Need suured pubekaea tunded …

Kirjutasin rohkem kui kuu tagasi, aga ei avaldanud … Olin siis veidi liimist lahti, aga sain üle ja nüüd oleks mul kahju, kui nii pikk tekst jääkski mustanditesse.

3.jaanuar:

Minu abikaasa sissetulekust sõltumise teema võttis nii suured mõõtmed, et ma isegi ei tea, kust jätkata või kas ma üldse peaksin seda tegema, sest nägin kommentaaridest hästi, kuidas minu tekstist loeti välja endale sobivaid mõtteid ja esitati küsimusi, mille vastus oli postituses olemas.

Teine asi on ka see, et me ei võlgne kellelegi selgitusi, ma ei pea hakkama siin tõestama, kuidas me oleme oma olukorda ja võimalusi analüüsinud, miks praegust elukorraldust hetkel parimaks peame või kuidas ja mis ulatuses on minu seljatagune halbadeks stsenaariumideks kindlustatud.

Mul on kahju, et meie ja teiste meiesuguste valikud kõrvalisi inimesi nii väga muretsema panid, aga samas on mul hea meel, et tänu minu postitusele said paljud tunda end targemana, tublimana, paremana. Mind ei häiri, kui keegi iseenda saba kergitab, aga inetu on seda teha kellegi teise arvelt. Antud juhul tehti seda siis meie arvelt, kui väänati mu sõnu, pisendati mu kainet meelt kaaslase valikul või oletati, kuidas Silver võib mind petta/maha jätta/kuuse alla tõsta ja laste eludest kaduda, unustades, et tegu pole kujutletava inimesega, vaid kellegagi, kes on päriselt olemas ja kes pole millegagi selliseid spekulatsioone ära teeninud.

Ma saan aru, et eesmärk oli avada mu silmi … Aga olen ma kuskil öelnud, et minuga ei kindlasti ei juhtu, sest minu musi (ma ei kasuta kunagi sellist väljendit) ei teeks midagi sellist?

Mul pole 15 aasta jooksul olnud põhjust temas kahelda, mistõttu ma ei tee seda ka praegu, aga see ei tähenda, et ma elan pimedas veendumuses, kuidas me elu lõpuni koos oleme. Kui, kui, kui … Siis kohanen olukorraga ja kasutan käsi, mis ei löö ühegi töö ees risti ette ning saan sama hästi või halvasti hakkama kui teised madalapalgalised paljulapselised.

Toon välja mõned lõigud loetud kommentaaridest, et üht-teist täpsustada.

Aga silma kriipis see, kuidas juba laps (17 aastane?) loobus kergekäeliselt koolist ja esimeste raskuste peale tööelust, sest tema elus oli tore noormees, kes pakkus kõik ise kinni maksta.

Ma jätsin 18aastaselt pooleli kutsekeskkooli III kursuse, sest tundsin pikalt (ja olin seetõttu palju pisaraid valanud), et olen valinud vale eriala ning keskkooli ainete nõrga taseme tõttu teadsin, et mul pole eksamitele asja või pole tulemustega hiljem midagi peale hakata.

Pärast seda liitusin keset õppeaastat gümnaasiumi 11. klassiga, kus alustuseks sain pika nimekirja töid, mida pidin hakkama järele tegema (isegi paar 10. klassi asja, kuigi vahetasin kooli mõtteliselt 12. klassis) ja kus sain matemaatikatunnis tahvli ees olles iga kord sõimata, kuni sain ühel pühapäeval järgmise päeva matemaatikatundidele mõeldes närvivapustuse, mille järel ei suutnud ma minna kooli isegi oma dokumentidele järele.

Ma lihtsalt ei pidanud vastu, masendus valede valikute ja kaotatud aasta tõttu oli niigi suur ning uue kooliga kaasnenud stress ja alandus murdsid mind täielikult maha. Too “kergekäeline loobumine” on saatnud mind ängistava ärevusena – seda nii unes kui ilmsi – kõik need aastad, kui olen pelgalt mõelnud koolitee jätkamisele või olen üritanud seda teha.

See, et ma loobusin katseajal tööst, ei tähendanud, et loobusin täielikult tööelust. Mul oli igasuguseid erinevaid mõtteid, mille jaoks käisin ka koolitustel, aga siis sai esialgsest “ma olen vist rase”-šokist meie mõlema jaoks “see oli vaid tsüklihäire”-pettumus ja nii see läks, lükkasin oma mõtted kahe lapse võrra edasi. Lõpuks sai kahest lapsest planeerimatult neli ja kui keegi tahab nüüd vastutustundetust nina alla hõõruda, siis kas me ei vastuta praegu?

Loomulikult on kena, kui ema saab olla lastega kodus ja neile rohkem olemas olla, kui enamikel aga mulle jääb sellest postitusest küll kahjuks natuke mulje, et sul kui naisel on lihtsalt liiga mugav elu.

Saan õigesti aru, et teistes peredes on tore, kui ema saab olla laste jaoks rohkem olemas, aga meie peres, kus ma kevadel ja sügisel olen nelja lapsega üksi, on minul lihtsalt liiga mugav elu? Kas oleks parem, kui ma võtaksin lastelt, Silverilt ja iseendalt meie ühised suved, et käia tööl ja maksta kaheksal kuul aastas suur osa palgast kellelegi, kes oleks minu tööloleku ajal lastele olemas? Sealjuures ei arvaks keegi, et lapsehoidjal on mugav elu …

Sul on mehega vedanud, see on ilmselge aga seda enam võiksid oma kullatükilt natuke koormust maha võtta, meestel pole kombeks vinguda ja halada, et on raske või öelda, et neid miski häirib, näiteks see asjaolu, et ta on pere ainuke ülalpidaja.

Meil kullatükiga (ma ei kasuta kunagi ka sellist väljendit) on kombeks teineteisega avatult rääkida ja antud teema oleme väga põhjalikult läbi arutanud, tema jaoks pole see variant, et ma lähiaastatel tööle lähen.

Tal ei oleks kuidagi kergem, kui ta peab ka suvel perest lahus olema ja aastas kaheksa kuud muretsema, kuidas ma kodus üksinda kõigega hakkama saan. Ei, minu töötamine ei tooks teda siia tagasi ega vähendaks tema koormust seal, sest tal avanesid Soomes uued võimalused, mida ta soovib kasutada ja mille nimel ta varasemast veel rohkem pingutab.

Sinu lapsed saavad ka ühel päeval suureks ja iseseisvaks ning lahkuvad kodust, siis võib sul lihtsalt igav hakata ja kui pole erilist töökogemust ka ette näidata ja siis soovid tööle minna on jätte teistmoodi keeruline olukord.

Aitäh, et sellele tähelepanu juhtisid, ise poleks ma tõesti selle peale tulnud, et mul võiks kodusena igav hakata, kui lapsed on pesast lahkunud. Seda ehk seetõttu, et ma polegi kunagi plaaninud nii kaua kodune olla?

Nagu ma laineid löönud postituses kirjutasin, siis ma ei arvanud varem, et ma tänagi veel kodune olen, aga vastavalt valikutele, oludele ja võimalustele on praegu sedasi läinud ehk hetkel on selline lahendus meie pere jaoks kõige parem. Ma ei tea, kuidas me sellega teistele peredele liiga teeme, aga katsun edaspidi antud teemal madalat profiili hoida.

Tulevikus tööle saamise osas ma ei muretse, sest ma olen täitsa valmis hakkama koristajaks, postivedajaks, liinitööliseks, lihalõikajaks, pakendajaks, sõnnikurookijaks (pole üldse võõras töö) või ükskõik kelleks, välja arvatud telefonimüüjaks, selle töö ees löön küll risti ette.

Teiseks, võib nüüd muidugi öelda, et “aga ma teadsin juba siis, et ta on õige ja tubli mees, keda saab usaldada”. Aga teismelisena armuvad ja mõtlevad kõik nii, aga siiski vähesed veavad sellega välja. Ma ei karda välja öelda, et hoolimata Liivi ja tema mehe suurtest pubekaea tunnetest, oli neil täiesti 50/50 võimalus, et tüüp oleks osutunud heaks petiseks ja muidu mölakaks. See on igavesti tore, et nii ei osutunud, aga minu jaoks jääb see juhuseks, mitte kindlaks 17 aastase tüdruku teadmiseks.

Pean veidi parandama ja ütlema, et ma olin 15aastane, kui kirjutasin päevikusse, et Silver erineb teistest endavanustest ja temast saab tulevikus ilmselt hea abikaasa ja isa, 17aastaselt ma endiselt selles ei kahelnud, aga see ei olnud ka siis mu kindel teadmine, vaid põhjendatud oletus.

Suuri tundeid tundsin ma enne Silverit teise noormehe vastu ja need tunded olid ikka sellised, et ma pole pärast teda kogenud nii valusalt füüsilist armumist, aga sellest hoolimata võtsin ma teda – nagu ka tema mind – kui ajaviidet, sest ma teadsin, et ta on ebausaldusväärne (naiste)mees, kes ootas minult ainult üht. Mitte ühegi mesijutu, mõjutamise (keegi ei oota mind kuude viisi) ega üritamisega ta mind nii kaugele ei saanud ja seda mitte seetõttu, et ma poleks füüsiliselt tahtnud, tahtsin küll, aga ma ei kavatsenud olla üks paljude seast ja ma ütlesin talle seda juba eos.

Ma tahtsin olla üks ja ainus. Lisaks tahtsin, et mul oleks selle ühe ja ainsaga ka midagi rääkida, kui suured tunded maha jahtuvad. Ma ei karda ka nüüd, 15 aastat hiljem, välja öelda, et hoolimata minu suurtest pubekaea tunnetest, olin ma kahe jalaga maa peal ega lootnud naiivselt, et inimene muutub ja meid ootab ees ühine tulevik. Tundeid ma küll sundida ei saanud, aga nendel end juhtida ka ei lubanud.

Silveriga oli kõik teistmoodi. Kui ma end 15 aastat tagasi talle külla surusin ja me esimest korda omavahel päriselt rääkisime, siis me lihtsalt jäimegi rääkima. Mainin ära, et Silver ei oodanud mind enda juurde, ta hoopis mõtles, et ma olen tüütu ning juurdles oma peas, miks ma sinna lähen ja kuidas minust lahti saada.

Me olime varem palju kordi samas seltskonnas olnud, aga me polnud kordagi teineteisega juttu ajanud, sest Silver ei vaadanud mulle kunagi otsagi. Hea, kui ta mind mokaotsast teretas või mõnele mu küsimusele napisõnaliselt vastas. Minus tekitas selline tõrjuv olek ainult huvi tema isiksuse vastu, temal polnud minu vastu aga mingit huvi, tema jaoks olin ma laps ja ta ei saanud aru, miks teised temavanused minuga suhtlesid.

Tollel päeval sai ta nii mõnestki asjast paremini aru ja mina nägin Silverit, kes ei olnud üldse tõrjuv ega napisõnaline. Meil ei saanud jututeemad otsa, me rääkisime ja naersime lõputult, jõime mitu tassi teed ja vaatasime tema pere pildialbumeid, kuni ta mind õhtul koju viis ja me seal edasi minu pere pildialbumid vaatasime. Me olime märkamatult terve päeva koos olnud ja selle aja sees teineteise perega põhjalikult tutvunud. Minu arvates vägagi lootustandev algus ausaks ja usaldavaks suhteks.

Sellest päevast peale kohtusime sageli ja rääkisime, rääkisime, rääkisime … Suurt midagi muud me aasta esimeses pooles ei teinudki. Me rääkisime absoluutselt kõigest, maailmas toimuvast, inimsuhetest, homoseksuaalsusest, minu koolist, tema tööst, enda lapsepõlvest tulevikunägemustes olevate lasteni välja (mitte ühiste, me rääkisime kui sõbrad).

Mulle meeldis Silveri juures see, et ta suhtus kõigesse nii mõistlikult, ka homoseksuaalsusesse, kuigi ta tegelikult ei mõista seda siiani. Ta lihtsalt ei ole “peded ahju” tüüp, vaid inimene, kes elab ise ja laseb ka teistel elada. Mulle meeldis, kuidas ta enda lähedastest või esimesest armastusest rääkis. Ta rääkis viimasest lausa nii hästi, et kui meist hiljem paar sai, siis ma alguses põdesin, et ma täidan lihtsalt kellestki teisest jäänud tühimikku.

Kohati tegi egole pai küll, kui teised kutid mulle ligi ajades kinnitasid, kuidas ma teistest tüdrukutest – ka nende endi omadest – erinen, kuid samas näitas see mulle seda, et järgmist tüdrukut kiidetakse lihtsalt minu arvelt. Silver ei olnud selline, ta ei ajanud mulle mesijuttu ega teinud teisi tüdrukuid maha, et ma end seeläbi kuidagi erilisena tunneksin, kuid ma tundsin end erilisena, sest olin ainus tüdruk, kellega ta suhtles.

Olen seda tegelikult kõik need 15 aastat olnud. Kui teismelisena mõtlesin, et tahan olla kellegi üks ja ainus, siis päris seda ma silmas ei pidanud, aga sobib nii ka.

Igatahes, me ei olnud veel suhtes, kui kirjutasin päevikusse, et Silverist saab kunagi kindlasti hea abikaasa ja isa. Ma ei pidanud üldse silmas, et temast saab minule hea abikaasa ja meie lastele hea isa, sest esiteks ei mõelnud ma siis veel nii kaugele ja teiseks – kuigi ta mulle meeldis – pidasin teda enda jaoks liiga häbelikuks ja välimuselt ebaatraktiivseks.

Miks ma arvasin, et temast saab hea isa ja abikaasa? Asi ei olnud ainult meie vestlustes, kuigi ma tegin järeldusi ka nendest ja seda eelkõige läbi selle, kuidas Silver suhtus inimestesse enda ümber. Ma arvasin seda rohkem selle põhjal, kuidas ta arvestas teistega, kuidas ta märkas pakkuda abi, kuidas ta suhtus väikestesse lastesse või loomadesse (sealhulgas minu rottidesse), kuidas ta hoidis korda, kuidas ta minu eest hoolitses, kui me koos aega veetsime ja nii edasi. Asi oli tema tegudes.

Meist ei saanud paar tänu pubekaea suurtele ja pimestavatele tunnetele, sest meil ei olnud neid. Meie suhe arenes aeglaselt ja selle vundamendiks olid meie lõputud vestlused või siis see miski, mis need vestlused lõputuks muutis. Mulle meeldis Silveriga koos olla, ma tundsin enda tema seltsis vabalt, mugavalt, hästi ja ma tundsin temast puudust, kui me ei olnud mitu päeva kohtunud, aga ma ei olnud sedasi armunud, et mul oleks tema kõrval süda kiiremini lööma hakanud. Ma ei arvanud, et midagi sellist üldse juhtuda võiks, sest füüsiliselt mind tema poole ei tõmmanud.

Me olime veidi üle kuu suhelnud, kui ta olude sunnil minu juurde ööseks jäi ja me samas voodis magasime varahommikuni rääkisime (üleni riides). Vahepeal silitas ta mu juukseid ja õlavart ning ma mäletan siiani, kuidas mind ehmatasid need liblikad, kes kõhus lendama hakkasid. Ma ei uskunud, et Silveri puudutused võiksid mulle sedasi mõjuda, aga mõjusid. Nendes oli teistsugune õrnus ja hoolimine, mis käis sel hetkel südamest läbi, aga sinnani, kuni süda hakkas teda oodates kiiremini lööma, läks veel omajagu aega.

Järgmistel kuudel esines üksikuid õrnusehetki veel, kuid algatus tuli alati minult ja Silver ise sealt edasi midagi ei üritanud. Ma olin mõnel päeval kindel, et ta pole minu vastu ükskõikne, tema pilk reetis teda. Mõnel teisel päeval jälle kahtlesin selles, sest minul oli temaga sõbratasandilt kaugemale raske jõuda ja tema ise ei teinud ainsatki lähenemiskatset minu suunas. See tekitas segadust ja pani mind kahtlema selles, kas ma üldse tahan midagi nii tagasihoidliku noormehega.

Suurte tunnete asemel olidki pigem suured kõhklused, kuid vaikselt ja loomulikult me ikkagi millekski enamaks kasvasime, mistõttu 17aastaselt olin ma juba mõnda aega saanud tunda, kui hea kaaslane ta on ning olin aina enam veendunud, et temast saab ka hea isa ja siis juba tõesti lootsin, et seda meie lastele.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et tal oli töö enne mind, seega hooajal oli tal vähe vaba aega ning selle vähese eelistas ta veeta minuga. Sõbrad jäid teisejärguliseks, kuni kadusid paari aastaga sootuks pildilt. Minu käsi seal mängus ei olnud. Kui ma midagi üldse palusin, siis seda, et me liituks sagedamini meie vana seltskonnaga, aga tema enam ei viitsinud.

Silver sai oma suhtlemisvajaduse rahuldada tööl, väljaspool tööd muutus ta täiesti perekeskeks juba paar aastat enne lapse sündi. Kui me käisime väljas, siis kinos, teatris, kohvikus, loomaaias, näitustel või käisime tema pere koeraga jõe ääres, minu pere koertega metsas, kahekesi matkaradadel, suvel ujumas, talvel suusatamas, uisutamas ja nii edasi. Me ei olnud noored, kes oleksid lugu pidanud pidudest või üldse alkoholist, me ei olnud ka noored, kellel oleks olnud kõrged sihid või rännuplaanid, me olimegi varakult igavad pere- ja kodukesksed inimesed.

Lapsele vaba tee andmise ajaks oli meil pulmakuupäev paigas, olime selleks ajaks peaaegu 4 aastat (igal võimalusel) koos olnud ja olime teineteist päris hästi tundma õppinud. Ikka need lõputud vestlused ja tehtud teod, eks. Nende lõputute vestluse käigus rääkisime väga palju ka lastest, me märkasime neid avalikes kohtades, me arutlesime, kuidas meie nii nähtud kui ka nägemata – näiteks lapsepõlves kogetud – situatsioonides käituksime ja enamasti meie nägemused klappisid. Minu arvates taas üsna lootustandev algus uue elukorralduse eel.

Tänaseks oleme küll kõhud tollal öeldud sõnadest täis söönud, aga suures plaanis ühtisid me mõtted siis ja ühtivad ka praegu. Kokkuvõttes julgen öelda, et ma teadsin, kellega ma suhtes olen ja lapsed saan ning see ei olnud juhus, et Silver mölakaks ei osutunud. Jah, täiesti välistatud see ei olnud ega saagi kunagi olla, aga risk, et nii võib minna, oli väike ja kahanes iga lapse sünniga.

Silver ei ole ainuke, kelle puhul olen ma mõelnud, et temast saab hea isa ja kelle puhul on see nii ka läinud. Samamoodi vastupidi, olen nii mõnegi puhul mõelnud, et mina sellise inimesega ei julgeks lapsi saada ja need tüübid täna oma lapsi ei toeta. Ilmselt on kõigil selliseid kogemusi, või ei?

Ma ei ole käinud ringi silmaklappidega, ma olen näinud purunenud suhteid, ma olen näinud mölakatest mehi  … Jumal küll, ma veetsin suure osa lapsepõlvest vanaema juures, kus elas ka mu alkohoolikust onu, kes oli oma elu ja pere maha joonud ning ta pole suguvõsas ainus selline näide, rääkimata igasugustest teistsugustest näidetest. Mu enda emagi on pärit katkisest perest ja on oma tädi poolt lapsendatud … Isa ei kasvanud samuti harmoonilised pereelus, tema isa tegi enesetapu, kui ta oli vaid kuuene …

Need lähemalt ja kaugemalt nähtud või kuuldud lood ei õpetanud mind kõigis kahtlema, aga mingeid ohumärke õpetasid märkama küll, mistõttu olin ma tõesti juba 15 aastaselt vastassugu hinnates pigem kainelt kalkuleeriv kui tunnetest pimestatud.

Ma ei olnud kindlasti kõige mõistlikum teismeline, muidu ei oleks ma praegu põhiharidusega, aga endale olin ma omistanud kõrge väärtuse ja potentsiaalsele abikaasakandidaadile seadnud kõrge lati. Juhus oli vaid see, et Silver nii varakult selle lati taha pidama jäi, ise veel nii lühike …päkapikud.jpgKes soovib sel teemal vaielda, siis tuletan meelde, et ma olen tänaseks 30aastane, mitte enam 15aastane, kes “ei tea elust ega armastusest midagi” ja kellele tuleb selgeks teha, kui naiivne ma olen. Kui ma vaatan nüüd küpsema pilguga ajas tagasi, siis ma näen endiselt, et ma ei olnud naiivne pubekas, kellel kaaslasega vedamine oli pime juhus, vaid ma olin kaalutlev teismeline, kes vajadusel surus esktraverti endas alla, sest hindas turvatunnet, mida üks introvert pakkus.

Naljakas on see, kuidas mulle üritati näidata teist arvamust, kuigi ma ei ole kuskil enda arvamust sõltumatusest või sõltuvusest avaldanud. See, et abikaasa sissetulekust sõltumine mind igapäevaselt ei ängista ega häiri, ei räägi sellest, mida ma arvan, vaid mida ma enda olukorras tunnen, või siis õigemini ei tunne. Ma kordan taas, et meie valikud on tehtud vastavalt oludele ja võimalustele, ma ei astunud ellu mõttega, et jään kellestki nii kauaks rahaliselt sõltuma ega ela praegu mõttega, et ma kunagi tööle ei hakka.

Minu postituse mõte oli jagada ühe abikaasa sissetulekust sõltuva naise kogemust, millega ei kaasne etteheiteid ega rahaga manipuleerimist ka pingelistel aegadel, ja olla selle eest tänulik.

9.veebruar:

Olen peamise vastukajaga – haridus, töökogemus ja iseseisvus on olulised ning need võiksid olemas olla enne lapsi – igati nõus, kuid ma ei saa aru mulle suunatud tagasisides teismelisena tehtud otsuste arvustamisest või “minu vanemad kasvatasid mind teisiti” argumentidest. Mis nende mõte oli? Ootas keegi, et lähen ajas 12 aastat tagasi ja proovin uuesti? Edastan vanematele pretensioonid? Või oli ainus mõte tõestada, kui õigesti endal on elatud?

Mulle meeldis KKI postitus ja sellele järgnenud arutelu, aga raske oli lugeda seda emotsioonitult, kui tekstis oli Liivi, Liivi, Liivi, Liivi … Isegi positiivsete – mida enamus oli – Liivide puhul. Ikka väga veider oli lugeda arutlemist minu või meie pere näitel, seetõttu ei tahtnud ma ise mitte kuskil ka sõna sekka öelda, tahtsin lihtsalt nähtamatu olla.

Kui see kedagi lohutab, siis on päevi, kus ma end haletsen; kus ma tunnen end mõttetuna, kuna ma ei ole midagi saavutanud; kus ma olen kade nende peale, kes on ja seda veel laste kõrvalt; kus mul on küsitlustes valus märkida, et olen põhiharidusega, kodune ja peres on neli last; kus ma tunnen end halvasti, et ma ei teeni ega saa isegi kooliga hakkama; kus ma nutan Silveri kaisus ega mõista, mida ta minus näeb, kui ma ilmselgelt pole temavääriline ja nii edasi.

Saadud tagasiside ja loetud arvamuste põhjal möödus mul umbes pool jaanuarit sellise masenduse all, aga see ei muutnud midagi, ma ei ärganud lõpuks teise inimesena. Ma ei soovi endiselt midagi saavutada, see surve tuleb ainult väljast, mitte minu seest.

Ma ei unista enam, et kui ma suureks saan, siis … Ma olengi juba suur ja kui minus pole siiani avaldunud isikuomadused, mis paneksid mind öösiti laste kõrvalt õppima või lubaksid arvata, et minust saab hea liider, kes ei hakka pingelistes olukordades värisedes higistama ja nutma, siis järelikult pole suured saavutused minu jaoks. Keegi peab lihttööd ka tegema, sama hästi võin see mina olla ja ma kinnitan, et ei mina ega lapsed saa olema Eestis esimesed, kes surevad nälga, kui peaksin lootma vaid iseendale. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Silver: “Massaažis käimine on jube populaarseks muutunud, head massöörid teenivad kindlasti hästi.”
Mina: “Arvad, et ma peaksin massööriks hakkama?”
Silver: “Ei, sul on liiga väikesed ja õrnad käed, neid pole tundagi.”
Mina: “Sellisel juhul on need ideaalsed lingam-massaaži käed …” *1JOv

* Puhas huumor, saab ka teisiti.

Meistereksija jutte ja muud

Me tulime mõned päeva tagasi Soome, aga oleme kuidagi juba pea kolm nädalat siin olnud. Päriselt, nii kiiresti see aeg lähebki. Ma kardan, et sedasi tuleb sügis enne peale kui ma jõuan viimaste kooliasjadega valmis. Ja ma siin veel mõtlesin mõned asjad ette teha, et keset kooliaastat oleks 12. klassis vähe kergem. Tegelikult endiselt mõtlen, ma ei ole veel lootust kaotanud, tuleb lihtsalt kokakoolat varuda ja laste ööune ajal end kokku võtta. See kokakoola osa pole nali, ma päriselt toetun sellele, kui tean, et pean öösel mõttetööd tegema.

Päeval ma keskenduda ei suuda. Asi ei ole ainult suutmises, vaid ma ei saagi millessegi süveneda, kui iga 5 minuti tagant tahab keegi midagi öelda, küsida, kaevata või käib taustaks möllamine, mis muutub kiiresti kaklemiseks ja sealt edasi nutuks. Mina olen ilma jäänud sellest emaduse imelisest multifunktsionaalsusest, millest aegajalt olen lugenud. Teate küll neid arvamusi, kuidas just lapsevanem peaks olema tööturul hinnatud, sest tänu laste kasvatamisele on ta kohusetundlikum, oskab paremini aega planeerida, kiiresti reageerida, mitme asjaga korraga tegeleda ja nii edasi. Minust sellised artiklid igatahes ei kirjuta.crazy-house1See pilt iseloomustab endiselt minu argipäeva, mul on isegi samasugune kõht ees, ainult et seal sees ei ole kedagi. Koera õnneks ei ole, aga see eest on kaks kassi ja kaks merisiga, kellega on ka pisut vaeva. Praegu muidugi mitte, sest meie pisikesed pereliikmed on oma vanaemade juures. Nali, ma ei pea end oma loomade emmeks ega arva, et mu ema on nende vanaema.

Hetkel on seis siis selline, et kassidel on minu vanemate juures hea elu ja merisigadel Härra vanemate juures veel parem. Põssad tahtsime alguses küll kaasa võtta ja nad oleksid isegi autosse ära mahtunud oma meetrise puuriga, aga kuna oli võimalus, et me jääme sõbra juurde ööseks, siis oleks nende seiklemine veidi liiga pikaks veninud. Ilmselt oleks ka vahepeatuseta reis nende jaoks veidi liiga pikk ja raske olnud. Isegi 20 minutit autosõitu Härra vanemate juurde oli nende jaoks stressirohke, nii et ma ei kujuta ette, kuidas 8-9 tundi pikk reis oleks neile mõjunud.

Ma kahjuks pilti ei teinud, kuidas kõik see autosse ära mahtus: IMG_3483Aga mahtus ja rohkemgi veel, sest kõik asjad ei ole pildil, osad olid juba autos ja osad asjad olid pakkimata. Küll tegin pilti siis, kui kassid, merisead ja nende söögid (10-kilone toidukott ja mitu pakki heina) olid maha tõstetud ja kõik asjad sedasi paigutatud, et salongi jäid vaid laste seljakotid vahetusriietega, autokülmik ja 2 kotitäit süüa.  chrysler voyagerNii “tühja” autoga ei ole me ühelgi aastal Soome sõitnud, alati salong ka maast laeni asju täis olnud. Muidugi varem on meil lisaks kõigele muule kaasas olnud veel (kahekohaline) vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja muu selline, aga asi on ka selles, et uues Chrysleris on vähe rohkem ruumi, pagasiruumi põhi on hästi sügav ja keskmise rea istmete ees on mahukad panipaigad, nii et sellesse autosse lihtsalt mahubki rohkem ja see muudab reisimise mugavamaks.

Seekord oli see Soome reisimine omaette seiklus, millest on veidi piinlik kirjutada, aga mis teha, kui see nii oli. See on nüüd see meistereksija osa. Sõitsin jaanipäeval esimest korda A-terminali. Käisin nädal enne Google Mapsis teekonna läbi ja mulle tundus, et D-terminalist möödudes tuleb veel pikalt otse edasi sõita, aga kui ma juba otsapidi Soo tänaval olin ja see edasi Tööstuse tänavaks läks, siis sain aru, et midagi on valesti, nii pikalt ma küll ei oleks pidanud sõitma. Tõmbasin kõrvale ja hakkasin esimest korda telefonis Google Mapsi uurima ning avastasin, et seal saab teekorda määrata ja seda GPS-ina kasutada. Ainult et ma ei saanud aru, et seal tuleb vajutada ka “mine”, et see rakendus tööle hakkaks. Tegelikult ma ei tea, mida ma üldse tegin, sest ekraanile tuli pikk sirge joon, millest ma järeldasin, et pean otse edasi sõitma, kuigi tegelikult oli mul kaart teistpidi ees ja see joon näitas teed tagasi. Kui ma juba otsapidi Paljassaares olin, siis mõtlesin, et midagi peab olema ikka väga viltu, ei ole võimalik, et siit saab ka A-terminali. Taipasin siis lõpuks “mine” nuppu vajutada ja pidin vaid mingi 4 km tagasi sõitma.

Õnneks startisin ajavaruga, sest kuigi leidsin, et A-terminali on lihtne minna, siis jätsin ikkagi võimaluse, et ma eksin ära, see on lihtsalt minulik. Ma ainult ei kujutanud ette, et ma nii puusse võiksin panna. Soomes tuli Härra koos GPS-iga sadamasse vastu, nii et sealt alates oli mured murtud. Kusjuures Härral läks ka hommikul vähe kehvasti. Ta tuli Onnibusiga Helsingisse, kodulehel oli pileti hinnaks 9 €, aga kuna tal telefonis netti ei ole ja mugavat printimisvõimalust ka mitte, siis otsustas bussijuhilt pileti osta ning temale tuli juba pea kolm korda rohkem välja käia. Oleks seda teadnud, oleks selle printimisvõimaluse leidnud ja kokkuhoitud 16 € näiteks minu isikliku GPS-i kogumisfondi paigutanud. Et siis teate, kui plaanite kord Soomes Onnibusiga sõita – ostke pilet kodulehelt.

Mul läks tegelikult üleüldse hästi, et ma kohale jõudsin, sest enne linna juhtus veel kole õnnetus, kus kits jooksis autole ette. Mitte minu autole, aga see oleks võinud olla minu auto. Ma sõitsin püsikiirusehoidjaga 95 km/h ja üks auto sõitis mul pikka aega sabas, kuni lõpuks enne Jägala viadukti minust mööda sõitis ning siis viaduktile järgnenud kurvis hoo sedasi maha võttis, et ma pidin ka püsikiirushoidja maha võtma ja hoogu vähendama ning järgmisel hetkel nägingi, kuidas kits jooksis minu ees sõitnud autole külje pealt ette. Pauk oli kõva ja suurte silmadega hirmunud kits jäi teele vurrina keerlema. Mulle tundus, et tal polnud enam ka ühte jalga või oli see jalg siis murtuna ta keha all, igatahes oli see väga valus vaatepilt ja elulooma temast vaevalt enam sai. Mina sõitsin edasi, kitsele otsa sõitnud auto jäi seisma. Pärast mõtlesingi, et kuidas oleks see olnud, kui minust ei oleks mööda sõidetud. Kas siis oleks kits mulle ette jooksnud ja ma oleksin laevast maha jäänud või oleks ta hoopis minu nina alt läbi jooksnud ja kõik oleks hästi olnud? Võib-olla vaevasid sarnased küsimused ka seda õnnetut juhti, kes paar kilomeetrit pärast möödasõitu sellesse kokkupõrkesse sattus.

Jaanipäevast rääkides, siis Härra ei tulnud mulle niisama sadamasse vastu, vaid me läksime edasi sõbra juurde jaane pidama. Kui juba lõuna paiku tema juurde jõudsime, siis mõtlesime, et kuna me nii vara kohale jõuame, siis ikka ei hakka ööseks jääma, aga läks nii, et jäime kaheks ööks ja sellest jäi ikka väheks. Sõbral on tõesti täielik spaakodu nagu lapsed seda kutsusid ja me laadisime seal ikka mõnuga akusid. Need kaks päeva veetsime põhiliselt terrassil, nautisime vaadet, värsket õhku, linnulaulu, head sööki ja lihtsalt kulgesime. Mõlemal õhtul käisime saunas, vihtlesime, hüppasime basseini. Teisel õhtul ma tegelikult ütlesin, et mul on nii külm, et jätan basseini vahele, sest paljas mõte sinna külma vette hüppamisest tekitas kananahka, aga kuna lapsed minuga kohe sauna ei tulnud, siis sain mõnuga leili visata ja vihelda ning äkki oligi keha nii kuum, et see külm vesi tundus hoopis väga ahvatlev. Vesi oli ka hoopis soojem kui eelmisel õhtul, kui viskasin leili ainult laste normi järgi.

Lastel oli seal ka tegevust rohkem kui küll ja lahkumispäeval said nad oma elu esimese mootorrattasõidu, mida nad eelnevatel päevadel nii ootasid. Nad ei olnud ainsad, kes ootasid, mina ikka ka, ainult et mul ei olnud see elu esimene sõit. Sõiduks on seda tegelikult palju nimetatud, sest piirdusin vaid sissesõidutee ja maja taha jäänud metsateega, aga laste jaoks oli asi seegi. IMG_3616Tean, tean, halb eeskuju, aga igaks juhuks ütlen, et turvavarsustuse puudumine ei ohustanud meie kellegi turvalisust.

Kuigi sellest nädalavahetusest on juba kaks nädalat möödas, räägime Härraga sellest siiani, see oli tõesti selline puhkus ja lõõgastus, mida me ei ole oma lastevabade spaapuhkuste ajal ka kogenud. Lähiajal plaanimegi uuesti 300 km kaugusel sõbra juures käia, et maha jäänud pusa ära tuua ja siis juba terrassil vahukoorega kohvi ka juua. Rohkemat polegi vaja.

Kui veel eksimisest rääkida, siis suutsin siin ka ära eksida, kuigi orienteerun Pori linnas palju paremini kui Tallinnas, eks see ole palju väiksem linn ka, kus orienteeruda. Kui esimesel õhtul lastega Kirjurinluoto mänguväljakule läksime, siis tegime seda päris esimest korda jala. Veel eelmisel aastal oli see liiga suur ettevõtmine ja seetõttu käisin alati autoga, kuigi maad on sinna vähe. Nüüd on sama seltskonnaga liikumine oluliselt kergem ja nii ma vedasin selle seltskonna suure ringiga mänguväljakule. Asi oli lihtsalt selles, et siin on ühesuunaline tänav ja autoga sõitsin alati paremale, aga jala minnes oleksin pidanud liikuma vasakule, kõndima tänava lõppu ja siis paremale hoidma. Nali naljaks, aga sel esimesel õhtul ei orienteerunud ma enam üldse ja kõndisin hoopis paremale, tänava lõppu ja siis vasakule ning jõudsin välja veidi vale silla juurde. Sai muidugi nii ka, aga lihtsalt 1,3 kilomeetri asemel jalutasime maha 3 kilomeetrit. See pole mul ju üldse mitte neljas suvi Pori linnas, eks, aga näe, ikka suudan siin eksida.1Mul on üldse selle orienteerumisega nii nagu on, näiteks võin astuda tänavalt poodi, seal paar tiiru ära teha ja siis uuesti tänavale astudes tagasi kõndima hakata, sest ma ei saa aru, kummalt poolt ma tulin. Oma kodus võin ka rääkida näiteks katlamajast ja siis käega hoopis teises suunas näidata. Minu sisemine kompass ei tööta, mis teha. Isegi lastel töötab see paremini – kui teisel päeval jõudsime mänguväljakule kenasti kohale, siis tagasiteel jätsin ühe ristmiku ületamata ja kaldusin mööda kõnniteed paremale, mille peale lapsed ütlesid, et me ei tulnud enne siit ja siis ma märkasin ise ka, et ei tulnud tõesti.

Muidu on siin Soomes nii mõnus olla. Kahtlesin küll, kas üldse tulen, sest Härra viimased koduskäimised olid sellised, kus õhk läks kiiresti jahedaks ja tema äraoleku ajal olid telefonikõned ka sellised, et tundsin tema hääles vaid tööstressi. Pärast pooleaastast stressivaba perioodi mõjus see mulle kui sahmakas külma vett, nii et mulle väga ei meeldinud mõte, et tulen lastega siia ja siis on Härra närvid veel rohkem pingul, kui ta pärast pikka mürarikast tööpäeva ei saa kodus ka rahu. Naljakas, aga olemine on siin hoopis täiesti pingevaba ja seetõttu mul tekib väike kahtlus, et asi ei olnud ainult tema tööstressis, vaid ka minu koolistressis. Oli, mis oli, nüüd on kõik jälle korras. Mitte, et vahepeal ei oleks korras olnud, Härra näiteks ei saanud üldse aru, et meil midagi viltu oli, temal oli lihtsalt tööl mured. Kui temal on mured, siis ta tõmbub endasse, muutub napisõnaliseks ja on minu suhtes jahe. Kui minul on mured, siis ma tahan veeeel rohkem kaisus olla ja rääkida, rääkida, rääkida. Loomulikult on jahe mees minu jaoks mure, nii et mul oli vahepeal päris raske tema kõrval põleda ja kõike endas hoida, et mitte tekitada talle lisapingeid. Õnneks on tema töömured tänaseks vaibunud ja mina olen oma mehe tagasi saanud.

Härra, Härra … mind on hakanud see Härra nii häirima, et ma ei tahaks teda enam üldse nii kutsuda, aga ma ei ole suutnud midagi muud asemele mõelda. See oli nüüd mõttetu vahemärkus, aga kui millalgi peaksin hakkama mingist uuest mehest kirjutama, siis teate, et Härra on siin lihtsalt uue nime saanud.

Kui veel temast rääkida, siis nädalavahetusel ajastas ta ideaalselt autoremondi. Võimalik, et mäletate, kuidas mul 3 kuud tagasi üks jahutussüsteemi kolmik otsad andis ja mu õemees selle ajutiselt aiavooliku kolmikuga asendas? Igatahes Härra kogu aeg rääkis, et peaks selle asja korda tegema, aga ei kiirustanud sellega, kuigi ühe lõdviku vahelt pressis vedelik end ikka läbi. Enne Soome tulemist proovisin klambrit sättida paremini, et lekkimine peatuks, aga see hästi ei õnnestunud ning lõpuks olid Härra isa ja vend ka kapoti all ning mässasid ligi tund aega, kuni isoleeri abil peatasid lekke täielikult. Tundus, et see ajutine lahendus võiks veel pikalt kesta, aga nüüd siin Soomes hakkas taas jahutusvedelik välja tilkuma. Laupäeval tahtis Härra minu kirbukatuuri ajal aega parajaks teha ning läks õiget kolmikut ostma, aga lõpuks tegin hoopis mina aega parajaks, sest ta oli sunnitud selle kohe ära ka vahetama. Kui ta oli oma kolmiku kätte saanud ja hakkas tagasi sõitma, siis andis ajutine lahendus täielikult otsad ning ta seisis ühel hetkel foori taga autoga, mille kapoti alt tuli paksu tossu. Tõmbas seal samas veidi kõrvale ja hakkas siis keset linna kolmikut vahetama. Mina samal ajal panin ühe haraka valitud asju vaikselt oma kohtadele tagasi, et mitte pankrotti minna.

Umbes nii huvitav elu meil ongi viimase kuu jooksul olnud, nii et saate aru, miks ma pikalt millestki kirjutanud ei ole. Pole lihtsalt olnud millestki kirjutada. Muidugi on palju muid teemasid, millel tahaksin pikemalt peatuda või mis ootavad poolikutena mustandite all, aga mul ei ole kirjutamistuhinat ikka tagasi tulnud. Ilmselt hoian veel mõnda aega madalat profiili ja lihtsalt olen. Vedelen kodus, käin lastega mänguväljakul, mere ääres, matkamas, istun siin õues kivi peal ja valvan lapsi, et nad end naabritädi juurde ei pressiks.

Siin on üks hoov kahe maha peale ja kõrvalmajas elab meie alumiste naabrite vanaema, kes on siin juba vaikselt meie lastele ka vanaema eest. On nad oma kommide, jäätiste ja karastusjookidega sedasi ära hellitanud, et lapsed juba ise lähevad tema ukse taha kella laskma ja jäävad nälginud nägudega jäätist ootama. Esimene kord, kui naabritädi meie lapsed enda juurde kutsus, oli päris ehmatav, sest lapsed olid naabrilastega omapead õues ja meie vaatasime neid vaid ühe silmaga aknast. Mingi hetk ei olnud Neljanda häält enam kuulda, Härra läks õue olukorda kontrollima ja Neljas oligi kadunud, poisid ka ei teadnud, kus ta on. Härra läks juba pabinasse, aga siis tuli naabritädi oma uksele ja ütles, et tüdrukud söövad pista lõpuni ja siis tulevad õue tagasi. Järgmisel hetkel olid juba kõik lapsed tema juures, taskud kummikomme täis.

Aga mis seal ikka, suvitame edasi ja kui enam ei jaksa, siis tulen kirjutan jälle midagi. 20170708_14461620170709_132757

Ps! Keegi käib minu nime alt mulle Instagramis südameid jagamas ja ühe korra on kommenteerinud ka. Ma vahetasin paroole, aga see kordus ka pärast seda. Kahtlustasin oma ema, tal enne ka juhtunud, kui olen jäänud tema arvutis aktiivseks, aga see polnud tema. Härra ema ka vaevalt oli, kuigi ma kahtlustan, et tema võis kogemata olla see, kes Facebookis minu blogi lehte korduvalt minu nime alt laikis. Aga seda ma välja ei nuputa, kuidas minu Instagramis nüüd sellised asjad juhtuvad, nii et kes tunneb end ära – logi välja!