Meie kass on alaarenenud. Päriselt.

Ma ei tea, kas loomadel diagnoositakse vaimset puuet, aga ma olen veendunud, et just sellise diagnoosi meie kass saaks.

Jutt käib Robinist, kes tuli meile umbes aasta tagasi haigena, parasiitidest kubisevana ja oma vanuse kohta liiga väikesena. Ta oli olemuselt asjalik ja keha oli sihvakas nagu paarikuusel kassipojal, aga mõõdud vastasid pigem poole nooremale kassipojale. Kuna ta leiti nädalaid varem tänavalt, siis eeldan, et tal oli väga raske beebiiga ning ta ei saanud piisavalt emapiima ja ehk seetõttu on ta veidi teistsugune… Ma ei tea.

Igatahes eile tundsin, et tegin ikka õigesti, kui suurtele poistele, kellel pole juba ammu õnnetusi juhtunud, veekindlad madratsikaitseid ostsin. Eile kulus Teise voodis see ära, sest kui koju jõudsime, siis leidsin eest kaks kollast okselärakat väikeste toa vaibalt ja ühe tohutult suure kollase okseloigu Teise voodist. Ilmselt on suuremaid ja väikseimaid lärakaid veel kuskil, sest kui tema oksendab, siis ta oksendab mitu päeva jutti. Lihtsalt tumedate vaipade pealt ei paista need vesise okse laigud välja. Ja kui tal on sellised oksetuurid, siis ta on tavaliselt söönud midagi, mida ei oleks pidanud sööma. Seekord on tegu tõenäoliselt nõudepesukäsnaga (või -svammiga, ma ei teagi, milline nimetus on õige), sest rohelise käsna tükke leidsin üleeile omajagu, aga kollase tükke mitte, kuigi ka see oli kaotanud oma endise välimuse. Ilmselt sõi ta need tükid ära.

See kindlasti kõlab nüüd väga julmana, aga arsti juurde ma teda ei vii. Ma lihtsalt ei jõuaks käia temaga umbes korra nädalas arsti juures, sest ta on söönud jälle Nerf püssi kuule, stikeezi tegelasi(need kummijullad, mida vist Rimis jagatakse), pisikesi Lego juppe, pikakarvalist vaipa, minu juuksekarvu, kilekotti, kommipabereid, kassitoitu koos pakendiga ja nii edasi. Oksendab lihtsalt jälle kõik välja ning elu läheb edasi. Või sureb ära. Ilmselt sedasi ta oma elu lõpuks lõpetab ka…

Mõned nädalad tagasi oksendas ta näiteks korraga 11 Nerfi kuuli kummipead välja. 11!!! Siis oksendas ta ka teist päeva jutti, enamuse ajast ajas ainult läbipaistvat vedelikku ja vahtu välja ning lõpuks tulid siis need kuulipead ka välja. Pärast seda said lapsed käsu kõik kuulid prügikasti visata, aga kuna neid kuule oli meil lausa 100 ringis, siis neid tuleb endiselt siit ja sealt välja, mõnikord otse kassi suust, sest ta on need lihtsalt esimesena leidnud. Väga haiglane pole ta siiani välja näinud, oksendamiste vahel ikka mängib ja nurrub, mõnikord lihtsalt sööb vähem ja magab rohkem, aga sureva kassi nägu ta veel olnud ei ole. Kui ükskord on, siis ma ilmselt ikkagi lähen arsti juurde, aga iga oksendamise peale mitte.

See tobe asjade söömise komme ei ole ainus põhjus, miks teda alaarenenud kassiks pean. Peale selle on ta siiani mõõtudelt väike, kuigi tänaseks on ta täiskasvanud kass. Ta on meie emasest kassist palju väiksem ja seetõttu on teda Ruubi pojaks peetud. Ilmselt on tal mingi kasvupeetus ja seetõttu jäi aju ka liiga väikeseks. Ta ei hinda õigesti kaugusi ja temas pole jälgegi kassilikust graatsiast. Ta magab aknalaua peal ja keerab seal külge… Kolksi põrandal! Ta magab peaaegu kaks meetrit kõrge kapi otsas, kus on maa ja ilm ruumi külge keerata, ta keerab end ikka nii, et kukub magamise ajal kapi otsast alla. Ta tahab hüpata maast umbes 40-50 cm kõrge tumba peale ja ta hüppab peaga vastu tumbat. Ta tahab astuda tumba pealt laua peale, vahemaa on 15 cm, ta astub mööda ja kukub nina ees alla. Ta tahab hüpata laua pealt kapi peale, kõrgused on samad ja vahemaa on umbes 50 cm, ta hüppab peaga vastu kappi. Kui ta kõnnib kappide peal ja hakkab alla hüppama, siis pea alati võtab ta endaga midagi kaasa ehk koperdab kuskile taha ja kukub koos asjadega. Ta kakerdab prill-laua peal ja kukub tagakäppadega potti. Ta ronib puu otsa ja nutab seal, kuni keegi ta ära päästab või kukub suure mütsuga alla, mõnikord käppadele, mõnikord mitte. Ah, seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata, sest selliseid asju juhtub iga päev.

Igav temaga muidugi ei hakka, aga ma arvan, et tal endal ei ole tore olla alaarenenud. Eriti, kui ta end ise lolli peaga ära tapab. See ongi põhiline, mida ma kardan ja ega tegelikult mulle need oksetuurid ka ei meeldi, sest ma olen liiga palju kordi astunud hommikul esiku pikakarvalises vaibas tema okse sisse ja seda annab sealt vaibast kätte saada, veel hullem on väikeste toas, sest seal on hele (kassipildiga) kaltsuvaip ning seda ei saa lihtsalt märja lapiga nühkides puhtaks. Oleks palju kergem, kui ta oksendaks parketi peale või oma liivakasti, aga ei, ikka peab seda tegema igale poole mujale.

Oma arengupeetuse juures on tal ka positiivseid kiiksusid. Näiteks liputab ta saba ja teeb seda siis, kui ma koju jõuan või ta lihtsalt enda juurde kutsun ja talle pai teen. Nagu koer. Ma tegelikult ei tea, kas see on positiivne, mõnikord on ka väga negatiivne, aga ta on häälekas. See on nii tore, kui ta mulle vastu “räägib”, aga see pole üldse tore, kui ta öösel nutab, sest Ruubit ei ole. Korteris seda muidugi ei juhtu, õigemini on juhtunud, kui ma olen öise tralli ajal nad eraldanud, ja seetõttu olengi pidanud nad kokku tagasi laskma, sest ega Robini vali nutt pole ka magada lasknud. Tema jaksab kauem nutta, kui mina oodata, millal ta ära väsib! Vanemate juures ei tulnud Ruubi ühel ööl tuppa ja Robin nuttis meie juures, nuttis nii kaua, kuni viskasin ta õue, et mingu otsigu Ruubi üles. Möödus veerand tundi ja ta hakkas õues välisukse taga nutma, välisuks on kohe meie magamistoa all, nii et võimatu oli selle saatel magada. Tõin ta tuppa tagasi ja öösel kella viie ajal käisin teda jälle õue viskamas, siis oli rahu majas kella seitsmeni, mil isa tööle läks ja kassi uuesti sisse (meie ukse taha nutma) lasi. Nüüd minu koolinädalal ei lubanud ema Ruubit enam vastu õhtut õue, sest kes oleks jõudnud siis Robini nuttu ära kuulata, kui Ruubi poleks taas enne hommikut nägu näidanud.

Robin on väga memmekas. Ta on Ruubis tohutult kinni ja Ruubi on tema suhtes kaitsev ka, nagu ema ja poeg, ainult et nende vanusevahe on kõigest 3-4 kuud. Robin tahab minu kaisus magada, mõnikord ronib lausa teki alla, aga enamasti on tema koht minu peal, keerab end ümber mu pea U-täheks ja magab. Viimasel ajal ma siiski teda öösel tuppa ei lase, kuigi mulle meeldib kaisukass – ta lihtsalt magab ainult pool ööd, edasi hakkab juukseid närima, kolistama, Ruubiga möllama või öökima ja sedasi ei saa mina magada. Mulle meeldib ka ainuüksi mõte sellest, et kui uks oleks lahti, siis vähemalt Robin tuleks minu juurde magama. Ruubile lähen ma ainult siis korda, kui tal on kõht tühi, muul ajal ei ole ta paisõber ega üldse mitte kellegi sõber. Robin on see eest suur sõber ja sabarakk, ma ei saa temata vetsuski käia, ta on kohe ukse taga nutmas. See on ka olukord, mis on olenevalt tujust kas “oh, sa väiksene küll, tule siis sisse” või “kurat küll, kas ma saan kunagi üksi ka hädal käia või ei saa”.

Ta kibeleb isegi dušikabiini kaasa – kui ma vahepeal vee kinni keeran, siis tema nutab väga häälekalt uste taga ja kui uksed lahti teen, siis ta on kohe kabiinis kaasas. Kui uuesti pesema hakkan, siis hüppab jälle välja ning vaatab nina vastu klaasi, kuidas vesi voolab. Üleni märjaks ta saada ei taha, aga veega meeldib talle mängida küll ja kui ta kraanikausis magab, siis kraani lahti keeramise peale ta kohe ära ei lähe, pikalt jälgib, kuidas vesi voolab ja alles siis tõuseb püsti, kui küljealune päris märjaks läheb.

Lisaks meeldib talle igasuguste muude asjadega ka mängida, eriline lemmik on potihari, eriti just see harjaste osa. Öök. Ta ajab igapäevaselt harjatopsi ümber, sellest voolab must veetilk välja ja tema hakkab harjaseid närima. Samamoodi ajab igal võimalusel korteris leiduvad prügikastid ümber. Varem oli neid neli, nüüd on kolm, panipaigast võtsin neljanda ära, sest sinna visatud tühjad söögipakid ja kotikesest musta kassiliivaga olid pidevalt põrandal laiali. Vetsu prügikast on muidugi veel põnevam ja ropum koht, kust kõike välja tirida ja siis näiteks musti vatitikke või minu juuksepallikesi närida.

Tundub, et neid plusse sai kuidagi vähe kirja, aga tegelikult on ta tõesti armas memmekas ja ma tunnetan pidevalt, et ta on tänulik, et me tal olemas oleme ning see teeb südame soojaks. Ma lihtsalt tahaksin, et tema ka meil pikka aega olemas oleks, mitte ei sööks end valedest asjadest surnuks…20160930_232834See ei ole pilt surnud Robinist. Tal ongi pidevalt selline totter nägu ees, ka siis, kui ta ärkvel on.

Täpsustuseks: Kui ma ütlen, et kass on alaarenenud, siis ma ei ütle seda kui sõimusõna, vaid ma arvangi, et tema vaimne areng on jäänud pidama paarikuuse kassipoja tasemele, sest tema käitumine ja füüsiline võimekus just sellisel tasemel ongi. Ei ole ta ei pime, ei ole tal lõhna- ja maitsetundetust ega muud sellist. Kui oleks, siis oleksin sellest ammu aru saanud – mina samuti ei ole pime.

23 thoughts on “Meie kass on alaarenenud. Päriselt.

  1. Mu kass on ka mega memmekas. Aga ma arvan, et tal tuleneb see sellest, et ta toodi ema juurest liiga vara ära. Ma samamoodi ei saa isegi wc-s üksi käia, kass on ALATI kaasas. Hommikuti on isegi naljakas, et ta reaalselt ootabki, kuni mina ärkan ja siis läheme koos asjale 😀

    Duši all käimisega sama lugu. Eelmises kodus oli dušinurga juures kohe wcpott, mille paagil ta istus ja tõmbas käpaga isegi kardina eest ära…ja siis passis nagu väike perv, kuidas ma pesin 😀

    Magamisega on sama lugu, et ta alguses tuleb kaissu, reaalselt ongi nagu beebi kaisus ja kuskil poole öö peal siis läheb oma pessa. Varahommikul kuulen, kuidas ta haledalt näub voodi ees ja tahab kaissu. Naljakas on see, et ta enne voodisse ei hüppa, kui ma pole luba andnud, et jah, sa võid tulla 😀

  2. see kass võib olla pime, mitte alaarenenud. lisaks vb ta haistmis7maitsmismeelega pole asjad korras,et selliseid asju sööb, peab neid toiduks aga kui ta ei tunne maitset7lõhna siis kuidas muidu ta aru saabet see on või pole toit.

  3. Eks loomadel ole omad kiiksud nagu inimestelgi.
    Kui loomade vaimsele võimekusele diagnoose pandaks siis minu kass oleks ilmselt autismidiagnoosiga. Kardab uusi olukordi, kõike tundmatut, kui võtta ette autistlike joonte nimekiri siis enamik on sellel kassil olemas. Ta on mul ka tänavalaps, kassipojana ilmselt mitte väga hästi toitu saanud. Sellega kaasnes ka negatiivne. Sel aasta pidi loomaarst mu kassil kõik hambad eemaldama kuna need olid katki ja igemed põletikus. Arst ütles, et põhjuseks ilmselt vajalike toitainete puudus kassipojana. Aga toakassi toitumist tühi suu kohe kindlasti ei sega ning see 7-aastane kassihärra pakub meile seltsi ilmselt veel kaua 🙂

  4. Kui tänavalt ja väga väiksena, siis jah emmepuudus. Sellised kassipojad tõesti jäävadki enamasti imelikeks kassideks, tean mitmeid näiteid sellest ajast, kui tänavakassidega tegelesin. Praegu on Martini õel selline, kes ka leidlaps ja emata kasvanud, ta on väga antisotsiaalne ja kuri kõigi võõraste suhtes. Oma inimesi hoiab, aga kedagi teist ligi ei lase.

    See asjade närimine võib ajaga üle minna. Mul oli ka üks selline hull noore kassina, ok päris mitte niiii hull, aga pisut siiski. Kui vanemaks sai, rahunes maha.

  5. Apppppi, kui naljakas pilt!!! 😀 mul 1 kass on ka selline “kerge” kiiksuga hädapätakas, teine on ülimalt graatsiline ja väljapeetud kiskja. Nad on vennad, aga tollel hädapätakal oli lapsena trauma, mingi kuri siiam läks kallale ja ta siiani lonkab ühte tagumist jalga. Ilmselt sellepärast ta natuke ebastabiilne ka on. Närib küüsi, magab keel suust väljas, pissib vahel valesse kohta jne.

  6. Kui teate, mida tähendab olla vastutav kellegi elu eest, siis kindlasti teate ka, et sinna alla kvalifitseerub erinevate ohuolukordade minimaliseerimine. Vastutustundlik loomaomanik annab endast parima, et loomale kättesaadavates paikades ei vedeleks tema elule ohtu kujutavaid esemeid, seda enam kui on teada tema komme mittesöödavaid asju alla neelata. Teie loetulu Nerf püssikuulidest, stikeezi tegelastest, Legojuppidest, kilekottidest, kommipaberitest, kassitoidust koos pakendiga ja nii edasi aga ei jäta paraku muljet, et selle nimel vaeva näeksite. Mul hakkas selle loo lugemise peale teie kassist kahju, samas kirjutise lõpp veidi andis lootust, et ehk teil ikka päris ükskõik tema olemasolust pole.

    1. Nagu kirjutasin, siis kõik kuulid lähevad prügikasti, stikeezi tegelasi meie kodus ei ole, aga minu vanemate juures on ning paraku ei saa ma nende elamises kõikvõimalikke asju minema visata või enda äranägemise järgi mujale paigutada, eriti, kui ma isegi ei tea, mida kass võiks järgmisena süüa.

      Legod tõesti ei kao meie kodust kuskile ja nendega aktiivelt mängides juhtub nii, et jupid on kassile kättasaadavad. Viimase vältimiseks ei tohiks kass kunagi käia lastetubades või lapsed mängida mujal kui oma tubades ja uksed peaks 100% ajast vahelt kinni olema, mis ei ole hästi teostatav, kui lapsed on väikesed, liiguvad palju ringi ning tahavad olla heli- või silmkontaktis minuga. Isegi, kui legojupid kaotada, siis pikakarvalised vaibad jäävad, lapsed ikka panevad kassidele süüa ja unustavad toidupakid kättesaadavasse kohta, kommipaberid “kaovad” ka diivani alla ja nii edasi. Et kassi kõikidest nendest asjadest eemal hoida, peaksin panema ta puuri, kus ta on 24 tundi ööpäevas. Paraku ei ole mul õrna aimu ka, mida ta võiks järgmisena süüa, ta on söönud näiteks ka kive. Ei lase teda enam kunagi õue? Nii ka ju ei saa.

      Mul on kaks kassi, miks siis teisest kassist kahju ei hakanud? Elab teine tavalist kassielu. Kui nüüd Robinit hakkan puuris pidama, sest ilmselgelt ei ole mitte keegi võimeline eemaldama kassi ninaulatusest kõikvõimalikke asju, millele tema hambad võiksid peale hakata, siis ei oleks temast kahju?

    2. Mulle jäi ka mulje, et kass on pime või lühinägelik. Hooliv loomaomanik läheks kassiga arsti juurde, et välja selgitada, miks kass niimoodi käitub. Kas lapsega ka ei lähe arsti juurde, kui midagi ebatavalist märkate?

      1. Kassiga on korduvalt arsti juures käidud, kohe teisest päevast peale, sest kojutoomise päeval enam arsti juurde ei saanud, kuigi kass oli silmnähtavalt väga haige ja tõi mingi koleda nakkuse ka teisele kassile, kes vaaguski elu ja surma vahel ning oli mitu päeva kliinikus tilgutite all.

        Kass ei ole pime ega ole põhjust arvata, et ta ka lühinägelik oleks, ta on lihtsalt äärmiselt koba kass ja on seda olnud algusest peale. Ei ole kogu aeg koba, aga tal sageli juhtub valearvestusi.

        Ja tõesti, neljast lapsest on üks see, kellel pidevalt juhtub, ei ole käinud temaga seetõttu arsti juures, et tal on kogu aeg uusi kriime ja sinikaid kehal. Silmaarsti juures on ta käinud, näeb ideaalselt. 🙂

    1. Hingaks äkki sisse ja välja nüüd ja püüaks rahuneda? Päris kindlasti pole Liivi inimene, kellega loomakaitsjad tegelema peaksid ja ta päris kindlasti hoolib oma loomadest. Ma usun, et te ei peaks blogisid lugema, kui te inimeste kirjastiilist hüsteeriasse satute, kes teab, kui rumalasse olukorda end järgmiseks panete.
      Loomakaitsjatele aga võiks jätta aega tegeleda nende loomadega, kes PÄRISELT abi vajavad.

    2. Loomakaitsjaid? Päriselt ka? Päris sogedad olete peast! Et reaalselt kui inimene kirjutab üsna iroonilise teksti ja kohe jooksevad kõik loomakaitsjate juurde, kes ei saa isegi siis millegagi hakkama kui mõni loom kuskil aasta aega nälgas on istunud!?

      Jumal, ma tõesti arvasin, et inimestel on mõnikord natukene rohkem ajumahtu…

    3. omg. Taaskord minnakse loomahullusega üle piiri. Blogipidajat isiklikult ei tunne, kuid kirjutiste põhjal mulje jäänud ühest väga suurest loomasõbrast inimesest.

    4. 😀 Jällegi üks hea tõestus, et igasugused kassisõbragrupitajad ja “loomakaitsjad” on ikka peast soojad. Get a life, people!

      Neid inimesi ilmselt torgib kõige rohkem see, et kassi iga päev röntgenisse/soolepuhastusse/opile ei saadeta. Kui kodanikud oleks reaalse eluga natuke rohkem kursis, teaksid nad, et kui loom pole just midagi toksilist alla neelanud, ei tee ka loomaarst muud, kui laseb oodata võõrkeha väljutamist loomulike protsesside abil ning palub seejuures loomakest lihtsalt jälgida. Ilmselgelt viib Liivi oma kassi arstile, kui tolle käitumises ja enesetundes kõrvalekaldeid on – see tuleb ka postitusest ju ilusti välja!

      Mind kohe tegelikult täitsa huvitab, millist lahendust need loomaõiguslased sellisele kassikesele, kes absoluutselt kõike närib ja alla neelab, siis pakuksid? Suukorv pähe? Pidadagi kogu aeg puuris? Eemaldada praegusest kodust ja anda ta kiilakale nudistist inimesele, kes elab tühjas betoonkuubikus? Hullumajja teraapialoomaks (seal siiski kindlasti leidub midagi närimiseks)? Või oleks ikka humaansem kohe magama panna?
      Liivi on andnud mõnusa sooja kodu ühele erivajadustega kassile. Tehke järgi, mitte ärge pritsige kuskil grupis sappi.

  7. Meil ka üks taoline äbarik kodus, kah liigvara emast eraldatud, titena haige olnud ja korduvalt arstide vahet joostud. Oksendab tihti, sest sööb sisse stickiseid / närimata toitu/ karvu jms. On üldse närvihaige, võõrastega kuri, liikudes mitte eriti osav, uriseb pidevalt oma saba peale ja närib seda. Toitub ainult rahustavatest krõbinatest, muidu keerab puhta ära…

  8. Need “kassisõbrad” on hullud. Ilmselt vajaks kassid hoopis selliste eest kaitset.
    Igatahes, tahtsin öelda, et ma ei saa nendest Nerfi kuulide fenomenist aru. Mis neis on, et kasse ligi tõmbab? Mina käisin kevadel enda kassiga operatsioonil, sest ta oli samuti ühe selle kuuli ära söönud. Sinise osa oksendas mitme päeva jooksul vähehaaval välja, aga see kummist oranž ots enam välja ei tulnud ja tekitas sooleummistuse 🙁 Nüüd on kõik need kuulid meie majast minema visatud.

    1. “kassisõbrad” jm on tõesti mingi eraldi haigemajad vist. olin mitmes loomasõprade grupis. Kasside paljundamist ma ei toeta, ei toeta ka “tõukasside” paljundamist, ise oman turvakodust pärit üsna vanat kassi jne. aga oi, ühtegi nii negatiivset ja närvihaiget gruppi pole varem kohanud. umbes sama nagu perekool, lihtsalt teises võtmes. tulin umbes aasta tagasi sealt ära ja puudust ei tunne ka. kahju on ainult sellest, et enam ei jõua minuni nii palju abi vajavate kasside postitusi.

  9. Mul on ka üks tore kassipoeg kodus. Muidu pole nagu väga hädagi, kuid tõesti – kõik mida närida ei tohiks on ju nii põnev. Ära õnneks ei söö, kuid juhtmete närimine võib talle valusalt kätte maksta. Oleme peitnud küll neid igale poole, kuid ikka ta leiab mõne, millele hambad sisse lüüa. Vahepeal on mul tunne, et mu kassil on tõsine plaan ennast ära tappa. Näiteks siis kui ta kapile hüptes noa põrandale ajas. Ja kui muus osas väga isegi oma kassi ära ei tunne, siis valearvestusi teeb temagi – hüppab peaga vastu diivanit, jalutab aknalaualt alla jne. Aga ta on meil alles väike ka – natuke üle kolme kuu, vast kasvab ikka oma jaburustest välja 🙂 Kui ei, siis talle on ta eluke küll päris keeruline (isegi toakassina).

  10. Paljud omadused, mida kirjeldasid, on üsna levinud. 🙂

    See kassisõprade ja loomakaitsjate jutt on küll täielik lollus! Töötan Filipiinidel varjupaiga heaks – korjan lihaks kasvatatavaid koeri inimestelt ära, nälginud kutsikaid, karvutuid ja moondunud koeri jne. Eile käisin turul ja sain sealt ühe silmaga (teine oli välja mädanenud) ja nälginud kassipoja. Siin peetakse 90% majapidamistes loomi nii et Eestis oleksid need esikaanelood!
    Ja siis mingid idioodid süüdistavad Liivit looma piinamises?!
    Paganama silmakirjateenrid! Liha sööte? Teate ikka millise piinamise läbi see liha teie lauale jõudis?!

  11. Seal Kassisõprade grupis on mingi Führer möllamas. Põhimõtteliselt kui “mää” ei tee teistega (st siis pubekast grupi adminniga), kustutatakse su kommentaar ja sind ennast blokeeritakse. 😀 Selline pubekaid ja beibesid täis grupp, mis on lihtsalt meelelahutuseks sobiv kui must huumor sobib 🙂
    Sul on seal kindlasti palju toetajaid olnud, aga nendest ei jäeta sinna jälgegi 😛
    Kassisõbrad my ass. 😛

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *