / Kingiralli

Tänavu tõi jõuluvana lastele just need (vanemate silmis kohati tarbetud) mänguasjad, mida nad väga soovisid, mistõttu olid nad kinke avades eriti õnnelikud. Rõõm oli näha kõrvalt laste rõõmu! Ka külalised tõid lastele kuuse alla väikesed pakikesed, samuti ootasid neid kingitused minu vanemate juures, Neljandal jäi õhku vaid küsimus, miks emme ja issi neile kinke ei teinud…

Mul on kombeks igal aastal lapsi perepiltide tegemisega piinata, pärast on neid pilte ikkagi tore vaadata. Teha neid tore ei ole, sest lapsed ei viitsi vaeva näha ning nad torisevad, sahmivad, teevad piltidel nägusid, kaklevad omavahel ja nii edasi. Ma ei ole üldse kannatlik inimene, nii et selliste piltide taga on sageli paar minu kurja käratust. Ütlen seda, et piltide põhjal ei jääks muljet, et need on kergelt sündinud, kuid kõige tavalisem idüll on neis siiski olemas. Suure pere argielu idüll.

Järgmise pildi juures kahtlesin pikalt, kas jagan seda või mitte, sest Esimese käežest mulle väga ei istu, aga samal ajal iseloomustab see pilt meid täitsa hästi.

Aus perepilt

Mis siis veel. Viimase jõulupüha veetsime kodus vedeledes, eile käisime minu venna 30. sünnipäeva puhul kahes põgenemistoas ja täna läheme 12. pulma-aastapäeva puhul ehk kinno või oleme lihtsalt niisama kahekesi kodus, see on ka mõnus vaheldus. Seekord kuskile spaasse ega mujale ei lähe, see lihtsalt ei mahtunud enam eelarvesse. Pole eriti tuju ka minna, aga seda võib-olla tolle eelarve pärast… Meeleolud on meil muidu ikka head ja igav pole meil kunagi, nii et pole üldse halb olla kahekesi koduseinte vahel.

Mina täna filmis nähtud jõulukuuse peale: “Nii ilus tihe kuusk, aga me ilmselt ei raatsi ka järgmisel aastal sellist osta, vaid toome taas metsast ühe äbariku.”
Silver: “Palju need kuused ikka maksavad!”
Mina: “Noh, alla 30 euro vist küll sellist ei saa…”
Silver: “On see siis palju maksta, kui tänavu oleksime selle äbariku pärast peaaegu lahutanud?”

Meie huumor, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

Meistereksija jutte ja muud

Me tulime mõned päeva tagasi Soome, aga oleme kuidagi juba pea kolm nädalat siin olnud. Päriselt, nii kiiresti see aeg lähebki. Ma kardan, et sedasi tuleb sügis enne peale kui ma jõuan viimaste kooliasjadega valmis. Ja ma siin veel mõtlesin mõned asjad ette teha, et keset kooliaastat oleks 12. klassis vähe kergem. Tegelikult endiselt mõtlen, ma ei ole veel lootust kaotanud, tuleb lihtsalt kokakoolat varuda ja laste ööune ajal end kokku võtta. See kokakoola osa pole nali, ma päriselt toetun sellele, kui tean, et pean öösel mõttetööd tegema.

Päeval ma keskenduda ei suuda. Asi ei ole ainult suutmises, vaid ma ei saagi millessegi süveneda, kui iga 5 minuti tagant tahab keegi midagi öelda, küsida, kaevata või käib taustaks möllamine, mis muutub kiiresti kaklemiseks ja sealt edasi nutuks. Mina olen ilma jäänud sellest emaduse imelisest multifunktsionaalsusest, millest aegajalt olen lugenud. Teate küll neid arvamusi, kuidas just lapsevanem peaks olema tööturul hinnatud, sest tänu laste kasvatamisele on ta kohusetundlikum, oskab paremini aega planeerida, kiiresti reageerida, mitme asjaga korraga tegeleda ja nii edasi. Minust sellised artiklid igatahes ei kirjuta.crazy-house1See pilt iseloomustab endiselt minu argipäeva, mul on isegi samasugune kõht ees, ainult et seal sees ei ole kedagi. Koera õnneks ei ole, aga see eest on kaks kassi ja kaks merisiga, kellega on ka pisut vaeva. Praegu muidugi mitte, sest meie pisikesed pereliikmed on oma vanaemade juures. Nali, ma ei pea end oma loomade emmeks ega arva, et mu ema on nende vanaema.

Hetkel on seis siis selline, et kassidel on minu vanemate juures hea elu ja merisigadel Härra vanemate juures veel parem. Põssad tahtsime alguses küll kaasa võtta ja nad oleksid isegi autosse ära mahtunud oma meetrise puuriga, aga kuna oli võimalus, et me jääme sõbra juurde ööseks, siis oleks nende seiklemine veidi liiga pikaks veninud. Ilmselt oleks ka vahepeatuseta reis nende jaoks veidi liiga pikk ja raske olnud. Isegi 20 minutit autosõitu Härra vanemate juurde oli nende jaoks stressirohke, nii et ma ei kujuta ette, kuidas 8-9 tundi pikk reis oleks neile mõjunud.

Ma kahjuks pilti ei teinud, kuidas kõik see autosse ära mahtus: IMG_3483Aga mahtus ja rohkemgi veel, sest kõik asjad ei ole pildil, osad olid juba autos ja osad asjad olid pakkimata. Küll tegin pilti siis, kui kassid, merisead ja nende söögid (10-kilone toidukott ja mitu pakki heina) olid maha tõstetud ja kõik asjad sedasi paigutatud, et salongi jäid vaid laste seljakotid vahetusriietega, autokülmik ja 2 kotitäit süüa.  chrysler voyagerNii “tühja” autoga ei ole me ühelgi aastal Soome sõitnud, alati salong ka maast laeni asju täis olnud. Muidugi varem on meil lisaks kõigele muule kaasas olnud veel (kahekohaline) vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja muu selline, aga asi on ka selles, et uues Chrysleris on vähe rohkem ruumi, pagasiruumi põhi on hästi sügav ja keskmise rea istmete ees on mahukad panipaigad, nii et sellesse autosse lihtsalt mahubki rohkem ja see muudab reisimise mugavamaks.

Seekord oli see Soome reisimine omaette seiklus, millest on veidi piinlik kirjutada, aga mis teha, kui see nii oli. See on nüüd see meistereksija osa. Sõitsin jaanipäeval esimest korda A-terminali. Käisin nädal enne Google Mapsis teekonna läbi ja mulle tundus, et D-terminalist möödudes tuleb veel pikalt otse edasi sõita, aga kui ma juba otsapidi Soo tänaval olin ja see edasi Tööstuse tänavaks läks, siis sain aru, et midagi on valesti, nii pikalt ma küll ei oleks pidanud sõitma. Tõmbasin kõrvale ja hakkasin esimest korda telefonis Google Mapsi uurima ning avastasin, et seal saab teekorda määrata ja seda GPS-ina kasutada. Ainult et ma ei saanud aru, et seal tuleb vajutada ka “mine”, et see rakendus tööle hakkaks. Tegelikult ma ei tea, mida ma üldse tegin, sest ekraanile tuli pikk sirge joon, millest ma järeldasin, et pean otse edasi sõitma, kuigi tegelikult oli mul kaart teistpidi ees ja see joon näitas teed tagasi. Kui ma juba otsapidi Paljassaares olin, siis mõtlesin, et midagi peab olema ikka väga viltu, ei ole võimalik, et siit saab ka A-terminali. Taipasin siis lõpuks “mine” nuppu vajutada ja pidin vaid mingi 4 km tagasi sõitma.

Õnneks startisin ajavaruga, sest kuigi leidsin, et A-terminali on lihtne minna, siis jätsin ikkagi võimaluse, et ma eksin ära, see on lihtsalt minulik. Ma ainult ei kujutanud ette, et ma nii puusse võiksin panna. Soomes tuli Härra koos GPS-iga sadamasse vastu, nii et sealt alates oli mured murtud. Kusjuures Härral läks ka hommikul vähe kehvasti. Ta tuli Onnibusiga Helsingisse, kodulehel oli pileti hinnaks 9 €, aga kuna tal telefonis netti ei ole ja mugavat printimisvõimalust ka mitte, siis otsustas bussijuhilt pileti osta ning temale tuli juba pea kolm korda rohkem välja käia. Oleks seda teadnud, oleks selle printimisvõimaluse leidnud ja kokkuhoitud 16 € näiteks minu isikliku GPS-i kogumisfondi paigutanud. Et siis teate, kui plaanite kord Soomes Onnibusiga sõita – ostke pilet kodulehelt.

Mul läks tegelikult üleüldse hästi, et ma kohale jõudsin, sest enne linna juhtus veel kole õnnetus, kus kits jooksis autole ette. Mitte minu autole, aga see oleks võinud olla minu auto. Ma sõitsin püsikiirusehoidjaga 95 km/h ja üks auto sõitis mul pikka aega sabas, kuni lõpuks enne Jägala viadukti minust mööda sõitis ning siis viaduktile järgnenud kurvis hoo sedasi maha võttis, et ma pidin ka püsikiirushoidja maha võtma ja hoogu vähendama ning järgmisel hetkel nägingi, kuidas kits jooksis minu ees sõitnud autole külje pealt ette. Pauk oli kõva ja suurte silmadega hirmunud kits jäi teele vurrina keerlema. Mulle tundus, et tal polnud enam ka ühte jalga või oli see jalg siis murtuna ta keha all, igatahes oli see väga valus vaatepilt ja elulooma temast vaevalt enam sai. Mina sõitsin edasi, kitsele otsa sõitnud auto jäi seisma. Pärast mõtlesingi, et kuidas oleks see olnud, kui minust ei oleks mööda sõidetud. Kas siis oleks kits mulle ette jooksnud ja ma oleksin laevast maha jäänud või oleks ta hoopis minu nina alt läbi jooksnud ja kõik oleks hästi olnud? Võib-olla vaevasid sarnased küsimused ka seda õnnetut juhti, kes paar kilomeetrit pärast möödasõitu sellesse kokkupõrkesse sattus.

Jaanipäevast rääkides, siis Härra ei tulnud mulle niisama sadamasse vastu, vaid me läksime edasi sõbra juurde jaane pidama. Kui juba lõuna paiku tema juurde jõudsime, siis mõtlesime, et kuna me nii vara kohale jõuame, siis ikka ei hakka ööseks jääma, aga läks nii, et jäime kaheks ööks ja sellest jäi ikka väheks. Sõbral on tõesti täielik spaakodu nagu lapsed seda kutsusid ja me laadisime seal ikka mõnuga akusid. Need kaks päeva veetsime põhiliselt terrassil, nautisime vaadet, värsket õhku, linnulaulu, head sööki ja lihtsalt kulgesime. Mõlemal õhtul käisime saunas, vihtlesime, hüppasime basseini. Teisel õhtul ma tegelikult ütlesin, et mul on nii külm, et jätan basseini vahele, sest paljas mõte sinna külma vette hüppamisest tekitas kananahka, aga kuna lapsed minuga kohe sauna ei tulnud, siis sain mõnuga leili visata ja vihelda ning äkki oligi keha nii kuum, et see külm vesi tundus hoopis väga ahvatlev. Vesi oli ka hoopis soojem kui eelmisel õhtul, kui viskasin leili ainult laste normi järgi.

Lastel oli seal ka tegevust rohkem kui küll ja lahkumispäeval said nad oma elu esimese mootorrattasõidu, mida nad eelnevatel päevadel nii ootasid. Nad ei olnud ainsad, kes ootasid, mina ikka ka, ainult et mul ei olnud see elu esimene sõit. Sõiduks on seda tegelikult palju nimetatud, sest piirdusin vaid sissesõidutee ja maja taha jäänud metsateega, aga laste jaoks oli asi seegi. IMG_3616Tean, tean, halb eeskuju, aga igaks juhuks ütlen, et turvavarsustuse puudumine ei ohustanud meie kellegi turvalisust.

Kuigi sellest nädalavahetusest on juba kaks nädalat möödas, räägime Härraga sellest siiani, see oli tõesti selline puhkus ja lõõgastus, mida me ei ole oma lastevabade spaapuhkuste ajal ka kogenud. Lähiajal plaanimegi uuesti 300 km kaugusel sõbra juures käia, et maha jäänud pusa ära tuua ja siis juba terrassil vahukoorega kohvi ka juua. Rohkemat polegi vaja.

Kui veel eksimisest rääkida, siis suutsin siin ka ära eksida, kuigi orienteerun Pori linnas palju paremini kui Tallinnas, eks see ole palju väiksem linn ka, kus orienteeruda. Kui esimesel õhtul lastega Kirjurinluoto mänguväljakule läksime, siis tegime seda päris esimest korda jala. Veel eelmisel aastal oli see liiga suur ettevõtmine ja seetõttu käisin alati autoga, kuigi maad on sinna vähe. Nüüd on sama seltskonnaga liikumine oluliselt kergem ja nii ma vedasin selle seltskonna suure ringiga mänguväljakule. Asi oli lihtsalt selles, et siin on ühesuunaline tänav ja autoga sõitsin alati paremale, aga jala minnes oleksin pidanud liikuma vasakule, kõndima tänava lõppu ja siis paremale hoidma. Nali naljaks, aga sel esimesel õhtul ei orienteerunud ma enam üldse ja kõndisin hoopis paremale, tänava lõppu ja siis vasakule ning jõudsin välja veidi vale silla juurde. Sai muidugi nii ka, aga lihtsalt 1,3 kilomeetri asemel jalutasime maha 3 kilomeetrit. See pole mul ju üldse mitte neljas suvi Pori linnas, eks, aga näe, ikka suudan siin eksida.1Mul on üldse selle orienteerumisega nii nagu on, näiteks võin astuda tänavalt poodi, seal paar tiiru ära teha ja siis uuesti tänavale astudes tagasi kõndima hakata, sest ma ei saa aru, kummalt poolt ma tulin. Oma kodus võin ka rääkida näiteks katlamajast ja siis käega hoopis teises suunas näidata. Minu sisemine kompass ei tööta, mis teha. Isegi lastel töötab see paremini – kui teisel päeval jõudsime mänguväljakule kenasti kohale, siis tagasiteel jätsin ühe ristmiku ületamata ja kaldusin mööda kõnniteed paremale, mille peale lapsed ütlesid, et me ei tulnud enne siit ja siis ma märkasin ise ka, et ei tulnud tõesti.

Muidu on siin Soomes nii mõnus olla. Kahtlesin küll, kas üldse tulen, sest Härra viimased koduskäimised olid sellised, kus õhk läks kiiresti jahedaks ja tema äraoleku ajal olid telefonikõned ka sellised, et tundsin tema hääles vaid tööstressi. Pärast pooleaastast stressivaba perioodi mõjus see mulle kui sahmakas külma vett, nii et mulle väga ei meeldinud mõte, et tulen lastega siia ja siis on Härra närvid veel rohkem pingul, kui ta pärast pikka mürarikast tööpäeva ei saa kodus ka rahu. Naljakas, aga olemine on siin hoopis täiesti pingevaba ja seetõttu mul tekib väike kahtlus, et asi ei olnud ainult tema tööstressis, vaid ka minu koolistressis. Oli, mis oli, nüüd on kõik jälle korras. Mitte, et vahepeal ei oleks korras olnud, Härra näiteks ei saanud üldse aru, et meil midagi viltu oli, temal oli lihtsalt tööl mured. Kui temal on mured, siis ta tõmbub endasse, muutub napisõnaliseks ja on minu suhtes jahe. Kui minul on mured, siis ma tahan veeeel rohkem kaisus olla ja rääkida, rääkida, rääkida. Loomulikult on jahe mees minu jaoks mure, nii et mul oli vahepeal päris raske tema kõrval põleda ja kõike endas hoida, et mitte tekitada talle lisapingeid. Õnneks on tema töömured tänaseks vaibunud ja mina olen oma mehe tagasi saanud.

Härra, Härra … mind on hakanud see Härra nii häirima, et ma ei tahaks teda enam üldse nii kutsuda, aga ma ei ole suutnud midagi muud asemele mõelda. See oli nüüd mõttetu vahemärkus, aga kui millalgi peaksin hakkama mingist uuest mehest kirjutama, siis teate, et Härra on siin lihtsalt uue nime saanud.

Kui veel temast rääkida, siis nädalavahetusel ajastas ta ideaalselt autoremondi. Võimalik, et mäletate, kuidas mul 3 kuud tagasi üks jahutussüsteemi kolmik otsad andis ja mu õemees selle ajutiselt aiavooliku kolmikuga asendas? Igatahes Härra kogu aeg rääkis, et peaks selle asja korda tegema, aga ei kiirustanud sellega, kuigi ühe lõdviku vahelt pressis vedelik end ikka läbi. Enne Soome tulemist proovisin klambrit sättida paremini, et lekkimine peatuks, aga see hästi ei õnnestunud ning lõpuks olid Härra isa ja vend ka kapoti all ning mässasid ligi tund aega, kuni isoleeri abil peatasid lekke täielikult. Tundus, et see ajutine lahendus võiks veel pikalt kesta, aga nüüd siin Soomes hakkas taas jahutusvedelik välja tilkuma. Laupäeval tahtis Härra minu kirbukatuuri ajal aega parajaks teha ning läks õiget kolmikut ostma, aga lõpuks tegin hoopis mina aega parajaks, sest ta oli sunnitud selle kohe ära ka vahetama. Kui ta oli oma kolmiku kätte saanud ja hakkas tagasi sõitma, siis andis ajutine lahendus täielikult otsad ning ta seisis ühel hetkel foori taga autoga, mille kapoti alt tuli paksu tossu. Tõmbas seal samas veidi kõrvale ja hakkas siis keset linna kolmikut vahetama. Mina samal ajal panin ühe haraka valitud asju vaikselt oma kohtadele tagasi, et mitte pankrotti minna.

Umbes nii huvitav elu meil ongi viimase kuu jooksul olnud, nii et saate aru, miks ma pikalt millestki kirjutanud ei ole. Pole lihtsalt olnud millestki kirjutada. Muidugi on palju muid teemasid, millel tahaksin pikemalt peatuda või mis ootavad poolikutena mustandite all, aga mul ei ole kirjutamistuhinat ikka tagasi tulnud. Ilmselt hoian veel mõnda aega madalat profiili ja lihtsalt olen. Vedelen kodus, käin lastega mänguväljakul, mere ääres, matkamas, istun siin õues kivi peal ja valvan lapsi, et nad end naabritädi juurde ei pressiks.

Siin on üks hoov kahe maha peale ja kõrvalmajas elab meie alumiste naabrite vanaema, kes on siin juba vaikselt meie lastele ka vanaema eest. On nad oma kommide, jäätiste ja karastusjookidega sedasi ära hellitanud, et lapsed juba ise lähevad tema ukse taha kella laskma ja jäävad nälginud nägudega jäätist ootama. Esimene kord, kui naabritädi meie lapsed enda juurde kutsus, oli päris ehmatav, sest lapsed olid naabrilastega omapead õues ja meie vaatasime neid vaid ühe silmaga aknast. Mingi hetk ei olnud Neljanda häält enam kuulda, Härra läks õue olukorda kontrollima ja Neljas oligi kadunud, poisid ka ei teadnud, kus ta on. Härra läks juba pabinasse, aga siis tuli naabritädi oma uksele ja ütles, et tüdrukud söövad pista lõpuni ja siis tulevad õue tagasi. Järgmisel hetkel olid juba kõik lapsed tema juures, taskud kummikomme täis.

Aga mis seal ikka, suvitame edasi ja kui enam ei jaksa, siis tulen kirjutan jälle midagi. 20170708_14461620170709_132757

Ps! Keegi käib minu nime alt mulle Instagramis südameid jagamas ja ühe korra on kommenteerinud ka. Ma vahetasin paroole, aga see kordus ka pärast seda. Kahtlustasin oma ema, tal enne ka juhtunud, kui olen jäänud tema arvutis aktiivseks, aga see polnud tema. Härra ema ka vaevalt oli, kuigi ma kahtlustan, et tema võis kogemata olla see, kes Facebookis minu blogi lehte korduvalt minu nime alt laikis. Aga seda ma välja ei nuputa, kuidas minu Instagramis nüüd sellised asjad juhtuvad, nii et kes tunneb end ära – logi välja!