Keset talve lastega suvepealinnas

Küsisin detsembris, mida lastega Pärnus ette võtta ja sain soovituse otsida ideid Romantilise rannatee kodulehelt. Seal oli küll kõnetavaid võimalusi, aga need ei olnud sellised, mis oleks lapsi samuti kõnetanud, nii et midagi ma sealt plaanidesse ei võtnud, kuid soovitus ise andis mulle mõtte uurida Perekaardi kodulehelt Pärnumaa soodustusi, olen ju varemgi sedasi huvitavaid kohti leidnud, näiteks Lohesaba.

Oleksin võinud kohe selle peale tulla, sest leidsin sealt piisavalt variante, mida kolme päeva jooksul teha või näha. Plaanidesse võtsime Tervise Paradiisi ja Viiking Saaga veekeskused, Liikluslinnaku, Laserpargi, Minizoo ning Automuusemi. Kõigis käisime ära ja Perekaardiga hoidsime kokku 40 eurot.

Kogu väljasõit läks ümmarguselt 400 € maksma, mis on ühest küljest üsna palju, teisest küljest aga vähem kui kaheöised spaapuhkused, mille lastega oleme ette võtnud. Seekord puhkasime tuulutasime end väiksema raha eest kolm ööd ning käisime, tegime ja nägime rohkem.

Ööbimiskohaks valisin Booking.com lehelt Daily Apartments – Pärnu Villa with Sauna, mille puhul jäi mulle alguses mulje, et tegu on terve majaga, kuid tegelikult oli tegu “ainult” esimese korrusega. Kolme öö hinnaks oli 119 eurot sentidega, mis oli selle esimese korruse eest väga hea hind.

Kui ööbimiskohta sisse astusime, siis meil kõigil oli mõnus vau-efekt, käisime üleriietes terve elamise läbi ja lasime alla kõik rulood, mis olemas olid … Üks tänavapoolne oli puudu, aga õnneks selline, mille ees ega all meil elu ei käinud, nii et väga ei häirinud. magamistoadVasakpoolse magamistoa voodi on tegelikult hästi lai … Või noh, meie jaoks lai, sest meie praeguse voodi on 140 sentimeetrit kitsas, eelmine oli veel kitsam ja mõlemas oleme varem pidanud igaöiselt ühe kuni kahe lapsega magama. Seal oli voodi piisavalt lai, et seda vähe mugavamalt teha, aga õnneks saime Neljandaga kokkuleppele ja me ei pidanud kordagi kolmekesi magama, lihtsalt ühel ööl oli Silveri asemel tema minu kõrval, Silver oli samal ajal teises magamistoas Kolmanda kõrval.cofSuured poisid magasid elutoas lahtikäivatel diivanitel, mida ei pidanud lahti tegema, sest need olid niisamagi mõnusalt laiad. Kui mõlemad diivanid lahti teha, siis saab neist kaks laia voodit, nii et vabalt saaks seal ööbida ka kuue ja isegi enama lapsega, kui nad teineteise kõrvale sõbralikult ära mahuvad.

Elav tuli kaminas mõjub hubaselt ja romantiliselt, eks. Meile ka teoorias tundus nii, aga praktikas ajas see nii palju sisse, et pidime aknad lahti tegema. See pani muidugi veel rohkem sisse ajama, aga vähemalt tuli kuskilt ka värsket õhku, mis lasi hingata. Lõpuks kustutasime veega tulekolde ära, sest lihtsalt ei suutnud enam vingu sees külmetada.

Privaatses tagasisides andsin sellest ka teada, ehk vajavad vaid lõõrid puhastamist või muud sarnast, aga kui keegi seal kunagi ööbima peaks ja kaminasse tule tahab teha, siis soovitan igaks juhuks esmalt ühe haluga proovida.cofVannituba ei olnud viimase peal euroremonditud, kuid oli lihtsate võtetega hubasemaks uuendatud, mistõttu oli vannis täitsa mõnus olla, kasutasime kõik seda võimalust. Kasutasime ära ka pulma-aastapäevast jäänud Signe Seebid vahupiima, mis lõhnab imeliselt, aga ei anna pooltki nii palju vahtu kui vahupall seda tegi. Pildil on viimase tulemus. Soovitan vahuselt!cofKöögis on seal kõik vajalik olemas, vaid nõudepesumasin streikis, aga see polnudki nii vajalik asi, saime käsitsi ka pestud.hessAnonüümsed hessihoolikud. Puuviljad ja marjad on iga kell kasulikumad, aga mõnikord võib … 

Tegime enamasti ise süüa, aga teisel päeval oli meil kahe tegevuse vahel nii vähe aega, et läksime lihtsamat teed – ostsime läbi Hesburgeri äpi 20 euro eest eined kuuele ja haarasime need tee pealt kaasa. Ilmselt oleksime need nagunii mingil hetkel ostnud, sest Hesburger on meil ikka olnud väikeseks väljasõitude boonuseks.

Hesburger ei jäänud ainsaks patustamiseks. Viimasel õhtul tellisin Sushi King`ist küpsetatud maki Volcano, mis viis keele alla isegi Silveril, kes pole suurem asi sushi-sõber. See lõbu läks maksma 12.40 €, millest 4 oli kojutoomistasu. See tundub päris palju, kui võrrelda sellega, et nädalavahetusel tellisime Rakverest sushit ja see toodi meile 3 euro eest koju. Uskumatu, aga Silverile hakkas küpsetatud maki nii meeldima, et juba ostsime seda uuesti. Enne Pärnut sõime sushit viimati eelmise aasta märtsis. mdeSushile ja kiirtoidule kulus tegelikult kokku ümmarguselt 48 eurot, sest koduteel ostsime veel täisterasaiaga hot-dogid, mis maksid kokku 15.50 €. Need polnud absoluutselt vältimatud kulud, aga tegid väljasõidu mugavamaks küll.

Poearveid ma väljasõidu maksumusse ei lisanud, sest need kulud oleksid kodus samasugused olnud, ka tordi , mida esimesel õhtul sõime, oleksime kodus ostnud, sest Kolmandal oli sünnipäev. Esimesel õhtul me muud ei teinudki, kui sõime torti, mängisime lauamänge ja vaatasime telerit.

Järgmist päeva alustasime Tervise Paradiisis, kus saime Perekaardiga vee- ja saunakeskuse perepileti (loomulikult kahelapselise) 40% soodsamalt, täpsemalt maksime koos lisapiletitega 44.80 € (tavahind oleks olnud 62). 

Alguses mõtlesime küll, kas ikka võtame saunad juurde, sest lastele neid väga ei armasta, kuid seal neile saunade alal meeldis, seda küll basseini ja jaapani vanni pärast. Saunakeskus oli peaaegu tühi, mitte kordagi ei jaganud me kellegi teisega ühtegi sauna ega isegi vett, nii et lastel oli seal mõnus mulistada. Kõik kolm poissi käisid jahutusbasseiniski ära, kuigi ei ajanud enne leilisaunas kehasid soojaks. Täitsa hullud!jahutusbasseinLastele väga meeldis veekeskuses, mis oli samuti pooltühi, sest oli neljapäeva lõuna. Väiksemad tahtsid rohkem lastebasseinis olla, suuremad suures basseinis, Teine ja Kolmas lasid vahepeal võidu torudest alla, vahepeal istusid jälle kõik mullibasseinis soojas ja nii edasi.

Mingi hetk tahtis Silver demonstreerida, kuidas ta 4 meetri kõrguselt vette hüppab, aga tuli hoopis trepist alla tagasi, mille peale läksin mina talle ja lastele ette näitama, kuidas see käib, sest olen seda ennegi teinud ja seal polnud midagi hirmsat, peale selle, et rinnahoidja lõua alla kerkis. Ma ei tea, mis 11 aasta jooksul on juhtunud, aga mul hakkas samuti jalg värisema ja ma ei julgenudki hüpata. Kõik. Olengi vana.

Ma ei käinud ka mägijões, mis vanasti oli mu lemmik ja torudest jõudsin vaid kõige pisemate omasse, kust korra koos Neljandaga alla lasin. Talle ei meeldinud ja uuele ringile me ei läinud. Silver tegi suurte poistega rohkem ringe nii tuubiga kui ilma, mina vaid jäädvustasin nende lõbusaid hetki.

Esimene pilt on mu lemmik tabamus, järgmine (noolega paremale) pilt on ka hea, Teine oli tuubis naljakalt kinni. Viimased kaks pilti on tehtud saunade poolel.

Veekeskuses oli meil kõigil nii tore, et kolm tundi oleks märkamatult täis tiksunud, kui tuubimeeste jäädvustamise ajal poleks Kolmas märkamatult ära kadunud. Meil oli kokkulepe, et keegi ei kao silmapiirilt ega lähe meile midagi ütlemata mitte kuskile, mistõttu olid väiksemad minu kõrval, kui ma Silverit ja Teist ootasin, kuid Kolmas läks keelule vaatamata minu selja taha suurde basseini. Ma ei teinud sellest probleemi, sest ta oli ikkagi minu vaateväljas ning mängis seal enne ka, jälgisin teda lihtsalt eemalt ühe silmaga ja keelasin, kui ta liiga julgeks muutus, vesi oli seal tema jaoks ikkagi sügav ja ujuda ta ei oska.

Järgmisel hetkel tulid tuubitajad, jäin neid vaatama ja nende üle naerma ning uuesti suure basseini poole vaadates polnud Kolmandat enam kuskil. Läksin esimese asjana lastebasseini juurde ja teda polnud seal ka. Kuna ta enne üritas mööda käsipuud ja basseini kõrgemat serva ringvooluni jõuda, siis kartsin, et ta üritas seda taas ja vool rebis ta kaasa … Ma reaalselt otsisin teda pilguga basseini põhjast … Seda paanikat, mida Silveriga tundsime, ei anna sõnadessegi panna …

Ja siis kõndis Kolmas liutorude juurest ükskõikselt meie poole – tema käis taas endale jõukohasest alla laskmas. Tunnistan, et ise olen selles ehmatuses süüdi, ma poleks tohtinud isegi sekundiks lapsele selga keerata. Kadumiseks kuluski vaid hetk, ilmselt ta liikus alles trepil, kui mina uuesti basseini poole vaatasin. Kõige tobedam on see, et tal oleks piisanud vaid öelda, et läheb liutorust alla laskma, see polnud talle keelatud, aga tema lihtsalt läks ja nii märkamatult, et isegi Esimene ei pannud seda hetke tähele, kuigi oli samuti suures basseinis.

Me Silveriga ehmatasime ikka nii, et süda peksis ja käed värisesid, tahtsime ainult minema saada … Oleksime nagunii läinud, sest lahkumine oli ka keelamise ja kokkuleppe eiramise tagajärg.

Saime kõik sellest jälle ühe õppetunni – me Silveriga ikka ei saa end veel veidi lõdvemaks lasta ja pettunult lahkunud lastest vast keegi rohkem midagi sellist ei tee. Seda mitte hirmust tagajärgede ees, vaid mõistmisest, miks meie sedasi ehmatasime. Õnneks toimus see kõik pool tundi enne aja täitumist, nii et saime Tervise Paradiisis veidi ikka olla ka. Suurem õnn on siiski see, et lahkusime endiselt kuuekesi, lõpp hea – kõik hea.

Järgmisena veetsime kaks tundi Liikluslinnakus, kus sõitmine ja mängimine maksis tänu Perekaardile 38.40 € (tavahind oleks olnud 48). Millegi pärast kujutasin kohta suuremana ette, tegelikult on tegu üsna väikese linnakuga, aga tegevusi seal jagus.cofcofLiikluslinnak oli põhimõtteliselt ainult meie päralt, alguses oli seal vaid üks väike laps oma emaga, aga nad läksid üsna ruttu ära ja rohkem kedagi juurde ei tulnud. Selline vabadus võimaldas lastel sõita iga masinaga ja neid pidevalt vahetada, arvestama pidid vaid üksteisega, aga seda taaka peavad nad nagunii kogu aeg kandma.cofLiikluslinnakus on nii tankla kui pesula, aga tankimas nägin korduvalt vaid Kolmandat, teised eelistasid pesulat. cofLinnakus on ka kaks väikest hoonet, kodu ja pood, mõlemad on pisikesed, aga nii hästi dekoreeritud ja sisustatud, et nendes mängiti omajagu. Enamuse ajast mängitigi rollimänge ja tagaajamist, mis kohati hõlmas siis ka autodega “kihutamist”.

Suuremate jaoks jäi Liikluslinnak siiski veidi lahjaks, nemad tüdinesid enne kahe tunni täitumist ära, aga Neljandale jäi sellest ajast väheks, tema oleks tahtnud veel olla.

Samal õhtul tahtsin minna veel Vallikääru parki jalutama, sest piltide põhjal tundub seal pimedal ajal hästi ilus, aga Neljas vajus kohe pärast Liikluslinnakut ära ja järgmisel õhtul ei viitsinud me keegi kuskile kõndima minna.

Küll jõudsime rannaniidu matkarajale (veider nimi 600 m pikale … sillale), kus oli meil nii külm, et läbisime ringi jooksujalu. cofEdasi suundusime MiniZoosse, kus piletihind oli 18 eurot. Ma ei mäleta, et oleksin seal Perekaarti kasutanud, minu meelest mahtusid ka selleta kõik lapsed pere hulka, aga tore, et Perekaardi partnerite hulgast selle koha leidsin.minizooMulle meeldis seal vist kõige rohkem, päriselt ka, mulle hakkasid püütonibeebid nii meeldima, et ma ei tahtnud neid enam puuri tagasi panna. Tarakanid olid ka päris ägedad, aga palja naha peal ma nende jalgu siiski tunda ei tahtnud, pai tegin neile küll. Maod olid naha vastas see-eest väga siledad, kaela ümber veidi tugevadki …cofEsimene oli peale minu ainus, kes kuningpüütoni oma õlgadele võttis, teised pelgasid ja piirdusid vaid lühikeste paidega.cofLõpuks sain Esimese beebi ka endale ümber kaela ja kuulasin pikalt huviga, kuidas Minizoo perenaine nende arengust, käitumisharjumusest ja hingeelust rääkis. Neid sedasi lähemalt tundma õppides armusin kuningpüütonitesse sedasi ära, et kui meil oleks terraariumi jagu ruumi ja mul oleks südant maole närilisi sööta, siis lapsendaksin ühe.cofNeljas lapsendaks kilpkonna, kes elab 200 aastaseks, saaks teist siis põlvest põlve pärandada.cofLastel oli seal ka väga huvitav, nad said tarakane ja suurt kilpkonna toita, lisaks nendele ka madusid ja pisemaid kilpkonnasid paitada ning kuulsid pea kõigi asukate kohta huvitavaid jutte.

MiniZoo ise on tõesti mini, koht on üsna väike ja paljud asukad alles beebid, aga vaadata ja kuulata on seal siiski palju. Me jäime väga rahule.

Järgmisena ootas meid Laserpark, kuhu olin broneerinud privaatmängu 35 euro eest. Sellega läks nii, et Perekaardi kodulehel oli privaatmängu soodustuseks märgitud 30%, aga helistades selgus, et soodustus kehtib ainult pidude puhul, polnud hullu, lastele sai Laserpark lubatud ja hinnavahe polnud nii suur, et oleksin tahtnud midagi ära jätta, seega panime aja täishinnaga lukku.

Kohapeal nägin seina peal hinnakirja, mille alusel oleks üksikmäng meie perele maksnud 24 eurot ja siis mulle meenus, et privaatmäng ei olnud ainus võimalus, vaid detsembris plaane paika pannes tundus see Perekaardi soodustusega lihtsalt parim valik. Sel hetkel olin endas üsna pettunud, et privaatmängu lukku panin, mitte ei uurinud kodulehte edasi, sest 18 minutit lühikese mängu eest 11 eurot rohkem maksta tundus ikka arvestatav summa.

Hiljem Perekaardi kodulehte uurides sain endiselt aru, et privaatmäng on soodushinnaga, sama info oli ka Laserpargi kodulehel, nii et kirjutasin ja väljendasin veidi nördimust. Süüdistada ei olnud mul tegelikult kedagi peale enda, aga Laserpark vabandas ette ja taha, et andmed on uuendamata jäänud ning pakkus meile kompensatsiooniks tasuta privaatmängu. Pakkumine oli küll ahvatlev, aga samal õhtul polnud meil kellelgi enam jaksu mängima minna ning järgmiseks päevaks olid ka teised plaanid, lisaks sõitsime siis koju. Selle ainsa tõrvatilga meepotist hajutas juba aga pakkumine ise, sest ma ei osanud nii kliendisõbralikku ja lahket suhtumist oodata.

Laserpargist kirjutades, siis see on lihtsalt äge! Pime lahinguala ei olnud väga suur, aga oli piisavalt sopiline peitumiseks, luuramiseks ja jooksmiseks, kuigi viimast ei tohi reeglite järgi teha. Meil tekkis selline hasart, et võimatu oli mitte joosta, aga selle käigus juhtus õnnetusi ka: Teine kukkus trepist alla, minul jäi sõrm jooksu pealt kuskile seina ja relva vahele ning hiljem jooksin Kolmandaga kokku. Teisel polnud häda midagi, Kolmas ka meie kokkupõrkest viga ei saanud, minul aga paraneb sõrm siiani ja põlvgi on veel veidi lilla, kuigi lahingust on kohe kaks nädalat möödas. Ma siiski ei kurda ja lahingu ajal ei saanud ma oma vigastustest hästi arugi, katkise sõrme avastasin valguse kätte jõudes ning sinika alles õhtul voodisse minnes.mdeNeljandal oli lõbus ainult 10 minutit, siis muutus relv tema jaoks liiga raskeks, ta ei jaksanud ega tahtnud rohkem sõdida, vaid lonkis niisama mööda lahinguala ringi. Poisid jooksid aga viimase sekundini ja kaks suuremat tegid koos Silveriga mulle, Kolmandale ja Neljandale korralikult ära.

Mulle meeldis lahingu juures enim see, et mäng ei olnud mitte elu ja surma, vaid punktide peale ning punkte sai üksteise relvi sihtides. Meie tiimi relvad olid punased, vastaste omad rohelised, nii et pimedas oli lihtne ka kaugelt üksteist eristada.

Poistele jättis Laserpark kõige sügavama mulje, ma väga ei imesta ka, sest see oli nagu nende täitunud unistus. Minugi jaoks oli lahinguala vägev, muusika pinev ja mängu ülesehitus ideaalne. Me vaid ei taibanud oma relvade ekraane täpsemalt uurida, tulime selle peale alles siis, kui relvad olid ära pandud ja suurt ekraani vaadates ei saanud me aru, kes oli kes. Saime vaid aru, et rohelised tegid punastele ära ja sellest rohelistele täitsa piisas.

Viimasel hommikul ärkasime varakult, panime asjad kokku, koristasime suurema osa enda järelt ära, jätsime võtme kokkulepitud kohta ja olime kell 10 Viiking Saaga veekeskuses. Perepileti eest küsiti 28.80 € (tavahind 32 €), mis kodulehe andmetel kehtib taas kahelapselisele perele, mistõttu arvestasime, et Kolmanda eest peame juurde maksma (Neljas oli vanuse poolest tasuta). Kohapeal aga perepiletile midagi juurde ei küsitud, kuigi ütlesin kõigi laste vanused. Hiljem mõtlesin, et äkki ütlesin harjumusest Kolmanda vanuse veel valesti, ta oli ikkagi alles mõned päevad tagasi 7 saanud. Kui nii, siis see ei olnud mul plaanis ja olen võlgu.Viiking Saaga.jpgPilt: Viiking Spa koduleht

Oleme Silveriga Viiking Saaga veekeskuses käinud ja meile meeldis tookord seal nii väga, et tahtsime sinna kindlasti kunagi ka lastega jõuda. Tegu on lihtsalt ühe omanäolisema veekeskusega üldse, ehk isegi kõige ilusamaga.

Kahjuks ei vaadanud ma majutuskohta borneerides Viiking Saaga lahtiolekuaegu, sest ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et see pea terve jaanuari suletud on. Veekeskus avati uuesti reede õhtul, mis meie jaoks tundus veel halvem aeg kui laupäeva hommik, mistõttu panustasime viimasele, aga isegi siis täitus veekeskus pärast avamisaega väga kiiresti ja see muutis laste jälgimise veidi keerulisemaks. Tõenäoliselt oleks veekeskuses argipäeva esimeses pooles veidi toredam olnud, siis oleks ka piletihind üsna olematu olnud, vähemalt võrreldes Tervise Paradiisi hinnakirjaga.

Lastes ei tekitanud veekeskuse huvitav sopilisus mingeid tundeid, nendele meeldis Tervise Paradiis rohkem, aga me Silveriga oleme küll juba nii vanad, et eelistame atraktsioonidele hubast miljööd ja sooja mullibasseini. Kahekesi käimiseks on Viiking Saaga ideaalne koht, lastel on lõbusam aga Tervise Paradiisis. Lastel oli lõbus muidugi ka Viiking Saagas, nad olid sealgi suurema osa ajast peadpidi vee all, isegi mullibasseinis ei saanud sukeldumata olla …

Miinusena olid meie külastusajal õhk ja suure basseini vesi üsna jahedad, suurest basseinist lastebasseini minnes tundus viimase temperatuur lausa kuum. Lapsed on hülged, nemad hullasid pea terve aja suures basseinis, aga meil hakkas seal nii külm, et eelistasime istuda mullibasseinis või soojal leboistmel. Vahepeal tegime lastega ka saunatiirud, et nad päris ära ei külmuks, aga neile vist meeldibki külm rohkem, näiteks katusel eelistati viikingite saunas istumise asemel lumesõda teha …cofVeekeskuses ringi kõndides on kohati tunne, et väike vale samm ja kukud vette, sest kõndimisala on kitsas ja käänuline. Kolmas selle vale sammu tegi ka, kui suurest basseinist välja tuli ja sirgjooneliselt meie poole kõndides ühe jalaga lastebasseini astus ning siis põrandale kõhuli kukkus. Ta kukkus korra ka enne seda ning näha oli, et hommikune vees hullamine väsitas ta kiiresti ära, eks need puhkused olegi üsna väsitavad. Kuna kukkumise järel hakkas Kolmanda jalg veritsema, siis basseinidesse tal enam asja ei olnud, mistõttu otsustasime hakata kodu poole liikuma.

Koju sõitsime veidi suurema ringiga, et Automuuseumist läbi käia, seal maksis perepilet Perekaardiga poole vähem, täpsemalt 10 eurot ja selle raha eest oli seal ikka palju vaadata.

Lastega oli seal küll veidi tüütu olla, sest nemad vaatasid vaid autodele peale ja liikusid järgmiste juurde, aga me Silveriga tahtsime uurida neid lähemalt ja lugeda masinate juures olnud infot. Me olime ehk alles neljanda auto juures, kui Teine tuli ja ütles, et tal on ring tehtud, aeg ära minna.

Laste jaoks muutsime asja vähe huvitavamaks, kui näitasime, milline auto oli kunagi Silveri vanematel, milline minu omadel ja millised meil endil. Ladade reas saime veidi tünga ka, sest me ei pannud tähele, et Žigulide vahel oli peidus Fiat, avastasin selle alles kodus, kui Automuusemi kohta rohkem infot otsisin.

Kellele autod vähegi huvi pakuvad, siis soovitan kindlasti Automuuseumit külastada, seal hakkab süda küll verd tilkuma, aga samas silm puhkab, kui vanad autod vastu läigivad.automuuseum1automuuseum2Autodest rääkides, siis maha sõidetud kilomeetritele kulus umbes 65 eurot, lisaks tuli MiniZoo juures parkimise eest maksta ja me tegime seda kaks korda, sest esimesel korral pidi omanik kohe ära minema. Esimesel korral maksime 5 minutit pika parkimise eest 1.32 €, uue katsega läks kokku 3.64 €.

Lühema marsruudi, ökonoomsema auto ja kiirtoiduta oleks samasugune väljasõit soodsam kui 400 eurot, seda ka Perekaardi soodustusteta (eriti siis, kui lapsi polegi nii palju, et Perekaarti taotleda saaks), nii et kellel ei hakka sarnaselt meile välisreisidele hammas peale, siis võimalusel tuulutage end vähemalt kodumaal.

Me jäime oma väljasõiduga väga rahule ja kui vähegi võimalik, siis märtsi lõpus võtame midagi sarnast ette, siis ongi jälle põhjust ka, kuna suurim veekeskuste fänn Teine saab aasta vanemaks.

Tean, et olen juba liiga pikale oma juttude ja piltidega läinud, aga ma ei saa jätta jagamata ainsaid idüllilisi “meie Pärnus” perepilte:perepiltTüüpiline perepilt …perepilt2Kõige normaalsem tulemus mitmekümne pildi seast, peaaegu õnnestunud …

Kus te viimati perega käisite ja mida tegite?

Ideaalne perepuhkus Viimsi spaas

Meie spaatamisest on juba kuu möödas, aga kirjutama jõuan alles nüüd, kui olen enda ebaedust üle saanud. Mul oli plaanis panna kokku väike videoklipp nagu oli eelmise perepuhkuse postituse juures, aga sellega läks nii, et ma ei jõua kokku lugeda neid tunde, mida igasuguse tulemuseta selle video peale kulutasin.
Viimane piisk karikasse kukkus siis, kui jäin lõpuks ühe tasuta programmi peale püsima, sellega poolteist tundi pika materjali kuue minuti sisse mahutasin ja siis avastasin, et millekski enamaks see programm väga suuteline ei olegi. Tegu pidi olema hea alternatiiviga kadunud Windows Movie Makerile, millega oleks mu videoklipp juba ammu valmis, aga nii palju siis sellest. Kõik katsetatud alternatiivid jäid võimalustelt piiratuks, raiskasin nendega vaid ebamõistlikult palju aega ja närvirakke.

Kuna ma nii palju vaeva olen juba näinud, siis päris alla ma ei anna, liikuv pilt tuleb lõpuks ka, aga seda alles siis, kui rahaline seis tundub piisavalt hea, et soetada asjalik videotöötlusprogramm.

Puhkuse juurde minnes, siis puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada ja lesima me sinna loomulikult ei läinudki. Läksime mõttega käia H2O veekeskuses, kinos, mängutoas, veekeskuses, kinos, Põhjakonna trepil, veel veekeskuses ja nii edasi, aga kõigest algusest peale.

Kui Viimsi spaast pakkumist küsisin, siis arvestasin suure peretoaga, aga soovitati hoopis sviiti, olla nelja lapsega mugavam variant. Valisime siis lastele mõeldes vanniga sviidi, aga etteruttavalt ütlen ära, et oleksin võinud rohkem enda peale mõelda ja sauna eelistada, sest lapsed said oma sulistamisisu veekeskuses täis ja vanni keegi enam väga ei kippunud, vaid väiksemad käisid korra esimesel õhtul ning see oligi kõik, vann rohkem kasutust ei leidnud. Me Silveriga oleksime see eest hea meelega mõlemal õhtul saunas mõnulenud, sest lastega veekeskuses käies me saunadesse põhimõtteliselt ei jõudnudki. Järgmine kord oleme targemad.sdrsdrSviidi magamistoas on lai voodi ja elutoas käivad lahti nii diivan kui ka tugitool, mis annavad kokku 5 magamiskohta, aga me arvestasime, et Neljas tuleb meie vahele ega vaja lisavoodit. Tegelikkuses magasime oma laias voodis kahekesi ning lapsed mahtusid ka lisavoodita elutuppa ära. Tugitoolis magamise pärast veidi kaklesid küll, aga ainult esimesel õhtul, teisel õhtul oli kõigile selge, et sinna läheb magama katkise varbaga poiss. sdrLisaks sellele, et lapsed jagasid diivanit, jagasid nad veel ka tekke, sest neid oli meil kamba peale ainult neli. Vast oleks neid juurde saanud, kui oleksime küsima läinud, aga saime ka olemasolevatega hakkama … kui mitte arvestada, et esimesel õhtul magas Silver tekita, sest ma mässisin kõik enda ümber ja teisel ööl jäin ise paljaks ning pidin endale päevateki peale tõmbama.

Kui tekke oli neli, siis hommikumantleid oli viis ja susse polnud üldse. Viimaseid oleks ilmselt samuti küsimise peale saanud, aga kuna mul olid mu Playboy plätud kaasas ja teisedki paljasjalgsed polnud, siis sussidest me puudust ei tundnud. Hommikumantlid läksid pea kõik käiku, vaid kõige väiksem jäi meist puutumata, sest see oli ka Neljandale väike ja isegi kui ei oleks olnud, siis ta oleks ikkagi eelistanud enda oma, sest see on roosa.IMG_7351Me startisime Viimsi poole neljapäeval pärast tunde ja jõudsime piisavalt vara kohale, et käia kahes vahetuses H2O veekeskuses. Hotelli klientidele on E-N perepääse 15 € ja see kehtib majutuse lõpuni, nii et selle raha eest saime H2O-s kolme päeva jooksul kokku viis korda käia. Perepilet kehtib muidugi kahele lapsele, aga mingil põhjusel me Kolmanda eest juurde ei pidanud maksma ja Neljas sai vanuse poolest nagunii tasuta sisse.

Kuna me pidime kord nelja lapsega H2O-s lolliks minema, siis arvasime, et targem on kasutada võimalust ja käia veekeskuses korraga kahe lapsega ning teised kaks Rõõmupisikusse jätta, aga sedasi võis igavusest lolliks minna, seetõttu olime järgmisel hommikul kuuekesi platsis ja rohkem mingit poolitamist tegema ei hakanud. DCIM101GOPROGOPR2080.JPGLastele meeldis võrdselt nii H2O-s kui ka saunakeskuse poolel, seega siiberdasime üsna palju mõlema vahet ning kaks korda jõudsime ka kolmandal alal asunud ujumisbasseini kõrvale mullivanni ja lastebasseini. Ühesõnaga olime seal, kus parasjagu rahulikum oli ja kuidagi vedas nii, et läbi sumiseva saunakeskuses H2O-sse jõudes olime seal ainsad ning kui see inimestega täitus, siis saunakeskuse poolele tagasi minnes olid seal basseinid tühjaks jäänud ja kui mõlemad keskused sumisesid, siis saime ujumisbasseini kõrval omaette veemõnusid nautida.

Kuna me neljapäeval jõudsime Viimsisse üsna näljastena, aga söömas käimiseks enam väga aega ei jäänud, siis me sõime väikestega H20-s ja suured poisid sõid samal ajal Rõõmupisikus. Menüüsid peast ei mäleta, aga põhimõtteliselt olid valikus kiirtoit, kiirtoit ja kiirtoit ning me valisime kiirtoidu.DCIM101GOPROG0102015.JPGMe olime vee- ja saunakeskuses kokku 8-9 tundi, aga kordagi ei olnud tunnet, et lastega on raske, kuigi nad ei püsinud koos, vaid Esimene tahtis torudes käia, Teine minuga lainebasseinis ringe teha, Neljas väikeste alal olla ja Kolmas selle ning sinise liumäe vahet liikuda. Kui paar aastat tagasi oleks selline olukord hulluks ajanud, täpsemalt ajaski, siis seekord sain julgelt Teisega basseinis olla ja jälgida eemalt, kuidas Esimene uuesti ja uuesti trepist üles kõndis, et eakohastest torudest alla lasta ning Silver jälgis väiksemaid pisemate alal või siis lasi Kolmandaga sinisest liumäest võidu alla ja Neljas vaatas seda toolil lamades pealt, sest ühineda ta ei julgenud. Laste ohutunne tegigi olukorra kergemaks, keegi ei kippunud kuskile, kus nad iseseisvalt hakkama ei saa, nii et saime korduvalt Silveriga kahekesi mullivannis olla või soojal toolil lesida ja lapsi eemalt jälgida. DCIM101GOPROGOPR2147.JPGDCIM101GOPROGOPR2132.JPGKuna mäletasin vanast ajast, et H2O põrand on väga libe, siis seekord kandsid lapsed basseinijalanõusid ja keegi ei kukkunud, aga Kolmas enda jalanõusid pikalt kanda ei saanud, sest need hõõrusid. Sellega läks nii, et ühel hetkel tuli ta sinisest liumäest longates välja ning suurest varbast jooksis korralikult verd. Ta oli veest välja tulles oma varbad astme vastu ära löönud ja kui Silver selle astme serva kompimas käis, siis see oli olnud tõesti terav. Atlantis-H2O-Aquapark-sinine-toru.jpgPilt on laenatud Atlantis H2O kodulehelt.

Tolleks õhtuks oli Kolmanda veerõõmudega kõik, Silver jäi suurte poistega veekeskusesse ja ma läksin väiksematega tuppa. Kell oli siis juba üheksa ringis, viimasest söömisest oli üksjagu aega möödas ja ma tellisin hotellis asuvast sushi baarist mida head ehk lasin peakokal endal valida, millised rullid ta meile teeb, mu ainsaks sooviks olid, et üks oleks külm ja teine soe. Ma ei teagi, mis nimega rullid meile kokku pandi, aga maksin nende eest 25 € ja soe variant viis lihtsalt keele alla.mdeNeed tükid olid nii suured, et ühest sai võtta kaks ampsu ja nelja tükiga sai kõhu ääreni täis. Kuna peale minu keegi väga sushit ei armasta ja teised sõid kamba peale suurema nälja peletamiseks vaid mõned tükid ära, siis tegelikult oleks meile piisanud ühest rullist. Jälle teinekord targem. Kui ma teaks, mis selle sooja variandi nimi on, siis ma soovitaksin seda kahe käega, see oli tõesti hea ja see oli ka ainus, mida Silver koos lastega sõi. Mulle maitses külm ka, aga soe variant oli nii hea, et mul on siin korduvalt neelud selle järele käinud.

Söögist rääkides, siis erinevatest kohtadest tagasisidet lugedes jäi silma, et hotelli hommikusöögi osas oldi kriitilised, aga me jäime rahule. Grand Rose spaahotelli valikule jäi küll veidi all, aga samas puudust ei osanud ka millestki tunda. Tõstsime endale keedumuna, munaputru, peekonit, müslit, pannkooke, saiakesi ja soovi korral oleks saanud teha ka erinevaid võikusid või süüa putru. Ühesõnaga valikuvõimalusi oli rohkem kui me süüa jaksasime.cofHommikusöögi ajal tõdesime taas, et vaid aastaga on nii palju muutunud ja lastega on järsku palju kergem. Kui Kubijal istusid lapsed lauas ja meie tõime neile kõike, mida nad soovisid, siis seekord hoolitsesid suuremad poisid ise enda tühja kõhu eest ja olid abiks, kui väiksemad tahtsid midagi juurde. Nii ei pidanud me laste vajaduste nimel edasi-tagasi jooksma ja siis nende täitunud kõhtude ning rahutute jalgade kõrvalt enda taldrikuid tühjaks ahmima, vaid saime rahulikult süüa ja kohvi juua.

Käisime ka Black Rose pubis söömas, mida on samuti kehva toidu pärast kritiseeritud, aga lapsed jäid oma pasta või kartulipüree ja lihapallidega väga rahule ning mina võin ikka ja jälle kiita üleküpsetatud pelmeene sinihallitusjuustuga. sdrmdeKuna pikka aega oleme põhiliselt Viimsis kinos käinud, siis oleme ka Black Rose pubis võrdlemisi palju kordi söönud ja minu vaieldamatuks lemmikuks on jäänud need üleküpsetatud pelmeenid. Hinnaklass on seal täitsa taskukohane, koos Perekaardi kümneprotsendise soodustusega saime 24 € eest kõhud täis.

Samuti saime Perekaardiga veidi odavamalt kinno, sest seekord ei ostnud ma pileteid kodus ära, vaid tegin seda neljapäeva õhtul kohapeal. Sama hästi oleks võinud seda teha ka reedel vahetult enne filmi algust, sest seansile suurt tunglemist ei olnud.cofKinoga läks nii, et saime küll lastega vaadata “Peeter Pikk-kõrva”, aga kahekesi kinos käia ei saanud, kuigi seda väga soovisime. Polnud lihtsalt valikus midagi sellist, mida me oleksime näha tahtnud või mis oleks klappinud Rõõmupisiku lahtioleku ajaga. Võib-olla oli nii isegi parem, sest lapsed jätsime ikkagi paariks tunniks mängutuppa ja veetsime seda vaba aega teineteise seltsis pisut romantilisemalt. cofKui lastele järele läksime, siis leidsime nad eest veidi tüdinult, eks nad olid seal viimase kahe päeva jooksul juba omajagu olnud ka nii kahekaupa, neljakesi kui ka meiega koos, koht hakkas end juba ammendama. Nende jaoks polnud see nagunii uus ja huvitav, sest kinopiletitega saab seal nädala sees tasuta mängida ja seda võimalust oleme varasemalt palju kasutanud.

Kokkuvõttes oli väga mõnus ja aktiivne puhkus, majast kordagi lahkumata sai käia veekeskuses, söömas, kinos, mängutoas ja seda kõike nii palju, et toas käisime vaid riideid vahetamas, pesemas ja magamas. Põhjakonna treppi nägime ka ainult aknast, polnud meil kellelgi õhtuti enam jaksu sinna jalutada.IMG_7326Hommikumantli-karate ja Simpsonid.IMG_7368Viis rõõmsat ja üks roosa lahkumispäeva hommikul.

Kuigi oli lärmakaid momente, kus üks tahtis veekeskusesse, teine mängutuppa, kolmas kinno ja meie lubasime taas, et me ei lähe enam kunagi lastega kuskile, siis tegelikult oli meil kõigil kahju lahkuda ja Teine, kes sõitis koju tagasi aasta vanemana, pani sünnipäevaks saadud raha kõrvale, et uuesti kuskile spaasse minna. Paraku tuleb sellele summale mõned sajad eurod juurde korjata, aga sellega aega on, sest enne talve ei saa me nagunii sellist üritust korrata.

Kuna see spaapuhkus sai ette võetud ainult laste pärast, siis võime öelda, et panime valikuga kümnesse. Lastel oli väga tore, mis ongi põhiline ja boonusena saime võtta hetke ka teineteise jaoks, nii et tegu oli ideaalse vaheldusega tervele perele. Peaaegu … vaid saun oli puudu.

Ps! Viimsi Spa Facebooki lehel kirjutati, et minu kiidetud sushid on hoopis küpsetatud Katamari makid.