Sünnituslugu: Neljas

Kuigi ma ei ole spirituaalne inimene, usun ma salamahti nii mõndagi, mis on silmale nähtamatu või mõistusele seletamatu. Ma usun näiteks siiralt, et Neljas tuli meie juurde põhjusega ehk ta ei ole lihtsalt „ups“, vaid kuskilt kõrgemalt meie juurde saadetud.

Neljas sai tekkimiseks ainsa võimaluse tsükli 50. päeval ja seda ta ilmselt ootaski. Kui päevad oleks käinud nagu kellavärk, siis oleksin umbes kolm nädalat varem spiraali saanud, aga sain hoopis neli nädalat hiljem positiivse rasedustesti. Mis tegelikult pidi minu südamerahuks just vastupidist tõestama. Ma olin olnud kuus nädalat (tegelikult küll neli, aga nädalaid loetakse ju veidi teisiti) rase, aga mitte miski ei andnud tunda, et asjalood võiksid sedasi olla.

Ma olin esimestel päevadel väga suures segaduses, üritasin rasedust eitada, et mul ei tekiks kõhus areneva lapsega mingit emotsionaalset sidet, sest plaanisin raseduse katkestada. Ma küll ütlesin juba esimesel õhtul Härrale: „Aga kui me ikkagi saaksime Ta…“ Ma ei mäleta, mida me edasi rääkisime, aga tean, et tahtsin selle mõtte peast pühkida. Kolmandal päeval oli minu jaoks selge, et me ikkagi saame neljanda lapse. Härral võttis selle mõttega harjumine palju kauem aega. Ta lootis viimase võimaluseni, et mõtlen ümber, aga ei surunud mulle oma soovi peale. Ma teadsin, et ta hakkab last armastama, kui ta sündinud on, aga tema selles nii kindel ei olnud ja see hirmutas teda. Ta käis minuga ultrahelides kaasas, oli mõistev ja toetav, aga ütles, et ta ei tunne lapse vastu midagi.

Kui ma arvasin, et poistega oli kerge, sest mu iiveldused oksendamisteni ei läinud, siis tüdrukuga ei tundnud ma isegi iiveldust. Selles suhtes on mul väga vedanud, sest mul on täielik oksendamisfoobia ja ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin üle elanud öökimisrohke raseduse. Seega rasedus oli minu jaoks kerge, väsinud olin küll, aga kes ei oleks, kui üle nelja aasta pole öösiti magada saanud. Ainus raske osa oligi see, et Härra ei jaganud minu tundeid. Vähemalt tema arvas nii.

Täpselt 4 kuud enne tähtaega ehk raseduse 23. nädalal kukkusin trepist alla. Härra oli läinud just poodi ja mina praadisin kotlette, kui Kolmas teisel korrusel lõunaunest ärkas. Võib-olla ma kiirustasin liigselt, aga lapsega koos alla tulles kukkusin juba esimese sammuga vasakule kintsule ning tulin koos lapsega kolinal alla välja.

Irooniline on see, et Härra oli enne treppi uue vahendiga pesnud, mis selle tavapärasest libedamaks muutis ning ta oli teinud varem nalja, et kui ma trepist alla kukun, siis on tema mured lahendatud. Ärge mõistke mu kallist abikaasat hukka, me teeme vastastikku sellist musta huumorit ja me kumbki ei solvu selle peal, vaid lisame tulele õli juurdegi.

Pärast kukkumist ei tundnud ma valu, tundsin ainult Kolmanda pärast muret, kuna tema oli mu vasakul puusal ja just vasakule puusale ma kukkusingi. Imekombel oli ta täiesti terve ja minu raske kere alla ta ei jäänud, ka tema nutt oli ainult ehmatusnutt. Kui nägin, et lapsega on kõik korras, siis esimene šokk möödus ja üritasin end püsti ajada, kuid käsi sattus millegi märja sisse. Siis mulle meenus, et olen ju rase ka ning avastasin, et istun suures loigus.

Sellele järgnenud ahastusnuttu kuulis ilmselt terve alev. Mul oli nii suur hirm, et nüüd kaotan lapse ja ma ei suutnud uskuda, et see juhtub minuga. Ma viskasin end pikali ja palusin Esimesel telefoni tuua, ta oli nii pabinas, et ei leidnud seda kohe ning mina ka ei mäletanud, kuhu ma selle panin. Ta oli tegelikult väga tubli, keeras pliidi kinni ja leidis lõpuks ka telefoni.

Esimese asjana helistasingi Härrale, et ta tuleks koju, sest kukkusin Kolmandaga trepist alla ja kutsun kohe kiirabi. Tema sai alguses aru, et Kolmas üksinda kukkus ja kui ta koju jõudes mind trepi ees loigu sees pikali nägi, siis ta plahvatas: „See ei ole võimalik! Kas sa ei oska kõndida?!“ Nutsime mõlemad. See oli see hetk, kus saime aru, et ta ei olegi lapse suhtes nii ükskõikne, kui arvas.

Teel haiglasse ma palusin, et Neljas annaks mulle andeks ja jääks minuga. Ma palusin teda kõva häälega ja hoidsin kõvasti kõhust kinni. Kiirabiauto raputas nii, et sisikond läks segamini ja ma ei saanud isegi aru, kas mul on sünnitus- või gaasivalud. Kartsin esimesi ning see viis mind veel rohkem endast välja, aga haiglas rahunesin juba maha, sest kõhuvalu kadus ning vett ka rohkem ei lekkinud. Kohe, kui mahti sain, helistasin Härrale ja rahustasin ka tema maha. Ta oli mulle selleks ajaks mitu sõnumit saatnud. Esimeses vabandas, et minu peale häält tõstis ja põhjendas, miks ta seda tegi, aga ma teadsin seda juba niigi. Teised sõnumid pakatasid murest.

Paar päeva pärast kukkumist.

See oli meile mõlemale õppetund, eriti Härrale, aga küllap seda oli vaja, et mõistaksime, kui habras on antud elu. Kõik läks hästi ja viie päeva pärast sain koju voodirežiimile. Puhata sain siiski vaid seni, kuni Härra kodus oli, aga pärast seda ma ka rapsima ei hakanud. Nägin vaid nii palju vaeva, et lapsed nälga ei sureks. Kuigi mõne aja pärast pidi oht möödas olema, olin ma siiski ettevaatlik ja aiatöid tegin jupikaupa aegluubis, vältisin igasugust pingetunnet kõhus. See hirm oli veidi ahistav, iga toonus ehmatas mind ja kõht läks mul toonusesse iga liigutuse peale. Vähese liigutamise viga ilmselt.

Kuigi ma üritasin olla rohkem diivanikaunistus ja liigutasin end vähe, ei tulnud mul kilosid nii palju juurde kui poistega, kaalunumber kasvas vaid 14 ühiku võrra. Raseduse füüsiline pool oli iseenesest kerge, aga ma siiski muretsesin üle ja kartsin iga valu, toonust või lihtsalt imelikku tunnet. Ka Härra muretses meie pärast ja kogu aeg rõhutas, et ma ei riisuks, niidaks, koristaks ega teeks midagi rasket, ta tuleb ja teeb seda ise. Kui ta kodus oli, siis ma olingi ainult diivanikaunistus.

Kui 37 nädalat täis sai, siis olin lapse sünniks valmis ja enam diivanikaunistust ka ei mänginud. Selleks ajaks hakkas suur pinges kõht häirima ning lastega oli juba keerulisem tegeleda. Sestap ootasin taas, et beebi tulema hakkaks. Olin seda meelt, et segava kõhuta on nelja väikese lapsega kergem tegeleda kui lõpurasedana kolmega. Tagantjärele võin öelda, et ma ei eksinud.

Kuigi 37. nädalast võisin lugeda vihjeid algavast sünnitusest, ei viinud need vihjed mitte kuskile, ainult narrisid mind. Ühel õhtul olin koheses minekus nii kindel, et andsin oma panuse 10-kilomeetrise jalutuskäiguga ning valud läksidki palju valusamaks ja tihedamaks, kuid hommikuks olid need taas kadunud. Ma ei mäleta, et mul poistega sedasi libavalusid oleks olnud. Rasedus ise oli üldse erinev võrreldes poiste ootamisega, kartsin, et ka sünnitus võib erinev olla ja muretsesin kõige rohkem selle üle, kas ma ikka saan aru, kui õige sünnitegevus algab.

Mõnede andmete põhjal algab lootevete puhkemisega vaid iga kümnes sünnitus. Minul olid kolm sünnitus just sedasi alanud ning muretsesin, kuidas ma seekord sünnituse ära tunnen, kui see peaks tuhudega algama. Libavaludest tüdinuna ei uskunud ma enam ühtegi valu. Kui 39. nädal jooksma hakkas, siis imestasin, et ma nii kaugele olin jõudnud. Olin kindel, et sünnitan varem ära ja seekord Härrata, kuna ta pidi Soomes tööl olema ega saanud nädalaid minuga kodus oodata. Kuid läks teisiti ja 39 nädala täitumisel ütlesin talle, et võib koju ära tulla, sest enam kaua ei lähe.

Varem oli plaan, et helistan, kui sünnitama hakkan ja tema tuleb esimese laevaga koju, see oleks võtnud parimal juhul 9 tundi aega, seega arvestasime, et lapse sünni juurde ta ei jõua. Õnneks läks teisiti ja koju jõudis ta 7. augusti õhtul ning 10. augusti hommikul see juhtuski…

Ärkasin 04:22 valusa toonuse peale ja läksin vetsu. See oli juba igaöine tava, et pissihäda endast valusate toonustega märku andis. Kuid seekord tuli järgmine valus toonus poti peal, mida polnud varem juhtunud ja paber jäi roosaks. Minul kadus uni ära ning hakkasin esimest korda üldse toonuste vahesid mõõtma. Vahed oli täiesti korrapäratud: 1 – 20 – 3 – 15 – 4 – 2 – 20 ja ka toonused kestsid 10 sekundit kuni minut, valude intensiivsus oli samuti seinast seina, mõni valuhoog vajas üle hingamist, mõne puhul ei teinud ma teist nägugi.

Mul polnud aimugi, kas see on nüüd õige asi või mitte. Raamatutarkused ütlesid, et haiglasse peaks minema, kui toonused käivad regulaarselt ja vahed on 3-5 minutit, aga samas ei olnud minu varasemad sünnitused ka keskmised olnud ja seetõttu helistasin kella poole 6 ajal igaks juhuks sünnitusosakonda ja kirjeldasin olukorda. Öeldi, et kuna tegu on neljanda sünnitusega, siis võib kõike oodata ja kutsuti kontrolli.

Äratasin Härra ja helistasin emale, kelle kutsusin poistele järele. Ootasime teda ja mõõtsime koos Härraga valude vahesid, need olid sama korrapäratud, aga üks valuhoog oli nii tugev, et olin algavas sünnituses kindel. Rasedus oli isegi pikaks veninud. Kui poisid sündisid 36+3, 39+3 ja 39+4, siis 10. augusti seisuga olin 39 nädalat ja 6 päeva rase olnud – rekord!

Kui ema tuli, siis teel autosse tabas mind taas väga tugev valuhoog, mille ajal kõndida ei saanud. Hingasin selle üle ja jalutasin autosse. Järgmine valuhoog tabas mind 20 minutit hiljem sünnitusosakonna koridoris, ka selle ajal toetusin seljaga vastu seina ning hingasin valu üle ja siis kepsutasin edasi sünnitustoa poole. Kell oli siis pool 7, ma jäin KTG aparaadi alla ja enesetunne oli selline, et veel sünnituseks ei lähe.

Pool tundi hiljem arvas seda ilmselt ka personal, sest aparaat näitas kahte kerget toonust ja ma ise tundsin ka vaid kahte pakitsustunnet selle aja jooksul. Kuna uus vahetus hakkas peale tulema, siis öeldi, et läbivaatuse teeb järgmise vahetuse arst kella 8 ajal.

Sinnani oli tegu väga kerge sünnitusega, aga olukord läks peagi pööraseks. Valud muutusid valusamaks ja tihedamaks ning viimaste valuhoogude ajal ma värisesin, kattusin külma higiga ja tundsin tugevat iiveldust, tunne oli selline, et minestan kohe. „Alumisel korrusel“ läks olemine nii ebamugavaks, et ruttasin poti peale, ma isegi ei tea, miks sinna, aga augu kohal istumine tundud sel hetkel hea idee.

See leevendaski seda kohutavat valu ja ebamugavustunnet, mida ma ei olnud kunagi varem tundnud. Härra kutsus arsti ja temale ma ütlesin, et mul on vist pressid või laps sünnituskanalis. Arst ütles, et läheksin lauale ja ta vaatab mu läbi, aga need mõned sammud sinna olid ületamatult rasked. Ma ei suutnud end potiltki püsti ajada. Kerge paanika hakkas juba peale tulema. Kui Teisega sain presside ajal autost pika maa teisele korrusele sünnitustuppa kõnnitud, siis kuidas ma nüüd ei saa kahte sammugi teha?!

Kuidagi ma end ikkagi püsti ajasin, need kaks vajalikku sammu tegin jooksuga ja lausa hüppasin laua peale, et mitte end rohkem liigutada, sest liigutamine oli rõve. Just, mul oli jalgevahel nii rõve tunne, et see tekitas iiveldust. Laual selili olemine vähendas seda tunnet, aga läbivaatus oli taas kohutav ja ma lausa anusin, et arst võtaks oma käe ära, sest mul oli nii valus. Temal olid õnneks head uudised ja ta ütles, et mul on täisavatus ning seda ebamugavustunnet tekitas sünnitusteedes olev punnis lootepõis. Küsis, kas teeb selle pressi ajal katki ja ma olin sellega rohkem kui nõus. Peagi tundsin kerget pressitunnet ja arutasin siis omaette kõva häälega, et see vist on nüüd press või äkki ei ole ka, aga vist siiski on ja lõpuks kinnitasin, et see ikkagi on press. Arst käskis pressida ja tegi samal ajal veekoti katki ning laps libises koos vetega välja, ma enda arvates ei teinudki midagi.

Neljas sündis kell 7:37 ehk sünnitus kestis kokku 3 tundi ja 15 minutit, millest 3 tundi oli täiesti talutavad, isegi kerged, aga viimased 15 minutit kirjeldamatult ebamugavad ja valusad. See hetk, kui ma lapse kõhule sain, oli taas nii ülev. Ma olin nii puhanud ja energiline ning kõik tundus nii tore, olin rõõmus, silitasime Härraga last, teretasime teda, Härra tegi meist pilte – idüll! Personal koristas laua ümbert vett ja mind vaadati veel läbi, aga see üldse ei häirinud.

Kui platsenta ka välja tuli, siis pandi mulle vähe kuivem ühekordne lina tagumiku alla ning kaaluti Neljas üle. Ma hüüdsin täiesti tühja koha pealt 3400 ja arvake ära, kui palju laps kaalus. Täpselt 3400 grammi. Ma olin kas nii kogenud sünnitaja, et tunnetasin ära, mitu kilo endast välja pressisin, või avaldusid mul sel hetkel selgeltnägijavõimed (miks need küll siis ei avaldu, kui Viking Lottot mängin?), aga naljakas ja uskumatu see hetk igatahes oli.  Pikkust oli tal 50cm ja hääl oli kõva. Poisid olid tagasihoidlikumad, Esimene ei teinud näiteks üldse häält.

Edasi jäime kolmekesi sünnitustuppa ja meid unustati sinna kaheks ja pooleks tunniks. Neljas juba ammu magas, minul oli külm, sest mu küljealune oli väga märg, Härral oli ka igav. Kui mind lõpuks oma vereloigust päästeti, siis jätsin südamerahuga lapse teiste hoolde ja lippasin duši alla. Lippasin on täiesti õige sõna, sest tahtsin kiiresti teha ja mu enesetunne oli suurepärane. Kuivatamise ajal kuulsin üle osakonna suurt kisa ja sain kohe aru, et seda teeb meie preili. Kiirustasin veel rohkem ning jooksujalu läksin hääle suunas. Kui lastearsti kõrvale jõudsin, siis tema vaatas mind suurte silmadega, et kas mina olen ema. Ma olevat kepsutanud nagu noor vasikas, mitte äsjasünnitanud naine.

Kuna mina olin kraps ja laps oli ilus roosa, siis meid lubati samal päeval koju. Ma tegelikult ise küsisin, sest vabu kohti oli ainult ühispalatites, aga mina tahtsin lapsega omaette olla. Kella 13 ajal olimegi juba kodus tagasi ja see oli nii veider, sest eelmisel õhtul polnud jälgegi sellest, et ma sünnitama hakkan ja siis pool ööpäeva hiljem oli meid kodus juba ühe võrra rohkem. See oli lihtsalt imeline sünnitus- ja sünnitusjärgne kogemus.

Naljakas oli see, et trepist kukkumise tagajärjel rebendi saanud lootekott oli sünnituse ajal nii tugev, et see tuli katki lõigata. Tegelikult ei tulnud, aga mina soovisin seda, sest all oli lihtsalt nii ebamugav tunne, et tahtsin sellest paunast oma sünnitusteedes lahti saada. Võib-olla oleks Neljas „õnnesärgis“ sündinud, kui oleksin lasknud asjadel loomulikult minna… Aga õnnesärgis on ta ilmselt selletagi sündinud.

Sünnituslugu: Kolmas

Kolmanda raseduse ajal naersime Härraga, et nabanööri lõikamine on tema jaoks varsti rutiinne tegevus ning muutub juba igavaks.

Kui tema jaoks on see hetk alati ühesugune olnud, siis minu jaoks on rasedused ja sünnitused piisavalt erinevad olnud ning olen end tundnud pigem elevil esmarasedana kui igavleva saripaljunejana, või kuidas neid paljulapselisi kutsutaksegi…

Kolmas rasedus oli alguses emotsionaalselt raske. Kui olingi juba kohanenud teadmisega, et mul on varsti kolm last ning hakkasin üle saama põhjendamatutest süümepiinadest, siis tabasid hirmutavad uudised meid kuklavoldi ultrahelis. Nimelt oli arsti arvates lapse kuklavoldi suurus üle keskmise ning ultraheliuuring läks üle põhjalikumaks OSCAR testiks, mille vastuse pidin saama paar päeva hiljem.

Kuna poisid saadeti koos isaga ruumist välja ning arst seletas pikalt, millistele häiretele see veidi suurem kuklavolt võib viidata, siis olin täitsa ärahirmutatud. Koduteel hakkasid pisarad voolama ning mõtetes nägin kõige mustemat stsenaariumit, kus selgubki, et minu ootamatult oodatuks muutunud laps on väga tõsiste väärarengutega ning jään temast ilma.

Kaks päeva hiljem saabuski vereanalüüside vastus, mis ei olnud samuti korras ning kokkuvõttes sain riski Downi sündroomile suhtega 1:21. See tundus nii suur võimalus, et terve ööpäeva olin ma endast väljas ning lugesin liiga palju looteveeuuringu, sündroomi enda ning  abordi kohta… Pinged olid mitu päeva laes olnud ja mul oli kergem uskuda kõige hullemat kui loota parimat.

Edasi hakkas usk hooga muutuma ning peagi olin juba kindel, et laps on terve. Ma olin nii kindel, et ei kartnud looteveeuuringu vastust kuuldes isegi kergendusest nutma hakata, sest teadsin juba vastust ise ka. Olen seda ka varem kirjutanud, et minu südamerahu tuli tagasi pärast seda, kui hakkasin mõtlema, et 1:21 suhtega ma üldse ei loodakski miljonit võita – nii mõeldes tundus ka risk olematult väike.

Tegelikkuses ma siiski nutsin, kui sain kinnitust, et ootan tervet poisipõnni. Poissi, nagu sisetunne ütles, mitte tüdrukut, nagu arst ennustas. Kõik oli ideaalne! Tagantjärele võin öelda, et kogetud kaotushirm ärataski mind lõplikult üles ning hajutas viimsedki hirmud ja kõhklused – ma armastasin ja ootasin oma last ning muu polnudki oluline.

Seega raseduse esimene pool oli üks suur emotsioonide virvarr, füüsilise poole pealt oli pigem kerge. Teine pool oli see eest raske, mina ise läksin taas raskeks ja suureks. Juba raseduse keskel oli mu kõht sama suur kui esimese lapsega sünnitama minnes, lõpus oli mu kõhuümbermõõt 116cm ja sain esimesed venitusarmid naba alla. Juurde võtsin samuti palju, umbes 28-30 kilo (ei tea täpset algkaalu), igatahes sünnitama läksin 88-kilosena, mis võib-olla ei olekski väga suur number, kui ma ei oleks 158 sentimeetrit pikk. Õigemini lühike.

Ägisesin oma raskuse all juba mitu kuud enne tähtaega, ma ei saanud kuidagi magada – kõhuli olles jäi kõht ette, selili olles ei saanud hingata, külgedel magades surid puusad ära ja alaselg hakkas valutama. Kuna see läks iga ööga hullemaks, siis viimasel kuul olin juba täitsa läbi. Ma ei jõudnud midagi teha, kõik kohad valutasid, võhma ei olnud, trepist üles minnes hakkas süda puperdama, ma ei mahtunud riietesse, ma ei saanud jalanõusid jalga ja nii edasi. Ma ei saanud ühel küljel kauem magada kui 15 minutit, aga külgede vahetamine oli vaevaline ja puusad ikka valutasid.

Mõnel ööl magasin ma padjakuhja otsas põlvitades, et puusad veidigi rahu annaks, aga sellest suurt tolku ei olnud. Viimastel nädalatel ei andnud puusad ja alaselg ka päeval asu, mul oli pidevalt selline ebamugav tunne nagu reieluud oleksid oma pesadest väljas, kuigi mul ei ole kunagi nii olnud ja ma ei tea, mis tunne see on.

Kolmas oli ka ainus, kes kõhus end sellise jõuga sirutas, et ma valust oigasin. Kui laps oma venitusharjutusi tegi, siis Härra ei suutnud kätt kõhul hoida, sest see oli tema jaoks liiga kriipi. Ka mina hakkasin lapse liigutusi kartma, sest ta tegi tõesti haiget ja ma kujutasin ette, kuidas ta jalahoobiga mul ribid murrab. Ma olen kuulnud, et selliseid asju on juhtunud. Või äkki nägin mõnes õudukas. Igatahes viimastel nädalatel ootasin juba väga lapse sündi…

Kuna teine sünnitus kestis vaid kaks tundi, siis oli oht, et kolmas võib veel kiirem olla. Ämmaemand pidevalt rõhutas, et ruttaksin haiglasse kohe, kui midagi teistmoodi tunnen ja võtaksin autosse tekke kaasa, ikkagi pikk maa sõita ja äkki ei jõua kohale. Nii me siis ootasime jälle Turbot. Mina olin stardivalmis, aga palusin, et ka kolmandal korral veaks ja laps sünniks siis, kui issi on kodus. Meil vedaski – Härra jõudis 22. jaanuari pärastlõunal Taanist tagasi ja juba järgmisel hommikul seadsime sammud haigla poole.

Ärkasin kell üheksa. Enesetunne oli kohutav. Terve öö kõik kohad valutasid, olin palavikus, kurk kipitas, nohu oli pähe löönud ja tagatipuks pisem poeg magas rahutult, käisime mehega kordamööda temaga tegelemas. Ühesõnaga – öö oli magamata ja hommikul ei tulnud mul piuksugi häält välja. Läksin esimese asjana vetsu nina nuuskama ja kurku puhtaks köhima. Ühendasin need asjad põie tühjendamisega.

Istusin siis poti peal, haukudes köhisin kurku puhtaks ja siis käis järsku “PLAKS – SORRRRRRRRR”. Looteveed! Ei ole võimalik – mitu nädalat olin tühja oodanud ja nüüd siis laps otsustab tulla, kui mul pole absoluutselt mingit enesetunnet sünnitamiseks?!

Aga mis mul muud üle jäi?! Pidin end kokku võtma ja ütlesin ka lapsele, et olgu nüüd tubli ja teeme selle asja kiiresti koos ära! Vedasin end duši alla, panin riidesse, pakkisin viimaseid asju kotti, jätsime lapsed ema hoolde ja hakkasime sõitma. Teel olles helistasime esmalt Rakverre, kus polnud ühtegi vaba pere- ega üksikpalatit. Paidest saime samasuguse vastuse, aga oletati, et päeva peale olukord muutub. Otsustasime viimase kasuks ja võtsime suuna Paide poole.

Haiglasse jõudsime umbes pool üksteist ja selleks ajaks olin juba aru saanud, et seekord ma kahe tunniga ei sünnita, aga arvasin siiski, et saan veel päevavalguses vaevast lahti. Üsna kohe pandi mind KTG alla ja tehti läbivaatus, avatust oli 4-5 cm, emakakael pehme ja veniv. KTG näitas poole tunni jooksul kahte kerget toonust, ma ise ei tundnud suurt midagi. Ma endiselt lootsin, et ka seekord tuleb valutu sünnitus.

Üsna pea saabus hea uudis, et üks perepalat vabanes ja võisime minna end sisse seadma. Saime sama palati, kus olime esimese lapse sünni ajal. Jäime seal siis valusid ootama. Tantsisin, kõndisin edasi-tagasi, tegin kükke, rääkisin lapsega, aga tihedamaks ei muutunud midagi. Veidi valulikumaks küll, aga valu ei seganud liikumist. Lõpuks tuli juba uni peale.
Kella kahe ajal tehti uus KTG ja läbivaatus. Avatust polnud juurde tulnud. KTG näitas seekord tugevamat emakatööd, aga ikka oli poole tunni jooksul vaid kaks toonust. Olin nii pettunud. Sain keele alla tableti, et emakas tööle hakkaks ja üsna pea hakkas ka. Igatahes muutusid valud tihedamaks, valusamaks veel ei läinud. Jäime sünnitustuppa. Mõnda aega veel kõndisin ja tantsisin – valud olid valusad, aga talutavad.

Peagi ei saanud enam valuhoo ajal liikuda. Keskendusin hingamisele. Tõmbasin õhu sisse, lasin pikalt välja ja samal ajal laskusin pooleldi kükki ning “lükkasin valu” mööda kõhtu alla. Väljahingamise lõpus julgustasin ennast ja last: „See on positiivne valu. Ära karda, anna jalgadega takka ja tule kiiresti välja. Me ootame sind.“ Mõne aja pärast ei saanud valu ajal enam rääkida ka ning tegin neid “kung-fu soojendusharjutusi” vaid keskendunult hingates ja julgustavaid mõtteid mõeldes.

Tuli siis ämmaemand uuesti kontrollima, kui kaugel olukord on. Kellaaeg lähenes neljale. Ämmaemand rääkis praktikandiga ja mulle tundus, et avatuseks öeldi 5-6 cm, mees sai aru, et 5,5 cm. Sain uue tableti keele alla. Kui meid kahekesi jäeti, siis tuli hetkeks pisar silma. Olin nii pettunud. Kujutasin seda sünnitust hoopis teisiti ette ja tundus, et läheb terve igavik veel.
Siis saabus juba väga tugev valuhoog, ei suutnud enam püsti seista. Põlvitasin, toetusin rinnaga toolile ja keskendusin kella sekundiseierile. Tunne oli selline, et annaks alla, laseks keelepaelad valla, viskaks end põrandale pikali ja nutaks. Võtsin end siiski kokku, hingasin sügavalt sisse ja välja ning korrutasin mõtetes: „Mina kontrollin valu! Valu ei kontrolli mind!“ Olin isegi kergelt vihane ja juba see andis jõudu juurde valudest üle olla. Pahurana ütlesin kõva häälega, et laps peab hiljemalt kell kuus väljas olema, mina kauem ei kavatse kannatada.

Õnneks tuli siis välja, et avatust oli hoopis 7 cm ja minu enesetunne läks hoobilt paremaks. Edasi sain tableti tableti järel keele alla ja üks valuhoog ei saanud veel läbigi kui teine juba peale tuli. Väga valus oli. Tundsin kurnatust, oleksin tahtnud silmi sulgeda, aga teadsin, et siis hakkaks väsimus minu üle võimust võtma. Seega iga valu ajal jälgisin suurte silmadega sekundiseierit ja keskendusin hingamisele. Vahepeal palusin mehel selga masseerida ja vastasin vaikse häälega ukse pealt piiluva ämmaemanda küsimustele. Üldiselt eelistasin tasa olla.

Veerand kuue ajal hakkasid valud talutavamaks muutuma, sain taas liikuda ja tundsin valuhoogude ajal kergeid presse. Kutsusin mõne aja pärast ämmaemanda ja läksin juba pingi peale asendit sisse võtma, et sellel avatust kontrollitaks. Ämmaemand arvas, et võiksingi sinna jääda ja pingi peal sünnitada.

Mulle see mõte meeldis, sest Härra istus minu selja taga ja hoidis mul ümbert kinni, sedasi oli hea olla, aga arvasin, et sünnitamiseks siiski veel ei lähe. Nii tugevaid presse veel ei tundnud. Kuid ämmaemand tegi tuju rõõmsaks teatega, et käes on täisavatus ja võin järgmiste presside ajal juba kaasa punnitada. Kell oli siis täpselt pool kuus ja ma palusin mõtetes, et kümne minuti pärast oleks laps kõhu peal.

Pressid saabusid. Esimesed punnitamised läksid aia taha, ei olnud minus seda jõudu ega õiget tunnet. Järgmiste ajal juba pressisin lapse madalamale, siis tuli pea pooleldi välja ning ämmaemand käskis puhata, et saaksin venida ja väheneks rebendite oht. Oi, see oli nii vandumaajavalt vastik tunne! Ma siiski jätkasin pressimist ja kuigi pressitunne oli mööda läinud, punnitasin „kuivalt“ edasi, kuni beebi oli üleni väljas. Endale tundus, et tegin sel hetkel ürgema häält, aga mees kinnitas hiljem, et see ei olnud karjumine, mis minu seest välja tuli. See oli nii valus, olin kindel, et rebenesin nabani lõhki.

Nii me siis olime seal – mina mehe kaisus ja laps minu kaisus. Lõpuks oli mu kõhul valude positiivne tulemus, täpselt kümme minutit hiljem nagu soovisin! Valu küll veel kuskile kadunud ei olnud, aga minu tähelepanu oli koondunud pisikesele põnnile. Issi lõikas nabanööri läbi ja minul paluti valmistuda varsti platsenta väljutamiseks.

Järgmisel hetkel oli see platsenta suure plärtsuga põrandal – selge, olengi nabani lõhki, kui platsenta sedasi ise välja kukub! Tegelikult ei olnud ühtegi rebendit ja see oli üllatav, sest lapse väljumine oli kõvasti valusam kui eelmisel kahel korral, mil ma sain ka ilupisteid.

Olime siis mõnda aega kolmekesi sünnituspalatis ja ennustasime Härraga, kui palju laps kaalub. Oli teine nii pisike, et mina pakkusin 3600 grammi, mees pakkus veidi rohkem. Kui lõpuks oli käes aeg, kus last mõõtma ja kaaluma hakati, saime šoki – poiss oli 4130gr raske ja 52cm pikk. Meiesuguste päkapikkude kohta üllatavalt suur – naersime, et ootasime teist Turbot, aga saime hoopis Rambo.KolmasKolmas sündis 39+4 ehk 23. jaanuaril kell 17:40. Sünnitegevus kestis kokku 8 tundi ja 40 minutit, millest valusad olid vaid kaks ja pool tundi. Seekord kontrollisin mina valu, mitte valu mind ning kõik valuhood ma hingasin üle ehk olin väga vaikne sünnitaja. Kuigi minu kõrged ootused kiirele valutule sünnitusele ei täitunud, avaldusid hoopis minu tugevad sisemised võimed valuga toime tulla ja kokkuvõttes oli tegu meeldiva kogemusega. Erilise, ilusa ja meeldejäävaga nagunii!

Sünnituslugu: Teine

Pärast esimese lapse sündi jätsime teisele tee vabaks, sest meil oli soov saada lapsed väikese vahega. Härra soovis seda seetõttu, et tema kasvas üksiku lapsena, mina seetõttu, et mul oli nii tore lapsepõlv tänu poolteist aastat nooremale vennale. Kuigi tee jäi kohe vabaks, saime oodatud uudise alles nädal enne Esimese aastaseks saamist.

Vaatamata sellele, et Esimene sai esimesed 7 kuud ainult rinda ja kokku imetasin teda kaks korda kauem, taastus mu tsükkel juba paar kuud pärast sünnitust. Seega sain näpuga järge ajada ja korduvalt pettuda, kui ring algas otsast peale. Tollel ilusal juulikuu hommikul vihjas kõik järgmise ringi algusele, aga vihjeks see vaid jäigi ja see oli kahtlane.

Päeva teises pooles tegin rasedustesti, kuigi ma ei olnud eriti lootusrikas. Härra nokitses sel hetkel millegi kallal ning jooksis toa ja keldri vahet, tema oli kindel, et vastus tuleb negatiivne ja seetõttu ta ootusärevusega ukse taga ei seisnud.

Ma ise hakkasin ka tuimalt testima, sest olin kindel, et pulgale ilmub üks triip. Ilmus hoopis kaks! Kui Härra uuesti tuppa tuli, siis leidis eest nutuse väriseva hüppava naise, kes korrutas: „Ma olen rase, ma olen rase, ma olen rase!“ Ta ei suutnud seda õnne uskuda ja tuli värises koos minuga, võttis Esimese ka sülle ja nii me kolmekesi kaisutasime ükseist. See oli ilus hetk.

Rasedus oli taas kerge, iiveldas vähe, oksele ei ajanud kordagi, väsinud olin küll, aga seda olin nagunii kogu aeg, sest Esimene mulle öösiti armu ei andnud. Kaal oli samuti armutu ja näitas pidevalt aina suurenevaid numbreid ehk võtsin juurde 24-25 kilo. Oma osa selles oli tursetel, millega lõpus haiglas olin.

Olin ka raseduse keskel mõned päevad haiglas, sest toonused muutusid liiga tihedaks ja valulikuks ning kontrollis selgus, et ka emakakael oli lühenenud. See saadi kiiresti kontrolli alla, aga tursetega maadlesin pikalt, sest mul ei olnud võimalik palju puhata ja pikutada. Lõpuks läksidki tursed nii hulluks, et mind jäeti haiglasse sisse. Samas olid kõik proovid korras ja mingit ravi ma ka ei saanud, ainult puhkasin ja pikutasin ning mõõtsin tarbitud ja väljutatud vedelikku.

Tegelikult puhkamiseks ei saanud seda pidada, sest voodi oli ebamugav ja ajas higistama, segavaid helisid oli palju, personal hakkas juba enne seitset toa vahet käima ja nii edasi.
Haiglas olemine muutus nii vastumeelseks, et kogu hingest tahtsin koju mehe ja lapse juurde. Tundsin end hästi ja tursed olid samuti vähenenud, isegi jalanõud mahtusid jalga, aga mind ei tahetud välja lasta. Pika palumise peale sain koju, kuid enne pidin allkirjaga kinnitama, et olen teadlik riskidest ja vastutan ise, kui lapsega midagi juhtub. Minu jaoks oli see veidi üledramatiseeritud, sest ma ma tundsin end hästi ja minu ainsaks mureks olid turses jalad, mida esineb igal teisel rasedal.

Minu kohutava koduigatsuse taga oli põhjus täitsa olemas, nimelt järgmisel päeval seadsime sammud haigla poole tagasi – läksime sünnitama. Mina sain lihtsalt vahepeal end kodus korralikult välja puhata.

24.märts:

14:35 – Magame parajasti perekondlikku lõunaund, kui tunnen, et midagi tuleb püksi. Tõusen istuli ja hakkan naerdes appi hüüdma ning äratan sellega Härra, kes voodis olevat loiku nähes hetkega erksaks muutub: „Nüüd lähebki asjaks!“. Mina jooksen vetsu olukorraga tutvuma ja issi hakkab juba asju sättima.

Kuna esimene sünnitus kestis 11 ja pool tundi, siis arvan, et meil on aega küll ning hakkan veel pesu pesema ja ütlen ka Härrale, et võtku rahulikult ja magagu veel, kui tahab. Loomulikult pole tal enam und. Samal ajal, kui pesumasin oma tööd teeb, pakin spordikotist asju reisikohvrisse ümber, nagunii midagi paremat teha pole. Esimene meid ei kuule ja magab sügavalt oma und edasi.

15:10 – Helistan Paide haiglasse, et uurida, kas neil vaba perepalatit on. Ei ole. Arutame Härraga, mis teeme, kas uurime Rakvere haiglast nende olukorra kohta või läheme Paidesse ja lepime sellega, et ei saa pärast sünnitust koos olla. Küsime ikkagi Rakvere haiglast, mis seis neil on ja kuuldes, et üks perepalat isegi on vaba, otsustame vaatamata eelarvamustele Rakverre minna.
Ütlen ka sõbralikule häälele teisel pool toru, kes uurib, kaugel valud on, et paari tunni pärast jõuame ning momendil veel valusid pole, aga nirisevad selged veed. Helistan veel emale ja ütlen, et viime talle varsti lapse hoida, kui too suvatseb ükskord ärgata.

15:15 – Pärast emaga rääkimist tabab mind esimene valuhoog, ei midagi mainimisväärset, aga imestan ikkagi, et nii vara, esimesega lapsega kulus selleni ju ligi 7 tundi.

15:27 – Menstruatsioonivalude sarnane valu on pidev, helistan emale ja küsin ega ta ei viitsi ise lapsele järgele tulla. Muidugi viitsib ja hakkab end kohe sättima. Ma panen pärast seda veel asju kokku ja käin pesemas, kuuma duši all on nii hea olla – valud nagu peoga pühitud. Kui dušikabiinist välja ronin ja end kuivatama hakkan, siis tunnen taas kerget päevadevalu, aga see tuleks nagu koos pressiga. Päris täpselt aru ei saa ja tegutsen segamatult edasi.

15:50 – Tõden ehmunult, et valud on kadunud ja tunnen ainult presse. Seis muutub ärevaks ja Härra saab pahaseks, sest ma olin ju ennist öelnud, et aega on maa ja ilm.

16:00 – Ema jõuab kohale, poiss on ka just tõusnud. Härra pakib lapse asju kokku ja ema tuleb aitab mul sokid jalga panna. Olen põrandal pooleldi pikali, hooti käivad ebamugavad pressid ja ma ei paindu, väga palav on, higi lausa voolab mööda nägu alla.

16:05 – Ema ja Esimene stardivad, ma sammun autosse, lähen põlvili tagaistmele, toetan pea lapse turvahälli ja hoian presse tagasi. Mõni hetk hiljem juba sõidame, Härra veel uurib, kuidas on, aga ma ei suuda rääkida, keskendun rahu säilitamisele.

16:25 – Oleme haigla ees, hakkan autost välja komberdama, aga väga raske on käia ja meeletult tahaks pressida. Võtame suuna kohe sünnitusosakonda, aga garderoobitädi tuleb kurjalt küsima, miks meil susse jalas pole ja kuuldes, et mul on pressid peal, saadab meid hoopis erakorralise ukse taha. Seal muidugi ei võeta tõsiselt minu hullu ideed, et mul on juba pressid peal.
Täidetakse rahulikult pabereid, antakse riided vahetamiseks, küsitakse dokumente jne. Ma saan kuidagi kitli selga ja Härra aitab püksid jalast võtta ning edasi olen põrandal käpuli ja üritan naerdes selgeks teha, et laps kohe tuleb.

16:34 – Komberdan kuidagi harkis jalgadega teisele korrusele sünnitustuppa, kus lähen lauale pikali ja ütlen, et hakkan kohe sünnitama. Muidugi ollakse ka seal väga rahulikud ning hakatakse KTG andureid külge panema. Jõutakse ainult lapse toone otsida, kui selgub, et tuksub teine tõesti madalal ning avatust kontrollides läheb tädidel kiireks, sest laps juba tuleb.

Ma ei jõua enam tagasi hoida ja lähen pressiga kaasa, lapse peanupp juba piilub, aga ämmaemand ei luba pressida ja käsib mul rahulikult hingata ning venida, muidu lähen liiga katki. Ma siis lasen endal venida, viskame Härraga nalja, kuidas ma üldse sünnitaja nägu ei ole. Ega ei olegi, mul on silm pärani ja suu kõrvuni. Ka järgmise pressi ajal tahetakse, et ma pärast lapse pea välja punnitamist puhkaksin, aga ma ei saa sedasi olla, et lapse pea on minust väljas ja keha sees…

16:38 – …ja pressin edasi. Poiss tuleb ühe väga pika pressiga välja ning saan lapse kohe enda kõhule. Ongi juba läbi, nii lihtsalt käiski!

Teine sündis 24. märtsil 2010, kui rasedusnädalaid oli 39+3, laps kaalus 3490 grammi ja oli 51 sentimeetrit pikk. Kui Esimene oli oma mõõtude juures Kämbu, siis Teine sai oma hüüdnime kiiruse järgi – Turbo.

Issi tegi meist paar pilti ja lõikas nabanööri läbi. Mõne aja pärast pressisin ka platsenta välja ning läbivaatuse käigus selgus, et ma ei rebenenudki kuskilt, aga vana arm olevat pisut marraskile läinud. Arst arvas, et ta ei hakka seda õmblema, aga siis ikka mõtles ümber ja tegi kaks pistet, see oli vist sünnituse valusaim osa. Edasi jäime kolmekesi olukorraga kohanema ja olime veel pikalt hämmingus, et see kõik nii kiire ja kerge oli.TeineHiljem selgus, et ma jõudsin enne sünnitada, kui ema Esimesega enda juurde jõudis, tema startis enne meid ja sõita oli vaid 15 kilomeetrit rohkem. Küll oli hea, et Paides vaba perepalatit ei olnud, sest vastasel juhul oleksime hakanud sinna sõitma, aga poleks kohale jõudnud. Sünnitus kestis  2 tundi ja 3 minutit ning oli põhimõtteliselt valutu, kui võrrelda seda õigete sünnitusvaludega. Kui veed poleks nirisenud, siis oleksin alles millalgi presside ajal aru saanud, et nüüd hakkan sünnitama.

Kuigi ma esimest sünnitust ei pidanud esialgu imeliseks, ootasin teist sünnitust suure põnevusega. Teadsin juba, mida oodata ja teadsin, millised ülevoolavalt rõõmsad emotsioonid tuba täidavad, kui me oma last esimest korda näeme. Just see tunne muutis tagantjärele ka esimese sünnituse imeliseks kogemuseks.

Kui esimese sünnituse ajal keskendusin pigem protsessile, sest ma ei teadnud, mida oodata, siis teisel korral keskendusin lapsele. Kohe, kui veed tulema hakkasid ja ma voodist püsti hüppasin, katsin oma kõhu kätega ja ütlesin lapsele, et me varsti näeme. Rääkisin talle kõva häälega, kuidas teda ootame ja julgustasin teda välja tulema.

Väheste õrnade valuhoogude ajal ütlesin lapsele, et ta ei kardaks seda, sest mina ka ei karda ja me peagi kohtume. Lõpupaanikas küll palusin, et ta veidikese veel kõhus oleks, sest ma ei tahtnud autos sünnitada, aga suurema osa sellest lühikesest ajast ma nautisin protsessi ja ootasin meie imelist kohtumist.

Ma usun, et sellel oli positiivne mõju,  aga kas see mind ka järgmisel korral aitas, sellest kirjutan õige pea.

No kuidas see hertsoginna küll nii hea välja nägi

Hiljuti meedia kihas sellest, kuidas hertsoginna Catherine pärast sünnitust nii hea välja nägi ning kommentaaride hulgas leidus palju kriitikat ja süüdistusi valemulje loomisest ja nii edasi. Mulle jäi silma, et isegi tema kõhu kohta öeldi, et see oli olematu, aga ma selle väitega küll nõustuda ei saa. Ma ei leia, et see oleks olnud koledat suur, vaid tema kõhupunn oligi täpselt selline nagu ühel äsjasünnitanud naisel see tavaliselt on. Ka koos selle kõhukesega nägi ta tõepoolest suurepärane välja.

Kuidas see siis nii sai olla? Kuskilt uudistest jäi kõlama, et tänapäeva naised on sünnituseks nii hästi ettevalmistatud (perekool, jooga, hingamiskursus, vettesünnitus ja muu selline), et põhimõtteliselt tulevadki lapsed lups ja lups.

Minul on ka kaks last sedasi “lups ja valmis” tulnud ning ma olengi lapsega haiglast väljunud nii nagu oleksin käinud teist poest ostmas. See on olnud puhas vedamine, sest ma ei ole kunagi käinud üheski perekooli loengus ega mingite harjutuste, kreemitamiste ja muude võtetega sünnituseks valmistunud.

Samamoodi olen kogenud sünnitust, mille järel võiksin kiruda hertsoginnat sellise valemulje loomise eest nagu sünnitus oleks midagi igapäevast. Aga milline peab siis üks sünnitama hakkav, sünnitav või sünnitanud naine välja nägema? Minu teada ei ole ühtegi ettekirjutust ja ma võin igasuguse valehäbita jagada, milline mina välja nägin.

Pärast esimest sünnitust pidin ma sünnitustoast palatisse kõndides minestama ning ma ei teadnud, kuidas istuda või astuda, sest õmblused tegid haiget. Ma olin kurnatud juba paar tundi enne lapse sündi, mis siis rääkida enesetundest pärast sünnitust, ja tegelikult oli see kogemus isegi kiire ja kerge esmasünnitaja kohta, valudest lõpptulemuseni läks 4,5 tundi.

esimene sünnitus

See lühike valutamise periood oligi just nii udune nagu esimene pilt. Ma sel hetkel üldse ei teadnudki, et Härra pilti teeb, ma ei teadnud isegi seda, kes ma olen ja kus ma olen.

Teine sünnitus oli mul kiire ja kerge, erilisi valusid ei olnud, haiglasse läksin pressidega, kõndisin ise parklast teisele korrusele sünnitustuppa ja 4 minutit hiljem oli laps väljas ning meie Härraga särasime ja tegime nalja. Me ise ka ei uskunud, mis just juhtus. Pilt küll seda ei edasta, pigem jätab mulje, et tegu oli minu kõige raskema sünnitusega. 😀

Jah, õhtumeiki ja -soengut ma endale ei teinud, kuid sünnitustoast palatisse läksin kergel sammul, mõnulesin pikalt duši all, sõin, istusin rätsepaistmes voodil ja surfasin netis. Poiss magas terve õhtu ja mina lõin igavusest aega surnuks. Koju meid kahjuks ei lubatud, kuigi ma palusin väga ilusasti.

Kolmandal korral olin ma haige, nii et juba seetõttu olin veidi näost ära, aga oma osa oli ka selles, et kolmas sünnitus oli peaaegu sama valus ja pikk nagu esimene.

IMG_7954IMG_7966Küll oskasin ma seekord valudega paremini toime tulla, ma hingasin need rahulikult üle, olin maruvaikne ja kui ma midagi öelda tahtsin, siis seda tegin ka sosinal. Pildil ongi parajasti viimane valuhoog käsil, mille järel tundsin juba kerget pressitunnet, Härra kutsus arsti ja ise istus minu selja taha ning 10 minuti pärast oli laps minu süles.

Korraks teemast välja, aga hakkasin otsima pilte pärast sünnitust ja ma ei leidnud neid Kolmanda kaustast. Siis meenus, et tegin detsembri alguses Pere ja Kodu blogisse mosaiikpilti ja ilmselt ma tõstsin pildid uude kausta mitte kopeerimise teel, vaid lõikamisega ning hiljem kustutasin need. Meel läks täitsa kurvaks, sest kadunud oli ka see pilt, kus meie 4,1-kilone pontsu beebikaalul oli, aga oh õnne, ma ei ole prügikasti vähemalt pool aastat tühjendanud, seal on üle 3000 faili ning kadunud pildid olid nende hulgas. Milline kergendus!

IMG_7975

Ma ei tea, miks mul pildil silmad kinni on, aga hiljem jäin selle kahetunnise tutvumise ajal tukkuma küll. Olin haige, väsinud ja terve mu alakeha valutas. Laps kaalus 4,1 kilo ja tema peaümbermõõt oli 38,5 cm, poisi väljumine oli protsessi kõige valusam osa, ma jäin küll terveks, kuid valu põhjal tundus mulle endale, et olen nabani katki. Samas nii hull asi ei olnud, et mul oleks püsti seistes pea ringi hakanud käima või jalgadel olemine oleks nõrkuse tõttu probleem olnud, kuid alakeha luuvalude tõttu astusin ja istusin nagu äsjasünnitanu.

Neljas sünnitus oli samasugune “kakahäda” nagu teine ja seda kogemust võrdleksingi poest beebi toomisega. Kell 6.30 jõudsime haiglasse kontrolli, 7.00 öeldi meile KTG põhjal, et läheb veel aega ja arst tuleb mind vaatama kella 8 ajal, aga laps sündis 7.37 ühe olematu pressiga, pigem tuli ise välja.

_MG_2430

Meie nägude põhjal võib eeldada, et lapse jaoks oli sünd palju raskem kui minu jaoks sünnitus. 😀

Kui me kolmekesi jäime, siis pesamuna rohkem uneles kaisus, Härral oli igav ning minul oli märg ja külm olla. Me vaatasime muudkui kella ja ootasime, et lapsega hakataks protseduure tegema ja mina saaksin pesema. Kui lõpuks preilile järele tuldi, siis hüppasin laualt maha, seda sõna otseses mõttes, sest laua ümber lainetas lootevesi ja ma ei tahtnud selle sisse astuda. Läksin sünnitustoa dušinurka pesema ning kuivatamise ajal kuulsin, kuidas meie beebi üle haigla kisama kukkus. Mul hakkas väga kiire, sest tahtsin last paitama ja kallistama minna. Kuivatasin ja riietusin kiiresti, kõhu tõmbasin bandaažiga sisse ja selga panin kleidi ning läksin jooksujalu protseduuride tuppa. Olin sokkides ja põrand oli libe, sedasi ma pooleldi jooksin ja pooleldi uisutasin päkkade peal.

Kui lapse kõrvale jõudsin, siis arst vaatas mind ja küsis imestunud, kas mina olen ema. Ma olevat kepsutanud nagu noor vasikas, mitte äsjasünnitanud naine. Ma ise tundsin end ka pigem noore vasikana – üle pika aja oli taas nii kerge olla, nautisin enda painduvust sokkide jalga panemisel ja kerget sammu.

Kuna lapsega oli kõik korras ja minu enesetunne oli suurepärane, siis meil lubati pärast lõunat koju minna. Härra läks koju juba ettevalmistusi tegema ja meie Neljandaga jäime sünnitustuppa pärastlõunat ootama. Laps ei teinud peale magamise midagi ning mina oleksin jõudnud endale 10 korda meiki peale kanda ja lokke keerata, kuid kuna ma ei värvi end peaaegu mitte kunagi ja juukseid ka oluliselt ei säti, siis ma seda ei teinud. Lugesin hoopis ajakirju, surfasin netis ja viimases lõpus tukkusin kerratõmbunult kott-toolis.

Lõpuks vaadati laps veel korra üle ja anti luba lahkuda. Härra tuli meile järele ja kella 13 ajal jõudsimegi kolmekesi koju tagasi ning alustasime päeva hommikukohviga, olime ära olnud vaid 7 tundi.

Isegi vetsutoimingud ei andnud tunda, et ma olin alles sünnitanud. Kui kogu protsess on nii kerge, siis pole eriline pingutus näha välja nii hea nagu hertsoginna. Samas ei peaks keegi end kehvasti tundma, kui tema sünnitus või taastumine nii kerge ei olnud. Sünnitused on erinevad ja eriti millelegi muule loota ei saa, kui puhtale õnnele. Mõni käib igas perekooli loengus, õpib hingamist, käib joogas ja jõusaalis, aga kahekilost beebit ei suuda välja pressida, tehakse lahklihalõige, laps tõmmatakse vaakumiga välja ning ema taastub kaua. Teine ei valmistu kuidagi ette, sünnitab viiekilose lapse kiiresti ja kergelt ning läheb samal päeval omal jalal koju nagu poleks midagi olnud.

Seega hertsoginna kontsakingi ei tasu võtta sünnitanud naiste kandadele astumisena. Temal lihtsalt vedas. Kui vedas – vaatamata sellele, et ma pärast kahte sünnitust olin kergejalgne energiapomm, ei oleks ma soovinud tutvustada oma last miljonitele inimestele ja pole võimatu, et ka hertsoginna oleks tegelikult eelistanud lahkuda meigivabalt tagauksest.