Kas oled rahul oma elukohaga (mõtlen asulat) või unistaksid mõnest muust paigast? Kas tahaksid elada asula keskmes või metsa sees (nagu ise kasvasid)?
Olen Kadrinaga väga rahul, aga elada tahaksin siiski alevist väljas, päris metsa sees mitte, pigem metsadest ja põldudest ümbritsetuna. See on aga unistus, mida me ei viiks lähiaastatel ellu ka siis, kui see võimalik oleks. Õigemini eelmise aasta lõpus oligi võimalik, aga me tegime teise valiku, mis parimal juhul tasub end juba järgmisel aastal ära, halvimal juhul … ma isegi ei tea. Mitte et vastupidine võiks olla kujutlematult halb, lihtsalt võetud risk on end juba praegu õigustanud ja rahaliselt midagi kaotada ei ole, kuid loodetust erinevalt võib nii mõndagi minna.
Tehtud valikuga jääb Silver esialgse plaani järgi veel pikaks ajaks Soomega seotuks ja see on ka põhjus, miks me ei taha praegu alevist välja kolida ega isegi mitte maja alevisse. Viimast iseenesest tahaks, aga meil ei ole panna kedagi suvel sinna elama ja aeda hooldama. See on ehk isegi veel väike mure, lõpuks leiaks ikka kellegi, kes vähemalt käiks niidaks muru ära, kuid me päris nii enam ka ei taha, et need üksikud päevad kuus, mida Silver saab tööhooajal kodus veeta, mööduksid nokitsedes, sest seda me juba teame, et majas elades ei saa töö kunagi otsa.
Ideaalis eelistaksin ma ühe või teise kõrvalkorteri arvelt meie elamispinda suurendada, et iga laps saaks oma toa, kitsa köök-elutoa asemel oleksid eraldi köök ja avar elutuba ning ühele kokkuehitatud vannitoale lisanduksid juurde vannituba ja wc, et kaoksid järjekorrad ja pissihädad, mis tabavad lapsi just siis, kui keegi duši all on. Paraku ei hakka kumbki seinatagune naaber korterit müüma, nii et see on puhas fantaseerimine.
Kokkuvõttes on alevikorteris elades lastega üksinda olles julgem tunne, me ei sõltu autost, Silverit ei oota kodus hunnik tegemata töid ja suviti on perega kergem Soomes olla, sest korteri puhul piisab olemasolevatest turvameetmetest ning keegi ei pea käima meil muru niitmas. Suved Soomes on jälle teistmoodi huvitavad, need annavad võimaluse maitsta linnaelu, avardada pisut silmaringi ja annavad juurde palju ühiselt veedetud aega. Metsadest ja põldudest me ka päris ilma ei ole, sest me veedame väga paljud nädalavahetused maal, nii et kõik on tasakaalus. 
Mina küsiksin tulevikuplaanide kohta. Et kas sul on edaspidi plaanis kooli lõpetamine käsile võtta või hoopis tööle minna või hoopis… midagi muud?
Mul on plaanis minna sügisel 12. klassi, aga tegelikult ei taha ma absoluutselt kooli minna ja seetõttu kasvab ärevus septembri ees iga päevaga. Kui sügis peaks mööduma taas haiguste tähe all ja minul tegemata tööde arv kuhjub, siis pole välistatud, et ärevus kasvab nii suureks, et ma ei suuda kooli vastas asuvasse Rohuaia kohvikusse söömagi minna, rääkimata siis kooli minemisest. Täpselt nii läks eelmisel sügisel, kui kolme kuu jooksul ei olnud päevagi, kus kõik lapsed oleksid lasteaias-koolis olnud.
See oli küll erandlik sügis, mille sisse mahtusid kolm adenoidi eemaldamist, seega lootust on, et sellist laatsareti enam ei kordu, kuid ka 2 nädalat on liiga pikk aeg koolist eemal olla ja seda tuleb ilmselt korduvalt ette.
Kui teemaks on kool, siis ma olen endiselt too 18aastane Liivi, kes jõuluvaheaja viimasel õhtul end magama nuttis, sest hirm järgmise hommiku matemaatikatunni (õigemini õpetaja) ees oli nii suur. See hirm oli halvav, sest ma ei läinudki enam kooli ja see hirm saadab mind siiani, kuigi mul ei ole põhjust seda tunda. See hirm jälitab mind ka unenägudes. Kui talvel oli selge, et ma jätan terve aasta vahele, siis need unenäod kadusid, aga nüüd suvega on tagasi tulnud, sest uus kooliaasta jõuab aina lähemale.
Kuid koera sabast tuleb ka üle saada ja praegu on selleks hea aeg – kaks last on koolieluga harjunud ja järgmisest sügisest lähevad järgmised kaks riburada kooli, seega on mul praegu ainus vaba aasta. Olen tegelikult üsna optimistlik ning usun, et Kolmandal ja Neljandal ei ole erinevalt Teisest minu pidevat kohalolekut vaja ning saaksin rahuliku südamega nende esimesel kooliaastal ise koolis käia, nii nagu Esimesega käisin, aga kunagi ei tea.
Kui keskharidus on omandatud, siis ilmselt õpin kaugõppes midagi edasi, aga mul pole hetkel õrna aimu ka, mis see midagi oleks. Üks samm korraga. Küll hakkavad uued tuuled iseenesest puhuma, kui 12. klassi torm on möödas.
Tööle ei lähe ma ilmselt seni, kuni Silver Soome vahet sõidab, aga mingit rakendust endale ühel hetkel vast otsin. Praegu töö ega muu rakenduse peale ei mõtle, prioriteediks on lapsed ja kool. Kui ükskord elu liiga kergeks ja igavaks muutub, siis vaatan edasi, kuid hetkel mingeid plaane ei tee, sest ma ei tea, mida tulevik toob.
Silverile see sobib, et ma kodune olen, tema ei oota minult plaane, vastupidi, ta on minu “ükskord, kui ma tööle pean minema” jutu peale hämminguga küsinud, miks ma pean … Tema ei näe, et ma peaksin karjuva vajaduseta tööle minema lihtsalt seetõttu, et vastata ühiskonna ootustele. Teine asi on see, kui ma tahan midagi teha ja seda ma varem või hiljem kindlasti tahan.
Muudest plaanidest, siis tunnen, et mul on aeg soome keel selgeks saada.
Kas oled mõelnud kirjutamisest endale kunagi ka töö kujundada?
Olen mõelnud küll, et kirjutamine oleks üks viis, kuidas end rakendada olukorras, kus püsivalt tööle minna ei saa. Meie prioriteediks jääb see, et praeguse elukorralduse juures saaksime perena võimalikult palju koos olla ja see tähendab suvesid/vaheaegasid teisel pool lahte.
Foto: Madli Allikas
