Ta oli juba avarii ajal läinud…

Ei olnud suverehvid, ei olnud liigne kiirus, ei olnud nutitelefon, ei olnud hajameelsus, ei olnud alkohol ega muu, mida siin ja seal spekuleeriti. Oli aordi lõhkemine. Vanaema ei saanud avariis surma, vaid avarii juhtus, sest ta suri autoroolis.

Veoautojuhist on kahju, aga õnneks jäi tema terveks ja ilmselt ta teab, et ta ei oleks saanud seda surma mitte kuidagi ära hoida. Talle kindlasti öeldi seda sündmuskohal, sest tegelikult said politsei ja kiirabi sellest juba seal aru, aga lahkamistulemuseta ei saanud nad midagi kommenteerida ja nii jäi paljudele võimalus oletada. Kõvasti ja valesti. Kui veoautojuhile ka midagi ei öeldud, siis loodan, et seda nüüd tehakse, olgu siis isiklikult, läbi tuttava tuttava või läbi ajakirjanduse, et tema südamele ei jääks mingit raskust.

Jah, mulle (mitte ainult) meeldiks, kui uudistes mainitaks ka õnnetuse täpsemad asjaolud ära. Et ei tekiks rohkem situatsioone, kus vanaema lähedastele avaldavad kaastunnet heal juhul nägupidi tuttavad inimesed, kelle uudishimu on suurem kui taktitunne. Et Härra pereliikmetele, kes ei omanud minu vanaemaga kokkupuudet, ei avaldataks kaastunnet ega uuritaks, kas nad teavad äkki midagi enamat. Et ei tekiks olukordi, kus vanaema pereliikmed kuulevad avalikus kohas võõraste inimeste suust, et “vanamutt oli kindlasti juua täis”… Ilmselt ei juhtu seda nii või naa, sest tänaseks on see juba vana uudis, kedagi enam ei huvita, aga need, kes sedasi arvasid, võiksid siiski teada saada, et nad arvasid valesti. Et kõik, kes kuskil uudisteportaali kommentaariumis, sotsiaalmeedias või külavahel eeldasid halvustavalt, kuidas asi oli kindlasti nutitelefonis, mida vanaemal üldse ei olnudki, või alkoholis, mida ta pole kunagi (vähemalt mitte minu eluajal) eriti tarbinudki, mõistaksid oma eksimust. Et vanaema saaks rahus puhata.

Ma tean, et see ei ole tore teema, mille kohta lugeda, aga ärge laske oma meeleolu sellest mõjutada. See pole ka tore teema, millest kirjutada, aga ma siiski tegin seda, sest erinevad spekulatsioonid (mis kohati muutusid lauslahmimiseks) tegid haiget. Need olid ebaõiglased. See sõnum ilmselt nendeni ei jõua, kelle pärast ma selle üldse kirja panin, aga ehk…

Vähemalt olen ma oma natukese vanaema eest välja astunud. Tema ei olnud süüdi, see oli lihtsalt õnnetu surm.

Elu

Ma sain täna teada, mis tunne on lugeda ja vaadata uudiseid liiklusõnnetusest, milles on hukkunud tuttav inimene, isegi rohkem kui lihtsalt tuttav…. Seda tunnet on raske kirjeldada, ma üldse ei üritagi. Tunded on täna nii seinast seina olnud, sest me ei olnud lähedased, aga ta oli siiski minu lihane vanaema. Minu ema pärisema ja kuigi ema kasvas kasuemaga, oli ka esimene talle olemas. Tal oli kaks ema, nüüd pole ühtegi…

Kuna ma läksin eile õhtul Härrale sadamasse vastu, siis jäid lapsed minu ema juurde ööseks ning jutt jäi, et millalgi päeval lähen neile järele, aga ema helistas juba lõuna ajal, nuttes. Ma ehmatasin nii ära, sest mu esimene mõte oli, et nüüd juhtus kellegagi lastest midagi, aga kuna ta kutsus mind lastele järele, siis tekkis kohe teine mõte, et hoopis isaga ja mul läksid jalad all nõrgaks. Kui ta ütles, et vanaema sai surma, siis tundsin kergendust ja šokki korraga – Jumal tänatud, et lapsed ja isa terved on, aga appi, vanaema…

Mis täpsemalt juhtus, seda lugesin sõidu ajal uudistest, Härra siis sõitis, mitte ei teinud ma kahte asja korraga. Avarii kohta lugedes meenus mulle mu tänane unenägu ning alles siis hakkasid mul pisarad voolama. Ma nägin unes, et ma olin vanaema kodus, kus oli kahest toast tehtud üks pikk tuba ja selles toas oli pikk laud, valge linaga kaetud, ümber palju toole ja pinke ning vanaema ütles, et kõik tema lapsed (6) ja lapselapsed (17) mahuvad selle laua taha istuma, aga kurtis, et tal ei ole klaase ja söögiriistu nii palju, et saaks kõigile laua katta. Mina ütlesin selle peale, et siis ma tean, mida talle sünnipäevaks kinkida.

Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse kunagi varem teda unes näinud, nii et see unenägu tekitas juba omajagu segaseid emotsioone. Ema rääkis sellest unenäost ka teistele ja selgus, et mu tädipoeg tahtiski suvel kahe toa vahelt seina maha lõhkuda ja seal remonti teha ning vanaema järgmine ehk 70. sünnipäev oleks seal pika laua taga olnud. Miks ma midagi sellist unes nägin, see jääb kripeldama. Mitte ainult see sünnipäevalaua osa, vaid ka see, et ta tahtis unenäos kompenseerida seda, et ta ei ole mulle, vennale ja õele vanaema eest olnud. See on tõsi, ta ei olnud meile tavaline vanaema, vaatamata veresidemele kutsusime teda “natukese vanaemaks” ega lävinud tihedalt, kuid vanaemata me siiski ei olnud, koos temaga oli meil neid lausa kolm.

Üks asi pani täna veel kripeldama. Vanaema Facebooki kontole minnes nägin, et ma ei ole tema sõbrakutset vastu võtnud. Miks, ma ei tea. Alguses ilmselt teadlikult vältisin. Miks, ma ei tea. Hiljem ilmselt unustasin. Aga täna tundsin end nii halvasti, et ma seda teinud ei olnud. Kõigest Facebook, eks, aga ikkagi tundsin end halvasti, terve päeva tundsin end halvasti. Õhtul võtsin vastu. Mõtlesin küll, et teistel võib olla veider näha oma uudistevoos teadet, et mina ja mu äsjasurnud vanaema oleme nüüd sõbrad, aga mõtlesin ka sellele, et kui ma ei tee seda, siis see jääbki kripeldama. Parem hilja, seekord tõesti päriselt hilja, kui mitte kunagi.

Täna olen olnud kurb, tundetu, segaduses, mures, ärritunud, veel kurvem, väsinud. Halb on olnud lugeda süüdistavaid, parastavaid, targutavaid arvamusi ja ma ei pidanud neid isegi ise otsima minema, vaid need tulid vastu ka Facebooki uudistevoos. Kommenteerijad teavad hästi, mis juhtus, kuigi ametlikult ei oska veel keegi öelda, mis õnnetuse põhjustas, tüüpiline. Võib oletada, et seal oli terviserike. Kuigi auto sai avariis väga kõvasti kannatada, puudusid vanaemal välised vigastused, ta ei olnud ka autos kinni. Nagu teine osapool kirjeldas, siis auto oli veoki ette veerenud, mitte hooga sõitnud, justkui pidurid oleks üles ütelnud või juhiga midagi juhtunud.

Sellest teemast on raske kirjutada, ma ei oska leida õigeid sõnu ega anda edasi emotsiooni, ma ei saagi midagi edasi anda, kui ma isegi ei saa aru, mida ma tunnen. Kohati on tunne, et see juhtus kuskil kaugel, kellegi teisega. Ma ei tea, kas kõik on üldse kohale jõudnud.

Ma lõpetan selle postituse hoopis ühe toreda lõiguga 6 aastat vanast artiklist:

25 aastat tagasi tegi üks Paide rajooni naine traktorist Sirje aasta otsa nii palju töövahetusi, et teda pärjati toona suurima autasu – Nõukogude Liidu esimese naistraktoristi Paša Angelina nimelise auhinnaga, mida ta käis vastu võtmas otse Moskvas.
See oli võimas auhind, suur Paša bareljeefiga adrahõlm, mida igasse liiduvabariiki anti vaid üks. «Mina oli Eestis kolmeteistkümnes, kes selle sai, ja viimane, kes niisuguse adrahõlma sai – veel paar-kolm naist said selle asemel vaasi,» meenutab ta.
Autasuga kaasnes preemia 300 rubla. «Siin polnud poest enam midagi saada. Moskvas olid suured kaubamajad, GUM ja TSUM. Nägin ilusat jopet – poisile paras. Vaatan silti – Eesti oma!» meenutab Sirje. «Kommi ostsin lastele (neid on mul kuus) oma kümme kilo, igast sordist natuke. Vahtkonnavahetust vaatasin Punasel väljakul kohe mitu korda, aga Lenini mausoleumi saime järjekorras seismata.»
Seda mäletab Sirje ka, et oli rajooni sotsialistlikus võistluses kaks korda esimene ja korra kolmas. «Paide kesklinnas rippusin autahvlil kogu aeg, lapsed ikka tahtsid Paidesse sattudes ema vaatama minna,» ütleb ta naeruselt.
Ega lapsed tihedal tööajal ema suurt kodus näinudki, sest tööpäevad olid pikad: hommikul kell kuus põllule, kiirel ajal südaööni ja kauemgi. Lõuna- ja õhtusöök toodi põllule.
Seepärast ei käinud Sirje toona ka mööda sanatooriume, vaid eelistas kõik vabad hetked kodus laste seltsis veeta. Ega traktoristiamet tervisele suurt häda teinudki. Ainult põlved valutavad, sest suvel oli tema esisillaveoga T 40nes kuum, uksed lahti ja tuul tõmbas. Talvel jälle külm.
Ametlikult töötas Sirje traktoristina Lehtse kolhoosis 1983. aastast 1994. aastani, kaks viimast juba osaühingus.
Sirje tunnistab, et tegelikult töötas ta traktoriga loata juba 1975. aastast. «Olin sigalas tööl, õhtul jälle traktoriga põllule. Ega keegi luba kontrollinud! Sigalas oli hea töökoht, aga masinad tõmbasid rohkem,» lausub ta. «Tehnikahuvi oli lapsest saati, sõitsin enne, kui käisin. Olin nii 10aastane, kui õemehe raudratastega kure, Universaal 5ga sõita sain tingimusel, et jõuan kõmpadega kodunt traktorini.»
Kaks tütartki õppisid Väike-Maarjas traktoristiks. «Eks nad kabiinis kasvasid. Kõik tahtsid sõita, järjekord oli,» ütles Sirje.
«Tegelikult oli ikka väga tore aeg!» tunnistab ta.

Märkasin, et ma panin postituse pealkirjaks elu, kuigi sisuks on surm, aga see ongi elu. See ongi elu, et sellised asjad juhtuvad. Vanaema lähedased elavad selle kurbusega edasi ja vanaema läheb edasi sinna, kus teda oodatakse, ehk on isegi juba kohal…paradise-720x340

Puhka rahus, maailma parim vanaema!

See juhtus täna hommikul. Minu vanaema läks paremasse paika, maailma parima vanaisa juurde. Kujutan ette, kuidas ta praegu vanaisa, minu ristiema Evi ja tema mehe Esteliga üle pika ajab kohtub. Neil on kindlasti nii mõndagi rääkida.

Lapsena olin ma väga palju vanaema juures, nemad vanaisaga olid mu lemmikud ja mina olin vist natuke nende lemmik ka. Ma ei usu, et nad tahtlikult vahet tegid, aga kuidagi oli nii, et ma olin nende juures rohkem kui teised lapselapsed. Kahju, et neid ei jagunud kõikidele sedasi…

Ma olin 11-aastane, kui vanaisa ootamatult operatsiooni tüsistuste järel suri. Ma ei ole sellest vist siiani päris üle saanud, sest ma endiselt ei suuda temast sedasi rääkida, et ma nutma ei hakka. Nüüd, 26-aastasena, elan vanaema surma kergemini üle. Seda oskasin oodata. Kirjutasin sellest teisipäeval ka Pere ja Kodu portaalis.

Sama päeva õhtul oli vanaemal selge hetk, kus ta vaatas emale otsa ja ütles talle, et ta hakkab surema ja ärgu ema kartku. Järgmisel päeval vaatas ta taas ainult lakke, ülejärgmisel ei avanud enam silmi ja täna hommikul enam ei hinganud. Ta sai vabaks.

Mul on nii kahju, et tema lõpp nii piinarikas oli. On hea, et ta lõpuks vabaks sai. Samas on mul nii kahju, et seda vanaema enam ei ole, kelle juures ma poole oma lapsepõlvest veetsin. Tema surm pani minu lapsepõlvele justkui punkti. Pole vanaisa, pole vanaema. Alles on vaid külm ja tühi ajahambast puretud maja ning hunnik mälestusi.

Ka Evi ja Estel mängisid suurt rolli minu lapsepõlves. Lisaks sellele, et Evi oli mu ristiema, lävisid nad tihedalt vanaisa ja vanaemaga. Kui meenutan vanavanemate juures veedetud aega, siis meenuvad alati ka nemad. Sellest nelikust kolm lahkusid vahemikus 2000-2004, vaid vanaema jäi nii pikaks ajaks üksinda siia ilma. Seetõttu ma arvangi, et nüüd neil juttu jätkub kauaks.

Kui vanaisa suri, siis ma kahetsesin, et ma kunagi ei öelnud talle, kui väga teda armastasin. Ma loodan, et ta teadis seda. Pärast vanaisa surma ütlesin juba eos vanaemale, et ta on maailma parim vanaema ja ma armastan teda. Ma loodan, et ta mäletas seda.

Nad olid tõesti parimad vanavanemad, kuigi nad tegelikult ei olnud isegi minu lihased vanaema ja vanaisa. Mulle meenub ehk kaks korda, kus vanaema minu peale häält tõstis. Vanaisa ei teinud sedagi. Nad hoidsid ja armastasid mind väga, kuigi mina käitusin tihti ärahellitatud eelpuberteedina.

Vanaisal ütles alati “pärast sööki 7 tundi” ehk pärast söömist viskas ta pikali ja lasi leiba luusse. Mina viskasin tema kõrvale pikali. Meil mõlemal olid käed pea all ning üks jalg üle põlve. Vanaisa vahetas kiiresti jalgu ja mina ahvisin seda. Nii iga kord.

Ükskord jäi vanaisa selle “seitsme tunni” ajal magama, mina tema kõrval ei uinunud. Tegin talle nalja ning toppisin padjarivi teki all, teki alt jätsin paistma nuku juuksed ja ise peitsin end voodi kõrvale “onni”, mis oli juba varem toolidest ja tekkidest valmis ehitatud. Ootasin seal vaikselt terve igaviku, et vanaisa ehmatada. Kui ta lõpuks ärkas ja maruvaikselt üle “minu” ronis, siis hüppasin onnist välja. Hea, et vanaisa süda selle üle elas, sest see oli tema jaoks korralik ehmatus küll. Kuid ta ei saanud pahaseks, hoopis naeris, ja mina naersin ka.

Kuigi mul oli nende juures päris enda voodi olemas, magasin ma enamuse öödest nende vahel. Vanaema luges mulle raamatut ja vanaisa lasi mul ALATI jääkülmi jalgu vastu enda sääri soojendada. Vahepeal küll võpatas ja väristas end, kuid sellegipoolest keeras ta mulle igal õhtul selja, ajas jalad kõverasse ja mina sain oma külmad varbad tema sääremarjadesse suruda

Mul on hästi külmad jalad, Härra hüppab alati voodi teise otsa, kui oma varbaid tema sääremarjadesse surun. Korduvalt on ta karjatanud ja vääneldes küsinud, MIKS ma nii teen. Võib-olla sellepärast teengi…

Kui vanaisa suri, siis nutsin pikalt tema voodipoolel. Mul oli edaspidi raske vanaema juurde ööseks jääda. Tundsin vanaisast tohutult puudust, nuusutasin kapis tema riideid ja kuivatasin nende sisse oma pisaraid. Ma mäletan siiani tema lõhna. Nende kodu lõhna.

Mäletan ka praekartulite lõhna. Ma pole kunagi saanud vanaema tehtud praekartulitest paremaid. Paljas mõte tema tehtud krõbedatest praekartulitest koos ohtra rohelise sibula ja kurgi-tomati-hapukoore kastmest panevad neelud käima. Samamoodi hapukurgid! Tema tehtud hapukurgid olid nii hapud, et pärast tuli palju vetsu vahet joosta, aga ma sellegipoolest armastasin neid. Need ootasid mind alati kolmeliitrise purgiga kööginurgas, hapnesid seal soojas veel edasi. 😀

Oh jah, mul tuleb nii palju mälupilte silmade ette, kui mõtlen vanaema juures veedetud ajale. Kuidas varahommikul piimaautoga vanaema juurde läksin, kuidas aitasin vanaemal piima kurnata, kuidas olin juures, kui ta lambaid pügas, kuidas õunakooki tegime ja kotlette küpsetasime, kuidas koos seebikaid vaatasime, kuidas maja ees peatunud autokaupluses käisime ja nii edasi.

Nii valus on mõelda, et enam ei käi seal autokauplus ega piimaauto, pole lehmi, lambaid ja vanaema ennast.

Kallis vanaema, aitäh, et Sa olid just selline nagu olid – maailma parim vanaema! Aitäh ilusate mälestuste eest ja tervita vanaisa minu poolt!Maailma parim vanaema

…tahaksin praegu üle kõige tõmmata end Härra kaissu kerra, suruda oma külmad varbad vastu tema kuumi jalgu ja end magama nutta. Kahjuks ei saa ma seda teha, sest ta on Soomes. Voodis ootab mind hoopis larüngiidis Kolmas, keda pean mina kaisutama ja rahustama, kui tema enesetunne halveneb. Nii on raske leinata…